Käime vaatame liblikad, mille suhtes on mul olnud mõningaid reservatsioone. Ei ole nii niiske, kui arvasin (70% RH ainult, saanuks pildistada ka suure kaameraga, aga mul ei ole vajalikku objektiivi kaasas).
Pärast jalutame samas linnas. Vanalinna servas on raamatupood Ronk. Selle vastas on muusikakool, millest kostab väga kurb laul filmist „Titanic”, küllap James Horneri mälestuseks.
Keset vanalinna peatänavat on joogilett, siis Pime-Mati kuju (koera ja viiuliga, aga poognata), edasi tänavaremont ja maja sildiga, et siin peatus Goethe, ja selle all teise sildiga, et siin peatus [peaaegu samal ajal] ka Napoleon Bonaparte. Vanalinn on suurem kui teadsin või võis arvata, selles on mitmed maalilised ja mitte-nii-maalilised nurgatagused.
Aga siis saab 50 minutit bussi ootamist täis ja buss sõidab piki jõge edasi. Aknast kauneid vaateid. Lõuna piirilinnas, kus kella 12–14 reeglit tänu naaberriigile, kus seda kommet ei tunta, ei järgita. Lõunaks on šnitsel, söögikoht on sama kui augustis. Panen söögikoahle nimeks Two Guys from Kabul, nagu oli söögikoht „Simpsonites”, kus igavlevad restoranipidajad sõimasid üksteist lausega „Sometimes I think you want to fail!”.
Paar lauda edasi (mu selja taga) on soomlaste laud. E-le jätab eriti sügava mulje, kuidas juba eos summutatakse väiksema lapse jonn käratusega „ole hiljaa nyt!! Et enää ole vauva!”. (Kontrastiks näeme pühapäeval linnas peret, kelle rõivastuses on midagi imelikku, selguvad olevat eestlased, mida kinnitavad kisavad ja mittekäituvad lapsed.) Veel soomlasi näeme laevakai juures. Üldiselt on rahvast vähevõitu, eriti võrreldes mõne nädala eest olnud laulupeoga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment