E läheb hommikul poodi. Kasutan ära asjaolu, et teda ei ole juures pabistamas, ja eemaldan pliidi vooluvõrgust. Ühendus on, mainigem, püsiv ja tööstusvooluga (400 V) ning ma täpselt ei tea, kas Kirikmäe prismast ostetud pingeindikaator ikka töötab, ja voltmeetri maksimum on ainult 250 V. (Pärast muidugi meenub, et sellega saanuks kontrollida mitte faasi ja neutraali vahe (400 V), vaid kahe faasi vahe (230 V).)
Poe transpordi-paigaldusmehed kohe õues küsima: kas teil kaabel on? Õnneks on – sest eks ma naiivselt arvanud, et kui pood lubab ostetud kaupu paigaldada täitsa tasuta ega ütle midagi paigaldusmaterjalide kohta, siis nagu peaks loogiliselt võttes olema need paigaldajatel kaasas, eks elektripliidiga palju võimalusi ei ole, kas 5-sooneline 380 V kaabel või 3-sooneline 220 V kaabel. Kruvin eelmise pliidi tagant kaabli ära, see on umbes ½ m pikk ning paigaldaja peab hakkama kondiväänajaks. Mis mul sellest. Ise teab.
Pärast panevad pliidi tööle ja käsivad praeahju kuumutada tunni. Nii et kui E poest naaseb, on pliit paigas ja kasutuskorras.
* * *
Päikesefiltri lõpp saabub üheainsa kogemata tehtud vale liigutusega, kui filter ettepanemisel käest libiseb: UV-filtri sakiline serv äestab filtri keskele mitu sügavat kriimu. Tõesti, Baaderi kile ei rebene, aga otse keset filtrit on paar kohta, kust paistab valgus läbi natuke rohkem kui mujalt. Katan kriimud musta teibiga, nii et kuigi käsitsi filtrit kasutada saab, ei saa fotoka ees kindlasti enam mitte, kui juba aknal olnud ämblikutatt tekitas Päiksele efektseid, ent olematuid „päikeselaike”. Kriimustatud filter tuleks raami seest välja lõigata, raami ette kleepida uus kiht vaibateipi ja selle külge uus kile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment