Rattamatk 40,8 km. Välja juba kaheksast, bussiga jõe äärde, turuplatsil jalutame täikalt läbi, aga kuidas me matkale ostetud tränaga läheksime. Liigume kohalt veerand kümme, et lõpetada enne pärastlõuna palavust, mis enamasti ka õnnestub.
Igasugu möla ajame muidugi ja ühes kohas imestan, et siinmaa poolne kallas on korrapäraselt palistatud kalameestega – selgub olevat kalameeste võistlus, nagu näitas pärast ajaleht.
Muu hulgas mainisin muu möla sees, et Wagneri seltsi astumisel peaks mainima, et olen ise teinud – sest sobivas suuruses ja tegumoega kaubandusvõrgus puudusid – Wagneri kuju.
Saksa ordu küla kiriku kõrval on bussipeatus ja mänguväljak, nende vahel küla tutvustav silt, kuidas kohalik veinisort on 2000 a vana. Mänguväljakul on konkreetne silt, et üle 14-aastastel on väljaku mänguvahenditega mängimine keelatud.
Mõni kilomeeter enne šnitslit põikame sisse ainsasse naaberlinna kandi külla, mis oli sees naaberlinna arhitektuurijuhis, seal on varajane juugendlik betoonkirik – ja selle kõrval n-ö kolhoosistiilis kõlakoda, laudadest ja musta värvi, mistaolisi Eestis oli igas alevikus, rajoonikeskustes lausa mitu tükki.
Sõidu tagumine osa on pisut pingutav, sest muidu sõida rongiga muudkui tsiuh-tsäuh, mõni kilomeeter nüüd siia-sinna. No vat ei ole. Liblikate juurest sadamani on kaks kilomeetrit, sealt järgmise jõesuuni kolm, sealt veel järgmise jõesuuni oma kuus, mis kokku kuidagi ei tee seitset nagu alguses oletasin ja isegi väitsin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment