E, 3627. päev: uus nädal

Hambaarst. Toolile heites mõtlen, et ega ma varem sedasi hambaarsti juures olnud ei ole, et ma ei tea, mida ta hakkab tegema. Et äkki peaks hoidma silmad lahti ja jälgima (nagu tegin tudengiajal, rõhtasendist nägi perifeerse nägemisega toas kõike). Eemaldab niidid ja sedapuhku lubab minema midagi rohkemat tegemata. (Ja ajas mitu kuud edasi hüpates täiendagem, et enam ma tema juurde ei lähe.)

Takistusriba tänaval:

• Otse, vöötrajal on aed, meetri laiune kraav koos välja ulatuvate terasest tugiseintega, teine aed, betoontõke (kõnnikaugus linnast tulevas bussipeatuses oleva trepi juurest vanasti 70 m, nüüd – uus linna poole peatus on kaugemal – 115 m)
• 100 m paremal on uus, ajutine vöötrada (kõnnikaugus 235 m)
• 140 m vasakul on teine ajutine vöörada (270 m)
• Aega bussini on 4 minutit.
• Kui olen jõudnud üle parempoolse vöötraja ja maad on u 150 m, näen, et tee on kinni – sinna paigaldatakse sõidutee poole piirdeid, kogu jalgtee laiuse täidab veok, ühel pool on ees see uus aed, teisel pool teine aed, töömehed on ette tõmmanud paela (aga ikka nii, et teiselt poolt tänavat ei paista).
• Mõistes, et järele jäänud 3 minutiga ei jõua ma rännata teise ajutise vöötaraja kaudu (koos tagasiminekuga 350 m), teen radikaalse otsuse minna tagasi linnast tulevasse bussipeatusse ja minna sealt otse (120 m), hoides silmad väga-väga lahti. Päevasel ajal ja autojuhte ehmatamata on see napilt võimalik.

Peaks linna liiklusosakonda kirjutama, et tulgu kõndigu mõnikord ka ise, mida nad jalakäijatele elava liiklusega maantee ületamiseks kõik välja mõtlevad. Eriti soovitatavalt pimedas tipptunni ajal, helkurita, mida enamik ei kanna. Foor vanasti oli, aga praeguste kaevetööde ajal ajutist foori ei ole. Igaüks vaatab, kuidas saab; mõnikord ei saa, mida tõendavad maas olevad klaasi- ja plastikillud. Vigastatud viiakse ära, need tuleb mõelda juurde.

Bussiga linna teise otsa keeletundi: bussis ootab väljumist minu ees inime, kelle seljakott on täis neete nagu 1980. aastate punkar. Needid on täpselt sama suuruse ja kujuga nagu LR44-patareid. Bussi hämaras ei näe hästi, äkki ongi kott kleebitud täis patareisid.

Saan läbi Ian Bostridge’i uurimuse Schuberti tsüklist „Winterreise”. Võimas värk, nüüd kohe teine pilt.