L, 3092. päev: vanad kaared

Poes, päeval uni 3 h.

Poodi minnes näeme, kuidas 2-kordse maja räästal on harakas; tuleb vares, harakas kukutab end räästalt alla põõsasse.

* * *

Oma kolm tundi mässan sellega, et otsin dokumentaalset selgitust, millal rajati viis tugikaart Katariina käigu lõpus, kolme keskaegse maja ning kloostrikiriku vahele.

Rahvapärimuse järgi olla need rajatud „vahetult” enne „Viimse reliikvia” filmimist. Filmis jalutab Gabriel nende alt läbi (märksõna „üks mees nägi unes”), ühe keskaegse maja ees ripub lonkava konnaga silt (vt allpool fotod). Lonkava Konna sisevõtted (märksõna „Ivo ei tule enam siia”) tehti samuti dominiiklaste kloostris, klausuuri idatiiva säilinud ja 1962. a paiku restaureeritud ruumides. Kooliajast mäletan, et see tagahoov – läbikäik muudeti tänavaks alles 1996 – oli üks esimesi kohti, mida põhikoolis vallandunud kollektiivse vanalinnahuvi ajel klassivendadega avastasime, ja kulus omajagu aega, kuni meelde jäi, kuidas pääseb „„Viimse reliikvia” tänavale” Müürivahe tänava poolt. Vene tänava poolt sai tulla kas läbi keeruga trepikoja või kloostri aida kõrvalt, aga esimene oli ohtlik ses suhtes, et mõni majaelanik võis tulla ja küsida, et poiss, mis siin kolad, ja teine ses suhtes, et kloostrikirikus oli garaaž ja majadevahelises kitsas läbikäigus sõitsid edasi-tagasi autod. Hiljem tekkis käigu keskaegsetesse hoonetesse klaasikoda, uuematesse mingi Itaalia restoran ja siis ükskord suvel 2002 näitasime külalisele ühel laupäeva hommikul üheksa paiku vanalinna ning kui pilt hauaplaatide juures tehtud ja ümber keerasime, nägime, kuidas täpselt kloostriportaalide vastas oleva elumaja hoovirõdule ilmus ringutama tuntud poliitik, ülakeha paljas (õnneks mitte n-ö täitsa Brian).

Teisalt lugesin kunagi kuskilt (hmh!), et keegi oletas neid kaari tunduvalt vanemateks, suisa XX saj algusest olevateks, või siis ajast, kui kloostrikiriku seinale riputati algselt kirikus olnud hauaplaadid, mis vahepeal olid kaunistanud üht villat Rocca al Mares (mille seas on üks vanimaid (1381) säilinud Tallinna hauaplaate*, mille omanik Kune (Kunigunde) Schotelmund elas Pika ja Pühavaimu nurgal olnud majas, mis tema laste või lastelaste ajal lammutati, et avada vaadet Suurgildi hoonele).

* Vanim Tallinna hauaplaat olla Nigulistes, giidifolkloori aineil aastast 1309, leitud Niguliste rekonstrueerimisel sõja järel varisenud piilari alt või seest.

v. Nottbecki andmeil („Geschichte und Kunstmäler der Stadt Reval”, II k „Kunstmäler der Stadt”, 1904, ptk „Die Grabsteine Revals”) oli v. Nottbecki eluajal (suri 1900) Tallinna vanim hauakivi pärit dominiiklaste kloostrist, raehärra Adolfi 272 × 166 cm plaat, surmadaatumiga 21.3.1330. See oli leitud 1874 kloostrikiriku lääneosa ümberehitamisel laohooneks (konsul A. Koch) ja olnud esialgu kasutusel laohoone põrandaplaadina, nagu paljudki teised kiriku hauaplaadid. 1892 ostis laohoone põrandaks olnud hauaplaadid ära linnapea parun Arthur Girard de Soucanton ja lasi need paigaldada Rocca al Mare mõisa, muinsuste alleele, mille nimetas Via Appiaks. Need olid seal – koos muude vana Tallinna muinsustega – heas korras kuni aastani 1944, mil kogu allee purustati; 1958.–1962. a  restaureerimisel toodi plaadid tagasi ja vähemalt 50% säilinud kivid eksponeeriti kloostrikiriku seinal, praeguses Katariina käigus.

v. Nottbecki andmeil oli toomkiriku vanim aastaarvuga hauakivi aastast 1562 (nr 25, v. Nottbecki loetelus nr 13, 226 × 153 cm, orelivääri all) ja üldse vanim XIV saj lõpu fragment. Niguliste vanim aastaarvuga oli aastast 1360 (nr 182, v. Nottbecki loetelus nr 70, 231 × 157 cm lõunalöövis), kesklöövis oli ühel pinkidest osaliselt kaetud plaadil näha aastaarvust MCCC…, aga see võis olla ka MCCCC. Oleviste pikihoone vanim aastaarvuga oli aastast 1562 (fragment, nr 110) ja Bremeni (Maarja) kabeli põrandas oli plaat aastaarvuga 1542.

Oleviste õhk-keskkütte paigaldamisel 1958 kaevati kiriku ehitusloo selgitamiseks mitu aluspinnaseni ulatuvat šurfi, sh pikihoone kõigi piilarite ümber, kus ei olnud takistamas orelivääri poste või koori trepiastmeid. Pikihoone kesk- ja lõunalöövi vahelise keskmise piilari kirdenurga vundamendist leiti sinna osaliselt müüritud 1332. a hauaplaat. See jäeti kohale, põrandasse tehti vaatamiseks luuk, luugi avamiseks tuleb võtta kohalt pingirida (aruanne: ERA T-76.1.180).

No vat, vaja järele kontrollida. Mul muud dominiiklaste kloostrist pajatavat kirjandust siin ei ole kui von Nottbecki ja Neumanni ning Sten Karlingi ülevaated Tallinna ehitusmuististest. Ainus otseselt dominiiklaste kloostrist jutustav sõjajärgne raamat ilmus 1965 ja seda mul ei ole (olen seda lugenud üle öö 1993 – keegi vanematekodu naaber kolis ja ladustas osa mööblit lühikeseks ajaks trepikotta, raamaturiiuli koos raamatutega; mõtlesin, et ega ta öösel niikuinii koli**, niisiis laenasin selle raamatu, lugesin läbi ja pildistasin joonised ära ning viisin hommikuks riiulisse tagasi).

** Aga mõni aasta hiljem kolisin ise küll, 12 kuupmeetrit asju ja mööblit kell pool kolm vabariigi aastapäeva hommikul neljandale korrusele.

Aasta tagasi laadisin kultuurimälestiste arhiivist alla hunniku vanu restaureerimistööde ja uuringute skannitud projektdokumentatsiooni pdf-e; need olid mul täpsemalt liigendamata kui „Tallinna vanalinn”. Vaatan need läbi, dominiiklaste kloostrit ei ole. Avan arhiivi kodulehe, laadin alla kõik, mida seal on dominiiklaste kloostrist või aadressist Vene 12 (klooster on Vene 12/18, Katariina käik ja kloostrikiriku portaalid on Vene 12 hoovis).

Ja hakkan neid aga läbi sirvima. Lootuses, et kui kaared pandi sinna restaureerimistööde ajal (1958–1962), peab see olema mainitud. Dokumendid on skannitud piltidena, kirjutatud veneaegses masinakirjas, tuvastamata, otsi aga iseoma silmaga, muudkui loe.

No ja mis ma siis leian?

Kõigepealt leidsin (enda varudest, aasta tagasi alla laaditud dokumentidest) restaureerijate jaoks koostatud fotoalbumist (ERA T-0-76.1.10906, 1981, ümberpildistused M. Tiikvee piltpostkaartide kogust), kus sadakond Tallinna vanalinna vaadet hilisest tsaariajast (kindlasti ainult asutusesiseseks kasutamiseks, sellist albumit ei saanud avaldada – liiga palju oli peal maju, milles ENSV ajal oli üks või teine repressiivasutus või mis „hävis sõjatules” või kus oli elanud mõni riigivaenlane). Ühel on Katariina käigu vaade läänest itta – seal kaari ei ole, aga on hauaplaatide varikatuse nurk. Mis tähendab, et kaared ehitati pärast hauaplaatide riputamist seinale (mis juhtus üldiselt 1962, aga varikatus võis mingil moel olla olemas varem, nt seoses kiriku lääneotsas olnud ja 1874 ehitatud laohoonega).

Dominiiklaste kloostri arvukates (kümmekonnas) restaureerimisdokumentides kaartest ei õhkagi! Muidu on kuude kaupa üles loetud, mis tööd tehti ja mis jäid materjalipuuduse või tarneraskuste tõttu tegemata. (Peale selle väga põhjalikud šurfijoonised – joonistanud Kalvi Aluve – ja saab ka teada, et kloostrihoov ikka uuriti enne arheoloogiliselt läbi, mitte ei möllatud niisama ekskavaatoriga, nagu keski kuskil kirjutas (hmh!). Isegi – näen seda üldse esimest korda – on kloostri kavatise triangulatsioon, kus Aluve on joonistanud kloostri plaanile ringjoone, selle sisse h = a võrdhaarsed kolmnurgad ja üritanud leida seoseid. Ja sõna kavatis kasutatakse nendes dokumentides sageli, ning seal on veel huvitav sõna seitlijoon, mida ma mullu Tartu toomkiriku võlvidest kirjutamisel ei teadnud, vaja täiendada – nimelt on dominiiklaste kloostri ristikäigu võlvide seitlijoon Eestis erandlikult sirge.)

Vene 12 hoonete asendiplaan (ERA T-76.1.844, lk 14)

Aga siis on üks kunstiajaloo seletuskiri Vene 12 majade kunstiajaloolise seisundi kohta (ERA T-76.1.844) ehk seletus, mida teha, kui neid peaks kunagi olema vaja kohandada otstarbekamaks kasutuseks kui mõne inimese elamine liiga suurtes korterites (ühes A-hoone korteris olnud kaks tuba, kumbki 30 m²). Aasta on 1968, koostaja Helmi Üprus. Seal on mainitud, et kunstiväärtuseta hoovihoone E ehk Müürivahe tänava poolt neljas hoone, kohe kaarte järel, esimene mittekeskaegne, ehitati 1932. Ja kolm Vene tänava poolset hoonet, A, B ja C ehitati 1937 osaliselt ümber, et sinna paigaldada nahavabrik. Dokumendi lõpus on kompleksi seisundit dokumenteerivad fotod, kus kaks on nimetet kaartega – kummaltki poolt, millelt on vägagi ilmne, et kaari ei paigaldatud vahetult enne „Viimse reliikvia” (1969) filmimist (1968), sest kaarte peal on katusekivid, mis näevad välja kõike muud kui uued. Üks 1968. a vaade on täpselt samast kui filmis – ja kivid on täpselt samas seisundis (ning peale Lonkava Konna sildi lisamise ja ukse kõrval seisva autorehvi*** eemaldamise on isegi üldine kola samas kohas). Film on värviline ja näeb, et kõik kivid on sama värvi, st sama vanad. Hiljem on katkisi kive asendatud. Filmis paistavad kaarte idaküljed, ei paista läänepoolseima kaare läänekülje eriti lagunenud kivid.

Millest kõigest järeldan, et kaared paigaldati kas 1932 või hiljemalt 1937.

Ehk siis kokkuvõte:

• Tugevasti enne 1932: hauaplaatide varikatus kloostrikiriku seinal on, kaari ei ole.
• 1932: ehitatakse uus õuemaja E, tõenäoliselt paigaldatakse kaared
• 1958–1962: restaureerimistööd kaari ei puutu
• 1968: kaared on olemas ja aastaid vanad

Voh!

Fotod ajalises järjestuses.



Millalgi XX saj algul (enne 1932: E-hoone on vanem kui praegune; ERA T-0-76.1.10906, lk 44)

1968 (F-hoonelt kõrge korsten kadunud, kaared, nüüdisaegne E-hoone. Müüri kangialuse kohal on silutud. Taga paistab Hellemanni torn, selle ees olev kõrge, F-hoonest kõrgem kivilasu on keskaegse tugikaare jäänus, üks kolmest. ERA T-76.1.844, lk 22)

1968 (ERA T-76.1.844, lk 21)

Gabriel otsib Lonkavat Konna, 1968

1984
(Selle fotoka kaader oli 10 × 14 mm, hea, et üldse midagi peale jäi. Näeme, et läänepoolseima kaare katusekivid on vähemalt sama lagunenud kui ülal esimesel 1968. a fotol.)

2002 (Betoonist tugikaarte katusekivid on üsna värskelt parandatud, sein kangialuse kohal ja kloostrikiriku müür lubimördiga vuugitud. Idapoolseima keskaegse tugikaare peal kasvavad puud.)

2003 (Keskaegse tugikaare peal enam puid ei kasva.)

2005
(Olen jõudnud digiajastusse, esialgu tulid piltidest sellised udukogud. Ometi näeme, et vähemalt kolm aastat varem paigaldatud uued katusekivid on ikka vanadest heledamad.)

2008
(Ka vähemalt kuus aastat hiljem on uued kivid ikka vanadest heledamad.)


(Ja veel leidsin 1980. aastate projekti, kus Šnelli tiigi Tõnismäe-poolses otsas olev Gootide reduut kavatseti ümber ehitada autentse reduudisarnase väliskujuga haldushooneks (Toompea nõlval olevate spordiväljakute abihooneks), nagu ehitati üles teisel pool vanalinna Väikese Rannavärava bastioni väliskülg. Ning üsna eksootilise projekti, kus Noorsooteatri jaoks kavatseti ümber ehitada see hoone Toompuiestee ääres, kus praegu on Tõnismäe hambapolikliinik, mis asutus oli varem Hariduse tänavas. Mõelge selle peale, tallinlased, kui järgmine kord hambapolikliinikus käite – te oleksite võinud kõndida seal hoopis Panso jälgedes ja metüülmetakrülaadi asemel oleksite haistnud teatrikülastajate peeni parfüüme.)

*** Põhjaliku alttõmbamise küsimus muiste „Mnemoturniirist”: on olemas täis- ja õhkrehv, radiaal- ja diagonaalrehv, aga mis on patentrehv? — Tarkade klubi arutas end metsa, midagi tarka välja ei mõelnudki ja saatejuht Siim K. hõiskas lahenduseks, et küsimus on konksuga: jutt on mitte autorehvist, vaid purje rehvimisest!! Kui muidu seotakse rehvitav puri raa või poomi külge, siis patentrehviga keritakse puri ümber poomi.

R, 3091. päev: tantsuteater

Saan läbi kohaliku koolmeistri kabareeraamatu, kus ta irvitab tänapäeva hariduspoliitika üle. Palju oleks kindlasti tuttav ka Eesti lugejale.

Postkontoris pileteid saatmas, lõunat koos söömas.

* * *

Õhtul tantsuteater.

Etendus olevat lavastatud 1998, lavastaja vahepeal ära surnud, aga maailmaedu jätkuvat ikka
Me ei ole selles veendunud kumbki. E arvab, et mingi osa tantsust improviseeritakse kohapeal (ja lisan, et kindlasti sõnalised elemendid). Mulle tundub, et üks hea kümme minutit korduma pandud pillilugu on pärit Apocalyptica plaadilt, mis on kindlalt uuem kui 1998 (ühel nendest, mis mul on – 2006 ja 2008), kui see just ei ole 2006. a plaadile sattunud nende esimeselt, Metallica-kaverite plaadilt (1996). (Kuulan pärast kõik läbi, ei leia.)

Samas oleme näinud veel paremat koreograafiat, nagu möödunud aasta juunis Heidelbergis ja siinmail tantsuooperis. Pange kõrva taha: juunis tuleb siin Sasha Waltzi tantsuetendus.

Istekohad on rea otsas, külgtrepil on pahaendelised katted, mis laiendavad lava treppideni. Nagu aasta tagasi ilmus minust meetri kaugusel barokkooperis päikesejumal Apollo, keerutatakse minust meetri kaugusel täna tantsu. Ühe eriti vana ja koleda tantsija peale, kes esireas keskel istujatega sõnaliselt ja musiliselt suhtleb, tuleb lausa hirm peale.

Esimene pool on väga äge, laval on igasugu trikke, elus kana ja tegutsev ujula. Teises vaatuses enam nii äge ei ole, kuigi pestakse pead, kana lehvitab tiibu ja lõpus hakkab asi pisut venima. Väga pikk videostseen ookeanivaatega tekitab minus ilmselt hoopis teisi tundeid kui mida lavastaja soovis: lained! torm! tuul! külm! merehaigus! laevad upuvad! Meenub Biskaia tormi kirjeldus raamatutest „Jäine raamat” – kes veel ei tea, siis see oli Smuuli kõige kõrgemini pärjatud tervikteos, sai 1961 Lenini preemia – ja „Das Boot”; üksnes viimase lugemisest võis jääda merehaigeks (filmis, isegi viietunnises variandis on seda kahenädalast tormi väga vähe). Veel meenutab – veel häirivamalt – vaatepilt tegemata jäänud tudengifilmi „Soome sild” algusstseeni, mis pidanuks olema peaaegu täpselt samasugune (vahest suuri ookeanilaineid polnuks võtta, aga kalju esiplaanil on teatrilaval täiesti olemas). Siis teine kohatu lõbu on, kuidas esimeses vaatuses näidatakse taustal ehedat Aafrika rahvamuusikat, mille viis mitte, aga agressiivne lõõtspillikäik küll on peaaegu täpselt sama kui kurja pootsmaniga meremehelaulus, kus lõpuks otsustatakse, et „riputame ta üles masti (3×), siis kui hommik koidab”.

N, 3090. päev: börsile

Uus kuukaart.

Ja keeleasjadest käib mulle pinda hiljuti tekkinud komme jätta käändes sõna näited nimetavasse, ettekäändega, et nii olla loetavam (nt „tuleb ellu viia erinevaid meetmeid, näiteks arendamine, edendamine ja hõlmamine”). No ei ole! Võrrelge ise:

Juhan käis külas mitmel sõbral, näiteks Ants, Mari ja Juss

ja

Juhan käis külas mitmel sõbral, näiteks Antsul, Maril ja Jussil

Rääkimata teisest imelikust kombest, et kui asi on seotud teise üksikasjaga, lähevad need asjad mitmuses ka seespidiselt mitmusse, näiteks saadakse tootenimetuseks mingid „laste kandmise kotid”. Mõelge selle peale, et selliseid tooteid vajati viimati ajal, millest jutustasid vendade Grimmide muinasjutud.

* * *

Täna lähevad ülejäävad ooperipiletid piletibörsile müüki. Läinuks juba eile, aga piletite olemasolu oli vaja tõendada skanniga, mille tegin täna hommikul. Kasutusliides ainult prantsuse keeli. Väga peen. Saab teada, et ooperipileti eest rohkem raha küsida on seadusevastane ja kasutusliides seda ka ei luba. Panen ümmarguse hinna, ligikaudu poole sellest, mida ise maksin. Süsteem töötab nii, et algul kontrollitakse, kas pilet on ehtne, siis pannakse kuulutus üles, siis ostja ostab ja börs võtab ta krediitkaardilt summa maha, siis müüja saab teate, et pilet ostetud ja tuleb ööpäeva jooksul postitada. Kui ostjal pilet käes, teatab ta börsile ja börs kannab raha müüja kontole.

No esimene pilet leiab ostja ilmumisest poole ja teised kaks pooleteist tunniga. Homme siis posti.

Söömas, lähedal restoranis Ookean.

K, 3089. päev: varesepuu, inetu värk

Saan läbi raamatu „Fledermäuse beobachten, erkennen und schützen”. Selles on iga teema eraldi, nagu metoodiline juhend: algul vaatleme, siis tuvastame, siis kaitseme. Peaaegu punktide kaupa. Pesakastide joonised on, inimestele nahkhiirte kasulikkuse seletamise juhised on.

Keeletundi sõites täheldan, et kesklinna kahe silla vahel on varesepuud, kus ümbruskonna varesed käivad magamas (ja uudiseid vahetamas).

* * *

Inetu asi poliitika jõuab keeletundi. Kõigepealt näidatakse kahe parteijuhi pilti; nad olla täna vaielnud teemal, kas riik tohib arvutis inimeste järele nuhkida. Kästakse sel teemal arutada; meie rühm kahtleb asja tehnilises teostatavuses (sel kujul, millest rääkis selle partei juht, mis mu arust – lugesin 2014 eurovalimiste eel läbi kõigi siinkandi parteide programmid – esindab analüüsivõimetuid kergeusklikke ja teeb hästi palju kõlavaid tühje sõnu). Olen vait, sest ma teemast palju midagi ei tea ja see vähene, mida tean, on kas mõni kuu vana või liiga tehniline või liiga spetsiifiline. Siis lastakse kuulata raadiouudiseid, kus õps otsib hulk aega õiget kohta, hüpates üles näiteks põnevast ja paljuselgitavast teemast „Kas parteid X [ülalmainitud tühikargajate oma] rahastab Venemaa?” ning mängitades ette ülevaate samast vaidlusest.

Siis peame ütlema, mida kirjutavad sellest ja üleüldse Pariisi hirmutegude reaktsioonist meie kodumaised ajalehed. Mul, kes ma olen servas esimene, lihtne öelda, sest Eestis on Eesti Õhu pankrot ning Suure Juhi taasvalinud parteipäev, terrorismi ei ole. Teisena räägib klassi teiselt poolt venelane, kes räägib, et oo jaa, Venemaa meedias on ainult üks teema, Türgi ja võitlus terroristidega Süürias. Et Venemaa pommitab terroriste ja rahvas hõiskab, et tubli, kallis president, ja USA on paha, sest müüb terroristidele relvi. Mispeale lähevad mul silmad jõlli, sest kesse asjalugude sättimist sedapidi enne kuulnud on – meenutagem kasvõi seda, mis riistadega täristasid Pariisi pätid; ka võivad haugi mälust pikema mäletamisega inimesed mäletada, kuidas kogu Süüria sõda üldse algas ja kesse Assadit seejuures on mitu aastat vaikselt toetanud, sest muidu kaoks Vahemere äärest kakssada meetrit kaid ära ja siis ei oleks ju üldse nagu põhjust purjetada läbi Bosporuse. Või kuidas Assad palus Vene vägesid kohale, nagu ikka, alles pärast seda, kui need olid juba saabunud. Aga järele mõeldes – no eks ole ju Venemaa alati pommitanud „terroriste” ja nipp on lihtsalt selles, et Venemaa määratleb terminit „terrorist” teistmoodi kui mujal maailmas. Venemaa vastane – järelikult terrorist. Assad on Venemaa sõber, järelikult on Assadi vaenlane terrorist. Mida ajupestud televaatajast tahta, tema jaoks on ohtlik kloun kallis, ja temataolisi on kümneid miljoneid.

Kolmandaks kõneleb üks lõunamaine härra, kes märgib õnneks, et asi ei ole üldse nii mustvalge, et osapooli ei ole kaks, vaid kolm või neli või viis, kes on kõik üksteise kraes. (Sellest oli nädalavahetusel FB-s tore pilt. Meenub samuti paljude vaenupooltega Eesti Vabadussõda, ja kohe seejärel selle üks juhtfiguure, kes 1920. aastatel oli Lähis-Idas ja aitas liitlastel tõmmata riigipiire, millest paljud sealkandi hädad algasidki – loodetavasti ei avasta seda ajalooseika sealkandi usumäratsejad.)

Siis vähe hiljem jutustab teine noormees, et ta olla möödunud aastal sõitnud trammiga Brüsselis läbi Molenbeeki ja näinud trammiaknast tänaval hirmutavalt palju habemikke: „Ma olen, eks ole, Usbekistanist ja seega näinud palju habemikke, aga seal oli neid veel rohkem.” Mispeale tuleb mulle meelde asi, mida suudan täitsa arusaadavalt seletada – nimelt kuidas Talibanil on uute liikmete värbamisel ainult üks kriteerium – habe!!

T, 3088. päev: hmm

Kui uskuda spämmi, korraldab PayPali kontosid Tamil Nadu keskülikool. Peale selle kirjutas hiljuti mulle Friedrich Engels; alles eelmisel nädalal kirjutas Gmaili era-aadressilt ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ja pakkus miljon dollarit.

E, 3087. päev: kell õigeks

Hommikul sõidab bussis uisutama trobikond lasteaialapsi, aga ma loen raamatut, mille kaanel on pilkupüüdev lendav nahkhiir!

Keeran kella: novembris on 30 päeva, aga kellal on 31 kuupäeva, homme oleks seega 31. november. Ühtlasi panen õigeks sekundid – kasutusjuhend lubas, et mehhanism jääb kuus maha kuni 10 s või läheb ette kuni 20 s; panin raadio teel isetäpsuva kella järgi õigeks 2.11., tänaseks on maha jäänud 6 s. See vana raadiotäpsuv kell püsis õige ainult nii, et sai iga hommik kätte kellasignaali, aga õhtuks oli läinud paar sekundit ette (kuu aja jooksul läinuks seega ette vähemalt minuti).

P, 3086. päev: uus vares

„Midsomeri mõrvade” 8. hooaja alguseks on hiljem sagedat võtet, et mõrvateade päästab inspektor Barnaby proua kokakunsti käest, olnud ainult miski kaks või kolm korda. Kuni 6. hooajani (õigemini 7. hooaja 1. jaoni) Barnaby abiliseks olnud seersant Gavin Troy näitleja oli parem kui seni märgatud – kui juhtute nägema, vaadake tema silmamängu! – ja järgmise seersandi, Dan Scotti näitleja mängib Barnaby näitleja järjekindlalt üle (mis võis olla ka põhjus, miks ta sarjast 8. hooaja järel ootamatult lahkus).

* * *

Töötan entsüklopeedilise teose putukate ja lindude osa läbi välimääraja abil ja mida ma näen: klassika Wer fliegt denn da? uues trükis on Euroopas juures uus vares!! Muidu Indias elav õuevares (Corvus splendens) on end asutanud pesitsema Rotterdami kanti.

Mis paneb mõtlema, et äkki oli septembri keskel siinkandis nähtud hallvareski hoopis õuevares. Rotterdam on siia lähemal kui hallvarese levila, õuevaresest ma varem midagi ei teadnud ja ei osanud vaadata, kui toekas on rohu sees askeldava hallikirju varese kere (hall ja must on mõlemal liigil umbes sama mustriga, aga õuevares on kõhnem ja tema hall tumedam).

L, 3085. päev: Kella kõrts 100

Täna on 100. kord Kella kõrtsis. Meil on kõrtsile kingitus; isegi muidu alati asise esiettekandja nägu läheb lahkesti naerule. Pärast mulle hulk särke ja pusasid.

R, 3084. päev: kookospähkli needus

Kookospähkli needus vallandub hommikul ja kuigi sunnib mind viibima kemmergus ligi 40 minutit (nii et ma ei pääse postkontorisse), ei ole asi pooltki nii kole kui umbes 1994, mil ostsin huvi mõttes terve kookospähkli. Et mul selle avamiseks kohast vahendit (nt matšeetet või kirvest) ei old, avasin selle rauasaega, süües sedasi sisse ka mürki, millega oli puhitud karvast koort. Selle mõju avaldus viibega, päeval tööl, mil mitmesuguste surinatega kehas ja ebasümmeetriliste värisevate udulaikudega nägemisväljas hiilisin kilomeetrit töölt korterisse umbes tund aega ning tugevasti kartsin, et äkki jään pimedaks. Aga see läks ööga üle. (Hilisem lisandus: see oli hoopis muu seisund, haruldane visuaalefektidega, aga peavaluta migreen, mida hiljem on olnud veel kaks korda, kolmandal korral koos järgnenud põhjalike uuringutega.)

Päeval olen mõneti kõbusam, söömas. Õhtul olen nõnda kõbus, et kõnnin lausa 2½ km maksimarketi juurest mäest alla postkontorini, olen seal viiest, saan kätte kuus tähitud kirja teatripiletitega. (Ükspäev eelmine nädal leidsime, et hulgale huvitavatele teatrietendustele on piletid ostmata. Mõnele – näiteks Globe’i teatri Hamletile – oli saal välja müüdud, mõnele (menuooper aprillis) oli üksikuid vabu kohti, mõnele vähe rohkem. Juunis näiteks tuleb siia tantsuetendusega seesama lavastaja, kes oli lavastanud möödunud aastal nähtud Euroopa vanima ooperi (lavastuse märksõnadeks „lauljad tantsivad” ja „tantsud köögiviljadega”).) Huvitav moment on, kuidas kassa nr 2 teenindaja – kes 2006. aastal oli umbes kaks korda väiksem kui praegu – näeb mind ootamas, läheb tahatuppa, toob mu kuus kirja kassasse, mis mind teenindab.

Siis ilmutab kookospähkel end veel natuke.

Instant coffee on e k lahustuv kohv, eks ole. No aga täna seisab tekstis instant noodles ja tõlkes seega lahustuvad nuudlid. Kohvipuru lahustamisel saab tulemuseks kohvi, aga mille saab nuudlite lahustamisel?? (Jutt ikka lahustamisest, mitte suspendeerimisest ega emulgeerimisest.) No ikka mõelge, enne kui kirjutate, nagu õpetas teise lõpu Ants esimese lõpu omale.

N, 3083. päev: tagurpidi

Loen kultusraamatut „Tagurpidi”, meenutan selle paljusid pähekulunud kilde ja täheldan lõpus geniaalse mõtterera (eriti soovitatav tõlkijatele):

„Tagurpidi”, 1980, tagakaane sisekülg, katkend. Paremal on esimese lõpu Ants, kes on otsustanud teha kõike nii nagu teised. Teelahkmele aga tuli korraga kaks inimest, Ants ikka ei teadnud, kummale poole minna. Vasakul on teise lõpu Ants ja seletab asja ära.

K, 3082. päev: kookospähkel

Tagantjärele tarkus: isegi kui kookospähklitükkide purgile on kirjutatud, et parim enne 25.11.2015, uskuge kookospähkli kontsistentsi rohkem kui kirjasõna.

T, 3081. päev: ei meil ole aega kurve võtta II

Tänaste välisuudiste kokkuvõte:



Moraal on umbes selline, et kui aastakümneid on kombeks olnud aianurkadest otse läbi käia, viimasel ajal üha sagedamini, saab sellest juurdunud harjumus. Tavalistes läbikäigukohtades haugub eemalt koer, aga peremees teda kallale ei lase, mida võõras väga hästi teab ja ringi minema ei hakka.

Nu vot, aga nüüd jäi mujal teele ette samasugune aianurk, kus peremees lähenevale võõrale kõigepealt kümme korda hüüdis, et kui see aeda tuleb, laseb ta koera lahti, ja see tuli ja siis lõpuks laskiski. Ise tegi, ise tegi.

(Eesti lugeja teab asja võib-olla moonutatuna, sest vähemasti err.ee tõlkis Reutersi uudise, kuidas rakett tabas (hit) Vene lennukit juba Süüria kohal, et lennukit üleüldse lasti Süüria kohal. Nii juhtub, kui tõlkimisel midagi ei mõtle.)

* * *

Seljakoti rihm jääb bussis kahe istme vahele kinni, ei saa kotti kätte, sõidan peatuse edasi. Peatust remonditakse, just bussiukse kohal on ajutine teepiire (plastist, vett täis), hüppan sellest üle, muidu jääks veel peatuse võrra bussi. Siis üle poole kilomeetri tagasi keeletundi, on lumesadu, pime, külm.

E, 3080. päev: talve sugemed

Hommikul on maa härmas, kõnnitee on isegi kohati libe.

P, 3079. päev: pühapäev

Hommikul päike, päeval pilves ja niiske. Käime päeval koertega jalutamas, on niiske ja külm. Õhtul läheb külmemaks, aga selgeks ja kuivemaks.

E-le helistab ta sõbranna ja, nagu klassikaline juhtum, kuidas E-le helistas üks teine sõbranna ja ma värvisin selle ajaga ära terve toaseina või teine kord naelutasin iga 20 cm tagant seina äärde 19 m juhet, jõuan selle ajal mängida terve Scrabble’i-tüüpi sõnamängu, pesta mitme päeva nõud ja kleepida kohale neljanda ajakirjapaki (2010/I) kaptaalpaela (selle jaoks on vaja ühtlaselt ja paksult pintseldada kolm kihti liimi – üks pressi vahel olevatele ajakirjaselgadele, teine kaptaalpaela alla ja kolmas paela peale, et liim immutaks kogu raamatuselja paela täiesti läbi).

L, 3078. päev: poeseiklused ja jälle radarid

Linnupargis on täna advendilaat, aga ilm on külm ja pime, sõita tuleks kolm tundi.

Käime hoopis Ilusa Tähekese kaubanduskeskuses, kuhu nüüd viib parem bussiühendus kui enne.

Näen kaardilt, et parklanurga asemele on kerkinud terve uus tiib. Ei leia pangaautomaati (E mäletas, et kuskil kempsu vastas oli), 2½ korda kõnnime läbi, meie oma ei ole. Sõidame tagasi linna poole, kaks peatust tagasi olla olnud meie panga kontor (on viis peatust linna poole).

Lumi, mul on külm, kõnnime järgmisse peatusse kaubanduskeskuse poole. Leiame, et kui tore, et me selle maantee ääres ei ela. Mina: et ega ma lausa igast kohast korterit ka otsinud, eks ma vaatasin ringi (ja ühe kõige esimese asjana ostsin topograafilise kaardi pealinna ja selle ümbruse lehed).

Uuesti kaubanduskeskuses kohal, uuesti kohatine läbikõnd. Raamatupood, söömas, loomapoes (kus kohtame karu), matkapoes. Ei näe aga ühtki särgipoodi. E imestab, et kust kõik siinkandi sadade pankade ametnikud ostavad särke; pakun, et äkki töölt antakse, st äkki makstakse osa palka natuuras, särkides.

Õhtul näen linnupargi advendilaada pilte (5 tk). Nendel on korraldajaid kokku 7, aga isegi taustal ühtki külastajat ei näe. (Neid siiski oli, saab teada paari päeva pärast.)

* * *

Saan läbi raadioelektroonikasõja-teemalise klassikaraamatu Instruments of Darkness. Kui muude Briti vaatenurgast kirjutatud raamatute narratiiv lõpeb Window’ga ehk umbes Hamburgi pommitamise juures juulis 1943 (vrd kun muiden purukumien maku loppuu jo Tapiolassa…) või ulatub jutt parimal juhul Jaapani alistumiseni augustis 1945, siis selle oma jätkub katkematult 1960. aastatesse, sõjajärgne osa (Korea, Vietnami sõda) küll salastatuse tõttu kohati väga üldsõnaliselt. Raamat ilmus algselt 1967 (see on teine trükk, 1979); Enigmast ei poolt sõnagi – selle lahtimurdmine oli kuni 1974 riigisaladus.

Mida ma mujal näinud ei ole: Tirpitzi pommitamine radarisõja võtmes (lähenemine läbi radariaugu ja maapinna lähedal teisel pool mäeahelikku, kuhu valveradar ei võtnud); sõjajärgsed manöövrid Taanis säilinud Saksa radaritega, kus sakslased näitasid, mida Briti lennukitest neile radaril paistis – pärast toodi sealt hulk kola lääneriikidesse, ka Freya seerianumbriga 1 – huvitav, mis on sellest saanud. Lõbusaid anekdoote kah: nagu kuidas sõjasaagiks saadud Saksa radarid (neid saadi tonnide kaupa Aafrikast) koguti Farnborough’ lennuväljale ja ühe katsetuse raames oli vaja paar suurt radarit vedada Inglismaa idarannikule, aga radar oli arvel selle saksa ametliku nimetuse järgi, mis algas lühendiga FuSE, mis masinakirjutaja näpuka tagajärjel oli saatekirja saanud kui „Fuse” (sütik), ning väravavaht ei tahtnud kuidagi uskuda, et ˜„sütik (1 tk)” ongi kogu suur raske kinnikaetud kaadervärk veoauto kastis. Või kui mitmest jupist (sh eriüksuse rünnakuga sakslaste käest toodud osadest) ehitatud Saksa radarile lõpuks hääled sisse saadi, hüpelnud Briti radaritehnikud selle ümber rõõmdalt nagu väikesed poisikesed (sama juhtus sõja järel Saksamaal ka mingi Briti radariga), igasugu ideoloogiast hoolimata – kui midagi olulist on kaks aastat uuritud rohkem või vähem teoreetiliselt ja siis see asi lõpuks kätte ja tööle saadakse, mõelge ise.

Aga sõjalõpu olukorra kohta, kus sakslastel olid valmimas segamiskindlad side- ja sentimeeterradarid, märgib Price, et fantaasiates, et mis kõik võinuks juhtuda, kui sõda kestnuks Euroopas aasta kauem, unustatakse tavaliselt, et ka liitlaste tehniline areng ei seisnuks paigal ja tõenäoliselt oleks sõja jätkumise korral visatud Saksamaale aatompomm.

R, 3077. päev: lumi

Nüüd, kirjutades neid ridu jõulureedel, võin tagantjärgi tarkusest öelda, et tänavu talvel on lund siiski olnud – 20. novembri paiku, mul on isegi foto.

N, 3076. päev: Krähe, wunderliches Thier

Jaama bussipeatuse katusel seisab vares, vaatab mulle otsa ja nõuab pähklit.

* * *

Õhtul on linnateatris teine kontsert või mono-ooper või lavakujundusega soololaulutsükkel: Schuberti Winterreise (jaanuaris etendab linnateater Winterreise uuesti, orkestri ja teise lauljaga). Laval on klaver, klaverisaatja ja bariton. Oleme esimeses reas ja otse laulja vaatesuunas. Muide, esimene rida ei ole mitte rida 1, vaid rida A, nii et algul leiame meie kohtadelt istumas vanadaamid, kelle pilet on tegelikult saali tahaossa ritta I, kuhu kohanäitaja nad saadab.

Mis annab aga peale traagilisi soololaule läbielava laulja silmale rohkem pidepunkte, on hoopis lavakujundus, mis on tehtud videoteosena. Ehk siis 24 elavettekandes soololaulu 1 h 20 min kestva mustvalge animafilmi saatel!

K, 3075. päev: kontsert

Päeval toimetan tõlget, mis räägib dokumendist, mis räägib piilupartidest. Muidugi tegelikult ei räägi, ega, aga tõlkest laiutab vastu selline võhiklus, et vabalt võiks.

* * *

Õhtul kontsert. Hiljuti olla olnud muusikust Eesti telekas saade, mida on publiku seas ka näha. Kontsert on kammersaalis, meie kohad on 2. reas, silmsidemes oleme mitu korda; kavas on kammerlaulud Verlaine’i tekstidele. Kõik prantsuse keeles, ei ole viisakas kontserdil lehitseda kava ja otsida sealt tõlkeid, eriti kui olla 2. reas laulja silme all (kuigi mitu inimest lehitseb). Aru saab üksikuid sõnu, nt E märkab äkki sõna chagrin, mille peale mulle meenub järjehoidja, kus oli joonistatud mitmesuguses tujus kasse ja allkirja chagrin kohal oli kass kole kurb, saba sorgus ja vurrud sorakil.

Tehnikanäide (jälgige ainult häält; ärge barokkooperit, -kostüüme ega -grimmi vaadake):

 

See aaria („Trà bellici carmi”) on ooperi „Niobe, regina di Tebe” (1688) II vaatuse lõpus. II vaatuses on käinud suurem susserdamine linna lähedal metsas, meespeategelane otsustab selle lõpetada, aarias palju muud teksti ei ole, kui et tõmmake välja pistoda. (III vaatuses arvukalt tegelasi sureb ja ooper lõpeb.) Lavastus on 2011. aastast Bostoni festivalilt (link) ja kuigi selle koosseisuga ooper lõpuks ka plaadistati, on kole kahju, et ei ole kavas välja anda DVD-d, nii et mõni foto CD-bukletis ja mõni videolõik YouTube’is ongi kõik, mida saab näha paar korda etendatud lavastuse detailirikkaist kostüümidest ja grimmist. (Peale selle on YouTube’is mitu videolõiku ka ooperi salvestuselt.)

Kava teatel oli „Niobe, regina di Tebe” esineja debüüt USAs, aga kava väitel etendas ta selles nimiosa, mis ei ole tõsi (vt „regina”). Ülejäänud koosseis on ka suurepärane; lavastuse saamisloost kirjutasin suvel siin.

 

Prantsuse Wikipédia jutustab, et tegelikult on esineja hääle poolest bariton, aga leidis, et baritone on palju, tuleb teha midagi originaalsemat (nagu 1981. aastal leidis astronaut Alan Bean (Apollo 12 LMP, Skylab 3 CDR), et NASAs on temast paremaid astronaute palju, aga teisel taevakehal kõndinud maalikunstnikke teisi ei ole). Mis kinnitab mu tähelepanekut, et kontratenoris laulmine on eelkõige tehnika: falsetti ei ole iseenesest tekitada raske, aga raske on saavutada falseti sama kandvus ja tämber kui lauldes rinnahäälega. (Kes hoolikalt kuulas, märkas, et ülal näites paar kõrget fortenooti ei õnnestunud.)

Vokaalse raskuse tõttu on laulja laval nii 20 minutit korraga; kummaski pooles käib lavalt ära, siis mängib klaverisaatja üksi. Vahepeal laulab ka (klaverisaatja).
 

Klaverisaatjal on noodiraamatu lõpus vaheleht, millel selgesti nähtav pealkiri ENCORE. Lisalugusid on kaks, üks neist pidavat olema esineja lemmiklugu, mida alati laulab lisaloona ja näitab, mida suudab.

Muiste pajatasid tuttavad muusikatudengid õuduslugusid, mis juhtus, kui keegi mängis või laulis kontserdil koopiast, mitte päris noodist. Siinkandis on need õuduslood tundmata; täna näiteks on kogu klaverisaade köidetud samasse raamatusse, väga mugav.

T, 3074. päev: tervislik söök ja nõudepesu

Keeletund on igihaljal söögiteemal.

Paar nädalat tagasi kuulasime igavat õpikulugu, kuidas kuus inimest räägivad enda söömisharjumustest, ja pidime jutust välja kirjutama, kes mida sööb ja mida mitte. Täna see kordub, peame arutama isekeskis, õpiku taga oleva üleskirjutuse järgi, mis sõnavara puudulikkuse tõttu taandub tõdemuseni, et näe see proua rääkis oma söömiskommetest ainult 4 cm, aga näe sellel neiul on söömisprobleem ja tema rääkis 10 cm. Järgmine tund, homme, pidavat räägitama veganitest ja küll on tore, et olen samal ajal kontserdil ega pea kuulama, kuidas arusaam tervislikust toitumisest on igaühel radikaalselt isesugune. Kahjuks ei saa puudumise tõttu ka bioloogiliselt ninatargutada, et mis otsast on seened taimed.

Pesen nõusid; kaks minutit pärst lõpetamist ja köögist lahkumist kostab köögist võimas kolin. Avaneb vaatepilt, et köögilambi kate – köögi laes on 36 W ehk 120 cm pikkune päevavalguslamp – või õigemini enamik sellest on põrandal ning selle ots on paljude tükkidena laiali. Köögis palju valgem kui enne, enamik tükke leian üles, parandamine ei ole üldse võimatu, sest kate püsib kohal terveks jäänud servi pidi. Tõenäoliselt ei oleks kate (730 g) kukkunud mulle päris pähe, vaid mõneti eemale. Nähtavasti avanesid ühe otsa klambrid ja kate kukkus otsapidi põrandale, nii et üks ots pilbasteks, ülejäänu terve.

E, 3073. päev: ooper on tõre

Ei, ooper pileteid tagasi ei osta, aga soovitab, et pange pilet ooperipiletite börsile müüki. Teatame teile meiliga, kui on ilmunud ostja, tema maksab meile krediitkaardiga, meie kanname raha teile üle, teie saadate pileti ostjale. Keeruline. Tööl võib pakkuda ka, kuigi asi peab esialgu pisut rahunema, muidu na väga läbinähtav.

P. 3072. päev: Griegi ainetel

Lõunaks on ärganud Kremli trollid, kes nutavad, miks FB-s panevad inimesed 130 prantslase pärast näopildid Prantsuse trikoloori värvidesse, aga 330 venelase pärast ei pannud. Mm-jah. Prantslased ise alustasid, venelased mitte, ning ülepea ei ole teada, mis Vene lennuki hukutas (niikaua kui välistatud ei ole, et süüdi oli 2001 kahjustada saanud tagumise rõhukindla seina lohakas remont, ei saa muid põhjusi tõsiselt võtta). Mõni „sõber” laigib trolle nii hoolega, et vajutan nuppu Unfollow. Kogu taoline retoorika meenutab kangesti aasta 2015 Eesti tipplauset „ma ei ole küll rassist, aga …”, millele alati järgnes rassistlik mõtteavaldus.

L, 3071. päev: kole

Nagu ikka, vaatan hommikul esimese asjana Facebooki, ja siis edasi terve nädalavahetus vaheldumisi FB ja BBC, BBC ja FB.

Poes (mitmesuguseid kodutarbeid), teises poes (söök), restoran Ookean.

20. detsembri kontserdile minek jääb ära, proovime, kas ooper ostab piletid tagasi. Samal päeval olevale päevasele etendusele on algusest saati olnud mingi kamm, see plaan jäi ära juba varem.

R, 3070. päev: reede ja kolmteist

Ära nii vara kui reede õhtul saab. Väljas on veel valge! Viis minutit hiljem minema pidav buss on seekord mõõdukalt graafikus, jalutan pangaautomaadi juurest läbi, palk on tulnud, sealt koju, käin koertega jalutamas (mõtlen, et tore, jõuab koerad tagasi üles viia), räägin Št-le pikalt ja põhjalikult ära, et me Šp-ga lähme nüüd arsti juurde niite välja võtma, aga tema jääb üksi koju sööma (loe: ma ei jaksa kaht koera kanda ning on teada, et Št karjub arsti juures kogu aeg igaks juhuks ning pärast tahab kohe kusele ja sitale). Št vahib, pea viltu, ega ütle midagi. Šp hüppab kotti; mõtlen ennatlikult, et tore, kui Šp on kotis, on just sobiv aeg panna Št söök kaussi. Vale puha, Šp kaevab esikäpad kotist välja ja ronib koos kotiga mööda põrandat Št söögikausi poole nagu suur tigu.

Aga bussipeatusse me saame ning seal ootame ligi 20 minutit, nähes kõige kolossaalsemat liiklust, mida aknaalusel maanteel eales nähtud.

8½ minutit enne arstiaega tuleb selline buss, mis sõidab otse loomaarsti ukse alt läbi, aga millega ma sinnapoole kunagi sõitnud ei ole. Pärast viltuse torniga kirikut on peatus kindlasti algkooli juures, kust loomaarstini on sada meetrit, aga pärast seda tulevad põllud ja metsad. Kas enne kooli ehk kooli ja kiriku vahel peatust on, ma ei tea. Lülitan sisse andmeside ja vaatan telefonist; plaanil bussipeatusi ei ole.

Vaatame, mida teevad teised. Keegi kaassõitja vajutab peatusenuppu kohe pärast vallamaja, buss keerab kiriku juurest maanteelt ära, sõidab hulk aega edasi ja peatub algkooli juures.

Tuleme maha, kümne minuti pärast on niidid väljas, Šp saab kiita, et oli tubli, ja Šp hüppab arsti heldimuseks kotti. (Vana trikk, kõik alati heldivad. Niidid võttis välja mitte ihuveterinaar dr A, vaid näriliste spetsialist, kes Šp kotihüpet varem näinud ei ole – ega Šp mujale kui kotti hüpata oskagi.)

Teised kakskümmend minutit ootame tagasibussi; D. maantee liiklustihedus meie akna all on viltuse torniga kiriku juures olevaga võrreldes nagu väike laps, eriti reede õhtul.

N, 3069. päev: neljapäev

Neljapäev.

K, 3068. päev: kolmapäev

Kolmapäev.

T, 3067. päev: uus bussiraamat

Uus bussiraamat on Briti lennundusajaloolase dr Alfred Price’i Instruments of Darkness. Oi, küll on see hea. Nime olen kuulnud, aga ei mäleta, et oleksin Price’ist midagi varem lugenud.

E, 3066. päev: uus ei ole vana

Tänagi on veel 15 kraadi sooja, käin söömas särgiväel ja imestan vasturuttavaid jopes ja salliga töökaaslasi. Küll on tore sõita liftiga; treppidest on mul nüüd hulgaks ajaks isu otsas.

Selgub ühekorraga ja suhteliselt ootamatult kaks asja: esiteks, et mind on kutsutud esinema konverentsile, ja teiseks, et sinna minna ma küll ei saa. Viisakaid seletusi ei ole raske leida, eriti kui viidata sõiduplaanide äkilisele muutumisele.

* * *

Ja sama teemaga ka jätkame.

Nagu ikka, on subjektiivne mälu ekslik. Nädalavahetusel alles võis kommentaarisabast lugeda heldimuspisaraga kirjutatud meenutusi, kuidas kui Eesti Õhk oli lahti saanud vanadest Aerofloti rontidest, hakkasid lendama uhiuued Boeingud.

See oli meenutus ehk legend, edasi tuleb aga fakt.

Eesti Õhu valduses oli kokku 12 Boeingut (B737-500) ja kuigi kaks esimest tõesti lendasid esimesena Eesti Õhu käes, olid ülejäänud kümme lennukit juba kasutatud. Üle kümneaastased paksus kirjas:

• ES-ABC Koit – esmalend 16.6.1995, Eesti Õhu valdusesse 1.6.1995 (vanus miinus kaks nädalat), ära 26.9.2009
• ES-ABD Hämarik – esmalend 30.1.1996, Eesti Õhu valdusesse 9.2.1996 (vanus pluss kaks nädalat), ära 1.9.2009
• ES-ABE Põhjatäht – esmalend 29.3.1996, Eesti Õhu valdusesse 28.10.1998 (vanus 2 a 7 kuud), ära 8.4.2000
• ES-ABF Eha – esmalend 21.2.1990, Eesti Õhu valdusesse 15.10.2002 (vanus 12 a 8 kuud), ära 23.3.2004
• ES-ABG Virmaline – esmalend 12.3.1992, Eesti Õhu valdusesse 1.7.2003 (vanus 11 a 4 kuud), ära 7.10.2006
• ES-ABH Sinilind – esmalend 18.11.1998, Eesti Õhu valdusesse 9.1.2004 (vanus 5 a 2 kuud), ära 26.5.2010
• ES-ABI Tuuslar – esmalend 12.8.1998, Eesti Õhu valdusesse 8.4.2004 (vanus 5 a 8 kuud), ära 17.4.2006
• ES-ABJ Sohni – esmalend 11.12.1997, Eesti Õhu valdusesse 19.3.2006 (vanus 8 a 3 kuud), ära 20.1.2012
• ES-ABK Kalev – esmalend 10.5.1998, Eesti Õhu valdusesse 18.1.2007 (või 19.12.2006; vanus 8 a 8 kuud või 8 a 9 kuud), ära 11.11.2011
• ES-ABL Linda – esmalend 26.2.1998, Eesti Õhu valdusesse 1.6.2007 (vanus 9 a 3 kuud), ära 8.12.2013
• ES-ABO „Oskar” (mu teada ei olnud see ametlik nimi) – esmalend 27.9.1991, Eesti Õhu valdusesse 24.3.2010 (vanus 18 a 6 kuud), ära 29.10.2011
• ES-ABP – esmalend 5.6.1995, Eesti Õhu valdusesse 1.4.2010 (vanus 14 a 10 kuud), ära 27.5.2011

Selle rehnungi järgi oli aastail 2007–2008 kirjas koguni 6 Boeingut ja aastail 2004–2005 5. Kõigi 12 keskmine vanus kokku on 8 aastat. Isegi reisilennunduses see enam päris uus ei ole.

P, 3065. päev: mägironimine

Täna oleme kokku teinud palju mägironimist, sest mõlemad liftid on katki ja koerad käivad jalutamas 4 korda, mina peale selle poes ühe korra. Šp ei suuda ise trepist kõndida, Št võib trepile kusta-sittuda, nii et mõlemad on kotis. Üks inimene kaht kotti üles kanda ei jõua. Trepiastmeid on üks rohkem kui võib arvutada, sest mujal on 15, 0. ja 1. korruse vahel aga 16 astet.
 

Poolest päevast ilmub vasakpoolsele liftiuksele mõnitav silt, et ettevaatust, lifti hooldatakse. Tegelikult tähendab see, et kannatust, lift ei tööta, kui just liftihooldajad ei tegutse pimedas ja hiirvaikselt. Mul on kuri plaan nende tööle veelgi kaasa aidata, ostes sinna kohale rauapoest lisaks ka sildi „Vaikust!”. Esmaspäeval seisis maja ees ka remondimeeste rõvedavõitu nimega firma auto, pildistasin, saatsin täna kaugemaisele sõbrale, rõõmustas.

* * *
 

Loen: Miyazaki uuem intervjuude raamat. „Mononoke” on nii keeruline film, et tegija peab seda ise seletama 200 lk; seevastu „Haurust” on ainult umbes lehekülg (ja „Ponyost” umbes 70). Saame teada, et kuigi Kurosawa kujutas seitsme samuraina hoopis enda kaasaegseid sõjast demobiliseerituid, sai see Jaapan ajaloofilmide kaanoniks ning kinnistas väärarusaama, et õigusmõiste „vaene talupoeg” tähendanuvatki ainult vaeseid põlluharijad. Keskaja Jaapani bürokraatias aga tähendanud „vaene talupoeg” igaüht, kellel ei olnud maad, ka neid, kes maad ei vajanud, nagu käsitöölisi, kaupmehi ja laevaomanikke. Peale selle sõitnud samuraid mitte ruunadel, nagu sõideti mandri-Aasias ja Euroopas, vaid täkkudel ning Jaapanis ei tuntud suuraudu. Peale selle on 68% Jaapani pinnast praeguseni mets, kuigi metsad on saanud ajaloos sageli lagendikeks ja lagendikud tagasi [teistsugusteks] metsadeks ning Miyazaki arvates ei ole Jaapanis toimunud Hiina või Hispaania taolist kõrbestumist tänu usundieelsele animismile jaapanlaste meelsuses.

L, 3064. päev: Eesti Õhk paneb pillid kotti

18 kraadi sooja. Täna on linnupargis fotoseminar, kuhu olin jätnud minemata, et mis ma ikka lähen, novembris on niikuinii külm, pime ja sajab, lähen parem kevadel. Piltide järgi oldi täna üritusel lausa särgiväel.

* * *

E käib hommikul koertega väljas; jääb kauaks ära ja kui tagasi jõuab, teatab, et lift ei tööta. Poes (lift ikka ei tööta), mina lõuna ajal koertega jalutamas (Št läheb alla jala ja kuseb ühe korruse täis). Õhtu hakul uurin, kui kaua on lahti bensukas, vaja on taskurätte (vanade strateegiline varu sai täna otsa – koertega jalutama minnes oli mul alati taskus vähemalt kaks pakki; täna läks kolm, edasi on mul siis igaks juhuks viis); kui alla läen, lift töötab, edasi jälle kõnni, poega, jõua poega.

Pikk päevauni.

Õhtul on rõduuksel mingi seni nägematu parasiitherilane, keda raamatus ei ole – aga näe vähemalt nii palju on lugemisest kasu (B. Heinrichi mälestused enda isast, kes neid uuris), et tean, mis kohast määraja lahti võtta. Määrajas on vähemalt perekond.

Muidu on meie kopsuhaigest alumine naaber tagasi. Ta ükspäev tossutas päris mehiselt, ma isegi vaatasin alla – see pidi olema eelmisel nädalavahetusel. Varasem mulje kõik vale. Mõtisklen taas rõdule sattuvast suitsuandurist ja rõduservatäiest väikestest ventilaatoritest.

* * *
 

Täna valatakse palju krokodillipisaraid. Riigikogu liige paneb toimunust kirjutades „laristamise” asjatutesse jutumärkidesse. Kohemaid asuvat tegutsema uus firma, millele mäletamatu FB-kommija pani nimeks Rehepaps Airlines ning lubame tulevaste lennukite nimevõistlusele pakkuda Imbi ja Ärni.

 

R, 3063. päev: välted, häälikud, sõnad, kala

Saab teada, et ka Saareste arvates („Kaunis emakeel”, 1952) on eesti keeles välteid tervenisti neli: lühike, pikk, väga pikk ja ülipikk. Tüve täishääliku ja kaashääliku väldete kombinatsioone on tervenisti 9, täishäälikuühendeid on 25 (vrd de 3), aga häälikuid on ainult 20 (vrd fr 36). Mõni ime, et Eestis välja antud prantsuse grammatika mõne hääliku erimite kohta selge sõnaga ütleb, et eestlane erinevust ei kuule ja neid me rohkem ei käsitle.

 

Ja siis leian hoopis midagi muud guugeldades, et sõna „automaatpiloodil” öeldakse valdavalt umbluukontekstis. Lennunduses on selle asja nimetus autopiloot, et te teaksite.

 

Ning siis on mul siia märkmeteks kirjutatud „vihm” ja „kala” (allajoonitus algupärane). Vihm jah, aga mis kala? Poolteist kuud hiljem märkmeid lahti kirjutades enam ei mäleta.

N, 3062. päev: N100 ja konn hüppab

Mässan tarkvaraga, mille peale varem olin üleolevalt naernud ja kasutanud hoopis võimsamat alternatiivi, mis tuli kaasa omaaegse primitiivse teise tarkvaraga. Sellest primitiivsest tarkvarast on nüüdseks saanud muidugi väga mugav teine tarkvara, aga seletamatul põhjusel tuleb sellega kaasa endise võimsa vahendi asemel selline primitiivne lapsemäng, et nuta või lahinal. Vana naerualune selgub olevat suhteliselt mugav ja peaaegu sama võimas kui endisaegne alternatiiv, rääkimata sellest, et see on mitu korda võimsam kui praegune primitiivne lapsemäng.

Konn hüppab kuskil kümne paiku, nimelt seinalt alla, algul lapiti riiulisse, orhideest napilt mööda, siis sealt alla, nurgiti vastu telekaalust, kuhu jääb sügav auk, 3 cm kaugusele plaadimängija toitejuhtmest, siis kapi taha. Paugupealt vakatab Midsomeri mõrtsukas ja konnapildi murenenud nurgast tekkinud väikesed klaasikillud sädelevad kahes toas. Väike auk on ka põrandas, aga ei ole harukarbis, mille lüliti vajutan jälle sisse ja telekale tuleb pilt jälle ette. Ülihoolikas tolmuimemine, igaks juhuks kaitseprillid ees (sest väikestel klaasikildudel on komme lennata kaugele).

K, 3061. päev: kolmapäev

Hommikul on koridoris radiaatori all kass.

Päeval päike paistab, täitsa ilus ilm.

T, 3060. päev: loomaarst

Hommikul loomaarsti juures. Šp väriseb üle kogu kere. Vastu võtab näriliste spetsialist, kes ei oska Šp-taolist koera hoida, näitan. Šp oli kole kurb.

Tagasi linna. On koolivaheaeg, hommikul on vallamaja taga bussis ainult juht.

Õhtul koerale järele. Ega kolmveerand tunniga hästi jõua töölt kodust läbi loomaarsti juurde. Kui mõni minut varem välisukse poole nihkun, tuleb koridoris vastu väga mitu inimest ja mul on välisriietes kole raske jätta muljet, et lähen näiteks kempsu.

Õhtuks toibunud Šp on elav, jookseb koridoris vastu, hüppab kotti. Õues nina käib, loomaarsti lõhn lahtub alles tunni aja pärast. Arst ütles, et täna midagi süüa ei tohi, Šp otsib kõikjalt sööki, sh mööbli tagant, köögiriiuli alt. Ka üksi olnud Št ei ole päeval midagi söönud, tore on, väike paast ei tee ka talle üldse paha.

Muidu on eelmisest nädalast peale värvitud majas koridorilagesid, -seinu, uksi ja uksepiitu. Št, kellel minuga käies on halb komme nühkida käies vastu seina ja uksepiitu, käib täna üksi väga korralikult.

Maksan elektriarvet ja täheldan, et üks libamakse, mille tegi iseseisvalt mu eelmine pangakaart septembris, on mulle tagastatud, see on kirjas rohelisega.

E, 3059. päev: teises kohas söömas, uus kell

Usupüha, naaberlinnas on tööpäev.

Rongis on väga piinlik, sest selgub, et minu kuukaart lõpetas kehtivuse täna kell 4.00 ja E ei ole enda oma aktiveerinud. Kontroll müüb meile uued piletid; ma väidan, et see on normaalne, kui kuukaart on olemas ja just lõpetanud kehtivuse. (Mis meenutab Soome kuukaardindust, seal polnud nimelt kirjas, mis kell kuukaart osteti, ja oli võimalik trahvi tühistada. Paadunud ühistranspordijänesed kirjeldasid meetodit, kuidas vahele jäädes seletati kontrollile, et näete, just täna ostsin kuukaardi, aga unustasin koju, saadi trahv, siis väljas joosti esimese asjana ostma kuukaarti, siis saadeti linnavalitsuse ühistranspordi osakonnale kiri, et tühistage trahv, mul on kuukaart olemas. Et kuukaart oli mõneti odavam kui trahv, olnud ettevõtmisel kasud sees. Pärast kuu aega hooleta kah.)

Lusti ja lõbu on laialt, sest mul on rongilugemiseks kaasas väike Vilde, Saksa aja lõpus, augustis 1944 ilmunud „Lugusid suure lombi tagant”, mis algab Ellise saare immigratsioonivangla värvika kirjeldusega. E märgib, et Vilde elulugu imestanuvat, miks Vildele Ameerikas ei meeldinud, mis näitab, et eluloo autor ei ole Vilde Ameerika reisikirju lugenudki.

Eelmine kord käisime Kella kõrtsis 99. korda, aga 100. korraks on kavas teha ettevalmistusi, niisiis täna me Kella kõrtsi ei lähe, vaid suundume palju populaarsemasse toitlustusasutusse Nõela ja Leiva nurgal. Ossapagan, see on seest suur, rahvast punnis täis (on tööpäev, meenutagem) ja jätab üldkokkuvõttes tööstusliku mõõtkava mulje. Kirju sisekujunduse hulgas on ühe söögisaali kohal riiulil täpselt samasugune kell nagu mu vanaisal.

Ja kelladest ka jätkame – ostan ise uue!

Täna jõuan siis sinnamaale, et ostan uue kella, vana kella asemele, mis muidu on küll tore isetäpsuv ja päikesetoitega, aga talvel sureb pimeduse tõttu vahel ära, iga kord mängib kevadel ja sügisel kellakeeramise ajal mõne vingerpussi ning teise ajavööndisse minekul on keeramine suht keerukas. Hoolikalt mõeldes, mida ma kellast soovin (aegade vältel on olnud nimekirjas paljut, aga see kõik ei ole vältimatu, ega) ning eriti laupäeval kellaletist võetud kataloogi toel selgus juba laupäeval tagasisõidul rongis, mis kella tahan. Uurisin sellest siis rohkem, täna on see poes olemas ja ostan ära.

Praegused eelistused on, et kellal olgu heledad osutid tumedal taustal, üldpilt selge, pimedas peaks olema osuteid näha, sekundiosuti, stopper, täpne (päevas ± mõni sekund), mõõdukalt veekindel, mitte väga raske (vana kell oli 127 g, kaalul pidi käelt võtma). Kuupäevanäit; nädalapäev ei ole väga oluline. Lükati oli tore, aga klaasist väljaspool kulub ning klaasi all lükatiga kell on liiga suur ja kallis.

Turuplatsil tururahu samba otsas on vares, kes teeb imelikke hääli.

Uus kell valges …

… ja pimedas

Nagu on see Peugeot, kes teeb pipraveskeid, sama Peugeot, kes teeb autosid, ja see Caterpillar, kes teeb saapaid, sama, kes teeb ekskavaatoreid, asutas selle Junkersi, kes teeb kütteseadmeid, sama Hugo Junkers, kes hiljem asutas lennukitehase, kust ta ise 1934 välja lükati (Junkers oli patsifist), ja kelle endanimeline lennufirma oli 1920. aastate algul maailma tähtsaim. Visionäärina patentis ta 1910 metalltiiva ja vaidtiib-reisilennuki. 1910, kordan, 105 aastat tagasi. Junkersi ajal ehitas Junkers sellise lennundusajalugu muutnud lennuki nagu Junkers J 1 (esimene täismetall-lennuk) ning ka Junkers D.I (esimene alatiivaga hävitaja, esimene duralumiiniumist kandekonstruktsiooniga lennuk), Junkers F.13, W.33, G.38, Ju 52/3m.

* * *

Ning lõpuks rubriigist „Kas teadsite, et …”: Saareste arust („Kaunis emakeel”, 1952) tähendas põhja-eesti sõimusõna ogar algselt ugandlasi.

P, 3058. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 3057. päev: laupäev

Kell näitab ikka aiateibaid, olen siis täna kellata, vaatan kella mobiili pealt.

Naaberlinnas. Toomkiriku vastas ühe maja hoovis, varem ei ole käinud, seal on toomkirikulinnaku müür ja Jeruusalemma torn (XI saj), üks naaberlinna seitsmest või kaheksast kõrgkeskaegsest elutornist (alles on neist kolm – teine on Kolme Kuninga torn Siimu tänavas raamatupoe kõrval (XII saj algus) ja kolmas on Liha tänava alguses nurga taga (XI saj lõpp)). Algselt viiekordne, XIX saj-st peale kolmekordne. Tänapäeval pannakse seal inimesi paari.

Toomkiriku surnuaia ääres on mitu põnevat portaali.

Kella kõrts.

Toomkiriku surnuaialt õunu, majanurgal on vares, näitan, et pudistan taskust maha pähkleid, ta vaatab.

* * *

Läbi saab J. V. Veski „Mälestuste raamat”.

• Lk 82, Vilde „Pisuhänna” prototüübid: Vestmann oli kombinatsioon Ferd. Karlsoni äiast Jaakheimist ja Tallinna majade omanikust Koobast („Kooba Kooba tänavast”). Matilde oli Karlsoni naine Alide, Karlson ise Sander. (Ja, nagu teada, oli advokaat, poliitik, keelemees ja 1937. a õigussõnastiku teine autor Ferd. Karlson sama Ferd. Karlson, kes oli luuletaja ja muu hulgas kirjutas „Tuljaku” teksti, ning ka sama Ferd. Karlson, kes oli sporditegelane, jalgratturite seltsi Taara asutaja ning spordiseltsi (algselt samuti jalgratturite seltsi) Kalev esimene esimees.)
• Lk 185: Vesipruuli prototüüp oli Karl Brauer, Anija vallakirjutaja, Vilde sõber.
• Lk 206–207: Ernst Peterson-Särgava tahtis oma eesti keele õpikuisse sisse viia IV välte.
• Lk 210: uudissõna „kahur” võttis kasutusele Paldiskist pärit ajakirjanik Juhan Weidenstrauch Esimese maailmasõja ajal.
• Lk 212: J. V. Veski abiellus 1908, äia nimi oli Kasesaba, lasi ehitada Luise tänavale esimese maja (Luisenthali 8), mida hakati hüüdma Kasesaba majaks, millest tekkis kogu linnaosa nimi Kassisaba.
• Lk 251: kirjanik, kelle kõrvale kukkus Tartu 27.1.1943 pommitamisel pomm, mis ei lõhkenud, oli Karl Ristikivi. [27.1.1943 päeval heitis Tartu Vabadussilla suunas üks lennuk neli pommi, poolpõiki, korrapäraste vahedega, nagu tollal silla pommitamisel kombeks, tabasid maju poolpõiki kahel pool Laia tänavat: üks kukkus Jakobi tänava äärde ülikooli õppehoonesse, ei lõhkenud; teine umbes hilisema postkontori hoovi kaevu, lõhkes, muda oli majasein täis; kolmas purustas Laia tänava ääres olnud kunstimuuseumi; neljas purustas botaanikaaias Th. Lippmaa korteri koos elanikega. Purustusi pildistas mitme filmitäie jagu Tartu fotograaf Karl Nikolai Hintzer, fotod on Saksamaal Herderi instituudi fotokollektsioonis, veebis üleval, ohvrite mälestusteenistuse fotod on inv.nr 153050–153095 ning Th. Lippmaa matuse ja varemete fotod inv.nr 153108–153156.]
• Lk 281: uudissõna „manus” leiutas K. E. Sööt.
• Lk 283: botaanikatermini „eos” leiutas Villem Grünthal-Ridala.

Sissejuhatusest aimdub, et J. V. Veski oli mälestuste lintilugemisel väga üksikasjalik, vaatas aastaarvud järele spetsiaalsest märkmikust, kui vahepeal midagi meelde tuli, parandas järgmisel lindistusseansil eelmise vigu. Aga paraku tegi see ka karuteene, sest mälestuste jäädvustamiseni jõudis ta alles kõrges vanuses, mil silmanägemise tõttu ei saanud neid kirjutada enam ise ning kuigi dikteeris palju kultuuriloolist oma elukäigust ja tuttavatest, jõudis ta enne surma rääkida keeletegevusest üsna vähe.

R, 3056. päev: sügis

Maja katlamajja tuuakse masuuti. Suur paakauto on tänava servas, jäme voolik vonkleb katlamaja seinani, selle kõrval lillekastil istub joodiknaaber ja suitsetab.

Täheldan, et käekella sekundiosuti näitab midagi muud kui arvuline sekundinäidik. Selge, praegu on juba nii pime, et kell ei saa aku laadimiseks piisavalt valgust, mistõttu osutid ei täpsu enam (digitaalnäit küll). Hakkan õigeks ajama – see on tükk tegemist, sest nupp tuleb välja tõmmata kaks sekundit enne täisminutit, siis jääb sekundiosuti seisma täisminutile, ja siis keerata ette 12.00, kui ajavöönd on CET, ja siis oodata, kuni kell ajasignaali kätte saab; võimalikult väheseks osutiliigutamiseks on mõistlik kella õigeks ajada kl 12.00 või pisut hiljem (ja Eestis kell 13.00 jj), sest kui aku lõpeb osutikeeramise pealt, satub kell imelikku seisundisse, kust paraneb mitu päeva.

Esimese korraga läheb 4 sekundit ette; kordan. Teise tulemusega jääb neli tundi taha ja kuupäevanäit väidab, et on eile.

Rakendan enda külge kingitud helkuri; paraku teen seda käigu pealt ja kaotan helkuri komplektis olnud haaknõela kaks korda. Esimese korra tööl koridoris; 2 cm haaknõel on suutnud lennata oma neli meetrit, hea, et keegi ei näe, kuidas põrandat uurin (õnneks mitte kätega, kuigi pikapeale tekib hasart). Teine kord paraku õues, ja sinna haaknõel jääbki. Kotis on õnneks üks pisike üleliigne karabiin. Helkur jope hõlma küljes on tore ja naudin enda nähtavust pimeduses seni, kuni panen hõlmad kinni. Siis selgub, et jope pingutuspaela aasa küljes rippuv helkur enam külje peal ei ripu, ning tuleb võtta ära.

N, 3055. päev: Veski mälestused

J. V. Veski mälestustest saan teada, et Veski valduses oli Mihkel Veske käsikirjade, nootide ja raamatute kogu, aga see põles koos kogu muu kodusisustusega Tartu pommitamisel 1944 ära.

K, 3054. päev: luuletajapreili ja Belgia buldog

Tagasi tööle. Vahepeal oli saabunud raamatupakk ja loen neid sellise innuga, et isegi fotode töötlemine jääb mitmeks nädalaks unarusse. Esimesena võtan kätte J. V. Veski mälestused, millest Tallinna Teataja toimetuse elu kirjeldustest on omajagu ümber paiknenud Vilde elulukku, kuni Vilde hüüatuseni toimetusetoa uksel: „Poisid, meie preili on luuletaja!” (Teataja kontoripreili oli Marie Under.)

Läbu sees tekivad uued mõisted „Belgia buldog” ja „seitliga lehm”. Esimene räägib koeratõust, kes on suurem kui Prantsuse, aga väiksem kui Inglise buldog, ja teine veisest, kelle karvastik – veisekarvad on umbes 1 cm pikad, meenutagem – on kammitud seitlisse, mis pildi tekitas hiljutiste tõlkemuljete segunemine hiljutiste veisemuljetega.

T, 3053. päev: puhkus jätkub

Kella 11-ks loomaarsti juures (Šp kõhule on äkki tekkinud mitu punni). Lepime kokku lõikuse aja. Sangpommi raskune Št on kotis, nii kui üle lävepaku astume, hakkab vinguma ja vingub pidevalt, kuni jälle väljume. Seejuures ega teda keegi üldse mitte ei torgi. Vana nali. Isegi kass ooteruumis ei liiguta, rääkimata buldogist, kellega Šp on suur sõber, vahest tänu lapsepõlvemälestustele (algul kutsikakoolis tõukaaslast ei olnud, oli Prantsuse buldog A, kellega Šp oli suur sõber, kuni tuli Robi, ning A oli otsemaid unustatud ja kõndis kurvalt ümber Šp ja Robi).

Bensiinijaama taga oru kohal on nahkhiir, aga mõne tunni pärast (kui keeletunnist tulen) kruutavad taevas nägematud kured. Üles samas liftis koos Naabrimehega (labrador).

E, tagasilend

Käisin mõne kakofoonianumbriga kontserdil, kus kvintetist kolm liiget pidasid viisi, kuid neljas vajus pool ja viies terve tooni ning vahetevahel arvasin, et lahkun saalist kas barotraumaga või ei võta üldse enam jalgu alla. Lugupeetud noor helitehnik! See asi, mis paneb lauljad viisi pidama, ei ole mitte võimendus, vaid Autotune!! Kui et mulle olevat näkku kirjutatud, mida ma asjast arvan, ja istusin kolmandas reas ja mu ees oli tühjavõitu, võisid kannatusi põhjustanud esinejad näha, mida nad teevad.

Üks plastikanumber meenutas „The Fast Show” plastikanumbrit, mille esinejad öeldi pärinevat Mani saarelt. Esinejad seda ilmselt ei teadnud.

Mõne eriti jubeda koha peal mõtlesin, et see ei ole kõige hirmsam asi, mida ma samal nädalal olen kogenud, sest alles hommikul olin läbi saanud MH17 allalaskmise aruande, mis käsitleb kõike peale selle, kes konkreetselt nupule vajutas (seda uurib kriminaaljuurdlus, mitte lennuõnnetuse uurimiskomisjon), aga selle eest, miks lendas MH17 – ja sama päeva hommikupoole veel 159 reisilennukit – õhutõrjerakettide tegevustsoonis, ei jäeta mööda päid ja jalgu andmata kellelegi asjaosalisele. Kokkuvõttes oli see aruanne sisu poolest jube, aga samas aimdus sellest siiski mõte, et maailmas ei ole headus täielikult kadunud, sest valutatakse südant selle pärast, et taoline jubedus enam ei korduks.

Leidsin paksust raamatust mõningase üllatusena enda nime ja jutukesi, täpsemalt mäletamata, kuidas olid need sinna sattunud. Pikapeale meenus, et voolisin neid ükskord terve pühapäeva, aga nähtavasti otse meilis. Üks silma- ja kulmupidi pildil olija tunti ära ning kinnitasin, et tuvastus oli õige (sest esiteks mäletan selle pildistamist ja teiseks tähendasin tollal kohe peale negatiivi ilmutamist iga kaadri sisu ja isikud täpselt üles ning need märkmed on fotoarhiivis kenasti alles).

Nägin inimesi, keda ei olnud natuuris näinud umbes 24 aastat, ja einestasin koos inimestega, kellega einestasin viimati umbes 20 a tagasi.

Valmistasin 14 minutit 14 sekundit kestva ajaloolise helisalvestise, pimedas, salvestit põlve otsast maha pillamata.

Kohtusin hanede Täpi, Triibu ja Volliga, kellest kaks on siin kõrval muistsel profiilipildil.

Käisin kahes muuseumis kahel erinäitusel, sain teada, et maal eluneb händkakk, hankisin kümme kilo raamatuid ja lugesin neist läbi kolm. Üks neist olid Vello Mässi mälestused, kust sai teada, et kuni 2005. aastani olid Juminda miinilahingus hukkunud laevade asukohad imetud pliiatsist välja kirjutuslaua taga, neid ei olnud keegi selle ajani otsinudki. Ja et Russalka leidmise peale 2003 olid Vene mereajaloohuvilised kadedad ja väitsid, et leitu polevatki tegelikult Russalka, sest kuskil Vene laevaajakirjas olnud kord joonis, kus Russalkal oli üks sõukruvi, aga leitud vrakil oli kaks. Raamatust võib järeldada, et 2013. a seisuga on allveelaev Kalev ja reisilennuk OH-ALL Kaleva veel leidmata; Kalevit oletab Mäss puhkavat kuskil Juminda miiniväljal ja Kaleva korjati kas veel enne sõda merepõhjast üles (mida ma ei usu) või ei olnud hukkumiskoht see, mida väideti. Saab ka teada, et 2012 üritatud Kalevit leida kohvipaksu pealt vaatamise meetodil ja asukohta teada väitnud kelmil õnnestus jõuda koos uurimislaevaga isegi merele.

Nagu kaks tilka vett:

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja (jaa, jaa, jaa!)

Kahekäemõõk. Pärnu, Eesti, u 1550

Ostsin suvel taaselustatud muinasobjektiivile korraliku transpordikasti ja ajal, mil ülejäänud rahvas vaatluskohas tegeles arutlusega, kelle kaigas lendab kaugemale ja kes veel serva peale ronib, ning niisama sõnatu kisa ja kõigutamisega, jäädvustasin läbi objektiivi midagi hägust, mis selgus olevat kolm noort merikotkast – samas kaadris. (No ja vana objektiivi teravustamise trikid sain teada alles täna õhtul: vanaaegsete teravustamiskiiludega mattklaas (mu fotokal saab mattklaasi vahetada, mitu tootjat teeb sobivaid vahetusklaase) ja kontaktidega adapter, mis peale kaamera hoidmise objektiivi taga ütleb kaamerale, et ees on objektiiv ja vilgutagu terava pildi peale AF-märgutulesid.)

Sain pildi peale Linnutee. Te muidugi arvate, et mis siis Linnuteed pildi peale saada ei ole, aga mul ei ole päriskodus statiivi ning võtsin pildi kaabelpäästiku ja Gorillapodi abil akna vahelt, katsetades üha pikemate säriaegade ja suurema tundlikkutega, kuni pilt oli tähti paksult täis. Mu suure kaamera suurim tundlikkus on ainult ISO 3200; taskufotokal olevat küünlavalguse režiimis (iga pildipiksli jaoks kogub valgust neli sensoripikslit) ISO 12 800, aga ma ei leidnud pimedas, kuidas see režiim sisse käib.

* * *

Teen koopia pangapaberitest; mulle tulnud kirja koopiale kinnitan kahepoolse teibiga vana, suletud kaardi poolmed (mida ma õnneks ära ei visanud või hävitanud, mis mõte mul vahepeal oli); juurde lisan allkirjastatud kinnituse, et loetletud tehingud ei ole minu omad. Paberite koopiad jäävad mulle arhiivi.

Siis postkontoris ära saatmas. Hirmus ummik, jõuan kohale jala enne autosid.

L, 3052. päev: kodumaile

Lufthansaga ja üle Frankfurdi. Frankfurdis on pikk astumine maa all, aga edasi soolakringel. Värav on väga pika Lufthansa-haru kõige viimases otsas, vahepeal on väravatesse pargitud mitu hiidlennukit A380. Mingi teine lennufirma (British Airways või Air France) pani reklaami pärast kohe pärast esimese A380 saamist selle lendama väga lühikesele liinile Pariisi ja Londoni vahel; no A380 Tallinnasse oleks lahe, aga see ei mahu sinna vist ära. Ei olegi, pannakse bussi peale ja kärutatakse kaugele platsi peale.

Satun pingile ootama kaks kohta eemale ühest arvutiga klõbistavast härrast, kes on kuidagi tuttava näoga, aga ei tule meelde, kes või mis. Lennukibussis satub ta seisma minu taha ja teen aknast välja vahtides näo, et olen sakslane ja ei saa eesti keelest aru (sakslaseks olemist on mängida kerge, sest jope on marki Jack Wolfskin, millesse rõivastub kogu Saksamaa). Selgub, et see tuttavavõitu näoga härra on ajakirjanik – mõelge, kui vähe ma tean Eesti ajakirjanikke nägupidi! –, ta sõidab ühelt ürituselt teisele ja, teatab ta oma reisikaaslasele sügava kurva ohkega, peab eelmisest sõidust „kirjutama Eesti lugejale ka lõbusa loo”. Tema reisiseltsiline, jutu järgi arvates ammune tuttav või kolleeg, aga nüüd riigiametnik, tuleb mingilt suuremalt koosolekult ja nimetab kõiki eesnimesid pidi. Nad satuvad istuma minuga samasse ritta, ajakirjanik üle vahekäigu, ja reisi ajal klõbistab ta edasi väga süvenenult ja nii tõsise ilmega, et sellest saabki tulla ainult lõbus lugu. („Huumoris ei ole midagi juhuslikku.” — Loriot)

Alles umbes kolm nädalat hiljem näen sama nägu kuskil pildil ja saan teada, et see oli ühe suure ajalehe väga tuntud ajakirjanik. Mul on olemas isegi ta kirjutatud raamat, oleksin teadnud, et näen, võtnuks kaasa, küsinuks autogrammi.

Aga siis tuleb õhtul kooli kokkutulek, millest edasi tagasilennu loos.

R, 3051. päev: homme algab puhkus!

No kes käskis eile hõisata, et mul on puhkuse eel kõik tööd valmis…

N, 3050. päev: laupäeval algab puhkus

Lõunaks on mul selle nädala töö valmis, peale väikeste asjade, mis saabuvad homme. Edasi puhkan poolteist nädalat ja tööloetelu on seega peaaegu tühi.

K, 3049. päev: tantsivad tükid

Kes käskis eile vastu ööd lugeda MH17 aruannet: 65. leheküljeni jõudnuna nägin unes, kuidas otsisin raamatupoode, kus müüdaks raamatut B777-st, aga ega keegi enam raamatuid osta, raamatupoed olid kadunud ja nendes, mis olid veel alles, oli raamatuid nii umbes paar riiulitäit, mujal oli näiteks sohvabaar ja jalgrattaparkla. Aga edasi läheb aina hullemaks, sest tänase päeva lõpuks olen jõudnud 105. leheküljeni ning lennukitükid ja raketifragmendid tantsivad silme ees ka ärkvel. Ühtlasi olen kindel, et kõik poliitikud, kes aruannet on materdanud (viipab käega idakaarde), ei ole seda ise lugenud, näiteks väide, et aruandes ei olevat kasutatud satelliidifotosid, on vale: kasutati (aga autentseid, mitte toimetatuid) ja saadi teada, et rususid esimestel päevadel liigutati (mitte tingimata paha pärast, vaid näiteks juurde- või läbipääsuks või normaalseks külaeluks). Või et ei kasutatud kõiki andmeid, mis olevat neil olemas – jah, aga mis parata, kui samune riik neid ei andnud (nt oma primaarradari toorandmeid – väites, et välismaa kohta ta seda ei säilita, kuigi see ei ole see, mida nõuab ICAO, ja ega ICAO-le sellist omapäist tegevust teatatud ka ei ole).

Unustan hommikul siinmaise telefoni aku vahetada; päeval see heliseb, aga enne kui jõuan vastata, kõne lõpeb – teisel pool otsas hakkab tavaliselt kahe helina järel rääkima tõre prantsuse tädi, et numbrit ei saa kätte; oleksin ka ise kärsitu ja tõre, kui peaksin töötama mobiilifirmas Pasadoobel. Number oli tundmatu, seega on vastamata kõne tundmatult numbrilt, tagasi helistada ei saa. Seepeale tuleb mobiili ekraanile kuri kiri, et akut on järel 15%, kas laeme … 9% … 5% … Android is shutting down. Ja edasi on rahulik.

Keeletunnis on üleval sporditeema. Algul kõik kinnitavad, et teevad sporti, mida keegi muidugi ei usu, kuni tuleb kursuse vanim osaline, kes ütleb ausalt, et ta sporti ei tee. Kui jutujärg jõuab teemani, mis spordiala oleme harrastanud varem, võin öelda mitte mingisuguse tõemoonutuseta, et olen varem rulluisutanud. Praeguseks spordiharrastuseks väidan mitmetunnised fotomatkad, mis tänavu toimus viimati 20. septembril.

Midsomer: käsil on 3. hooaja 4. osa Death of a Stranger, kus inglise näitlejatest teisikutena on kohtunud meie endine Brasiilia naaber, luurespetsialist Eerik-N., Rakvere Teatri näitleja Indrek S., minu alma mater’i kahe professori hübriid, Saamuel Pliuhkami õde ja kantsler Otto von Bismarck. Surm saabub Land Roveriga (edetabelit juhib praegu Fiat), esimest korda jalgrattur ei hukkugi, esimest korda saab härra Barnaby telefonikõne, mis pääsab teda proua kokanduskatsetest (ja kohe, isegi lauda istumata).

TÜRa raamatupoodi on tulnud uusi ostmisväärseid vanaraamatuid, näiteks HCL Mägiste tõlge (ma selle 1962. a originaali näinud ei ole) ja J. V. Veski mälestused. (Kui õigesti mäletan, pakkus ennist nimetatud KuMu-ainelise lühendi omal ajal Mart Juur.)

Külm, põhjaosariikides sadanuvat täna juba lund.

T, 3047. päev: teisipäev

Käin kohalikus fotopoes luurel. Peale selle, et selle fassaadil on majakorruse kõrgune pankrotis firma reklaam (huvitav, kes kellele maksab), on see kuuest juba kinni. Luuretulemus on negatiivne.

Keelekursusel saan õpilaspileti – ühe kantseleist ja teise annab õpetaja. Ilma õpilaspiletita majja sisse ei lasta, mul oli senini ajutine, käsitsi kirjutatud.

Et kantselei pannakse pool tundi enne tunni algust kinni ja varem sisse ei lasta, kõnnin vaatan ümbruskonda, näiteks Kirikmäe keskparki. Sellest tuleb jalutuskäik vihmahämarikus: suurt midagi ei näe (pime, paksus pilves), märg, külm. Pärast saan E-lt teada, et söökla on sel ajal lahti (arvasin, et pannakse poolest kinni).

Eelmine kolmap puudusin, täna on mõningane üllatus, et eelmine tund võeti uus teema edasi(imperatiiv). Seda etendatakse võimlemisjuhistega, mis on kolmes fassongis, mitme harjutusega, viimane on kuulamisharjutus „tee järele”. Ei tee.

Vihm on pärast järel, aga jube pime ja külm on edasi. Sean end mõnusasti bussipeatuses seina varju, et vähemalt tuule eest on varjus (bussini on aega, ütleb tabloo, 12 minutit), aga siis saabub noorpaar ja paneb suitsud ette. Siinmaal on bussipeatuse putkas suitsetamine juurdunud komme, Soomes lintšitaks selle eest ära või kutsutaks politsei. Mis on ka õige, mõelge pisut järele.

Ükspäev õnnestus uuem, EMT-mobiil ühendada arvutiga, tõstsin sellesse paar ooperit. Kõik läheb kenasti ja külma pimedat märga sügisööd leevendades, kuni minutisel jalutuskäigul enda bussipeatusest majaukseni, umbes nagu lemmiklaulja parima plaadistuse tähtsaima aaria keskel arvab Sony, et heli on liiga vali. Algul arvan äkilise vaigistuse peale, et kõvaklapi juhe on tulnud lahti, aga siis selgub, et Sony ei tea, mis on ooper ja et inime jaksab ooperifortet laulda ainult mõne minuti, just aaria jagu korraga.

Täna ilmus MH17 aruanne. Õhtuks on selle pdf telefonis ja kohe juba loen. Kole.

E, 3046. päev: esmaspäev

Mul on siia kirjutatud märksõnadeks „jookse, poega, jõua, poega”, aga nüüd kaks kuud hiljem kirjutades ei mäleta, mispärast.

Poes, bussiraisk viib peatusest mööda. Krdi raske poekott on, miks ma muidu Kõrgmetsa maksimarketist bussiga tulen.

Kerge külmetuse tunne.

P, 3045. päev: metsas

Köidan: õmblen 3. pakki. On olnud pressi all liiga tihedalt ja niit on jämedam: tulemus on, et kaptaalpael on liiga tihedalt, ei jää sirgelt. Traditsiooniliselt vormitakse paberipakk valmis haamerdades ja lõigates vabad servad sirgeks, aga ajakirjadega seda teha ei saa. (Jätan pärast õmblemist paki paariks nädalaks pressi vahele.)

Seekord olen märkinud õmbluskohad käealuse paberi servale. Keskmised kolm õmblust tulevad ajakirjanumbriti vaheldumisi üles ja alla (umbes 1 cm kaugusele), õmbluste rida jääb pärast seljal ilus sirge, alumine ja ülemine õmblus tulevad kaks alla, kaks üles jne.

Väikesed vaidlused niidi olemuse üle. Mina ütlen niit ja tamsa, E ütleb mingeid peenemaid õmblustermineid, mis lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mulinee mitte.

Kohaleõmblemisel peab pakk olema üle lauaserva ning muidugi kukub see eelviimase poogna õmblemise lõpus maha. Kõik jääb terveks*, v.a viimase ajakirjanumbri kaaned jäävad paela külge (sest need on sinna liimitud), kaaned rebenevad, klambrid koos sisuga eralduvad. Tuleb kaaned parandada (mul on selleks õhuke eriteip), sisu hoiab kohal õmblus.

* Paar kuud tagasi kukkus riiulist kivipõrandale maha anemomeeter ja tiivikuraam tuli pisut lahti. Surusin selle kohale, aga pillasin anemomeetri uuesti maha, jälle kivipõrandale, nii et tiivikusõlm tuli anemomeetrist välja tükkis täiega. Uurisin, kuidas see töötab (tiiviku sees on magnet!), liimisin kokku ja surusin uuesti kohale. Töötab jälle.

* * *

Ilus sügispäev, päike paistab.

Mets ja seened.

Leian kaks ja E leiab kolm puravikku, kokku 245 g.

Korjake ainult neid seeni, mida hästi tunnete, ähvardas vana seeneraamat. Mina just ei korja, sest kipun tundma peamiselt kärbseseeni (mida metsa all on vähemalt nelja sorti, punasest valgeni ja vbl ka panter- ja roheline; räägin, kuidas mõni aasta tagasi esivanemate metsas nähtud seen oli mitte rohe- ega panter-, vaid hoopis Amanita regalia). Mõni seen on selgesti puravik, aga veidra punaka jumega; ainus siinne raamat, kus on seeni (täpsemalt mõni seen), ütleb liiginimetuseks Boletus diabolicus ja paneb juurde pealuu. Veel näen langenud tammelehe all oranži mummu (putukate, täpsemini tamme-pahkvaablase ja tamme veider sümbioos), mida olen varem näinud ainult raamatus ja mida E ei ole näinud üldse

L, 3044. päev: tavaline laupäev

Teist korda näitusel (mis on lahti eelviimast nädalat). Seekord vaatan loomulikus suuruses vineerkujude küljes rippuvaid silte (neid kataloogis ei ole): konkreetse isiku päritolu, vanus, pikkus, lapsepõlve ja täiskasvanuea tervisehädad, surmapõhjus.

E ei ole varem näinud juurteni kulunud hambaid: nende omanikud olid „tervislikul” leiva- ja kördidieedil. Silt jätab ütlemata, et leiba ja körti tehti mitte niisama jämedast jahust, vaid pehmest kivist veskikivil jahvatatud jämedast jahust, mis sisaldas ka üsna palju veskikivi ennast, sellest siis hammaste ränk kulumine.

Siis käime apteegis, kus on palju rahvast ja raske öelda, mis on päris ravim ja mille tegelikuks toimeaineks kuum vesi. Apteegi ees on pronksist linnamakett, asukoha plats heledaks kulunud. Olen unustanud fotoka koju, pildistan uuema telefoniga.

Siis käin plaadipoes. See on ümber korraldatud ja ooperitega on juhtunud suur ikaldus. Kui kella vaatan, on kokkulepitud kohtumiseni aega 2 minutit. Mul fotoriiul veel vaatamata: huviväärne objektiiv on olemas, vägagi huviväärse hinnaga. Elektroonikakaubamajal on uus kavatis, väljasaamiseks ei ole enam vaja trügida kitsast kassakäigust.

Kella kõrtsil on remonditavalt vanalt hoonelt võetud ümbert aed. Uues hoones on sügisene kopitushais. Ettekandja ütleb, et hea, et nüüd tulite, tund aega tagasi oli järjekord. Praegu peaks meil olema 98. kord. Mu šnitsel on kõvavõitu ja kartulid nätskevõitu.

R, 3043. päev: reede

Võtan uue pangakaardi ümbrikust välja ja jätan uue koodi meelde.

Bussipeatuse lambi otsas vahib künnivares, kes vaiksete kraaksude saateks kehitab tiibu, lahkub õrna heliga, mis kõlab nagu ririri. Muidugi on meil kahtlus, et elukoha ümbruse varesed teavad meid nägupidi, aga kui kiiresti levib maine muu vareserahva seas? Tööjuures lendab iga päev akendest mööda vareseid ja vaatab sisse.

Köidan: 2. köite kaaned. Ümbrispaber on parem, ei lähe enam lokki (natuke läheb, aga kuivab sirgeks).

N, 3042. päev: niit ja TPA

Hommikul elav koolitus, selle järel Kirikmäe prismast niit.

Õhtul bensuka pood, näen vareste valvepuu ja hakkide pesitsuskorstnaga maja vaheliste puude kohal lendamas kolme nahkhiirt.

Lennundusajakirjade paki lugemisjärg on suves, kus juunis ilmus maailma lennufirmade paremusjärjestus, majandusnäitajate järgi (Top-Performing Airlines, TPA). Vahest selle tõttu on Türgi Õhu reklaamplakatitele ilmunud alla serva väikeses kirjas, et nad olevat Euroopa parim lennufirma [hoopis] mingi reisijate küsitluse järgi – täpselt nagu Talina Lennu jaam, mis on mingis esikümnes mitte objektiivsete näitajate, vaid kah reisijate küsitluse järgi (vrd rahvusvaheline pannkoogivõistlus ja küsitlus lasteaias, kelle vanaema teeb kõige paremaid pannkooke). TPA jaotab firmad käibe järgi suurteks, keskmisteks ja väikesteks ning seal on nad 44,5 punktiga (99st) Euroopas 7. kohal. 1. kohal on Euroopas – teadagi – Ryanair (72,2 p; maailmas 4.), EasyJet on 3. (66,9 p, maailmas 8.), Air France-KLM on 8. (39,8, maailmas 44.), Lufthansa on 10. (36,7, maailmas 48.). Finnair on maailmas 53. (32,1 p), SAS on 59. (28,8 p), Aeroflot on 63. (23,5 p) ja loetelus on kokku 69 börsil kaubeldavat lennufirmat.

Köitmisest. Paigaldan 2. köite kaaned peaaegu tavapärasel meetodil. „Peaaegu” sellep., et traditsioonilisel meetodil kleebitakse kaaned kaptaallindi külge ja eesleht kleebitakse kohale alles pärast välispaberi kleepimist. Aga köite kompaktsuse huvides peab see olema liimi kuivamise ajal pressi all, ning et vältida kaane kleepumist esimese ja viimase ajakirjanumbri kaane külge, kleebin ees- ja tagalehe kohale kohe koos kaanega. Kaptaalpaela serv jääb kaane ja ees-/tagalehe vahele ning liimi imbumist vastu ajakirja takistab kahekordne paks joonistuspaber. Paela otsad ulatuvad üle, need keeran pärast tagasi ja kleebin väljastpoolt kaane nurga külge, seda tugevam saab. Pärast tuleb raamatuselg ja ümbrispaber.

3. köite jaoks 2009. a II poolaasta ajakirjakasti sortides avastasin, et selle alguses on kaks või kolm numbrit, mis kuuluvad tegelikult 2009. a I poolaastasse. Lahe, eks, mul isegi selle köite kaaned juba paigas! Peale selle tulid 2009. a II poolaastal ajakirjad paar nädalat kahes eksemplaris.

Peamiselt kahest plastlõikelauast ja kahest pitskruvist (mõnikord ka kahest riiulilatist) koosnev köitmispress on väga praktiline. Kolikambris kuivas E äraolekul tema saksa keele õpik, mis sai varem kogemata märjaks, ja nagu paber ikka, sai küll kuivaks, aga jäi laineliseks. Mida muud kui paariks päevaks kõva pressi alla!

K, 3041. päev: kontserdi asemel söök

Töölt ära suht vara, et jõuaks tipptunniummiku kiuste kodus koerad jalutada ja end ülikonnastada.

See peaaegu ka õnnestub (ootan meie peatuses bussi 20 minutit, siis tuleb buss, mis igas peatuses ootab, sõites jaama 10 minutit – kusjuures jala olen ükskord läinud 19 minutiga). Oleme kokku leppinud, et saame ukse ees kokku hiljemalt 19.10. No saame 19.20. Maja on pime, ukse peal on silt, et haiguse tõttu jääb kontsert ära. Veedame meeldiva õhtu hoopis kodulähedases restoranis Ookean, kus teenindus kiire ja korralik, õhkkond suht hubane, roog on mere- ja maa-annid kahele inimesele koos kuhja frititud kartuliviiludega, vein on muu kui kohalik.

Nali muidugi see, et ega ma siis päeval meili vaadanud, kuhu teade oli tulnud kell neli. E jooksis keelekoolist ära peale eelmise tunni lõppu pool tundi varem, mina jätsin enda tundi üldse minemata, sest kontsert olnuks seal keskel, pidanuksin kohe pärast saabumist lahkuma, tund olnuks rohkem nii tere-headaega-stiilis.

T, 3040. päev: Riverdance!

Palju lusti ja lõbu tekitab video „papagoi ja Riverdance”:



Nagu näha, on papagoi isegi Iiri rahvusvärvides. Väike guugeldamine ütleb, et see video pandi üles hiljemalt 14.2.2014 (The jumping parrot).

E, 3039. päev: esmaspäev

Esmaspäev.

P, 3038. päev: sügis

Ilmaennustus lubas tänaseks algul vihma, hommikul enam ei luba, aga kui märga metsa jõuame, hakkab tulema tihedat uduvihma. Käes on õunahooaeg, aga õunad ja minu siseministeerium ei sobi hästi kokku, efektid on suht ootamatud ja hoiatavad pool tundi ette leebe kõhuvaluga. Nii et ena omad kahe peale söödavatest õunapoolikutest jätan pärastpoole alles ja söön alles õhtu eel, mida öösel muidugi kahetsen.

L, 3037. päev: väravad, niit ja kaaned ning kuradi lambirajakas

Hakkame end asutama tavalisele laupäevale naaberlinnas, kavas on käia muuseumis ja siis poes ja söömas. Alustuseks hommikueinestame jaama vastas kohvikus, kui veerand tundi enne rongi lauast tõustes märkan naaberlaual tänast ajalehte, mille esilehel on miskipärast Brandenburgi värav ja Saksa lipud ning jutu alguses mainitakse kuupäeva 3. oktoober. Millega meenub, et 3. oktoober on nagu kuidagi Saksamaa uuemast ajaloost tähtis päev, ja siis, et saksa keele õpetaja teatel on see päev ju see pidupäev, mil kõik istuvad kodus ja joovad, sest on veel tekkimata traditsioonideta riigipüha. Nii et rongile ei lähe, sest E üksaasta kogemata käis naaberlinnas 3. oktoobril ja see oli nagu neutronpommi järel – mina ei ole, aga ma ükskord käisin jalgpalli MM-i poolfinaalmängu ajal, mis teeb sama välja. Lähme hoopis Jaama linnaosa tagumisi kõrvaltänavaid mööda südalinna poole – näeme palju põnevat. Mul on vaja köitmiseks jämedamat niiti kui praegune nr 50; ühtki õmbluspoodi tee peale ei jää, või õigemini üks jääb, aga me ei julge siseneda.

Südalinnas käime raamatupoes ja kirjatarvete poes, turul, restoranis. Otsime niiti. Siis jaama lähedal teises raamatupoes, kus on ülakorrusel palju saksa raamatuid, sh taskuformaadis klassika Reclam-sari, millest otsin kunagi nähtud keskaja kroonikate köidet, aga need on autori ja tähestiku järgi, ei leia. E otsib raamatut „Berlin, Alexanderplatz”, aga ei mäleta autorit, sest ka normaalse suurusega raamatud on autorite ja tähestiku järgi. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, kui kirjandusklassika taskuraamatute riiulis sisaldub 20. sajandi romaanileksikon! Üks pilk registrisse ütleb, et romaani „Berlin, Alexanderplatz” on kirjutanud isand Döblin, ja D-tähe alt raamat leidubki. Ise ostan klassika selle sõna algses mõttes, Tacituse „Germania”, kust saab teada palju põnevat muistsete germaanlaste kohta, kelle naised nägid välja nagu mehed, aga ei kandnud pikki varrukaid, kes elasid tahumata palkidest majades, mis olid külades mitte plaani järgi koos, vaid hajali, vahest tuleohutuse või siis selle pärast, et äkki kukuvad ümber, kui nad just ei elanud sõnnikuga kaetud aukudes maa sees, kellele väga meeldis „pisut meie veini meenutav nisu- või odramahl” ning kelle jubeda kliimaga ja ebahuvitavale maale keegi ei tahtnud minna.

* * *

Veel panen lakke (kohutava vandumise saatel) uue laelambi. Vanal läks lambipesa katki ja lihtsam on vahetada kogu värk. Uus on LED-tulega, peaks võtma vähe voolu, moodne ja mis iganes. Ohtralt võtab vanduma aga altminek oletusega, et ju Philips teab, mis ta teeb. EI TEA!! Seda lampi inimene katsetanud ei ole. Kuidas muidu seletada, et a) koos laest tuleva jäiga alumiiniumjuhtmega ei mahu ühenduskarp hästi lambi sisse; b) kandekruvisid saab kandelati külge keerata ainult see, kelle sõrmed on 1) peenemad kui 1 cm ja 2) magnetiga – mul ei ole ja ei ole raske mõistatada, et 2,3 m kõrguselt alla kukkunud M3 keermega pisipolt (mida komplektis on muidugi ainult täpselt 2 tk) veereb teise tuppa ja otsida tuleb joonlaua, taskulambi ja pimeda toa meetodil; ning eriti c) teise kandekruvi keeramiseks läheb peale peente magnetsõrmede vaja ka elajalikku jõudu, millega suruda lampi vastu lage. Seejuures annab lamp tunduvalt lamenema.

Panen teile siia lambi ja karbi foto, hoiatuseks.

Philips – not tested by humans

* * *

Köitmine on sealmaal, et 2. köitest (6,5 cm) õmblen kohale umbes 5 cm 2½ tunniga (aga selles on muude numbrite vahel u 1 cm paks liimköide, mida ei õmble ja mis püsib kaptaalpaela küljes ainult liimiga). Kaaned on kavas kinnitada traditsiooniliselt (kaptaalpael sissepoole kaasi) ja liimida pael hoolikamalt.

R, 3036. päev: hädalugemise häda ja viletsus

Käin päeval pangas. Tagasiteel tööle loen bussis lehest, et 1.9. sadas vihma 50,9 mm (muidu on kogu septembri keskmine 55 mm). Bussis küsib soome töökaaslane, kas olen ka kodutöötaja. Vastan, et tulen pangast, raha võtmast. Saan teada tema eelmise telefoni seiklustest mitmel mandril.

Pärastlõunal on jube igav koosolek. Uus telefon (mis on internetis aga ainult kodus wifis) suudab kuvada pdf-i; paar nädalat tagasi laadisin alla hädalugemiseks meteoriitikaraamatu Traces of Catastrophe, et hea vajaduse korral lugeda, aga paraku osutus see nii huvitavaks, et nüüd koosoleku jaoks ei ole järel midagi.

N, 3035. päev: neljapäev

Kuukaart otsas, ostan bussist pileti, kaotan teisele bussile minekuks ära, tuleb osta teine.

Saan läbi uudiskirjandusteose „Vee peal”. Väga-väga hea.