Mürts ja pauk,
Putinil on seljas minu särk... või noh peaaegu. Ükskord ma vist ühele innukale juuksurile koguni ütlesin, et ärgu lõigaku mulle Medvedevi soengut, ja muiste, tunduvalt priskemal elujärjel, kandis ajalehes üks koolivend nii sarnast ilmet ja soengut, et inimesed vaatasid mulle tänaval järele. Kanna või silti, et see, kelleks te mind arvate, ei jaluta siin tänaval, vaid istub kindlalt trellide taga.
* * *
Päikesefiltri katsetused. Saan jälle targemaks:
- Niépceliku säriaja korral ei tohi filtrile paista päike
- Enne pooletunnise säriaja algust kontrolli kaugusskaala asendit...
- Astu samm rõdule, ära pildista Päikest läbi akna (sest see ei ole fotokvaliteediga klaasist)
Õhtul tegelen aga sellega, mis paneb kindlasti kadetsema iga lugeja: saen läbi köögimööbli.
Põiki. Kinnitan ausalt, et sellises koguses 1970. aastate „tehnikat” kui köögikapis ei ole näinud mu silmad vähemalt kolmkümmend aastat: peaaegu kõik kruvid on pilukruvid, mis kruvikeerajat mul ei ole (aga on trell
ja terav saag....). Köögimööbli suht paikse L-kujulise moodustise alumine saba seisis õhus nn pühast vaimust hoituna*, aga kuigi alumised osad tulevad pikkamisi lahti paljastama materjalide lagunemist** ning selliseid entomoloogilis-toksikoloogilisi asjaolusid, mida mu sõrmed kirjeldama ei paindu, selgub, et plaadi parem serv on väga kindlalt paigas. No sae kaasabil selgub, et see on kogu pikkuses tapitud ja liimitud teise plaadi sisse, mis kunagi hiljem on seinast silikooniga eraldatud ja sestap väga heas korras ja lagunemata.
* Isa mingis töökohas kunagi käibinud väljend, viitas obskuursele usulahule, kus talumaja korstna külge tuli siduda redel ja siis viimaselt pulgalt kandis püha vaim otse taevasse. Kes ronida ei julgenud, oli uskmatu; kes luud-liikmed sodiks kukkus, see uskus liiga vähe. Selle peale, et keegi ei olnud kuulnud kunagi kellestki, kes õhku jäänuks, see napakas usulahk ei tulnud.
** Ehitusfüüsika kursuse andmetel säilivat niiskes ja soojas siseruumis üle 20 aasta ainult üks materjal: tõrv.
No comments:
Post a Comment