Kui keeletundi jõuan, on tunni algusest möödunud 20 minutit. Imestan, et näen juba värava juures üht rühmakaaslast. See tervitab ja ütleb, et mis ma tulen, õpetajat täna ei ole. Trepil tuleb vastu veel kaks, sama jutuga, ja uste vahel neljas-viies, kes aga teatavad, et õpetaja ilmunud just välja, tulge tagasi. Siis tuleb ka vabandusi puistav õpetaja ning saame teada, et ta olnud direktori juures koosolekul, mis läinud pool tundi üle ja kust lahkuda olnud ilmvõimatu. Täpselt nagu isa Ted pääses täbarast olukorrast hüüatusega „More drink!”, pakub ta lahenduseks, et pärast semestri lõppu lähme rühmaga koos jooma.
Õhtul jälle kontsert (kuhu jäin piletite ostmisega algul hiljaks, siis arvasin, et ega taskukohaseid pileteid niikuinii enam ei ole, aga siis avastasin, et väga huvitavad kohad siiski on). Istume lava kõrval (või õigemini kohal) rõdul; järgmisel rõdul saali poole on viimatine saksa keele õpetaja (meenutan, kuidas ta kord tunnis rääkis, kuidas käis kontserdil ja istus umbes samas kohas ning kuidas terve kontserdi rääkisid, krabistasid ja sõid tema taga kaks vanatädi). Vaheajal teretan ja ajame juttu.
Näeme suurepäraselt enamikku maailmakuulsat orkestrit pealt- ja huvitavat dirigenti eestvaates (peaaegu kogu saal ei tea, millest ta ilma jääb). Näen ka seda, kuidas laulja saali poole vaadates iga kord pisut pead tõstab, et üle vaadata esireas istuvast valges särgis väga paksust mehest, kelle kõht ripub jalge vahel.
E saab pilgu tuubamängijalt, mina ooperidiivalt (mis on päris võimas saavutus, sest ta on meie poole seljaga ja näeme temast peamiselt kukalt, kaela ja õlgu).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment