Neli uskumatut lugu A. kreisist

Kus mina olin õuessagi

Nagu karjalapse laulus, kus kõik teised käisid kiriku tieda, aga karjalaps karja tieda, nii olid taasiseseisvumispäeval kõik inimesed Ott Leplandi kontserdil, aga mina olin metsas. Metsast tulles oli üks vaade pisut seda nägu, et see võiks olla tore ka pildil, aga selles ei võinud olla päris kindel (kell oli umbes tund liiga vara, valgus ei olnud veel kuldne). Fotokas oli seljas fotokotis, väljavõtmine pisut tüsilik, sestap juhtus üks nendest üliharvadest kordadest, kui seadsin sõrmed pildiservadeks ja vaatasin, kas tuleb hea pilt. Tuli selline:

Hero of French resistance

Aasta tagasi tõi vend kaks kohvritäit mu kooliaegseid pabereid, mis olid algul vedelenud kümme aastat kasside meelevallas linnas keldris ja siis ligi kakskümmend aastat koos paljude muude elusorganismidega maal pööningul. Ostsin nüüdisaegse tööstusliku respiraatori ja uued aiakindad, istusin kaks õhtut pööninguluugi vahel ja käisin paberid läbi (seda kuhilat peaks kunagi harvendama, aga kõigepealt on vaja saada olukorrast ülevaade).

Nagu juhtub sugupuuliste pärimustega, nii haihtusid dokumentaalse tõestuse valgel ka mõningad koolipärimused. Eks koolist hakka olema juba nii kaua möödas, et meeles ole ikka asjade helgem pool – targad ja leplikud õpetajad jagamas kooli- ja elutarkusi. Paberite hulgas olid paljud mu koolipäevikud, mis kõnelesid hoopis teist keelt: „Kodune töö nõuetekohaselt vormistamata!”, „Segab vene keele tundi!”, „Lobiseb pidevalt!”, „Ei käi koorilaulus!” jne. Sain ka teada, miks mul on suht hästi meeles luuletus „Giordano Bruno tuleriit” – no eks olin saanud selle eest kahe koos märkusega „Tuleb ikka ära õppida!” ning see tuli järele vastata, tuupides selle pähe võimalikult hästi, sest järele vastates ju pääsu ei olnud.

Meeldiv oli ent see, et kui paberipakist hakkas äkki tulema propagandalehti Homeland (propagandalehe Kodumaa ingliskeelne kaasaanne; keegi neid ei tellinud ja neid toodi trükikojast kooli õppematerjaliks, kusjuures pilte tohtis oma äranägemise järgi sodida), tekkis lootus, et äkki on nende seas ka kadunuks peetud Boris Vilde portree – ja oligi:

Kuidas panin kultuuritegelase hauale lilli ja siis sõitsin 40 km mööda naabervalda, närtsinud lilled rattakotis

Vihmarohke päeva õhtupoolikul surnuaiale minnes sõitsin läbi bussijaamast, kust ostsin tagasisõidu pileti, ja lillepoest, kust sugulaste haudadele lilli. Surnuaias aga selgus esimesel kahel platsil, et seal on püsililled; kui pärast korrastamist ja küünalde panemist läksin järgmisele platsile, olid ka seal püsililled; ja sama kordus kolmatki korda. Nii et mu kimp oli üle. Algul kavatsesin kirjutada paberile „Võtke!” ja panna need värava juures müürile, aga siis mõtlesin, et vähe imelik nagu. Siis mõtlesin, et paneks mõnele kultuuritegelasele. Tänavale nime andnud koorilauluedendaja hauda ma teadsin, aga meenus, et surnuaiale peaks olema maetud ka vähemalt üks kahest vennast, kes mõlemad olid tuntud kultuuritegelased. Aga mida ei ole, see on surnuaia skeem! See leidus alles 1970. aastatel rajatud osa väravast. Lugesin läbi, sai teada, et kirjamehest vend on maetud mujale, jätsin meelde, matkasin tagasi, leidsin – ja ühtlasi selle, et helilooja haua kõrval platsil keegi riisub usinasti (surnuaia vanas osas rohkem inimesi ei olnud kui üks matus ja see riisuja ning mina). Noh, ikka nagu imelik. Seega lõikasin lilled poole lühemaks ja asendasin koorilauluedendaja haual vaasis kole närtsinud lilled, mis ristidaatumite järgi olid pandud juulis, aga võib-olla ka mais. Närtsinud lilled võtsin kaasa. Nendega selgus, et prügikastid on ainult kõdunematute jäätmete jaoks, kõdunevad jäätmed visatakse samasse kõrvale hunnikusse. Ikka nagu imelik, mõtlesin, ja võtsin vanad lilled kaasa, et kodus on biojäätmete prügikast. Selleks ajaks oli sedavõrd selginenud, et alustasin pikka hilissuveõhtu imetlemise tiiru – ligi neli tundi ja nelikümmend kilomeetrit, närtsinud lilled rattakotis.

Lapsepõlve meenutav metsatee (vana maanteetrass praeguse kõrval)

...ja selle lõpetanud tüüpiline eestlase kadedus

Strateegilisest plaanimisest oli kasu, sest enamiku teest sõitsin õhtutaevas kõrguvaid pilvi imetledes ning kohtades, kus kaardi järgi võinuks olla huvitav vaade, see ka oli.

Tagasiteel sõitsin neli kilomeetrit piki vana raudteetammi, kuhu ma linnast väljas mäletamatutest aegadest üldse sattunud ei olnud – ma nagu mäletaks, et 1975 oli piimakombinaadi juures jões raudteesillast alles veel vähemalt sillapostid – ja paari kilomeetri pärast seda asjaolu kahetsema hakkasin, sest teekate oli lahtine liiv. Pusisin aga naasmise ja tiheda liiklusega maanteele keeramise asemel vaikselt edasi, kuni sattusin soonurgas peale kolmele sookurele, kellest üks või kaks röökisid samas põõsa taga (nägin üht salamisi binoklist ja kaugus oli nii 20 m) ja kolmas teisel pool. Proovin, kas saab panna selle telefonitilinaks!

Turistilõksus

Sellega võrreldes juba vähem huvitav on, kuidas käisin muidugi vaatamas ka kreisilinna suurimat vaatamisväärsust, kus ühelt poolt oli viimaste väljakaevamiste stend, mis ärgitas mõtteid mõlgutama hoone ehitusjärkude segasel teemal ning loksutas paika mõningad varasema ehitusloo mõistatused, aga teisalt küsiti mult kassas rahvastevahelise suhtlemise keeles „Один?” ja jäin ühes kitsas kohas kahe Läti ekskursiooni vahele. Lätlased trügisid, käppisid mu fotokat ja pisut lehkasid kummaliselt nagu tihedas troppis liikuvad turistid ikka.