K, 2886. päev: kontsert

Läti orelikunstniku kontsert. Keset kontserdisaali suurt lava on tiritud orelipult; täheldan, et puudub säärejämedune nabanöör oreli muu mehhanismiga nagu muiste Estonia kontserdisaalis. Pult on saali poole poolviltu, et publik ikka näeks, mida orelikunstnik teeb jalgadega. Ja seda teab ta ka ise, väga hästi. Kahtlustan, et kunagi on ta õppinud balletti või käib muidu imelikult. Wirklich wichtig sind die Schuhe.

Kontsert on kahasse, teine on trompetikunstnik, enamik tükke ongi orelile ja trompetile (teile võib meenuda Tubin, kellel on ühes suurteoses mitu sellist numbrit, pealegi trompetile väga nõudlikke, aga oreli ja trompeti duosid oli palju hoopis barokkmuusikas). Imetlen, mida trompetikunstnik pilliga suudab. Särab nii tema pill, mäng kui ka ta ise. Tore.

Seevastu orelikunstnik on teisest puust. Tal seisab selja taga kontserdisaali antud lehekeeraja, kes ükskord esimses pooles keerab nooti umbes takti liiga vara, mispeale peaaegu puhkeb laval kähmlus, sest orelikunstnik vehib paar sekundit ägedalt kätega (ilmselt vaheldumisi, sest mäng ei katke). Lehekeeraja, mõõtmete poolest palju pikem, suurem ja laiem, on kuni poolaja lõpuni näost punane nagu peet ja teises pooles keerab lehte nii hilja ja nii kaugelt kui võimalik. „Väike, aga kuri,” arvan mõttes. Vähemalt viis nooti mängib valesti, ühe korra astub pedaalile kogemata (orel teeb äkki „krääks!”) ja ükskord ühe loo alguses, kui väga keskendunud ilmel vajutab sõrmed klahvidele, ei tule orelist mitte piuksugi.

Saalis on paljusid lätlaste moodi inimesi (üldine füsiognoomia ja rõivastus – nagu vahepeal oli teada, et meil on leedu naaber, ja üks naaber käis kootud kleidis). E täheldab, et Eesti orelikunstnik mängis ühes väikses kirikus, aga Läti oma suures kontserdisaalis, mille peale mina jälle meenutan, et Eesti orelikunstnik kontserdil valesti ei mänginud. Saalis on ülemised rõdud ja osa kohti kinni, rahvast on vahest paarsada.