Viinis

Puhkasin nii hästi, et vahepeal maandamiseks blogi pidada ei olnud vaja ning nii ei viitsi ma ka augustis toimunud reisist Mozarti, Beethoveni, Bruckneri, Mahleri, Schuberti, mitme Straussi, Schönbergi, Wittgensteini, Stefan Zweigi, von Karajani, Konrad Lorenzi, dr Aspergeri, Rock-Me-Amadeus-Falco, Brüno Funkyzeiti ja politseikoera Rexi kodulinna pikemat lugu kirjutada. Pilte tegin (failinumbrite järgi rehkendatuna) 1320, millest praeguseks [10. IX] on alles 807. Parimad pildid ilmutan feisspukkis – oma asi, kes seda häbeneb, siis pilte ka ei näe – ja siia (kuhu piltide panemine on hulka keerukam) tuleb ainult mõni.

Pidasin reisi ajal suht reaalajas üksikasjalikku reisipäevikut:

11. VIII 2012, Wien

Juulis muretsesin palju GPX-träki tekitamise teemal. Mure lahendas telefon koos sellesse valmislaaditud kaartide ja salvestatud huvipunktidega ning lisaaku.

Selle kauni vaatepildi kujuteldamatu hobusekusehais pildile ei jäänud, aga meelde küll

„...See jäägu siia ordu suureks häbiks...” (ooperi-Lembitu)

Just seesama ühing, kes tõi euroopaliku kultuuri juba XIII sajandil Eesti lihrahvani, hõlmas Eesti esimesena postiteenistusega ja ehitas mitu sellist vaatamisväärsust, mis ei puudu ühegi Eestit külastava turisti programmist ning millest ühe otsas lehvib see kõige tähtsam Eesti lipp.

Kangialuses on majajuht, kus kirjas, et kõrgmeistri kabinet on tagumisest trepikojast minnes II korrusel, aga selle pilti siia loata panna ei ole ilus.

Viimase viie tuhande aastaga ei ole muutunud mitte midagi:



Väljas teistele imetlemiseks vaarao vägiteod...



...sees vaaraole imetlemiseks paljas naine

Käidud ja nähtud:

• Viini keisriloss ja selles kuus-kaheksa muuseumi (oleneb, kuidas lugeda; ühest muuseumist läksime kogemata mööda, aga ühte, kuhu minna ei plaaninud, kogemata sisse; lossis on muuseume muidu veel ja üldse on Austria riik enamiku lossi üürinud kontoriruumideks)
• Stephansdom, Karlskirche, Peterskirche. Lahenes mõistatus, miks on Stephansdom pime ja rusuv: see on pseudobasiilika, st kõrgema kesklööviga kodakirik, mitte valgmikuga basiilika (pikihoone ehitati selliseks ammu enne toomkirikuks saamist). Karlskirche sees 32 m kõrgustele freskotellingutele viinud ajutine lift mul sellist jalavärinat ei tekitanud nagu ühel sakslasel, kes liftiuksest üldse kaugemale ei saanudki, aga viimast viitteist meetrit laternasse ronida ma ka ei tahtnud.
• keiserlik kunstimuuseum
• keiserlik loodusmuuseum (kus on Willendorfi Veenus, latimeeria luukere ja Deinonychus’e rekonstruktsioonil seljas suled!)
• Schönbrunni loss seest ja väljast, park ja maailma vanim tegutsev loomaaed
• tantsivad hobused tööl ja puhkehetkel
• Griechenbeisl ehk kõrts, kus 1679 kirjutati saksa lauluke „Ach du lieber Augustin”, mille saatel toimub filmis „Malev” piiskop Alberti vastuvõtt, kus tellitud muu roog sarnanes takkajärele mõeldes väga ikkagi Viini šnitslile, kus olid seinal õpetussõnad pereelu teemal ja kus klaverimängija isikus (kas A. Jõks või M. Juur) ei saanudki selgust
• Sacheri kohvik selle kõige ehtsama Sacheri koogiga ja ees tänaval Sacheri veoautoga, mille number oli W+TORTE 1, ning sõiduautoga S+ACHER 2
• ooperimaja (ikka see „õige”, Staatsoper), koridorist, kohvikust, rõdult, parterist ja lavalt
• Musikvereini saal ühes selles möödapääsematute kohustuslike „Ilusa sinise Doonauga” ja „Radetzky marsiga” (ma vaikselt lootsin, et äkki Mozarti kontserdil neid ikka ei mängita)
• Gulaschmuseum (täitsa pükstele ajamata), Palmenhaus, Zum Alten Fassl, Augustinerkeller, Albertinaplatzi kuulus vorstiputka, üle ukse Nussdorfi kuulus heuriger Schibelauer (mille 230 õuekohta oli vastu ootusi puupüsti täis) ja hotelli kõrval Xu’s Cooking.

Siin majas elas ja töötas peaaegu-ühehitimees Falco, kelle maailmahitt Rock Me Amadeus (1985) on esimene ja senini ainus Billboardi edetabeli tipus olnud saksakeelne lugu. Tõsi, hiti lõi ta vähe hiljem kuskil mujal.

Olin läbi töötanud kolm reisijuhti (kaks inglise ja üks saksa keeli), emal oli neljas, eestikeelne, ja see oli ainus, mis nimetas täpselt ühe ülal nimetamata Austriast pärit tuntud poliitiku koduse aadressi (see, keda kaks korda vastu võtmata jättes Viini kunstiakadeemia hästi ei mõelnud, mis häda ta sedasi maailma peale saadab). Vaatama ei läinud, aga tänavasse paistis otsast sisse, kui läksime hotellist metroosse.

Raudrüümuuseumi (Hofjagd- und Rüstkammer) häbiks peab mainima, et selles on peamiselt mittepraktilised esindus-raudrüüd, peamiselt saalitäite kaupa Itaalia-Hispaania XVI ja XVII saj omi. Saksa stiilis raudrüid oli umbes nagu neli, keskaegseid (<XVI saj) raudrüid ainult mõni. Küll oli kaks XVI saj alguse nn mehaanilist rinnaturvist ehk vedrudega turniirivigurit, mis piigitabamuse peale suures kaares laiali lendas, millest – kui õigesti aru sain – ütles Pariisi sõjamuuseumi eksemplari juures silt, et neid olla maailmas alles 3 tk. Mõningaid spetsiaalseid imevigureid veel nagu vasaku käe turvise kaitsepiigid (nt kilp kinda küljes või 30 cm pikkade oradega nukirauad). Püsside väljapanek koosnes umbes neljast kapitäiest kaunistatud jahipüssidest. Ambe oli umbes üks, käsitulirelvi üldse mitte. Hobuseturviseid oli mitu, sh koos muu turniiritränaga. Oli paar jalgsiturniiri rüüd. Sai teada, et nägusid kujutava visiiriga kiivrid olid üksvahe (XVII saj) väga moes ja neid kasutati pidudel.