L, 192. päev: lehed

Hommikul kirjutan tudengite jaoks lugu sellest, miks on lihtsalt väljenduda parem kui keerukalt, aga teema arenedes paisub küsimus keerukamaks kui arvata. Sinna läheb mitu tundi.

Edasi uisumatk marsruudil, mida pidin sõitma eelmisel laupäeval. Seekord vaatan ka bussinumbrid järele. Väljun väga täpselt, aga bussijuht on lahke, ootab peatuses, kuni ma sinnani jooksen. Esimene, oluline ümberistumine sujub tõrgeteta ja kui päevapiletit küsin, puhkeb bussijuht kuidagi kergendusega saksa keelt rääkima. (Sinnani sai kuukaardiga.) Teises ümberistumiskohas on aega 20 minutit, peatuses on pika jutuga silt, kuidas mingi maantee on kinni ja buss (just see, mida mul vaja), sõidab ringi, aga õnneks on viimane normaalne peatus just see, kuhuni tahan sõita.

Bussis õnnestub GPRS-i kaudu lugeda Postimehest presidendi­valimiste seisu. Tulemusest teatab vend SMS-iga. Tore, et läks nagu läks.

Endises Bw jaamas on mööda vana raudteetammi kulgev jalgratta­tee süvistatud maantee alt läbi minevaks, mis tähendab, et kõnnin silla alt läbi ja ajan uisud mingi sildi najal alla alles pärast, et ei peaks sõitu alustama järsu languse ja tõusuga. Esimene sada meetrit on tee mõnus, siis läheb veidi krobeliseks, millisena jätkub kogu ülejäänud tee. Esimesed mõni­sada meetrit on metsa vahel mäkke rühkimist (3%), siis tuleb lagedal küngaste vahel paari kilomeetri pikkune lauge laskumine
(–2%). [Need olid künkad, mitte mäed, kui lähtuda määratlusest, et mägi on jalalt vähemalt 200 m kõrge. Samas on Šveitsis Zürichi järve lõunaküljel mägesid, mis on Zürichi järve poolt 700 m kõrged ja teiselt poolt umbes 200–300, aga siiski on ametlikult künkad.]

Aeg-ajalt vanu peatusi ja jaamahooneid, kõik mingis muus kasutuses, aga vanade siltidega ja korras. Sodinguid ei ole.

Pärast esimest peatust hakkab tee tõusma (2–3%) ja tõusu jätkub ligi viieks kilomeetriks, püstloodis tõuseb tee kõrgemale 100 meetrit. Paremat kätt on tore vaade. On soe (22°), aga kerges kuivas pilves. Teeäärsetest viljapuuaedadest tuleb sügislõhnu, ühes kohas on teel allakukkunud õunu ja mitmes ploome.

Ja eelkõige on teel puulehti ja muud sodi, eelkõige pöögipähkleid. Sodist on üle sõita ebameeldiv, sest uisud sõidavad üle ainult väga madalatest esemetest. Lehed aga lähevad tagumise ratta ja piduri vahele ning jäävad sinna kinni; need tuleb sealt kas ära koukida või tõmmata paremat uisku äkki tahapoole (ratas käib teistpidi, heal juhul tulevad lehed välja), aga selleks peab kõigepealt seisma jääma.

Tee keerab läbi vana raudtee­tunneli, kus piduri vahele jäänud leht teeb koledat häält. Proovin, kas äkki saab seda leevendada nii, et hoian piduri õhus ja ainult ninaratta maas (seisma jääda ja välja koukida ei saa, sest peaksin naalduma vastu seina, mis on hallitust täis). Ei saa, maandun külili. Õnneks on tunnelis maas betoon, mis on siledam (vähem abrasiivne) kui asfalt, ning uued põlvekaitsmed kaitsevad ka põlve külge. Tulemuseks ainult üks väike marrastus ja üks sinikas. Sõidan tunnelist välja, ühe silla käsipuu najal lasen marrastusele peale Cutasepti (täna esimest korda kaasas) ja puhastan piduri.

Edasi tuleb kunagine jaam, mille jaamahoone on sama projekti järgi kui sama liini H. jaam, mida nägin nädal tagasi. Praegu on jaamahoone taga kämping, plekksuvilaid täis.

Tee tõuseb edasi ja teeb serpentiini. 950 m pärast esimest kukkumist annan tagant tulevaile rattureile teed ja kui ma teeservast liikuma hakkan, astun märjale teeservale, mis selles kohas on väga libe, käin käpuli (randmekaitsmed kriimud, muud ei viga midagi).

Rühin aga mäkke ja sellest 1,5 km edasi ühel järjekordsel piduripuhastamis­pausil kaotan tasakaalu ja käin põlvili (põlve­kaitsmetel täkked, muud midagi).

Edasi jõuan kogu matka lagipunkti, mille järel läheb tee ainult mäest alla. (Esmalt pean aga ületama tiheda liiklusega maantee, jalgratta­tunneli kaudu, kuhu viib alla umbes 8% langusega ja kust toob välja 12% tõusuga tee. Viimast kinnitab ka liiklusmärk, esimest korda näen jalgrattateel ohtliku languse hoiatusmärki.)

Langus kestab kokku umbes 10 kilomeetrit ja püstsuunas 220 meetrit (keskmine kalle on 2%). Tore, ainult pidurda. Selle 10 km peal tuleb kaks korda pidurit kulumise arvelt madalamaks keerata, aeg-ajalt kougin lehti välja, pidur on täitsa tuline.

Esimese peatuse teen C-küla kunagises raudteejaamas, kus on väljas sealt leitud 2000-naelane lennukipomm ja mälestustahvel inimkonna ajaloo hävitus­rohkeima sõja mälestuseks. Sealt mõnisada meetrit edasi on kahe karjamaa vahel pink (millele maandun raskelt, sest ei oska arvestada, et peopesas olevad randmekaitsmed on libedad ja ma libisen mööda seljatuge edasi, õnneks mitte üle pingiotsa rohu sisse; üks väike sinikas). Puhkan, uisud jalast võetuna, veerand tunnikest, söön õuna ja naudin ilusat sügispäeva: päikest, vaatan karjamaal söövaid lehmi ja kuulan mõnetist linnulaulu (kui minema hakkan, tõuseb vasakpoolse lehmakarja juurest suur kuldnokaparv). Kuskil mängib puhkpilliorkester, aga kaja tõttu ma ei saa aru, kus.

Edasi ikka mäest alla, ühel ristmikul on koguni märk, et rull­uisutamine lubatud. Oletan, et ju see vast tähendab siledamat asfalti, aga eksin. Ühtki teist rulluisutajat ma täna ei näe. Põnev on see, et ega ma ei näe ka vastassuunas olevat silti, st uisutee lõppu, kuigi pärastpoole läheb tee õudseks.

Tee muudkui langeb vaikselt, mööda hämarat ja niisket jõeorgu, millel püstloodis kaljuseinad. Paraku on teel palju langenud lehti ja paar korda läheb pidur lehti nii täis, et jään seisma (puulehed piduri vahel kiilusid tagumise ratta kinni). Puhastamine (et ratas jälle veereks) võib võtta väga kaua aega, sest ega kellelgi nii peenikesi näppe ole ja mul pole uisurattavõtit kaasas. Võib-olla peaksin järgmine kord kaasa võtma pintsetid. Pärastpoole tajun, et lehed piduri vahel vähendavad kiirust ja ma ei pea eraldi pidurdama.

Siis jõuab rattatee välja maanteele ning jätkub eraldi rajal selle servas. See on väga kole, krobeline mis hirmus ja rada ei ole maanteest oluliselt eraldatud. Samas siiski nii kole ka ei ole, et ma tahaks uisud jalast võtta ja edasi kõndida.

Kilomeetri pärast läheb rattatee raudteetammile tagasi ja läheb siis mäest alla (8%) ainsa siimaa järveni. Enne laskumist keeran piduri madalamaks, et pidurdamine oleks mõnusam. Vaatan järve ääres pisut ringi, niipaljukest kui seda uiskudelt võimalik on näha (olen rattateel, aga sellel on Rooma villa jäänuste juures munakivisillutis). Palju jalutajaid: eks ole ju puhkepäev.

Teadetetahvlil on 19. aprillist k.a silt õpetusega, mida teha, kui leiate surnud linnu. Tuleb helistada hädaabinumbril! Lastel ja koertel tuleb keelata linde puutumast! Linnugripp!! (Mäletate veel? Minuarust oli see sama hüpoteetiline kui Ruhnu karu...)

Edasi järgneb tasane kaks kilomeetrit bussijaama, taas kord ülimalt rulluisu­vaenulikus E-chi linnakeses. Seal on vanalinnas kas munakivid või tavalise kiviparketi vahel krobelise kiviparketi ribad. Ja kohati on munakivid asendatud "asfaldiga", mida ilma jutu­märkideta mingil juhul kirjutada ei tohi, sest see on lihtsalt jube. Jõuan bussijaama viis minutit enne bussi väljumist, uisud alt ja kaitsmed küljest ning kotti, siis bussi peale.

Tänane läbisõit oli umbes 20 km, seega peaks mu uisukogemus olema kokku 152 km.

Hilisõhtul uurin mu plaadikogu ühe kuriositeedi, Tai poplaulja Got Jakrapani umbes 1998. aasta plaadi "Lôok Tôong Tai-laen" pealkirja ja loopealkirjade tähendusi. Nimelt oli Media Player otsustanud Internetist plaadi andmed ajakohastada ja nõnda muundusid lugude senised tinglikud pealkirjad taikeelseteks. (Kopisin plaadi juunis läpakasse.) Leian tai-inglise transkribaatori ja sõnastiku. Saan teada, et plaadi pealkiri on umbes nagu "Tai väljade lapsed" ning 10 laulust on vähemalt 8 lembelaulud. Huvitavaimad pealkirjad on kahtlemata "Ole ilus, kuni koer väsib", "Palun pane riidesse" ja "Noor veis on kuningas".

R, 191. päev: kalapüük

Kui päike kontoriaknasse keerab, läheb sees sedavõrd palavaks, et tuleb sisse lülitada ventilaator.

SHU-maja söökla on vallutanud järjekordne summ saksa vanureid ja saba alguses seisab nende giid, kes jagab inimesed kahte sappa: rinnale kleebitud sinise sildiga külalised peavad ootama, kui kaelakaartidega asjapulgad oma söögid kätte saavad. Et külaliste jaoks on kummagi roa taldrikud letiäärele valmis pandud, jääb ära ka tavaline sõrmedega näitamine, kumba rooga ma tahan, esimest või teist, sest toidujagajad tädid oskavad öeldud arvsõnu mõista just täpselt nii, nagu nemad tahavad, ja nii näiteks andsid eelmisel nädalal korra liha ja kartuli asemel umbes pool kilomeetrit spagette.

Saan pika töö valmis ja jätan seedima. Õhtul käin eraldi üht sõna muutmas, sest selles segasevõitu tekstis viidatakse mustmiljonile allikale, mida kuskilt ei leia. Ja siis keegi tõlkijatest imekombel leiab ja annab teistele ka lahkesti teada.

Nädala paremikku ei jaksa praegu kirjutada, vast hiljem. Parim oli aga päeva viimases, kalastus- (õngitsus-)tarvete loetelus, kus vaene tõlkija oli segi ajanud saksa sõna Aal samakõlalise sõnaga Wal ja saanud angerjatele pähekopsamise haamritest samad riistapuud hoopis vaalade tarbeks... Ehk siis kui järgmine kord kalale lähete, hoidke silmad lahti ja ärge vaala välja tõmmake.

[Mööngem, et see ainus kord, kui ma kalal olen käinud, koos kauge sugulase Heikiga 10 aasta vanuses, juhtusime mõisatiigist välja tõmbama seljakoti, milles oli uputatud kass. Selle vaese kassi nägu ei lähe ilmselt kunagi meelest... ja seletab ka, miks see ühtlasi mu viimaseks kalalkäiguks jäi.]

Õhtul kohtun Kirikmäe Prisma külmleti juures kunagist töökaaslast R-i, kellega siis kummagi töö eripära arutame ja kunagist ühist töökohta meenutame.

Korteris vaatan tv.ee pealt kaks viimast "Ärapanijat" (ja minuga sama vana multika "Aatomik", mille peamine väärtus on keerukas, kuigi lustakas Aatomiku laul, heliloojaks ei keegi muu kui Arvo Pärt ise [ehkki kirjutet ajal, mil "Pärt sõitis veel punase Jawaga")]. Tore, et neid Interneti kaudu näeb. Homne presidendivalimine ähvardab kogu päeva, magusaima matkaaja ära rikkuda (seda pidavat ka Internetis üle kantama). Peab uurima muidugi, kas äkki saab GRPSi kaudu nt Postimehe uudiseid lugeda. Iseasi, kas metsas saab.

N, 190. päev: soe

Hommikul tuleb meil, et pika ja raske töö tähtaeg on nihutatud esmaspäevale. Tore.

Taas kord on tõlgitud saksa, õigemini inglise Bodysuits, Teddies hämmastavaks sõnapaariks soe aluspesu. Kui te ette ei kujuta, mis need on, otsige guuglist pilti (aga töökohal soovitatavalt mitte). Otsin pikast loetelust välja klassinumbri (umbes 250147) ja leian selle järgi, et Nice'i kaubandusklassifikatsiooni eesti versioonis nõnda seisabki. Ohhoo... Vahest on mõni muistne, viktoriaanlik sõnaraamat seda nõnda seletanud? Veider on aga see, et sama loetelu ülejäänud kirjetest saab aimu, et tegu on erootikakaupadega ja et see "soe aluspesu" on valmistatud nahast, kunstnahast või lateksist...

Ilm on soe, tuleb võtta kuub käe peale.

K, 189. päev: lehvitame lippudega ja salaja

Hommikul näen ära uue portreefilmi "Lõpetamata lause". Veel kord imestan eestlaste üüratut sallivust: norralased, teada-tuntud salliv rahvas, lasid pärast okupatsiooni Quislingi maha, aga eestlased, näe, tegid enda omast presidendi!!

Tänase päeva sisustab pikk salajane (õigemini mitteavalik) dokument. See on tegelikult pikem kui teatatud lehekülgede arv ja tähtaeg on homme. Nii et veedan pale- ja ihuhigis kogu hommiku ja õhtu all tõlkesaalis. Seal on palav, paar korda käidakse termostaati kruttimas. Saali turvameetmete tõttu ei ole seal netiühendust ega seega ka ligipääsu nendele dokumentidele, millele tekst viitab ja mida osundab, nii et vahepeal tuleb käia oma toas teavet hankimas. Õhtu edenedes tekib all saalis hubane ja väga koostöövalmis õhkkond (kui palavus välja jätta).

Õhtul Kirikmäe Prismas. Märkan, et endise lihaleti töötajad on jäänud oma kohale (ehkki lihalett on muutunud selveletiks), seisavad külg külje kõrval, sest müüjaga lett on jäänud palju lühemaks. Neid on seal umbes 6 m pikkuse leti kohta vähemalt viis.

T, 188. päev: töine teisipäev

Töö, töö, töö, see on suure inimese mäng...

Tavaline teisipäevaõhtune kiire, ei jõua õhtul poodigi.

Õhtul saan aru, et viimane aeg on alustada mu selle semestri 1¼ kursusega. Uus, senisest parem ja iseseletuv kaugõppesüsteem soostub lõpuks avanema ning alustan kursusematerjalide üleslaadimist. Pärast pingelist päevatööd ei jätku seda lusti paraku kauaks. Loodan, et tudengid alguse hilinemist pahaks ei pane. Minu ajal oli tudengitel pigem hea meel, kui midagi ära jäi.

E, 187. päev: hekikäärid jätkuvad

Töine esmaspäev. Vaidleme pisut kolleegiga selle üle, mida ikkagi täpselt tähendab hand-operated hedge trimmers. Jään kindlaks, et "käsitsikäitatavaid hekitrimmereid" ei ole olemas, neid nimetatakse hekikäärideks, ning üritan oma seisukohta argumenteerida. Õnnestub.

Vastu õhtut veel töisem, sest homseks on vaja tõlkida lühike 2 lk värbamiskutse, kus otsitakse järjekordset üliinimest; ülehomseks 5 lk värbamiskutse, kus otsitakse teist samasugust; ja neljapäevaks 23 lk pikkune dokument, millest võib aimata, et see tõesti jõuab Eesti ametnike töölauale ja sellest hakatakse tulevikus näpuga järge ajama. Saan värbamiskutsed valmis ja jätan seedima. Homme taas muud tööd.

Kirikmäe Prismas on lihalett ümber paiknenud ja muutunud selveletiks. Tore, kui korteri köögis oleks nimetamisväärset ventilatsiooni.

P, 186. päev: mudelinäitus

Uksest välja 6.36, jala jaama (3 km). Jaamas päevapilet T-sse. Rong 7.17. T-s perrooni piletiautomaadist edasi-tagasi pilet Koblenzi. Jään 1 sekundi maha kiirrongist (sõiduaeg 1 h 26 min) – vajutan uksenuppu, see ei avane, rong hakkab liikuma. Õnneks läheb veerand tunni pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min). Ka täna on udu, nähtavus on umbes 2 km, jõeorus on sellest hoolimata toredaid vaateid.

Koblenzi jaamas, kuhu jõuan kell 10.20, on linnakaart otsas. Hommikul olin otsinud Internetist Koblenzi plaani, ei leidnud, tõmbasin telefoni Guuglist võetud tänavanimedega aerofoto, mille abil kõnnin jaamast tuletõrjekooli poole, kuhu on mu arusaamist mööda ainult umbes kolm kilomeetrit (Koblenz on ametlikult suurlinn – Saksamaal loetakse suurlinnaks linna, kus on üle 100 000 elaniku; Koblenz on selles loetelus 73. kohal). Näituse korraldaja, Koblenzi mudeliklubi kodulehel oli kaart, mis näitas tuletõrjekooli olevat kohe Reini silla idaotsast veidi edasi, kuid ma ei leidnud aerofotolt ühtki teed, mis sinna viiks. Looduses samuti mitte, sest – nagu selgub – asub tuletõrjekool mäe otsas, jõest üle saja meetri kõrgemal. Mingeid otseviivaid treppe ma ilma täpse kaardita ei leia. Pärast sillast lõuna pool Pfaffendorfis ekslemist (pärast näen viita, kus on esimesed kaks tähte värviga soditud ja alles on Affendorf, Ahviküla) lähen tagasi sillani ja kõnnin teisele poole. Teen paarikilomeetrise haagi ja tõusen mäkke mööda serpentiini (selle järgi oleksin pidanud juba enne aimama, et ega tegu tasase maaga ei ole, aga ma kaardil nii kaugele ei vaadanud). Serpentiini keskel on ühe kurvi järel piire (tavaline, mitte põrkepiire) katki ja järsus võsastikus on umbkaudu autosuurune koridor murtud väiksemaid puid ja maas lohisemisjäljed.

Näitus (avati eile, täna on teist päeva). Saan pileti nr 208. Küsitakse, kuidas ma näitusest teada sain. Olen kolmas, kes on tulnud ajakirjakuulutuse peale.

Näitusel on väljas igasugu mudelid, sh kaugjuhitavad ja rongid (viimaseid küll ma ei näe) ning kuus müügiletti. Mudeleid on kokku vahest kakssada. Tase on, hmm, huvitav. Mõni mudel oli väga hea, aga väga heade, heade ja keskpäraste mudelite vahekord oli teine kui samalaadsetel ettevõtmistel seninähtu (kus on olnud esil valdavalt väga head mudelid). Siin on väga häid ainult vast kuuendik. Esil oli ka paarkümmend siinmaa mudeliehitajate mudelit, no see tase oleks mulle täiesti jõukohane!

Saksa seadus loeb mudelid mänguasjadeks ja et mänguasjadel on teatud sümbolite kujutamine Saksamaal keelatud, siis puuduvad need ka lennukimudelitelt, ehkki ajalooline tõde oli pisut teistmoodi. Mul ei ole seisukohta, kuidas see on seotud realismitaotlusega. Aga silma jääb see, et peaaegu kõik plastmudelid kujutavad otsekui vahetult pesulast või värvitöökojast tulnud sõidukeid. Plastmudelite ehitamise üks põhimõte on realistlik välimus, sh määrdumine ja kulumine. See enamasti puudub. (Isegi kui muda kujutamine tanki küljes on vaieldav, sest kuigi päris elus läksid tankid väga mudaseks, ei peeta mudelitel seda kohaseks – teadsin andekat mudeldajat, kes läks sel teemal oma klubiga tõsiselt riidu – umbes nagu ka allveelaeva­mudelitel on tavaks kujutada kõik antennid-periskoobid-tüürid korraga väljatõstetuna-pööratuna, kuigi seda olukorda tegelikkuses ei esine, tekib kasutamisel mõlke, mida saab mudelil kujutada (ja mis olnud tankiväelaste hulgas suures hinnas). Ka ei tule mul silme ette, et ükski Saksa tank oleks olnud kujutatud Zimmerit-kattega, mille mudelile lisamine on suur käsitöö.)

Ja ühes tankidioraamis oleks pidanud tanki paigutamiseks ühe maja alguses maha lammutama ja siis tanki järel uuesti üles laduma, sest päris elus ei oleks tank selle ümbert suutnud keerata. — [Kuskil mudelikirjanduses oli õpetlik lugu, kuidas keegi tegi dioraami külgkorviga mootorrattast talvel ja viis selle mudeliklubisse imetleda ja kõik imetlesid ja kiitsid ja siis kodus selle mudeliehitaja naine vaatas ka hetkeks ja küsis: "Aga miks jätab külgkorviga mootorratas lumele ainult kaks rattajälge?" Olevat olnud jube piinlik moment. Umbes nagu ühel lennukimudeliehitajal, kes vaadanud raamatust järele, et soovitud lennukil oli vasak tiivaalune must; võttis siis lennukimudeli ette, keeras tagurpidi ja värvis vasakul oleva tiiva aluse mustaks... ja alles kui õigetpidi keeras, nägi, et see oli ju hoopis parem tiib...]

Ühes teises dioraamis kujutatakse Saksa ja Vene tanki kohtumist. Ilmselt on venelased pimedad ja sakslastel paukpadrunid, sest kuidas muidu mehed ja tankid keset lagedat ninapidi kokku on juhtunud. Ja huvitav on veel see, et kuigi muidu on väli väga ühtlaselt kaetud mürsulehtritega, siis on need kummalselt kombel ainult seal, kus pole tanke ega kaevikuid ega mehi.

Üks muidu peaaegu ontlik dioraam Junkers F 13-ga Amasoonase ääres tankimas on ilmselt sattunud liiga suurele alusele ja et ühte serva on jäänud liiga palju tühja ruumi, on lugupeetud mudeldaja pannud sinna krokodilli. Ja nagu arvaks, et seda keegi ei näe, siis on sellest kirjutanud ka juures F 13 sõjaeelset avastuslendu kirjeldaval sildil.

Ja üks muidu ühe täitsa hea Sovremennõi-klassi laevamudeli juurde on mudeldaja otsustanud panna sildile ka laevaklassi nime originaalis, aga Sovremenny teisendamisel vene tähtedesse on lõpust i kratki ära jäänud. No vahest ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et kuskilt vene allikast järgi vaadata, selmet hakata tähthaaval ise transkribeerima.



Tagasiteel alla linna uitan pisut ümber naabruses oleva mahajäetud Astersteini fordi (XIX saj).

Samal pool jõge (aga oru taga) on põhja pool XIX saj kindlus, kuhu tõusta ma ei jaksaks.

Kõnnin Reini linnapoolset kaldapealset pidi Moseli ja Reini ühinemis­kohta, Saksa Nurka, kus on pompöösne keiser Wilhelm I monument (kõrgus 37 m, sellest kuju 14 m) ja liidumaade lipud. Massiliselt turiste ja arvake ära, mis keel kaigub üle platsi? — Õige, ehkki neid oli ainult kolm. Ja ka nemad kommenteerisid teisi inimesi. Monumendi alus on sest õõnes (meenutades sammaste tõttu vaateid arvutimängudest Wolfenstein ja Doom) ning trepp viib aluse servale rõdule. Moseli ääres istub lõõtspilli­mängija, kelle repertuaaris on palju tuntud lugusid, isegi see laul, mida "Noores pensionäris" laulsid ekspressid, kui Abel pillas klaveri trepi vahelt alla (ta-ruira-raa, ta-ruira-ruira-raa...).




Jõel on palju ringreisilaevu, Moselil ka jõeristluslaevu (ühes nende poole parvlevate vanurturistidega).

Näen ära vanalinna jäänused ja linnuse, mis olevat ainus keskaegne hoone kogu linnas, mis jäi sõjas praktiliselt terveks (Koblenzist, veinikaubandusest elatuvast linnast pommitati sõjas puruks 87%, sest suurte jõgede tõttu oli linn hea uue navigeerimisradari katsetamise koht, kirjutab Jörg Friedrich kolekirjanduslikus raamatus Der Brand. Deutschland im Bombenkrieg 1940-1945). Pärast loen, et Koblenzis on suur sõjatehnikamuuseum, eks tule minna tagasi.

Kiikan sisse kolme keskaegsesse kirikusse. Katoliikliku Jumalaema kiriku uksel on silt, et olge kuss, aga ees platsil rõkkab kohutav lärm. Parasjagu on rahvapidustused, poed on pühapäeval lahti, inimsumm tammub tänavatel ammuli sui.


16.22 kiirrongiga tagasi (sõiduaeg 1 h 25 min). Rongis avastan just enne einestama asumist, et pilet on kadunud. Väljumiseks taas 1 sekund liiga hilja, uks ei avane, rong hakkab liikuma, õnneks pileteid ei kontrollita. Väljun esimeses jaamas ja ostan uue pileti T-sse. Õnneks tuleb 10 minuti pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min, aga jääb hiljaks). Rongis jään mitu korda kui niidetult magama ja läbi une kuulen, kuidas mu vastas istuvad vanatädid kommenteerivad seda, kuidas mul suust tatt niriseb. Rong edasi saabub 10 min hiljem (teen aega parajaks T. jaama leheputkas), jõuab sihtjaama kokku veerand tundi hiljem. Bussi tuleks oodata 40 minutit, lähen jala. Tänane läbikäik on umbes 18,5 km.

L, 185. päev: matk

Kella üheni tihe udu, seejärel natuke hõredam udu:



Kuidas täna targemaks sain:

• kui uurite järele sõidu- ja ümberistumisplaani, kulub peale ümberistumiskohtade ja mahatulemiskoha meeldejätmise marjaks ära ka bussinumbrite meeldejätmine ja ümberistumispeatuste asukoha väljaotsimine. Ja lugege peatusi ikka üks-kaks-kolm-neli, mitte null-üks-kaks-kolm-neli. Ja uurige järele, mis peatus on kus. Nimelt sattusin vale bussi peale, mille tööpeatusest "neljas" peatus oli "kolmandast" umbes kolm kilomeetrit mööda kiirteed edasi;
• kui uurite kaarti, pöörake tähelepanu ka reljeefile. Isegi reisikirjelduse "väike tõus" võib osutuda mitmesaja meetri pikkuseks ja kohati väga järsuks võitluseks Maa külgetõmbejõuga. Igatahes võin ma nüüd uhkustada, et olen 380 m pikkusest 10% tõusust üles rulluisutanud. Tagantjärele tarkuses sõidaks ma sellest kohast mööda, edasi mööda maanteed, mägistele põlluteedele keeramata;
• et järsust nõlvast saab rulluiskudega edukalt alla tee kõrval rohu peal jalutades;
• et maanteel on võimalik rulluisutada, eriti vasakus teeservas ja vastutulevate autode eest varakult teepeenrale tõmbudes, sest paremal pool saab auto tulekust teada ainult kuulmise järgi ja kui autojuhi heaks hoogu mitte anda, lõpeb hoog just siis, kui auto on kõrval ja/või jõuab selleks ajaks kanalisatsioonikaevu restini, mille pilud on sõidusuunas;
• ja et teed tuleb hoolikalt jälgida ka elumajade vahel, sest kiviparketis võib olla rulluisutamatuid krobelisi kohti;
• ning võtke kaasa ka need kaardilehed, mis jäävad reisi alguspunkti ja elukoha vahele ning mida normaalse plaani teostudes vaja ei ole – aga vastasel korral küll.

Bussi peale korteri juurest umbes kell neli, S-mäel veidi enne poolt viit. Alguses umbes 3 km jala, hea, et olen enne hoolikalt kaarti uurinud (leidsin Internetist selle rattamatkatee üksikasjaliku kirjelduse), kaart on silme ees ja hiljem jõuan vana raudteetammini, millel algab jalgrattatee. Paigaltvõtt kell 17.07. Maastik on ilus lainjas, kuigi udu tõttu palju näeb vast kilomeetri. Vaiksetel põlluteedel on asfalt kohati halb, aga õnneks mitte pinnatud. Kell 18.26 jõuan ühel põlluteel languni, mis kaardi järgi jätkub põõsa taga pikalt ja järsuna (püstsuunas veel 50 m allapoole) ning adun, et ma ei jõua sõita algsesse matkasihti C-külla, õigupoolest isegi mitte algsesse lähtepunkti. Nimelt tuleb järgmine buss 19.01 ja seejärel 19.27 ning 20.01, aga viimase ajaks on juba hämar. Samas olen ma J-st 3 km kaugusel, kust läheb mitu bussi tagasi. Sestap keeran otsa ringi ja tulen maantee servas J esimeste majadeni, sealt majade vahelt edasi, viimasest langust alla jala, uisud kotis. Ostan taastumiseks pudeli limonaadi ja sõidan tagasi korterisse.

Läbisõit tagasipööramiskohani umbes 10 km, sealt J-sse umbes 3 km. Tõusu tõttu väsitav matk, aga kogemused ja uiskudel püsimise kindlustunne muudkui kogunevad.

R, 184. päev: reede

Peale kaubandusloetelu kategooriast 050173 avastatud vea, et raudkärblane, hobusekiin ja parm on arvatud kõik ühtedeks putukateks (hobusekiin ja parm on taksonoomilise perekonna poolest parmlased, Tabanidae; raudkärblased on omaette perekond, Hippoboscidae – vahe on sama kui näiteks sääsel ja kärbsel), kuigi muud keeled räägivad ainult parmlastest – on sel nädalal ette juhtunud ei rohkem ega vähem kui 46 tõlget, mis panevad kulme kergitama ja imestama, kuidas inimeste sõrmed suudavad kiiremini kirjutada kui pea mõelda. Näiteks Stallentmistungsgeräte "terasepuhastusseadmed" (eks Stall ole tall, mitte teras (Stahl, pika A-ga), ja Mist sõnnik, mitte see, mis inglise keeles, kokku seega umbes nagu sõnnikuteisaldid, sest jutt oli kettkonveieritest), trade shows "kaubandusetendused" (messid) ja digestive biscuit crumbs "seedimist soodustav küpsisepuru" (kergelt seeditavad küpsised).

Samuti väljenduse asju – iga sõna äratõlkimine sageli ei aita, vaja on ikka oma peaga mõelda: medical treatment "meditsiiniline ravimine" (ravi), plastic tape for safety and security purposes "plastlint ohutuse ja turvalisuse otstarbeks" (hoiatusteip), an Fahrzeugrädern befestigbare Anfahrhilfen für Kraftfahrzeuge "sõidukirataste külge kinnitatavad liikumisabid mootorsõidukitele" (rehviketid) ja occhiali per la prevenzione degli incidenti "õnnetusjuhtumite preventiivsed prillid" (kaitseprillid).

Ja rääkimata ettekujutusest, mille asemel lastakse lennata fantaasial: nastri autoadesivi protettivi per l' industria edilizia "isekleepuvad kaitseribad ehitustööstusele" (maalriteibid), cases for mp3-players "mp3-mängijate kohvrid" (mp3-seadmete ümbrised, kuivõrd umbes tikutoosisuuruse seadme kohvrit on raske ette kujutada) ning Becher für Kettenforderer "kruusid kettkonveierite jaoks" (kettkonveierite kopad).

Here endeth the lesson ehk sellega on tänane õppenädal läbi.

N, 183. päev: I am my twin brother

Tavaline töine tööpäev.

Õhtul kahtlaselt vines, baromeeter lubab sadu. Ka täna ei lähe uisutama. Loen, saan "Reaper Man"-i läbi.

Päeva lõpetuseks Youtube'ist 'Allo 'Allo algusjaod, mida ma näinud ei ole.

K, 182. päev: vaikus

Hommikul meenub, miks 12. september oli kuidagi tuttav kuupäev. Nimelt möödus eile aasta sellest, kui käisin siin töövestlusel, mis oli tegelikult üldse esimene kord, kui sattusin siiakanti (250 km raadiuses). Reisist endast pajatasin üksikasjalikult oma teises blogis, pildid ripuvad senini Internetis, töövestlust kirjeldasin soovijatele meilitsi (mida ma praegu kätte ei saa). Parim lugu oli see, et kuigi ma olin põhjalikult ette valmistunud, sundinud end lugema üsnagi igavaid raamatuid ja konspekte Euroopa Liidu kohta, olin ma unustanud järgi uurida, mis asutusse ma vestlusele lähen! Ja isegi vestlusruumi sisenedes arvasin ma, et tegu on – nojaa, kui olen kord võtnud nõuks lähema topograafiaga hämada, siis jätkan samas vaimus – selle Euroopa Liidu asutusega, kus on 60 eesti tõlkijat. Alles "ülekuulajate" juhataja sissejuhatusest kuuldes, et otsitakse kolmandat eesti tõlkijat, järeldasin, et kuuekümnest ei saa ju kolmandat otsida ning ju siis on tegu mingi muu asutusega. Tuli käigu pealt juttu kohandada. — Teine hea lugu oli see, et kuigi ma ei näinud, mis märkmeid "ülekuulajad" omale tegid, märkasin juhataja pliiatsiotsa liikumise järgi, et ta kirjutas ühes kohas paberile hüüumärgi ja tegi sellele rõnga ümber. Mis küsimus see oli, ma ei mäleta; võimalik, et see, kuidas suhtun välismaal elamisse, millele vastasin, et olen oma iseseisvast elust veetnud 2/3 välismaal (tolleks ajaks 14 aastast 10) ja et selles ei ole minu jaoks midagi uut ega eriskummalist. Aga võib-olla oli mõni muu asi, võimalik, et mõni töine küsimus, millest oli juttu pikalt.

Tagasi tänapäeva.

Suvepuhkused on läbi, hommikul pakitakse buss raudteejaama juures täis.

Täna möödub ühiskasutatava arvuti kasutamine vahejuhtumiteta, v.a see, et tõlkemällu dokumendi numbri kirjutamata jätmine on tõesti "ülim" aja kokkuhoid, eriti kui keegi teine soovib hiljem kõnealuse lausega dokumenti üles leida. Ka täna selgub, et tekstis viidatud dokumente eesti keeles ei ole, nii et taas vabad käed. See saab valmis kella üheks, tähtaeg on kell kolm, ära tohib minna kell pool viis. Uut tööd ei anta. Käin lõunal ja pärast keerutan pöidlaid. Kolmapäevane vaikus pärast teisipäevast rabamist.

Kell neli tuleb meilile teksti ühe "which"-i selgitus; et seekord viitas see kõige ebatõenäolisemale käändsõnale pealauses, tuli käia kuus korrust allpool poolt lauset ringi tegemas.

Fuajees, trepil ja maja ees on palju tumedasse ülikonda rüütatud härrasid ja mõningaid väärikaid daame – Saksa Börs peab investorite kongressi. +1. korruse koridor, kuhu peale kongressisaali rõdu avanevad ka lifti, trepikoja ja WC uksed, on taas muutunud telestuudioks.

Raamatupoest prantsuse keele töövihik ja paar maakaarti (eriti efektne on väidetavalt 2002. aastal toodetud topograafiline kaart CD-ROM-il – unustage ära Eesti või Interneti digikaardid, see on pildina ja vaatur on äärmiselt algeline, kaardil liikumiseks tuleb klõpsida kerimisnuppe).

Kell kolmveerand kuus on linnas 28 kraadi.

Ostan ära aastavahetuse koduskäigu lennukipiletid (e-flights); enne võrdlesin kuue lennufirma hindu käsitsi. Peen teenindus, helistatakse ja kontrollitakse andmed üle. Ühe põhjamaise lennufirma lende sisaldavad reisid ilmutavad järjekindlalt paisuvaid hindu: näiteks hinnaotsingul näitab hinnaks x € ning pärast [enneaegset] rõõmustamist näitab järgmisel lehel hinnaks juba tugevalt neljakohalise 3,6x €, mis on a way too much. Ja nõnda mitu korda, alati sama firmaga. Mis ühtlasi tähendab, et kontrollin ostetava pileti hinna vähemalt viis korda üle. Näib, et aastavahetusel õnnestub vältida vähemalt kolmetunnist rongisõitu lennujaama ja sealt tagasi.

T, 181. päev: kuidas kaotada lugupidamist

Olgu mitme inimese peale ühissaalis üks arvuti. Antagu tavaliselt sellel tehtavaid töid nii, et seal on korraga üks inimene. Aga täna antakse sellel tööd kahele inimesele ja koguses, et kumbki teeks seda terve päeva. Ja kumbki ei tea, et teisel on samuti laadung teha. Ja mõlemad saabuvad saali kohale ajal, mil jõuaks tähtajaks ilusti valmis. Pisut hiljem saabunu suunatakse mujale, teise keele arvuti taha (täpitähed saab peale väikest harjutamist sealtki kätte). Ja siis läheb esimene tõlkija ära. Ja siis tuleb selle teise keele tõlkija, samuti ajahädas, ja tõstab võõra arvuti taga olija sealt ära. Ja selgub, et ka kõik teised arvutid on hõivatud.

Ehk kokkuvõtteks: hõivake ühisarvuti, kirjutage sellel natuke ja suunduge siis lõunale, lukustage Windows, aga ärge end jumala pärast välja logige.

* * *

Aga kell 14.10 õnn siiski naeratab: muukeelne kolleeg on lahkunud ja välja loginud. Saan teksti mõnekümne minutiga valmis (õigusakti muutmise eelnõu, mille tõlkimist kiirendab asjaolu, et muutmata teksti pole eesti keeles olemaski, st sealt ei saa sõnastust üle kontrollida) ja minut enne tähtaega (arvuti kella järgi) ka ära saadetud.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Korterirõdul on õues 22 kraadi.

E, 180. päev: suvi jätkub

Puhkusejupp läbi, tagasi töhe. Töökoormus on suhteliselt tagasihoidlik (st eeldatavasti püsib töötempo mõistlikkuse piires).

Ilm on soe, kuu paistab. Kella kümnest on lõbustuspargi sulgemise auks ilutulestik, veidi teises kohas kui suurhertsog Jaani sünnipäeval, paistab aknast paremini.

Õhtul on nii soe, et võib jätta ööseks ukse lahti.

P, reisimuljed

Pühapäeva pärastlõunal tagasilend. Seekord ei ole mu aknaalune istekoht hõivatud ja ilm on enamasti selge (aga aknakriimudele tekivad lennu vältel peened jäälilled).
Väinameri, Saaremaa (silmapiiril Kuramaa pea Riiani välja, vt pilt), Gotlandi ots, Rootsi ja Taani kohal pilvi, Schleswig-Holstein, Elbe taamal terendava Hamburgiga, Weser ja Bremerhaven, Friisimaa ja laudsile Holland koos Flevolandi suurte poldritega. Holland jätab õhust väga toreda mulje.



Amsterdami lennuväljal on aega poolteist tundi, aga umbes pool tundi kulub vajalikku väravasse kõndimisele. Pealeminek hilineb. See-eest on teine lend ülimalt nauditav, on õhtupäike, selge, ainult umbes 3 km kõrgusel. Sellelt kõrguselt paistavad näiteks sõitvad autod. Silma jääb mitu lossi ja kindlust. Hollandi piires suudan istmetaskuajakirja toel enam-vähem orienteeruda (eemalt Utrecht), aga edasi ma maastikku ei tunne. Sõit paigaltvõtust seismajäämiseni (ja kumbki lennuväli on üsna suur) kestab 40 minutit.

Järgmisel lennuväljal tuleb kõndida läbi A-terminaal kogu ulatuses ja ka kohvrikarussell on taga viimane, kiirkõnd kestab (koos sõitva põrandaga) veerand tundi. Siis rongiga kesklinna (19 kg kaaluva koti allavõtmine riiulilt nii, et istujad terveks jäävad, on põnev). Nordi jaamas on üle poole tunni aega, ostan automaadist suupistet ja veendun taas, et selles, et valdav keel on prantsuse keel, võib lausa silmaga veenduda.

Edasi ligi kolmetunnine rongisõit ja siis pooletunnine jalgsimatk (sest pühapäeva õhtul käivad kord tunnis bussid ja rongid täpselt sünkroonis, aga perroonilt peatusse läheb 4 minutit).

Korteris on soe, avan aknad, sisse lendab suur ja väsinud vapsik, kelle väljaajamine (sest ta taob end laelambi vastu, laelamp on voodi kohal ja ma ei taha talle öösel peale keerata) kestab umbes 10 minutit. Aga välja ta saab.

2. vahepala: töine uni

Nädalase puhkuse lõpupoole näen täiesti töise une:

Eesti uus joonisfilm "Triibik-Kassi seiklused" lööb maailmas laineid ja töine toanaaber tõlgib sellest jutustavat uudist oma keelde. Küsib, kas ma tean, kuidas on triibikkass inglise keeles. Vastan, et oleks nagu stripey cat, aga ma tean inimest, kes selle filmi teksti inglise keelde tõlkis, tema käest saab teada täpselt. Kougin telefoni välja ja peaaegu helistangi... aga enne ärkan.

[Kunagi juhtus täiesti reaalses elus lugu, kuidas Internetita kolleeg helistas Ämblikmehe eesti terminoloogia teadasaamiseks oma nelja-aastasele lapselapsele, kelle oli ühelt poolt muidugi hea meel, et vanaisa keset päeva helistab, aga teisalt ei tulnud talle vajalik kollinimi meelde.]

1. vahepala: Mereleksikone otsimas

Kammin kodumail Kilulinna raamatupoode läbi. Umbes kümme. Viimase paari aastaga, eriti viimase poole aastaga on kõik raamatupoed kas kohta, ülesehitust või ampluaad muutnud.

Esimene on Narva maanteel Peda all. Seda enam ei ole.

Teine on Peda vastas. Lähemale jõudes näen, et see koosneb kahest osast, ühes on esoteerika, teises Russkaja nautšnaja kniga. Et "Mereleksikon" ei kuulu kumbagi rubriiki, siis sisse ma ei lähe.

Entsüklopeediakirjastuse pood. Ei lähe sisse. Sama kirjastus küll, aga ammu läbi müüdud ning vanu asju neil ei ole.

Postkontor. Seal pidas rühmavend Koit kunagi vanaraamatuäri. No nüüd enam ei pea.

Viru tänava raamatupood. Seal enam vanaraamatuosakonda ei ole. Kohapeal hakkan meenutama, millal ma seda seal viimati nägin. No vahest ligi kümme aastat tagasi, igatahes enne, kui raamatupood sai teise korruse (kus esimest korda käies anti mulle 100-krooniste asemel tagasi 500-krooniseid – arve oli 200 kr, andsin viiesajalise, sain tagasi kolm viiesajalist – ja ma, aus inimene, pidin märkima, et "nii palju ma ei taha").

Kaubamaja. No selles vana raamatut ei leia. Lähen mööda.

Rävala puiesteel enam raamatupoodi ei ole. Mäletamisi oli Lennuki 26 Raamatukoi pood (käinud ei ole, aadress jäi kuskilt meelde). Enam ei ole; nn "pooleksläinud kraana ja enesekaitseks tükeldatud soomlase maja" juures tahab mind alla ajada kõnniteele parkima rühkiv maastur.

Sõidan 17. bussiga Tõnismäele ja käin Rahvusraamatukogu antikvariaadis. Seal olevat "Mereleksikoni" olnud "just natuke aega tagasi".

Kaalun, kuidas saaks vähima vaevaga ammutada "Mereleksikone" Tartu hulgalistest antikvariaatidest (loe: kuidas moosida kalleid Tartu-sõpru otsingutele ja raamatuid mulle saatma) – ennist jäi ütlemata, et kokku on vaja kolme, üks on mul endal olemas, seega juurde on vaja kahte.

Käin vahepeal kodus ja teen Internetist otsingu, kus asuvad Tallinna raamatuantikvariaadid. Arvake ära, mitu ma neid leian?

Õige vastus on kaks.

Alustan kammimist Viru keskuse Rahva Raamatust, sest mulle jäi mulje, nagu oleks RR-s ka vana raamatu osa. Viru keskuse omas ei ole.

Draamateatri vastas on, aga seal "Mereleksikoni" ei ole.

Harju 1 raamatupood on muutunud Raamatukoi antkvariaadiks (koos tuntava kopituslõhnaga). Käin terve poe läbi, "Mereleksikon" on müüja selja taga. Hind on poolteist korda soolasem kui algne müügihind (mis seejärel kukkus nagu kaevu, perigee oli umbes 50 krooni). No mis parata.

Järgmine koht on Internetist leitud raamatuantikvariaat Lai 10, millest jääb kaks tugevat muljet: esiteks, et antikvaar vihkab oma äri (aga võib-olla oli tal lihtsalt halb päev, juhtub); ja teiseks, kuidas küll ots otsaga kokku tullakse? Saan teada, et neil ei ole "Mereleksikoni" olnud juba ammu.

Edasi astun läbi Voorimehe tänava raamatuantikvariaadist, mis praegu on samuti Raamatukoi oma. Riiulite vahel heliseb telefon ja E küsib, kas ma juba tean, mis juhtus krokodilliuurija Steve'iga. Vastan (ilmselt kohatult rõõmasti): "Jah, tean, ta sai täna hommikul surma!"

Müüja selja taga kõrgel riiulil lebab "Mereleksikon" ja nõnda saan (taas rahakotti tunduvalt kergendades) teise eksemplari. Otsing on läbi. EKI all antikvariaadis jäi koguni käimata.

R, 179. päev: crescendo

Täna kella kuueks saabub siis toimeka töönädala lõpp, mis ühtlasi tähendab, et kella 18.24 rongile ma ei jõua. Olen teinud tavalise 300–400 toimetuspudina asemel sel nädalal umbes 840, lisaks tõlkinud omajagu ning lõpuks üle kontrollinud 54 lk dokumendi, mida oli tõlkinud vähemalt kaks inimest, kellest esimene ei tunnistanud sidesõna ning ja mõlemal oli väärarvamus, et inglise different on alati erinev ja mitte kunagi eri ega mitmesugune.

Lennujaama juures hotellis telekast taas kord Air Force One.

N, 178. päev: vihma ei ole

Täna on viimase mõne nädala jaoks erakordne ilm: ei sajagi! Käin õhtul maja vastas jalgrattateel uisutamas, 11,4 km, umbes kolmveerand tundi. 19 minutiga olen maha sõitnud 6,8 km ja 27 minutiga 8,7 km. Mõnus, viis versta veerand tunniga. Pärast ronin uiskudega üles majani (vahepeal on kole kõnnitee, alla sõita ei saaks).

Päeval muudkui kibe töö. Nagu ikka, antakse enne puhkuse algust viimast. Mul on tunne, nagu ma sel nädalal midagi muud ei olekski teinud kui pisipudinate toimetusi. Kuussada peaks juba ammu täis olema, kaks- ja poolsada on veel.

Õhtul üritan jõuda kohalikku Saksa raamatupoodi, kus esiteks kumbki müüja ei oska inglise keelt, aga üks oskab saksa keelt (ja, natürlich!) ning siis saan teada, et ega nende kodukal ole raamatud väljas seepärast, et inimesed teaksid, mida neil müügil on, vaid sellepärast, et saaksid neid raamatuid tellida. No see on sama hea, kui teeviidal ei oleks kirjas, mis on järgmine asula, vaid see, kuhu selle teega üldse saab (Rooma näiteks). Soovitud Far Side'i lauakalender jääb niiviisi hankimata.

K, 177. päev: pildid

Täna kostab päev läbi ukse tagat kopsimist ja jutukõma. Õhtul näen, et umbes reedest seina najal seisnud pildid on üles riputatud. Märgitagu, et koridor on umbes poolteist meetrit lai. Kohe minu toa ukse taga on pilt, millel peaks olema ooperikummitus; see on ligi neli ruutmeetrit suur. Nurga taga, trepi pool on abstraktne pilt, veel suurem; väga raske on aru saada, mida see kujutab või miks see on maalitud. Vahest kujutab kunstniku sisemist lõhestatust.

Õhtul on äike ja püüan jälle pilti teha, et äkki saan pildile püüda välgunoole. Kui veerand tundi hiljem lähen minuti takka klõpsivat fotokat vaatama, on äikesepilv kadunud ja tähed siravad. Teen öösel uue pildiseeria, mille teen hiljem mõnesekundiliseks, 2700× kiirendatud videoklipiks: tähistaevas pöörleb ja äkki läheb valgeks.

T, 176. päev: im Westen nichts neues

Kibe töö, kell 19.10 jookseb teatud tõlkesüsteem kinni ja saan ootamatult vara õhtule. Mis tähendab seda, et homme peab tulema kohale enne kukke ja koitu.

E, 175. päev: suve nukker lõpp on käes

...tavatses mu kadund isa, kes ei pidanud viisi, augusti lõpu vihmaste ilmade puhul laulda, kui ma ei tahtnud kooli minna.

Täna kallab terve päeva. Bussipeatuste lähedal näen mitut soliidses riides inimest mappe pea kohal hoidmas või äkitselt jooksu pistmas. Alles õhtul poole kaheksast keerab äkki (poeskäigu aja jooksul) selgeks. Kella kümnest hakkab müristama ja on pisut äikest ja veel kord värsket äikesevihma. Sätin fotoka pildistama, et äkki õnnestub saada pildile äikesenool, aga kui lähen veerand tunni pärast vaatama, on sadu lõppenud ja tähed siravad.

Päeval oli tööl rohkesti rabamist ja jooksmist.

Unustatud tähtpäevadest: täna saab 65 aastat nn Juminda miinilahingust, ühest ohvriterohkeimast merelahingust ajaloos üldse (Mati Õuna hinnangul vähemalt 12 000 hukkunut), kui Tallinna 1941. aasta evakueerumisel jõudsid Tallinnast lahkunud laevadest tervena Leningradi vähesed.

P, 174. päev: jälle matk

Ärkan hommikul vara ja näen, et on udu. Korraks kaalun, kas ei peaks matkamõtet peast heitma, sest niikuinii hakkab päeval sadama. Samas näitab kraadiklaas järjekindlalt, et tuleb päikseline ilm, mida ma eriti ei usu.

Seega taas kiirmatk raudteejaama ja rongile; ilm hakkab selginema, udu laskub maha. Ehkki magan suurema osa teest, ei sõida ma õigest peatusest mööda. Teisalt istuvad veidi eespool kaks alla kümnest last oma lapsehoidja või vanaemaga, kes räägib ja laulab nendega portugali keeles. Puhkepäeva varajasel tunnil on vaguni ülemisel korrusel peale nende ja minu veel ainult üks inimene.

Kui hakkan väljuma ja teadustatakse, et Eeslilinna sõitjad istugu ringi, hüppab see vanatädi püsti ja hüüab mulle: "Musjöö, musjöö!" Niipalju, kui ma teda mõistan, küsib ta, kas Dr-isse sõitmiseks peab ka ümber istuma. Vastan, et ei pea (ma olen seal jaamas isegi käinud, sealt läks lahti ja seal lõppes töökoha perepäev).

E-st 500. bussi peale ja sellega mööda Savijõe kallast alla. Jälgin aknast nädal tagasi sõidetud teed ja kaarti ei ole vaja. Et ilm on siiski kahtlane, oleks hea matk valmis saada niipea kui võimalik, see tähendab, et jätan aja kokkuhoiuks katki esialgse plaani tulla maha D-enis ja sõita sealt umbes 7 km mööda nauditavat head uisuteed B-sillakülani, kus eelmine kord matk lõppes. Nõnda et väljun B-sillakülas, kõnnin trepist alla tänavani, mida mööda küla läbib jalgrattatee, ja panen trepikäsipuu najal varustuse jalga-kätte-pähe ning võtan seljakoti selga.

Ja kannatuste rada algab.

B-sillakülas on jalgrattateel kare asfalt, kus peal raputab, aga siiski veereb. Silla juures tuleb umbes sajaks meetriks tore sile asfalt, aga pärast seda algab umbes samasugune lehmarada nagu nädal tagasi Eeslilinna kahes pargis. Ja seda jätkub kilomeetrite kaupa... Täpsem kirjeldus:

• murenenud;


• pikuti kahes kitsas ribas üles kaevatud ja uuesti asfalteeritud, muidugi teistsuguse asfaldiga ja võimatult sakilise servaga;


• kastemärg (päike ei ole veel jõudnud peale paista);


• ja mis kõige koledam, kohati täis ligedaid puulehti.

Leian, et karedal teel peab liikuma mõõduka kiirusega, sest aeglasemalt rattad ei veere konarustest üle. Hoo andmine on libedamatel kohtadel (u 2/3 teest) raske (tõukejalg tahab alt minna), sestap liigun üsna aeglaselt. Ainult kahes kohas on tee kuiv (lagedal, kus hommikupäike peale paistab) ja juhtumisi ka sile (st siledam kui muidu). Seal saab siis korralikult hoogu anda. Tee on üsna kitsas, umbes poolteist meetrit, ja sageli tuleb vastu jalgrattamatkajaid, rattad kompsude all lookas, neist mahub mööda ainult nii, et hoogu ei anna (mis tähendab hooandmist vahetult enne ratturirühmaga kohakuti jõudmist).

Teine sile lõik (mille keskel oli, muide, jõe pool maja, mille esine kaetud graniidisõelmetega, ja need "kandilised kuullaagrikuulid" on parajas koguses kandunud ka jalgrattateele) lõpeb leiutisega, mille peale annab tulla: tee laskub u 3–4% kaldega, keerab; igaks juhuks pidurdan, ja õigesti teen, sest kõigepealt on diagonaalis üle tee äärekivi ja selle järel algab uus konarrada. See kestab E-chi bussijaamani ja arvake ära, mis sealt hakkab?

PINNATUD jalg­ratta­tee. Jah, tõesti – algul on olnud sile jalg­ratta­tee, siis on see ära pinnatud. Uisud (ja nendega koos ka mina) väri­sevad nii, et silmad hästi ei fik­seeru; mõtlen, mis võiks olla uiskude taluvuse varu­tegur: kirjade järgi talu­vad need 100 kg keha­raskust, aga vibree­rimine võib tekitada suuremat jõudu kui lihtsalt staati­line koormus.

Sajatuste saatel ja jonnist aetuna jätkan edasirühkimist ning kui siis pinnatud osa lõpeb ja algab sile, pindamata asfalt, mõistan äkki, miks paavst maad suudleb.

E-chis on ilus vana sild, teen sellest (sõidu pealt) pilti, telefoniga (fotokas ununes maha).

Lõbu jätkub umbes kolmesajaks meetriks. Õnneks ei tule järgmine koledus mitte kohe, vaid mõnekümne meetri hoiatava kareda asfaldi järel. Tee läheb silla alt läbi ja rattatee sillaalune osa on sillutatud korrapäratute looduskiviplaatidega, igaüks isepidi viltu ja vahelt mört välja punnitamas. (Jah, ma ei olegi nii ropusti vandunud pärast seda, kui riiul öösel alla kukkus.)

Seejärel on nagu vanas naljas: Confucius says, Drive carefully – the road may fork. Et kaardi järgi läheb rattatee jõe äärest, suundun sinna minagi. No ja arvake, millega see tee lõpeb?

KOOLMEGA!!

Keeran ringi ja naasen linna­poolsele harule, mis on märg ja kaetud puudelt alla­pudenenud lehtede ja muu sodiga. Umbes kolmesaja meetri pärast (kell 10.43) käin enne järgmist silda kõhuli.

Kui järele mõelda, on seda kohta võimalik läbida püstijalal ainult üle muru jalutades, sest asfaltteel on selles kohas järgmised puudused:

• kerge langus;


• kurv;


• ja nagu pidurdamisel keeramisest veel vähe oleks, kõrgub siin saar, mis üliohtras koguses oma pudisid alla poetab, nii et võraalune asfalt on kaetud kuni poole sentimeetri paksuse ligeda kõntsakihiga.

Aga neid mõtteid mõlgutan muidugi hiljem, mitte nagu kirjamark maas lebades. Et teel püsti saada on võimatu (nii libe on), liigun muru suunas ja kõnnin sillani, kus asun end puhastama ja olukorda analüüsima.

Sodi­kihti jäänud jälgede järgi käis mats nõnda, et parem uisk tuli otse, pidur maas; vasakut uisku hoidsin kerges sahas (pööramiseks), aga see hakkas külitsi libisema, kuni selleni, et libises täiesti alt ära, ja kui keha­raskus jäi äkki ainult paremale, läks alt ka see. Raamat käsib kukkuda põlve­dele (põlve­kaitsme­tele), siis peo­pesa­dele (randme­kaitsme­tele) ja alles siis küünar­nukki­dele (küünar­nuki­kaitsme­tele), mida ma ei oska, eks mul läksid esi­meseks maha ikka peod, siis küünar­nukid, siis põlved ning siis lõpuks (ilmselt hoo raugedes) ka veel parem reis ja kõht. Liigese­kaits­mete ots­tarve on peale löögi pehmen­damise ka vastu asfalti hõõrdu­misega hoog maha võtta. Kulumis­jälgede järgi said sellega hakkama (kiirus oli vast 8–10 km/h) mõlemad randme­kaitsmed ja eriti parem küünarnukikaitse, viimane kündis asfaldil olevat sodi sedavõrd, et nihkus paigast ja kriimustasin küünarnukki ennast (1 cm² verine, u 10 cm² marraskil). Põlvekaitsmed olid saarelögaga niisama koos, kriime ei olnud. Randmekaitsmed olid saanud sellise paugu, et peopesa ja rannet kaitsva kõvera plastkattega metallplaadi ots oli mõlemal seestpoolt peaaegu läbi katte lõikunud.

Mul oli eile kaarti uurides korraks seletamatu eelaimdus, et E-s juhtub mingi mats (tõesti oli, ma ei kirjuta seda tagantjärele tarkusest), aga mõistuseinimesena ei pannud ma seda miskikski. Ja muide isegi koha suhtes oli see eelaimdus üsna täpne.

Ligi 20 minutit puhastan end, riideid ja varustust (ei lähe jõkke pesema, sest nii jõel kui ojal on kaldamüürid), siis otsustan edasise matka katki jätta. E-chist on hea bussiühendus tagasi, matka tagumine osa on igati kahtlane. Et kardetavasti sooje põuailmu sel aastal enam ei tule, et asfalt kõikjal ära kuivaks (ega see pole sooja mägituule fööniga Šveits, kus oktoobri lõpus on +26 °C), jääb Savijõe alamjooksu ja küllap ka muude lähijõgede kaldateede uurimine järgmisse aastasse.

Jah, aga kuidas saada bussijaama kiviplaatidest ja pinnatud jalgrattateed veel kord ületamata? Sõidan noole suunas, 1,9 m kõrgusepiiranguga silla alt läbi (see peab olema kõrgem, sest saan sealt uiskude ja kiivri tõttu tavalisest palju pikemana püsti läbi) ja siis mööda kõnniteid linnamüürini, sealt tagasi ja teisel katsel teises suunas mööda vaikse tänava siledat asfalti ja ning kõnniteid aeglaselt kesklinna, kust oskan minna bussijaama.

Tõsi, oskan minna bussijaama jala, aga vanalinna peatänavad on paraku sillutatud täiesti uisuvaenulike munakividega! See tähendab veidi ekslemist. Panen bussijaamas asjad kotti (seekord on mul uiskude jaoks kaasas kilekotid, et seljakotti ära ei määriks) ja jope peale, mis mu osaliselt rohekat kõhtu pisut varjab. Buss viib läbi toreda maastiku, lõpuosa magan. Linnas õnnestub sattuda ühele harvadest pühapäevastest bussidest. Korteris panen särgi-püksid pessu ja magan tunnikese.

Seejärel sõidan uuesti linna, Põhiseaduse platsile, kust ostan ringsõidu pileti ja veedan järgneva tuulise kolmveerandtunni ringsõidul, mis põhiosas (kilomeetrite järgi) koosneb ekskursioonist Kirikmäe taha otsa ja tagasi. Piletiga koos anti kõrvaklapid, et kuulata seletust (mis on asjalik, ehkki kohati sünkroonist natuke väljas).

Kui enne ringsõitu ootasin piletiputka juures müüja naasmist (aknal oli klassikaline ja tegelikult määramatu silt Tulen 10 minuti pärast), sättisid kõrval parkinud saksa mootorrattamatkajad end minekule ning nende juht ootas teisi järele, näoga minu poole, umbes viie meetri kaugusel. Kiivrist paistva näoosa poolest (nina, põsed, silmad ja prillid) oli ta täiesti sama nägu kui Edgar Savisaar. Ja ta istus seal oma motika seljas, näoga minu poole, umbes viis minutit. Itsitasin mõttes ja mõlgutasin, kuidas saaks temast kõige silmatorkamatumal viisil pilti teha. Järeldasin, et ei saa, ja nõnda jäi ka see pilt tegemata.



Tagasi korteris mõõdan kaardilt eelmise pühapäeva ja tänase uisumatka pikkuse. Eelmine matk oli veidi lühem kui ennist kirjutasin, 27 km asemel 25,9 km. Tänane oli kukkumiseni 7,9 km (sõiduaeg 1 h 4 min; head teed oli ainult 1,5 km – koos mitu korda sõidetud teeosadega, nagu pargis koolmekohast tagasi). Pärast bussijaama veel 2,3 km ekslemist (20 min). Kokku on mul uisukogemust seega kogunenud ligikaudu 107,5 km ja mahapudenemised on juhtunud 1., 62. ja 105. kilomeetril. Aga on tulnud sõidulust ja püsin uiskudel kindlamini kui varem.

L, 173. päev: vihmapühad

Näen unes, kuidas sõidan rulluiskudega.

Hommikul ilus ilm. Puhastan uisud eelmise pühapäeva sodist ära. See kestab poolteist tundi, mille vältel läheb ilm pilve. Kui sellest hoolimata plaanin välja minema hakata, hakkab kõvasti sadama. Et mul ka poest midagi pakiliselt vaja ei ole, olen kogu päeva toas.

Hakkab tulema uus õppeaasta, teen esimesi ettevalmistusi sügisel õpetatava kursuse jaoks.

Vaatan Youtube'ist isa Tedi vägitegusid ning toimetan mitu tundi eelmise laupäeva veiniretkel "huvilise filmikaamerana" ülevõetud materjali vaadatavamale kujule. Pilt saab valmis, heli veel mitte (mootorimürinat on liiga palju).

R, 172. päev: reedene rõõm

Usin töö, hunnik pabereid läbi kontrollida, neli neist on peaaegu korralikud ja üks on selline, et ma ei jaksa tagasisides vigu eritleda, tuleks pikem kui töö ise, ning märgin, et hankigu valmis fail ja võrrelgu seda enda versiooniga. Isegi loogikavaeseid sõnastusvigu nagu tiined emised ja imetavad sead on liiga palju, kahe lehekülje kohta viis.

Unustan töötuhinas lõuna peaaegu ära, olen sööklas viimane külastaja, toole tõstetakse juba laudadele.

Poes.

Õhtul Youtube'i vahendusel kuulsaim kasahhi teletäht Borat, kes tuletab näo poolest kangesti meelde klassivend Peetrit ning saksa keele õpetajat Peterit, kui vuntsid oleksid veidi teistsuguse kujuga.

hotifon.ee-lt ehk Elionilt tleb spämmreklaami. Olen halastamatu ja edastan selle aadressil abuse@hotifon.ee, nagu spämmiga ikka tehakse.

Ja nädala paremik? Selle koostamine on keerukas, sest õpetlikke väljendeid on 27. Pärast põhjalikku vaagimist on esikolmik äraspidises järjestuses selline: 3) anti-glare visors = "pimestusvastased nokad" (pimestusvastased näokaitseekraanid, näiteks keevitamisel), 2) Lichtspots = "valguslaigud" (kohtvalgustid) ja 1) – põnevaim – Wassergewinnung = "vee kaevandamine" (vee võtmine).

Mind tõlkimise saladustesse pühendanud hr K ütles selliste asjade peale ikka, et sõnaraamat on tore asi küll, aga keegi ei keela mõelda oma peaga. Või tänapäeval guuglist pilti vaadata.

N, 171. päev: uni

Arvake ära, kes magab täna hommikul sisse? Arvake ära, kas modem hommikul arvuti sisselülitamisel töötab? (Meenutuseks: olin lubanud ettekande hommikul vara ära saata.)

Õues kallab vihma, viimane buss, millega õigeks ajaks tööle jõuaks, on täna tulnud sõiduplaani järgi ja pean ootama järgmist. See uhab mööda, aga õnneks märkab mind putkast välja kargamas (siinmaal peatatakse lähenevaid busse peatuses kehakeelega, mitte käeviipega nagu mõnel pool kombeks). Tuleb natuke järele kiirustada, kui pidama saab.

Hoovihm jätkub. Kerin aknakatted üles ja mõistagi hakkab mõne tunni pärast aknast sisse lõõskama nii soe päike, et kerin need alla tagasi. Eile oli toas nii palav, et üle hulga aja tuli kasutada ventilaatorit.

Vihmast hoolimata pesevad kaks usinat töömeest terve see nädal NHE-maja katteplaate. Muidugi kui sajab, siis ei saa asfalt märjemaks, kui juba on.

Korterisse saabudes juhtun majauksest sisenema ja ühte lifti sama naabriga kui eile. Saan teada, et ta nimi on Johannes ja ta on pärit Austriast. Jutt läheb jälle wifiühenduse peale, pajatan selle tehnilisi üksikasju ja märkan, et ta on kuidagi mures, et keegi võib jänesena seda kasutada. Otsustan, et igaks juhuks hakkan jõudeajal modemit välja lülitama.

K, 170. päev: omamoodi tähtis päev

Juhtun hommikul lifti juures kokku naabriga, kel üll must kitsaste valgete triipudega ülikond (mispeale ma kontrollin, kas mu pääsekaart on ikka kaasas) ja näpus kilekott prügiga. Allasõidul alustab juttu ja kui on välja uurinud, et ma prantsuse keelt ei oska, aga saksa keelt küll, küsib ta, kas mul on traadita internet. Ütlen, et on. Naaber pakub, et me võiks seda jagama hakata, teeme kulud pooleks. See tundub kahtlase mõttena, venitan vastuseks: Ich weiß es nicht... – vaen mõttes seda, kuidas see tehniliselt võimalik oleks. Tuleb välja, et naaber on kõrvaltkorterist; no kui ta oma arvuti paneks enda akna juurde ja ma paneks enda akna juurde ruuteri, siis äkki õuest puu pealt peegeldaks midagi ka talle. Ehk ühesõnaga, mulle see mõte ei meeldi.

Tööl helistab hommikul tõlkeosakonna juhataja ja pakub, et võiksin tulla kolmest tema juurde koosolekule, kuhu tuleb veel rootsi kolleeg, asutustevahelise välistõlgete kvaliteedi hindamise komisjoni president. Jutuks mu ettekanne (olin nädal tagasi hakanud uurima, mis andmed on avalikud, mis ei ole, ja üleeile olin leidnud ühe avaliku PowerPoint-esitluse, mis paljudele mu küsimustele vastas ja mille teavet ma tohtisin kasutada).

Tugi mu ettevõtmisele on üllatavalt suur, saan palju abi (välistõlgete hindamise teema, mis kuulajaid kahtlemata huvitab, oli senini hõre). Nõnda siis kui ma ükskord õhtul korterisse jõudan (pärast järjekordset võidujooksu kellaga teatud toimetamistöö lõpetamisel, seekord võitsin mina, ajaga 19.27), saan ettekande kokku ja kella kolmest on see olekus, et kõlbab juba saata. Looadn hommikul veel üle vaadata.

Õhtul oli muide linnas paras ummik, punase raudsilla teises otsas platsil on lõbustuspark, selle ümbrus oli rahvast tulvil, kuigi tasuta bussid voorisid Kirikmäe suurparkla ja platsi vahet, oli autosid pargitud lähemal isegi muru peale.

Ja on tulnud ka esimene elektriarve. Niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan, seisab seal, et esimesed paar kuud vaadati niisama, kui palju ma elektrit tarbin. Huvitav.

T, 169. päev: tigu

Hommikul on uni väga magus ja ärkan kella 6 asemel kell 8.

Bussipeatuses suur tigu. Näen ta liiku­mis­kiiru­sest (ootan bussi 10 minu­tit, mil tigu umbes 10 cm edasi tormab) ja lima­jäljest, et teo ekskursi­oon põõsast bussi­peatuse kividele on kestnud vähemalt pool­teist tundi ja et viima­sed pool tundi on ta ruta­nud tagasi põõsa poole.

Huvitav on see, et eile lihased üleeilse uisumatka pärast valusad ei olnud, aga täna on.

Õhtul alustan mässamist PowerPointiga: Eesti erialaühing on palunud mul teha ettekande oma tööst. Olen PowerPointiga kokku puutunud vähe ja mõnd vigurit ei saagi valmis. Õhtul käisin spetsiaalselt ettekande jaoks tegemas töömajast oru poolt pilti. Kella üheks olen jõudnud 9. slaidini, kella kolmveerand kolmeks, kui silmad vägisi kinni kukuvad, 21.-ni. Vaja oleks 30.

E, 168. päev: vanad asjad

Hommikupoolikul kohustuslik Eur-Lexi koolitus, mis on peaaegu igav, sest tunnen seda ammu ja olen mitu aastat kasutanud. Kirjutan "peaaegu igav", sest paar asja ma sealt siiski teada saan, millele enne ei olnud tähelepanu juhtunud.

Muidu rahulikult töine päev, midagi erilist ei juhtu. Ilm on vahelduv, on vihma ja on päikest.

P, 167. päev: uisumatk

Hommikul sajab. Päeval läheb aga selgeks, asfalt maja ees on kuivapoolne ja piilub päikenegi. Kella kahe paiku asutan siiski end tänaseks plaanitud uisumatkale. Teel jaama näen läänest tugeva tuulega lähemale sõudmas ähvardavaid pilvi (korteri kolmest aknast kaks on ida poole, teisele poole vaatavast köögiaknast pilvi ei paista) ja vaen, kas pöörata ringi juba enne jaama või sõita rongiga edasi-tagasi. Üks tume sajukardinaga pilv triivib otse siiapoole.

Jõuan rongile väga täpselt. Pooletunnisel sõidul E-sillani sajab kaks ägedat sahmakat vihma. Kaalun, et päevapiletiga saan ju sõita rongiga niisama lusti või siis uurida, mida teeb asfalt E-sillas.

Aga paistab, et E-silla on jäänud vihmast puutumata, mispeale tulen maha ja kõnnin jalgrattateele ning paarsada meetrit mööda seda edasi, sest algus on väga märg. Sillakäsipuu najal ajan varustuse selga-pähe-jalga, topin kingad seljakotti ja veeretan end edasi.

Kuigi ma ei ole uisutanud üle kuu aja, tuleb uisutunnetus kätte sajakonna meetriga. Tee on tasane (eks seetõttu olen jõeäärt mööda kulgeva tee valinudki), aga märja asfaldi peal on vihmast alla pekstud puuoksi.

Lagedale jõudes läheb paremaks, sest seal on asfalt ära kuivanud ja saab hoogu anda julgemalt. Asfaldi kvaliteet on vahelduv, tõelist lehmarada saab kogeda ainult Eeslilinnas, kus seda on koguni kahes kohas. Ja peale selle teeb seal üks lehmarajaline lõik terava S-kujulise lühikese, aga minu oskuste piiri lähedase järsakusega languse, millest tulen alla umbes samade sõnadega kui Homer Simpson musta auku kukkudes (see lõppes T-kujulise jalgteeristmikuga, otse oli muru, nii et mahalangemine oleks olnud pehme), ning kõigele lisaks satun ma jalgrattateelt ära, sest kaart on kotis ja mul on mälestus, et jalgrattatee läheb mööda endist raudteetammi. Aga tegelikult ei lähe. Mõningase otsimise peale leian jõeäärse jalgrattatee paari kilomeetri pärast üles, kui muud jalgrattateed ja ohutumad tänavad otsa lõpevad.

Jõe ääres lennu­tab üks vana­paar suurt tuule­lohet, võib-olla enese­hävitus­likel ees­märkidel, sest teevad seda 10 kV kõrge­pinge­liinist mõne­kümne meetri kaugu­sel.

Edasi tuleb väheütlev jõemaastik, varjulisemates kohtades (tee läheb jõe lõunakaldal, paiguti ilmselt ei paista päike kunagi) on asfalt märg ja libe, tuleb olla ettevaatlik, st sõita aeglaselt. Mõistan, et on vahe, kas asfalt on ajuti märg (ei ole libe) või pidevalt märg (on; libedust tekitab ilmselt bioloogiline lima).

Tuleb küla, loodan, et vahest on see matka sihtpunkt (aega oli läinud kavandatust kauem), aga ei ole, 14 km asemel olin läbinud vaid 9. Üritan tempot tõsta (ja asfalt läheb paremaks ka), et jõuda kella 16.57 bussi peale. Pühapäeviti käivad nimelt bussid sealkandis iga kahe tunni tagant.

Vahepeal on aga varjulist ja väga märga teed, kus ei saa peaaegu üldse hoogu anda (ja mõistan, et maha ma sellest bussist jään). Maastik läheb ilusamaks, org muutub kitsamaks ja nõlv kõrgemaks. Külades on jalgrattatee ääres vanu endisi jaamahooneid.

Siis hakkab suisa sadama, õnneks olen sel ajal metsas, puud varjavad ja tee ei ole kuigi libe. Vihm kestab umbes 10 minutit. Jõuan R-külla, matka kavandatud lõpp-punkti. Ilm hakkab selginema. Ilus korras küla, vana jaamahoone, aga maantee alt läheb läbi jalgrattatunnel, mille ees silt, et ka rulluiskudel tohib selle läbida. No tänan, ei! Oleks veel, et sirge, saab ühelt poolt hoo sisse, teisest otsast hooga välja, aga sissesõit on kitsas ja käänuline. Teen väikese kaare ja ületan tee bussipeatusse vöötrajalt. Järgmise bussini on aega 1 tund 40 minutit. Muidugi võiksin selle aja veeta bussipeatuses raamatut lugedes või mõnes kõrtsis einestades, aga sama hästi võiksin edasi, järgmisele bussile vastu sõita, kuni jaksu on või bussini jõuan.

Ja edasi jätkubki matk veel teised sama palju kilomeetreid. Tee on sõidetav (peale kohe järgmise küla, kus viib jalgrattatee läbi kämpingu ja seal on asfalti vist pinnatud, praktiliselt komberdan sealt läbi), enam väga libedaid kohti ei ole, leian, et märgadel kohtadel hoogu anda ei maksa. Maha ei kuku, kuigi korra komistan madalal äärekivil, korra sõidan vasaku uisuga teelt välja (ja et see mulla peal kohe peatub, tuleb kasutada raamatutarkust ehk joosta mulla peal edasi, kuni hoog raugeb), korra komistan puuoksal (vihma ja tuulega allatulnud prügi tee peal jätkub). Ilm on ilus, õhtupäike paistab, uisud lippavad hästi, tee läheb väga kergelt allamäge. Aeg-ajalt uurin kaarti ja bussipeatuste sõiduplaane, et jõuaksin kuhugi külla sedavõrd enne bussi, et jõuaksin uisud alt võtta.

Kuna lõpupoole jääb E-chi, kus käisin korra mais ja korra juunis, alla kümne kilomeetri, kaalun, kas ei peaks sinna välja sõitma; samas ma ei tea selt tagasi tulevaid busse, kuuldavasti pidavat pühapäeviti viimane tulema kell kaheksa, aga ma ei ole kindel, kas ma kaheksaks sinna jõuan.

Veidi enne poolt seitset olen B-külas (mille vastaskaldal asuv Saksa B-küla reklaamib end kui õhukuurorti), kus otsin üles bussipeatuse ja võtan varustuse ült. Et alustasin sõitu kell 15.40, teeb see umbes 2 tundi 45 minutit järjest uiskudel, maha istumata ja õieti puhkamata. Pärast mõõdan kaardilt, et uisutasin maha 27 km. Buss sõidab ligikaudu sama teekonda tagasi E-silla jaama kolmveerand tundi (mille vältel muutub ilm päikeselisest augustiõhtust halliks vihmaootel augustiõhtuks).

Rongiga tagasi. Jaamast jala korteri poole (bussini on aega 26 minutit), paar peatust enne jõuab buss järele ja lähen viimased kaks peatust sellega.

Õhtul kerge meelelahutus, plaadilt film Johnny English.

L, 166. päev: veiniretk

Täna on siis siinse eesti seltsi suur veinireis ja minu jaoks üldse esimene kord sattuda kohaliku eesti seltsielu rüppe (sest muidu on kogunemised teisipäevaõhtuti, kui mul on just teatud töömahuka toimetusliigi tähtaeg, mis saab valmis tavaliselt kell pool kaheksa ja pärast seda ei ole ma enam seltsielukõlbulik).

Ärkan kell neli selle peale, et silm sügeleb. Pilveräbalate vahelt paistab kuu ja mingi hele planeet. (Läinud nädalal käis Eesti lehtedest läbi uudis, et Pluuto võib oma planeediseisuse kaotada, aga kahjuks ei teatatud, mis sai teemast edasi: planeete tuleb võib-olla juurde, st planeedi määratlus – kui see hääletusel läbi läheb – haarab ka muid taevakehi kui senised üheksa. [Hilisem lisandus: ei läinud ja alates 22. augustist ei ole Pluuto enam päris-, vaid on kääbusplaneet.]) Aga siis tagasi unele.

Tagasi maiste teemade juurde. Peaaegu viimaste veeringute eest (alles jäävad ainult 1- ja 2-sendised) saan bussipileti (umbusklik bussijuht loeb raha münthaaval üle). Ilm on ilus, soe ja päikseline. Postkontori platsil on nii sularahaautomaat kui kuukaartide putka. Edasi Kirikmäe tahasoppi, kust sõit lahti läheb.

Alguses plaanisin seda kirjatükki kirjutada tunduvalt süngemates toonides, umbes nagu eesti koloonia (kolonisaatorite) kokkutulekust, mis võrdlus tuli mõistagi pähe Johanseni raamatu ajel (üks ta uurimisteemasid oli saksa kaupmeeste tähtsus Liivimaa koloniseerimisel). Aga ma ei tee seda.

Kokkusaamine pidi olema parklas, inimeste äratundmine on lihtne: kes muud kui eestlased räägiksid eesti keeles või koguneksid eraldi puntides. Algul on kohal kaks omavahel segunematut seltskonda, jään seisma nende vahele. Rahvast tuleb juurde, aga ei segune ikkagi, busside tulles loendan seitse või kaheksa seltskonda, kelle paigutus on huvitav, nii võrdsel kaugusel lähimast naabrist kui võimalik (vrd vanni- või õllevaht, mille mullid võtavad vähima seinapinnaga korrapärase kuju). Meenub vana nali inglasest, kes pärast laevahukku istus üksikul saarel muudest pääsenutest eraldi, sest teda poldud kellelegi tutvustatud.

Rahvast on kaks bussitäit (laeva tuleb kolmas bussitäis veel, kokku on sada inimest), aga ma ei tunne neist mitte kedagi. Ja et ma teatavasti ei kipu eriti esimesena juttu tegema, siis läheb nii, et hoian seltskonnas teistest eraldi kuni söögini.

Reis läheb lahti Saksa linnakesest T-st ja kulgeb Punase Lõvi nimelise laevaga mööda Maaselja jõge ülesvoolu. (Uutele lugejatele: nime Maaselja on kõnealuse jõe algseks, soomeugri nimeks arvanud Edgar V. Saks traktaadis Esto-Europa, milles selgitab Lääne-Euroopa iidsete koha- ja veekogunimede päritolu. Saksa tuntuim raamat on Eesti viikingid. Tema hoolsusest ja loogilistest põhjendustest hoolimata – Saksa raamatutes on teadust rohkem kui Lennart Mere hõbevalge-esseedes – ei võta ajaloolased teda eriti tõsiselt, millest on veidi kahju.)

T. tänavad pakuvad üllatuse ja bussid teevad kahe vasakpöörde jaoks mitmekilomeetrise ringi, aga lõpuks peab rahvas ikkagi sadakond meetrit jala kõndima.

Ma ei tunne laevas mitte kedagi. Ainus tuttav nägu on üks omaaegne tuntud poliitik – kuulen, kuidas keegi kiidab, et väärt seltskond, kaks endist ministrit! – kelle kirjutasin 1992. aastal tegelaseks "Viimse reliikvia" ainetel jutukesse, mille puändiks oli hüüatus Meie reliikvia on vanadus!; ta oli seal see, kes andis noortemajale kaitseks mässavate vanurite eest sõjasalga (aga ärge otsige, seda lugu pole Internetis kunagi olnudki). Lühikestes pükstes ja binokliga, keda huvitab.

Algul olen laevalael ja vaatlen möödalibisevat kallast. T kesklinnast paistab jõele väga vähe, aga siis lõpeb linn ja algavad kaunid vaated. Lüüs on elamus (kokku on teekonnal lüüse kolm). Ka laevalaele tuuakse veini (sees jagab veiniekspert kommentaare) ning laudadel on paberid, kus kirjas, mis vein on mis. Tuuakse ka nõud, millesse maitsemisest ülejäänud vein kallata. Päikene paistab, taevas on põnevaid pilvi, kaldal saalib rattureid, õngitseb õngitsejaid ja supleb suplejaid, jõe kohal teeb madallennu koguni vesilennuk. Peagi muutub laevalael rahvarohkeks. Raudteesilla alt läbimiseks võetakse lipp maha ja kruvitakse kaptenisilla lagi pool meetrit madalamale ning hoiatatakse pikemaid inimesi, et need pead vastu silda ära ei lööks – aga ruumi laevalae ja silla vahel on õnneks umbes 2,2 meetrit. Efektne siiski.

Kell saab üks pärast kaheksandat veini (mille ma väga hea meelega ära kallan, sest selle maitse toob meelde Monty Pythoni 1972. a plaadil olnud sketši Austraalia veinidest, millest ühel oli järelmaitse (aftertaste) asemel lingering afterburn). Nimelt kella ühe paiku peaks olema lubatud lõuna. Ongi, uhke külmlaud, peamiselt kala, aga ka maitsev toorsink, mis eriti kedagi peale minu ei huvita.

Maandun taldrikuga lauda nr 38. Lauavestlust kuuldes panen tähele, et ilmselt on lauaseltskond mu kolleegid, sest mainivad kolleegi, kelle ütluse panin käesoleva blogi pealkirjaks, nagu kirjas preambulis. Sestap tutvustan ennast ja saan jutu peale. Veidi aja pärast küsib üks lauakaaslasist, kas ma pean blogi. Vastan jaatavalt. Seega on regulaarseid lugejaid teada juba viis.

Lüüsides läheb laeva sisemus diisliheitgaase täis, aga väljas sajab ajuti vihma, nõnda et rändan mitu korda üles-alla. Muide, "Punase Lõvi" meeste WC on täiesti esimene meeste WC, kus näen sisekujunduses küünlaid ja lilleseadeid.

Söögi juurde serveeritakse veine nr 9 (Riesling) ja 10 (Frühburgunder, mis on kogu ürituse ainus punane vein, mida ma näen; võimalik, et mul jäävad veinid 11 ja 14–17 vahele, sest pärastpoole laevalael veine enam ei serveerita). Leiab kinnitust mu varasem meeldumus, et siinkandi valgetest veinidest on mu lemmik Auxerrois ja tugeval teisel kohal on Riesling, mis on veidi rahulikum ja kargem. Huvitav üllatus oli vein nr 5, Weisser Burgunder, tuleb meelde jätta. Auxerrois' ülejääki ma ära visata ei kavatse ning tõmbun seda laevalaele nautima. Reisi lõpus aga satun sisse tagasi ja kuulen asjatundja kommentaari lõppu ning siis pakutakse viimast veini, nr 18, Gewürztraminer, ja selle manustamine on viga. Ehkki ma ei joo mäletamisi klaasi tühjaks ja ehkki olen selle veiniga varasemast tuttav, jääb sellest järelmaitse kaheks tunniks.

Siis R-ch-st busside peale ja peaaegu reisi algsest sihtkohast Sch-st läbi (kus käisin mõlemas uisutamas 2. VII) kiirteele, seda kaudu vallamajani, kust keerab aga paremale (õnneks ei lähe korteri eest läbi, oleks aga nöök, sest reisi lõppsiht on linna teises servas) ja sõidab mitte eriti otse mööda väiksemaid maanteid Kirikmäele. Seega on reis läbi.

Kui parklast nurga taha Kirikmäe Prisma poole jalutan, kõnnib teisel pool üks reisil olnud eesti pere ja mul jääb mulje, nagu nad sõimaks üksteist või vähemalt avaldaks valju pahameelt, et nii mage üritus oli. Ilmselt veini ja maastiku nautimine ning seltskonnas aja veetmine on eestlastele veel üpris tundmatu mõõde. Eestil on Euroopasse veel pikk tee...

Prismast veiniuimase peaga Apocalyptica ja The Cure'i kogumikplaat ning limonaadi – vein on hakanud mu organismis lagunema, mida tõendab äge janu; ja ka Gewürztramineri maiku tahaks suust ära saada. Pärast korteris läheb viimaseks vaja päris palju limonaadi ja mahla. Söön ja südameläikimine leevendub natuke. Loodetavasti homme ei ole tunnet, et see eilane vein...

Hilisõhtul plaadilt Koyaanisqatsi, mida mäletan kunagi näinud olevat umbes 1985. a paiku Soome telekast: meeldejääv pilt ja meeldejääv muusika. Vägev film.

R, 165. päev: valestilugemised

Kõigepealt loen printeri juures oma pabereid otsides ühest muu-, vist ungarikeelsest paberist (ravimikirjeldus) alapealkirja – see paikneb kohas, kus eesti tekstis peaks olema Mis on X?, kus X on ravimi nimetus (ja ka seal on alguses M-tähega sõna ja järgmiseks on pikk sõna, mis algab P-ga ja lõpeb K-ga) – aga mina loen seda kui Mis põrguvärk on X? — Väga tabav, mõtlen.

Teiseks kirjutab minu jaoks tundmatu tõlkija must valgel lausealguse riskianalüüs ei ole oluline (järgmised sõnad on mitte seetõttu, et jne, aga esmamulje on ikkagi vastupidine). Pärast parandamist on see riskianalüüsi tähtsus ei seisne selles, et jne.

Ja kolmandaks loen autorid, töötajad asemel autorid, tööorjad.

Ning lõpuks aiatööde asemel äiatööd.

On reede õhtu.

PS
Sööklas oli paneeritud lest, hästi ärapeidetud pisiluudega.

* * *

Aga täna juhtub muud ka. Näiteks vaidleme veidi kolleegiga argitermini akupatarei üle, millest ma ei saa aru (ma arvan esti, et see on mitmest akuelemendist koosnev aku või vedelelektrolüüdiga aku, aga selgub, et nii nimetatavat sõrmpatareide (õigemini elementide) kujulisi akusid. Esimest korda kuulen. Ma ei näe põhjust, miks see liik akusid peaks olema nimetatud muudest teistmoodi, ega anna alla. (Aku ja patarei vahe on, kes veel ei tea, selles, et akut saab laadida, aga patarei (kitsamas mõttes ehk primaarpatarei; laiemas mõttes on aku ka patarei, sekundaarpatarei) laadimisel käib kõva pauk. (Olen olnud samas toas, kus laadimisel lõhkes üks nööbisuurune ja pool sentimeetrit paks patarei. Esimene mulje oli, et keegi lasi püssi. Aku jäänused vihisesid läbi lahtise ukse plaksti! kõrvaltuppa vastu kappi.)

Õhtul lahkun kell pool viis (harjumatult vara!) ja tänu augustikuisele hõredale liiklusele jõuan 17.08 postkontorisse (suletakse 17.15), kus mind ootab paar plaati. Üllatuseks taritakse tagaruumist kohale ka suurem jõupaberisse ja kleeplinti mähitud pamp, mis antakse samuti mulle; mu nägu läheb naerule, sest see saab olla ainult ühest Saksa antikvariaadist ostetud neljaköiteline lennukipiibel Die deutsche Luftrüstung 1933-1945, mida enne eelmist nädalat olin üritanud hankida umbes kümme aastat ja mille kohta alles paar päeva tagasi kirjutas antikvariaat, et saan paki kätte umbes 15. oktoobril.

Saan sama bussipiletiga tagasi korterisse, kus muidugi mõista avan paki ja silitan-sirvin raamatut natuke. See on sellel teemal kõige põhjalikum raamat üldse ja selle teavet (ja pilte!) on korratud lugematutes vähemates raamatutes (kui DDL on piibel, siis need on nagu apokriiva raamatud, mis ep ole ni pühhad kui jummala sönna, aga ometi head ja öppetlikud luggeda on) ja viimase tosina aasta vältel ka Internetis.

Seejärel poes, kus seekord saan jalutada rahus ja kartmata, et pood kohe-kohe kinni pannakse. Tõsi, ma ei jõudnud sularahaautomaadini ja pärast täpse raha maksmist on kahtlane, kas ma homme hommikul bussipileti osta ikka saan.

Ilm on läinud väga ilusaks, aga kuigi uisud ootavad juba nädal aega, ilusti ärapuhastatuna ja korrastatuna, olen liiga väsinud (ja uisuteel tähendaks see väga tõenäoliselt haigetsaamist). Loen, saan Johanseni särava raamatu läbi.

N, 164. päev: äike

Tööle varavalges, kaheksaks, lootuses, et äkki ma veel pääsen pooleli asjadele ligi ja saan need ilusti ära lõpetada. Saangi. Keskpäevaks on suviselt vaikne tööesi tublisti kahanenud ja hakkan kella vaatama, millal saaks lõunale minna. — Kolleegi M-ga tulevad jutuks tõlkeleiud ja mul tuleb pähe, et tõlkeviis, kus sisusse ei süüvita, on ju masintõlge selle halvas tähenduses. Paraku ei sattunud minule nädala kild nagu talle – metallist inimeste varikatused.

Ka pärastlõunal on vaikne ja piidlen muudkui kella, millal saab 16.30 ja tohib lahkuda. Ent siis umbes veerand viis saan M-lt paranduste faili üle vaadata ja kommenteerida. See on 110 lk pikk ja mul kulub selle peale kaks tundi (ei taha hommikuks jätta, sest mine tea, mis kiire asi homme võib teha tulla).

Nii jääb käimata raamatupoes (pannakse kinni kuuest) prantsuse keele töövihikut ostmas või õhtul uisutamas, nagu ma päeval olin mõlgutanud, sest päeval oli ilus ja soe ilm. Lahkun täna "juba" 18.30 ja mõneti pahasena, sest see on kaks tundi plaanitust hiljem.

On natuke äikest ja sajab, nii kaks tilka kolmes reas. Õhtul äike ja vihm tugevnevad, üritan äikesest pilti teha, et äkki saan välgunoole pildile (see ei ole mul senini õnnestunud). Kuidas välgunoolt filmifotodele saadi, ma ei tea, fotograafidel pidi ikka filmi väga laialt käes olema. Umbes 50 fotost (säriaeg 15 s) on kahel välgust heledaks löödud pilved, neist ühel koguni on esiplaani puud välgu valgel näha. Võtete vaheajal (kui aparaat tehtud pilti salvestab), jah, on välgunooli näha mitu korda, koguni täpselt pildistatavas vaateväljas uhke pikk ja rõhtne <-kujuline välk. Aga ega inimese reageerimiskiirus välgukiirusel käi. Pooled pildid teen automaatse sarivõttena, iga 2 minuti tagant 15 s võte – seega on geomeetriline tõenäosus, et vaateväljas sähviv välk pildile jääb, 12,5%. Ja ega jäägi. Õnneks ei pea ise juures passima.

K, 163. päev: naiste ülekaal

Ilm on täna nagu habemega naljas kuidas nimetakse päikselist päeva pärast kaht sajupäeva? — Esmaspäevaks! Ainult et eile oli usupüha ja täna on kolmapäev.

Saan ühest ülevaadatavast tõlkest teada, et teenindus ja haridus on valdkonnad, kus valitseb naiste ülekaal. Pärast muutmist on see lause mõistagi kus enamik töötajaid on naised. Ja jätkub samas vaimus. Viie lehekülje toimetamiseks ja tagasiside andmiseks kulub neli tundi.

Kui valmis saan, on sadade lühemate pudinate läbivaatamiseks aega viis ja pool tundi. Peaaegu jõuan, viimane ots on metsik võidujooks kellaga, ent siiski jääb umbes veerand tundi puudu. Kell 19.25 panen pillid kotti ja tulen tulema, et olla enne kella 19.30 majast lahkunud.

Kirikmäe Prismast tulles ootan pool tundi bussi. Algul lasen 16. bussi (millega saaks linna) mööda, sest tahan otse korterini sõita (ja kõik need kolm bussi, mis äripäeval korteri ees peatuvad, sõidavad ka Kirikmäe Prisma eest läbi, nii et linnas ümberistumisel pole mõtet). Kui teinegi 16. buss läheb (see käib 4 korda tunnis), tekib hasart, et kui kaua veel. Ja siis üks sobilik buss lõpuks tulebki, aga ega sõiduplaanist aru saa, milline buss just vägevasti hiljaks jäi.

Õhtul juhtun kogemata hävitama oma mahuka arvutimaketi viimase kahe õhtu loomingu, kirjutades uue faili vanaga üle (selmet teha vastupidi). Aga seda annab õnneks taastada ja kahju ei ole eriti suur.

T, 162. päev: usupüha

Kõle, jahe ja nukker päev. Ei saja, aga asfalt maja ees on halvaendeliselt märg. Ilm on täpselt seda nägu, et mis tahes hetkel võivad taevaluugid avaneda. Üksteist aastat tagasi oli kogemus samasuguse ilmaga matkal (mägedes), kus jäin niimoodi äikese kätte, et kogu ihul ega varustuses ei olnud muud kuiva kohta kui seljakotis olevas fotokotis ja binokli klaasivahe kuivas pool aastat.

Ja kuigi ei saja, ei kuiva asfalt ka ära. Olen plaaninud minna uisutama, aga see mõte tuleb katki jätta, sest märg asfalt on libe. Magan kaua ja tegelen tubaste tegevustega. Vaikus tänaval tähendab, et tõesti on riigipüha. Mu arusaama järgi on usupüha ka kõigis ümberkaudsetes riikides.

Umbes kaheteist paiku tunnen siiski huvi, mida teeb rukkimaarjapäev Saksamaal, ja saan teada, et ainult Saksa Saaremaal [see, muide, tugineb Edgar V. Saksa enda pakutud nimeseletusele] ja paljudes Baieri valdades on riigipüha, aga mujal mitte. Leian T. linnakese (kus on ganz normaler Werktag) kodulehelt koguni õpetuse erakorraliste parkimisolude kohta, kui ümberkaudsete katoliku riikide elanike hordid tulevad ostlema.

Et mul on tingimata vaja käia enne laupäeva T-s ja uisuretkest niikuinii midagi välja ei tule ning ma ei soovi mujal töötavaid inimesi elektroonilisel teel segada, vaatan järele, kuidas käivad rongid-bussid. Tuleb jalutada jaama (3 km).

T-s piirdub käik ainult jaama kõrval oleva elektroonikakaubamajaga (aku, mälukaart, "Fawlty Towersi" DVD), poole tunni pärast järgmise rongiga tagasi, kusjuures piirijaamas tuleb peale sama kontroll, kes kontrollis piletit minnes vähe rohkem kui tund aega tagasi.

Aga arvake ära, mida teeb ilmataat? Ilm paistab minevat selgeks, kohati piilub päikenegi. Kaalun võimalust minna riigi keskossa laugele jõeoru teele uisutama. Äri- või laupäeval oleks see lihtne, aga pühapäeviti liigub busse väga vähe. Jaamast tuleb korterini uuesti jalutada (vastasel korral tuleks bussi oodata 50 minutit).

Tagasi korteris. Vaatan järele, mis kell lähevad sõidukid matka soovitud alguspunkti ja mis kell (ja üldse, kas) lõpp-punktist pühapäeval tagasi saab. Ega ei lähe ega saa. Söön ja vaatan parem "Fawlty Towersit", eelkõige plaadil olevaid osaliste usutlusi.

E, 161. päev: kvaliteet

Kahtlemata senini jaburdusrohkeim päev siinsel ametipostil. Eesti tõlkebürood, kes meile mahukamaid välistõlkeid teevad, on vist võtnud ajaks, kui paremad tõlkijad on suvepuhkusel, tööle inimesi tänavalt. Vahetevahel on tahtmine pead vastu lauda taguda, sest ei mina saa aru, mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob nagu metsamasinate seas "puuraiumis­masinad" (langetamis­seadmed), teepindamis­masinate (ingl screed) asemel "krohvi­majakad", kaevamis­vahendite (ingl ground engaging tools) asemel "pinnase­haaramis­seadmed" ja eelkõige ajavõtuseadmete (sks Geräte zur Zeiterfassung) asemel "aja­fikseerimis­seadmed"? Viimatinimetatu kuluks endalegi marjaks ära, kui tähtaeg liiga ligi hakkab kippuma.

Õhtul Kirikmäe Prismas, see on rahvast tulvil ja leivariiul on tühjaks ostetud!

P, 160. päev: park

Täna sajab kogu päeva ja veedan terve päeva toas. Puhastan ära rulluisud – võtan iga ratta järgemööda alt ja pühin ära laagrite peale jäänud liiva. Ehk on teisipäeval ilma.

Põhiosa ajast kulub aga meelelahutusele. Nimelt leidsin ükspäev videolõikude varamu, kus otsing "south park" leiab 3856 klippi, sh paljud "South Parki" jaod tervikuna. Terve nädalavahetusega jõuan ainult umbes 400. klipini.

Pärast uurin järgmise kojusõidu lennukipileteid, mis on, nagu ikka, paras matemaatika (kaalun variante "rong + lennuk", "buss + lennuk + buss" ja "rong + hotell + lennuk + lennuk"), sest lennupiletite hindade tekkemehhanism käib üle inimmõistuse. Paistab, et seekord panen jala maha ka puukingade ja tulpide maale.

L, 159. päev: viinamäel

Hommik väga hall ja vihmane. Nii vihmane, et ma ei lähe isegi poodi süüa ostma, sest vaja oleks jalutada linna (või, noh, vähemalt linna suunas esimese sularahaautomaadini) sularaha võtma ja võib-olla osta linnast bussikuukaart. Mul nimelt ei ole ikka veel vihmavarju. Keeran radiaatorid sisse.

Lõuna paiku võtan ette kaardi ja hakkan uurima, mida teha ootamatult jahenenud ilma ja võimaliku sajuga. Plaanitud rulluisuretk mööda tasast jõeorgu jääb ootama kuivemaid olusid.

Siis aga paistab, et vihm hakkab üle jääma. Matkaks on laupäev palju sobivam kui pühapäev, sest laupäeval bussid käivad, aga pühapäeval peaaegu mitte.

Teen kähku plaanid ja uurin järele bussiajad (tänu hiljuti leitud ühissõidukiportaalile saan võtta lähtepunktiks juba maja ees oleva bussipeatuse). Sõidan bussiga (kus õnneks on päevapileti tembeldamise masin) linna ja sealt teise bussiga riigi idaossa, väiksesse veinilinna W-ange-sse Maaselja kaldal. Kohale jõuan kell viis, aega on kaks tundi, buss läheb 8 km kauguselt G-angest tagasi 19.09. Linnake on täiesti välja surnud. Kilomeetri jooksul näen kaht jalakäijat, kaht mootorratast ja kolme autot. Sellel matkal teen kaardile pidevalt märkusi, hea pärast vaadata (eriti kui ühes kohas on ringristmik, mida kaardil ei ole), ka jalgrattateede olemasolu (õigemini puudumise) kohta. Istusin bussis aga valel pool ja sedasi jääb pildistamata Ö-anges hetkeks avanev hunnitu vaade. Aga märgin vaatekohad kaardile, et üritada neid pildistada tagasiteel.

W-anges tõusen üles orunõlvale ja avaneb tore vaade majakatustele, jõele, Saksamaa küngastele, uhketele pilvedele ja muidugi viinamägedele mõlemal jõekaldal. Ka teerada kulgeb viinamäel, nii et viinamarju näeb üsna lähedalt. Saagikoristusaeg hakkab kätte jõudma, viinamägedel askeldab pritsivaid ja pügavaid traktoreid ning üks onkel suure hundikoeraga. Õnneks ei ole tee lausa suletud, nagu seda päris saagikoristuse ajal pidavat juhtuma.

Vahepeal laskub tee A. külla, kus on huviväärne tilluke vanalinn (alla hektari), milles mitu maja paistavad olevat XVI sajandist. Jõepoolsetele majadele on märgitud kriipse ja kirjutatud aastaarve ja kuupäevi – mis muud see olla saab kui see, kui kõrgele on Maaselja vesi tõusnud. Koledaim üleujutus on esimese korruse pea tervena vee alla jätnud – hea, et majad omatahtsi ümber ei paiknenud. Aga see juhtus enne jõe süvendamist laevaliikluse tarbeks ja hüdroelektrijaamade ehitamist, nii et vast Maaselja enam eriti üle kallaste ei aja (või no kes teab).

Jõe kaldal on veinimuuseum, paraku juba kinni.

Edasi tõuseb tee uuesti üles orupervele, kus avanevad toredad vaated käänulisele jõele üles- ja allavoolu. Seal läheb päris kaua aega.

Edasi hakkan jõudma G-angesse, kus tahan enne bussi jõuda käia veel külast kilomeetrijagu lõunas kaardile märgitud vaate imetlemise kohas, sealt peaks kaardi järgi paistma uhke suur jõekäär. Ehkki tee sinnani on nauditav, sh linnulaululine ja tihaserohke metsatee, on vaade ise napp, sest maapind on laugem kui arvata ja esiplaanil olev viinamarjaistandus varjab jõe.

G-ange on väike, aga korras küla, keskplatsil ilus purskkaev hoiatussildiga Eau non potable / Kein Trinkwasser, kirikukellad hakkavad just lööma, tornikatuse servas istub metstuvi (vahest talle meeldib, et jalge all torn kelladest väriseb), tornitipus lame tornikukk. G-anges elavad viisakad lapsed, ütlevad möödujatele tere. Leian üles bussipeatuse ja peagi tuleb ka buss. Pikk, reisijaid on kõige rohkem neli. Lülitan fotoka sarivõttele ja teen aknast palju pilte, millest hiljem õnnestunumad välja nopin (aga mäkkesõidul on buss silmapiiri suhtes viltu, seda ma kahjuks ei osanud arvestada). Ühes külas on väga kitsaste tänavatega T-kujuline ristmik, kus buss mahub vasakpööret tegema väga-väga napilt.

S-w alevis käsib matkaplaan ühes pika ja veidra nimega peatuses ümber istuda. Kuigi jälgisin minnes hoolega peatusesilte, ei pannud ma seda S-w-s tähele ja nii märkan peatust alles möödasõidul. Vajutan kohe peatusenuppu ja buss peatub järgmises peatuses, mis õnneks on vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõnnin tagasi ja jõuan 194. bussile, kuigi plaani järgi oli vahetuseks aega 7 minutit, eelmine buss jäi 3 minutit hiljaks ja vajalikku peatusse kõndimiseks läks aega 2–3 minutit. 194. buss toob üle Kirikmäe (mille kino juurest tuleb peale neli varamurdeealist, kellest üks laulab, aga ei pea üldse viisi) otse maja ette.

Kogu õhtupooliku on olnud vihmata, kohati on piilunud ja pilvi valgustanud päikegi. Kogu matka on paistnud raja tagant T tuumajaama gradiiridest kõrgele tõusvad aurusambad. Sinna on mitukümmend kilomeetrit, ja aurusammaste taga kõrgub tohutu äiksepilv, mis aga õnneks siiapoole ei tüüri.

R, 158. päev: Zeppelin flieg

Otsin ühest peenest otsisüsteemist, mis kammib läbi mitu ülisuurt andmebaasi ja tõlkekorpust, paremat eesti vastet terminile Goldschlägerhaut (goldbeater's skin) kui kulla­valtsimisnahk (sest lehtkulda taoti selle naha abil ka enne valtsimise leiutamist) – ja arvake ära, mida ma ühest korpusest leian? – Mu enda lobeda ümberjutustuse lehtkulla valmistamisel kasutatav nahk, mille ma paar aastat tagasi leiutasin mingi kaubandusloetelu tõlkesse. Umbes sama nagu kunagi mingite raudteeterminitega, kus kiiruga leiutasin midagi, ning kui aasta hiljem juhtus sama asi ette tulema, leidsin ainsa vaste EÕKK tõlgetest ja see oli mu enda näputöö.

Kõnealust nahka saadakse veisepimesoolest (ühest veisest saab kuni 100 × 25 cm suuruse tüki), sellest olid tehtud, muide, tsepeliinide vesinikumahutid (mitu kihti ülestikku), nii et arvake ise, mitut veisepimesoolt oli vaja ajaloo suurima õhusõiduki, 245 m pikkuse ja 41,2 m jämeduse tsepeliini LZ-129 Hindenburg 16 mahuti jaoks!

Aga no siis leian kaubandusloetelust, et kullavaltsimisnahk ongi eesti ametlik vaste ja jätan selle sisse. Vististi Silveti sõnastik seletab seda kui 'õhuke nahk kullakangide vahel' (minu rõhutus), mis on peaaegu sama hea kui sama sõnastiku vasted, et basset on taks või et swift on vesilik... Veel üks argument selle toetuseks, miks mul isiklikku Silvetit ei ole ☺

(Zeppelin flieg! oli I maailmasõja aegne propagandamugandus saksa lastelaulust Maikäfer flieg!, kus maipõrnika asemel soovitati lennata tsepeliinil, ja mitte vaatama, kas kodu on maha põlenud, vaid hoopis Inglismaad maha põletama. Tsepeliinilendurid, muide, võtsid Inglismaale langevarjude asemel kaasa veidi rohkem kütust – müts maha nende vapruse ees. Mu teada on tsepeliinidega pommitatud ka Eestit, vähemalt kaks korda (1915 Paldiskit ja 1916 Valgat, viimases sai 4 inimest surma). Kui ma ei eksi, siis Riia turuhoone – Euroopa suurim turuhoone – peaks koosnema I maailmasõja aegsetest tsepeliiniangaaridest, mis mingi ime läbi on ajahambast puutumata jäänud.)

Lugejate harimiseks nädala leiukokkuvõte ka. Lugege ja mõelge, mis on läinud valesti: Lavasteine für Barbecue-Grills = "laavakivid barbecue-drilli jaoks" (barbecue-grilli laavakivid, näpukas või kuri speller), Leuchtröhren für Beleuchtungszwecke = "valgustustorud valgustamise jaoks" (gaaslahendustorud (valgustus)), Front­spoilerlippen = "esispoilerihuuled" (U-kujulise profiiliga esispoilerid), geflochtene Holzblenden = "tikanditega puitsirmid" (punutud puitsirmid, minu paljunäinud silmad nägid "tikitud puitu" esimest korda), Kites für Surfbretter (Sportartikel) = "tööriistad purje­laudadele (spordiartiklid)" (surfilaualohed (sporditarbed) – teate küll, tuulelohe lainelauaga lendamiseks ja ennast vastu laineid valusasti ära löömiseks), Tiefschutz-Suspensorien = "sügava kaitsega aluspüksid" (kubemekaitsmed), foam hands (cheering items) = "vahtkummist käed (tujutõstvad esemed)" (vahtkummist käelabad (kaasaelamisvahendid)), hotel resort = "hotelli suvitus­koht" (puhkehotell), ja – last, but not least – hospital services = "hospitali teenused" (haiglateenused).

Päeval äike, õhtupoolikul vägevad äiksepilved rebenevad, natuke päikest valgustab neid efektselt.

Viimasel hetkel (kolmveerand kaheksa) Kõrgmäe maksimarketisse oma napiks jäänud toiduvarusid täiendama. Et unustasin sularaha võtta (kaardiga enne maksta ei taha, kui järgmise kojusõidu lennukipiletid ostetud), on ostud suhteliselt tagasihoidlikud, küll homme jõuab. Ilmaennustus lubab nädalavahetuseks jahedat pilves ilma ja pidevat sadu, ööl vastu pühapäeva lausa paduvihma (milles ma küll pisut kahtlen, äkki on selles portaalis läinud lihtsalt millimeetrid ja sentimeetrid segamini).

N, 157. päev: mürin

Ööpäeva esimene sündmus on kohutav mürin ja kolin kell 2.04. See tundub tulevat köögist või vannitoast. Jooksen vandudes kohale ja muidugi on üks roostevabast terasest vannitoariiul seinalt alla kukkunud. Ilmselt on kondensatsioon ühe iminapa alla pugenud ja see kärises seinalt lahti. Riiuli poldid on lahti põrunud, aga midagi katki ei ole, isegi mitte WC-pott ega loputuskast, mis riiuli alla jäid. Hea, et riiulil midagi peal ei olnud peale plastist vannivahupudeli.

Ülejäänud päev on sellega võrreldes rahulik ja töine.

Deinstallin läpakas oleva Office XP ja installin Office 2003. Töötab ja võtab vähem ruumi, kui arvasin. Kunagi tuleb meilide jaoks taas kasutusele võtta nn suur Outlook, ei tea, kuidas õnnestub üle 700 nimega aadressiraamatu muundamine.

K, 156. päev: tibid ja kingad

Teen peaaegu näpuka (parandan kohe): "tehnilised tibid" (p.o "tehnilised teibid") – teip, kes veel ei tea, tähendab ÕS-i järgi eesti keeles ainult kleeplinti.

Minu äraolekul on keegi välistõlkija saanud hakkama saavutusega, et on pannud Pferdeschuhen aus Kunststoff vasteks plastist hobusekingad (plastist hoburauad).

T, 155. päev: tööuputus

Täna meenub minu olemasolu ilmselt tööandjale ja saan õhtuks kontrollida "150" pisipudinat (millest on 48 tk kummalisel moel juba kontrollitud ja kontrollimata on 99). Et alustan tavaliselt pikimast, kulub esimese peale mitu tundi (20 lk mõnesõnalisi juppe ja oh kui palju parandamist – nalja eriti ei saa (peale Eisschränke = jääkarbid (külmikud)), aga on muidu nürivõitu) ning taas tekib tavaline mure, kas jõuab poole kaheksaks valmis. Aga jõuan juba veerand kaheksaks ja siis kähku poodi, sest suurem osa korteris olnud söögist puhkuseaja kaht nädalat üle ei elanud.

Kirikmäe Prismas kohtun (kaks korda) eesti kolleegi M-ga ja tema mehega. Sealt korterisse. Õnnestub mõlemad otsad sõita sama piletiga ja veel nii, et tund aega kukub täis alles pärast eelviimasest peatusest väljumist. (Ma ei ole aru saanud, kas lähipileti tunnine kehtivusaeg tähendab, et sellega tohib tund aega sõita, või et sellega tohib tund aega ümber istuda (nagu näiteks Soomes).)

Bussipeatuses (kaval koht muidugi) on reklaam, et osta auto, saad mobiiltelefoni pealekauba! Kevadepoole oli Land Roveril (samal tänaval, kus elan, on Land Roveri pood, sõidan mööda) kampaania, et osta Rover, saad GPS-i pealekauba! Mõlemad on hinnasuhet arvestades sama hea, et osta mobiil, saad saata tasuta neli-viis SMS-i!

Õhtul kirjutan – nagu eile ja üleeilegi – üles Kreeka-seiklusi. Pärast sirvin Wikipediat ja avastan enda jaoks Rahvusvahelise Humanismi- ja Eetikaliidu. Põhimõtted on kõik väga meelepärased. Paraku näen, et ega Eestis, kus riigikirikut ei ole ja kus 2000. a rahvaloenduse andmeil on 1 121 582 vähemalt 15-aastasest elanikust usklikke 327 832 ehk 29% (kogu elanikkonnast – 1 356 931 inimest – teeb see 24% ehk veerandi), aga teles ülekantaval jõulujumalateenistusel on miskipärast alati kohal vabariigi president, humanismiühingut ei ole.

E, 154. päev: tagasi töhe

Puhkus sai läbi, kaks nädalat läks kiiresti ja sisaldas käiku kreeka pulmas, millest pikem kirjutis mu teises blogis. Tegelikult on üks nädal ametlikku puhkust veel ees, septembris.

Eilne kohalelend Frankfurti ja rongisõit siia läks seiklusteta.

Nagu lihavõtete aegu siiamaale saabudes oli ilm muutunud, nii ka seekord. Võrreldes vahepealse leitsakuga on nüüd lausa sügis käes: õhusooja on üle 20° ainult lõuna ajal. Ja pilves on ka sagedamini. Samas tööl ei leia ma kümnete puhkuse ajal saabunud meilide seast teadet, et leitsaku puhul lühendatud tööpäev oleks tühistatud.

Tööl on kõrvaltoast rootslane ja hispaanlane alla miinus neljandale korrusele kolinud ja ukse tagant nagi kaasa võtnud. Et mu tuba on trepi poolt esimene ja et mu toanaaber on aprillist saati haige, võib juhtuda, et ma ei näe terve päeva jooksul kedagi, kui just printeri või postkasti juurde ei pea minema.

Tööd on napilt. Meilis on üks kiidukiri ja üks laidukiri, samalt agentuurilt. Ühes kiidetakse, kuidas ma olen nigela tõlke suurepäraseks toimetanud, ja teisest, mille ma ise tõlkisin, on keegi agar toimetaja üle rullinud. Ilmselt oli mul seda tõlkides paha päev või sulg ei jooksnud, sest kaaskirjas küsitakse, kas kriitika, et tehti palju parandusi, vastab tõele; vastan ausalt, et toimetatud tekst on jah parem kui minu oma. See paraku on nii, et toimetamine teeb tõlke enamasti paremaks [välja arvatud siis, kui toimetab üks Eesti mootorsaefirma või üks teatud ministeerium, kellel on eesti keele grammatikast oma arusaam ja neil jätkub ka jultumust tõlkijale neid "vigu" nina alla hõõruda], sest tõlkija on tekstis nii kinni, et ta ei näe enam parendamisvõimalusi (eriti kui tähtaeg on kohe-kohe ega saa jätta tõlget laagerduma). Aga ma olen sellest hoolimata veidi loppis.

Töönappus väljendub selles, et kui muidu on teisipäeva õhtuks üle vaadata laadung tõlkepudinaid, siis mind on täna ilmselt ära unustatud, sest neid ei ole ühtegi! Mis tähendab, et lahkun esimesel võimalusel kell 16.31 (tööpäeval on varaseim lubatud lahkumisaeg E–N 16.30 ja R 15.15). Kavatsus on sõita Saksamaa vanimasse linnakesse, kiirrong läheb veerand kuus. Et liiklus on augustile omaselt hõre (on ju august siinkandi tavaline puhkusekuu), jõuan jaama veerand tunniga. Et rong on ees, istun rongis ja loen kodust kaasa võetud põnevat raamatut, "Eesti Mõtteloo" sarjast ajaloolase Paul Johanseni kirjutistekogu "Kaugete aegade sära".

T-st nimelt soovin hankida omale tarkvara ehk MS Office'i, millest mul on hetkel läpakas registreerimata variant, mida (Word + Excel + Outlook + PowerPoint kokku) saab veel kasutada 10 korda, vaja on hankida uus ja ametlik. (Senine on ka ametlik, ostetud 2002. aastal, Tallinna kastarvuti jaoks, aga paraku saab seda installida vaid ühte arvutisse, sama eksemplari kaht korda registreerida ei saa.)

Teen kiire hinnavaatluse jaama juures elektroonikakaubamajas, kus on riiulil ainult Office Professional ja tudengiversioon, viimane ei lähe mitte; siis võtan jalad selga ja käin vaatamas kesklinnas teisest kaubamajast. Seal on ainult tudengiversioon, nii et tulen tagasi jaama juurde. Mõtlen, et Professionali ja Standardi (mida tegelikult soovin) hinnavahe on suhteliselt väike, kusjuures Professional maksab poes umbes sama palju kui Standard Amazonis. Nii et otsustan siis selle investeeringu kasuks ja tulen tagasi jaama, kus ootan rongi ligi tund aega, sest ma ei viitsi teist korda linna jalutada, et aega veeta mõnes raamatupoes (ja kell on vist ka juba sealmaal, et need pannakse kinni).