Täna kordub täpselt nagu eelmisel nädalal. Lahmimisele vastuseks leiduvad põrutavad argumendid.
* * *
Õhtul Kirikmäe prismas fotosid printimas. Kremli palat* on saanud asjad niikaugele, et me ei julge vene tuttavalt saadud piltidega mälupulka oma arvutitesse pista. Kui kuulete, et Kirikmäe prisma fotokeskuse masinad hakkavad äkki laulma Vene hümni, siis teadke ja ärge ehmatage.
* Ükspäev oli just uudis, kuidas Punasel platsil tabatud meesterahvas, kes kippunud Kremlisse väitega, et ta elab Putiniga samas toas. Kommentaarid pakkusid kiiresti, et pigem on nad elanud samas palatis.
Ega ma keelekursuse rahvaga väga palju samades kohtades viibi, nagu eelmistest rühmakaaslastest kohtusin esimesega (hispaania-ameeriklasega) tänaval juhuslikult jaama ees just siis, kui olin kindlaks nõuks võtnud hakata täitma veinikappi ja just saabusin rongilt, vankuvil sammel, käes veinipudelite kandekott, millest lõbusasti välja vaatamas seitse või kaheksa pudelikaela. Täna kohtan praegustest rühmakaaslastest esimest (inglannat) linnas juhuslikult Kirikmäe prisma naistepesu osakonnas, kui E uurib sokke. Ma esti ei saa aru, et kahesekundine särav naeratus tähendab „palun astu riiuli eest kõrvale”. Sellist sõnavara me kursusel õppinud ei ole, ega. Puhkuseteemadega ei seostu ka.
Prismas on pooleteist aastaga palju muutunud: uued letid, uus, elusate inimestega täidetud sušiosakond. Kassas ütlen täna lõpuks võlusõnad je voudrais payer avec ma carte (nagu soovitas viis aastat tagasi anonüümne kommenteerija selle loo kommentaaris) ja suure korvitäie asjade eest maksan kahe 2-eurosega ning saan sente tagasi ka veel.
* * *
Saan läbi „Muumitrolli”, sama raamatu uusväljaande, mille esmaväljaanne kingiti 7. sünnipäevaks ja mille siis mõne kuuga ka läbi lugesin, suuremat midagi mõistmata ning Vladimir Beekmani tõlkijageeniust vääriliselt hindamata. Raamatu viimane osa, romaan „Muumipapa ja meri” ei ole miskist otsast lastekirjandus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment