Tagasilend

Pildikesi kodumailt.

* * *

Olen vara hommikul metsas. Linnud on nii kaugel, et isegi binokliga ei näe, kas luiged on kühmnokk- või laulu-. Aga nad tuututavad, seega laulu-.

Metsas on tore, teen palju panoraame (kaasas on vesilood). Kotkast ei kohta, aga kuulen puu otsast (ülal vasakul keskel) imelikku siristamist. Võtan binokli: seal magab kuusteist siidisaba. Aprillis!

Siis hommikust söömas, siis mõtlen, et võiks minna maakonna esivaatamisväärsusse, seal on parem kemps kui kohvikus, aga veerand tundi veel aega. Käin teen aega parajaks sellega, et käin ostan bussijaamast tagasisõidu bussipileti.

Ja, teate, ikka on viis minutit aega.

Vaatamisväärsuses on rahvast äripäeva hommikul hästi vähe, teen veel panoraame, ketsidest pudeneb ühe toa põrandale mullatükke. Avastan, et kolderuumiks väidetud toa seinal ei ole kuumuskahjustusi nagu kahe teise kolderuumi seinal, ja et üks kelder on teistest vähemalt 1,6…1,8 m kõrgem.

* * *

Lähisugulased arvasid, et peaksin kindlasti minema kinno vaatama kauget, aga lihast sugulast. Seda, et ta on sugulane, olen teadnud tänu sugupuu-uurimisele juba viisteist aastat, alates sellest, et peaaegu kirjutasin sugupuuhuvi algul tema vanaisale, aga see suri just enne ära, ja siis leidsin internetist järgmise põlve kontaktid, kes siis selgitasid, mismoodi ja kuidas. See oli veel enne seda, kui appi tõttasid tõsised sugupuu-uurijad ja lahkesti jagasid oma tohutut materjali.

Kino asemel käisin hoopis elus teist ja fotokaga esimest korda Vilde muuseumis, kus kõndisin alakorrusel, õnnis nägu peas ja fotokas käes (mul oli ostetud eraldi pildistamispilet, kuigi teisalt väga palju pilte teha ka ei ole nagu sünnis, olin mõni päev varem omandanud käelt panoraami võtmise nipid: mul oli fotoka küljes kahesuunaline vesilood, pärast ei pea pilti pöörama ega püstperspektiivi korrigeerima, väga mugav, kuigi vesiloodi kasutades ei saa samal ajal vaadata pildiotsikusse ja pilt tuleb teha vöö kõrguselt nagu Vilde ajal; mul on kuskil see silmanurgast nähtavate tulukestega lood, aga see toimib ainult põiksuunas (kas silmapiir on otse), selle patareid on tühjad ja kinnitusaas läks katki). Samal ajal jalutasid muuseumis ringi kaks vanadaami, kirjandusõpetajat, kellest üks oli kunagi muuseumis töötanud, hoidsin kõrvad kikkis ja sain näiteks teada, kus oli Vilde kelder. Ning muidugi kuulsa punase soki pildi peale. Vilde söögitoas oli laual vanas ajalehes olukirjeldus „Vildel külas”, kust saab teada, mida vanameister arvas paljudest maailma asjadest. Soki toas on seinal kokkuvõte, mida Vilde arvas maailma asjust juba noore ajakirjanikuna, üle sajandi tagasi:

Mida ma enne surma weel näha tahaksin saada:

• Eestlast, kes weel ajalehte pole wälja andnud.
• Eestlast, kes weel kõnet pole pidanud.
• Eestlast, kes nowellisid ei kirjuta.
• Eestlast, kes juba kintsukaapimisest ära on wõõrdunud.
• Eesti ajakirjanikku, kes kolme eduprojekti tunnis ei jaksa muneda.
• Eesti üliõpilast, kes ennast esimesest semestrist peale õpetlaseks ei loe.
• Eesti haritlast, kes endast targemaid poolharitlasteks ei pea.
• Eesti kirjanikku ja kunstnikku, kes ennast oma rahwuse ainumaks geniuseks ei arwa.
• Eesti arwustajat, kellel arwustus mitte walmis ei ole, enne kui ta arwustuse-objekti tundma on õppinud.
• Eesti kodanlast, kes weel kordagi Marxi ümber pole lükanud.
• Eesti sotsialisti, kelle alt talupoeg nähtawale ei tule, kui sa teda natuke nühid.

Ülakorrusel oli uhhuusugemetega näitus, mis rääkis, kuidas Vilde tarvitas vanast peast homöopaatilisi nostrumeid ja arvas, et arstid ei tea midagi, ning mille järel muuseumitöötaja küsis, kas oli huvitav, ja ma valetasin, et jah. Baromeetrit väideti hügromeetriks ja väljas olid ka kuulsad Tuglase prillid (sest Vilde väidetavast hüpohondriast oli materjali ainult pool toatäit, ülejäänud rääkis Underi ja Tuglase tervisest). Külalisteraamatus oli eelmine sissekanne tuntud näitlejalt (et kahtlust ei jääks, kes ta on, oli ta nime kirjutanud hästi suurelt ja selgelt) ja tema mõtteõhatus oli „Kes küll ei tahaks lesida soojas Itaalias!” Selle all oli raamatus lehekülje allservani veel 1½ cm ruumi ja tõsiselt mõtlesin, et kirjutaks sinna alla „Mina ei taha!”, aga näitusetoas oli sel hetkel liiga palju inimesi, näiteks kaks kooliõpetajat, kes arutlesid, kas elukaaslane tähendab seaduslikku abikaasat, nagu kaljukindlalt arvavat neist ühe mingi sugulane, või mitte.

Pärast kohtus tegelane ühe teise kirjanikuga ja sain teada, et ka raamatu esitlusel olnud kaks kolmandikku kohalolijatest raamatu tegelased. Nüüdseks oleme perekondlikult ostnud raamatut koguni kolm eksemplari: E käis Eestis ja ostis, oli plaan, et Eestis käies võtan sinna autogrammi, aga unustasin raamatu maha. A. kreisilinna poes raamatut algul ei olnud ja leidsin selle alles päev enne tagasi Kilulinna sõitmist; liikumise oletatava vastandfaasi tõttu ei olnud ka väga palju lootust, et saan kirjanikuga kohtuda, mistõttu teist eksemplari ei ostnud. Aga siis selgus, et oleme kirjanikuga samal ajal samas linnas, mistõttu kohtumine võis toimuda. Ema sirvis uue eksemplari õhinal läbi ja järgmine päev ostsin siis kolmanda eksemplari juurde, nii et endale sain autogrammi lugemata raamatusse ja ema loetud raamat sai kirjanikult pühenduse.

* * *

Tundmatud ujuvad objektid silmapiiril

Naaberlinna ooper

Siis käisime sugulaste sünnipäevi tähistamas naaberlinna ooperis. Olin algul nagu pabistanud, et mis saab, neli ja pool tundi, saksa keeles, aga kõik jäid väga rahule. Beckmesser, David, Poigner olid väga head, Hans Sachs täitsa hea, Walther ja Eva pisut vana- ja paksuvõitu. Pärast selgus, et Eva näitleja lihtsalt näeb vanem välja ning Waltherit laulis endine tangokuningas. Hans Sachsi ja Beckmesserit laulsid sakslased, Sachs oli kujutatud üsna taadina (mitte nagu Glyndebourne’i etenduse plaadil, kus Sachsi laulab Gerald Finley, siis ainult nooruslik 51) ja, kui valgus langes õigest suunast, ta hambad lausa särasid. Beckmesseri näitlejat olin näinud möödunud aastal siin ooperis tükis, kus peaosaline näitles, aga ei laulnud, ja laulis lavakõrvane dublant (noodist), kes ei näidelnud. Lavapilt ja -liikumine oli uhke, II vaatuse kaklus oli nii äge, et Beckmesseri lauto löödi katki ja tal oli kuni tüki lõpuni tugevaid liikumisraskusi. III vaatuse V pildi rahvapidu oli üüratu, umbes saja inimesega laval, kolmemeetriste maske kandvate Baieri rahvakunstitegelastega ning trummide ja fanfaaridega varemete otsas. Lavakujundus ja kostüümid tõstsid ooperi toimumisaja ligi sajandi siiapoole, Nürnbergi sõjajärgse taastamise aega – meisterlauljate Katarinenkirche (mis jäi sõjast varemetesse) on pärastpoole tellingutes, taustal paistev Nürnbergi siluett täieneb kiiresti: I vaatuses varemed, II vaatuses katused ja kraanad, III vaatuses katused ja kõrghooned. Ning III vaatuse V pildi rahvapeo rongkäigus on pagarite tsunftil linnarahvast rõõmustamas leivaveski ja kingseppade tsunftil kingaveski. (Laske vanavanematel jutustada, mida tähendasid pärast sõda uued kingad.)

Pärast tagasisõidul trammis kuulen kahe vanaproua seltsis (kelles üks ütleb olevat kuulnud seda ooperit varem „ainult kassettidelt”) teatrist tulnud vanahärra suust mõtte, et vaatad Verdit ühe, kaks ooperit, ja Verdi on nähtud, aga vat Wagnerit vaatad kümme, kakskümmend korda ja järjest paremaks läheb.

Õpetlik silt teemal, et ega inglise keel ei hakka külge iseenesest, kuigi leht sedasi väidab

* * *

Tagasisõit.

Mind käpitakse turvas pealaest jalatallani, isegi püksivärvel käpitakse läbi. Moraal: ärge kandke turvas eredavärvilist fliisi! Aga õnneks on kohe turva järel seina ääres aparaat sildiga „Mis te arvate meie teenusest?” ja sellel on tore punane mossitava näoga nupp, mis plõgistamisel kenasti naksub.

Nagu tavaks, väljendan pahameelt reisijate peedistamise üle, seekord paekivist tuhatooside poe müüjalt küsides, kuidas saab väravateni, sest silte enam ei ole ja siit läheb, vaadake, poodi, poodi ja kemmergusse. Ta naerab. Tore.

Üldiselt läheb õnneks, et Eesti Õhk (lipukirjaga „Õudne lõpp – ei; lõputa õudus – jah!”) ei ole asendanud lendu poole aeglasemate propellerlennukitega, mis jõuavad kohale kaks korda hiljem ja reisija jääb järgmisest lennust maha kaks korda kindlamini. (Hiljem olen Flightradarist märganud, et propellerlennukid lendavad rohkem Stockholmi ja Kopenhaageni vahet, aga mul on pilet kogemata ostetud Müncheni kaudu. See on pikem ots ja propellerlennukil läheks mitu päeva.)

Üritan maandumisel näha aknast Müncheni linna (eelmine kord sinna teiselt poolt lennates ei teadnud ma täpselt, kuhu vaadata, ei näinud). Vist justnagu toomkiriku torne näen. Selgemini näen mingit väikest lennuvälja, mis selgub olevat Erdingen – sama koht, kus on õlletehas, mis toodab Erdingeri.

Eesti Õhk tuleb 2. terminali, edasilend on 1. terminalist. Esimene kord Münchenis matkasin selle maa maha teistpidi, üle muru, pärast teine turvakontroll (kus pidin näitama, et fotokas on päris). Eeldan, et lennujaamas peab kuidagi olema korraldatud transport terminalide vahel, paremini kui üle muru. 2. terminal on ligi kilomeetrine majajurakas, mida pikuti läbib sirge koridor. Selle alguses on segased viidad, et astuge, terminalidevaheline buss ootab.

Kui olen marssinud tubli pool kilomeetrit ja hakkab paistma juba koridori teine lõpp, leian, et olen ilmselt keeranud valesti. Mul on binokkel ja tõesti – ükskord ometi – hoian sellega kokku jalavaeva, uurides kaugel olevaid silte. Seega kõnnin tagasi ärakeeramise kohta (selle ligi kilomeetrise koridori alguses) ja keeran teisele poole. Leian koha, kust buss läheb.

Buss on väga põnev: eks Schengeni reisijad pea pääsema Schengeni alale ja mitte-Schengeni reisjad vastupidi, mistõttu on esimesed bussi tagaosas ja teised esiosas. Lõõtsakohas on pleksiklaasist sein! Buss avab vajalikus kohas ainult vajalikud uksed. Väga leidlik!

Leian ka teise pileti registreerimise automaadi – kulude säästmiseks Eesti Õhk jätkulennu piletit enam ei registreeri, kel janu, sel jalad – ja kohviku. Hommikueine. Vähe enne teisele lennule pealelaskmist kutsutakse letti, pean näitama pagasikviitungit.

Edasi läheb ludinal, hoolikalt stjuuardessistiilis pakitud kohver kohal (sellesse mahub nii uskumatult palju), muumitrollidega kommikarp terve, kõik tore.