R, 2004. päev: pikk reis

Pikk (1087 km) rongisõit, eesmärgiga näha kaunist Lõuna-Baieri mägimaastikku; aga sõit on nii pikk, et mägedeni jõudes olen juba kerges apaatias.

Sõit algab reipa kolmekilomeetrise kõnniga jaama kell viis hommikul (sest – nimim. Kokemusta on, nagu ütleb soomlane – ei või siinmaal olla üldse kindel, kas kell viis hommikul takso tuleb või mitte). Tugeva varuga, sest ema eriti kiiresti ei kõnni. Jõuame jaama juurde koos esimese bussiga (meie peatuses olnuks see kell 5.33). Sealt veerand seitsmest esimese rongiga kaks jaamavahet. Üritan püsida ärkvel, sest lõuna paiku jõuab sama rong välja hoopis Põhjamere äärde.

Esimene ümberistumine (kohalikule ekspressile, 7.30). Aega on 23 minutit. Hommikueine rongi kaasa. Vahepeal kaunis metsamaastik.

Teine ümberistumine (17 minutit) on juba pisut karvasem, sest kui rong tuleb 8.58 ette (pisut ettearvamatust suunast, muide), tulevad sellest kõik reisijad maha ja teatavad, et rong on katki, edasi ei sõida. Saksa huumor, arvan, aga saab teada, et neid jah viib edasi teine rong, aga meie rong sõidab ikka õiges suunas. Tõstame eest reserveeritud kohal istujad, aga istmed on valele poole ja kaunist maastikku aknast suurt ei paista.

Kolmas ümberistumine (Mannheimis, 13 minutit) sisaldab ka teisele perroonile kiirustamist ja siis mõnetist munemist, sest rong (10.30) hilineb päris tugevasti. Tõstame jälle meie kohtadelt istujad eest ning imetleme aknast maastikku (Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, maailma kõrgeim kirikutorn Ulmis, Doonau ülemjooks). See rong sõidab tervelt kolm tundi ja kuigi algul teatatakse, et inimesed, kes te vahepeal maha lähete, teie järgmised rongid on juba ära sõitnud, sest me jäime veerand tundi hiljaks, sori vaan, teeb rong tasahilju hilinemise tasa ja viimases vahepeatuses Augsburgis öeldakse, et rong on nüüd jälle graafikus.

Ulm, maailma kõrgeim kirikutorn. Esmapilgul ei tundugi vahest eriti kõrge, aga loendage tellingukorrused ja mõelge, et iga vahe on kolm meetrit...

Neljas ümberistumine (München, saabub 13.27, kohal 15 minutit, väljub 13.42) on kõige närvesöövam (kui kolmas rong hilineb kasvõi kümme minutit), aga nüüd on vaja ainult astuda perrooni lõpust võimalikult kiiresti tablooni, leida järgmise rongi perroon ja istuda sellele peale. Jääb isegi mõni minut osta münchenlik võikringel. See rong on Müncheni-Salzburgi ekspress, mis logistab seda vahet tervelt kaks tundi. Peatusi on uduumbe, eks ole reede õhtu, leiba teeninud pereisad lähevad suvitavatele naistele-lastele linnasaia kottidega külla.

Ühes kohas arvab ema, et silmapiiril on tumedad pilved. Mina: „Need vist... ei ole pilved.” Maastik meenutavat sellist, mida näidatavat „Kirgede tormis” (mille vaatajatest lähimad sugulased on onu ja onunaine; viimane küll sotsiaalses mõttes, sest muidu ei ole tal sõbrannadega millestki rääkida).

Üks väheseid rongiaknast võetud mäepilte, kus ei domineeri aknast peegeldumas minu ruuduline särk

Viies ümberistumine (Salzburg, saabub 15.42, kohal 19 minutit, väljub 16.01). Kuues rong on kiirrong, mis kihutab (seinal näitab kuvar kohati kiirust, ajuti on üle 200 km/h) Viini kolm tundi. Sõnavarra tulevad ümbernurgaütlemised (et meist ei saaks aru inimesed, kes eesti keelt ei mõista – vrd helikopteristseen filmis The Dictator) „tõusva päikese maa” ja „rahvavabariik” (teemaks meie kohtadel laiutanute päritolu) ning „Saksamaa kunagine valitseja” (kui sõidame läbi Linzist).

Rongis on punt kisavaid türgi tütarlapsi, kes käivad igas jaamas ukse vahel suitsetamas. Ukse vahel, kordan, sammugi kaugenemata ega kedagi mööda laskmata.

Rongis on ka minibaar, kust ostan pudeli vett, tekitades väga piinliku olukorra, sest – selgub – austria saksa keeles on mulliga vesi mitte sprudelndes nagu saksa saksa keeles, vaid prickelndes, aga keelevääratuse tõttu küsin hoopis pinkelndes (pissiv)...

Kohal kell 18.44, veerand kaheksast juba hotellis, kolmeerand kaheksast juba matkal kesklinna poole (kuhu on maad palju rohkem, kui olin kaardilt arvanud).