P, 2939. päev: konnad II

Hommikul on surnud lind tänavalt kadunud. Ja suureks kergenduseks saabub ka proua Rähn (punane müts on suur-kirjurähni pojal; isasel on punane ainult kukal, emasel punast üldse peas ei ole).

Keskhommikul valmib „tee-ise-helikopter”, mis koosneb kiviheitemasina töötavast mudelist üle jäänud 12 mm × 12 mm × 2,5 m männilatist, mille kaugmise otsa alla on kaablisidemetega seotud taskukaamera, ja et see lati võimalikul murdumisel ei kaoks, on selle käepael seotud piki latti kulgeva pika juhtme külge (ma ei leidnud nööri üles), ja et latt taluks painet pisut paremini, on see pikk juhe seotud pingul ja kõvasti lati peale kinni. Siis autoknips 10 s viibega ja 10 pilti, tokk aknast välja, umbkaudu rõdu poole, siis ootan kümmekond sekundit, siis tõmban tagasi, kontrollin tulemust. Nali selles, et autoknips võtab fookuskauguse ja säri päästikule vajutamise hetkest, mis muidugi ei ole toas kumbki päris sama kui võttekohas.

Aga siis ükskord konnade juurde.

Olin unustanud, et kui nädalavahetusel on üle 25 °C, koguneb kogu siinkandi pt-keelne kogukond Maaselja äärde masspiknikule. Seda on algul mööduva bussi aknast lõbus vaadata, aga vt allpool.

Kuumal suvepäeval on konni väljas küll, mõnikord isegi kostab, aga üldiselt mitte siis, kui kougin välja helisalvesti.

Konnatiigis ei ole näha kedagi. Keegi korraks küll hüppab, aga ma teda ennast ei näe.

Põikitee ääres on üks uus lomp, selles kiilid ja konn. Leian, et lendavat suurt kiili (tondihobu) on pildistada üsna lihtne (lihtsam kui lendavat kimalast!):

• päikse käes, vastu tumedat tausta
• ISO 200, alavalgustus –1 EV
• programm Av, ava f/7,1 või f/8
• käsitsifookus (tean, et see kõlab jubedalt, aga tulemus on palju parem kui autofookusega)
• kaamera suurim võttesagedus

Ehk siis kiil lendab ringi vägagi kindlat rada mööda ning panen tähele, millest üle. Teravustan siis selle koha järele ning passin, millal kiil satub sinnakanti. Siis hoian päästikut all ja toru kiili pool. Ja, teate, pärast umbes pooltel piltidel on kiil mõistlikult terav! (Autofookusega ei ühelgi.)

Suure tiigi ääres varjemajas istub tõsiseid inimesi, kes vaatlevad linde binokliga. Tiigiparvel on kormoranid, suured lestad siivsalt parveserval. Vaatepilt oleks hariv kalameestele, kes ajavad ülepüügi kormoranide kaela (sõjajärgsetel kolossaalsetel kalasaakidel oli lihtne põhjus: sõja ajal oli kala püüda ohtlik ning varud kosusid mitu aastat ilma püügita). Veerand tundi valitseb täielik rahu ja õnnis tunne.

Siis tagasi bussi peale, nähes tee ääres ja peal veel suuremaid rohelisemaid ja väiksemaid pruunimaid konni.

Esimene buss keerutab läbi kaunite maastike, teine buss laseb end mõne minuti oodata, aga siis läheb lahti.

See on nimelt tuugalt täis. Muidugi mis mul viga – bussi peale üritavad saada ka kaks jalgratastega onklit. Nihverdan end kuidagi juhi kõrvale, pärastpoole nihkun mõne millimeetri tahapoole.

Bussi tagaosas lõugavad õhtuks linna sõitvad rannavurled nii, et üks veel kaugema maa proua ähvardab kutsuda politsei.

Eesistmel nihelevad kaks korpulentset pt-daami (ka nemad tulevad ilmselt piknikult), plaanin väljuda nende kiiluvees, aga nad väljuvad alles Ilustee servas, mispeale mõtlen, et siit on jaamani kaks korda vähem kui korterini, mis omaette on loll mõte, sest tegelikult pean kõndima ju jaamast tagasi.

Jaamasillal on raske avarii, Mini on paisatud kolm sõidurada vasakule ja nina on lapiti pooleks. Kui kohakuti jõuan, on omanik (kellel ei ole viga midagist) kõhuli kõnniteel ja vahib auto alla, just nagu kontrollides, ega kiirabi kedagi kahe silma vahele jätnud. Aga, nagu pärast näen, saabub tehnoabi ja viib vraki minema – katkise nina vahelt paistab ka, et mootor on paigast.