Talinas

Käisin uuenenud ajaloomuuseumis ja lennusadamas. Suurgildi hoones oli kelder täitsa okei ja kaupmehekasti näitus ka, samuti Börsi kangi pealses kambris mündikabinet ja avatud ehitusdetailid nagu pillimeeste rõdu, aga peakorruse põhiekspositsioonis jäi mulje, et narratiiv puudub: stendide kaupa oli puntras mitmest ajajärgust asju väidetavasti mingil samal teemal (nagu vastus küsimusele) ja küsimuse „Kas Eesti on uskmatuim riik maailmas?” stendis oli viljeldud sakraal-romantilist muinaslugu, nagu tulnuvat ristiusk Eestisse iseenesest. Kuidagi imelik riigi ajaloomuuseumi põhiekspositsiooni usuteemalisest stendist unustada asjaolu, et Eestisse tehti ristisõda!

Võimalik, et seda jutustas see veerandtunnine video ühes eesruumis, kus päid võngutasid Konstantin Päts jpt, nende seas ka ordumeister Plettenberg, aga kesse veerand tundi istuda ja kuulata maldab, pealegi kui teksti on lugenud Ulfsak juunior, kelle häälduses puudub s-täht („ja ziiz tulid zakzlazed”).

Heliefektidega kemmerg oli ka tugevasti üle pingutatud: jõuan kohale, ei ole päris kindel, kas on meeste või naiste, märkan laes algul naiste-, siis ka meestenimesid, ja äkki ütleb nägematu hääl selges eesti keeles: „Paul.” Kui esimesest ehmatusest üle sain, kostis pisut aja pärast veel: „Jekaterina.”

Tänaval ei sattunud kahjuks silmsidemesse ühe turiste küsitleva noorikuga, oleksin talle kindlasti teatanud, et tulen kaugelt maalt mere tagant ja teie linnas peaks kindlasti olema majaseintel seinasuurused naeratava ja lehvitava linnapea pildid.

Tunnipileti ja äkilise koonerlushoo tõttu tulin Tõnismäelt vanalinna jala, läbides esimest korda Vabaduse väljaku uuenenud tunneli, järeldasin Vabaduse platsi ajaloo stendidest, et nende paigutust ei ole leiutanud insener (siis saaks neid päikesepaistel lugeda ka, muidu läigib neilt EEKS-maja), ja mõtlesin, et Tallinn on tõenäoliselt ainus Euroopa pealinn, mille keskväljak on tegelikult auk.

(Peale selle on Tallinn tõenäoliselt ainus Euroopa pealinn, mille pearaudteejaam suleb argipäeviti uksed õhtul nõnda vara kui kell 7 p.l.)

Tallinna gooti tornidel oli kombeks laduda nurkadesse nurgaketid ehk puhtalt töödeldud suured kivid, mis olid igaüks eri suurusega. Need jäeti krohvimata ja nii tekkis torninurkadesse lõbus sakiline vööt. Aga kuskil aasta 2000 paiku tuli kellelegi ajukääbikule idiootne mõte tõmmata lubivärvi ja palja kivi vahele sirge joon (õnneks ei ole lubivärv kivi küljes pöördumatult kinni ja algse vaatepildi saab taastada).

Siis meenus, et ma ei ole kunagi pildistanud Oleviste kirikus sees (mujal kui tornis), aga see oli laulatuse pärast kinni. Torni ei viitsinud minna.

Astun läbi meremuuseumist, et äkki seal on skeem, kuidas saab lennusadamasse (telefonis on kaart, aga teada ei ole, kust pääseb läbi ja kust mitte). Skeem on ja klaasustest paistab, et Paksus Margareetas on eksponaadid kõik täpselt samas kohas kui on olnud viimased 30 aastat.

Lennusadam

Lennusadam seevastu jättis väga kobeda mulje, kuigi ka see pisut kisub ajaloo kui lugude jutustamise poole (see läks moodi 1980. aasta paiku ja sellega kaasnes see pahupool, et varem, kui ajalugu rääkis faktidest, olid asjad konkreetsed, aga nüüd enam ei ole, ja lugude jutustamise suures tuhinas unustatakse faktid mõnikord hoopis ära). Praktiliselt õhus hõljuv allveelaev Lembit (kahe prussidest laotud kompaktse virna otsas). Saab jalutada alla ja tõusta miinišahtis püsti (proovitud). Sees mitmesuguseid toredaid 1935. a eesti tehnikakeelseid silte: nt „alalise voolu mootor” ja „ahtri uimud” ning „käimalask” ning „lülijad”. (Ma ei ole päris kindel, kas need on originaalsed, sest varem ma neid märganud ei ole – ega varem ole otsinud ka –, aga Inglismaalt saadud algsete jooniste pakis on mitu siltide joonist, vbl on nende järgi taastatud.)

Ahtri uimud

Ainsad kaks silma jäänud puudust on helikopteri ameerikalik leiutuslugu (nagu esimese kõlbliku helikopteri leiutanuvat Sikorsky 1939, mille peale tasub guugeldada märksõnu „hanna reitsch deutschlandhalle 1938”, mispeale Google leiab koguni video, kus Hanna Reitsch jutustab sellest lausa inglise keeli), ja see, et sakslased nimetanuvat oma allveelaevu miskipärast inglise nimetustega („Saksa allveelaev Type XXI”, seisab ühel sildil). Kiipkaardiga avanevate mängude võlust ma hästi aru ei saanud (ja õhutõrje ajaloo mingi lehekülg hüppas muudkui Papello vangipõlve lehele), aga ühe ingliskeelse nooruki aitasin hädast välja, avades talle sellega ukse. Pea lõin ära kaks korda, üks kord Lembitus (natuke) ja teine kord Suures Tõllus (muhk).

Praeguse väljapaneku järgi omistatakse Lembitule kolm kindlat uputust, sh Taani S/S Hilma Lau, mis taanlaste arvates olnud hoopis Saksa provokatsioon. Tore oli ka see, et kunagi umbes 1995 tollal veel Pirital olnud merekahuri toru oli taas tõstetud asendis, sest tookord me vennaga väheke väntasime seda, toru laskus küll ilusti, aga üles enam ei tõusnud. Kai peal tugede otsas mitu vahepeal ära kadunud olnud laeva nagu Grif ja see, mis ületas uudisekünnise esiteks sellega, et kapten vedas laevaga suvilasse turvast, ja siis sellega, et mõnemeetrisest mastist kukkus madrus surnuks.

Muidugi Kalamaja see nurk oli etnograafilises võtmes ka päris huvitav, ega ma sealkandis kunagi käinud ei olnud.