N, 2950. päev: eksami II pool

Lustikummutist barokkooper. Täheldan, et ka mitu kõrvaltegelaste lauljat väärivad meelespidamist, nt Amanda Forsythe, José Lemos.

Suuline eksam. Olin aja kirja pannud selle järgi, kuidas kindlasti kohale jõuaksin; ükspäev õpetaja saatis meiliga, mis kell keegi täpselt peab tulema, ja nägin sealt, et minuga koos peavad rääkima kaks kursusekaaslast, kes istuvad tavaliselt akna all ja vaikivad. Aga ka nagu varem, oli see mulje ekslik. Nad mõlemad suudavad peaaegu soravat kõnet.

* * *

Iga vihakõneleja satub FB-s mu esilehelt tuttavate kilda. Eile olid näiteks kaks pealtnäha toredat inimest jaganud natsipartei nutulaulu, kus – muide-muide (lasin silmad üle) – kiideti tagashilju Venemaad (mida oligi tarvis tõestada!), aga mis ka muidu oli väga jälk ses suhtes, et elavad inimesed normaalset elu, aga mõtlevad värdsusi. (See ei ole minu mõte.) Või elavad maailmakultuuri keskel, aga sulgevad selle ees silmad ja meeled.

Pakun targurlastele välja, et kõrvaldage eesti keelest ka kõik võõr- ja laensõnad. Kust piiri tõmbate, on teie enda asi, aga mida kaugemale lähete, seda sügavamale sohu satute, hehe.

K, 2949. päev: tibud ja tulnukad

Hommikul näeme puukoristajatibu.

Lennukipiletid; seekord siis mitte EÕ, vaid LH. Kuuldused LH astronoomilistest piletihindadest kolm nädalat enne lendu ei vasta tõele.

Tulevad jõulueelse ooperikontserdi piletid. Kavatseme teha sellest ooperirohke väljasõidu: päeval uues ooperis etendus, kus on korraga Bryn Terfel ja Jonas Kaufmann, ning õhtul vanas ooperis kontsert, kus on Elīna Garanča (aga etenduse piletid tulevad müüki alles septembris).

Film on Battle: Los Angeles (2011). Üldiselt jamps, aga pärast lisadest saab teada, et peaosalise arvates oli see naljakaim film, kus ta kunagi mänginud, ning ta mängiks heameelega ka järjes, mis võiks toimuda Pariisis.

T, 2948. päev: rehaga, tagumise jalaga, vastu uksepiita

Vaba päev.

Naaberlinnas ligi kaks tundi vaba aega, fotokata. Algul väga põhjalikult raamatupoes (midagi ostmata), siis plaadipoes (South Park 17, kaks kerglast katastroofifilmi + nirgi foto suurendus), siis neid pakkides leian kotist fotoka. Must värav (kunstfotod), nurgatagused (sh koht, kus üksaasta lõi pargis kukkunud puuoks inimese surnuks, nii et aednik, kes oli pidanud selle ohtliku oksa ammu maha saagima, ei saagind aga, pandi vangi), Gandalfi kirik (kust seest mul nende külastajavaenulikkuse tõttu pilte ei ole; aga ei miskit, et äripäev, ka täna on ukse juures silt, et meil käib parasjagu riitus, kebige minema), kunstvõtted Peetruse kuju tegelastest (kusjuures seal surgib üks ahvi moodi elukas teist tokiga tagumikku, mine vaadake ise), siis toomkirik. Seal tabab mind selline ahvatlev asi nagu külastajate küsitlus, millest algul kõhklen, kas mul on aega seda täita, aga leian, et teaduse heaks olen ikka valmis mõne minuti andma.

Ja ma ei kahetse. Küsitlus on paljundatud koopiamasinaga, A5-suuruseks brošüüriks, klambriga keskelt kinni nagu raamat, kirjasuurus on umbes 14 või 16, font on TNR. Kohe algul, juba küsitluse kolmandal leheküljel, pealkirja ja kohaliku ülikooli teoloogia teaduskonna dekaani pöördumise järel, on küsitud, miks te toomkiriku saabusite. Variandid on: palvetama, reliikviat kummardama, palveküünalt süütama, jumalateenistusele, kontserdile, reliikviat vaatama, pihile, ekskursiooniga, kunstivarasid imetlema, muu. Märgin „kunstivarad” ja „muu” ning kooloni järel täpsustan als Bauwerk betrachten. Seejärel küsitakse, mis teid enim kõnetas (buääh!; „miks nad aina vaikivad, / miks ei räägi minuga”); variandid on altar, püha hame, kelder, (palju tilulilu, millest lasin silmad üle), muu. Märgin „muu” ja punktiirile kirjutan Kreuzgang. „Märkige plaanile kulgetud trajektoor ja teid enim kõnetanud [buääh!!] kohad,” õpetab järgmine lehekülg, kus on toomkiriku plaan, külgnev ristikäik ja kõrvale ehitatud teine kirik halliga. Sirgeldan sinna eeldatava trajektoori, mis ulatub toomkiriku välisuksest otse ristikäiku ja tagasi; märgin kaks kohta, kust loodan saada toredaid pilte (mille saangi).

Hariduse loetelus on esimene „lõpetamata algharidus”, mille omistan küsimustiku sihtrühmale, võib-olla ka koostajatele. Perekonnaseisu loetelus on punkt „preester/kloostrielanik”. Märgin, et saabusin linna ostlema ja viibin toomkirikus 10–20 minutit (muud variandid on „kuni 5 min” (I’ll pop in out for a quick prayer – Fr. Ted), „5–10 min”, „kauem” ja siis veel midagi, ilmselt vast et „hakkan erakuks” ja „lasen end sisse müürida”). Et pühategudesse ja imedesse ei usu (teoloogid ei ole suvatsenud küsimustikus kasutatud mõisteid määratleda, see on selge metodoloogiline puudus, aga ega see neid sega, sest ega teoloogia ole teadus) ning siis veel kaks lehekülge küsimusi, millest märgin kiiresti variandid gar nichts ja habe keine Meinung dazu. Usulise kuuluvuse lahtris ei olnud kahjuks täiendamisruumi, muidu oleks lisanud veel tühje kaste, nt „minu paleus on … Wotan, … Zeus, … Amon-Re, … Marduk, … Tse’sketco”. Märgin üldmuljeks suht hapu näo, aga ei ole aega selgitada, et teil on liiga pime ja liiga suur ja liiga palju rahvast ja liiga palju karda ja liiga kõverad seinad ning ukselt palju toredama kavatisega kõrvalkirikusse olete lingi ära võtnud ja inimene peab nüüd minema õuest läbi.

E, 2947. päev: eksam

Eksam. Küll oli hea, et vähemalt kõik materjalid ikka läbi lugesin, sest arusaamisharjutuses on mitu asja, mida meile viimane kord just seletati.

Olen töölt veerand tundi varem ära küsinud, et muidu 40 minutiga ei jõua; aga seekord olen kesklinnas 15 minutiga ja kohal 25 minutiga.

Ning ülejäänud aja veedan kemmergus, sest kes käskis juua enne tulemahakkamist pudeli vett (kuigi veest on hästi teada, et see läbib mu organismi umbes tund).

* * *

E avastab ERR-i arvamusloos väljendid „mugavuspüsilased” ja „veebikommentaatorid, kellest lõviosa kipub nagunii olema igas pulmas peig, igal matusel kadunuke ja igal teemal universumi akadeemik”. Aga vihakõneleja satub mu FB-sõprade seast klõpsti! tuttavate sekka, kellest ma oma esilehele midagi enam teada ei taha. Nii et teadke.

* * *

Bussiraamatus on mõte, et kui vareslased tekkisid vähemalt 8 mln aastat enne inimesi ja inimeste ajumaht oli algul umbes sama kui muudel primaatidel, pidi olema pikalt aega, mil nutikad vareslased suutsid juhmid inimesed üle kavaldada, ning äkki see kajastub pärimustes.

P, 2946. päev: ooper plaadilt

Plaadilt ooper: Don Giovanni, Covent Garden 2002.

Selles on Don Giovanni väga ilmekas elumees (ja lõppstseen, Don Giovanni põrgus, on visuaalselt nii põrutav, et järgmine kord, kui te Simon Keenlyside’i näete, kargab see kohe teie vaimusilma ette, nagu mu kargas tema kontserdil pardimüts tema kehastatud Papageno peas).

Kunagi viisteist aastat tagasi nägime ooperit Don Giovanni rahvusooper Estonia ettekandes. Sellest ei suuda mitte kuidagi meenutada, kes oli Don Giovanni, oli selline tagasihoidlik ja üldse mitte elumehelik (Rauno Elp?). Nooruke tütarlaps Zerlina oli Janne Ševtšenko, aga Zerlina peigmeest Masettot kehastas teenekas estoonlane Väino P., paraku kostüümis ja grimmis, millega ta meenutas tugevasti Benny Hilli. Ning eks muiste olnudki abiellumisel vanusevahe tihti väga suur, nagu ma just olin lugenud Soome ajaloolase Kaari Utrio raamatust „Perhekirja. Eurooppalausen perheen historia”.

Sõnastikust jääb homse eksami eel 3 lk puudu, ei jõua.

L, 2945. päev: njaa II

Üleeilne Die Zeit mainib kohtuasja Delfi vs. Eesti Vabariik lahendit Euroopa Inimõiguste kohtus, aga detailiga, millest Eesti ajakirjandus vaikis: vaidlus oli kahjutasu ümber, mille summa oli – „– njaa –” (…, nun ja, …) ütleb Die Zeit – 320 € (vt pressiteade, lk 2). Vanas rahas 5000 krooni, mille ostujõud praegu on 436 €. Tasus käia kõik kohtuinstantsid Euroopa Inimõiguste kohtuni välja, tõesti. Aga Die Zeit lisab, et kohtuotsus ütles kaks väga olulist asja: kommentaare ei pea tingimata eeltsenseerima ja kommida tohib anonüümselt.

R, 2944. päev: njaa...

Mida kõike töökaaslastest teada saab...

Alles kõigile saadetud hüvastijätukirjast saan teada, et mu kogu koos töötamise aja arvamus, et ta on itaallane, on vale. Tegelikult on ta hoopis rootslane. (Mis muidugi selgitab ta rahulikumat iseloomu kui „teistel” itaalia töökaaslastel.)

* * *

Midagi hoopis muud otsides leian, et aasta alguses plaadil ostetud barokkooperist („Niobe, regina di Tebe”, 1688) on YouTube’is mitu numbrit ning lavastuse saamislugu. Bostoni varamuusikafestival, 2011, stuudiosalvestusega plaat ilmus 2015. Aga plaadiraamatu fotod on kõik lavastusest, uhked kostüümid ja võimas grimm. Baritoni Colin Balzerit olen näinud laval, no ei tunne äragi. Saab teada, kuidas lavastus tekkis: et sõitnud lavastaja peaosasse tahetu juurde, neli Agostino Steffani haruldast ooperit portfellis, küsima, mida ta nendest tahab laulda, ja see olevat vastanud juba esimesse („Niobe”) nooti vaadates, et seda, just seda ta laulda tahab, ülejäänud noote vaatama ei hakkagi. YouTube’is on vähemalt neli aariat ooperi koomiliselt tegelaselt, kes muidugi oli amm, kes manitses, halises ja tegelasi õpetas ning keda muidugi laulab mees, kes muidugi laulab rolli superhästi, ning superhästi laulavad ka mitu muud (tuleb nimed kõrva taha panna). Lavastaja märgib, et ooper on tehniliselt raske, Steffanil pidi 1688 olema Münchenis võtta suurepärased lauljad, kes selle ära laulaksid, kuigi nende nimed teada ei ole.

Järgmisel aastal on siinkandis ooperi peaosalise kammerkontsert, võtan plaadiraamatu kaasa, äkki saab autogrammi (kui talle see ooper juba nii väga meeldis).

N, 2943. päev: ooperiplaanid

Hommikul kontserdipiletid detsembriks. Tööl räägin toanaabrile, et vohh. Tema vastu, et ta nii kaugele planeerida ei oska. Mina, et näe, tahtsin ka märtsiks ooperipileteid, aga neid hakatakse müüma alles novembris ja detsembri omi septembris. Kusjuures päevase etenduse päeval laulab tükis peale Terfeli ka Kaufmann (teine tenor tuleb pärastpoole). Päevasi etendusi on kolmel pühapäeval, üks on just sama kontserdi päev, nii et samal päeval võiks kuulda Terfelit ja Kaufmanni ja Garančat.

K, 2942. päev: kolmapäev

Kolmapäev.

T, 2941. päev: vaatan telekat

Õhtul on karjamaal u 50 kuldnokka.

* * *

„Isa Tedi” lemmikjaod paremusjärjestuses (jagusid on üldse 25).

• 10. And God Created Woman – Craggy saarele saabub kuulus ja võluv romaanikirjanik Polly Clarke. Isa Ted on hädas.
• 9. A Christmassy Ted – Ted päästab Iirimaa suurimasse naistepesu osakonda eksinud kaheksa preestrit ja pälvib selle eest kõrge autasu, Kuldse Kirikumehe. Tänukõnes õiendab ta arved kõigi vaenlastega. Külla saabub kontvõõras preester, kes tahab auhinna varastada.
• 8. Hell – Ted, Dougal ja Jack sõidavad kaheks nädalaks kämpingusse suvitama. Seal näevad nad mõlemat kohalikku vaatamisväärsust, Dougal üritab mõista, miks lehmad paistavad kaugelt väikesed, külla tuleb püstihull preester Noel koos kirikunoortega ning Ted ja Dougal satuvad kolm korda piinlikku olukorda samas suvitava paariga. Jackil läheb palju paremini.
• 7. The Passion of Saint Tibulus – Craggy saare kino linastab nilbe linateose pühak Tibulusest ning kuri ja silmakirjalik piiskop Brennan käsib Tedil ja Dougalil seda takistada. Kõik läheb teisiti kui plaanitud, ehkki Ted ja Dougal hüüavad ajalukku läinud loosungeid Down with this sort of thing! ja Careful now!.
• 6. Night of the Nearly Dead – preestrimaja majapidajanna, vanaproua Mrs Doyle võidab vanaprouade lemmiku Eoin McLove’i luulevõistluse ja auhinnaks tuleb Eoin McLove talle külla. Paraku meelitab iidol kohale ka massiliselt teisi kohalikke vanaprouasid, kelle piiramisrõngas veedab preestrimaja rahvas koos külalistega õudsa öö.
• 4.–5. Kicking Bishop Brennan up the Arse – kaheosalise loo teine ja viimane osa. Eelmises jaos tegi isa Ted üle 75-aastaste preestrite saalijalgpalli meeskonna treenerina sohki ja peab kandma vihatud rivaali Dick Byrne’i pandud karistuse, milleks peab nädala jooksul virutama piiskop Brennanile jalaga tagumikku ning seda fotoga tõendama.
• 4.–5. Are You Right There, Father Ted? – täiesti juhuslikult saab Isa Ted külge rassisti maine, mispeale teeb Craggy saare hiinlaskonnale suure lepituspeo. Muidugi lõpeb kõik väga halvasti.
• 2.–3. A Song for Europe – Ted ja Dougal kirjutavad Eurovisioni lauluvõistluse Iirimaa eelvooru jaoks laulu „Minu armas hobune”, millele varastavad viisi obskuurselt Norra 1970. aastate bändilt (video). Võistlusel selgub paraku, et viis on väga tuntud, mistõttu esitavad Ted ja Dougal loo omal viisil. Nad saadetakse sellega Eurovisionile, sest Iirimaa on võitnud võistluse mitu aastat järjest ja seda on korraldada kole kulukas. „Ireland – no points. Irlandia – nada puente. Irlanski – puš kardova.”
• 2.–3. Tentacles of Doom – Craggy saarele tulevad kolm piiskoppi tõstma kohaliku reliikvia, püha kivi staatust. Pärast kohtumist kohaliku preestri-hullumaja seltskonnaga (this would be an ecumenical matter!) on üks piiskoppidest surnud, teine hakkab hipiks ning kolmas on edasi elus ja isegi ametis, aga lahkub kiirabiga ning on kahtlane, kas püha kivi on veel ikka püha. 
• 1. Speed 3 – Craggy saarel on hakanud sündima väga karvaseid lapsi. Isa Ted seostab nende ilmumise karvase piimamehe Pat Mustardiga, kes tehakse ametist lahti. Uueks piimameheks saab Dougal. Piimaauto alla on Pat pannud pommi, Dougal ei taha enam piimamees olla, Ted üritab olukorda lahendada koos teiste preestrite nõu ja jõuga.

 

 

 

E, 2940. päev: varesed

Akna taga heinamaal on u 65 künnivarest.

Üritan lehest leida, mis eile raudteesillal juhtus, ja ajaleht ütleb nädalavahetuse lausa mustaks: kahe päevaga sai liikluses vigastada 3 inimest 100 000 elaniku kohta. Eesti mastaabis oleks vigastatuid 43.

Ja neile lillelastele, kes arvavad, et Eestis särab mingi universumi heldusepäike: täna lajatab reaalsus teile kolme raske kirvehoobiga: nätaki ja nätaki ja … [olen kolmanda lingi sinu õnneks kaotanud, kallis lugeja, aga see oli vahest horoskoobiusust ja vt lingitud pdf-is lk 13, või usupimeduse jubeduste pime pooldamine, vt pdf lk 14].

Kõik kolm uudist on küll välja imetud samast töö-tellija-materjalist-uuringust (pdf), mis tehti juba aprillis, aga kõik kolm tulid täna. Paistab, et mu feisspukikontol toimub jälle suurpuhastus (pagulaste teemal võbeleb mõni juba sõbrast tuttavaks degradeerimise piiril).

Aga seda tasakaalustab leid operabase.com-ist, sest üleval on Pariisi ooperi järgmise hooaja mängukava ning selle esinejaist silmi üle lastes märkan, et detsembris etendub Berliozi La damnation de Faust, kus on Sophie Koch ja Bryn Terfel ja – kui hästi läheb (kaks lauljat vahelduvad eri etendustes) – ka Jonas Kaufmann, ning märtsis Die Meistersinger von Nürnberg, kus Hans Sachs on Gerald Finley ja Eva on Julia Kleiter. Nagu siin alles neljapäeval kirjutasin, on Gerald Finley ja Julia Kleiter lemmikeimast ooperilauljaist need kaks vähest, keda ma laval oma ihukõrvaga kuulnud ei ole, – ja nüüd siis saab neid kuulda laval samas tükis ja koguni korraga. (Sophie Kochi nimi tundus kuidagi väga tuttav, aga järeleuurimine selgitab, et ta siiski ei olnud see daam, keda nägime tükis Der Rosenkavalier ja Richard Straussi soololaulude kammerkontserdil; ta vist oli veebruaris 2014 Pariisis nähtud ooperis Werther.) Terfel laulab Berliozi teoses ilmselt Méphistophélèst, nagu ta tegi juba (plaadilt nähtuna) Gunoud’ „Faustis” (vat ei teagi, kas samasuguse ootamatu kostüümipöördega). Finley Hans Sachs on nähtud Glyndebourne’i festivali plaadilt.

Kuidagi juhuslikult leian, et eelmise nädala lauluõhtu bariton ei olnudki linnateatri näitleja, vaid Hollandi päritolu Austria kogenud ooperilaulja, dirigent ja saksofonist. Sopran siiski oli.

P, 2939. päev: konnad II

Hommikul on surnud lind tänavalt kadunud. Ja suureks kergenduseks saabub ka proua Rähn (punane müts on suur-kirjurähni pojal; isasel on punane ainult kukal, emasel punast üldse peas ei ole).

Keskhommikul valmib „tee-ise-helikopter”, mis koosneb kiviheitemasina töötavast mudelist üle jäänud 12 mm × 12 mm × 2,5 m männilatist, mille kaugmise otsa alla on kaablisidemetega seotud taskukaamera, ja et see lati võimalikul murdumisel ei kaoks, on selle käepael seotud piki latti kulgeva pika juhtme külge (ma ei leidnud nööri üles), ja et latt taluks painet pisut paremini, on see pikk juhe seotud pingul ja kõvasti lati peale kinni. Siis autoknips 10 s viibega ja 10 pilti, tokk aknast välja, umbkaudu rõdu poole, siis ootan kümmekond sekundit, siis tõmban tagasi, kontrollin tulemust. Nali selles, et autoknips võtab fookuskauguse ja säri päästikule vajutamise hetkest, mis muidugi ei ole toas kumbki päris sama kui võttekohas.

Aga siis ükskord konnade juurde.

Olin unustanud, et kui nädalavahetusel on üle 25 °C, koguneb kogu siinkandi pt-keelne kogukond Maaselja äärde masspiknikule. Seda on algul mööduva bussi aknast lõbus vaadata, aga vt allpool.

Kuumal suvepäeval on konni väljas küll, mõnikord isegi kostab, aga üldiselt mitte siis, kui kougin välja helisalvesti.

Konnatiigis ei ole näha kedagi. Keegi korraks küll hüppab, aga ma teda ennast ei näe.

Põikitee ääres on üks uus lomp, selles kiilid ja konn. Leian, et lendavat suurt kiili (tondihobu) on pildistada üsna lihtne (lihtsam kui lendavat kimalast!):

• päikse käes, vastu tumedat tausta
• ISO 200, alavalgustus –1 EV
• programm Av, ava f/7,1 või f/8
• käsitsifookus (tean, et see kõlab jubedalt, aga tulemus on palju parem kui autofookusega)
• kaamera suurim võttesagedus

Ehk siis kiil lendab ringi vägagi kindlat rada mööda ning panen tähele, millest üle. Teravustan siis selle koha järele ning passin, millal kiil satub sinnakanti. Siis hoian päästikut all ja toru kiili pool. Ja, teate, pärast umbes pooltel piltidel on kiil mõistlikult terav! (Autofookusega ei ühelgi.)

Suure tiigi ääres varjemajas istub tõsiseid inimesi, kes vaatlevad linde binokliga. Tiigiparvel on kormoranid, suured lestad siivsalt parveserval. Vaatepilt oleks hariv kalameestele, kes ajavad ülepüügi kormoranide kaela (sõjajärgsetel kolossaalsetel kalasaakidel oli lihtne põhjus: sõja ajal oli kala püüda ohtlik ning varud kosusid mitu aastat ilma püügita). Veerand tundi valitseb täielik rahu ja õnnis tunne.

Siis tagasi bussi peale, nähes tee ääres ja peal veel suuremaid rohelisemaid ja väiksemaid pruunimaid konni.

Esimene buss keerutab läbi kaunite maastike, teine buss laseb end mõne minuti oodata, aga siis läheb lahti.

See on nimelt tuugalt täis. Muidugi mis mul viga – bussi peale üritavad saada ka kaks jalgratastega onklit. Nihverdan end kuidagi juhi kõrvale, pärastpoole nihkun mõne millimeetri tahapoole.

Bussi tagaosas lõugavad õhtuks linna sõitvad rannavurled nii, et üks veel kaugema maa proua ähvardab kutsuda politsei.

Eesistmel nihelevad kaks korpulentset pt-daami (ka nemad tulevad ilmselt piknikult), plaanin väljuda nende kiiluvees, aga nad väljuvad alles Ilustee servas, mispeale mõtlen, et siit on jaamani kaks korda vähem kui korterini, mis omaette on loll mõte, sest tegelikult pean kõndima ju jaamast tagasi.

Jaamasillal on raske avarii, Mini on paisatud kolm sõidurada vasakule ja nina on lapiti pooleks. Kui kohakuti jõuan, on omanik (kellel ei ole viga midagist) kõhuli kõnniteel ja vahib auto alla, just nagu kontrollides, ega kiirabi kedagi kahe silma vahele jätnud. Aga, nagu pärast näen, saabub tehnoabi ja viib vraki minema – katkise nina vahelt paistab ka, et mootor on paigast.

L, 2938. päev: perekond Rähnud

E läheb hommikul lennuki peale. Hommiku sisustavad rähnid ja minu fotod nendest. Aknatagustel puudel on korraga neli rähni: isa, ema, kaks last.

Aga õhtul on teisel pool maja ees tänava bussireal maas lame surnud lind, kellest ei saa aru, mis liiki. Oleks nagu mustad harali tiivasuled ja kaela pool pisut heledat – aga punast ei paista üldse. Väiksem kui vares, aga nokk on tume. Lähemale minna ei saa, isegi öösel.

Juuksur, kella kõrts, see ainumas kord, kui lahkun Kella kõrtsi kemmergu kaudu ja kirssideta 16 minutit enne rongi, on ka seesinatne ainumas kord, kui muidu alati hilinev rong saabub täpselt. Rongivigureid juba teades sammun – juba turult ostetud kirssidega – jaamahoone keskkohast haagitamata otse vagunisse ja üks minut jääb ülegi.

R, 2937. päev: vanas poes

Täna kordub täpselt nagu eelmisel nädalal. Lahmimisele vastuseks leiduvad põrutavad argumendid.

* * *

Õhtul Kirikmäe prismas fotosid printimas. Kremli palat* on saanud asjad niikaugele, et me ei julge vene tuttavalt saadud piltidega mälupulka oma arvutitesse pista. Kui kuulete, et Kirikmäe prisma fotokeskuse masinad hakkavad äkki laulma Vene hümni, siis teadke ja ärge ehmatage.

* Ükspäev oli just uudis, kuidas Punasel platsil tabatud meesterahvas, kes kippunud Kremlisse väitega, et ta elab Putiniga samas toas. Kommentaarid pakkusid kiiresti, et pigem on nad elanud samas palatis.

Ega ma keelekursuse rahvaga väga palju samades kohtades viibi, nagu eelmistest rühmakaaslastest kohtusin esimesega (hispaania-ameeriklasega) tänaval juhuslikult jaama ees just siis, kui olin kindlaks nõuks võtnud hakata täitma veinikappi ja just saabusin rongilt, vankuvil sammel, käes veinipudelite kandekott, millest lõbusasti välja vaatamas seitse või kaheksa pudelikaela. Täna kohtan praegustest rühmakaaslastest esimest (inglannat) linnas juhuslikult Kirikmäe prisma naistepesu osakonnas, kui E uurib sokke. Ma esti ei saa aru, et kahesekundine särav naeratus tähendab „palun astu riiuli eest kõrvale”. Sellist sõnavara me kursusel õppinud ei ole, ega. Puhkuseteemadega ei seostu ka.

Prismas on pooleteist aastaga palju muutunud: uued letid, uus, elusate inimestega täidetud sušiosakond. Kassas ütlen täna lõpuks võlusõnad je voudrais payer avec ma carte (nagu soovitas viis aastat tagasi anonüümne kommenteerija selle loo kommentaaris) ja suure korvitäie asjade eest maksan kahe 2-eurosega ning saan sente tagasi ka veel.

* * *

Saan läbi „Muumitrolli”, sama raamatu uusväljaande, mille esmaväljaanne kingiti 7. sünnipäevaks ja mille siis mõne kuuga ka läbi lugesin, suuremat midagi mõistmata ning Vladimir Beekmani tõlkijageeniust vääriliselt hindamata. Raamatu viimane osa, romaan „Muumipapa ja meri” ei ole miskist otsast lastekirjandus.

N, 2936. päev: kui palju udu on udu?

Terve päeva seminar, kolm esinejat, neli ettekannet. 2. ja 4. ettekande pidaja meenutab sugulast Viktorit, aga kuldhammasteta, aga särk ja kuub on kontrastvärvides. 3. ettekande pidajal on üsna lühike mini, aga värvid on talitsetud.

Teen märkmeid ja ühes kohas, kui räägitakse õhinal teadusuuringust, kus oli 6 katsealust ja muid metodoloogilisi puudusi, kirjutan konspekti some bad science as of statistics and exp. design (jah, ma konspekteerin alati ettekande keeles, mis kunsti kõik inimesed ei valda). Saab ka teada, et üks küsiv kuulaja ei tea, mida tähendavad lineaarregressiooni joone tõus ja vabaliige, ning teine ei tea, mis on tarkvara arhitektuur ja moodul.

* * *

Keeletunnis peame küsima üksteiselt konditsionaalis, mida teeksime või kuhu sõidaksime, ning seal on küsimus, kas sõidaksid Kuule, mille peale vastan väga kiiresti, et kindlasti. Viimane, lisaküsimus juhtub olema, mis muusikuga sooviksid kohtuda. Vastatakse, et Anna Netrebkoga, ja küsitakse vastu, kellega sina; vastan, et ka minul oleks see tõenäoliselt mõni ooperilaulja. Enne kui jõuan peast läbi lasta, keda lemmikutest ma looduses kuulnud ei ole – Gerald Finley, Julia Kleiter näiteks – pakub ta, et äkki Elīna Garanča, mispeale vastan, et oo jaa, tal tuleb detsembris Pariisis kontsert, kolmapäeval tulevad piletid müüki.

* * *

Eilse teema jätkuks: kantseliidikorpus. Klopsisin mõningatest jubedikest kokku korpuse, lasin AntConcil loendada sõnavormide sageduse, eemaldasin 250 sagedaima sõnavormi seast sisust sõltuvad sõnad ning arvutasin 98 järelejäänud muu sõna (vormi) suhtelise sageduse võrreldes tasakaalus korpusega. Sellest saaks kirjutada teadusartikli!! On sõnu, mis esinesid keskmiselt kümneid kordi sagedamini kui keeles keskmiselt (rekordiomanik on meetmete, 36,8×). Keskmisega võrreldes üle 8 korra sagedamatest sõnadest saab moodustada sellise lause:

[Asjapulgad] peaksid kindlaks määratud valdkonnas sätestatud muude meetmete raames [tegema] järgmist, sealhulgas arvesse võttes [mida] tahes.

Kes oskab, topib siia veel väga sagedad udusõnad kooskõlas (30,9× normaalsest sagedam) ja hõlmab (16,1× normaalsest sagedam). Mina ei oska!

K, 2935. päev: üks 28 000st

Ilmunud on Snapshot Serengeti artikkel. Tore ja kasulik ajaveede, näeb aeg-ajalt hunnituid vaatepilte, nagu ka omal ajal kogu taolisele rahvateadusele aluse pannud Galaxyzoo andis võimaluse näha esimese inimesena senitundmatut galaktikat, sest selles klassifitseeriti galaktikaid automaatpiltide järgi, mida keegi varem vaadanud ei olnud. Üleüldse on sellise rahvateaduse põhimõte geniaalne: üsna kiiresti hakkab huviline määrama pildil olevaid liike (ja Galaxyzoo galaktikatüüpe, ja Moonzoo kraatritüüpe, ja Planet Hunters eksoplaneete, ja Whale FM mõõkvaalahäälitsusi, ja Bat Detective nahkhiirehüüde, ja Plankton Portal planktoniliike, ja Sunspotter päikeselaike, ja Asteroid Zoo võimalikke uusi asteroide – jpm, vt zooniverse.org) ja määrang ühtib spetsialisti omaga umbes 90%. Mitme inimese ühtiv määrang välistab kahtlusi veelgi, nii et massilised lihtsad juhud leitakse materjalist üles ilma teadlast tülitamata.

* * *

Rõdul on korraga 6 rasvatihasetibu, pärast 1 pooleldi udusulis tibu, nagu vildist.

* * *

Kindlasti tuleb kirjutada teos „Udusõnastik” ehk „Bürokraadi-eesti sõnastik”. Eheda kantseliidi korpust kahjuks veel ei ole, aga mul on mõtteid, kuidas seda koguda; seda saab siis korpusetarkvaraga analüüsida, leida korduvaid mustreid ja sõnaklompe. Esialgu ainult mõningaid märksõnu, mis sõnastikku kindlasti tulevad:

• aru andma
• arvesse võtma
• asjaomane – eesti õigekeel teeb peent vahet asjaomasel ja asjakohasel – nagu ka kaasaegsel ja nüüdisaegsel –, aga toimetaja võib mürki võtta, et „asjaomase” agar kasutaja seda vahet ei tea
• edasine – inglise further ei tähenda tavaliselt suurt midagi ja eesti sõnaga tõlkesse põlistamist ei vääri
• edusamm – kui olete kihla vedanud, et tekstis mainitakse verstaposte (kas olete ehtsat verstaposti näinud?), võite „edusammu” nähes rõõmustada, sest tõenäoliselt võidate teie. (Meil koolis oli pioneerivärgi stend „Tõusval Teel”, kuni ükskord siivutult ja püsivalt soditi ning siis kadus.)
• eeskätt – olen siin kuskil kirjutanud eeskäte sagedusest tasakaalus korpuses
• enamjaolt
• end tõestama
• endale eesmärgiks seadma
• erilist tähelepanu pöörama – Erilist tähelepanu pöörati töötajate ametialase koolituse jaoks asjakohaste raamistike väljatöötamisele ning täielikule rakendamisele kogu asutuses, tuginedes asjaomasele rakenduseeskirjale, mille asutuse nõukogu võttis vastu 41. aprillil 2151 = mõtlesime välja, kuidas töötajaid koolitada, mida nõudis üks eeskiri
• esile kerkima – seda teeb õngekork, kui kala konksu otsast lahkub
• hoolimata
• hõlpsasti – mu silmad on näinud kuskil täitsa asjaliku juhendi toortõlkes ka väljendit „siit saate hõlpu ja tuge”; Wiedemanni sõnastikus on kindlasti muudki toredat (millega meenub, kuidas Tõnismäe rahvusraamatukogu humanitaarsaalis oli Wiedemanni sõnastikus keegi anti-mallepärn iga vähegi kui rõvedapoolse märksõna lilla pliiatsiga alla jooninud – vbl Malle P. seda nägigi ja läks joonelt ostma korrektuurlinti)
• hõlmama – see udusõna tähendab tavaliselt ’ma ei viitsi mõelda, mida see tähendab’
• iga-aastane, igakuine – inglise keeli annual ja monthly, eesti keeles on see aasta- ja kuu-: aastaaruanne, kuuaruanne.
• jõupingutus – kontorilaua taga aega veetes on kirjutajale ununenud, mida see tähendab
• kindlaks määrama – seda kasutatakse vähemalt viies tähenduses: ’määrama’, ’määratlema’, ’sedastama’, ’sätestama’, ’tuvastama’ – Teadlased määrasid proovis kindlaks aineid, mis olid kindlaks määratud katsesuunises, ja määrasid tulemused kindlaks katsearuandes. Siis võtsid nad teise proovi, määrasid sealt kindlaks tundmatuid aineid ja määrasid tulemustest kindlaks nende esinemissageduse.
• kohta
• kui ..., siis ...
• käigus
• lõpule viima – rikkumata inimene võib kohkuda, arvates, et jutt on millestki fataalsest, näiteks rahvarohkest keskaegsest protsessioonist võllamäele, aga tegelikult tähendab see, et midagi valmib. Inglise keeles valmimise kohta ühesõnalist väljendit ei kasutata ja jubetõlgete mõjul on hakatud arvama, et siis ei saa lühidalt öelda ka eesti keeles. Vale puha.
• menetluses olema
• mõeldud
• märkimisväärne – kui te seda väidetavat subjektiivsust tõlkes näete, vaadake ruttu, mida ütleb originaal. Kliinilises ja statistilises kontekstis on see tavaliselt hoopis objektiivne „oluline”.
• puudujääk
• puudutama – nõnda öeldakse vene keeles, kus keerutamine on palju tavalisem kui otsekohese ütlemisega eesti keeles
• rakendama – seda kasutatakse näiteks tähendustes ’kasutama’, ’kasutusele võtma’, ’tegema’, ’täitma’, ’oma eksistentsi mingil tundmatul, aga müstilisel viisil õigustama’. Mul oli ükskord toimetada tekst, kus rakendati sagedusega 7590 ppm (vrd tasakaalus korpuse 283 ppm); kui siis olin just ette võtnud kõik tõlke „rakendamised” ja neid ükshaaval läbi puurisin, üritades mõista, mida neist igaüks tegelikult tähendab, helistas E ja mu aeglase reaktsiooni peale küsis, kas ma olen kurb. — Kes veel näinud ei ole, neil soovitan vaadata, kuidas hobust vankri ette rakendatakse. Muusikahuvilistel võib sõna „rakend” peale vaimukõrvas kosta see Tubina ühe suurteose pingelisest kohast, kus sõna esitatakse haruldase asja duooliga.
• rolli mängima – rolli mängitakse teatris
• teada andma
• teavitama – mingil ajal tähendas teavitamine nuhitegevust. Üksvahe arvasin, et sedasi ütleb Saagpaku sõnastik, aga ei ütle. Ei tea, ei mäleta. Kasutatakse tähenduses ’teatama’, aga rektsioon on teistsugune (teavitama keda millest, teatama mida kellele) – aga kesse viitsib rektsiooni või rõhuasetust muuta, eks ju.
• tegemist
• toime panema
• vajakajäämine
• ära märkima
• ülemäärane

  

T, 2934. päev: Hugo Wolf, Italienisches Liederbuch

Hommikul on männiokstel rähnipere (m, f, juv). See juv (kes mütsivärvi järgi on noorem kui laupäeval hukkunud juv) ei saa veel maailma asjadest korralikult aru, näiteks on ta nõuks võtnud trummeldada rõduääre plekki.

Ämma juubelile kast kohalikku vahuveini. Oleme selle veinikooperatiivi toodangut saatnud mööda maailma laiali omajagu ja nad hakkavad kutsuma meid juba üritustele.

Haruldasematest lennukitest näen täna lennuväljale lähenemas Türgi lennuväe C-160 Transalli (numbrit ei näe, sabal lippu näeb).

* * *

Õhtul teater. Oleme kohal tund aega varem. Tükk kestab 1 h 5 min, vaheajata.

Mõningase paha üllatusena on puhvetis laotud lauad seina äärde ja toolid (14 tk) pandud nelja ritta, vaatega kõnepuldi poole. Esineb naaberlinna Wagneri-seltsi tegelane. Algul oleme meie ainsad kaks kuulajat. Ettekande pidaja käib kaks minutit enne poolt ära, pakun radikaalset lahendust, et ka meie võiksime vahepeal haihtuda, et tuleb tagasi ja kuulajaid ei ole üldse!

Vahepeal lausa visatakse eelmise rea otsa kaks kohanäitajat (vrd Immanuel Kant ja luukere*).

Saab teada Hugo Wolfi raskest elukäigust ja meenutatakse XIX saj tähelepanekut, et Schumannil, Schubertil ja Wolfil oli kõigil süüfilis ja nad olid kõik edukad soololaulu-heliloojad, mida E pärast vaikselt täiendab, et miljonitel teistel oli ka, aga nad ei olnud.

Lavakujundus koosneb kahest lammutatud kabinetklaverist. Mõtlen, et palju teatril ikka näitlejaid on, kes suudavad laulda tund aega järjest. Varem ei ole ma teatris 1. reas nagu uinunudki.

Meespeaosalisel on n-ö spanjelisoeng, teine esineja on suht kole ja suht väheses rõivis naisterahvas. Klaverimängija on viks ja kõik oleks kena, kui tal oleks muu soeng kui Beavise soeng. (Pärast selgus, et bariton oli Hollandist, võrdlemisi edukas ooperi- ja kantaadilaulja ning dirigent.)

Tükk erineb kontserdist, kus lihtsalt seistaks ja lauldaks, selle poolest, et laval on olemas valgustus, kujundus ja liikumine. Viimane koosneb peamiselt kunstilisest jalutamisest. Bariton ronib kaks korda kõhuli klaveriraami peale, mis jätab mulje, nagu ta üritaks .......

Sopran jalutab esimest korda lavale, üll noodilehtedest kleit, mille bariton kohe kiiresti ära rebib (all on teine kleit), aga jõuab siiski meenutada modernballetti Rootsi kultusfilmist Picassos äventyr (vaadake, see on tervikuna YouTube’is, ja kui te olete selle balletikoha ära näinud, siis teate, millest räägin).

* Immanuel Kant pidanud lugema tudengitele loengut, aga kohal olnud ainult üks tudeng. Kant teatanud, et ühele tudengile ta loengut ei loe, ja läks tõi teiseks kuulajaks kõrvalt toast luukere.

E, 2933. päev: bussiseiklused

Näe, alles eile rõõmustasin, et märatses spagetikoletis bussiliinidega mis märatses, aga sellel on olnud ka toredaid tulemusi. Täna istun keeletunnist tulles 144. bussi peale ja rõõmustan varsti uuesti, et näe, seoses Kuninga tänava suure ehitusplatsiga (ekskavaatorid on tõesti platsis, sõna otseses mõttes keset platsi, kopad asfaldis) ja bussipeatuste ümberkorraldamisega on meie busside peatus tõstetud tagasi sinna, kus see oli vanasti. Aga siis keerab buss lääneosariikide maanteele ja peatub pargis endises kitsarööpmelise raudtee jaamas, bussijuht poeb pesast välja, vehib minu poole käsi ja kisab, et lõpp-peatus ja et kas tahan sõita päris raudteejaama. Vastan, et tahan, mispeale ta vehib uuesti, et lõpp-peatus, ega ütle, kust läheb saladuslik ühendusbuss, mis pidi hakkama jaama vahet sõeluma kord minutis. Mitme bussiliini ühistöös, erakordne saavutus, linnavalitsus tegi sellest koguni 45-slaidise PowerPoint-esitluse.

Ületan tänava, kus on – arvata – jaama suunduvate busside peatused, aga kuigi silt ütleb, et peatusi on neli ja et olen esimeses, ei ütle silt, et ühestki neist läheks ühtki meie bussi. Mispeale otsustan kõndida samasse Usukannatajate peatusse kui eile, see on vanalinnale lähim peatus, kust kindlasti lähevad kõikmõeldavad bussid, nii jaama kui ka* meie juurde.

* Ükskord sain tagasiside, kus klient oli „parandanud” õigekirja, umbes viiskümmend korda. Umbes viiskümmend korda osundasin siis ÕSi (küll on tore, et see on internetis ja saab panna lingi) ja loodetavasti on sellisel „parandajal” siis vähemalt viiskümmend korda ka piinlik. Ma üldiselt tean, mida ma teen, ja kirjutan tööasjadesse ainult seda, mida tean kindlasti olevat õige, tihti üle kontrollides. Soovitan teistelegi. (nii … kui ka … ÕSis: vt nii ja kui.)

Näen, et pargi veeres on vägagi lahedaid poode ja kortermaju ja vaateid.

Ja kõik see aeg, bussis ja matkal järgmisse peatusse, on näpus uus bussiraamat, kus järg parajasti kohas, mida homme räägitakse uudisena. Koos kirjandusviidetega.

* * *

Poirot sureb.

* * *

Saksamaa ehtetootja, kes tarnib siiakanti asju DPD-ga, kes omakorda on kulleriteks võtnud kirjaoskamatud käpardid, soovitab, et me ehitagu maja fonolukk ringi. „Kirjutage oma kellanupule oma nimi,” pakub ta lahkesti. Kindlasti ostan kellanupu, kirjutan nime peale ja saadan Saksamaale.

P, 2932. päev: päikseline pühapäev

Uus busside sõiduplaan on pisut parandanud pühapäevast liiklust. Kui varem oli pühapäeviti üks buss, mis käis iga tund, ja paar kahe tunni takka, sõitsid need kaks alati paaris ja umbes samal ajal kui see kord tunnis buss, siis nüüd käib see kord tunnis buss tunni esimeses pooles ja kaks kahetunnise vahega bussi vaheldumisi tunni teises pooles, mis tähendab, et isegi pühapäeval ei ole vaja oodata üle poole tunni, mis omakorda tähendab, et bussiga saab isegi pühapäeval kiiremini kui jala.

Uus bussiskeem on pälvinud bussiskeemihuviliste hävitava hukkamõistu ja sõimunime Spagetikoletis. Et kus oli disaineri mõistus, kes pani 27 (kakskümmend seitse) bussiliini jooksma kõrvuti ühe 27-värvise paelana ning jättis plaanilt ära iga ainuma kui geograafilise pidepunkti, isegi raudteejaama ei raatsinud panna.

* * *

Reedese peo pildid saavad erakordse kiirusega valitud. Uus meetod: esimese läbivaatamiskorraga kustutan pildid, mis mitte mingil juhul näitamisele ei tule, isegi mitte radikaalse kaadrilõikega või suurplaanis, kus kerge ebateravus eriti ei häiri (kaovad nt tugevasti rappunud või väga ebateravad pildid).

Siis vaatan läbi kõik võttesarjad (sest igast võttest teen ju ikka mitu pilti, pärast hea valida) ja panen neile headuse järgi punkte (1–5). Tegin kuus albumit: valmis pildid ja ajutised automaatsed albumid punktidega 1–5. Siiakohani jõudsin eile. Võetud 303, alles 235, albumis 3.

Täna hakkan pilte noppima automaatalbumeist valmispiltide albumisse, alates 5 punktiga piltidest, Valmis piltide albumis on pildid valmis peale värvi peene timmimise (kaadrilõige, valgetasakaal, säri on paigas). Albumisse noppimisel kustutan punktid ära, mispeale pildid automaatalbumist kaovad, ja kustutan ka duublid. Kui pilt kohe ei meeldi, panen väiksema punkti (nii et see tuleb uuesti ette hiljem).

Mõne tunniga on pilte alles 75 ja albumis 63.

L, 2931. päev: kurb

Kurb lugu juhtub kohe hommikul, kui rähn sööstab vastu akent surnuks. Olen sel hetkel toas akna juures ja esiteks arvan, et keegi on visanud – jõuga – vastu akent tennispalli. Algul ei saa aru, kas noor rähn on elus või mitte, aga ta ei ilmuta mingeid elumärke ja läheb kangeks. Sängitame ta metsa.

Naaberlinnas söömas. Üle rongi vahekäigu käib Hispaania kaardimäng, kus on uued kaardimastid – näen üle vahekäigu maste kurk ja arbuus.

Elektroonikakaubamajast uus „Poirot” (viimane).

Alustan eilsete peopiltide valimist.

R, 2930. päev: pidu

Õhtul on töökoha pere- ja suvepidu. (Peol on ka konkreetne pealkiri, mida ma ei mäleta.)

E saabub kohale 1 h 20 min enne bussi. Õues on palav. Reede õhtul on ummik.

Buss saabub lubatust 10 min hiljem ja mitte päris sinna, kuhu näitas kaart (aga kuhu näitavad vehkivad koraldajad). Sõidab 30 min asemel üle 1 h 20 min, enamiku aja istudes reedeõhtuses kiirteeummikus.

Kuivõrd samas kohas toimus pidu 2008 ja 2009, on mul üsna selge ettekujutus, kuhu peab buss jõudma (kuigi konkreetselt kaardile märkimata) ja võin nentida, ei bussijuht on väga leidlik.

Mitte õige tee, vaid alternatiivteekondade leidmise osas. gpx-jälg läheb vahepeal mööda mitte tänavat, vaid majadevahelist läbikäiku, mis MapQuesti kaardil on punktiirjoonega.

Tee ääres vahivad väikesed lapsed ja metskits.

Vahepeal toimub navigeerimine süsteemis Navi v.0.0 ehk teeäärsest majast küsimise meetodil. Läbirääkimised lähevad edukalt, maja pööramiseks eest ei lammutata, reisijad bussi tõstma ei pea.

(Aga ma olen bussi tõstnud küll, kui ükskord muiste juhtus, kuidas lõõtsaga buss, mis oli täpselt sama pikk kui lai oli parkla, kus pidi meid ootama, otsustas sellessinatses täpselt sama laias parklas – Estonia kontserdisaali kõrval – ringi pöörata. Tulemus – peale uskumatult paljusid edasi-tagasi nõkerdamisi – oli sihuke, et buss oli parklas trepi ja lumehange vahel täpselt põiki ega oleks pääsenud enam kuhugi enne kevadet. Siis tuli reisiseltskond ja nägi, et ega buss enne kohalt võta, kui kitsikusest pääseb, ja tõstis bussi ringi – Ikaruse lõõtsaga bussil oli mootor esimeses pooles ja tagumise poole rattad pöördusid hoovastiku kaudu samale poole ja umbes sama palju kui esirattad, mis tähendas, et bussi kerget tagapoolt tõsteti vajaliku pöörde poole küljele ja juht keeras samal ajal rooli samale poole, nii et buss sai lõpuks pöörata, kuhu vaja.)

Palju ei puudu, et teejuhiks tuleb kaasa proua Sussanina isiklikult.

Ja teate, bussijuht sõidab soovitatud suunda ainult 330 meetrit, siis keerab ringi ja sõidab mitmekilomeetrise kaarega, nagu näitab pärast gpx-jälg (otse 1,6 km, sõidab 5,1 km). Puänt muidugi see, et a) jõuame kohale, aga valele poole põldu, ning b) otseteel bussiga ringi keerata ei saa ja ta peab tagumisest otsast sõitma kohale 350 m tagurpidi. Seejuures trügib meile järele suur traktor, heinarullide tõstuk ees bussi tuuleklaasi kohal, ja, nagu teatavad tagaaknal vahtijad, taganeb taga eest mitu autot.

Ärakeeramiskohas on taksikennel, koerad puurides. Pärast Google seletab, et seda peavad poolakad ja kenneli nimes (ja veebiaadressis) on sõna mafia, nii et keegi kõrralik inime sinna ei lähe, ega.

Pidu on kaaslase ja/või lastega, mis tähendab, et kõik saavad selge ülevaate, kas, kes ja mitu.

Peagi algab äike (mille tulekut keegi muidugi ei uskunud, aga nüüd saab E külge peaaegu et ilmatarga maine, kui pärast lämbet suvepäeva märgib, et nüüd tuleb äike). Traditsiooniliselt läheb ära elekter ja kargamiskeskus tühjeneb. Lämbuse tõttu on peokohas valitsev aroom higilebra.

E täheldab, et prantsuse keel on õpingutest hoolimata seisundis, et aeg-ajalt kõlavad prantsuskeelsest jutust nagu sõnad comte de Malfète [kɔ̃ də mɑl·fətᵊ]. Mispeale tagasiteel, kui hämaras möödume mingist langenud sõjameeste ausambast, hüüatan samas vaimus: „Cousin Hub!” [kʊ·zɛ̃ː yːbᵊ]

Ärasõit on ka sama pikk kui tulek, sest kõigepealt on tee ääres üritus „Narkareid otsitakse” ja vähe edasi on teetööd. Teetööd öösel on muidu hea mõte, aga kujutage ette, mihuke hirmus äratundmine võib tulla päeva hakul, kui selgub, et tööd tehti vales kohas.

Saab teada, et kuigi kiirtee läheb töömajast otse mööda (34 m seinast asfaldini), on mahakeeramiseks vaja läbida riigi keerukaim ristmik ja sõita veel 5,1 km.

Teekond oleks veelgi keerukam, kui me ei teataks, et naabruses elav kolleeg saab jaamast tulla meie taksosse ja buss ei pea hakkama ekslema pisitänavate rägastikus – kuhu kuluks kindlasti mitu tundi, sest on juba pime öö.

N, 2929. päev: erakordsest näitusest veel

Kolmekümneaastase sõja raamatu viimane peatükk on näitusest endast. Üks teema on eetika: kas on eetiline eksponeerida muuseumis inimjäänuseid? Et ühelt poolt Euroopa kultuur selle vastu ei ole, aga teisalt on seda ilus teha väärikalt ning korraldajad leiavad, et inimjäänuste näitamine meelelahutusena (vrd muumiate ja plastifitseeritud laipade rändnäitused) päris eetiline ei ole. Sellel rändnäitusel ei eksponeerita seepärast tervikskelette ning vähemaidki jäänuseidki eksponeeritakse nii väärikalt kui võimalik – andes anonüümsetele sõjameestele tagasi selle inimväärikuse, mille nad kaotasid metsikus lahingus, selle järel tandril rüüstajate meelevallas lebades ja ladumisel ühishauda.

K, 2928. päev: tavaline mõistujutt

Lahmivale ja sihitule paugutamisele sutspüssi ja peente haavlitega vastab raske tulelöök. Kuidas üleüldse püss kätte saadi, on arusaamatu, samuti arvamus, et asi ebaõiglaseks jääbki ega vastuseks rasket tulelööki tule ja maapind kergelt lainetava kuumaastiku taoliseks muutu.

T, 2927. päev: tavaline poliitika

Loen fotoanalüüsi aruannet, millest võib järeldada, et ei ole fotomanipulatsioon nii lihte midagi, et lõikad aga JPEG-pildist tükke ja kleebid need teisele JPEG-pildile. On üsna üle mõistuse, et ühe suurustava riigi piiramatu eelarvega kaitseministeerium on palganud pilte sodima võhiku, kes ei tea, et JPEG-pilt koosneb väikestest samavärvilistest ristkülikutest – aga teisalt, nagu üks hull ees, nii teised järel, ja kus lõpeb mõistus, võib alata ka muu kui ENSV raudteevalitsus.

[Hilisem lisandus: paar päeva hiljem teeb seda aruannet maha üks Saksa pildianalüüsija, aga ta kritiseerib metodoloogilisi puudusi – et kasutatud uuringumeetodi tõlgendamine on subjektiivne.]

E, 2926. päev: tavaline tööpäev

Tunniskaart on jäänud koju, saan küll sisse ja valvelauast ajutise kaardi, aga sellega ei saa teha muid asju, mida saab teha õige kaardiga, nt enda asju printerist kätte.

Saab teada, et endine toanaaber on jälle siinkandis tööl; meil on üks küllakutse soolas, vahepealse geograafiliste takistuste tõttu oli see lükkunud määramatusse tulevikku.

Arenguvestlus. Ülemus on just tuba tuulutanud, on väga külm, mul hambad plagisevad.

Keeletundi ei jõua.

P, 2925. päev: tavaline pühapäev

Sajab, olen toas ja kirjutan sõnastikku.

Nädalaga olen ponnistanud läbi 15 lk õppematerjale ja järg on lk 35 (kokku on praeguseks lehti 53, eksamiteni on aega 2 nädalat). Peaks sõnastiku printima välja ja näitama eksamil õpetajale.

L, 2924. päev: tavaline laupäev

Järeldame, et bussipeatuse vastas olev muruplats on nagu varese sahver.

Nagu laupäeval ikka, naaberlinnas. Seekord jalutame läbi põhjapoolse kesklinna. Näeme võimlaks muudetud M. kirikut (väljast) ja barokset P. kirikut (seest), kus ma ei ole kunagi varem käinud. Sealt orelifestivali kava. Augusti lõpus mängib kunagise troonisaali uuel orelil sama lätlane, keda kuulasime aprillis; oleks huvitav minna, äkki läheb uuesti kähmluseks.

Kella kõrts.

Läbivaatamisel on Les Visiteurs (mille plaatidelt leidsin hiljuti jutulisad, mida kunagi vaadatud ei ole). Tahan selle II filmis (Les visiteurs dans les couloirs des temps, 1998) kõlavat ja mitmes lisas olevat laulu „Filez la laine” telefonitilinaks.

Filez la laine ! Filez la laine ! De mes moutons dondaines !
Cousez mitaines ! Cousez mitaines ! Pour de belles capitaines !
Dévidez quenouilles et quenouillettes ! Allumez les chandellettes !
Bistaquez freloques et bandellettes ! Biscottez les amourettes !

Selgub, et kõik kolm varianti on eri helistikes. Eks selgub ka, et palju kummagi filmi vanaprantsuse keelt on väljamõeldud, sh kuulus ütlus Pouah ! Ça puire !

Loen: E on toonud Eestist „Muumitrolli” 1975. a väljaande uustrüki.

R, 2923. päev: tegelik pale

Vares jalutab bussipeatuse vastas platsil, asjatab pisut põõsa all, lendab siis, juust nokas, metsa poole.

Päeval telefonist feisspukki vaadates näen seal, et muidu üsna mõistlik inimene kirjutab pagulaste teemal. Mõistan, et see pidi ilmselt olema nali, aga ei ole nali mitte. Seda on laikinud 7 või 8 inimest, loen läbi ja jätan nimed meelde; isiklikult tuttavaid ei ole ja sellistega tuttav olla ka ei taha ning kui keegi neist peaks sõbraks tahtma hakata, mõtlen siis kaks korda järele. Muu hulgas arvab, et kui Eestis ükski erakond end natsideks ei nimeta, siis Riigikogus natse ei ole – sama loogika järgi on Põhja-Koreas demokraatia. Haun teisaldamist tuttavate kilda, aga seda ma telefonist teha ei saa. Pärast kodus siiski leebun, sest on loobunud jura ajamisest.

Pesen põrandat ja sõidan siis lennujaama E-le vastu.

Arutelu imelise 114. bussi üle, millest on see, et see sõidab lennujaama, umbes nagu kohalike saladus, sest linn seda ei reklaami (sest see ei ole linnaliin) ja silte kuskil väga suurelt ka ei ole. Aga see sõidab lennujaama raudteejaama juurest otseimat teed pidi, mööda üsna väikesi tänavaid, mis ei ole kunagi ummikus, nii et korterist saab lennujaama sedapidi poole tunniga. 16. buss (mis on linnaliin, eks ju) teeb väikese ekskursiooni mööda vaatamisväärsusi ja sõidab kauem, ummikute ajal kohe väga palju kauem.

N, 2922. päev: improbability drive

Midagi ka ekskremendihuumori huvilistele. Hommikul koeri jalutades juhtub kokku neli muidu väikest ja elu mitte häirivat tegurit:

• et olen võtnud nagist tööjope, mitte koerajalutusfliisi koos selle taskus olevate kilekottidega
• et mul on taskutes ainult üks poolpidune taskurätik
• et maja prügikastidel on lukk ja nendel kuldvõtmekese suurune võti (mida üksvahe üritasingi värvida kuldseks, aga kuldne marker tuli maha), mis suuruse tõttu ripub tavaliselt köögis nagis
• et just täna varahommikul on tegutsenud prügikastinats, kes on mõlemad kastid ka lukku vajutanund (selleks on vaja jõudu, sest lukustamiseks tuleb kaant painutada, sest tegelikult need kastid ei ole lukustamiseks ette nähtud) ning kangutades kerkib lukus luuk servast ainult nii 5 mm, millest taskurätis olevat koerasitta sisse ei pressi

Aga mul on taskus linnupähklitega kilekott, ilus läbipaistev, kallan sealt pähklid lahtiselt taskusse ja paigaldan sita koos kamalutäie liivaga kilekotti ning varjamiseks eelmainitud taskurätti ning asetan kogu krempli ettevaatlikult taskusse, kuniks üles tuppa lähme, kogu värgi läbipaistmatusse koerakilekotti pakime (koos otsemaid leha külge võtnud pähklitega) ja nagist võtme võtan. Muidugi, muidugi saan liftis seltskonda juurde, aga nüüd saan panna paki taskusse juba julgemini.

K, 2921. päev: laadimisest

Mu siinmaa telefonil on uus idiootne komme: juhe on taga ja laadimislamp põleb, aga mõnikord tegelikult ei lae, laeng hoopis väheneb (sest kodus on wifi ja telefonile on öeldud, et kui juhet taga ei ole, ära wifisse mine). See kõik kusjuures nii, et telefon ripub rõhtsas asendis oleva pistiku otsas õhus (põrandal on Gorillapod, selle küljes on klambriga juhe). Rääkimata telefoni väga halvast kombest, et muidu püsib aku hommikust õhtuni laetud, aga pruugib mul lõuna ajal korraks feisspukki vaadata (ma seda tööarvutist ei vaata, põhimõtteliselt) ja pärast see mitte kinni panna, vaid niisama ekraan pimendada, kaob laeng tunni jooksul. Aku tühjeneb tavaliselt äkki, et on ikoon umbes 40% peal, siis äkki tuleb teade, et 15% alles, lae, siis kohe järgmine, et 9%, siis kohe, et 5% ja siis – enne kui jõuan haarata lisaaku ja ühendada selle juhtme asendisse, et see ka laeks – tuleb teade, et Android toimetab midagi, ja siis ekraan kustub ja siis läheb telefon lendu. Aga ta raisk on väike, kerge ja tugev ning jääb terveks.

Rääkimata mõlema mobiili halvast kombest, et nad lülitavad end mõnikord ise välja, tavaliselt ka uuesti sisse, aga mitte alati. Mul on äratus pandud nii, et lauatelefon hüüab viis minutit varem kui mobiilid; ükshommik imestan, et miks mobiilid ei hüüa – aga need on mõlemad väljas. Kusjuures üle-eelmine telefon, mille marki enam ei mäleta, aga mida kasutasin siinmaa telefonina umbes 2007 ja kus oli täitsa hea kaamera, oli sihuke, et selle äratus tuli ka väljalülitatud telefonist, kui äratust ei olnud maha võetud ega akut tagant, mida vähemalt korra sai kuulda ka lennukitäis rahvast, kui lennuk ruleeris starti.

Rääkimata sellest, et lauatelefoni mõlema toru akud on üsna surnud, aga need kustuvad mingi hoiatuseta ja äkki.

Ja läpakas ka. Selle algupärase alaldi arvutipoolne pistik oli saanud paljude pakkimistega kannatada, sinine tuli ei põlenud juba mitu aastat, aga pärast viimast Eestis-käiku ei tundud läpakas enam ära, et see on tema marki alaldi ja sellelt saab ka laadida. Kui juhe oli taga, töötas ilusti (peale läbilõikava piiksatuse käivitumisel, et vale alaldi, mis me teeme), aga päev-päevalt edasi märkasin, et aku laenguprotsent muudkui väheneb pisitasa, vbl käivitumisel võtab mingi hetk voolu akult. Nii et terendas oht, et kui aku on tühi, siis äkki enam ei käivitu. Olin uue alaldi tellinud, aga see muudkui tuli ja tuli, nii et lõpuks laenasin E alaldit, kui ta enda arvutit ei kasutanud, ja laadisin sellega. Siis saabus uus alaldi ja see töötas suurepäraselt tervelt kaks nädalat kuni tänaseni, mil jällegi kõlas kurjakuulutav piiks ja tuli teade „mis me teeme”. Aga sinine tuli veel põleb ja loodetavasti oli juhe ainult pahasti pesas. (Krt, kirjutasin esti valesti, aga tabavalt „pahasti pees”.)

T, 2920. päev: deeme dünga

E on tellinud sõbranna juubeliks ehte – et hoida aega kokku ja mitte sõita üle mäe poodi, lubati tuua kolme päevaga, – ja nüüd, kaks nädalat hiljem, saab teada, et kuller (Jean-Pierre, pakun nimeks) käis mingi ukse taga, aga viis tagasi, ja väidab, et vale aadress. Pakijälituse andmetest oletan, et ta käis vales linnas. Või on tumm, et ei saa helistada, ja käsi haige, et ei saa kirjutada postkasti silti, või muidu düsleksik. DPD võiks mõelda, kas nende võrdsete võimaluste poliitika ikka sobib kulleri ametikoha jaoks.

E, 2919. päev: ise nagu konn

Usupüha. Kavas on kohe hommikul minna konnade juurde ehk siinkandi ainsale märgalale vaatama, kas konnad on väljas. Aga hommik on külm ja pilves. Kirjutan sõnastikku, taustaks mängib plaadilt ooper. Sajab. Loen (saan Loriot’ portreeraamatu läbi, pisut loen eilse näituse kataloogi). Väikesed seedehäired.

Nii ma minekut muudkui tunni kaupa edasi lükkan, kuni kell saab pool neli ja läheb selgeks. Võtan hommikuks valmis pandud asjad kaasa. Bussis selgub, et helisalvesti jäi maha (see on tavaliselt küll seljakotis, aga jäi eilsest teiste pükste taskusse), kuigi surnud pikakarvalise hamstri taoline tuulekaitse on kaasas.

Bussisõiduplaani-robot hoiatas, et just täna (usupühal!) toimuvate teetööde tõttu ei lähe buss Suuküla keskplatsilt läbi, vaid läbi külaserva. Seal keskplatsil nimelt on vaja istuda ümber teisele bussile: normaalselt see teine buss ootab, kuni minu buss on kohal (see on nii kirjas koguni sõiduplaanis), aga sageli („sageli”, hmh!) olen eelistanud sõita viimase peatuseni enne viinamägesid, kuhu minu buss jõuab enne, sealt on vaja kõndida 50 m ühest peatusest teise. Nimelt eks minu buss sõida mööda külaserva teisi peatusi mööda kui see teine buss.

Suukülas selgub, et ei ole teetööd, külapidu hoopis.

No jälgin siis kella ja otsustan, et kui minu buss jõuab viimasesse ümberistumispeatusse pärast kl 16.43 (mil sealt sõiduplaani järgi väljub see teine buss), hakkan minema jala, sest järgmine buss selles suunas läheb kahe tunni pärast ja konnadeni on ainult 4,5 km, mis on sama palju kui teisest busside kohtumiskohast restorani Haige Juures ees, aga allamäge, mis see siis ära ei ole. (No tegelikult on 5,7 km, koos alguse ekslemisega 6,1 km; takkajärele tarkusest olnuks parem sõita restorani Haige Juures ette, sealt oleks jala mööda tasast maad „ainult” 4,3 km.)

Põldudevahelise ümberistumispeatuse juures on teeremont ja teise bussi peatuse asemel on suur auk.

Väike ekslemine, ega kuskil kirjas ole, kus peatub teine buss või kust see üldse läheb (seda, et selle peatuse asemel on auk, ümberistumisrobot ei iitsatanudki, nagu ka mitte sellest, et Maaselja äärses umbes neljas külas on kokku umbes neli teeremonti ja bussid ei suuda püsida graafikus). [Saan alles kolm nädalat hiljem teisel konnavaatamiskatsel teada, et külavahebuss jätab teetööd üldse vahele ja sõidab teisi küli mööda mitmekilomeetrise kaarega.]

Üle ehitusplatsi ei saa, lähen kõhklevil sammel mööda teejuppi, millel on silt, et eratee.

Väga vaikne, kaunid vaated.

Aga tagant paistab suur sinine pilv, mis sõidusuuna ja koduakna ilmakaare järgi (et ma seda varem ei näinud) läheneb. Seljas on mul tibutuskindel fliis, fotokotil on veekindel kate ja objektiivikotis on objektiivi jaoks varukilekott ja mitu väiksemat asja on oma pakendi sees kilekotis, aga seljakotist, kus on lahtiselt keskmine (10×50) binokkel, tuleb vihm teadaolevalt läbi ja pükstest ka ning mööda kaela krae vahele.

Nii et väike mure.

Peagi hakkab paistma ka sinise pilve all olev sinine vihmakardin, mis varjutab maastikku juba nähtaval kaugusel (10 km – olen väga lauge mäe otsas). Müristab ja ma ei taha olla äikesega suisa lagedal.

Kiirustan läbi mäepealse küla, kus üks härrasmees pügab hekki. Nagu maakohtades tavaks, tervitan, kohalikus keeles. Tema vaikib mõistmatult, siis poetab vaikselt prantsuse keeli: „Salut!”

Külast väljumisel kaugjuhtimine, kus on A. kreisilinna kalmistul mu onu haud. Alguses on vaja teada saada lähtepunkti asukoht: „kirjelda, mida sa enda ümber näed”, „kas paremal on prügikastid?” ja et teade „minu selja taga on ausammas” ei ütle suuna kohta midagi. Ega ma mäleta ühtki naaberhaudade nime.

Seedehäired ilmutavad elumärki. Mets läheneb.

Esimeste vihmapiiskade ajal pakin objektiivi kilekotti ja venitan fotokoti peale vihmakatte. Jõuan ka metsa vahele. Kohati kaunis kena kuusik.

Mu arust on kuusemets äikesevihmas parem kui lehtmets: ei saja väga läbi, võsa ja risu on metsa all vähem, puud on ühtlase kõrgusega, teisalt aga ka võrdlemisi lage ning äikse tabatud kuusk plahvatab (vähemalt mu lapsepõlves ühe ägeda äikse ajal poole kilomeetri kaugusel piksetabamuse saanud suur kuusk osaliselt plahvatas, me käisime mõni päev hiljem lahingupaika vaatamas ja nägime laialipaisatud üle meetrisi pilpaid).

Käin kolm korda metsas vihmavarjus, üks kord koos erakorralise olukorra (re: seedehäired) peaprooviga. Mõtlen, et küll on tore, et mu fliis on metsaalusega ühtesulanduvat pruuni värvi, sest mõne meetri kauguselt sõidavad madala muldvalli tagant umbes kord minutis läbi autod; üritan mitte sattuda juhtidega silmsidemesse, kuigi just hetkel, kui metsast välja astun, möödub auto.

Autodest on palju (2) Porschesid, mida paganat nad sellel väiksel metsa-maanteel teevad? (Kui just teine maantee, maailmakuulsasse külla, ei ole samuti remondis.)

Metsa lõppedes on selge, et viimast 800 meetrit külla ma nii läbida ei suuda, et jõuaksin kl 18.00 bussi peale, mis tooks mind tagasi inimasustusse, konni nägemata. Aega on siis 4 minutit. Mõtlen, kas oodata puude vahel 45 minutit, et äkki jääb vihm järele, et jõuda siis ilusti 19.00 bussile (mis sõidab teises suunas, n-ö edasi). Aga selles kohas on kuusik noor ja hõre ning arvan, et suurt vahet ei ole, kas olen puude varjus või lagedal. (Vale, vahe on umbes kaks-kolm korda.) Veel arvan, et see 45 minutit tilkuvate puude all on kole igav ja pean seisma (istuda on liiga märg) ja okste vahelt sajab nii palju läbi, et saaksin ikkagi üsna märjaks, mistõttu astun otsustavalt maanteele tagasi. Vihm, mis hetk tagasi metsast vaadatuna oli hakanud justkui nõrgenema, tiheneb taas.

Kui maantee on mäenõlval, kummal pool on äiksevihmas ohutum kõndida? – Muidugi sealpool, kus näete autosid ja nemad näevad teid (ja ärge kõndige pimedas kurvis). Samas täiesti puudeta on ehk ainult 200 m ja maanteel on plekist põrkepiire, kuigi ei tea, palju sest äiksega kasu on. (3.9.1995 jäin umbes 2000 m kõrgusel eelmäestikumatkal äikse kätte ja nägin-kuulsin, kuidas just siis, kui olin lagedal mäeseljal, lõi äike minust umbes 20 m kaugusele (välk ja nii 1/15 s pärast kohutav kärgatus), mispeale heitsin end otsemaid kõhuli ja libistasin end mööda rohtu sadakond meetrit nõlvast alla, julgemata püsti tõusta, seda kõike väga tihedas udus, äikesepilve sees, nähtavus oli umbes 10 m.)

Jõuan umbes 18.10 bussipeatusse. Seal on aga parajasti külapidu. Revideerin katuse all kaasasolevaid asju, leian need olevat üsna kuivad. Vihmakate rihmaga fotokale peale, fotokas kaenla alla, konnade juurde (kui ma juba kord konnade lähedal olen).

Sajab edasi, aeg-ajalt kuivatan laupa ja silmi, ammu jookseb vesi krae vahele. Aga muidu on enamik kere kuiv, isegi labajalad on kuivad. Kaitseala teeotsale tuleb minna läbi külapeo, saan väheke imestunud pilke, aga vihmakattel on puulehemuster väljapoole.

Konnatiik on üsna kinni kasvanud. Konni ei paista ega kosta, kostavad kirikukellad (kohe bussipeatuse taga, kell on sekundi pealt õige). Leian, et vahest ei meeldi konnadele, kui pähe või tiiki kukub puudelt solps! ja solps! raskeid tilku, mis paneb lemled lainetama, nagu hüppaks tiigis ringi kümneid konni. Konnal, kes näeb ainult liikuvaid asju, läheb silme eest kirjuks, ja ta parem kükitab kogu aeg tiigipõhjas.

Sellele tiigile peaks panema nime ja see nimi võiks olla Konla.

Pöördun tagasi. Vihm hakkab jääma üle. Tiigis, mille juures on eksitav silt, et siin elavad jäälinnud (ei ela), hüüavad teises servas nähtamatud konnad. Veel hüüab ööbik ja kägu.

Naasmisel läbi külapeo vähem (telgi ja platsiäärse maja vahel on kitsas läbikäik).

Bussis olen ainus reisija, bussjuht üritab võtta üles vestlust: (viipab paremale) „Külapidu?” – Mina: jah. – Bussijuht: „Kas te sõite seal?” (žestikuleerib söömist) – küllap selle järgi, et mu pea on läbimärg.

Tahan sõita lõpuni sillaga väikelinna (söök, kemps, bussid iga tund tagasi maja ette). Üks noorsand sõidab samuti linna, tema läheb maha restorani Haige Juures ees. Väikelinnas selgub, et terrassihooaeg ei ole veel alanud (või on Suuküla rahvapidu tõmmanud sada versta ümberringi kõik tühjaks) ja buss läheb 19.51 ja siis on järgmine alles 21.51 ja kell on nüüd umbes 19.11, mis tähendab, et plaanin minna kõndima ja vihmajärgseid vaateid pildistama.

Aga just siis, kui kavatsen ületada tänava, et ronida Maaselja kohale sillale, möödub minu eest sellise numbriga buss, mis tooks mind otse maja ette. Jooksen selle peale, inimesed lähevad sinna peale, buss ei jää pooleks tunniks seisma, vaid paneb uksed kinni, väljub. Et seega siis 18.51 buss 20 min hiljem.

Restorani Haige Juures eest tuleb eelmise bussi noorsand peale.

Suuküla külapeolt istub mu taha prantsuskeelne vanapaarike, kus prouast lähtub võimukaid olefaktoorseid järelnähte ning tema iga teine sõna (või vähemalt kord igas – igas! – tema lauses) on prantsuse itimeeste oskussõna merde, mis kõnetakistustega jututempo juures tähendab, et üks merde tuleb keskmiselt iga saja meetri kohta. Nad lähvad Vananiidus maha.

Kui õues on 18 °C, on buss muidugi kütteta ja mu seni ainult pealt märg olnud fliisist valgub vesi sissepoole läbi ehk siis kui enne oli lihtsalt märg, siis nüüd on külm ja märg. Nii et pärast koertega jalutamist soe vann ja grokk, kõik asjad mööda tuba ja radikaid kuivama.

Pildisaak on suure fotokaga 37 pilti ja väiksega pärast bussiakna-praakpiltide kustutamist 10, neist üks konnatiigi sillal tehtud selfi „Konn olen mina”.

P, 2918. päev: luukered jutustavad

Kaunis suvepäev: päike, soe.

Käin täna rändnäitusel. Teemaks 2007 Saksamaal Mecklenburgis Wittstocki lähedal leitud kolmekümneaastase sõja aegse Wittstocki lahingu (1636) tandri massihaua leiud. Väga põrutav.

Olen kohal umbes pool kolm; kell kolm – kui olen läbi saanud ainult sissejuhatava luuainese uusaegselt külakalmistult – alustab ringkäiku pühapäevane tasuta muuseumigiid, kes paraku on järgmised poolteist tundi sünkroonis minu kulgemisega. Oskan ise lugeda ja mitmest asjast tean rohkem kui tema, aga kõrvatroppe kaasas ei ole (ka kõrvaklapid on pakihoius kotis, võib-olla nende aktiivne mürasummutus aitaks). Ta näiteks väidab välikirurgia stendi juures, et 30-aastase sõja aegne välikirurgia oli muust kirurgiast maas, sest välikirurgid ei lugenuvat teaduslikke publikatsioone ega teadnuvat midagi haigustekitajatest. No ega nendest teadnud keegi veel kakssada aastat, aga seda giid ei tea. (Ja, nagu E pärast täpsustab, ka välikirurgiast ei teatud suurt midagi veel samad kakssada aastat, näiteks et kas mitte saagida ja haavatu sureb kindlasti gangreeni kätte või saagida ja ta jääb võib-olla ellu.) Ja musketäride (’sõjamees, kelle relv oli suur püss musket’ — A. Sch.) stendi juures patrab ta midagi uskumatut ka musketitest, aga see stend on õnneks sissemindava kapi taoline, välja eriti ei kosta, ja saal on suur ja saan kaugeneda vaikusse, millest edasi on kummagi liikumine keerukas koreograafia, et tahaks näha nagu kõike, aga üksteisest võimalikult kaugel. Näitusel on muidu rahvast vähe, vahest kümmekond.

Vitriinis on valamisjälgedega kuulid – kuulid valasid moonavoori sepad ja sõdurid ise, materjaliks muu hulgas lahinguväljalt korjatud kuulid, pliiplekk, marödööritud aknaraamid, sekka kive ja muud prahti. Valamistrehter lõigati ära ainult suurematel kuulidel, püstolites jäeti tavaliselt alles. Väljas on ka ballistikakatsete fotod (kuidas kuulid on tunginud inimkeha matkivasse ballistikageeli – kuigi vist ilma valamisotsata, mis tekitaks dum-dum-efekti – pärast raamat räägib, et ratsaväepüstolitest lasti enamasti koos valamisotsaga kuule, kusjuures üsna lähedalt ja sihtides, näiteks põlveõndlasse, millest oli luuaineses kõige rohkem läbilastud luid).

Strontsiumi- ja hapnikuisotoopide uuringu alusel selgub, et 88st maetust olid 6 Lätist. Samuti kui et Eesti oli tollal enamasti Rootsi riigi all (Saaremaa kuulus siis Taanile), pidi Rootsi väes olema tollal ka eesti üksusi – sõja algul olid Rootsi sõjaväeüksused päritolu järgi, hiljem võeti surnute asemele mujalt värvatuid (täpselt nagu juhtus Eesti Laskurkorpusega pärast Velikije Lukit, sest Venemaale mobiliseerituid ja evakueerunuid oli piiratud arv ja nendest ei olnud enam kedagi võtta). Nendest pidi väike osa tulema pärast ka Eestisse tagasi (eriti sõja alguspoolel, kui Rootsi vägi saadeti talveks koju) ja kaasa tooma elamusi suurest sõjast, kus tooni andsid tulirelvad (eelmine suur sõda oli olnud Liivi sõda, kus tulirelvi oli veel vähe). Ja huvitav, kas need seiklus-, kuulsus- ja hädalood on jõudnud ka rahvaluulesse, peale lugematute pärimuste Rootsi kuningast sõjas (Gustav II Adolf).

Ning meenutagem ka, et lahingus hakkas hukkuma rohkem sõjamehi kui suri haigustesse alles pärast raudtee leiutamist (Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871, pakun, mille Saksamaa võitis tänu toimivale raudteevõrgule Saksamaal ja mittetoimivale Prantsusmaal) ja, kui ma õigesti mäletan, mainib veel Bismarck, et mingis XIX saj keskpaiga sõjas (1866 Preisi-Austria?) oli vaja kogutud väge kiiresti sõjaliselt kasutada, et sõjamehed haiguste läbi liiga ruttu otsa ei saaks.

Ühest šoti noorukist on rekonstrueeritud vahakuju ja kõigi tema skeleti vigastuste tekkimine on seletatud (nt kuul õlga, hellebard pähe, nuga kõrri). Kataloogis nimetatakse seda distsipliini vigastuste geomeetriaks. Muud haigused peale selle.

Üldse on näitusel väljas nii palju teksti, et kõike lugeda ei jaksa, eriti kui mõne meetri kaugusel seletab giid mingit suht ümmargust juttu.

Kokku on mulje aga masendav: paljastub barokiajastu teine pale. Saksamaal (Püha Rooma keisririigis) oli enne kolmekümneaastast sõda 20 mln elanikku, nendest hukkus sõjas 25% (suhteliselt rohkem kui Teises maailmasõjas: enne 79,4 mln, sõjas hukkus 6,4 mln ehk 8%). Tallermaal oli piirkondi, kus hukkus (laastamine, katkud) üle 2/3 elanikest, Mecklenburgi ühes maapiirkonnas 90%. Mingist Rootsi külast läks kolmekümneaastase sõja jooksul sõtta (NB! üsna meelsasti) 215 sõdurit, esimesest 60st elas esimesed kümme aastat üle 4.

Külakalmistu skelettidest olid 80% alatoitumusega. Lahinguvälja massihauas säilinud 88 skeletist olid 11 kolmanda staadiumi süüfilisega (esimene ja teine staadium luudel ei paista). (Kokku oli umbes 25 m² suuruses hauas kolmes-neljas kihis umbes 125 luustikku, aga ekskavaatorijuht märkas kaevandis luid alles siis, kui kolmandik oli juba segamini.)

Näitus on üleval oktoobrini ja peaks olema kohustuslik kõigile ökohuvilistele, et nad näeksid autentsest luuainesest elukvaliteeti ajal, mil kogu söök oli puhas looduslik, käidi palju jala, liigutati end palju ning rõivastuti ainult ehtsasse käsitöösse ja loodusmaterjalidesse.

11. juunil tuleb muuseumis osteoloogi ettekanne, aga sinna jõudmine tähendaks, et jääks minemata keeletundi, ent vahetult enne eksamit tunde vahele jätta ei taha. [Ja ei lähegi, sest vaevalt, et ettekandes räägitaks midagi sellist, mida näituse ülipõhjalikus kataloogis ei ole.]

Muuseumist näituse kataloog ja naaberlinna arhitektuurijuht. Kassiir maadleb makseterminaliga, saabub teine kassiir, klient ei taha kaarti uuesti läbi tõmmata, ütleb, et on tõmmanud juba kolm korda.

Linn on pühapäevaselt vaikne, v.a itaaliapärane melu Leiva ja Vallikraavi uulitsa tänavakohvikutes. Kella kõrtsis saan söödud poole tunniga.

L, 2917. päev: ESC 2015

Mõtlen kogu päeva, kas minna Kella kõrtsi, aga on muid toimetusi, äkki tuleb päästev mõte: ei lähe!

Õhtul Eurovisioon. Reikop räägib poolteist minutit, siis vakatab otsustavalt. Juur ja Kivirähk kostavad, kõik üle 3 tunni. Aga see on raadio, pildita, mis tähendab, et ma ühtki esinejat näinud ei ole. Kuulnud ka eriti mitte, sest Juur ja Kivirähk räägivad ka ebahuvitavate laulude ajal. Millega midagi ei kao, ega. Tänavune märksõna on vanad veninud dressipüksid, mida saab sooja hoidmiseks venitada lõua alla välja. Mitmel lauljal olevat nende sõnutsi – ma pilti ei näe, ega – selliseid pükse väga vaja.

Ükspäe selgus, et Viini kontserdilava on umbes ½ km hotellist, kus olime 2012 (kolm kvartalit eemal; ümber nurga, üle tänava, üle teise tänava ja läbi pargi).

R, 2916. päev: julge hundi rind

Näen hommikul, kuidas rähn on männioksa sepikojas kiilunud prakku pähkli ja seda taob. Tuleb pasknäär (see ilus roosa lind), istub rähni kõrvale (nii 30 cm kaugusele), vaatab etteheitvalt viis sekundit, rähn lendab minema, pasknäär saab pähkli endale, tuleb siis rõdule.

N, 2915. päev: enne kui kirjutad, mõtle

EPL ilmutab veidra reklaamloo, mille kirjutaja asjatundmatus õhkub eriti mõtteavaldusest (kuskil loo lõpus), et homöopaatiasse pidavat suure skepsisega suhtuma ainult „kvantfüüsikaeelsed teadlased”. No tore, eks ju; aga kuivõrd kvantfüüsika algas Schrödingeriga aastal 1921, siis küsin ka siin: kui palju tegutseb Eestis (ja üldse maailmas) teadlasi, kes on saanud hariduse enne 1920. aastaid?

Veel leian, et praktiline kasu homöopaatiast oleks täiesti olemas, kui homöopaadid kui tibatillukeste kontsentratsioonide spetsialistid aitaksid kadunud asjade otsimisel. (Kadunud inimesi otsib politsei, aga inimestest väiksemad asjad kaovad sama suures maailmas kergemini, lihtne suuruste seos.) Näiteks MH370 mustade kastide kontsentratsioon India ookeanis on kõigest 7C, mis on üks kangemaid homöopaatiliste preparaatide tugevusi.

* * *

Näen bussi oodates, kuidas bussipeatuse vastu muruplatsile tuleb vares, kõnnib veidi ringi, sorgib muru siit-sealt, lendab siis metsa poole, nokas valendamas juustutükk. Pärast õhtul käivad varesed akna taga vaatamas.

K, 2914. päev: mjah

Siinkandi nuudlikirik on kirjutanud peaministrile avaliku kirja, kus küsib riigilt toetust (sest teistele kirikutele antakse, neile mitte), mille summa on arvutanud leidlikul meetodil: kohalikul nuudlikirikul on Facebookis x laiki, kohalikul katoliku kirikul y laiki ja kohalikul anglikaani kirikul z laiki, kus y ≈ 0,8 x ja z ≈ 0,2 x. Riik annab kohalikule katoliku kirikule toetust m raha ja anglikaani kirikule n raha, kus (m : y) ≈ (n : z). Arvutus on lihtne ja nuudlikiriku juht, usutunnus spagetisõel kenasti viltu peas, kinnitab telekas, et toetusega toetatakse kiriku liikmete osalust usutalitustes, mida seni ei ole saanud raha puudumisel korralikult talitada, sest restoranid hästi ei taha spagette tasuta anda.

AK näitab, kuidas Berliinis esitatud pooleteisttunnine läbilõige Arvo Pärdi loomingust. E küsib, kas Aatomiku laul ka ikka oli.

T, 2913. päev: rõivad

Ükspäev arutasime, kuidas vene päritolu keelekursusekaaslased kannavad teistsuguse ilmega rõivaid, ja tõin näiteks, kuidas üks minu omadest kannab aeg-ajalt särki, millel on 4 cm laiused luitunud sinised põikitriibud nagu Sipsikul.

E, 2912. päev: tegelane raamatust

Keeletunnis: eri sugude adjektiivid ja nende käänamine. Harjutus on castinguagentuur ja filmitegijad. Filmi on vaja 18-aastast sihvakat blondi lahket preilit, habemega ja musklis noorhärrat ning hobust; saavad 30-aastase lühikese brüneti kurja naise, 70-aastase kiilaka vuntsidega vanamehe ning näitlejaoskustega suure koera. Muidugi vestlusrühmadesse jagamine on alati õnnemäng: mõne inimesega on kergem, mõnega mitte, kusjuures see ei olene keeleoskusest. Nii et kuigi mulle ei valmistaks mingit raskust treida 5 minuti jooksul valmis oma 50 tegelaskuju, punnime kogu rühmaga valmis ainult 4 (neljas oli 8-aastane tüdruk, keda filmitegijad 18-aastase preilna rolli ei tahtnud; vanamehe ja koeraga läks paremini, eks ole).

Pargis on kuldnokapoeg.

* * *

Saan läbi tudengiaegse sõbra mälestused. Alguses on tekst tihedam, seal on rohkem seda, mida minagi mäletan; tean ja mäletan ka paljusid lehekülgedelt eesnime pidi läbi jalutanuid. Pärastpoole läheb lugu hõredamaks ja – vast tegelase R klassikalise ütluse „et ümbrik tühjaks ei jääks” moodi – näeb ajuti välja nagu turistijuht, mis esiteks on samu kohti sadu kordi läbinule lugeda tüütu ja teiseks tean samadest kohtadest hoopis põnevamaid lugusid (nagu et L-s oli ühe suure riigiasutuse moraalselt vananenud, aga inventari hulgas edasi olema pidanud arvutite ladu ning majade taga maastikul kivvi raiutud ja teatud valgusega paistev hirmus lõust, mis ilme poolest võis olla keskaegne ja mille olin juhuslikult leidnud loodusest, aga mitte raamatust ega internetist, isegi mitte detailsetest muististe loeteludest, või et sild K taga käis algselt lahti ja ükskord mõtlesin sellele lähenedes, et on aga tume äiksepilv silmapiiril, aga siis nägin, et ohoh, keset pilve on ülalt alla valge punktiirjoon ja ka muid teekattemärgistusi, ja kui ma seda pärast tööl rääkisin, ahastas A, et tema käis sellest sillast üle kogu kooliaja ega juhtunud nägema kordagi, et see oleks lahti, või et H surnuaia juurest läks tänav, kuhu paha aimamata keeras pühapäevasel jalgratta-lõbusõidul K, kes peagi avastas suureks õuduseks, et see tänav on muutunud kiirteeks).

Ehk siis nagu pikk ajakirjanduslugu, kus eespool on lugu tihedam ja tagant saab midagi kaotamata jätta ära tükke, kui ei mahu.

Tõlkijana ütleksid mitmeid asju teistmoodi. Mõnda asja mäletan rohkem: näiteks kuidas hr M hilines kultuuriüritusele nii, et oli alles liftis, kui juba läbi sai, aga veel kuulsusrikkam oli tema vastus küsimusele, kes majutaks peokülalisi: „Ma võtaks need kaks tüdrukut enda juurde küll, aga mul on hirmus väike… see… [siinkohal hakkas mälestuste autor äkki laginal naerma] …tuba, tähendab.” Või kuidas peol toimus loterii, millest räägiti tõsiselt, heldinult ja ka pilameeles veel pikalt, peamiselt seetõttu, et auhindu oli rohkem kui pileteid. Või kuidas igal peol selgus kodumajanduslike arvutusvalemite paikapidamatus, sest need ei arvestanud, mis koguses ja tempos hävitavad toitu näljased peokülalised.

Raamatus on tegutsenud ka toimetaja, kes on siia-sinna lisanud lugejat häirima allmärkusi nende asjade kohta, mida ta ise suutis kergesti leida või teadis, aga mitte nende kohta, mis tegelikult vajaksid selgitamist. Jälgi on ka agarast keeletoimetajast, kes on aga langenud selle eelarvamise küüsi, et loetelu olevat üks sidus lause – raamat nimelt lõpeb allikaloeteluga, kuhu ta on pealkirjade järele pannud täiesti tarbetuid komi. Vaatan, kas viimase pealkirja järele on pandud ka punkt: on küll. Hoiaksin sellisest keeletoimetajast kaugele eemale.

P, 2911. päev: loeng ja madin

Jala linna. Linnamuuseumis on kohalikus keeles kirjanduslooline ettekanne ajaloolisest eeslinnast (kus üks enim kirjandusse sattunud motiive oli koerasita korjamine kindavabrikule). Muuseumi keldrisaalis on ainus valgusallikas projektor; tõstetakse ringi, muuseumi lastetuppa, kus kuulajad kükitavad taburettidel ja esineja selja taga on palju igast huvitavat kola.

Kella 12 paiku hakkab rahvas nihelema, siis lõpeb ja inimesed saavad tormata sööma.

Muuseumis on sama eeslinna näitus. Moodne, esemed väljas siltideta, kirjalikud seletused on raamatus või saab neid kuulata kuuldetorudest – nagu ei oskaks muuseumikülastaja ise enda tempos lugeda.

Seejärel söömas McDonaldsis ja bussiga tagasi.

Maja ees on politseiauto ja kaks tuletõrjeautot (suur kustutusauto ja väike furgoon), tuletõrjujad istuvad lillekastidel, kõik on kärtsahaisu täis, eeskoda märg, lift mudane. Märkame, et meie korrusel muda ei ole ja trepi vahelt paistab, et alumisel korrusel ka mitte. Kohe seejärel, kui koeri alla jalutama tassime ja üles tuleme, kuuleme elevil supinaabrilt, kuidas tervelt tund aega käis majas suur action.

* * *

Õhtul lendab aknast mööda vareseparv (nii viis-seitse lindu), üks vares tuleb istub saare peale, vaatab aknasse meie poole, tervitab vaikselt „kraaks!” ja lendab edasi.

L, 2910. päev: laupäev

Üldiselt on mul olnud töölt vabal ajal nii palju tegemist (kursus!), et ei ole kuu aega vaadanud arvutist isegi feisspukki. Telefonist paar korda päeval vaatasin, aga sealt midagi ise suurt kirjutada ei saa. Isegi sünnipäevatervitused jäid paljudele ütlemata. Nüüd aga hakkab see hullus lõppema.

R, 2909. päev: reede

Eile oli usupüha ja töölt vaba päev; täna aga jälle tööle tagasi.

N, 2908. päev: guugeldamine aitab

…välja tulla rahvuslikust kapslist: ERRi arvamuslugu väidab „maailma kuulsaimaks elavaks heliloojaks” Arvo Pärdi, millele pakub huvitava võrdluse Google. Tulemuste 5 esimeselt leheküljelt leidunud väheseid (9) paremustabeleid ESC laadis punktitades (1. koht = 12 p, 2. koht 10 p, 3. koht 8 p, 4. koht 7 p, 5. koht 6 p, …) saame vähemalt kahes loetelus olnute keskmistest sellise metatulemuse:

1. Philip Glass – 11,2 p (5 loetelus: 1., 1., 1., 2., 2.)
2. John Adams – 9,2 p (6 loetelus: 3., 2., 2., 1., 3., 4.)
3. Steve Reich – 8 p (6 loetelus: 2., 1., 4., 5., 3., 6.)
4. Elliot Carter (1908–2012) – 7,5 p (2 loetelus: 3., 4.)
5. John Williams – 7 p (2 loetelus: 9., 1.)
6. Arvo Pärt – 6,2 p (6 loetelus: 4., 4., 8., 2., 5., 7.)
7. Thomas Adès – 5 p (2 loetelus: 5., 6.)
8. John Tavener (1944–2013) – 4 p (2 loetelus: 9., 5.)
9. Osvaldo Golijov – 4 p (2 loetelus: 5., 9.)
10. John Corigliano – 3,3 p (3 loetelus: 9., 4., 10.)
11. Henryk Górecki (1933–2010) – 2 p (2 loetelus: 10., 8.)

Parimate elavate heliloojate pingeridu leiab Google vähem kui arvata, need üheksa on sellised:

• Discover the ten most famous classical composers living today in the 21st century (2014)
• Top 10 contemporary classical music composers (2012)
• Top 10 living composers (2010) – Classic FM-i 10 parimat lugu, Jon Lordi on kaks korda, arvestasin ülemise koha
• 5 living composers worth checking out (2004?)
• Who are the 10 most famous composers alive today? (2008) – siin on kolm pingerida
• Eelmise jätk (2009) – üks pingerida
• Top 5 film composers you should know about (2012) – kus troonib John Williams, aga ta oli ka ühes teises loetelus (Top 10 living composers) Arvo Pärdi järel ja Henryk Górecki ees.

Mitu neist on päris vanad ja mitte kõik elavatena loetud heliloojad ei ole seda enam mitte.

Leidus ka üks saksakeelne nähtavasti elusolevate filmiheliloojate pingerida, aga see kallutaks metatulemust liiga filmimuusika poole.

Guugeldamine ütleb ka, et ülal esitatud moonutatud väide oli algselt ja moonutamata selline, et Arvo Pärt on bachtrack.com-i statistikas elavesituses enim mängitud 100 helilooja pingereas kõrgeimal kohal olev elav helilooja. Uusimad andmed on 2013. aastast. Tabel ise ka – 100 enim esitatud heliloojast oli elavaid ainult kolm: Arvo Pärt (38), James MacMillan (45) ja jälle John Williams (77).

K, 2907. päev: päike, lilled, heinamaa

Mõni aeg tagasi jagasin tööl vanu raamatuid nagu Joosep Toots viimasel koolipäeval ja mõne viisin vaikselt ka raamatujagamisriiulisse, näiteks kunagi Nabokovi-huviliselt kirjandusteadlaselt perekondlikuks kingiks saadud „Lolita” annoteeritud väljaande, mida meist keegi kunagi lugenud ei ole ja kardetavasti ei loe ka. Täna satun kohvikusse ja lasen riiulist pilgu üle: mõni muu raamat on alles, aga see raamat on, näe, kadunud.

T, 2906. päev: varesed

Meile on tekkinud kaks varest, kes meid eriti ei karda. Siinkandi varesed on muidu arglikud, aga „meie varesed” (keda on E teatel, kes neid paremini tunneb, kaks) istuvad rõdust 8 m kaugusel nulu otsas ja ootavad kannatlikult, kui me rõdult või magamistoast lahkume. Seejuures tehes muidugi nägu, et nad istuvad seal niisama, näiteks puhastavad sulgi. Isegi rahuliku vaatamise peale jäävad kohale. Nägin, et ühel on sabal ja paremal tiival kaks heledamat laiku.

E, 2905. päev: ooper

Põllu tagaservas on täna künnivaresepoegade vannipäev.

Keerukad arvutused ja kaardiuuringud näitavad, et kaardilt tuvastatav silmapiir on töökoha aknast 7,31 km kaugusel ja mu kohalikust horisondist 8,9’ kõrgemal.

Õhtul pärast keeletundi ooper. Eesriie avaneb, lavapilt on nagu koridor, mõtlen assaraisk, jälle moodne lavastus. Kahtlustan, et lavakunstnik on sama kui kaks aastat tagasi „Parsifalis” ja aasta tagasi „La forza del destino”-s. Koor on XX saj alguse ülikondades-kostüümides, üks, usutavasti kandev naistegelane on kombinees.

Hollandlane on nahavärvi, metalse mantli ja meigi ning rõhutatud aeglase liikumisega nähtavasti efekti pärast (he is so shiny – Harriet Schulenburg), aga kahjuks töötab see efekt ainult viis minutit ja ülejäänud tund aega (I v tempo on märgatavalt aeglasem kui plaadilt kuuldud) on väga igav. Uinun mitu korda, ärgates aeg-ajalt madruste kooride peale. Saalis on palav ja umbne, tunnen, kuidas higi valgub mitmel pool: mööda külge, mööda kõrva, mööda säärt, kanna küljest talla alla jne. Saali ventilatsiooni sissevõtu lähedal teeb keegi suitsu, mitu korda. 15. reast paistab suur osa saali ja nihelemine on näha. Hollandlane esitab oma numbrid enamasti varjus, mis tähendab, et temast paistavad peamiselt hambad ja suu, paiguti ka silmad. I vaatuses midagi väga dramaatilist ka ei juhtu, ainult tutvustatakse tegelasi ja Hollandlane kurdab oma rasket saatust (ta häälel ei ole väga viga, eriti duettides, aga fortes kaob parim kantileen* ära).

* Mu kadund isal oli kaks professionaalsest muusikust lapsepõlvesõpra, kellelt ta oli kuulnud terminit kantileen, mida siis ta aeg-ajalt kontserdivaheaegadel nalja ja mulje pärast jutu sisse poetas. Isa enda aktiivne musikaalsus oli selline, et laulmisõpetaja (Alfred Karindi?) saatis ta tunni ajaks lauluklassist välja.

Ka II v algus on tuimavõitu. Vaatusevahetust markeeritakse sellega, et valgus läheb valgest (või õigemini hallist) kollakaks), ketrajate koor on lahendatud umbes nagu õmblemisklassina, kauguse tõttu ei ole hästi näha, mida nad teevad, ja esimesed kaks numbrit mööduvad hämarapärase valgustuse tõttu samuti une-eelses seisundis. Aga siis (Traft ihr das Schiff im Meere an, blutrot die Segel, schwarz der Mast?) tõmbab lõõrid lahti Senta, kes on selleks ajaks laval olnud ja ringi hiilinud tund ja veerand. Virgun ja kuni tüki lõpuni istun n-ö tooli esiserval ja tunnen end palju paremini kui need vähemalt viis inimest, kes lõpuni vastu ei pea. Ooper kestab kokku 2½ tundi järjest, noh. Sentat laulab vähetuntud Rootsi sopran, ta teeb seda palju meeldivamalt kui plaadilt tuttav (Bayreuth 1961, dir Wolfgang Sawalli) Anja S., kelle laul selles ooperi olulises numbris meenutab pigem kunstilisi karjatusi.

P, 2904. päev: vana Rooma

Ükspäev Kõrgmetsa maksimarketist ostetud teisest filmikarbist eluloofilm Julius Caesar. Mitmed näod on tuttavad, aga pika pingutuse peale meenuvad umbes sedavõrd obskuursed rollid nagu „oli ühes „Midsomeri mõrvas”” ja „ta oli vist Absolutely Fabulous”-i aednik” ning „meelde tuli, meelde tuli, ta oli vist „Krakenis””. Järele kontrollimine ei ütle midagi targemat, telefilminäitlejaid Wikipedias suurt ei ole, IMDb-d kaevata ei viitsi, aga teada saan, et „Krakeni” peaosaliseks kahtlustatu on hoopis sakslane ja mänginud nii Hitlerit kui ka Himmlerit. Mispeale vana mõte, et koleda ilmega meesnäitleja elu on Saksamaal veel mitu inimpõlve lihtne, leib on alati laual. Eluloopildi peaosaline on varem mänginud eluloo-telefilmis ka Jeesus Kristust ning – et komplott oleks täielik – sobib ilme poolest mängima ka Putinit.

* * *

Algab pappsekstandi keerukas justeerimine – keerukas ses mõttes, et (skaala nullpunkti seadistamiseks) vaja on näha vaba silmapiiri ja (tehishorisondi justeerimiseks, st horisondijoone märkimiseks väikepeeglile) mitme kilomeetri kaugusel samal kõrgusel olevat eset. Probleem aga selles, et aknast ei paista silmapiiri kuskilt ja kõige kaugemad rõhtsad esemed on majakatused Kõrgmetsa kivimurru ja Ilustee veetorni vahel (aga nende kõrgust ma ei tea) ning ainus aknast nähtav koht, mille kõrgus on meetri kõrgusega teada, on silla tagumine ots, aga seda ei saa horisondi seadmiseks kasutada, sest korteri enda kõrgus teada ei ole ja silmaga ei näe, kas sild on aknast kõrgemal või madalamal (umbmääraselt võttes on korteriaken 3 m kõrgemal kui sild, aga korteri kõrgus on tõesti umbmäärane, silma järgi jõest, kuni umbes 10 m täpsusega, silla kõrgus on aga teada meetri täpsusega, topograafiliselt kaardilt).

Leian, et tegin targasti, et skaala kohalekleepimisega eile ei kiirustanud, sest tänaseks olen välja mõelnud, et kui sekstanti kasutada ainult koos tehishorisondiga, saab nullpunkti seadistada ilma tegelikku horisonti teadmata. Mida teengi, sihtides nii majakatuseid kui ka Vahepõllu kohal elektriliine. Pärast on vaba horisondiga vaja märkida ainult väikepeegli horisondijoon, mille suhtes mõõdetakse hiljem kõrgused horisondist.

Kasutusjuhendis on kästud horisondijoone seadistamiseks sihtida paari kilomeetri kaugusele, et välistada suurpeegli parallaks, aga mu arust käib see rohkem pärissekstandi kohta, mille mõõtetäpsus on tänapäeval 0,25’, aga pappsekstandil on 5’ ja arvutuse järgi piisaks 100 meetrist. Aga noh, küllap on soovitus pigem selle järgi, et pikema maa peale on sama kõrgusega kohta leida lihtsam.

Teine võimalus oleks kõrvutada taevakehade (Päike, Kuu) vaadeldud kõrgusi Sun Surveyori andmetega vaatluskohas, aga kuigi need on 0,1° täpsusega (6’, peaaegu sama kui pappsekstandi 5’), ei ole teada, kas Sun Surveyor ütleb ikka kõrgusi keskpunktist ja murdumist arvestades (ilmselt, sest nt päiksetõusul ütleb olevat Päikse näivaks kõrguseks –0,8°).

* * *

Lift katki, piirame koertega jalutuskäigud kolmele korrale (nad käivad muidu, kui me mõlemad oleme kohal, viis või kuus korda). Št kõnnib trepist alla ise, aga kuni majaesiseni kuseb-situb nelja kohta, mida ma siis ohtra vandumise saatel koristan, kahes kohas on kottpime ja koristan taskulambi valgel. Lõpus leian, et ainus viis, kuidas Št, kes oskab sittuda käigu pealt, tõesti ei situ, on kui ta kiiresti jookseb, ja jooks teiselt korruselt (kuhu oleme selleks ajaks jõudnud) maja ette õnnestub kuni viimaste meetriteni enne jalutusplatsi.

L, 2903. päev: sekstant

Hommikul poest rõdule lilled, siis eluloofilm Grzimekist, II pool (mõneti pingutav).

Päevast enamik kulub aga voltimisele-kleepimisele: valmib maailma enimmüüdud sekstant, papist, aga 5’ täpsusega.

Sekstandihuvi on muidugi sellest, et rahuldada uudishimu: kuidas sai sekstandiga mõõta taevakeha kõrgust kõikuvalt laevalaelt alla kaareminuti täpsusega? (1 kaareminut = 1 meremiil.) Normaalse nägemisteravusega näeb samuti 1’ täpsusega, aga mitte lengerdaval laeval optikaseadmesse vaadates, arvasin. Lahendust teoreetiliselt välja mõelda ei suutnud, vaja oli praktilist katset (nagu mõni aasta tagasi kiviheitemasina töötava mudeliga teadasaamiseks, mis oli sellise masina eelis, mille vastukaal koogu otsas kiikus, selle ees, kus oli koogu küljes jäigalt kinni).

No aga sekstandi teoreetilise leiutaja Isaac Newtoni mõte oli geniaalne: et sekstandis nähtav pilt oleneb ainult peeglite vahelisest nurgast, st nurgast peeglitasandite vahel, aga mitte peeglite endi asukohast nendel tasanditel või üles-allasuunas üldse. Nimelt on silmapiir ja taevakehad vaatluskoha suhtes nii kaugel, et sekstandis nähtav pilt parallaksi mõjul ei muutu – ehk silmapiirile toodud taevakeha jääb sekstandis paigale olenemata sellest, kui palju sekstant väriseb, võngub või rappub. Geniaalne!

Õhtul vallakeskuses restoran. Kõik on väga tore, kuni mul on pärast vaja joonlauda, mis tavaliselt on kirjutuslaual. E koristas mu Eestis-käigu ajal lauda ja langetan kahtlusevarju talle.

R, 2902. päev: reede

Suurõppuse lennumanöövrid olid kenasti näha (ikka ei pane ma Flightradari kõvahõiveid, aga need nägid välja toredate puserikena, nagu oleks keegi niisama pliiatsiga kaardile sodinud).

Inimkatsed iseendaga: kas suudan kogu „Lendava hollandlase” kuulata järjest. Suudan, 150% tulemusega, sest ei pane tähele, et ooperi 3 vaatust on mitte 3, vaid 2 plaadil ja sedasi kuulan takkajärele ka „Tannhäuseri” I vaatuse (vahepeal vähe imestan, et on grande finale ja siis läheb hoopis teistmoodi edasi).

 

Töökoha bussipeatuses on tuuletallaja.

N, 2901. päev: kirjandus ja elu

Flightradar24 näitab, et Eesti uudiseportaalid magasid maha Venemaa valitsuslennuki ülelennu (ma pilti jälle ei pane, aga number on RA-96019 ja mark Il-96-300, otsige ise).

Valitsuslennukid muidugi lendavad kõikjalt üle kogu aeg, aga noh ülelend üle suurõppuse madallennuala oleks midagi, millest iga vähegi kollane ajaleht kohe uudise välja imeks. Mida aga ei juhtunud.

Lennuki jälg hakkas kuskilt Norra kohalt ja lennuk maandus Vnukovosse, kusjuures muud samal ajal sinna lähenenud lennukid pandi ootele ehk tiirutama lennujaama lähedale.

* * *

Tudengiaegse sõbra mälestuste kohta ütlen, et ajaloo kirjutavad võitjad – mulle on omistatud ebamäärase mitmuse kaudu ajaloolisest tegelikkusest suurem au, aga ega ma seda pahaks pane. Pean hakkama eesnimesid pidi mainitud inimeste juurde kirjutama raamatusse ka perekonnanimesid, kui veel mäletan.

* * *

Die Zeit, mida E ostab saksa keele arendamiseks nüüd juba neljandat nädalat, kirjutab läheneva emadepäeva puhul kümmekond kirjutist emadest, sh Gruusias elavast 88-aastasest vene prouast Vera Putinast, kes enda väitel on Putini õige ema. Muidugi tuleb mulle meelde muiste mingis Eesti arutlevas ajakirjandusüllitises olnud uuriv lugu, kuidas Jeltsin olnud „tegelikult” Kalmer Tennossaare ärakadunud vend. Meile meeldib tõelise uuriva ajakirjanduse kerge skepsis nii selle kui ka Süüria pühast sõjast naasnud sakslase jutus.

Eelmises numbris aga tegutses pool lehekülge E lapsepõlvetuttav (mis peaaegu kuulub nagu rubriiki, et mul oli töökaaslane olümpiavõitja ja teine sama koha töökaaslane põlgas ära kirjasõpruse tütarlapsega, kellest saab järgmine keisrinna).

K, 2900. päev: jaah

Ega mul ei ole aprilli keskpaigast olnud kodus arvutis nii palju vaba aega, et teha valmis puhkusepildid. Eestis tehtud pildid on enamikus valmis, aga üles panemata, 15. IV loomaaiapildid veel isegi valimata.

Õhtul ootan 30 min vahega sõitvat ja mõnikord sõiduplaanist ette jõudvat bussiraiska 25 min ja mõtlen, et krdirsk, õige buss sõitis mu nägemata minema. Aga kui 10 min hiljem koeratoiduga loomapoest väljun, sõidab mööda teine sama buss, nii et siis see raisk hilineski 25 min.

T, 2899. päev: varesed tervitavad

Lõuna ajal suure postkontori telefoniteeninduses küsimas, kas mu makse on OK, sest maksin arve 29. IV, aga sain kuupäeva 28. IV ja arvega meeldetuletuskirja kätte 30. IV ning ülekande tegin hilinenud arve, mitte meeldetuletusel olnud arve viitenumbriga. Teenindaja ütleb, et summa on ilusti kohal, ega kosta viitenumbri kohta midagi.

Elektroonikakaubamajas otsimas tulukestega loodile uut patareid: ei mäleta patareide suurusi, eelmine kord said liiga õhukesed, loksusid pesas; läbimõõdu poolest CR1216, 1220 või 1232. Mõõdan sõrmedega, 3,2 mm oleks nagu liiga paks ja 1,6 mm nagu liiga õhuke. (2 × CR1220 on, aga seda nagis ei ole.)

Veel mõtlen, et ostaks õige suurele fotokale ärasurnud originaalaku asemel uue, aga ei mäleta, mis tüüpi see oli. Ostan hoopis väikese jalgrattastatiivi, mis venitatakse lenksu külge, et ei peaks pildistama käelt.

Kui poe kaudu koju tulen, näen tennisehalli kõrval mustvarest, kellel lõua alt suled puhevil nagu rongal. Õhtul kuulen, et päeval lennanud tänaval vares E-st väga lähedalt mööda – varesed mäletavad inimesi nägupidi ja eks me suhtu ümbruskonna varestesse kenasti.

Tulukestega lood on nüüd parandatud: katkist kinnitusrõngast tugevdab 1 mm vasktraat, millele on ümber keritud peen kuldne messingtraat. Peaaegu nagu see muinasinglise mõõk, mis tehtud meetodil, et tegija jäänud kindlasti tugevasti lühinägelikuks.

Kõva tuul, Põhja-Saksamaal suured purustused (33…75 m/s).

E, 2898. päev: esmaspäev

Ajakiri on riiulis alles (no ja kesse seda pikal nädalavahetusel ikka hõivas) ja täheldan, et see ei ole niisama tavaline number, vaid Farnborough’ näituse erinumber ja kaanel olev lennuk on F-35, mis pidi olema näituse peamine tõmbenumber (esimest korda Euroopas), aga mis jäi ootamatu mootoririkke tõttu tulemata.

Aknatagusel põllul on jänes. Leian, et kui ma juba niikuinii mõne korra päevas pilgu aknast välja heidan, võiksin üles kirjutada, mis linde ma kus mida tegemas näen. Aknast paistab nimelt sajakonna meetri kaugusel 1,6 ha põldu ja karjamaad, just napilt näeb, kas varesel on ees hele või tume nokk ning kas ta läigib või mitte. Pikksilmal on nurgaskaala ja kaugused orientiirideni on teada, nii saab ka kaugemalt hakil ja varesel vahet.

Ilmuvad piiritajad. Parandan tulukestega fotokaloodi.

P, 2897. päev: mai tuli

Loen kangelaslikult kolm tudengikirjutist, rohkem ei ole füüsiliselt võimalik. Üks algab arvamusega „valisin selle teema, sest see tundus huvitav” ja lõpeb tõdemusega „kirjutamisel selgus, et tegelikult on see teema igav”. Töö saab originaalsuse ja mõtlemisvõime ilmutamise eest kiita. Mis teema see oli, ma ei ütle, aga autori äratundmisrõõmu pärast rõõmustasin mitmes kohas minagi.

Õhtul prõmmivad aknale maipõrnikad.