T, tagasilend ehk mu keha on pisut nõrk ja nüüd on aeg kõike meenutada

Eestis sain hakkama kunsttükiga, et käisin kinos vaatamas uut Eesti filmi selle esimese kinosoleku ajal! Täpselt ei mäleta, millal see juhtus eelmine kord – kindlasti nõnda ammu kui 1984 („Hundiseaduste aegu”), aga võib-olla ka hiljem (1995 olin filmi „Tulivesi” esilinastusel, aga see ei loe.)

Film on „Seenelkäik”, mida mitmed lugejad kahtlemata teavad võtmes „jäin ukse taha” ja seetõttu filmi ennast täpsemalt ei tea, teised jälle, kes sisse mahtusid, teavad omast käest. Nagu võis lugeda ühest Fb-arvustusest, on film meeldiv vaheldus viimase aja Eesti filmile, kus „mees vaatab surnud kärbest laual ja mõtleb, kuhu pani ülemöödunud aastal redeli” – vrd ka Eesti näitekirjanduse klassikas, näidendis „Polkovniku lesk” koht, kuidas Remark sunnib laval istunud tumma vanameest mõtlema, kuidas külm ta õunapuud ära võttis; vanamees püüab, aga Remark märgib, et õunapuud juba paistavad, aga mitte see, et külm nad ära võttis. No vat.

Tegelikult lugu on nõrk, paar korda jääb asi seisma (kella vaatasin kaks korda, esimene kord ainult umbes 35 minutit pärast algust), aga nagu kombeks, rühitakse jonnakalt edasi ning lugu läheb jälle käima. (Nagu muusikaski: väidetavalt olevat Eesti muusikaajaloos ainus kord, kui lugu jäi kontserdil nii seisma, et tuli alustada uuesti, juhtunud 1980. aastate lõpus Tln raekojas Tln kammerkooriga, kus dirigent pöördus publiku poole, palus vabandust ja selgitas: „Me alustame seda lugu uuesti.”) Peaosatäitja Raivo E. Tamm on hea (ja mida vanemaks ta saab, seda rohkem meenutab ta mu vanaisa) ning äratundmismomente on rohkesti. Mõningase killupotentsiaaliga ütlusi ka. Metsavaated on kohati väga paeluvad.

* * *

Mida pikal lennusõidul ikka muud teha kui panna õigeks käekella. Mis aga oli jäänud tähele panemata: praegu on juba aastaaeg nii pime, et kella tuleb vahetevahel aknal praadida, muidu saab aku tühjaks. Ja mis saab siis, kui aku saab tühjaks? – Siis lõpeb aku seierite keeramise pealt ja kell hakkab näitama väga imelikke kellaaegu. Mingit moodi sealt enam ära ei saa (ilma kasutusjuhendita ma ei tea, kuidas sättida kella diginäitu). Proovin viis korda, vahepeal kella aknast paistva päikese käes soojendades. Tulemus on sihuke, et kell on umbes kaheksa tundi taga (ja minuteid, sekundeid ka). Nädalavahetusel olen ilma kellata, kuni see aknalaual jõudu kogub; vahepeal tundub, et ohoh, ainult kaks tundi on ees, aga diginäit ütleb, et ei midagist, hoopis kümme tundi on taga. Ma juba hakkasin vaikselt uurima, kust saaks umbes taolise uue kella. Nüüd tagasisiõidul proovin lennuki ja bussi vahel uuesti ning oh sa pühadeime, algul läheb ainult tund ja 20 sekundit ette ning, kui teen vajalikud korrektuurid, läheb lõpuks õigeks!

Eestis juhtus veel, et turvauuenduse tõttu oli IE unustanud siinmaise mobiilifirma veebikontori salasõna ning mis te arvate, kuidas seda saab uuendada? – Posti teel. Kirjutan sel teemal mobiilifirmale krõbeda sõimukirja, et 2012. aastal kõlab see nagu paha nali ja kuidas peaks uue salasõna sedasi kätte saama inimene, kes juhtub viibima välisriigis? Asjade käigust ette rutates öeldagu, et lõpuks sain uue salasõna nii meili kui ka postiga, mõlemad samal päeval. Arvake, mitu päeva läks? – Viis... Aga noh, eks mobiilifirma ise tea, millal ta arve maksmist tahab. Veebikontor on neil sihuke, et arve saab maksta krediitkaardiga, heheh.

* * *

Päike paistab, bussiakna tagant möödub värviline sügismaastik ja kõrvaklappidest meenutab kaugeid aegu äsja mu muusikakogusse lisandunud Onu Bella kogumik. („Viimane Eesti staar, kes sai staariks laulmisega.” – Mart Juur (ning pool kuningriiki sellele, kes leiab selle ütluse allika; usutavasti nägin ma seda kuskil ajalehes või raamatukaanel, mitte unes).)

[Hilisem täiendus: sedasi ütles Mart Juur Onu Bella „Dekameroni” tagakaanel. Õigemini kirjutas ta, et Onu Bella oli viimane eestlane, kes sai staariks eesti keeles lauldes. Poolest kuningriigist võtaksin Flandria, palun.]

Oh neid ammumöödunud aegu! See, mis kunagi oli üksnes ropp ja kole, on nüüd nagu helge kelmikas naeratus – nagu ka omaaegsed kõurikud Beavis ja Butthead on tänapäevase pilguga vaadates lihtsalt pisut tembutavad noorsandid. Ning ka eks ole laulude temaatika täpselt sama kui ülejäänud nüüdisaegses popmuusikas: kuidas veeta lõbusalt aega.

Kirjandushuvilised pööraku tähelepanu, kui peenelt põimib Onu Bella (või tema laulutekstide autor, kes ta enamasti oli ise) kokku tehnilised anatoomiaterminid ja arhaismid, kasutades neid võõristavates olukordades, kus tavaliselt öeldaks hoopis teisiti – on ju naljakas, eks? Tegelastel on vanamoodsad eesnimed (Oskar, Endel, Evald, Aadu jt), mis viitavad eestlaste (tšuudide) kaugemale ajaloole. Onu Bella vemmalvärsi stiilinäiteks olgu salm lüroeepilisest eleegiast „Armukeste kari”:

Kamasuutra praktika
see on Helle taktika
ja kui ma lahkun Kolga-Jaanist
vabanen kui mudakaanist
 

Minna – mitte minna – minna – mitte minna...

Räägib mulle kena juttu tähtedest ja kuust, ujee...

Kärakat on, on, on (või, nagu suvatseb pealkirja kuvada meediapleier, „Krakat on”)

Ajaloo võtmes saab teada, et varakapitalismi perioodil kakskümmend aastat tagasi tegutses Taaralinnas mitusada liputajat. Eks see üks mõistatuslik ja mõistmatu paik ole.

Onu Bella tähetund oli umbes aastatel 1989–1993. 1992. aasta noortelaulupeol juhtus, et teine tollane rahvalaulik, Tõnis Mägi oli just Rootsist tagasi tulnud ja laululavatäis noori pidi tema pärast rõõmustama ning „Koitu” suisa kaks korda kordama; räägiti aga, et kui Rootsi oleks läinud ja sealt tagasi tulnud hoopis Onu Bella, küll siis oleks kogu lauluväljak rõkanud laulu „Ma võtsin viina” ning küllap seda oleks korratud ikka rohkemgi kui ainult kaks korda.

L, 2054. päev: täna öösel me ei maga

Kell 2.05 hakkan astuma jaama suunas. Öö on soe ja tundub, et väljas on nahkhiired, kelle vaikset tiksumist on kuulda iga mõnekümne meetri järel. Ühel vaiksemal hetkel (autod sõidavad ka öösel) üritan salvestada. Helisalvesti suudab 96 kHz võttesagedusel jäädvustada kuni 45 kHz, aga paraku on seadme enda mikrofonid sedalaadi tavalised, et üle 20 kHz hästi ei võta. No pärast spektrit vaadates näen, et tiksumiskohtades on sagedusel üle 20 kHz peale jäänud mitu vaikset mummu, mida võiks seletada kui et nahkhiire ultrahelikisa mikrofonis siiski mingi nõrga signaali tekitas.

Bussisõidu tagumises pooles norskab minu taga üks härrasmees nii, et buss väriseb. Kella viiest olen lennujaamas (tuleb minna turvast läbi võimalikult vara, pärast on rahvast palju) ning hommikueinet küsin unisest peast kõikvõimalikke keeli segi puterdades (jah, ka eesti).

Ooteruumi pinkide vahel saalib viie ülekaalulise liikmega soome pere ja kurdab, et kuskil ei ole ruumi. Lennukis on 6 kohta kõrvuti, eks ole, ja iga eelisjärjekorras akna alla istuja võib saada nad enda kõrvale. Viimased paar korda olen istutanud end hoopis võimalikult ette vahekäigu äärde, saab pärast kiiresti minema. (Peaks järgmine kord istuma lennukis tahapoole ja jälgima, kui äkvel olen, kas kempsu vahet saalivad sagedamini vahekäigu pool või akna all istujad. Murphy seadus õpetab, et muidugi aknaalused.)

Reede hommikust laupäeva õhtuni olen maganud nii palju: reede õhtul ½ h, bussis 1½ h, lennukis u 2 h, laupäeva pärastlõunal veel nii 1 h. Üksvahe lennukis ärkan muljega, et oli aga imelik unenägu, nagu oleksin hiljuti seletanud, kuidas mõjuvad allveelaeva tüürid, kuni meenub, et aga seda ma tegelikult hilisõhtul kirjutasingi.

R, 2053. päev: nii et ära tahtis lämmatada

Vallamajas rahvaloenduse paberit ära viimas, postkontorist E fliis. Linna poole sõitvas bussis on vabakutseline DJ ja vabakutseline gaasivabrik.

N, 2052. päev: tõotan pühalikult seltsimeeste ees

Päeval lendab õige palju putukaid ja õhtul pärast päikeseloojangut on 18 °C. Uurin hoolikalt, kas maja taga nahkhiiri on; ei ole, maja ees ka ei ole. On vist läinud talveunele.

Tänane ülesleidus on, et Eestis annavad arstiks õppijad arstivande, kus selge sõnaga lubavad järgida teaduspõhist meditsiini. Usutavasti ei tea seda need posijad, kes kaunistavad end eksitava ametinimetusega „terapeut” (’sisehaiguste arst’), kuigi Eestis on piisavalt ka posijaid, kes oma tegevust ei häbene ja ütlevad ausalt ametinimetuseks „nõid”, „taimetark”, „tervendaja”, „ravija”, „ravitseja” jne. Respect! (Aga hoiatan, et ärge seda lingitud loetelu väga pikalt lugede, teil võivad tekkida tervisehäired.)

K, 2051. päev: soe sügispäev

Lõuna ajal sõidan saksa keele poole, kiire on. Siis vanadekodu ristmikult ära keerates buss äkkpidurdab, ees käib kaks vanainimest plaksti! pikali, buss jääb seisma, bussijuht kutsub kiirabi, sõitjad valguvad välja. Noh, jään veerand tundi hiljaks ega hakka õpetajale ütlemagi, et polnud minu süü, buss tegi avarii – kes seda usuks! Kui saabun, viipab keegi uus õpilane sõbralikult; algul ma ei tunne, aga siis meenub, et oli saksa keeles aasta tagasi.

Õpetaja jätkab oma tavalises ampluaas, mis, nagu esimene kord ennustatud, hakkabki muutuma tüütuks. Täna arutame teemal „Mida tegin eelmisel nädalal?”, millest tuleb jutustamiseks valida muidugi midagi nii üldist ja ümmargust, et rääkida tohib, aga mis oleks ühtlasi ka õpetlik. Jutustan siis sellest, kuidas tõlkija tõlkis sõnu, aga toimetaja mõtles ka sisu peale.

Teine, ettearvatav teema on muidugi see, et Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia. Õpetaja näitab Saksa TV-uudiseid, kus on illustreerivas pildireas ikka ka see, kuidas varasemas mitterahus täristati MG 42-ga (kindel see, et siis rahu ei olnud). Kirjutan seda praegu reede hommikul bussis; eile (N) ilmus feisspukki hullumeelne pildiga kirjutis (ja ega ma seda muidu ei teaks, kui kaks vabamõtlejast sõpra poleks seda totakust jaganud), kuidas peaingel Miikael tulevat Maa peale mingit võre ära võtma ning kuigi merineitsi ja ammuses parimas vormis Arnold Schwarzeneggeri ristsugutist meenutava ingli küljes on tiivad, mis midagi ei kanna, ümber linnud, kes meenutavad väga kõvasti räsitud aarasid, ja seljas midagi, mis peab ilmselt olema raudrüü, aga näeb välja rohkem nagu mõlkis Androidi sümboli kujuline ahjupann, siis mis on ingli käes – Saksa XVI saj palgasõduri kahekäemõõk, just selline, mida käiab mässaja „Viimses reliikvias”! See pildi ainus tõepärane detail paneb mu, ketseri, muidugi arvama, et aga miks ei võiks ingli käes olla parem MG 42, teeks sama puhta töö?

Seekord olen lõunatanud enne tundi ning üritan kohvikus võtta ainult kakao (kõik korrad enne olen alati seal majas söönud võileiva – mitu prantsuse keele kursust oli ka seal –, aga kohvimasinat käppinud üldse ei ole. Muidugi jään hätta, sest kassa juures hinnakirjas kakao on, aga masina nuppude juures ei ole. Järgmine kord olen targem.

Teises pooles jätkame saksa keele eessõnade harjutust. Mul on kaasas 1995 ostetud saksa keele grammatika, mille vahel muistsetest aegadest viis kollast lipikut, üks just eessõnade peatüki kohal (õpetaja jagas üle-eelmisel korral mingi teise asja kohta koopiaid – siin kursusel õpikut ei ole –, mille päritolu just sellest õpikust tundsin kujunduse ja šrifti järgi ära, nii et võtsin aga riiulist enda raamatu). Teeme harjutusi ja õnneks ei ole rühmas mitte kedagi, kes saksa keele eessõnade salateadust mõistaks. Grammatikaraamatu valik on väike (ainult 2 lk), aga ülevaatlik. Mõtlen, et peaks äkki tegema väikesed õppekaardikesed või muul viisil teemasse aega investeerima. (Valmis õppekaarte olemas ei ole, amazon.de-st kontrollitud.)

Lõpuks puurime saksa õigusteksti, mingit kohtujuristi seisukohta, mistaolise koledusega ma õnneks kunagi kokku puutunud ei ole, või õigemini selle kokkuvõttega pressiteadet. Õpetaja on kaasa võtnud ka teistes keeltes olnud pressiteateid, et me paremini aru saaks, ja jagab neid; isegi ungari keeles on, aga eesti keeles ei ole.

Kaks korda lendab akna tagant metsaserva eest madalalt ja aeglaselt läbi hiireviu. Põõsastel lendab mõni putukas.

Õhtu on soe (19 °C) ja kui päikeseloojangu paiku koertega välja lähen ning silmad teravasti taeva poole pööran, näengi jõe kohal kõrgel lendamas nahkhiirt (sellise sakilise lennupildiga sobib ainult kaks lendavat elukat: nahkhiir või lõoke; praegu on lõoke ilmselt välistatud). Mul ei ole nahkhiiretunnistit kaasas, pärast akna taga ükski nahkhiir ei lenda.

T, 2050. päev: linnud ja täpid

Kui õhtul bussipeatuse poole astun, lendlevad kontserdisaali kõrval kõrghoonete ümber kaks tuuletallajat. Hoonete otsas valvavad varesed ega lase neid sinna tiibu puhkama. Tuuletallajad on varestest väiksemad ja kisavad peene häälega. Neid tunneb ära iseloomuliku lennupildi järgi: nad võivad lennata väga aeglaselt, ka õhus rippudes, siputades kiiresti tiibadega, kuigi kui kiire on, lendavad väga kiiresti.

Hommikul lendas keegi väike lind plänn! vastu akent, mispeale läks kops üle maksa, otsisime välja punased täpikleepsud ja kleepisime jõepoolsed aknad neid täis: elutoa suurele aknale kolm rida, õhuaknale ühe, magamistoa aknale ühe, rõduuksele kolm. Lootuses, et linnud ei pea neid punasteks marjadeks. (Ükspäev, vist pühapäev, olin avastanud, et kui rõduukse klaasikiti sisse oli aastatega kinni jäänud palju pisikesi putukaid, olid selle alles hiljuti avastanud tihased ja sealt kõik putukad ära nokkinud ... koos päris palju kitiga. Umbes üle-eelmisel nädalavahetusel nägin ka mina, kuidas tihane tegi rõdulaes nööril köietantsu, kõndides nii nööri ja lae vahel (3 cm) kui ka, pea alaspidi, nööri all.)

Nüüd õhtul panen toas tule põlema ja vastu pimedust paistab aknal korrapärane muster punaseid mumme. Esimene mõte on muidugi, et aknale on maandunud mingi putukate vigurlennurühm, kaunisti mustris.

Täpid on väljaspool ja kui neid tuleb uuendada, kleebin pealistikku kaks täppi: alla musta, peale punase, siis ei paista pimedas täpid aknalt nii väga välja.

E, 2049. päev: pulmad tulevad

Kohalik leht kirjutab muudkui eesseisvatest pulmadest. Paneme kaks ja kaks kokku ning leiame, et kuhu mujale noorpaar elama asub kui meie peale, kus naabri kinnitusel olevat tema ukse kõrvalt eraldi trepiga eksklusiivne 9-toaline korter, mida just remonditi. Käsin näidata noorpaari pilti ja märgin, et just umbes sellist lüheldast habemikku ma ükspäev liftis nägin. Samuti märgin, et putukakantavate luurekaamerate tehnoloogia uuringud on tublil lõpusirgel, küll praegusi mudeleid meie tihased ka kanda suudaksid.

P, 2048. päev: Hexapoda

Päev läbi sajab pahinal vihma. Salvestan reedel laekunud helisalvestiga rõdulinde ning pärast surgin neid arvutis (lugedes sinna juurde põhjalikult nii salvesti kasutusjuhendit kui ka õpetust, kuidas saab Vista kuvama tarkvara vanu abitekste). Üksvahe on salvesti koguni statiivi otsas (Gorillapod). Arvake, kui kaua saab salvesti olla rõdupõrandal, enne kui lind seda nokaga proovima tuleb? – Kolm minutit.

Arvutis saab näha salvestist graafiliselt ja ei pea läbi kuulama kogu kohinat (vihm, maantee ja lennukid igasugu kombinatsioonides). Häälitsenud on neli liiki: rähn, rasva- ja sinitihane ning puukoristaja, reedest on ühel võttel kuulda ka musträstast. Eriti paeluv on kuulata 20 korda aeglasemini. Kui alguses lubasin panna rähni kisa mobiilitilinaks, siis nüüd on päris tugev kandidaat kohutav ulgumine, mis tekib musträsta kutsehüüust, kui seda aeglustada 20 korda. Õpin eristama sinitihase ja puukoristaja piikse, mis palja kõrva jaoks kõlavad üsna ühtmoodi.

Puukoristajate kutsehüüust selgub, et nende teravad (9 kHz) lüheldased piiksud varjavad tegelikult mitut lainetavat silpi, mille arv ja meloodia vaheldub. E pakub, et võiks hakata katsetama, kas need ka tähendavad eri asju.

Veel paigaldan voodile kaks lisajalga toetama kohti, kus raam on läbi vajunud ja välimine serviti iluliist katkenud. Koormust kannab muidugi mitte puitkiudplaadist sisemusega iluliist, vaid männipruss selle taga. Lisajalad on kõige jämedamast puitmaterjalist, mida kohaliku maksimarketi tööstuskaupade osakonnast osta saab, 22 mm ümarvardast (õnneks müüvad nad tänapäeval ka meetrist puitmaterjali, mitte enam ainult 2,5-meetrist nagu vanasti; pistsin meetrise lati seljakotti ja sain sellega käia koguni toidupoes, peaaegu kõigist ustest mahtusin läbi). Materjaliks mingi tundmatu kõva puit (kruvi- ja naelaaugud tuli ette puurida). Alumisse otsa on naelutatud jalast pisut laiem teraspadi (mis näeb välja nagu hiiglaslik knopka, kes soovib, küsigu, mul jäi mitu üle), ülemises kaks väikest nurgikut, millega lisajalg kinnitub raami külge. Nurgikud on teineteise suhtes nürinurga all ja mitte kohakuti, muidu puutunuks kinnituskruvid jala sees otsapidi kokku, ning voodi all asendis, et lisajalg taluks ka juhuslikku jalamükset. Lisajala kruvimisel voodi külge oli see trikk, et ruumi oli läbivajumist arvestamata ainult 171 mm, aga kruvikeeraja on 175 mm ning takka surumiseks peaks vähemalt ajuti vahele mahtuma ka käsi. Voodi raske kah, kes seda üleval hoida jõuab. Lahendus: paigalduskohast kummalgi pool püsti hantel, vahe läks laiemaks, pead muidugi pilusse ei pista ja kätt-sõrmi kruvikeeraja otsa all ka ei hoia. Pärast kaunistasin lisajalad kangasteibiga ja puha.

Veel tekib küsimus, kui vali on tolmuimeja. Põrandaharjaga on 60 dB ehk sama vali kui vestlev inimene meetri kaugusel (nagu võite arvata, on meil selline tolmuimeja, mille mootorivõimsus läheb ikka õhu imemise, mitte luust ja lihast läbilõikava kiljumise tekitamise peale nagu ühes tuntud perefirmas, mille nime jätan praegu enda teada). Peene otsakuga aga kogunisti 15 dB valjem.

Veel ennistan pildiarhiivi 270 isa võetud fotot. Mitte et nende skannid kadunud olnuks, aga need olid jäänud vanale kõvakettale ja Lr ütles, et ei leia pilte üles. Lisan märksõnad ja võttekohad ning lasen uuel Lr-l teha slaidide värvid normaalseks. Nagu teada, on nende hulgas foto minust full frontal (vanuses 2 või 3 a, sest tol muistsel ajal käisid väikelapsed rannas alasti) ja rajooni noorte spetsialistide klubi suvepäevad ehk väljasõit rohelisse ehk päevitusriietes seltskond, muu hulgas vähemalt üks praegu tuntud inimenegi, õllekann käes ja ainsaks riideesemeks villased päevituspüksid, naaldumas vastu vana Volgat, mis on ilmselt rajooni parteibossi ametiauto, sest järgmisel pildil on umbes samas fassongis ja väga šeffides päikeseprillides minu onu, kes tollal oli tema autojuht. Ning nüüd mõtlen, et mis muu vana Volga oli ka sel pildil, kui elu esimese lennukisõidu teinud 89-aastase perekonnatuttava auks korraldati suur ringsõit mööda maakonna vaatamisväärsusi (papil elas kaks tütart Kanadas ja ta oli lõpuks saanud loa käia neil külas, aga ta polnud kunagi varem lennukiga sõitnud ja tahtis esialgu kohaliku lennuga proovida, kuidas värk on; jäi rahule ja kui suurel lennul ümberistumisel välismaise firma lennukile veeretati ta ette ratastool – mis atribuut Nõukogude lennufirma Aerofloti arsenalist mõistagi puudus –, lükanud ta selle uhkelt eemale ja teatanud, et tema kõnnib ise – ega siis välismaine lennufirma teadnud, et see vitaalne papi kõnnib tavaliselt 10–20 km päevas).

L, 2047. päev: rahvusvaheline selge väljendumise päev

Hommikul, kui koertega jalutan, küsitakse erakordne küsimus: kus on tantsukool. Olen hetkeks sõnatu ja leian, et majades, mis nurgal võõras ringi vaatas, seda kindlasti ei ole. Kui on kaugenenud kuuldekaugusest välja, meenub muidugi, et teisel pool tänavat mitusada meetrit edasi, samas majas kui zumba on. Aga loodan, et vahest ta on püsiv ja küsib kelleltki veel, kes teab kohe.

T-s poes ja söömas. Söögimaja on täis ja öeldakse, et tulge 5 min pärast uuesti. Pärast on rahvast vähem. T. toomkiriku ees platsil (end. surnuaial) on pühapaiste üle keskmise loodusliku fooni (küllap graniitsillutise tõttu, nagu korteris esiku põrandaplaadidki, mis küll ei ole graniidist, ega).

Oleme asunud „Midsomeri mõrvade” teistkordsele täielikule läbivaatamisele ning on tekkinud uusi mõtteid, millest saaks kirjutada raamatuid lisaks olemasolevale võttekohtade raamatule:

• Joyce Barnaby kokaraamat (sh see, mis roogade peale saab mr Barnaby päästva telefonikõne)
• hukkumisviiside põhjalik statistika (arv igas filmis, kes, miks, kuidas jne)
• „Surm saabus Saabis” ehk mis margiga sõidavad mõrtsukad, ohvrid ja lihtsalt kahtlusalused. Praeguseks on kindel, et kui vanainimene sõidab filmis jalgrattal, siis ta filmi lõpuni ei ela.

R, 2046. päev: eredam kui tuhat päikest

Mind tuntakse postkontoris juba nägupidi, sest uus töötaja saadetakse mu paki järele juba enne seda, kui olen jõudnud ulatada pakisildi.

Kui bussilt saabun, asub majauksest sisse noor ema kahe lapsega, kellest üks tekitab sellist põrgulärmi, et kougin taskust telefoni ja proovin, kas selle aku laengu viimase 1% hingitsusega veel läheb käima detsibellirakendus (et noh kas noor ema peaks ametlikult kandma kõrvaklappe). Läheb ja olgu see uskumatu tulemus kirjas ka siin: umbes 3 m kauguselt 94 dB (kalibreerimata). Olen siin blogis pajatanud loost, kuidas samasugune mure dirigendi kõrvakuulmise pärast tekkis meeskoorilauljail ja viiskümmend meest suutsid auditooriumis forte fortissimo tekitada 93 dB (kalibreeritud, koori ees). Noh, ühelt poolt viiskümmend meest ja teiselt poolt mõneaastane lapsenääps, kes laulaks nad napilt, aga kindlalt kõik sohu. Öelge veel, et tänapäeva noorus midagi ei suuda!

Õhtu on selge ja soe ning kui napilt pärast loojangut tulen koertega jalutamast, alguses kuulen majatagusele käigurõdule astudes nahkhiirt ja alles siis näen (sedasorti nahkhiired, kes meie kandis elavad, teevad sellist häält, et palja kõrvaga kuuleb minuvanune inimene iseloomulikku vaikset tiksumist). Kalendri järgi on juba 12. oktoober, meenutagem, ja eelmine kord nägin nahkhiiri septembri alguses, kui mitte augustis. Muidugi torman kohe tuppa, haaran nahkhiireanduri ja kougin kastist helisalvesti ning üritan seda saada käima, aga enam nahkhiirt ei ole. Nii jääb jälle uurimata, kas ka telefoni reaalaegse helispektri rakendus (mis läheb täitsa vabalt välja umbes 22 kHz-ni) näitab nahkhiirekisa alumist otsa.

N, 2045. päev: nagu Briani jutlus

Tänane tõlkepärl on sihuke: expression machinery of the cell ~ raku masinavärgi ekspressioon (õige on raku ekspressioonimehhanism). Ega ma siia pane asju naermiseks, vaid ikka selleks, et lugejad saaksid õpetust ja võimalikel autoritel oleks väga-väga häbi. Täiesti arusaamatu, kuidas on lastud rakufüsioloogiast tõlkima inimene, kes ei tea isegi seda, et jutt on rakus toimuvast valkude ekspressioonist!

Päeval postkontoris, kuhu on saabunud E keeleõpik, mida ei oldud raatsitud eile postkasti toppida. Õhtul on tulnud ka silt, et postkontoris ootab mind järgmine saadetis; imestan, et nii ruttu, alles eile tellisin ja alles täna tuli meiliga teade, et pandi teele.

Tööl on võrdlemisi igav koosolek, kus mõtted rändavad omi radu, kuni arvan kuulvat koosoleku juhatajalt ühele naiskolleegile suunatud ütlust all the bras you wear. Ilmselt ütles ta midagi muud. (Monty Pythoni fännid meenutavad seepeale muidugi „Briani elu” esialgses stsenaariumis (mille järgi tehtud film kestnuks mitu ööpäeva) olnud ja filmimata jäänud kohta, kuidas Brian ütleb [Cursed are those who go off and listen to false teachers] and join false sects, mida kuuldakse muidugi valesti ning seni igav jutlus saab pöörase pöörde. Fännid teavad seda muidugi filmiraamatust, mis oli ka trükitehnilises mõttes erakordne trükis, sest koosnes kahes eri trükikojas tehtud ja pea-ning-jalad-pidi kokku köidetud osast, millega hiiliti mööda seadusesättest, mis keelas Inglismaal jumalat pilkavate raamatute trükkimise.)

K, 2044. päev: aeglased teed

Meilis on teade, kus kirjutatud septembris toimunud kohtumisest, mille teemaks oli „N.N. mälestuseks”, kus N.N. on ühe klassikaaslase nimi. Seia metsade ja mägede taha liiguvad uudised aeglaselt ning sageli imelikke teid pidi, aga mis on juhtunud, ma ei tea.

Siis selgub ka, et saan ikka spämmi mingilt Prantsuse fotopoelt; kui hästi meenutada, oli see vist see imelik pood, kust tahtsin 2010 jaanuaris osta objektiivi, aga mis veidral kombel ajal ostmisest ülekande laekumiseni kellelegi teisele ära müüdi. Raha makseti küll kenasti ja kiiresti tagasi, aga rohkem ma nendega tegemist teha ei taha.

Saksa keele tunnis on arutlusel eelmisel kolmapäeval Baieri pealinnas Münchenis toimunud taasühinemispäeva riiklik tähistamine (mis jäi küll pisut samal ajal samas toimuva Oktoberfesti varju), kus näiteks eri piirkondade rahvarõivis inimesed laulsid Saksa hümni. Õpetaja küsib, kes kirjutas Saksa hümni viisi; jälle ainult mina tean, et Haydn. Aga sõnade autori kohta ta ei küsigi ja ma ei saa sedasi oma silmaringi näidata. (Kas ma siin seda olen maininud, et inglased üritasid isand von Fallerslebeni kodusaart Helgolandi 1946 täies ulatuses õhkida – kuigi muidugi mitte seepärast, et üks selle asukaid oli kunagi luuletanud tollal veel olematu Saksamaa piirideks, et „Maasist kuni Meemelini, Etchist Belti hüüab hääl”*, mis neljast orientiirist ei puutu praeguseks enam Saksamaad kolm?)

* Vt „Gaudeamus! Tudengilaulik. Sõnastik. Kombed” (Tartu: Tapper 1935)

Õpetaja üks lemmikmeetodeid on lasta meil järgemööda jutustada, mismoodi on asjalood meie kodumail. Kümmekond inimest reas, ainult Rumeeniast ja Portugalist on kaks, ülejäänud riikidest kõikjalt üks; hulk aega kulub ning kuivõrd ma juhtun istuma üsna ukse juures ja küsitlemine algab akna juurest, jõuan alati põhjalikult välja mõelda, mida ütlen. (Akna vastas istudes näen kogu seina suurusest aknast aknatagust maalilist metsaserva.) Peame rääkima rahvariietest ja aeg-ajalt urgitseb õpetaja, kas ikka kohe keegi argielus ei kanna. Keegi vedu ei võta, isegi Rumeenias ei kanta, aga siis ütleb hollandlane kogemata, et tema kodukülas kantakse puukingi, ning asi võtab halva pöörde: „Kus nendega käiakse?” – „...Igal pool!” – „Kust said?” – „... ... Naaber tegi!” jne.

T, 2043. päev: matemaatika vedru on läinud rooste

Teeme perekondlikult matemaatikaülesandeid, mis iseenesest on lihtsad ja vajavad umbes-täpselt üht-kaht tehet. Kõik on suurepärane ja lihtne, kuni mu matemaatika-ego saab kõvasti kolki, kui ühes ülesandes tuleb leida x, kui see on 80% võrra suurenenud ja saadud y. Mina kähku, et x on järelikult 20% y-st ning y tuleb jagada 5-ga, saades väga vale vastuse. No õige vastus on muidugi nii lihtne kui x = y : 1,8 ja põen hulk aega, et ma ise selle peale ei tulnud.

Aga kasutades sama propagandavõtet nagu muiste Soome MTV3, kus aastaid räägiti Eestist ainult negatiivses võtmes – kui mujal läheb halvasti, siis läheb ju „mittemujal” „mittehalvasti” (selle ajel kirjutasin tollal propagandaessee „Mida teeksid soomlased eestlasteta?”), meenutan taas iseoma kõrvaga kuuldut, kuidas doktoritöö kaitsmisel kõrgeauulise Tartu Ülikooli professorite saalis kuulutas üks meditsiiniprofessor protsentarvutuse taolisi uudseid võtteid: „Teil oli 96 patsienti ja te arvutasite sellest protsendi. Protsent on aga üks sajast ja 96 patsiendist ei saa protsenti arvutada. Teil oleks pidanud olema ikka 100 patsienti!” – mille peale oli saalis hämmeldunud vaikus, sest kesse prohvessoriga ikka vaielda julgeb. (Hiljem sain teada, et see professor olnud mu onunaise õe pinginaaber, kes kinnitas, et ta maadelnud matemaatikaga juba koolis.)

E, 2042. päev: valmistume talveks

Näen tõlget, kus tõlkija on teadnud, et sõnade kordamine on „paha”, ja on, nui neljaks, lauses neli korda korduvat tegusõna vägisi vaheldanud. Näitan seda kolleegile, märkides, et tõlkija elu on lihtne, aga selle soga peab mõistlikuks muutma ikkagi toimetaja; kolleeg märgib, et tõlkijal jäi tegusõnadele sünonüüme otsides kahe silma vahele, et lauses on ilusti alles ka neli täpselt sama ja täpselt samas vormis nimisõna. Pärast toimetamist on lause kõvasti lühem ja sealt on koondatud nii korduvad nimi- kui ka tegusõnad; teave on alles põhiliselt endistes täiendites.

Veel tuleb arutlusele zombide rünnak ehk selliste vanurtõlkijate aktiveerumine, kes kasutavad 1983. a reformi eelseid väliskohanimesid.

* * *

Täna saan postkontorist paki kätte. Ei tea, mis maal see heas mõttes õudustäratava välimusega fliis on tehtud, aga suurus M on vat suuremgi kui mu TG-suuruses (très grand) talvefliis (millest eile jalutamisel selgus, et kui minu ümbert kadusid kevadel liigsed kilod, tekkis minu ja fliisi vahele õhuvahe, kust puhub külm tuul sisse). Nõndap et see saab minule ja E-le tellin kohe hoopis XS-suuruse (umbes selline plaan oligi, et algul üks suurus, siis vaatame, kummale see selga mahub, siis teine).

E laseb mul lubada, et ma taolise jõulise steitmendiga tööle ei läheks; luban teha hoopis passipildi.

* * *

Kui juba siin Läti Henrikule jutt läks, siis ükspäev leidsin kroonikast (XXIII:8) mõttetera, et lollide arv maailmas on lõputu (Et veniunt stulti quidam ex nobis, quorum infinitus est numerus, ...). Vähe hiljem leian, et kaks korda on Henrik maininud ka perverte, õigemini pervertset rahvast (perverse gentis; samuti kasutas ta üksvahe Lembitu kohta epiteeti perfidissimus, mida on eesti keeli ümber pandud kui ’truudusetuim’): üks kord 1223. a mässavate sakalaste kohta ja teine kord saarlaste kohta, kes 1226 paavsti saadiku (paavst oli teatavasti kõigevägevama maine asemik ja tema saadik seega maailmas vägevuselt teine inimene) Modena Wilhelmi palge ees lubasid riiglastele igavest truudust, aga siis, kui see selja keeras ja tagasi Saksamaale purjetas, läksid tegid Rootsi suure sõjaretke ja tassisid sealt nurjatuteks tegudeks tagasi nii palju kristlikke naisi ja neitseid, et Riiga maha jäänud siivsal preester Henrikul läks silme eest mustaks ning riiglased tegid Saaremaale 1227 alguses massiivse sõjakäigu, kus piirati, kaevati, lasti ja pommitati Muhu linnust, millest joonistas koleda pildi Ott Kangilaski, mis päris hulk aega ilutses igasugu ajalooõpikutes, ning mille vallutamise kohta parastas Henrik, et saarlaste linnust neelab tuli, kristlased aga riisuvad rõõmsasti saaki, jättes järelpõlvedele seletamata, et ega ristisõjas muud palka makstudki.

P, 2041. päev: kosmosemutid

ETV räägib „Eesti panusest kosmose vallutamisesse” ja nanosatelliidist kui enneolematust riiklikust teadussaavutusest. Nuuh, nanosatelliite teevad mujal maailmas tänapäeval tudengid laboritöödena.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid sellest, et viimane nädal aeg olen pühendanud iga vaba hetke vanade kroonikate nokkimisele ning täna õhtul saab läbindatud HCL inglise tõlge (seda ei saa teha kaua järjest). Lõpupoole on tüdinud ka inglise tõlkija, sest umbes XXIX ptk sissejuhatavaid luuleridu on ta kritiseerinud, et Henriku värss tegelikult üldse ei jookse. Inglise tõlkes on pärisnimed üldiselt (üldiselt, rõhutan) säilitatud ladina kujul ega ole näiteks kohanimedega tehtud seda tsikibrikit, mida võib lugeda eesti tõlgetes (nagu et Henriku mugandus Ykescola on Jungil Üksküla, Mägistel Üksküla, aga Kleisi tõlke esimeses trükis äkki praegune läti Ikšķile, nagu elanuksid seal liivlaste asemel lätlased). Eesti hõimude nimetused on kõik nii, nagu kroonikas, kuigi käsi võib olla mängus ka trükiveakuradil, sest kõik lugematud korrad on ugalasi (Ugandi on kroonikas Ugannia) nimetatud sõnaga Ungannians.

Käime õhtul „trilla-trulla üle silla”, kiriku juurest üle uue jalakäijasilla tagasi. Ma naeran nii, et vats vabiseb, et moodsa puitsilla ehitajad ei ole täinud kasutada ilmastikukindlat vineeri ja isegi vist veel enne ametlikku valmimist on see juba lagunenud.

D. maantee ääres astume tagasi mööda jõepoolset külge. Ma ei ole seal pool käinud kunagi ja täitsa nagu võõrast teed käiks.

L, 2040. päev: rähnid on tagasi

Rõdul on tagasi noor rähn, kes mind nähes lendab lehise peale ja teeb näo, et uurib seda, mind silmanurgast jälgides.

Näen, et rähn liigub puutüvel allapoole, saba ees. Ega ilmaasjata välimääraja märgi, et puutüvel ronib, pea alaspidi, ainult puukoristaja.

R, 2039. päev: dr No 50

Päeval postkontoris seltsi liikmefliisi järel. Postiametnik kehitab õlgu ja ütleb, et tulge esmaspäeval jälle. Nagu siit lugeda võib, on viimasel ajal juhtunud mitu korda, et postkastis on silt, et kirjakandja käis, aga pakk ei mahtunud postkasti ja tulge postkontori järele kuupäeval X (mis on sama kui silt tuli). Nii tark ma juba olen, et mitte rutata postkontori samal X. kuupäeval, sest kirjakandja pakiga postkontorisse kohe ei kiirusta. Aga kaks päeva – no kuulge! Kirjutagu siis sildile kohe, et tulge järele alles ülehomme, teaksin tulla õigel päeval ega pea raiskama pooltteist tundi nagu täna.

* * *
Täna saab pool sajandit esimesest Bondi-filmist. Üks filmihuviline töökaaslane märgib feisspukkis, et sai kümme aastat tagasi Sean Connerylt põsemusi ja ei ole põske pesnud seniajani.

N, 2038. päev: neljapäev

Esimene täistööpäev pärast puhkust on ikka raske ja pikk, isegi kui puhkus oli ainult paar päeva ning reis väsitav.

K, 2037. päev: 70 aastat kosmoselendu

Meenutan siin üht natuke ununud aastapäeva: nimelt ei saanud kosmoselend 55 a vanaks mitte neljapäeval, vaid 70 a vanaks kolmapäeval. Tõsi, tollal oli orbiidi saavutamiseni aega veel viisteist aastat ja üks päev, aga ajalooraamatutesse läks siiski kirja sihuke ajalooline lause:

Dieser 3. Oktober 1942 ist der erste Tag eines Zeitalters neuer Verkehrstechnik, dem der Raumschiffahrt!

Nagu varemgi siin blogis mainitud, ütles seda suurraketi A 4 (mis hiljem sai propagandanimeks V-2) esimese eduka katsetuse järel peetud tänukõnes Peenemünde katsejaama ülem Walter Dornberger. Nimelt tõusis tol päeval see 14 m pikk ja 5,5 t raske rakett ligi 90 km kõrgusele ehk esimese inimkätega tehtud esemena atmosfäärist välja, õhutühja maailmaruumi, näidates, et see on võimalik, rakett ei lähe tõusul lõhki ja atmosfääri ülakiht ei koosne paukgaasist, nagu oli 1930. aastatel mõni teadlane oletanud.

Ning nota bene: päris alguses juubeldati üleüldse kosmoselennu pärast, mitte selle pärast, mis riigi rakett lendab kõrgemale või kiiremini.

Ning see tänukõne trükiti ära Dornbergeri mälestustes, mille esimene trükk ilmus 1952 (V2 – Der Schuss ins Weltall) ja millest ma ülaloleva lause praegu ümber tippisin (lk 23). 1952 oli viis aastat enne 1957. aastat.

* * *

Saksa keeles on aga kõneks hoopis teine aastapäev (mille me üldse ära unustasime, nii et E läks hommikul T-sse poodi ja see oli, nagu oleks katk üle käinud). Nimelt eks ole täna Saksamaa riigipüha, taasühinemise päev (1990). Müüri langemine see ei olnud, sest müür langes 9. XI 1989, aga 9. XI on Saksamaal juhtunud ka palju koledat, nimelt kristallöö (1938), nõndap et riigipüha sellele päevale panna ei saanud. Tulemuseks on taoline steriilsevõitu riigi sünnipäev, mil kodanikud midagi iseseisvalt ette ei võta.

Just samal hetkel avaneb klassitoa uks ja seekord esimest korda kohale saabunu, kes ei tea, et täna algas tund veerand tundi varem, kuuleb koledat sõna Kristallnacht, ja jääb, üks jalg üle lävepaku, uksele seisma. Küsib üle, kas see on ikka saksa keele 9. kursus.

T: tagasisõit ehk seitse uskumatut lugu

Pikal nädalavahetusel kuulsin nii mitu uskumatut lugu, et kaalun tõsiselt helisalvesti hankimist (pealegi kui omalaadse mikrofoni kriitilise komponendi ehitamise läbirääkimised olid edukad):

• Esiteks, kui seisin minekul lennujaama väravas eelisjärjekorra kastis, kalpsas ligi võõramaalane, kes nähtavasti õppis eesti keelt ning soovis asuda seda harjutama veel enne Eestisse jõudmist:
  „Kus sssinu kodu on?” küsib ta.
  Mina: „?!?”
  Väljamaalane kordab: „Kus sssinu kodu on? Tallinn, Pernu, Rakfere?”
  Ütlen A. kreisilinna. Väljamaalane ei mõista, kordab kaks korda: „Rakfere?”
  Mina: „Ei.”
  Väljamaalane teatab: „Minu kodu on...” (järgnes arusaamatu kohanimi, mis võis olla kas Oslo, Olsen, Bolsen või midagi nende vahelt või need kõik kokku).
  Mul on väga piinlik, aga ma ei ole taoliseks lähenemiseks üldse aldis.
  Vahepeal sõimab ta – kell on pool seitse hommikul! – telefoni teel kellelegi, kui vilets on asjaomane lennufirma. Siis märkab ühe daame käes Eesti passi nahkkaasi ja läheneb talle: „Sssinul on Eesti pass?” – aga kahjuks hakatakse siis lennukisse laskma ja see ülihuvitav dialoog jääb minust kuulmata. Pärast E märgib, et vahest oli härra õppinud mõnest taolisest keeleõpikust, kus tegutsevad Vello ja Linda ning vanaema käib pesu pesemas ning töötavad pastakate täitmise teenindused.
• Teine kahekõne ulatub mu kõrvu juba Kilulinnas, kui sõidan pikka etnograafiaekskursiooni tegeva liinibussiga magalarajooni poole. Minu taga istuvad kaks noortudengit, kes – jutust arvates – tulevad Tartu bussilt, on rebased ja ei ole veel väga tuttavad, igatahes on noormehe jutus veel liiga palju hooplemist.
  Neiu: „Mis sa esimese asjana teed, kui koju jõuad?”
  Noormees: „Lähen kusele.”
  Neiu: „Ja pärast seda?”
  Noormees: „Pesen käed puhtaks!”
  Ma ei liialda karvavõrdki, täpselt selline kahekõne oli.
• Kilulinnas käisin elus esimest korda teletornis, kus nüüd on atraktsioon „170 m tühjust” ehk põrandaaken, mis lülituse peale on matt või siis läbipaistev, nii et sellest paistab allapoole, nagu silt ütleb, 170 m tühjust. Muidugi tahtsin seista seal peal ning ema märkis, et mis siis saab, kui aken läheb katki. Rahustasin, et ärgu muretsegu, küll tehakse pärast korda. — Aga mitte iseoma tarkusest ei tahtnud ma praegu rääkida (kuigi öeldagu veel, et sain hakkama ka sententsiga, vastuseks mingile inglijamale, õigemini väitele, et ega muinaslood ju kahjulikud ole[vat], et taolised muinaslood võivad olla rääkijale isegi kasumlikud) ega mitte teletornis Riia viida juures põlvitavatest lätlastest, vaid sellest, kuidas aknast kissitasid silmi kaks sellist vanahärrat nagu The Muppet Show külgloožis ja üks märkis: „See kahe torniga, see on ju Olümpia!” Ja teine kiitis takka: „Mis sadam see on? Ah Pirita sadam? See on ju jahisadam! Aga kus siis Tallinna sadam on?” – ning mul oli kuri plaan kõndida teiselt poolt neile vastu ja märkida Muuga sadama kohta, et see on tegelikult Pärnu sadam, aga lihtsalt paistab väga hästi, mispeale ema märkis, et ei lähe läbi, aknalaual on kirjas, mis kuskilt paistab.
• Neljandad uskumatud repliigid tekkisid hambaarstide juures, kus esiteks ja teiseks ütlesin ühe hambaarsti uuelaadse pääsla juures veerandtunnise vahega laused „Ma ei saa sisse!” ja „Ma ei saa välja!” ning teise hambaarsti assistent ütles: „Oh, kui suur!”, nimelt hambajäljendi vormi kohta, mille minu hambaarst oli kaasa andnud ja mis nähtavasti oli teist marki kui nende endi omad.
• Viiendaks kuulsin tagasisõidu lennujaamas repliiki „vat bussis on neli tundi istuda täitsa normaalne, aga lennukis ei ole”.
• Kuuendaks olid lennukis kaks kõva häälega rekkajuhti, kelle tekst oli nagu puhas kuld, aga nagu puhta kullaga ikka, läks ajapikku tüütuks ja tuli summutada kõrvaklappidega. Seega kuulsin nende suulisest loomingust ainult arutelu, kumb on raskem, kas 30-tonnise rekkaga tagurdada või reisilennukiga (B737-8AS) maanduda. Pärast seda hakkasid nad kiitma Savisaart ja panin kõrvad kinni.
• Seitsmendaks, kui ootasin sihtlennujaamas istudes ja raamatut lugedes bussi, mis mind mägede ja metsade vahelt jälle inimeste juurde tooks, kuulsin selja tagant häiriva korrapärasusega korduvaid sõnu. Kuulatlesin teravamalt: Stein... Papier... Schere... Schere... Papier... Papier... Ühesõnaga, keegi mängis kellegagi kivi-kääride-paberi-mängu, mida olin arvanud jäävat umbes minu isa lapsepõlve ehk kaugesse minevikku (koos teiste taoliste mängude nagu sussi ja noaga*), igatahes ma seda seni elavesituses XXI sajandil kuulnud-näinud ei olnud. Ma vaadata ei julgenud, aga mulje jäi, et vähemalt mõni oli türklane või muhamedi usku pöördunud sakslane.

(* Sobiva aluspinnase ja käibevahendite nappuse tõttu me isekeskis sussi ei mänginud, aga nuga küll.)

Teletorni pilet ja selle ülisuperkõrgtehnoloogiline kontrollimisviis (paremal)

Lennujaama sees ja ees tammuvad umbes sellised lõunamaised härrasmehed, kellel on habe nagu diktaatoril Aladeenil enne New Yorki sattumist ja kelle rõivastus paneb esiteks teist korda vaatama, et äkki on O. bin L. elus, ja siis kohe eemale vaatama, et äkki nad vaatavad, et ma vaatan. Mis on kohati raske, sest üks kolmik seisab bussipeatuses sõiduplaani ees ja ma üritan seda näha nii kaugelt kui võimalik, mis jätab mulje, nagu ma muudkui kõnniks joonelt nende poole, ise teravasti vahtides.

Pärast siinmaal ostan raudteejaamast uue kuukaardi ja kohe märkan, et siinmaal on võõramaalaste ilme ja häälekaja hoopis teistsugune.

„Alternatiivmeditsiini abil võib inimene leida tee hauani” ja teised valestilugemised (juuni–september 2012)

Hiina lennuki pardameeskond ja reisijad kaaperdatakse
[Hiina lennuki pardameeskond ja reisijad nurjasid kaaperdamiskatse (PM)]

Vallalised naised on õnnelikumad kui vallatud mehed
[Vallalised naised on õnnelikumad kui vallalised mehed (PM)]

Kuidas tulnukatega toime tulla?
[Kuidas tülikate sugulastega toime tulla? (PM)]

Õhujõud pole täpsustanud, kui palju inimesi õnnetuse hetkel lennuki pardal viibis. Teadaolevalt toimetati sündmuskohalt hambaravile aga kolm inimest.
[...haiglaravile... (PM)]

Välismaalaste toredad ettekujutused Eestist
[Välismaalaste tobedad ettekujutused Eestist (D)]

In tennis, Serena Williams wins the women's singles and men's singles
[In tennis, Serena Williams (pictured) and Roger Federer win the women's singles and men's singles, respectively, at the Wimbledon Championships. (Wikipedia, In the news)]

Sie kämpften für die Helmut
[Sie kämpften für die Heimat (amazon.de)]

Alternatiivmeditsiini abil võib inimene leida tee hauani
[Alternatiivmeditsiini abil võib inimene leida tee tõeni (ML)]

Unistuste koeri ostnud naist kimbutavad vaimud
[Unistuste korteri ostnud naist kimbutavad vaimud (D)]

Teelistele raiped meeldivad
[Teelistele moonid meeldivad, rakvere raibe mitte (MM)]

Vanainimeste ööklubi läks lapsi tegema
[“Vanainimeste” ööklubi läks / ööbikuid lugema
Kuidas tuua lapsi ooperisse? (MM)]

Postimees võtab tööle posija
[Postimees võtab tööle / tarkvaraarendaja    POSTIMEES (PM)]

Viljandi folgil saab kuulda esinejaid Zimbabwest betoonini
[Viljandi Folgil saab kuulda esinejaid Zimbabwest setodeni (PM)]

Väsimatu staarpurjetaja astub taas Matvere teele
[Väsimatu staarpurjetaja Matvere asub taas teele (PM)]

Kopterite müük Saaremaal kahekordistus
[Korterite müük Saaremaal kahekordistus (MM)]

Venemaad kohustati maksma natsihüvitist
[Venemaad kohustati maksma Jukose natsionaliseerimise eest hüvitist (ERR)]

Kas kehvas mobiililevis on süüdi tormilinnud?
[Kas kehvas mobiililevis on süüdi tormiilmad? (D)]

Soome meedia: Latgale liitub Volkswageniga
[Soome meedia: Latvala liitub Volkswageniga (PM)]

Eesti Pimendusmuuseum
[Eesti Piimandusmuuseum (PM)]

Pommimees Ringmaa suvekodu lähedalt leiti lõhnaainepeidik
[Pommimees Ringmaa suvekodu lähedalt leiti lõhkeainepeidik (PM)]

USA palus Norralt pommipasaka pärast vabandust
[USA palus Norralt pommiapsaka pärast vabandust (PM)]

Auras testiti noori teisitimõtlejaid
[Auras testiti noori vetelpäästjaid (TPM)]

Eeloleval esmaspäeval algava kitarrinädala keskmes on kitarrilaager, mis toob kokku üle 35 pillivõhiku üle Eesti.
[...pillihuvilise... (MM)]

Abortistid hindavad vanalinna puude tervislikku seisundit
[Arboristid hindavad vanalinna puude tervislikku seisundit (MM)]

Michal poeskäigust: minu huvi oli ...
[Michal politseiskäigust: minu huvi oli põhjalikult vastata (PM; mõtlesin, et hapukurgihooaeg, PM kirjutab nüüd sellest, kuidas poliitikud käivad poes)]

Seisukord: vajab lammutamist
[Seisukord: vajab kaasajastamist (kinnisvarakuulutus)]

Tagurlased viivad vabatahtlikud saartele tööd tegema
[Talgureisid viivad vabatahtlikud saartele tööd tegema (PM)]

Osa maamärkidest ei kehti
[Osa maaomanike pandud / liiklusmärkidest ei kehti (ERR)]

Spirituaalmaailm soodustab depressiooni
[Virtuaalmaailm soodustab depressiooni (EPL)]

Igale õpilasele oma maja
[Igale õpilasele oma õpetaja (PM)]

Tugeval välismängijal võib Eestis päris hirmutav ots tulla
[Kuusmaa: tugeva välismängijaga võib Eesti päris hirmuäratav sats olla (PM)]

Ajakirjanduse jaoks eksisteerib süüfilisuse presumptsioon
[Ansip: ajakirjanduse jaoks eksisteerib süülisuse presumptsioon (PM)]

Terve Eesti õpetab sõltumatult alkoholi tarbima
[Terve Eesti õpetab sõltumatult alkoholi tarbima (nii kirjutaski PM, väärtajaleht oleks aga pealkirjastanud selgemini: „Sihtasutus Terve Eesti õpetab alkoholi tarbima mõistlikult”. Hale klõpsunuiamine!)]

Dermatoloogia meistriklass
[Urve Palo: demagoogia meistriklass laste arvelt (PM)]

Iraan: IKEA-sse on sisse imbunud terroristid ja sabotöörid
[Iraan: IAEA-sse on sisse imbunud terroristid ja sabotöörid (D)]

Londoni Harrodsi kaubamajas avastati sooneutraalsete mänguasjade osakond
[Londoni Harrodsi kaubamajas avati sooneutraalne mänguasjade osakond (PM)]

Kuidas mõnutab uus kord sinu elektriarvet?
[Kuidas mõjuutab uus kord sinu elektriarvet? (ega PM ju spellerit tunne)]

L, 2036. päev: öine lend

Nüüd on ka minu kord minna kell kolm öösel bussi peale. Nagu eelminegi kord, mängime kella poole kaheni lauamänge. Kella kahest on tellitud takso – arvestades ebakindlust siinmail takso tellimisega öösel kindlaks kellaajaks, hästi suure varuga, et häda korral saaks tellida teisest firmast uue – bussipeatuses peaks olema nii 20 minutit varem ehk umbes poole kolmest. Maja ees ootame klassikaliselt muidugi juba 1.50, takso tuleb klassikaliselt muidugi alles kell 2.05 ja jaamas oleme umbes 2.10. Öösel kella kahe ja kolme vahel on jaamaesine üllatavalt elav. Buss tuleb ette muidugi alles umbes 2.50. Viimane siinmaine peatus on kell 3.20 Kirikmäel ja siis läheb silm 20 minutiks looja ja ärkan selle peale, et buss pidurdab ja keerab T. linnakese juures kiirteelt maha. Teed üle 40 km ja aega ainult 20 minutit – mis pagana kiirusega buss sõitis? Kas nii kiiresti rahvast täis bussiga ikka tohib??

Viimase otsa olen ärkvel ja kuulan helikindlatest kõrvaklappidest öisele mägedevahelisele maanteele sobivat muusikat.

Lennujaamas kell 4.55, turvas on meie ees ainult mõni inimene ja kõige rohkem kontrollitakse ikka mind. Kella käe pealt ära ei lasta võtta, see hakkab väravas muidugi pröökama, siis uuritakse magnetiga eest ja tagant. Kott kästakse lahti teha ja teatatakse, et mul olevat kotis käärid. „Käärid!?” imestan, aga siis meenub, et tõesti, esmaabipakis on sideme lõikamise hädakäärid. Nende tera on nii 3 cm pikk ja tohib. Onkel piilub ka kommikotti, mida eile raudteejaamas klambriga kinni löödi ja mida edutult olin üritanud lahti kangutada; ütleb, et näeb ühest nurgast sisse küll.

Lennujaama kohvik on seda sorti, et minu kohalt avaneb vaba vaade turvakontrollile. Nüüd on rahvast mitu korda rohkem ja lõbu seega rohkem. Siis lennukile ja ega lennukis ka midagi huvitavat juhtu, kui et mitu korda vajun tukkudes vahekäigu poole ja jään ette mööduvale lennusaatjale või müügikärule.

Kohal seega suisa hommikul, aga tunne on, nagu oleksin pannud öö läbi pidu ja haigutama ajab. Eriti paha on õhtul, kui uni tuleb peale juba nii umbes kuuest (NB! ajavahe!), aga tahan näha „Midsomeri mõrvu”, mis algavad alles pool üksteist.

R, 2035. päev: in onion there is strength

Võõrkeelse arvutitermini otsimine põhjustab arendava arutelu tõlke olemuse teemal. Samuti tuleb meenutamisele selline klassikapala: The World According to Student Bloopers.

N, 2034. päev: ebavõrdsus

Mihuke ebavõrdsus: hunditeemaline inglise Wikipedia leht räägib, et hundil on 39 alamliiki, aga eesti Vikipeedia leht, et hunt on metsa sanitar!

K, 2033. päev: keeled ja meeled

Paar nädalat tagasi juhtus tööl, et muidu end prantsuse keele heaks oskajaks pidajal sai prantsuse keele mõistmine äkki otsa ning prantsuse töökaaslane, kes alati läheb just sel ajal ukse taha suitsetama, kui ma tööle saabun, ja keda olin alati arvanud umbkeelseks, läheb äkki üle soravale inglise keelele.

* * *

Pärastlõunal on esimene saksa keele tund, kuhu saabun turvakontrolli tõttu mõneminutise hilinemisega, sest eks ma käinud seal majas viimati siis, kui paar pätti ei olnud sama asutuse ühes teises kontoris veel panka röövinud ja seni lulli löönud turvameeste head põlve lõpetanud. Muidugi unustan käele kella, milles ja mille ketis sisaldub üle saja grammi terast, aga kuivõrd keegi ei vaata, jalutan turvaväravast mööda.

Saksa keele tunnis on klassiesine tühi ja üks onkel on elavas vestluses teiste laua ääres istujatega. Selgub olevatki õpetaja. Tuttavaid nägusid on: eelmise kursuse uusmeremaalane, eelmiselgi kursusel olnud töökaaslane ning üks endine töökaaslane, kes nüüd töötab ülejärgmises majas. Esimese poole täidab naabriga tutvumine, mis minu puhul tähendab, et õpilaste paaritu arvu tõttu pean vestlema õpetajaga. Saan teada isegi selle, et ta olla tudengiajal mänginud rohkem tudengiteatris kui õppinud, mis seletab elavust ja vehkivust. Kuigi see meenutab ühekorraga nii tudengiaegset sõpra M-i kui ka allooalloolast kapten Hans Geeringit, ähvardab see semestri jooksul muutuda lõpuks tüütuks. Loodame, et siiski mitte.

Mulle langeb osaks seletada saksa keeli, mida tähendab sõna Verrat (reetmine). Teadagi meenub sõjaaegne kuulujutuvastane propagandaplakat Kampf ist Tat, Reden Verrat, aga ma ei taha endale võtta ungarlase rolli, kes aasta tagasi hakkas Hitlerist rääkima kohe semestri esimeses tunnis, mille peale tollane õpetaja nentis, et Hitlerist rääkimist ei peeta praegusel Saksamaal heaks tooniks. Kus selle häbi ots! Seletan siis muud moodi, nagu oskan.

Vaheajal küsib rumeenlane, kas ma oskan ungari keelt, et mu saksa keeles olla ungari aktsent. No ungari keele oskust oletatakse mul küll esimest korda! Seni on olnud eksootilisimad norra ja türgi. Ütlen, et ei oska sõnagi, mille peale E õhtul märgib, et aga példák, millele vastan, et ma ei tea, kuidas see hääldub.

T, 2032. päev: VR

Hommikul maja ees paistab, et eilne tormituul on rebinud mõne puu juba raagu.

Tööl südamlik ja konstruktiivne seminar tagasiside teemal, kus asjatundjad jagavad kogemusi ja muidu elutarkusi.

Külalised on meie üpris tagasihoidliku Eesti filmide varu kõik läbi vaadanud peale 2009. a tantsupeo DVD ja lauluväljaku 1988. a septembri massiürituse DVD (mis mõlemad on alles kile sees) ning küsivad, et ma maininud, et mul olevat ka „Viimne reliikvia” (mida ma ükspäev riiulist välja ei toonudki, et kes seda ikka näha tahab). No panen sellegi peale ja lustin laupäevaseid pilte töödeldes helitausta järgi ning lõpupoole käin vaatamas, kuidas näeb välja subtiitris tõlge (päeval olla vaadanud külalised „Kevadet” ja selle tõlge olnud väga hea). Ka külalised märkavad, et vend Johannes on keemik (teadmata mu suvist väikest ultimarelikvoloogilist uurimust, kus täheldasin sedasama), ja leiavad, et kohas, kus Agnes on pandud kloostrisse ja abtiss käib teda esimest korda ahistamas (verbaalselt), eitab Agnes kõike nagu partisan, ning et Agnes oli üldse üks vägivaldne daam (mis vahest seletab, miks on Gabrielil filmi lõpus sedavõrd hapu nägu, millest kunagi kuskil mingis ülevaates arvati, et Gabriel on vaba hing, aga nüüd näeb ta, et tema vabadust teostavad taolised talumatsid, kelle jaoks on peaasi lõhkuda, hullata nunnadega ja pista kloostrile tuli räästasse; aga tegelikult Gabriel lihtsalt mõistab, et ta tore poissmeheelu on nüüd läbi).

Ja selle mõtte ütlen ma ka siia juurde, et tingimata on vaja teha „Viimne reliikvia” uusversioon legodega.

E, 2031. päev: torm

Unustan hommikul bussis nuppu vajutada ja kui samas bussis olnud lõunamaine kolleeg poleks hakanud röökima, oleks möödagi sõitnud.

Sajab vihma ja vahepeal on siinmaal haruldane torm.

Õhtul poes: otsin oma hambapastat ja märkan, et kaval kaupmees on toonud müügile „homöopaatilise hambapasta”, mis on tavalisest hambapastast muidugi kaks korda kallim. Hakka või uskuma, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Pärast arutame seda ja naeru jätkub kauaks: näiteks kui tavalise hambapasta toimeaine on liiv, savi või kaoliin, siis „homöopaatilises hambapastas” on toimeainet kaduvvähe, st üldse mitte – ja seega on pasta lihtsalt suvaline abiainete plöga.

Reedel allakukkunud ja pühapäevaks alt hoovist kadunud uksemati asemele uus, mille alla kirjutan kummilt nähtava hõbevildikaga korterinumbri ja teate, et pane aga tagasi.

P, 2030. päev: do not lean to the imperial

Ühe külalise liikumisraskuste tõttu toimub liikumine Välgulinnas enneolematul meetodil – muudmoodi kui jala (1,9 km). Olin järele uurinud, mis buss jaamast keskväljakule sõidab, ja isegi leidnud ühistranspordi veebilehe, aga see oli suuresti kasutu, sest kuigi seal oli leht „Kuidas käituda peatuses ja bussis?”, ei olnud kuskil mainitud, kas piletit müüb ka bussijuht. Loetletud olid kõik suitsu- ja leheputkad, kus pileteid müüakse (nagu Prantsusmaal kombeks, ei müü sugugi mitte kõik), aga sellele, et võib-olla müüb ka bussijuht, viitas ainult vihje, et pange bussi oodates täpne raha valmis. Lehelt „Bussivõrgu tutvustus” lootsin, mõistagi, leida bussivõrgu plaani, aga tutkit, seal oligi tutvustus, pikk jutt. Algeline värk.

Kohapeal selgub, et jaamaesise kuumaastikuks muutnud kaevetööd on laiali löönud ka jaamaesise bussipeatuse, mis on nüüd 200 m raadiuses umbes üheksas kohas.

Nii et sõidame kesklinna hoopis taksoga! Juht lahke, sõit kiire ja hind ainult 8.50 (nelja inimese bussipilet muidu 4 × 1,25 = 5).

Katedraal, kus pildistan mõningaid vanimaid vitraaže ja taban juhuslikult tähendusrikka pildi, kuidas kohtuvad lõppenud riituselt lahkuva kooripoisi ja mööduva skaudi pilk; panen selle allkirjaks „Eri viisid veeta pühapäeva”.

Pärast väljumist näeme, et minirongi hooaeg on läbi, ja pisut kurvastame, et pühapäeva tõttu on kõik muud kohad ka kinni ja kas tegime sellise reisi tõesti ainult ühe kiriku pärast. Käin vaatamas, kas bussipeatusest kohe katedraali kõrval läheb busse jaama. Läheb, aega veerand tundi. Umbes minut enne liinibussi tuleb aga ringsõidubuss, mistaolist näeme Välgulinnas esimest korda. Lähme peale, saame minirongist palju pikema tiiru, kus näidatakse linna teise nurga alt.

Tutvustusest nähtub, miks me ringsõidubussi varem Välgulinnas näinud ei ole: sõidab muidugist üksainus buss, mis paaris nädalal sõidab hommikuti Välgulinnas ja pärastlõunati René Artois’ sünnilinnas; paaritutel nädalatel vastupidi.

Pärast ringi on järgmise jaamabussini veel 40 minutit aega. Ootame samas bussipeatuses katedraali kõrval, aga mul on kaasas õnnelik kooslus: binokkel ja teleobjektiiv. Keskajal ei olnud silmatervishoid üldiselt kiita (suits, hämarus, korrektiivvahendeid netu), pikksilmi ka ei olnud, niisiis rõõmustasid kõrgel friisidel taimeornamendi sees äkki olevad pisikujud mitte kotkasilmseid linnakodanikke, vaid eelkõige ehitustöölisi („Kas sa seal teisel pool neid naljakaid kujusid nägid? Mine vaata, telling on alles seal juures!”) või olidki ette nähtud järelpõlvedele, sest kes nii kõrgele ikka ronis, enne kui oli vaja midagi ümber ehitada. Või ei olnudki, mida tõendab sajandite nõgi vihmavee eest kõrvale jäänud kohtades.

 

Taimornament, taimornament, aga äkki pidu ja pillerkaar torupilli saatel

 

Paremalt: narr, teine narr, lõbutsev emand ja muretsev isand, kes peab kõige selle eest maksma

 

Murelik öökull ja palju veidrat tegevust tema ümber

Küllap on pisikujudes tänapäevaks mõistmatu sümboolika, nagu öökulli ründab ühelt poolt tuvi, aga teiselt poolt sikutavad mingi teine lind ja lohe, keda kiusab augulist hiigelpaprikat käes hoidev püksata tantsiv mees (see ikka on mingi hiiglaslik piprakaun või piklik kõrvits, mitte nagu sarja „Isa Ted” osas The Passion of St Tibulus: „That wasn’t a banana, Dougal.”). Tantsijate, loomadega, pidutsejate ja sõjameestega kohad paistavad kogu katedraali ümbermõõdust ainult mõnekümne meetri peal; nimetet friis läheb ümber kogu kiriku. Pean teinekordki täpsemalt uurima.

Siis pildistame iseendid ja tuleb ka liinibuss, mis näitab ära ka vanalinna mõne eriti kitsa tänava. Üldiselt on bussijuht elava loomuga, akendest tuleb GPS-signaal läbi (kaugrongides muide ei tule) ja püsti püsimine on tükk tegemist.

Pärast õhtul vaatan pilte läbi ja märkan, et vastu jaamahoonet kusev isand on kaks kaadrit varem jäänud pildile ka nägupidi. Seega pidi ta fotokat nägema ja sellest hoolimata hakkama jaamaesisel platsil kusema. Üks külaline arvab, et isand märgistas oma territooriumi, millest arvan edasi, et tähistas, et see on ikkagi Prantsusmaa, sest kes muidu saksapärasest jaamahoonest oskaks seda arvata.

L, 2029. päev: photokina 2012 ja muu Köln

Jala jaama, mööda sõidab kolm bussi, sh kell 5.33 kohe siis, kui olen majaesisest peatusest üle tänava.

Ikka rohkem prantslased kui prantslased ise!

Nähtavasti langeb agregaadi avamine kuninglike pulmade aega ja eks näis, kes avama tuleb.

Leheputkast mitu lennundusajakirja, mis saavad läbi enne Koblenzit, kus hakkab peale tulema uni, mida ei peleta ka läbikommenteeritav magistritöö. See saab valmis mõni minut enne Kölni.

Aja säästmiseks lähen messikeskusse jala, mis on pisut kaugemal, kui mäletasin. Mitte et jalutuskäik olnuks liiga pikk, just paras, aga aega läheb 10 min asemel 20. Pärast messil pean täitma külastajate küsitluse, kus variant, et kõndisin messikeskuse ukse ette jala, puudub.

Näen sildilt, et kõrghoones kohe Hohenzollenbrücke Deutzi-poolse otsa juures on Euroopa Lennundusohutusamet, millest teadsin, et see on Kölnis, aga ei osanud arvata, et nõnda kesklinnas.

Kõnnin photokinal tunduvalt vähem kui eelmine kord, kui läbisin põhjalikult kõik hallid. Täna käin ainult hallis, kus on mind huvitav teema (järeltöötlus), mõtlen hulk aega, kas Spyderi kaks väikest voldikut ongi kõik, mille pärast Kölni sõitsin, aga siis leian lõpuks üles ka teise asja, mida tahtsin näha: fotonäitused. Leica hallis on Leicadega pildistatud loomingu näitus, sh mitme ajaloolise pressifotograafi ajaloolisi pilte koos saamis- ja avaldamislugudega (nt see ja see). Hallis 5.1 on suur jaapanlaste näitus „Ikiru – Post-Tsunami”, samuti mingi pildiklaasimisfirma reklaamnäitus (sh Stephan Zirwesi mitu pilti ja jõedeltade aerofotode pildid), mitu loodusfotode näitust ja siinkandi Arumägedes lõõtsaga suurformaatkaameraga tegutseva maastikufotograafi näitus (koos piirkonna looduspargi reklaamvoldikutega) – mitmel pildil on tuttavaid kohti (nt äratundmine, et seda puuriita nägin umbes 2007).

Veel uudistan raamimisfilma Whitewall stendil nende eri pildisorte, kujutades ette, kuidas peaks välja nägema ikka veel hankimata seinakaunistus elutoas.

Ära poole ühest (2010: kolmest)

Tunne, nagu oleksin säärast olukorda kunagi ammu unes näinud: et aiman, et minu kohalolek oleks nagu soodsam kui minna kohtuma vana sõbraga, mistõttu ei lähe ja satun pooleteisttunnisele linnaekskursioonile. Linnakeskursioonibussis on hoponhopoff- ja tavalised piletid. Võtame tavalised. Bussijuht küsib, mis keelt kuulata tahate, ja ainus maailmakeel, mida külaline mõistab, juhtub olema vene. Ilmselt samasse kategooriasse liigitavad bussijuht ja konduktor ka mind, sest kui E ja külaline bussi katusele ronivad, ei häbene bussijuht ja tema abiline meid tagaselja kommenteerida sõnadega „unglaublich viele Russen!”.

Ütlen kohe ära, et see jube firma on Kölner CityTour (valged bussid), et te lugejad teaksite hoiduda.

Esimesed viis minutit ei ole viga midagi, aga siis tuleb konduktor, et teeme katuse lahti. Osa rahvast protestib, et külm hakkab, aga bussi tagaosas on lõbus seltskond, kellel sedavõrd palju külmarohtu sees, et nende hääl jääb peale, ning edasi saab bussist ratastel hundilaut. Olen murelik, sest külm + bussisõit võivad tekitada ühese füsioloogilise reaktsiooni, mille tõttu tuleks bussisõit enne pooltteist tundi katkestada, ning hajutan muremõtteid sellega, et klõpsin bussiaknast hoolikalt linna (taskufotokaga). Sõit viib Kölni ulatuslikust vanalinnast väljagi, kuni ühel ristmikul käib äkki müraki! ja buss jääb rohelisega paigale. Pakun, et nüüd sõitis keegi sisse ja bussijuht läks asja raspiraitama. Mõne minuti pärast sõit jätkub, aga šokolaadimuuseumi juures juht teatabki, et buss tegi avarii ja peab jääma politseid ootama, poole tunni pärast tuleb teine buss, sõitke sellega edasi. (Kummaline, eks ju, et alles kaks kilomeetrit hiljem ootab; pakun, et äkki lahkus buss – kes avarii kindlasti põhjustas – avariikohalt, aga kannatanu teatas põgeneva bussi numbri politseisse, politsei teatas bussifirmasse, bussifirma helistas bussijuhile ja bussijuht otsustas siis lõpuks politseid siiski oodata, enne kui algab tagaajamine ja politsei rahvast täis bussil kummid läbi laseb.) Mõtlen, kuidas ilmselt täis bussile tahab teine bussitäis peale trügida, ja kuidas peab selgitama, miks me oma tavaliste piletitega justkui oleme sõidu katkestanud. Aega nii palju ka ei ole, et jõuaks käia šokolaadimuuseumis, mistõttu pakun, et lähme jala jaama poole.

Nõnda siis jäi vana sõbraga üldse kohtumata.

Eile õhtul oli Kölni kaasa tulnud külaline avaldanud soovi, et äkki E jääks koju ja ta tuleks kaasa minuga, mis plaani lahendas asjaolu, et juba ostetud piletid olid konkreetsetele rongidele. Külalise valvamine messi rahvamassis olnuks hulk vaeva juures ning aeglustanud ka hommikust jaama marssimist ning üleüldse suurendanud niigi väsitava päeva väsitavust.

Lõunalauas leian, et ega 15.18 rongi laupäeval üldse käigi, läheb 16.18, mis peaks olema üks otserongidest, millele kehtiks sooduspilet, aga meil on tavalised. Mis teha. Pärast tabloolt perrooni kontrollides näen, et ega ikka ei ole, laupäeviti 16.18 otserongi ei käi, mistõttu tuleb ikkagi sõita kahe ümberistumisega.

Teine rong hilineb teise ümberistuse jaama 5 min, rongide vahe sõiduplaani järgi on 6 minutit ja joosta oleks vaja 300 meetrit. Maha me jääme ning oodata on vaja 61 minutit järgmist.

Jaama ees on kohutavad politseijõud (kohati kiivrite ja soomusvestidega), eemalt paistab vilkureid. Pärast jääb rahulikumaks, kuigi täna politseinikud putkast jooke ja kommi ostmas ei käi nagu eile.

Matt on õues veel alles, aga jälle on liiga pime, et seda ära tuua.

R, 2028. päev: lendav vaip

Külalise sünnipäev. Päeval jaamast rongipiletid (õhtuks T-sse, laupäevaks Kölni – sinna „Kölni eri” sooduspilet, tagasisõiduks tavaline).

Kirjutan kölnlasest vanale sõbrale, et äkki tuleb homme ajalooline kohtumise tund, ja ta kirjutab vastu, et äkki tulebki.

Õhtul T-sse stammkõrtsi. Rongiga tagasi, jaamas ootamine 40 minutit. Näeme, kuidas üsna relvis politsei ostab veel lahtiolevast jaamaputkast kommi ja limonaadi.

Kui tagasi jõuame, näeme korteriuksele ülalt ja alt servast kleebitud ruudulisel paberil silti, kust saab rohkete kirjavigade kiuste teada, mis on naabri nimi ja et meie uksematt on kukkunud rõduservalt maja taha hoovi. Taskulambi valgel näen, et ongi. Pimedas ei tihka tooma minna (ma ei ole maja taga kunagi käinud ega täpselt tea, kuidas sinna saab).

N, 2027. päev: neljapäev

Saan kell 13.06 sõnumi, mis saadetud kell 13.05 ...üleeile. Ei ole uusaasta ega midagi. Peaks „Midsomeri mõrvade” tegijatele rääkima, et osast, kus pomm lõhatakse kohe saabuva sõnumi teel, ei saa siinmaal aru mitte keegi.

Nädal-paar tagasi rääkis „Aktuaalses Kaameras” Venemaa raamatumessil eesti-vene tõlkekirjanduse lugeja, et Ivan Orava mälestuste vene tõlget lugedes tuli kõik talle väga tuttav ette ja arvas, et äkki antakse iseseisvas Eestis selle autorile taolise nõukogudemeelsuse eest kere peale.

K, 2026. päev: arr!

Hiljuti varahommiku pimeduses omamaisele eripärasele loomale poole selle hüppe pealt otsa sõitnud ja tema ootamatute lennuomaduste tõttu terveks, kuid siiski autota jäänud kauge kirjasõber teatab, et täna on rahvusvaheline mereröövlikõne päev ehk päev, mil tuleb rääkida nagu mereröövel.

Mulle isiklikult meeldiks hoopis päev, mil tuleb kõndida nagu mereröövel – mitte puujalaga, vaid ikka nagu Jack Sparrow. Savvy?

T, 2025. päev: kuuldused päikesefiltri enneaegsest lahkumisest on liialdatud

Hommikune Päike. Baader Sonnenschutzfolie (D=5), f = 2 × 400 mm × 1,6 + kaadrilõige.

Ilma otstarbekohase päikesefiltrita – mis mõiste alla ei kuulu ei CD-plaat, tahmaklaas ega keevitusprill – olnuks tulemus suits ja przes fotokas. Paljasilmi vaatamisel pimedaksjäämine, nii et koolinoored, kes te seda siin loete, olge hoiatatud! 

Nagu kuu aega tagasi kirjutatud, kriimustasin filtrit kogemata ja katsin kriimud musta kangasteibiga (13 × 3 mm). Ühtlasi tuleb mõte, et äkki saab filtrit siiski ka kasutada niépcelike säriaegade jaoks, kui nikerdada filtrile varjuk ning filtri ja fotoka vaheline pilu paremini sulgeda, näiteks samuti musta teibiga, või osta odav UV-filter ja kinnitada Baaderi kile sellele.

Päike on pildistatud 400 mm asendis oleva 120–400 mm suumiga, mille taga veel 2× konverter (kokku 1280 mm efl); kollakas värv tuleb valgetasakaalust 6500 K (seade „varjus”; Päike on muidu 6000 K, pildi sellest suurem värvustemperatuur annab kollaka ja väiksem sinaka jume; pange hästi kõrva taha: varjuasendiga saab loojangupiltidele vunki juurde). Tudisemine eriti probleem ei ole (sest säriaeg on üsna lühike), aga mitu minutit läheb aega, kuni Päikese kaadrisse saan – Päikese poole keeramisel peab olema päikesefilter ees, aga pildiotsikust vaadata ei julge (juhuks, kui filter eest kukub) ja läbi filtri muu kui Päike lihtsalt ei paista. Samuti liigub Päike taevas nii kiiresti, et läheb kaadri keskelt ja säri täppmõõtmise punktist ära. Statiivipea ümber põiktelje pööramise kangi surkimise asemel (selle kinnikeeramise asend ei ole päris see, kuhu see paigale vajub) saab kiiremini pisut lühendada tagumist statiivijalga. Suurdünaamilise (HDR või liitsäri) pildi tegemise mõte tuleb muidugi alles siis, kui kõik jublakad tagasi oma kohtades ja Päikese ette on tulnud pilvevine. Mul on muidu fotoka kolmest seadistusprogrammist kaks pandud tegema suurdünaamilise pildi üksikvõtteid: keera ainult programminupp kas heledama või pimedama võtte asendisse ja vajuta päästikule ning tuleb kolm võtet järjest: 0 EV, –2 EV, +2 EV (muidu kestab sättimine mitu minutit), aga Päikese pildistamiseks peaksin tegema teise seadistuse (–1 EV, –2 EV, 0 EV – mu fotokal on särikorrektsiooni vahemik ainult –2...+2 EV; vähe moodsamatel on juba –5...+5 EV, sellega tee mis iganes).

Kui tööbussipeatuses väljun, lehvitab kontserdisaali rulatõkkel helehalle tiibu anomaalse värvusega vares, kes seal koos teistega istub.

* * *

Tööl saan teada, et ungari keeles on sõna „näited” „példák”. See on dokumendis pealkiri, mille muutmiseks on vaja kaevuda sügavale tekstitoimeti salasoppidesse (kirjeldus on neli rida pikk) ja et mul endal on dokument juba valmis ja ära saadetud, aga abistamiseks vaja vaadata, mida täpselt tegin, avan failivaramust originaali ja, ossa peldak, see on asendunud ungari tõlkega. Väga asjakohane.

E, 2024. päev: äge

Tõlget uuendades märkan, et olen muiste kirjutanud „ägenenud haigusega patsientide” asemel „ägenenud patsientidest”. Mis võib ju ka täiesti olla, eks ju.

P, 2023. päev: tegus pühapäev

Skannin vanu negatiive. Järg on sedamaal, et skannimata on veel ainult 10 filmi negatiivi ehk umbes 250 kaadrit. Slaididega on olukord vähe keerukam, neid on veel skannida umbes poolteist tuhat.

Eile hommikul skannisin maalt naabri kuurist leitud unikaalse negatiivi, mis võetud ilmselt 1988. või hiljemalt 1989. aasta suvel ja kus ilmutusvigadest ning aastakümnete kõntsast hoolimata võis mitmel kaadril olijaid isegi ära tunda.

Päeval vaatan History Channeli dokumentaali Life After People (samanimelisele sarjale alguse pannud erijagu, 2009), kus on muu hulgas meeldejääv lõik Pripjati linnast vingt ans après: kuigi 1986 kohe pärast pauku oli radioaktiivsus nii äge, et metsas surid puud, kasvab samas nüüd noor mets ja kogu mahajäetud tsoonis vohab metsik loodus. Mis ühtlasi meenutab mu lemmikfilmi lõppu ja tõdemust, et jahitud üliolevus, kellel oli voli elu anda ja võtta, oli tegelikult elu ise ja elu tappa ei saagi.

(Eks vaatasin seda viimati puhkusel jälle, nagu ikka, ja leidisin, nagu ikka, jälle uusi asju: et mõlemal peategelasel on sealkandi inimeste jaoks erandlikud sinised silmad ning filmi arvukate tegevusliinide seas on kunstiliselt tugevamaid ja nõrgemaid ning viimaste seas on ka peategelaste hõredavõitu lembeliin.)

Aimdusega, et täna on selle suve viimane päikesepaisteline puhkepäev, pean plaane minna sõitma jalgrattaga, aga kumbki plaan ei vii kuhugi. Üks plaan (Maaselja seni käimata loogad) hääbub seetõttu, et vaja oleks sõita umbes 60 km ja laskuda maanteel mõnikümmend meetrit, siis rattateel umbes 10 km edasi-tagasi ja viimane ots lineaarselt lõpp-punkti; alternatiiviks kohalesõit esimesse huvipunkti liinibussiga, mis käib ainult laupäeval ja sõidab paarikümmet kilomeetrit arutud poolteist tundi. Teine plaan, mille teen pühapäevaks, läheb mööda kohalikke piiriäärseid maanteid ja peaks näitama kauneid maastikke. Ilus valgus oleks õhtul, aga siis on valgus vastu ja jõeorg võib olla varjus. Seega peaks minema hoopis hommikul, mil aga praegu on juba külm ja udu. Kuldset õhtuvalgust lubab umbes tunniks ja veerandiks, mille aga nurjab ebasobiv bussigraafik (ma ei taha väga mäkke sõita, eks ju) ja siis pärast aknast välja vaadates leian, et hinnanuksin oma sõiduvõimet veidi üle ja jäänuksin pimeda peale (mis teisalt polnuks suur probleem, sest mu jalgrattal tuled on ja lõpus läinuks teekond mööda eraldi rattateed).

Vahepeal silitan pisut lemmiklaeva 1:200 pappmaketi ehituskomplekti (mõttega, kas peaks äkki hakkama ehitama või tellima juurdekuuluvad peened metallosad või konstrueerima selle järgi mudeli SketchUpis), mille muude allikate loetelus on viidatud mu muiste koostatud teemakohasele veebilehele. Esimest korda märkan, et saksakeelse jutu ingliskeelne kokkuvõte on kuidagi väga tuttava sõnastusega.

Facebookis on leht „I fucking love science” postitanud geenimuundamise rajaja pildi ühes meenutusega, kuidas geenmuudetud organismid on aidanud näljast päästa miljardeid. Paraku on pimedusega löödud isegi selle lehe lugejad, kes tuhandete kaupa kooris hüüavad, et aga GMOd on ju „pahad”. Naah, kui alternatiivid on, kas surra ikalduse tõttu nälga või kasutada mitteikaldavat GMO-toidutaime, siis valikut tegelikult ju ei ole. Kunagine ühikatoanaaber märkis taolise suhtumise kohta, et inimestel on liiga palju vaba aega (või, nagu joonistas klassik, uinuv mõistus sünnitab koletisi). Siingi helge sõnaga meenutatud bengali korterikaaslane ühes teises ühikas, kes sai korteris hakkama paljude veidrustega, aretas tööl riisi, mida saaks kasta mereveega.

Kuulen pöörase loomaloo teemal „hakkaja taks ja naabri küülik” ning pakun, et kord jõuab see maailma linnalegendide varamusse ja keegi enam ei usu, et see on päriselt toimunud, nagu on juhtunud looga „töömees pani maha vaipa ja kaotas suitsupaki”, mida kuulsin 1987 aastal võtmes „tead, mis juhtus meie klassivenna M-ga?!” ja mis umbes 1988 ilmus Pikri tõestijuhtunud lugude rubriigis, aga mida linnalegendide spetsialistid arvavad tunduvalt vanemaks (1964) (mis muidugi ei välista õrna võimalust, et ei Mistra-panija ega Tallinna koolinoore pere teadnud sellest rahvaloost õhkagi ja pisitragöödia toimus täiesti sõltumata uuesti, aga ka mitte võimalust, et lugu mõeldi välja M-i kiusamiseks). Kui aga uskuda ülalviidatud veebikohta, siis on sama toimunud USA küülikutega alates 1980. aastate lõpust (ja ikka kellegi tuntud inimese lähituttavaga – nagu linnalegendid ikka). Samas on mõlemal lool tugevaid rahvajuttude (muistendite vms) tunnuseid: need juhtunud rääkija tuttavaga (mitte kunagi tema endaga), konkreetses kohas, „hiljuti”.

L, 2022. päev: India modernvestern

Vaatan tervikuna ja järjest läbi Bollywoodi filmi Kites (2010), mis ühelt poolt on nagu tehtud Lääne publikule, aga teiselt poolt on ikka tavaline India film: nõretavalt kurb (musklis meespeategelane nutab sageli ja lahinal), tants ja pillerkaar on, isegi tants vihmas ja varjuteater on, uskumatud võitlusstseenid nõndasamuti. Naispeategelane on võetud Mehhiko seebist (sõna otseses mõttes, olnud naisnäitleja filmidebüüt, rohkem mänginuvatki Mehhiko seepides). Kokkuvõttes muidugi komöödia. Mõlemad varasemad katsed vaadata sumbusid umbes veerand tunni järel; ei suutnud ennast sundida vaatama isegi sellest hoolimata, et kaameratöö olevat väga hea ja lugu jutustab tantsuõpetajast, keda kehastab üle India – maailma suurima kinoriigi – tuntud filmitantsija. Täna siis vaatan.

Filmi narratiiv on moodne ja hüppab ajas edasi-tagasi: algul on, ütleme, A, siis jätkub ajas A miinus kolm kuud (nagu ütleb ekraanil kiri) ja sealt edasi, siis vahepeal jõuab jälle A-sse, siis nagu sündmustiku järgi peaks olema A-st hulka edasi, aga filminarratiivi järgi on ikka A. Nagu Indias kombeks, näidatakse algul tsensori lubatähte ja vahepeal on teade, et nüüd tuleb kinos vaheaeg.

Teises pooles on märulit rohkem ja mõne minuti sees on tagaajamine kuumaõhupallidega, täitsa „Viimse reliikvia” stiilis „öelge mulle, kes Te ikkagi olete?”-stseen, pangarööv koos põgenemisauto juhi osutumisega hinduks, kellega peategelane muidugi kohe sõbruneb, ning New Mexico kauboide ja politseijuhmardite vahel põhjalik kõmmutamine, kus keegi ei lange ja kumbki osapool ei märka, et nad lasevad paukpadrunitega. Filmi lõpus saab paha teenitud karistuse ja moel, mis jätab rahule ka nõudliku Lääne vaataja.

Kõrvaltegelased on muidugi karikatuursed ja vaataja naer on garanteeritud. Peategelased on siivsad ja enne pulmi niisama tantsivad, ujuvad, mängivad, naeratavad ja õpetavad teineteisele lollusi.

India filmis erakordsed olnud filmi mitu muusikaasjaolu, nagu et lausa mitmes laulus laulab peategelane ise (kes muidu ei laula, ainult tantsib), et üks eriti imal laul vedeles 20 aastat helilooja (kes juhtumisi on peategelase näitleja onu) sahtlis ja et tagaajamise (loe: bensiini laeni täis politseiautode lennutamise) kohas on taustaks eriti pingeline laul. See, et film on üles võetud Las Vegases, New Mexicos ja Texases, India filmis enam ebatavaline ei olevat. Mis versioon Saksa plaadil on, ma ei tea, sest India versioon olnud 2½ tundi, USA kinoversioon 1½ tundi (teine montaaž, jutt inglise keeles, tantsudeta), aga plaadil on 2 tundi, koos tantsudega ning jutt on algses hindi, inglise ja hispaania keeles.

R, 2021. päev: enneolematu sensatsioon: folgita sõnavara!

Loetelu veebiaadress: www.[minuperekonnanimi].com/[minueesnimi]/varia/2012/folgita_wortschatz.txt

On:
+ kõik kokku kirjutatud liitsõnad
+ kõik nimi- ja omadussõnad (üldiselt ainsuse nimetavas)
+ kõik tegusõnad (kõik pöördelised vormid ja enamik käändelisi (sh kesksõnad, kui need just ei ole oluliselt teistsuguse tähendusega) on taandatud ma-tegevusnimeks; käändelistest on säilitatud mine-vorm – sest mõnest tegusõnast saab moodustada mitu tegevust tähendavat nimisõna, samuti haruldasem nimisõnaline tu-vorm ja tuletised; loetelus lahku kirjtutud kaassõnaga ma-tegevusnimi tähendab, et tegusõna oli sõnaloetelus kokku kirjutatud vormina)
+ määrsõnad (v.a need, mida saab käsitleda omadussõna käändelise vormina, nt lt-vorm), eriti sti- ja mini-vormid
+ kõik sidesõnad
+ kõik hüüdsõnad
+ palju näpukaid

Puudub:
– kõik pärisnimed
– riiginimedega samad omadussõnad (nt puudub Tšehhi --> tšehhi [keel]), kuid on rahvused ja sellised keelenimetused, mis ei tulene riiginimedest (nt on telugu [keel])
– kõik võõrkeelsed sõnad, kui need ei ole eesti keeles kodunenud sedavõrd, et on juba üldkeeles, nt sushi (jp ’hapu’*)
– kõik osundatud sõnad: väärtõlked, väärlugemised, otsisõnad (need on eemaldatud tunde järgi, kriteeriumiks „kas ma tõesti ütleks nii”; mõni on järele kontrollitud)
– omadussõnade kesk- ja ülivõrde kõik vormid
– sidekriipsuga sõnad jagas AntConc eri sõnadeks, samuti eemaldas numbreid sisaldanud sõnadest (nt 22-täpptiinu) numbriosa, mille olen hiljem mälu järgi taastanud või jätnud algusse sidekriipsu (nii on 2-korruseline ja 3-korruseline sama sõna -korruseline)
– lühendid ja akronüümid
– suurtähed

Käsitsi korrastamine kestis mitu kuud ja kriteeriumid võisid selle aja jooksul muutuda (nt alguses jätsin tegusõna käändelise mata-vormi sisse, pärast eemaldasin; alguses jätsin alles arhailise kirjapildiga sõnu ja haruldasi vorme, hiljem taandasin tänapäevaseks algvormiks).

Soovitatav lugemisvara liitsõnahuvilistele. Ja keda huvitavad ainult arvud, siis arv on 34 267.

* Sõna sushi jaapani tähendust otsides leidsin, et surmavalt mürgist kala fugu tohivad käidelda ainult eriloaga kokad. Loa annab kohalik prefektuur ja eksamil on kirjalik osa, kalatundmine, fugu prepareerimine ja söömine (nagu keskajal suurtükimeistritega: ise tegid, ise ka lase – kui pahasti tegid, lendad õhku ise). Läbi pidavat saama ainult kolmandik, harva mõni ka sureb. Ning Jaapani keisril olevat fugu söömine suisa ametlikult keelatud.

N, 2020. päev: vidinad

Eks ma ole väikest viisi vidinahuviline ning mu tippkolmik on kahtlemata IR-termomeeter, mida kasutan asendamatu köögitarbena (kust muidu teab, kui kuum on kastrulis mittekeev vesi, pistan käe sisse või?!), dosimeeter, mille näite võin suure rahuloluga näidata igaühele, kes pelgab selge ilmaga kagust paistvaid tuumajaama gradiiridest kerkivaid aurupilvi (siinne looduslik foon on alla maailma keskmise), ja nahkhiireandur, mida peale ettenähtud otstarbe kasutan ka õhtusel koerajalutusel taskulambina (pealegi on hea jalutama minnes kuulata, kas maja taga ööpimeduses lennuliiklus käib – kui käib, on sealses vaikuses liiklus tihedam kui maja ees tänaval ja jõeorus).

Üleeile – just järgmisel päeval pärast seda, kui nahkhiired läksid talveunele – hankisin telefoni rakenduse SpectralPro Analyzer (näitab reaalajas helispektrit, tasulises versioonis võttesagedusega kuni 48 kHz), millega on näiteks selgunud, et taskutelefoni mikri sagedusvahemik on kuni umbes 22 kHz, elumaja lift tekitab teatud korrustel põnevaid kriginaid ja rasvatihase kutsehüüu piiks on u 4 kHz. Nahkhiirehäälitsuste sagedusvahemiku alumine ots on inimkõrvaga kuuldav, seega peaks midagi jääma ka telefonis nähtavale spektrile – kui nad muidugi juba ei oleks läinud talveunele.

See ässitas taas üles huvi ultrahelisalvesti vastu, kus teatavasti on põhiliseks probleemiks mikrofon, sest kõik tavalised mikrofonid on ehitatud inimkõrva kuuldevahemiku jaoks ja nende sagedusvahemiku ülemine ots on reeglina alla 25 kHz; ultrahelimikrofonid on muidugi ka olemas, aga maksavad umbes seda nägu, nagu oleksid kullast. Väikene internetiotsing aga leidis teabekillu, et ühel Panasonicu odaval mikrofonikapslil (hind umbes poolteist dollarit) minevat sagedusvahemik kogemata 60 kHz-ni ja sellest saavat kergesti ultrahelimikrofoni, kui kapslile joota külge juhtmed ja pistik. Siis torka 192 kHz võttesagedusega helisalvestisse ja küll sa siis näed!

Hiirelaulud, aknataguste nakhiirte liikide määramine (Avisofti analüüsirakendus SASlab Lite leiab salvestisest määramisparameetrid automaatselt jpt) ja mis kõik veel, mõtlesin.

Aga siis täna jätkasin uuringuid, kuidas on lood taolise helisalvestiga. Leidsin, et kuigi paremad WAV-(PCM) helisalvestid suudavad võttesagedust 96 kHz (millega saab jäädvustada helisageduse kuni ligi 48 kHz – Jaama tänava elektroonikakaubamajas ainsa müügiloleva taolise salvesti kasutusjuhendi järgi on võttesagedusel 96 kHz analoogsisendist salvestamisel suurim jäädvustatav sagedus tõesti 45 kHz –, mis on juba üsna tugevasti ultraheli), on 192 kHz võttesagedus olemas ainult professionaalsel paiksel salvestustehnikal. (NB! Jutt ei ole mp3 salvestuskvaliteedist 192 kbit/s, vaid 24-bitisest WAV-ist. Tihendamata WAV-i on kergem analüüsida ja töödelda kui tihendatud mp3-e.)

Seega on huvi taas hulka nõrgem kui enne, kuigi jah üle CD-kvaliteediga helipiltide ülesvõtmine oleks taas huvitav – tudengiajal oli mul lindistav pleier ja vähe hiljem ka juhtmega stereomikrofon. Pleier käis muidugi kassetiga ja pisut ebaühtlane mootoriurin jäi maki sisemikriga lindistades alati peale. Välise mikriga sai teada ka igasugu tarkusi, näiteks et kui mikker on püsti keset lauda, peab laua ääres istujatele meenutama, et nad ei taoks jalaga vastu lauajalga.

Nahkhiireplõginate välimääraja on mobiilirakenduses BatLib, mis esitab hääli just sellistena, nagu need kostavad heterodüünanduris.

* * *

Saabuvad vahepal juba libaühinguks arvatud seltsi liikmekaardid ja nännkustukad. Oodake vaid, kui kord saame ka liikmefliisid! ☺

K, 2019. päev: hooldamisega setud

Poes on kassiiril rinnas silt TECHNO. Lahe.

Padjaraamat kirjutab, et poole kilomeetri pikkuse lahingtunnelipuuri leiutaja saadeti viisakalt pipramaale ettekäändega „Te ei esitanud leiutise tööparameetrite toetuseks ühtki arvutust”.

T, 2018. päev: igasugu vigurid

Kui Eestis otsib politsei taga varastatud purgitäit sitta (ausalt!), erutavad siinkandis meeli hoopis teised lood. Eile sain näiteks teada, et kilpkonna selja- ja kõhukilbi nimetus on vastavalt karapaks ja plastron (vrd ka guugeldamisel leitud mõistatus: „Mõista-mõista, mis see on: karapaks peal, plastron all, anapsiid keskel?”); täna saan teada, et üle-eelmisel nädalal koertega jõe ääres jalutamisel taamal paistnud lossis ei ole niisama kirgedetormilik lossihotell, vaid ka kolme Michelini tärniga restoran...

E, 2017. päev: meenutusi

Tänasest midagi kirjutada ei ole, kirjutan siis üleeilsest – et külas käisid lähedased töökaaslased – ja puhkuseaegsest leiust, et mul, koolieelikuna kreisilinnast pealinna kolinul, oli suurlinna elust omapärane ettekujutus, sest I klassi liiklusvihiku joonistustel kannavad ülekäigurajal kõndivad härrasmehed erandita kõik umbes selliseid torukübaraid nagu šokolaadivabrikant Charlie.

P, 2016. päev: folgita in spe

Tulemas on enneolematu üllitis: selle blogi sõnavara loetelu. Lasin aprillis korpusetarkvaral koostada kõigi sõnade loetelu, mida olen nüüd ligi pool aastat läbi käinud ja käsitsi taandanud algvormideks (alles väga hilja sain aru, et saanuksin seda veidi mehhaniseerida). Täna läbindan R- ja S-tähe ning enamiku T-tähest (sõnani tume), nii et peagi saab valmis.

E loeb vahepeal ette Eesti ühe tuntud ülikooli filosoofiateaduskonna selle semestri kursuste pealkirju, mille peale ütlen, et jätku järele, mis ta sellise totrusega rikub viimast ilusat suvepäeva. Nagu varemgi mainitud, oleks asjaomase ülikooli vaimu jaoks vaja eksortsisti ja see vaim võis olla kohane ajal, mil muu eluolu oli sumbunud õitsvasse sotsialismi. Samas praegu on eluolu hoopis teistsugune, nii et vanamoodi jätkamine on tegelikult mitte traditsioon, vaid anakronism. Teisalt võin mütsi ära süüa, et asjaomasest ülikoolist ei ole keegi tulnud äratundmisele, et see kunagist akadeemilist avatust sümboliseerinud ülikoolivaim tekkis ajal, mil ülikoolilinn oli ametlikult suletud linn.

Padjaraamat (Gigantische Visionen: Architektur und Hochtechnologie im Nationalsozialismus) kummutab levinud arvamuse, nagu rajatanuks 1930. aastatel Saksamaale kiirteevõrk sõjaliseks otstarbeks. Ei, kiirteed olid ehitatud sõiduautodele, isegi kui tollaste laiatarbeautodega sai täisgaasil kihutada (100...120 km/h) ainult vähe aega, muidu läks radiaator keema. Sõjavägi kasutas rohkem raudteed ja üldkokkuvõttes tegid õhust hästi nähtavad kiirteed sõjalises mõttes karuteene, aidates vaenlase lennukeil paremini orienteeruda. 1930. aastatel oli sõiduautosid liikluses veel vähe ja kiirteedel liikles võrdlemisi palju veoautosid (mis tollal olid üsna kerged) ja ekskursioonibusse.

L, 2015. päev: uued petuskeemid

Leht kirjutavat, et siiamailegi on jõudnud nn Leedu petuskeem: heliseb vanainimese telefon, et tere, olen teie noor sugulane, mul juhtus välismaal autoõnnetus, kohe on vaja remondiraha, saadan sõbra järele. Ja vanainimene annabki ...140 000 eurot. Arutame, et mis auto see selline on, mille remont maksab 140 000; pakun, et vahest tekitas „sugulane” ulatuslikke kahjusid ega pääse edasi, enne kui makstud. (Päris Leedu skeemis vajatakse raha muidugi Leedu politseile altkäemaksuks, aga mujal Euroopas ei ole säärane ettekääne usutav.)

Samuti on praegu ülal lõbustuspark, kus tungleb enam-vähem kogu riigi elanikkond. Atraktsioonidele kotte võtta ei tohtivat, pidavat jätma hoiuriiulitele, ...kust need satuvad muidugi võõrastesse kätesse. See on umbes sama, et soomlaselt varastatakse Tallinnas mobiil ja ta selgitab politseis, et ega ta midagi muud teinudki, kui et oli baaris, läks kempsu ja jättis mobla lauale märkima, et see koht on kinni.

R, 2014. päev: Mission Impossible

Euroopa platsil kontorihoone klaastorni kõrval on, sussid püsti, väga surnud puukoristaja.

Pealkiri tähendab, et mul on kaasas 150 mm objektiiviga fotokas juhuks, kui peaksin anomaalse värvusega varest nägema ka täna (nagu eile ja üleeile). Ise ka mõistan, et see juhus on täitsa olematu: suur linnaosa, üksainus vares. Kellaaeg on ka varasem kui eile ja üleeile, inimesi ja autosid on veel liiga palju.

Kõnnin üle punase silla teatrini, silla peal laiutab kolm soomlast ega lase hästi mööda. Mõtlen, kas paljastada enda soome keele oskus (mida on ilmselt vähe rohkem kui see tavaline eesti „oskan soome keelt”, nagu just hiljuti juhtus, et seltskonnas väitsid kõik, et saavad soome keelest aru, aga keegi mõistnud, et eesti-soome tõlkeraskustest rääkinud tõestisündinud loo puänt „Missä vessa asuu?” tähendab umbes nagu „Kus sa, peldik, elad?”). Ei paljasta.

N, 2013. päev: Tallinna kilud 1979–2012

Jutt on sugulase koostatud retseptist, mille tootmine täna otsad kokku pani. Nüüh.

Töörühma viimane koosolek. Mu kommentaar tekitab pooletunnise elava arutelu, seega olen andnud väärilise panuse. Pärast pakutakse šampust ja kommi ning seinale lastakse mõtteteri, mis projektijuhi kahekordsel kinnitusel olla nopitud koosolekutel öeldust, aga kuivõrd üks on „oleme kuristiku äärel ja tuleb teha suur samm edasi”, mis Hruštšovi-anekdooti kuulsin juba vanaemalt, siis mõistsin, et ega ikka ei ole. Hoopis lahedam olnuks näha pikkadel koosolekutundidel loodud joonistuste galeriid, mis patust päris puhas ei olnud vist keegi peale koosolekuid juhatanud projektijuhi ja protokollija.

Tõlkes on physically handicapped pandud „kehaliselt ebanormaalseks”. Teate, sellise vihaõhutamise eest võidakse anda kohtu alla ja te jääte süüdi ning teist kirjutavad ajalehed ning seda häbi nuheldakse veel seitse põlve!

Õhtul poest tulles näen bussiaknast sama anomaalse värvusega varest kui eile, mis tähendab, et ta elab kuskil töömaja lähedal. Nagu teada juba „Kosmosemuttide” koomiksist, on varesed väga ühte nägu (etoloogide sõnul eristavat silmatorkamatu mustriga liigikaaslased üksteist rohkem käitumise ja hääle järgi), nii et erandid jäävad hästi silma. Aastaid elas sealkandis näiteks tumm vares, kes kraaksumise asemel plõksus – see muide ei takistanud tal aastaid teiste varestega koos elamast, nõnda palju siis ebatolerantsete väitest, nagu looduses puudega isend ellu ei jääks.

K, 2012. päev: kolmapäev

Kutseühingu pisut lapselikud ponnistused eetikakoodeksiga meenutavad ajaloolase Ian Mortimeri mõtet XIV sajandi Inglismaa ajarännu-reisijuhiraamatus, et keskajal, kui keskmine eluiga oli praegusest palju lühem, oli inimeste elukogemus ka palju väiksem ning otsustajad olid keskmiselt mitte 40.–50. eluaastates nagu praegu, vaid pigem 20.–30. aastates.

Vähemasti mu mõte, et pakutavast tööst tohib eetikapõhjustel loobuda, on sisse pandud ja ega kaasmeilis olnud lahtiütlust keegi ju ei loe (et inimesel võivat olla tööd alati vastu võtta käskiv tööleping – uhöh, ma ei teadnudki, et orjad töötavad töölepinguga). Jaburavõitu „tõotus” on välja jäetud, aga mulle vastumeelt olnud mõte, et tõlkida võidakse ka sõna, on sisse jäetud. Teisalt on eetikakoodeksis eetikat nüüd tõesti ka mainitud (ühe korra, vt ülal), nii et vast võin sellele käe alla panna.

Tööl toimetan 3 lk tõlget koos tagasiside kirjutamisega 2 tundi.

T, 2011. päev: teisipäev

Lootsin, et maru pikk igavate koosolekute sari jõuab mu puhkuse ajal lõpuni, aga eksisin. Kaks toimub veel, eelviimane on täna. Mul on samad väljaprinditud paberid kui varem istutud koosolekutel, keeran ette lehe, kus joonistusi veel ei ole. Kohal on kogu töörühm; vasakul käel istujal on kaasas läpakas, ta vahepeal kirjutab meile; paremal istuja joonistab ka, mis paistavad välja nagu sarvilised robotid ja teod. Näib, et viimasel koosolekul läheb aruteluks, kus ütlen sõna sekka.

AW&ST kirjutab Iisraeli lennuväe kübervõitlejate koolitamisest ja valimisest ning ka selle juht arvab, et esimene mastaapne küberagressioon mingi riigi vastu oli 2007, kui Venemaa ründas Eestit.

E, 2010. päev: esimene tööpäev pärast puhkust

Paroolid meeles ei ole. Failide asukohti ja rakenduste imevigureid ei mäleta (nt et rakendus jookseb kinni, kui sellega teha kaht konfliktset funktsiooni korraga).

Tõlkida ei oska enam üldse. Meil oli tõlkimine koolis kutseõpetus; leidsin kooliaegsete paberite hulgast paar tõlkimise tunnikontrolli, mis praeguse pilguga vaadates olid ikka täitsa jubedad, ehkki õpetaja oli seal mõningaid kohti kiitnud. Aga no läheb tasahilju paremaks.

Tore aga, et

• turvamehed veel mäletavad (napilt)
• paroolid on salamärkmetena olemas
• sel nädalal kehtib veel suvegraafik, nii et kohe esimesel puhkusejärgsel päeval ma linnas taas kehtestatud bussiogaruse tõttu viit minutit ei hilinegi

Mu eratõlge (mis on kestunud üle kahe aasta ja valmis on peaaegu pool!) on olnud hulk aega unaruses ja see maksab nüüd kätte. Ainus, mis lille olen sel teemal viimase mõne kuu jooksul liigutanud, oli ülesleidus – mille panen kirja siia, kui peaks telefonist kaduma –, et pikas kaasahaaravas kirjelduses mainitud akulaadimisjaam veduridepoo kõrval tuli sellest, et seal tööstuskäitises sõidutasid töötajaid elektrirongid, mis olid akutoitel. Puhkuse jooksul arvutioskus ära kadunud ei ole, kuigi enamasti siblisin kas millimeetri murdosade kaupa läpaka puutepatja, ise hoolikalt kuvarit põrnitsedes, või vajutasin üksikuid klahve: X (reject), D (Develop), G (Library), Ctrl-Alt-3 (Map) ning del + 2 vasaknoolt (Delete from disk). Kui arvuti läks aeglaseks, lugesin raamatut, sain läbi Goethe noorepõlvemälestustest üle poole (isa ristiema raamatutest leitud saksaaegne üheköiteline väljaanne – ma ei teadnud, et tal olid ka Goethe mälestused, varem teadsin ainult, et Bismarcki omad).

* * *

Õhtul, pärast ETV-st Venemaa päkkapikkude saadet – mille kohta arvan üldjoontes, et good cop, bad cop –, jätkub sarja Green Wing ei tea mitmes läbivaatamine; E uurib internetist, mis on vahepeal näitlejatest saanud (mitu mängib teatris, kuhu minek on hakanud tunduma üha huvitavam mõte). Nüüd peaaegu iga kord, kui ekraanile ilmub Sue White, hüüatab meist keegi, et mõtle, ta mees on James Norrington!

P, 2009. päev: kuidas prantslane veedab pühapäeva

Rongiga D-sse, sealt rattaga mööda Maaselja kallast allavoolu Rchi-sse.

Kasutan uut universaalvahendit: lenksu külge on atlas seotud takjateibiga. Korra näitan sellest sõidu pealt möödujalegi, kes küsib, millal tuleb järgmine sild.

D. linnaplaani ei ole kummaski selle piirkonna reisijuhis, mis meil on. Majade vahel ei saa telefonide GPS hästi signaali kätte. Vanalinn ei ole eriti kaunis.

Jõe kaldal on pühapäeva hommikul rivvi võtnud võimlejad. E märgib, et täpselt nagu Tati filmis (Les vacances du M. Hulot).

Linna lähedal jookseb palju inimesi, targemad neist linna poole, segasemad linnast eemale, mõni kõlbaks Saksa pilaajakirja Titanic kaanepildile Fit für den Tod, mõne kohta arvan, et ju jooksmise mõtte panid pähe kärsitud pärijad.

Jõekäänul on elektrijaama pais, sellest üle on meetri laiune sild ja silt „Võtke jalgratas käekõrvale”. Meie võtame ja saame nii möödujailt kui ka vastusõitjailt tilistada ja sõimata, miks me eest jõkke ei hüppa.

Siis on maanteesild üle lüüsi, kus laskub parajasti jõelaev Mona (algul lugesin, et Moba), millega hoiame kogu teekonna sammu, aga millest jõuame kohale veerand tundi varem.

On kalamehi ja koguni telkijaid. Ühes kohas on vastaskaldal viis kalameest nii korrapäraste vahedega, et peaaegu hakkan neid pildistama. Arutame, millest korrapärane vahe tuleb: kas nii pikk on õngeritv, kas selle kohta on eeskiri, kas nad mõõtsid jne...

Ühes jõekäänakus kaikuvate häälte ja teeäärt palistavate autode numbrimärkide järgi mõistan, et toimub Saksamaa venelaste väljasõit.

Eelviimase käänaku ääres on küla, milles on aimata nn Maaselja Rivieraks ümberkujundamise püüdu. Ainult 5 km allavoolu on katused hulga teravamad.

Vastaskaldal on mittemidagiütlev linnus, mille kohta leian praegu prantsuse Wikipédiast aga, et see olevat üks väheseid Prantsusmaa idaosas säilinud XI sajandi linnuseid.

R-chis oleme täna viimase nelja päeva jooksul juba kolmandat korda. Eilne apollo istub slipi ääres ka täna, aga õnneks seljaga; ta ümber pungitab kõhtu veel kaks samasugust.

L, 2008. päev: laupäev

Päeval poes; tagasi tulles näeme bussipeatuse haljasalas toimetamas suurt hiiretaolist närilist. Algul arvame, et on hamster (euroopa hamster siinkandis elab), aga pärast selgitab Wikipedia foto, et hamstril on heledad laigud, mida elukal ei ole. Saan koguni ühele pildile. Sööb taimi – hakkab augu juures ristikututt värisema, siis ilmub augule hetkeks eluka pea ja ristik kaob vupsti! auku. E olla mõnikord näinud elukat lausa mööda platsi ringi sibamas ja üldse esimene kord näinud teda nii, et äkki kerkinud rohust välja pöörav pea, täpselt nagu „Fawlty Towersi” jaos „Basil the Rat” kerkib sanitaarinspektori juustukarbist välja rott Basili pea.

Õhtul koertega uuesti R-chis jalutamas, seekord tuleme kaks peatust enne maha ja kõnnime R-chi poole (1½ km). Kõnd läheb algul nagu läheb, Šp leiab kaldapealsest rohust mingite loomade käike (kaldapealne on madalaks niidetud, mõnikord seal päevitatakse). Paadislipi juures päevitab üks turske apollo, istudes kaksiratsi palgist piirdel... võeh.

R-chis oleme veidi enne kella kuut; midagi õlleaia taolist juba võtab vaikselt tuure üles, aga midagi veel ei serveerita. Kaigub portugalikeelne muusika ja kokad teevad nurga taga suitsu. Št ei viitsi enam käia ja kui äkki rihmast sikutades kuidagi teistmoodi järele annab, märkan, et ta on visanud end selili ja libiseb mööda tolmust asfalti, ise sellise korraldusega peaaegu rahul.