Et ükskord ometi teen valmis ühe harvadest üles antud kodutöödest (filmiretsensioon). Huvitav mõte vääris kirjutamist (et filmis näeme siinkandi kortereid seest ja – ohhoo – Euroopa südames on need samas seisundis kui Eestis enne euroremonte). Ja et kirjutaks õige selgesti, tindiga.
Noh arvutil koostatud mustandit puhtalt ümber kirjutama asudes selgub muidugi, et ega nii palju aega ka ei ole, et kirjutaks lausa mingi kunstsule ja -kirjaga, seega kirjutan tavalise täitesulepeaga, kus sees on tumesinine tint, tavalise käekirjaga. Kõik kena, kuni lehekülje eelviimase sõna juures lõpeb tint. Hetkel ei ole uut tinti käepärast, mistõttu võtan siiski välja kunstsuled ja kirjutan ülejäänud pool lehekülge valmis 0,5 mm laisulega (tape nib). Lahtise sulega, lahtise helesinise tindiga. Tindipott on sulepeade karbis, mis peaks kaitsma ümberajamise eest. Selgub, et koos tindiklambriga saab selle sulega kirjutada järjest umbes poolteist rida.
Lugu saab valmis ja rõõmustan, et tindiplekke ei ole, ja asun sulge puhastama. Tavaliselt olen maalinud musta tušiga, mis kuivab veekindlaks ja mille hilisem eemaldamine sulgedelt on seega keerukas, mispärast peab sule puhastama kohe. Seekord kirjutasin sinise tindiga, aga puhastan siiski. Vana taskurätt saab kohati päris siniseks ning seda ära visates selgub, et taskurätt on tekitanud paberile u 1 cm laigu, mis ilutseb kodutöö all. Üritan seda ära pühkida, läheb laiali; üritan kustukaga ära nühkida, aga tint on imbunud muidugi paberi sisse. Klade kokku pannes kopeerub plekk ka järgmisele lehele.
Nii et õpetaja saab tindiga kirjutatud kodutöö, millest tagumine kolmandik on kirjutatud lahtise sule ja lahtise tindiga ning mille järel on täiesti ehtne tindiplekk!
16.3.17
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment