T, 4293. päev: metsas, kuidas said rüütlid paruneiks, koraal

Hommikul jala Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna juurde.

Lõuna ajal saadetakse pensionile mu tööintervjuul olnud töökaaslane. Hea võimalus tänada, et hästi valis. Kui kohale jõuan, kõned alles kestavad (kuigi ükski ei ole nii pikk nagu koolidirektori kõne mu venna lõpetamisel).

Käin linnaäärses majas töötatud 4½ a jooksul esimest korda metsas jalutamas. Ka see mets on praegu veel veidi elutu. Näen lapsuliblikat ja kuulen vähemalt 3 rähni, sh dialoogi. Maas on puukoristajate paar, põõsal vist põhjatihane. Unustasin maha pikksilma. Helisalvesti vahtkummist tuulekattest ei ole tolku, nõrk tuuleke kostab nagu maavärin.

Selgub, et Amazon enam ei müü enam mikrofoni AT2022, mida olin tahtnud osta, ja et praegusele helisalvestile ei ole surnud kassi taolist tuulekatet olemaski. Vahtkummist tuulekate kaitseb üldiselt ainult rääkija-laulja sissepuhumise eest, kuni 1 m/s; tihedalt mikrofonil olev surnud kass kuni 5 m/s; puur mikrofoni ümber + surnud kass kuni 10 m/s – või midagi sinnapoole. Selgub, et puuri saab ehitada ise, vaja ainult leida pika karvaga tehiskarusnahka.

* * *

Tänane avastus: vene ooperilaulja ja laulupedagoog Vera Vladimirovna Ljutse (tsaariaegse kunstnikunimega Vera de Luce; 1879–1977, lüüriline ja koloratuursopran) oli saaremaise rahvavalgustaja pojapojatütar (II ab 3. lapse Gotthard Friedrichi (1798–1881, kindralleitnant) 4. lapse Wladimiri (1848 – pärast 1903, jurist) tütar) ning seega põlvnes rahvavalgustajast ka ooperilaulja noorem vend, näitleja ja lavastaja Vladimir Vladimirovitš Ljutse (1903 – pärast 1962), kelle elulugu väidab, nagu ta sündinuks maal, aga mine tea, kuidas käis Harkovi juristi käsi või kus täpselt sündisid ta lapsed. Vera Ljutse on kirjutanud mälestused (ilmusid 2008) ja üks ta elulugu mainib, nagu olnuks ta isa parun. See on veidi imelik, sest JWLvL ise oli rüütel, nagu paljud Balti kubermangude mõisnikud üldse, nähtavasti oli ta tiitel päritav. Vene keiser võis anda teenete eest parunitiitli, kuid see võis olla isiklik ning Patrik v. z. Mühleni andmeil ei pidanud baltisakslased seda eriti miskikski. Samas olla XVIII saj lõpus üks Vene keiser pidanud ladinakeelse kõne, kus nimetanud maa-aadlit ladina terminiga barones, mispeale maa-aadlikud rõõmustanud, et nad on nüüd parunid, sest keiser ju ise ütles! Sama kordunud hiljem ühe keisrinna kõnega, millest kinnistuski balti aadlike üldiseks tiitliks parun. Saksa mõttes oli parun kraad kangem kui rüütel ja Saksamaal vastas parunile vabahärra, kraad järgmine oli krahv; Venemaal oli järgmine kraad ka krahv, aga eelmisel nimetust ei olnudki.

* * *

Üle hulga aja film „Apollo 13” (algus). IMDb-s on nüüd filmist 176 apsakat, sh lõpuks ka see, et Saturn V astmete kokkupanek ei käinud sellise pauguga nagu filmis, kus S-IVB langetatakse S-II otsa kõlava kolaka saatel.

Tänavuse eriefektide Oscari saanud Neil Armstrongi volitatud eluloo First Man ekraniseering, mille kohta on raketirühmas vastakaid arvamusi. Kes arvab, et operaatoril on olnud Parkinson, kes kiidab; lahknevad isegi arvamused, kas juhtimispaneeli sajad nupud olid ikka nii kulunud kui filmis – ühelt poolt kasutati iga moodulit üks kord, aga teisalt harjutati enne lendu nendes pikka aega (filmis tuuakse Apollo 13 kanderakett stardistendile 2 päeva varem, tegelikult toodi mitu kuud enne, kõik see aeg tehti ettevalmistusi, harjutas ka meeskond, sisseronimist, seesolemist ja hädaolukorras väljahüppamist (neil oli mitmesaja meetri pikkune kaldu tross, ärge kartke)). Filmi vead on muidugi tekitanud selle hollywoodiseerimine, on tehtud melodraamaks ja oskuslikele astronautidele – kes siis olid kõik varem olnud katselendurid – pandud külge olematuid iseloomuomadusi, lisatud kiusu ja riidu ja mida kõike veel. Nii ei ole midagi head loota ka filmist First Man, sest esiteks kirjutas selle mitte eriti suleosav ajaloolane (raketirühmas seda öelda ei saa, ta ise on ka seal) ja rõhutas Armstrongi inimlikku poolt ning teiseks ongi filmi põhirõhk inimlikul küljel.

Täheldan, et stardistseenidesse on James Horner kirjutanud koraalitaolise viisi ja – nagu kosmosefilmides tavaline – metsasarvel või fanfaaril, nt siin, kus kohas 1:55–1:56 on kogu filmi lemmikkoht: Tom Hanksi pilk – kus on näha näitleja siiras rõõm, et ta on nii lähedal oma lapsepõlveunistuse täitumisele kui ilmsi saab – ja vähe edasi on täiesti autentne koht, kuidas astronaudid rihmutatakse lavatsi külge nii, et õlarihma pingutatakse jalaga. Apollo 8 vist (või oli see 9) kaks meeskonnaliiget, CMD ja CMP lasid endi omi järele ja S-IC/S-II astme vahetusel lendasid nii palju ettepoole, et peaaegu lajatasid peaga vastu näidikupaneeli (puudu jäi üks toll).

E, 4292. päev: esmaspäev

Rahutu uni: olen ärevil, sest sain eelmisel nädalal kutse prantsuse keelde, mis algavat sel nädalal, aga ei mäleta, mis nädalapäeval; äkki on täna. Olen nagu poolunes: katkendlikud unenäod jooksevad, aga tundub, nagu päriselt ei magaks. Kuigi ärkamiste vahel on mõnikord mitu tundi. Kõht koriseb, mille omistan hilja söödud banaanile) ja iga kord, kui just-just hakkan uinuma, hõikab metsas öökull. Või on muidu liiga vaikne. Millalgi poole kahe paiku maanub lennuk (olin seni arvanud, et lennuväli kl 0–6 ei tegutse). Tööl kalendrist selgub siiski, et pr k on N p.l.

Hommikul saab teda, et Olivia Colman saanud parima naisnäitleja Oscari. Mäletame teda sarja Green Wing personalitöötaja Harriet Schulenburgina ja „Midsomeri mõrvadest” süüdimatu noorikuna, kes sulni naeratuse saatel tappis mitu inimest.

Tööl teen omale pooled silmaklapid: pärastlõunal peegeldub vastasmajalt valgus silmanurka, häirib nägemist, aga kardinat nii palju langetades on toas pime. Sektori varjamiseks peab varje olema silmale võimalikult lähedal, nii on mul ees vanad jalgrattaprillid ja nende sanga külge teibitud 9 × 4 cm must kartong.

Õhtul poodi, bussis nina täitsa kinni (on suur vahe, kas buss filtreerib värsket õhku või mitte), koerasööki.

Kontsert (orel + trompet), I pooles läheb olemine paremaks, hilisõhtul on õietolmu vähe.

Kodus avastan, et kaht keedukreemipirukat (mille vähese keedukreemiga hale vari oli Moskva sai), millega kavatsesin maiustada pärast kontserti, enam ei ole. Esimene mõte on, et äkki panin need külmikusse, aga esikusse jäetud poekott on kahtlaselt lömmis ja selles on väike tükk just sellist paberkotti, kuhu pakitakse Kõrgmetsa maksimarketis leibu-saiu, ning väga kortsus ja kergelt nätsutatud, aga täiesti tühi kott ise leidub kööginurgast. Me muidu oleme koertele sellest pirukast andnud veidi keedukreemi, mis mõlemale (eriti Šp-le) väga meeldib, aga nüüd on nad kahepeale manustanud kaks (teadmata, kui palju kumbki). Maiustamine on toimunud esikus, selle põrandal on kleepuvaid plekke, mida Šp veel jalutamast naasteski lakub. Imelik on, et Šp ei saa süüa väga palju korraga, mistõttu sööb ta pigem vähe, sest kes mäletab anda talle tund aega hiljem juurde, ja ta meelsasti kugistab, mistõttu tuleb ta söök määrida mööda nõuservi laiali, et ta ei saaks sealt ahmida tükke. Peale selle ei saa Šp süüa suuremaid toiduosakesi kui 1 cm. See kõik päästab valla üldiselt haleda kisa, kui Šp-l midagi valutab, mis mõnikord läheb üle silitamise, mõnikord oksendamisega, aga täna, pärast koogipuukimist, on Šp väga ergas, jookseb ja õues kuulab öist metsa.

Seega ei söö ma õhtul pärast kontserti üldse enam midagi ja magama minnes ei ole vaja isegi nohurohtu. Tuleb hakata õhtul varem sööma ja olla õhtul hilja pool tundi õues.

P, 4291. päev: kevadine pühapäev

Lõuna paiku jalutamas (kui et olin eile avastanud, et kuni nii kl 14-ni saan olla õues küll, õietolm ilmub alles hilisel pärastlõunal, nii tööpäeva lõpus). E soovitab, et ärgu ma päris metsa mingu; päris mets, see meie akna taga, on praegusel aastaajal veel trööstitu: lill ei õitse, leht ei kasva, laulab ainult tihane. Nii et kuulatan veidi ja tulen siis jõe äärde tagasi.

Esimene liblikas: koerliblikataoline (uurin 4 raamatut veerand tundi) valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas), siis lapsuliblikas 5×. Saksa raamat ütleb, et koerliblikas, paabusilm ja lapsuliblikas on ainsad kolm, kes talvituvad valmikuna ja lendavad kevadel esimestena. Nii et vanarahval muid variante ei olnudki, et kas aasta tuleb kirju või kuldne.

Putkasuvilate juures laulab tundmatu lind, äkki on kuldnokk, vahin puud, kus ta on, hulk aega, ei näe.

Sillal vaatan hulk aega: on ämblike lennutund. Muidugi peaks ämblikuniidi nägemiseks 50 m kauguselt olema nägemisteravus mitte 100%, nagu mul on prillidega (silmaarst eile mõõtis), vaid 14 500%, aga juhtun seda nägema nii, et päike on täpselt kirikutorni taga ja niidid sätendavad päikses. Ühest, mis kandub pea kohale puu otsa, näen ka väikest ämblikku niidi tuulepealses otsas

Linnuse juures on põlenud maja, tahmahais. Mõtlen, kas lähen parki vaatama varesepesi või mitte, ei lähe.

L, 4290. päev: linnas

Mul on hilinemisest tuntud silmaarsti juures aeg kl 10.00, ärkan maru vara, et jõuda, olen ukse taga kl 9.45 ja näen silti, et vastuvõtt avatakse kl 10.00. On nagu vana sõber. Selgub, et laupäeviti teeb ta põhiliselt arvutikursusi eakatele.

Seni, kuni silmad pärast silmarõhu mõõtmist veel vett jooksevad, kõrval teepoes, kust ostan mitu pakki väga häid teid veel enne seda, kui teenindaja – kes reeglina on teepoes eriti tüütud – jõuab mu juurde mind „abistama”. Pärast jalutan linnas, ilus ilm, hommikupoolikul õietolmu veel ei ole (ja südalinnas neid puid palju ka mitte). Põhiseaduse platsilt toomkiriku kellamäng. Kolan edasi, mööda Serva tänavat linnuseni, seal Mihkli kirik (kaotan 5 minutiks helisalvesti tuulekatte), näen seal silti, et just täna ja praegu käib orelipooltund toomkirikus, kõnnin sinna. Seal siis selle lõpp, märkan, et toomkiriku vana osa kesklöövi võlvid on kõrgseinte pool samamoodi kaldu kandadega nagu mu oletuse järgi oli Tartu toomkirikul. Kirjatarbed, lõuna, Papioru lift. Oru poole Klaasseina ja -põrandaga, ülal sisse astudes ja all 65 m sügavuses maju vaadates on korraks kõhe, aga ainult hetkeks, sõit on kiire ja pilt ei ole päris tühi, ees on psühholoogiliseks piirdeks käepide (vrd kadund isa mõttetarkused tellingupiiretest: võib olla peenike, sest keegi selle vastu ei toeta, aga ilma kardab).

R, 4289. päev: reede

Töölt vara ära, üritan tulla jala, veetorni juures selgub, et olen hinnanud võimeid üle (õietolm, rsk! pingutada tuleb minimaalselt), jään bussi ootama.

Isa ja vanaema toa (1944–1975) topograafia. Kõigepealt kõigi nende fotode eksport, kus on selgesti näha tuba, siis nende põhjal mõtiskelu. Sisustuse järgi (mis mööblitükke mäletan või tean hilisemast ajast) selgub, et tuba oli enam-vähem täpselt 5 m pikk ja 3,7…4 m lai. Pikemas seinas oli kaks akent, aga suuremad kui mäletasin – sest sadamapoolne algas kohe seina juurest, aknavahe oli sama lai kui kumbki aken ja aknavahes oli kapp, millel vanaema uues korteris oli telefon ja kus mul praegu on fotoalbumid; see kapp on julgelt oma 1,20 m lai. Fotosid ei ole tänavapoolsetest nurkadest, sadamapoolses oli tõenäoliselt tool (sest ühel fotol seisab seal väike kuusk, aga mitte põrandal). Teises pidi olema akna all kirjutuslaud, millest üldvaadet ei ole. Trepikojapoolses otsaseinas oli riidekapp  ja väike kapp, millel oli raadio (ka vanaema uues korteris).

N, 4288. päev: fotoka elule äratamine ja liblikas

Kõigepealt äratan elule töökaaslase uue fotoka, mille akut ta ei ole saanud laadida. Proovin laadida mitte kaasasolnud juhtmega, vaid enda akupangaga – laeb. Selgub, et kaasasolev USB-juhe on katki ja laeb ainult siis, kui fotokas on tagurpidi. Aga mul on selliseid juhtmeid kodus üle.

Lõunalt tulles näeme lendamas päevasuru.

K, 4287. päev: sööklas

Lõuna Halloweenis e trahtris Kaks Ööpäeva Kõhuvalu e sööklas (ükspäe just meenutasime, et isegi ülikooli sööklas oli toit maitsvam; ma söön kogu portsu ära ja õhtul on ka vastavalt parasjagu paha). Mu selja taga üritatakse ümber jutustada kogu sarja „Allo Allo!”!

Kindlustusele arsti-, analüüsi- ja apteegipabereid. See on kõik minu enda raha, mida neilt tahan: 11½ aastat ainult maksin, ei tahtnud midagi. Üritan uuesti saata ka 30.5.18 arstiarvet, mille originaal oli vahepeal kadunud (aga avastasin selle alles pärast skanni saatmist, nii et taotlesin makse tühistamist; kindlustus algul maksiski, siis tühistas e võttis makse tagasi). Selgub, et makse tühistamine on nii erakordne, et süsteem seda ei tunne, ja hoiatab, et sel kuupäeval on sama asja eest juba makstud. Nii et edasiste segaduste vältimiseks panen selle arve lahtrisse „mitte saata” ja kirjutan peale, miks. Ühtlasi avastan ühe skannimata arve ja et detsembri kardioloogi arvetel on täpselt üles loetud tehtud uuringud, nii et need lähevad uuringute ja analüüside, mitte kardioloogi vastuvõtu alla. Viimasel on nimelt väga ebarealistlikult väike lagi ja patsient saaks tagasi nii mitte 85%, vaid alla poole.

T, 4286. päev: tagasi tööl

Päeval söömas.

Hanseaat Karl Lagerfeld ära surnud. Nagu XII 2017 Die Zeiti intervjuust  teada sain, elas ta keskkooli ajal Hamburgis üle tänava sealt, kus oli 2016 mul keelekursus (ja Saaremaa rüütelkond, nota bene).

Hommikulugemine on praegu Patrik v. z. Mühleni „Baltische Geschichte in Geschichten”, põhjalik sissevaade baltisaksa ellu. Üks lõbus lugu teise otsa.

Leian siit telefonist Bruckneri 7. sümfoonia. Puudub mälestus, mil olen selle plaadi ostnud. Telefon vähemalt mängib ilma CD-pleieri löökpillirühmata.

E, 4285. päev: haige

Haige, õhtul poes. Saan hambaarstilt kuu alguses saadetud kirja, kus majanumber puudub.

Neljapäeval oli õhus sarapuu õietolmu 11 tera/m³, eile oli 416, täna on 473 (mis on ka selle aasta rekord, edasi hakkab langema).

P, 4284. päev: pühapäev

Harakas vilistab ja kraaksub.

Kõnnin õues ½ h, minnes on tore, õhk lõhnab, tulles nina kinni. Pärast saab teada, et lõhnas jah, see oli sarapuu õietolm, 416 tera/m³ (eelmise aasta rekord oli 311). ¼ h jooksul manustan seega u 500 tolmutera.

Bruno Ganz ära surnud. Ta koduküla nimi – Au (Wädenswil) – tundub tuttav – selgub, et seal oli meil ühel sumedal suveõhtul lõpupidu.

L, 4283. päev: laupäev

Kena kevadilm.

Suures paberipoes otsimas suurendusklaasi. Leidub poe kirjatarvete osa 2. läbikammimisel, valgustan selle tulega omale kogemata silma, suurendus on ainult 2×, ei osta. E-le magneteid, endale kaardijoonestussulgi, uus tunniskaardihaak, tarbetute raamatute märkimiseks kleepse.

Maksimarketi tööstuskaupade osakond. Seal on samasugune luup kahes kohas, kiri lubab suurendust 4×, tglt on kuni 2×. Mul on joonestamisel täppiskraapimiseks vaja vähemalt 4× (Swisschampil on just paras 8×, aga ka kraapimistera on samas; on min. 20× taskumikroskoop, aga sellel on pilt tagurpidi ja nuga alla ei mahu; nii et hädaga kasutan Swisschampi luupi ja väikest vaibanuga). Maksimarketis skalpelli ei ole. Uus köögilamp (LED).

Selgub, et LED-toru saab paigaldada ainult sellise päevavalguslambi asemele, millel on tavaline starter (päris starteri asemele pannakse komplekti ebastarter). Köögilambil on starter ebatavaliselt korpuse sees. Proovin indikaatoriga, kas vool lambis on (on), vanas torus midagi kõriseb, nii et see on tõesti katki, ja vaatan läbi kõik vanad torud. Need on kõik katki. Seega ei jää muud üle kui panna uus toru elutuppa (kus on tavaline starter) ja selle töötav toru kööki. Nali muidugi, et toas on torud soevalged, köögis oli külmvalge, nüüd on köögis kollasem kui varem.

Esimene ööliblikas.

R, 4282. päev: haige

Hommikul arsti juures ja siis apteegi kaudu koju. Õhtul kontsert, kuhu ei lähe.

N, 4281. päev: neljapäev

Härmatis, päike.

K, 4280. päev: kolmapäev

Päike täitsa soojendab. Helistan novembris käidud mööblipoodi ja lepin kokku, millal nad kapid toovad. Veel panen kinni kaks arstiaega (nt silmakontroll).

Õhtul on köögi akna taga öökull, eile öösel haukus metsas rebane. Õhtul enesetunne paraneb, nina on vähem umbes kui eile, magama saab minna ilma päris nohurohuta.

T, 4279. päev: ligi 50 a vanad fotod

Meemi „Käis Kuul, tegi 5 fotot. Käis kempsus, tegi 105” kontrollides leian, et Neil Armstrong tegi Kuu pinnal, kuumoodulist väljas, vähemalt 120 fotot. Mul olevas Apollo 11 kaubanduslikus fotokogus (koos paari mu kokkukleebitud panoraamiga 2178 faili) on väljaspool kuumoodulit Kuu pinnal tehtud fotod kõik samas kaustas (129, koos testtabeli ja paari kuumooduli akendest võetud fotoga alguses), nende päritoluks on märgitud „Magazine S” ja nende kaadrinumbrid lähevad järjest, mis lubab arvata, et need on kõik tehtud sama kaameraga ja järjest. Astronaute on 24 kaadril ja kaudselt on kõik need tuvastatavad Buzz Aldrinina (nt sari, kuidas ta tassib mingit seadet, mõnel fotol on ta kõhuga fotoka poole ja rinnal paistab nimesilt „E. Aldrin” – Armstrongi nimesildil on nimi lühem – CMD ja LMP visuaalseks eristamiseks fotodel pandi hilisematel lendudel CMD skafandri kätele ja jalgadele punased triibud). Kuigi nende fotode seas on kuulus foto „Moonman” (millel on Buzz, mitte Neil, nagu väidab üks eestikeelne teatmeteos) ja kuulsad saapajälje fotod, mida vajutanud jalg oli samuti Buzzi oma, puudub foto, kuidas Neil Armstrong on kuumooduli varjus täispikkuses. Nii et oletan, et kogu magasini võttis Neil (v.a jalajälje fotod). (Seda mainib ka ülal lingitud leht, et kõik Apollo 11 Kuu pinnal õues võetud fotod (peale jalajälje) tegi Armstrong, 70 mm normaalobjektiiviga.)

Selgus ka, et kolmas kuulus foto, kus on näha üks maailma kuulsaimaid käekelli (praegune asukoht teadmata) on tehtud enne Kuu-orbiidile jõudmist ehk vähemalt päev enne maandumist.

(„Moonmani” foto ülaserva on tegelikult lisatud must ala; filmil ulatus elutagamissüsteemi seljakott kaadri ülaserva ja seal olnud sideantenn jäi fotolt välja. Must ala nihutab Buzzi kaadri keskele.)

* * *

Muidu on käes varakevad ning õitseb lepp ja sarapuu ning mul on nina umbes.

E, 4278. päev: esmaspäev

English Breakfast Tea.

Metsvint.

* * *

P. v. z. Mühleni „Baltische Geschischte in Geschichten” jõuab valgustusajastuni Saaremaal ja väidab mitut ulmelist asja:

• nagu olnuks Luce Campenhauseni väimees (Luce I äi oli leitnant v. Vietinghoff, kes suri enne Luce tulekut Saaremaale, ja II äi oli kapten v. Aderkas, kes elas 1813. aastani, kusjuures ka II ämm suri enne Luce II abielu, nii et II abielu ajal oli tal ämm I ja äi II abielust, kusjuures viimased olid õde-venda).
• Teiseks omistab ta Saaremaa esimeste klubide asutamise au Campenhauseni asemel Campenhausenile ja Lucele ühiselt, kusjuures nimetab esimesteks klube Einigkeit (1810), Die adlige Muße (1812) ja Ressource (1815), mis on veidi piinlik, sest Campenhausen suri 1800 ning ta oli asutanud oma majas 1785 meeste- ja 1786 tantsuklubi ning peale selle 1785 lugemisringi, 1787 raesaalis kooliteatri ja 1791 laenuraamatukogu ning mulle teadmata ajal hakkas korraldama regulaarseid kontserte. Muudest Campenhauseni vägitegudest mainib raamat ainult tänavavalgustuse sisseseadmist Kuressaarde, mainimata nt linna üldist heakorrastamist (kivihooned, -katused, -aiad, sillutis), maakonna halduse üldist korrastamist, tänavanimede panemist, kunstmaanteede rajamist ja soode kuivendamist. „Teatud määral tuletab Campenhauseni tegevus Peeter I tegevust Venemaal meelde,” märgib koguteos „Saaremaa” (1934) lk 237 (kui ma ei eksi, siis vist ajaloolane E. Blumfeldt – Blumenfeldt oli kirjutanud Kuressaare ajaloo osa, aga see oli üldosas).

Aga eks seal raamatus ole rohkem lood kui faktid, näiteks Saaremaalt teine lõbus lugu, kuidas enne telegraafi oli varatalvel mere jäätumise ja kevadel jäämineku aegu Saaremaa mitu nädalat mandri uudistest ära lõigatud. 1825 jõudis keiser Aleksandri surmateade detsembri algul just veel parajasti Saaremaale, aga siis oli mitu nädalat pausi. Rüütelkond kogunenud lossi ja vandunud truudust uuele keisrile, kes ei võinud ju muu olla kui kroonprints, suurvürst Konstantin. Aga siis oli merejää juba nii paks, et kandis saani ja uudised liikusid jälle. Selgus, et Konstantin olla andnud trooni nooremale vennale Nikolaile. Rüütelkond kogunenud ja vandunud truudust uuesti, nüüd juba õigele keisrile. (Wikipedia väidab, nagu loobunuks Konstantin – Aleksander I ja Nikolai I vend – troonipärija staatusest salaja juba 1824 ja olnud ukj 1.–25. XII 1825 ametlikult keiser, kuigi kroonimata.)

P, 4277. päev: teatris

Eilsest metsa poole vahtimisest ei tulnud midagi, sest täna hommikul ja päeval kallab vihma (ning jõgi tõuseb päevaga üle meetri ja ainult 4 cm jääb suurvee eelhoiatusest puudu).

Päeval linnas; mul on mõningane kõhurõhk asjatu apelsini pärast, aga nii häda ka ei ole, et minna tagasi koju. Oleme teatris kohal 50’ enne etendust.

Garderoob on algul iseteenindusega; pärast, kui tulen võtma jopetaskusse ununenud prille, on teenindaja kohal, tal on ühes käes laps ja teises mähe, roheline, kasutatud.

Oleme kohal ja puhvetis nii vara, et kuuleme ära ka veerandtunnise tutvustuse. Väga tore, muidu ei oleks palju aru saanudki.

Kuigi tüki kohta on ausalt öeldud „Dostojevski ainetel” ja kuigi isegi kavas ei öelda, kui kaua tükk kestab, olen suht optimistlik, sest teatri FB-leht ükspäev ütles, et tükk kestab kaks tundi (ja küllap veel vähem, kui nähakse, et publikul on igav).

Esimene kord vaatan kella, kui stoori hakkab juba nagu lõpuni jõudma. Möödunud on 36 minutit. Kohe vaatan uuesti, et äkki nägin tunniosutit valesti ja möödas on juba 1 h 36 minutit. Ei ole, 36 min on tõesti. Siis leian, et lihtsaim tee saaliukseni läheb lava kahest servast läbi (paigutus on moodne, lava on saali keskel, publik istub neljas küljes) või siis publiku tagant läbi, kus ilmselt on näitlejate ruum, või trüginal piki rida, mööda u 15 inimesest ja nende 30 põlvest, ning viimasel kahel juhul ikkagi lava ühest servast läbi. Nii et kannatan (kerge kõhuvalu), üritan magada ja vahepeal vahin lava servas põrandat, mis on ka huvitavam.

Nalja on nagu muda, vähemalt lavastaja arvates, kes on teinud tükist farsi, naeru ka, peamiselt laval ja üks inime naerab ka meie lähedal publikus. (Algul arvasin, et tal on niisama paha, aga E oli lähemal ja märkas, et onkel naeris iga kord, kui nägi kellegi paljast säärt või aluspüksi.) Näitlejad naersid mõlemat naeru, nii seda, mida tahtis lavastaja, kui ka seda, mida ei kirjutanud, nii et mu suurim elamus tükist oligi see, et laval olnud 9 näitlejast 7 üritas korraga naeru maha suruda. Raske, väga raske, eriti kui publik istub neljas küljes ja ära pöörata ei ole kuhugi.

Meiepoolses nurgas istub ka trummar, kellel on tekstiraamat ees ja partii märgitud sinna, nii et seda jälgides jään vähemalt mina tal alati ehmatamata, kuigi lõpus saame vasaku kõrva kuulmiskahjustuse kõik.

Kavalus mitte istuda esimesse ritta tasub ära, sest kaks näitlejat heidavad end seal istujaile sülle ja kaks vaatajat kistakse tantsima (vrd „mis see Toots sind rebis” jne). Kuigi osa lavastuse tegevust toimub ka tagaridades.

Väike pööre paremuse poole toimub kohas 1:03, kui lavale saabub vana tädi, kelle surma ja suurt pärandust kõik tegelased ootavad. Teda kehastab mees, kolmepäevase habeme, 3 cm kontsade, karusnahast kübara, võrkpluusi ja siivsa seelikuga. Pärast võtab ta seeliku ja pluusi ära ja on aluspükstes. Kummardama tuleb siiski uuesti seelikus. IMDb ütleb, et ta on mänginud 39 „Tatordis”.

Ühel näitlejal on kaasas algkooliealised lapsed, kes mängivad tema tegelase lapsi. Hästi mängivad. Nende isa on mänginud 12 „Tatordis” ja mingi mulle tundmatu sarja 73 jaos.

Üks näitleja, keda olen kuskil varem näinud, aga ei mäleta, kus, vahepeal võimleb. Ta on mänginud ainult kahes „Tatordis”, aga see-eest oli sarja „Für alle Fälle Stephanie” ühes jaos fotograaf Jack.

Siinmaine näitleja, keda nägime eelmine kord suures teatris õela härjapõlvlase Rumpelstilzchenina ja üle-eelmine siinsamas feldmarssal Keitelina, kõhistab naerda täpselt samamoodi nagu Rumpelstilzchen. Vbl oskab ta teha ainult ühesugust õelat naeru, nagu Eesti näitleja Märt A. oskavat teha ainult ühesugust vanameest (vana Telepoiss).

Kaks näitlejat laulab. Üks ei pea viisi ja kummagi vene keel ei ole veenev (mis muidugi meenutab saksa kirjaniku Wladimir Kamineri lugu teatrifestivalist Tomskis: paar päeva enne Saksamaa teatri ärasõitu teatanud festival, et tükk peaks olema ikka vene, mitte saksa keeles; näitlejad ütlesid, et pole probleemi, nad on professionaalid ja suudavad paari päevaga teksti kuulmise järgi pähe õppida, lugegu keegi vene teksti ainult sisse; leitudki siis inimene, kes luges vene teksti sisse, näitlejad kuulasid teksti mitmepäevase bussisõidu jooksul. Etendust saatnud koletu edu ja kõigi üllatuseks käsitas publik tõsist tükki pöörase komöödiana. Pärast muidugi selgus, et sisselugejal oli kõnedefekt, mis jättis mulje, et sama on ka kõigil tegelastel, ning see juhtus olema just see, mida antisemiitlikul Venemaal peetakse stereotüüpseks juudi kõnemaneeriks. Väga piinlik.)

Vahepeal tuleb pöördlava alt kuuma elektrimootori haisu.

Ma ei ole varem teatris näinud, et esireas kolm inimest loeks etenduse ajal kava, mitte ei vaataks lavale. Üks vaatab kella sagedamini kui mina.

Pärast tulevad näitlejad kummardama hõreda aplausi kiuste mitu korda. Keegi kutsutakse režiipuldist lavale, lõõbin, et see on Dostojevski. Aga tegelikult hea, et ma esimesele garderoobis nähtud inimesele jopet ei pakkunud, sest arvatud teenindaja osutus lavastajaks (muiste tudengiajal pidasin ühe kaitsmise eel toole tassinud professorit ja dekaani majahoidjaks, edasi olen olnud ettevaatlikum). Pärast olla riideid andnud kätte üks näitlejaist.

Kokkuvõttes oli tükk üsna hirmus (kuigi lohutasin E-d jälle, et ta ei näinud „seda kisaga Ibsenit” – kisa oli täna vähem ja harvem) ja keegi meist ei kippunud kiitma, kuigi seltskond oli peaaegu sama kui sel va kisaga Ibsenil, mis mõnele meeldis.

* * *
Õhtul on metsas öökull.

L, 4276. päev: mööblipoes

Hakk vaatab korstnasse ja teine on „kuuse” otsas. Pöialpoisi hääl.

Väga tõhus poeskäik: alla 2 tunni, meilt keldrist ja kolikambrist vanu asju peale, viuh! linna lähedale maale, sealt viuh! mööblipoodi, seal otse lattu, kaasas on väljaprint asjade asukohtega riiuleil, kolmed asjad saame ise, neljandat pidanuks tellima, viies tuuakse kuskilt sügavamalt laost, kokku sees 37 minutit koos pealelaadimisega. Viuh! tagasi.

Peale mööbli saame veel vajaliku sisustuseseme, elusuuruses riides orangutanilapse, kes saab nimeks muidugi Ook the Librarian.

Mööblipoe ladu mitme korruse kõrguse riiulitega tekitab muidugi kõhedust, vrd ka Gabelstaplerfahrer Klaus.

Pärast toidupoes. Üldiselt on ilm kena kevadine ja päikseline, tee ääres kutsub mets matkama.

R, 4275. päev: reede

Hommikul postkontor ja sealt pakk Wodehouse’i. Metsas metsvindi laul, puust läheb lendu kull, käblik, pasknääride kisa. Metsvinti kuulen juhuslikult just siis, kui salvestan hommikuhääli, vaatan salvesti ekraanile ja jätan meelde, mis kohas. Üle kuulates selgub, et teiselt poolt laulis teine vastu. Salvesti aku on täis umbes septembrist saadik (see üldiselt tühjeneb siis, kui taskus juhuslikult sisse läheb).

Ka täna „Lohengrin”.

Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.

N, 4274. päev: neljapäev

Täna on lume asemel vihm.

Täna olen veel kavalam ja kuulan hommikuse rabamise juurde ooperit. „Lohengrin”, mille ajel ehitas üks kunn omale moodsa lossi ja milles „Elsa von Brabant, von Brabant” ooperikoori laulduna kõlab nagu „kontraband, kontraband”.

Uued kõrvaklapid on monitorikvaliteediga, eks ole, ja pr Torrini Davíðsdóttiri plaat kõlab üsna teisiti kui enne.

HS portreelugu: odaviskaja ja loodusfotograaf Hannu Siitonen.

K, 4273. päev: That piece of halibut

Teen täna tagurpidi ja teen raskema tööasja juba hommikul, et siis ei ole õhtul nii väsind. Muidugi olen sama väsinud nüüd juba lõunal, aga läheb paremaks.

Hommikul on veel külm ja lumi maas.

T, 4272. päev: teisipäev

Tööl, päeval söömas.

E, 4271. päev: nohu

Ei jäänud eile õhtul magama: nina umbes, või õigemini mitte nina, vaid rohkem nagu kurk. Terve päev valgus ninast vedelikku, sissepoole, mida pidin siis loomulikult neelama, nii et kõht punnis. Pea nagu ka kergelt valutas ja enesetunne oli suht sitt. Aga haigeks jääda ei taha!

Võtan õhtul tööl 500 mg aspiriini, mis leevendab tunniks peavalu, aga palju paremaks ei tee. Külm on, aga palavikku ei ole.

Jäin bussist napilt maha ja sõitsin jaama kaudu, et ei taha ligi poolt tundi külmetada ja otsemaks tulemiseks peaks seiklema väiksemate bussidega, mis võivad anda ainult närvikõdi (kas jõuab), aga mitte tingimata kiiremat kohalejõudmist.

Päeval hambaarst. Teeb uue panoraami, lubab saata selle ja kroonide hinnangu postiga, ma saatku see kindlustusele, kui kindlustus on nõus, helistagu ma ja pangu kinni tunnine aeg, ta võtab siis uue jäljendi. Küsib ka muu tervise kohta, kas olen möödunud aasta väikestest palavikest lahti saanud (olen).

Kodus aga ütleb E, et võtku ma Strepsils (mida ta eelmine nädal apteegist ostis). Võtan ja see teeb imet! Paks lima kurgust kadunud, nina käib jälle normaalselt läbi.

* * *

Matti Nykänen öösel ära surnud. HS kirjutab südamlikus pikas järelehüüdes (Soome suurim prominent – küllap see oli ammu igaks juhuks valmis, nagu ajakirjanduslikud järelehüüded ikka), et alles reedel esines ühes Laajasalo kõrtsis. Artikli juures on 1980. aastate fotosid: tulevad meelde selleaegsed soengud, mütsid, teised suusahüppajad Nikkola, Puikkonen ja Ylipulli.

P, 4270. päev: joonistan ja parandan

Joonistan: vaja on tõmmata 74 joont (pikkusega 0,9 mm, vahega 0,4 mm), siis kraapida otstest vahed vaheliti ära, nii et tekiks siksakjoon (või õigemini siksakjoone taoline joon, sest normaalselt vaatekauguselt täpselt ei näe). Probleem: luup ja nuga om sama taskunoa küljes (mille lahendan teise luubi puudumisel nii, et kraabin taskunoa asemel väikese vaibanoaga).

Köögis on valamu haisulukk katki: igivana malm on läbi roostetanud ja lausa pehme. Teibin selle siis algul kinni teflonteibiga (et ei jookseks läbi) ja siis klaaskiudteibiga (et püsiks kohal) ning üritan meeles pidada, et ummistust ei tohi enam avada kummipumbaga tõmmates (mis muide on tõhusam kui surumine, nota bene).

L, 4269. päev: laupäev

Linnas näitus propagandast Natsi-Saksamaal, mis esiteks on täiega kohale toodud ühelt ingliskeelselt maalt ja plakatid on tõlgitud nii, et on tehtud inglise tekstiga väike sama plakat, ja teiseks on kõik see värk tuttav ühest teisest režiimist meie nooruspõlves, mis jääb näituse tegijail nagu tähele panemata. Muusikataust on laul „Rahvas vintpüssidele”.

Lõuna ja kommid, siis teised kommid. Bussipeatuses on tänava keskel rentslis vares ja peatuses ootaval lapsel käpik-uss.

Tehasepoest taldrikud, pakib punaste sametpükstega Chr., iga (iga!) paberilehe jaoks niisutab sõrme suus, jälgib hoolikalt sisenejaid. Üks laps äkki hüüatab selges eesti keeles: „Emme, näe, jänku!”

Kodus koerad ja siis bussiga poodi. Bussiraisa sõiduplaan on selline, et osa päevast läheb meilt kl x.56, aga mingil ajal x.04, ning siis pärast 10-minutist ootamist selgub, et ka nüüd läks x.56, täpsemini kui tavaliselt, sest väljusime majast kl x.59 ja bussi ei näinud.

R, 4268. päev: Bucket

Clife Swift hommikul ära surnud. Televaatajad teavad teda paljukannatanud Richard Bucketi rollist. Isegi Eesti ajakirjandus märgib – nagu ütles Patricia Routledge paar aastat tagasi intervjuus, on sari väga vana, aga saab ootamatult popularseks siin-seal maailma nurkades, kus seda parasjagu näidatakse, viimati näiteks Botswanas ja Baltimaades.

N, 4267. päev: neljapäev

Kunagisel saksa kirjanduse õpetajal on sünnipäev; ta paneb FB-sse üles endast pildi, kus ta on ehk nii 1-aastane. Äratuntav.

K, 4266. päev: lumi ja maailma uudiseid

9.00 on erakorraline hambaarstiaeg. Olen kole närvis, sest lumekaose tõttu kesklinnas hilinen 7’, aga vastuvõtt ütleb, et ei ole viga, HA ise istub ka lumes kinni.

Leian, et väliskohanimede andmebaas on endast lõpuks üle saanud ja vahetanud Taani linna Aarhusi eelis- ja rööpnime. Nimelt varem oli põhivorm Århus ja Aarhus rööpvorm, aga 2011 otsustas linn vormid vahetada (kuigi see ei meeldinud Taani kohanimenõukogule). Vähe hiljem kirjutasin KNABile ja soovitasin vormid vahetada ka andmebaasis, aga sealt ülvati tagasi, et aga Århus on ju ka lubatud vorm, nende arust vahetada vaja ei ole. Ja sedasi seisis see seal veel aasta tagasi, nagu kirjutaks üks Eesti andmebaas ette kogu maailmale, mismoodi on õige. Kahtlemata on see planeedil Eesti täiesti loogiline, aga muu maailm miskipärast ei arva, et maailma naba oleks Eestis. Nüüd on vormid siiski vahetatud ja selleks läks ainult seitse aastat nagu muinasjutus.

Eile oli uudis, kuidas üks Iisraeli väikefirma väidab, et on leidmas universaalset vähiravimit, mis aastaga ravib kõik vähktõved, ja juba täna tuleb järgmine, et selgus, et nad tahavad lihtsalt raha, tulemusi neil avaldada ei ole. Lehel A Science Enthusiast märgib Dan Broadbent, et seda võinuks arvata kohe, aga ettevaatliku inimesena ei tahtnud ta neid kohe petisteks nimetada; ta eeldanuks seda paljastust umbes aasta pärast, aga mitte kohe järgmisel päeval; nii et nüüd saab ta seda firmat rahus nimetada petvateks petisteks, kes jäid pettusega vahele (lying liars who got caught lying). — Aga vat mõnesse maailma kaugemasse nurka imbuvad maailma uudised mitu päeva hiljem: huvitav, kas seal ilmub kumbki uudis päevase vahega eraldi (1. hurraa!! 2. buääähhh…) või mõlemad koos?

T, 4265. päev: viilud

Päeval lõunalt tulles põõsas pöialpoiss.

* * *

Joonistamisel olev Oleviste praeguse seisundi isomeetriline kaguvaade on jõudnud S-eeskoja viiluni. Sellega on see paha asi, et esiteks jääb nagu nurga taha (kuigi vaade Oleviste ja Pika nurgalt ülespoole on ammusest ajast üks mu lemmikvaateid Talina vanalinnas; paneksin aga Google’i tänavavaate lingi, aga see on tehtud suvel ja puuoksad on ees!) ja teiseks on suhteliselt mannetu teostusega (ütleksin selle stiiliks „historitsismieelne historitsism”) ja kolmandaks ei paista maast hästi, sest on suht kitsa tänava ääres ning seina ja viilu vahel on lai karniis. Aga paar mõõtmiskõlblikku vaadet on Maa-ameti kaldaerofotode seas: eeldan, et kaldaerofoto on võetud nii kaugelt, et eeskoja ulatuses on vaatesuunad paralleelsed ja perspektiivimoonutuseta (mis näiteks juhtus, kui mõõtsin eeskoja seina akna ja portaali kõrgusi Google’i tänavavaatelt, aga enne tušiga ületõmbamist taipasin, et ei ole õige; kuid ma praegu enam ei leia kaldaerofotot, millel paistis S-eeskoja fassaad täies kõrguses). Suurem kepp on olnud viilu nurgafiaalide kõrgusega, algul ka laiusega, kuni mõistsin, et laiuse ja kõrguse määrab katusekalle, mis on teada. Väike kepp on olnud äärmiste petikniššide kõrgusega – seal on seitse väga umbmääraselt Pirita-ainelise (või rohkem Piiskopimaja-ainelise) kolmiksiiruga petiknišši, mille kolmiksiir näeb välja nagu pea ja õlad, äärmiste petikniššide n-ö kere ei paista alla tänavale üldse. Joonistasin selle järgi, mida fotodelt mõõtsin, aga tundus ikka imelik, kuni taipasin, et kummalgi pool on pead ühel joonel, ja äärmiste niššide asend tuli õige.

Kalkalt saab vana tušijoone ära muidugi ainult noaga kraapides; joonestuskalka pidada vastu pidama neli kraapekorda, aga usun, et kui nuga on terav, siis ka rohkem. Probleem muidugi, et kraabitud kalka on algsest karedam ja tušš läheb laiali, nii et peen joon on nagu jäme. Mul skalpelli ei ole, kraabin Swisschampi väikse teraga, mis suurest kraapimisest viimase pooleteist nädala jooksul vajab jälle luisul teritamist.

Aga väga hea on, et läpakat ei pea käima panemagi ega oma fotoarhiivis kaevama, sest suurest muistisest on internetis massiliselt fotosid, mis iganes nurgast on vaja, guugelda ja sirvi ainult.

(Kusjuures näen sellelt kaldaerofotolt, kui kõver on Oleviste: kõrgseinad ei ole paralleelsed, eks ole (kesklööv on O-otsast meetri kitsam kui teisest), mistõttu ei ole kummagagi paralleelne ka kesklöövi katusehari. Samas on hoonetelje sihis siiski kooriruumi ja Bremeni kabeli hari, mis jätab üldmulje, nagu sihiks iga katusehari ja räästas ise suunda.)

E, 4264. päev: Mille regretz

Renessanssmuusika kontsert. Tundub, et olen kunagi kuulnud sama kollektiivi sama pealkirjaga plaati.

Lisapalu on 2. Esimese sissejuhatus algab optimistlikult saksa keeles, siis mõistab kõneleja (ja muu seltskond), et saksa keel käib üle jõu, ja läheb poole lause pealt üle prantsuse keelele. Ma ei saa peaaegu midagi aru, aga pärast selgub, et teadsin vanast rasvast.

Visuaalse ilme ettemanamiseks märksõnad „Tiidus ja Vanemuine”.

Ses suhtes autentne, et on suht vaikne.

Olen täitsa kindel, et paari lugu olen kuulnud mingil barokkplaadil.

P, 4263. päev: linnuloendus

Istun kl 9.50–10.50, pea üle rõduakna serva, kaugelevaatamise prillid ees, märkmik ja kell käes, ja vaatan. Metoodika kirjutab ette, et sama linnu korduva loendamise vältimiseks tuleb märkida korraga nähtud suurim isendite arv. Viimane veerandtund sajab ja linde üldiselt tugevalt häirib, et kohe rõduakna taga istub keegi: viimane 10 minutit näiteks istub männi otsas harakas ja sihib viimaseid juustukribalaid rõduserval, aga ei julge tulla, isegi kui keeran pea eemale ja jälgin silmanurgast (nii kadus ülejäänud juust).

Tulemused:

• 4 harakat (maja taga metsas elab praegu üks u 13-linnune seltsing, nagu võis näha 25-minutisel bussiootamisel mineval laupäeval)
• 1 tundmatu hall lind u 10 m kõrgusel jõe kohal vasakult paremale (tuvi?)
• 1 tundmatu pruun lind madalal jõe kohal vasakult paremale (part?)
• 2 kormorani kõrgel jõe kohal vasakult paremale (1 kindlasti, hiljem nähtud 2 mustast linnust oli küll näha pikk kael, aga mitte, kas see on kõver nagu kormoranil; tiivaliigutused olid sügavalt sõudvad ja aeglasemad kui pardil)
• 2 mustvarest metsast üle maja (varem 1 ka 15 m kaugel puu otsas ja naabermaja katusel, ei julenud tulla lähemale; lennupildi järgi olid need tõesti mustvaresed, künnivarestel tiivad vehkimisel painduvad)
• 2 sinitihast rõdul (mitu korda, kui harakad olid ära läinud)
• 2 kaelustuvi metsast üle maja (varem ühekaupa ka mitmes muus suunas)
• 1 tundmatu pruunide tiibadega kull (tuuletallaja?) u 5 m kõrgusel jõe kohal vasakult paremale, lendas võssa (kanakull nii ei tee)
• 1 hobune+ratsanik metsateel (algul kuulsin ainult kabjaplaginat, ½ h hiljem nägin (läbi puuokste) sammu sõitmas vasakult paremale, ilmselt sama
• 1 väga väike ja käbe lind 10 m aknast lehise otsas, vaatlesin ligi 10 minutit, ei ajanud saba püsti nagu käblik, ei olnud tüvel pea alaspidi nagu puukoristaja, hüples rohkem ringi ja kauem kui tihane, kere ümmargune, saba pigem lühike, aga just nii kaugel, et ei näinud, kas pealael on triip nagu pöialpoisil (ja binoklit ei tahtnud tuua, et liigutus ajab muidu minema). Tõenäoliselt pöialpoiss.
• 4 tundmatut varblasesuurust pika sabaga lindu üle maja metsa poole
• 2 rasvatihast (mitu korda, aga ilmselt samad)
• maanteel kümmekond jalakäijat ja mõni jooksja (ei loendanud) ning 427 sõidukit

Vahetult enne loendust 1 suur-kirjurähn rõdul, vahetult pärast 3 m aknast männi otsas 1 emane või noor musträstas.

L, 4262. päev: naaberlinnas

Üle hulga aja naaberlinnas. Üle ootuste meeldiv. Vähem inimesi kui eelmine kord (mil meid Kella kõrtsist ära aeti) ja ei hakka isegi söögist seedevaevusi nagu eelmine kord, kui me Kella kõrtsi sisse pääsesime.

Elektroonikakaubamajast kolm plaati, sh sama laulutsükkel samade esitajatega, mida nägime-kuulsime veebruaris (millest ma ei teadnudki, et sellest on tehtud plaat). E ostab pärast ooperiajakirja ja seal lõpus lubatakse, et järgmises numbris on selle plaadi arvustus!

R, 4261. päev: tund liiga vara

Pidime muidu minema kontserdile, aga kl 18.30 pileteid särgitasku pistes näen, et algab mitte kl 20.00 nagu tavaliselt, vaid juba kl 19.00, ja poole tunniga kontserdisaali mingil juhul ei jõua. Järgmine kontsert on esmasp., kontrollin üle, see algab kl 20.00 nagu kord ja kohus.

N, 4260. päev: vanad karniisid

Midagi sootuks muud otsides leian magistritöö räästakarniisidest ja nende ennistamisest, kus lk 18 peetakse Jegorovi maja (1923–1924) keskaegseks ja lk 19 arvatakse, et Talina raekoja sakmeline rinnatis oli puhtalt ilu pärast. Poosetamiseks oli! Kõik maamatsid ja enamik maahärrasid, kes seda nägid, võisid kadedusest rohetada, aga endale nad seda ehitada ei tohtinud – linn julges eirata üldist hoonete kindlustamise keeldu (sakmeline rinnatis, teatud kõrgusega müür ja vallikraav olid kaitseelemendid, mis tegid majast linnuse, aga linnuse rajamiseks oli vaja olla maaisanda vasall ning linnamüüri rajamiseks pidi asulal olema linnaõigus). Veel arvatakse lk 19, et mašikulii oli Suure Rannavärava välisväraval ainult väiksel tornil; mõlemal oli, suurel tornil (Paks Margareeta) oli ka, konsoolijälgi on veel näha (allik: Rein Zobel, „Suur Rannavärav” ja tema mitu kogu linnamüüri raamatut). Lk 20 arvab autor, et teravkaar-friis tekkis alles pärast tulirelvade teket, kuigi ümarkaar-friis on romaani arhitektuuris üldine ja teravkaar-friis mujal gooti arhitektuuris ka, see on näiteks Tartu toomkirikul. (Gooti arhitektuuri käsitleb autor ainult Tallinna näitel, mis olukorda tegelikult hästi ei kujuta, sest Tallinna vaesuse tõttu ehitati võimalikult odavalt ja ainult seda, mis vältimatu. Gooti kirikuräästa näiteks on tal Pühavaimu räästas, aga Pühavaimu oli keskajal isegi mitte kirik, vaid raekabel. Viollet-le-Duci käsitlus gooti räästast on näiteks hoopis teistsugune.) Ja magistritöös ei mainita gooti kaitsekäikude ja ‑korruste rinnatise all olnud karniise, kuhu – kui pealmine külg oli rõhtne – võidi toetada ulgehitis või mis – kui pealmine külg oli väljapoole kaldu – võis olla seotud kaitsekäigu põranda hüdroisolatsiooniga. Sellised esimesed on näiteks Tallinna linnamüüritornide ülemise korruse all ja Kuressaares on viimast alles u 160 m.

Toompea Pikal Hermanni teravkaarne friis on viimasest ehitusjärgust, eesti Vikipeedia allikaviiteta väitel 16. sajandist, Rein Zobeli arvates 15. sajandist („Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused”, 2011, lk 203). Kuressaare Pika Hermanni praegune ümarkaarne friis ehitati millalgi oktoobris 1977 – IX 1977 fotol veel ei olnud, X 1977 fotol oli – ühe rootsiaegse lõike järgi, kus on Pikal Hermannil ümarkaarne friis. Võimalik, et ümarkaarsus oli tekkinud renessansi mõjul alles Rootsi ajal, aga võimalik ka, et joonisel oli valesti, nagu on sellel ümarkaarseina kujutatud ka peakorruse gooti ristvõlvid, mille ristlõige on pigem ovaalne (nende diagonaal on pool ringjoont).

* * *

Lõunale mineku asemel sõin poolteist šokolaadi ja õhtul on kaunis ebameeldiv, kusjuures kaunis püsivalt. Aegamisi läheb paremaks, aga siis manustan kaks portsu jäätist, millest teine oli liigne. Samas olen ka väga unine, pikali olla on OK (seedehädadega tavaliselt ei ole), uinun mõne minutiga.

K, 4259. päev: lumi jätkub

Eilne 4 cm on täna kokku vajunud 2 cm-ks, aga vähemalt ei ole sellist valusat päikesepaistet nagu esmaspäeval. Belglaste Le Soir irvitab lumekatastroofi-hoiatuste üle (lund sadas 2 cm, kohati isegi 5 cm; helikopterist karjutakse, et jääge tuppa, ärge mingil juhul väljuge).

T, 4258, päev: lumi

Hambaarsti ooteruumi aknast on kaunis lumevaade.

Istung kestab lubatud 45 minuti asemel üle tunni; mul keeratakse suhu nii palju polte, et täitsa ootan, millal ots jõuab välja lõua alt või näiteks naba juurest. Kuulmise-kompamismeelega tunnen, kuidas võtmeid on mitu ja osa on momentvõtmed. HA käsib süüa täna ainult külma ja pehmet, lähipäevadel ainult pehmet.

HA kemmerg on kohe ta kabineti vastas, aga vahetult minu ees blokeerib selle järgmine patsient ega välju kogu aja, mil HA seisab minuga sekretäri juures, kes prindib välja arve ja kirurgilise loputuslahuse retsepti, aga ootama jääda ka nagu imelik. Nii et kiirustan lähimasse avalikku kemmergusse, mida tean, raekoja keldris. Vanasti oli lähemal, postkontori platsi all, aga selle asemel on praegu ehitusplats. Mul on küll muidu ühes mobiilis rakendus Where is Public Toilet Europe, aga hea, et ma seda ei vaadanud, sest see veel näitab sama postkontori platsi oma ja isegi kuulutab, et jaanuaris eripakkumised.

Apteegist rohud, tööle

Pärastlõunal saabub meil, mida teha lumekatastroofi korral. Õhtul ¾11 ongi sadanud 4 cm lund.

E, 4257. päev: kuulen jälle

Hommikul perearsti juures kõrva kontrollimas. Et laupäeva hommikul veel kostis vali heli vasakult metalsena ja veel laupäeva päeval kostis telefoni järele tuppa joostes helin korraks kuskilt täiesti ootamatust suunast (mõtlesin, et küllap üks toru on kuskile unustatud, ma parem lähen võtan teise, millest kindlalt teadsin ja kuulsin, et see on mu läpaka taga). Üritasin kuulmekäiku korduvalt pesta, aga lahtimineku momenti ka ei olnud ja vähemalt eile veel kõrvade lõua liigutamisel tundsin kuulmekäigus midagi. Nii et ma täpselt ei tea, kas kõrv on puhas või ei ole.

Arst vaatab ja nendib, et korras on ja et kas ta saab veel teha midagi. Saab: teeb kardioloogi vastusest endale koopia, annab mulle originaali, kirjutab juurde tõhusaks osutunud maorohte.

P, 4256. päev: külalised, vana pilt, Midsomer

Hommikul saiapoes koogi ja saia järel, siis tulevad külalised. Olen raskelt pinges, et äkki koer kuseb või situb kogu elutoa täis nagu tavaliselt või tõukab veel ebakindlalt jalgel püsiva noorima külalise kivipõrandale pikali; E ka seepärast, et äkki hammustab last kogemata. Noor külaline tunneb kunstiplakatil olevast MOBA tähtteosest Ronan the Pug* eksimatult ära koera (näidates vaheldumisi plakati ja meie koerte poole ja häälitsedes ühtmoodi).

* Olin hulk aega arvanud, et teose pealkiri on Ron the Pug, aga kui teisipäeval kirjutan MOBAle ja teatan juhtunust, vastatakse sealt, et väga meeldiv, aga teose pealkiri on siiski Ronan the Pug.

* * *

Võtan sahtlist välja kevadest puutumata olnud Oleviste praeguse seisundi isomeetria-kaguvaate, mis on sealmaal, et esiplaanil olevast Bremeni kabelist on kõik valmis peale poole friisi, tugipiilarite niššide, alusmüüri ja Hans Pawelsi kenotaafi, katustest on valmis pikihoone viilutorn, S-eeskojast on valmis alusmüüri kontuur. Praegune seisund arvestab maapinna praegust taset, kus kirikaias on maapind u 1,4 m pikihoone põrandast kõrgemal, aga S-eeskoja fassaadist alates torni poole on ligikaudu sama kõrgel või madalamal. Kus maapind laskub, ma ei tea.

Asja selgitab Google’i tänavavaate hoolikas uurimine: maapind on kõrgemal ainult kirikaias, üsna ühtlaselt. S-eeskoja SO-nurgas on aiavärav ja trepp, kus maapind laskub tänava kõrguseni, ja nii on S-eeskoja tänavapoolne (S) vundamendimüür palju madalamal kui aiapoolne (O).

S-eeskoda oli üks väheseid kohti, mida 1820. a tulekahju järel tublisti ümber ehitati: varemete lõunavaatel (u 1825) puudub S-eeskojal tänavapoolne viil, aia pool on kaks akent ja ümmargune aken nende kohal, tänavapoolsel fassaadil on räästas kaks konsooli, Laia tänava pool on madal abihoone. Praegu on S-eeskojal petikniššide ja nurgafiaalidega viil, lai eenduv karniis (nagu Bremeni kabelil), aiapoolses seinas üks aken, ligikaudu samasugune nagu pikihoone külgseinas. Võimalik, et varemete vaate aiapoolsed kokku kolm akent on kunstniku tõlgendus ümara tümpanoniga paarisaknast. Oleviste põlengueelsest seisundist on lõunavaade (ja põhiplaan) 1799. aastast raamatus „Tallinn aastal 1825”, ka seal puudub S-eeskojal viil, katus on kelpkatus ja Laia tänava pool on madal juurdeehitis, mis ulatub pikihooneni, sest pikihoone külgseina läänest 2. aknast on vaba ainult ülaosa. Samal joonisel on S-eeskoja portaal sama lai kui aken selle kohal, mis võib olla joonise viga või siis mitte; praegu on portaal veidi kitsam. Oletades, et akna laius on algne ja viga ei ole, võib see tähendada, et portaal on sekundaarne, sest on täheldatud, et Oleviste peaportaal Laia tänava pool torni W-seinas on sekundaarne, sest hästi ei sobi müüripaksusega ning tõenäoliselt oli varem kiriku lõunaseinas (ühelgi Tallinna keskaegsel kirikul ei olnud peaportaal läänes), aga ei ole täpselt teada, kas pikihoone seinas S-eeskojas või S-eeskoja seinas Oleviste tänava ääres. Samas oleks praegune peaportaal aknast tublisti laiem, nii et võib oletada, et praegune peaportaal oli varem pikihoone külgseinas (S-eeskojas – vrd Niguliste ja Toomkiriku peaportaal, mis mõlemad on hiljem ehitatud eeskojas); S-eeskoja praegune portaal on kas varasem torniportaal või – kui 1799. a joonisel on viga – on algne ja varasem torniportaal on vahetatud varasema peaportaaliga S-eeskojas.

* * *

Lihtne matemaatika selgitab, et Midsomer on üks turvalisemaid kohti maamuna peal!

• 20 hooaega, seni 122 filmi, igas filmis keskmiselt kaks mõrva, kokku ütleme 250. See teeb 12,5 mõrva aastas.
• Midsomeri elanike arv ei ole teada, aga filmitud on see peamiselt Oxfordshire’is ja Buckinghamshire’is, mõnikord ka Berkshire’is ja Hertfordshire’is, mille hinnanguline elanike arv 2017. a keskel oli vastavalt 682 400, 803 400, 905 800 ja 1 180 900. See teeb Midsomeri elanike arvuks kokku kas 1 485 800 või 3 572 500.
• Jagame mõrvasageduse aastas elanike arvuga ja korrutame 100 000-ga. Saame 0,84 ja 0,35.
• Võrdleme: Taiwan 0,82; Singapur 0,32. Euroopa keskmine 3,0; maailma keskmine 6,2. (Lääne-Euroopa keskmine 1,5.) Üliturvaliseks peetav Soome 1,42; Rootsi 1,08. Ühendkuningriik kokku 1,20. Eesti 3,19; Läti 3,36; Venemaa 10,82.

(Nali muidugi selles, et Midsomeri elanike arv tõenäoliselt ei ulatu miljonitesse (71 küla ja 1 väikelinn). Aga isegi kui Midsomeris elaks ütleme 50 000 inimest, teeks 250 mõrva 20 a jooksul sageduseks aasta ja 100 000 elaniku kohta 25, mis on väiksem kui näiteks populaarsetel turismimaadel Bahama saartel (28,40) ja Brasiilias (29,53), rääkimata mitmest keevalisest Kesk-Ameerika maast, kus tapetakse üle kahe korra agaramini (Venezuela 56,33; Honduras 56,52; El Salvador 82,84).)

L, 4255. päev: kaugel poes

Külm; ere päike. Segastel asjaoludel satume bussipeatusesse 25 minutit enne bussi, mul on külm ja päike on liiga ere. Muidugi ka loomulik füsioloogiline reaktsioon külmetamisele, nii et kaalutlen, kas öelda enne Kõrgmetsa maksimarketi bussipeatust, et tulen järgmise bussiga järele, või loota, et enne tuleb sihtkoht. Enne tuleb siiski sihtkoht, see pikk (15 km) bussisõit mööda metsi, välju ja küli jääb iga korraga lühemaks.

Aga kaubanduskeskuses ma sama kindel ei ole kui eelmine nädal ja pärast lustakat mänguasjapoodi lähen riidepoest tagasi koju. Läbi lemmikloomapoest (uus koeraase, kusjuures see pood jaguneb kaheks korruseks, söögid on all, asemed ülal, trepp kaunis järsk). Olen sattunud kahe bussi vahele, looduskauneid kohti läbiva bussini on aega 20 minutit, aga märkan, et linna poole minevas bussipeatuses ootab palju rahvast (vähemalt 15), nii et lähen üle tänava ja vaatan järele, et tuleb 2 minuti pärast, ja olen kodus 24 minutit enne otsebussi. Üks kord vaja linnas ümber istuda, mul on kaenlas kotti mahtumatu koeraase ja käes kott, kus loodetavasti ka kindad. Kusjuures see, et aseme pealt käib padjaosa ära, selgub alles itaalia naabrite maja ees, kui padi maha kukub.

Manustan n-ö külmetustee ja guugeldan ja arvutan, et selles sisaldub toimeainet, aspiriini analoogi salitsiini (õigemini vastupidi, aspiriin peaks olema salitsiini analoog, aga seda kohe öelda oleks keerukam kui narkouimas Tšeburaška tiraad Genale vannilina viies) tervenisti 6 mg (aspiriiniga, st atsetüülsalitsüülhappega päris külmetusrohus on 500 mg). Õhtul parem.

R, 4254. päev: külm ja poolkurt

Sobivasti külmalaine alguses otsustab majavalitsus hakata jälle remontima maja küttesüsteemi. Halleluuja!

Puhastan kõrvu ja vasak kõrv läheb mehaaniliselt poollukku. Midagi sealtpoolt nagu kuuleb, aga algul on stereopilt nii moonutatud, et heliallika suunast ei saa aru. (Tänaval on see ohtlik!) Kuulmine muidugi harjub uue tõelusega üsna ruttu ja loota võib, et mõne päevaga läheb kõrv lukust lahti, nii et otsustan minna esmaspäeva hommikul perearsti elavasse järjekorda, kui selleks ajaks kõrv lahti läinud ei ole.

N, 4253. päev: and now Turnip, thy city, weeps

Koosolek, kus olnuks vaja paremat helitehnikut. Igavuse peletamiseks mõtlen algul, et loendan tuulutusavad, aga paari sekundi pärast selgub korrutustehtega, et neid on 360. Seda kirjutades mäkerdan tindiga kokku kuus sõrme, ikka kohe kaugele näha, kes kirjutada oskab (vrd ka tindised sõrmed, raamatunurgad ja keeled „Roosi nimes”). Järgmiseks kujutan ette, kuidas esinejad näeksid välja, kui ettekannete asemel oleks klassikaline ballett.

Kuulan päevaga poolteist ooperit, teisest (poolikust) pärineb ka tänane pealkiri. Selle ainsast salvestisest on kaks väljaannet, esimeses oli ka libreto, mul on uuem, seal ei ole. Nii et ma ei tea, mis linn see oli. Küllap Teeba, Thebes, XVIII dünastia ajal pealinn. (Hilisem parandus: leidsin libreto, seal on Tunip ja saab teada, et see koht on Amarna kirjas nr 53, mille kirjutas Amurru (Kaanani) valitseja Aziru, kellelt on säilinud 13 kirja. See on ooperis tsiteeritud neljast Amarna kirjast viimane, selle lõpus on ahastav lause, et oleme kirjutanud kuningale 20 aastat, aga ta ei ole vastanud sõnagi. Amurru oli üks põhjapoolseid vasallriike, kes sattus Egiptuse külge Thutmosis III ajal. Inglise Wikipedia ütleb, et 53. kiri on kirjutatud Amenophis III-le, saksa oma, et Amenophis IV-le ehk Ehnatonile.)

Bensukast saia ja vahuveini. Kuu all paistab täht, Aldebaran, +1m.

Seedeline ebakindlus jätkub ka täna p.l. Oletan, et kui see ei ole just külmetus (mille nähte on vähe), võib see olla näiteks eilse lõuna saiast: sai tuuakse kiltkiviplaatidel, mida ei pesta, mis jõude seisavad virnas seina ääres ja mida saia võtmisel külastajad käpivad. Uuema nimetusega noroviirus, vanemaga Napoleon’s revenge on asja kliiniline nimetus. Aga teises, kaugemas ja lärmakamas lõunasöögipaigas, kus ajapuudusel ei ole käinud enam hulk aega (12. XI, ütleb Google Mapsi ajajoon), on sai kandilistel alustassidel, mis – nagu muud lauanõud – lähevad laualt ikka ilusti pesusse.

Õhtul võtavad praemunaga sai ja vahuvein kõik vaevused ära. Pärast tuleb isegi söögiisu.

K, 4252. päev: 15

Šp saab 15.

Linnas näen, kuidas üle lendab Honda Jet.

Mõtisklused öökulli elukoha õigekirja üle: kas see on öökull’la, öökulla, öökul-la või öökull-la?

Oletame seedeliku ebakindluse põhjuseks päevase söökla. Kujutlen, kuidas homme puudub ümbruskonna asutustest tuhat inimest ja ülehomme pannakse söökla üldse kinni. Ning siis leiame, et võib-olla see põhjendabki, mis juhtus samas kohas tegutsenud eelmise restoraniga. — Nagu ka oli vetsus üleskutse, et koristage endi järelt, aga värviprinteri kasutaja ei olnud päris taibanud, et fotol olnu oli tekitanud n-ö plahvatuslik kõhulahtisus ja pritsmed on täis patogeene, nt noroviirust, ja võhikul õigupoolest ei ole nakkusohtliku materjali käsitsemise vahendeid.

T, 4251. päev: kõrvaklapid II

Huu, uute kõrvaklappidega kostab oreliplaadilt (kus tudengiaegne sõber mängib pillil, mille saatel käis leeris vaarema ja mille saatel põristas algkooliealine isa nööbist tehtud vurri) peamiselt vanade klappide klõbin ja vana pilli kägin.

E, 4250. päev: kõrvaklapid

Uutel kõrvaklappidel on see huvitav omadus, et nende kvaliteet on mitu suurusjärku kõrgem kui uuel CD-pleieril. Võib-olla on sakkiv sahin pandud plaadimängijale juurde meelega, et kostaks nagu grammofonilt, aga mäletamisi ei olnud seda eelmistel. Siis muidugi ka see, et vanast salvestisest kostab, et orkester on mänginud kuskil teatri väikeses orkestriaugus ning vana salvestis on plaadil algsena, nuppe keeratud ei ole, nagu seda mõnikord vanade helisalvestiste uustrükkides tehakse (khm, Bayreuth, ütleb kogumiku raamat, aga aasta on 1961). Peale selle on uued kõrvaklapid suletud ehitusega ja summutavad välismüra mehaaniliselt.

P, 4249. päev: mikrofonid ja naabrid

Elektroonikapoest (kus eile enne teatrit käisin ainult luurel) uued kõrvaklapid ja uus CD-pleier.

Huvitav, et elektroonikakaubamajas üldiselt puudub helisalvestustehnika (nt ühtki stereomikrofonipoegagi ei näe). Taasesitamise viimast lüli (kõrvaklapid, kõlarid) nii et seda nägu, üks pannim kui teine, aga eelviimast lüli jällegi vähevõitu. Teisalt eks see ole rohkem laiatarbekaup ja kes siis kodus midagi salvestab. Uusi klappe proovides (helisalvesti, uus CD-pleier) selgus, et helisalvestiga jääb peale mingi vaikne urin, muidugi käsitsus- ja tuulemüra ka. Ilmselt ka enda hingamine, kui käest võtta ja pilt on muidu vaikne. Mul oli kunagi lindistav kassetipleier, suvest 1995 koos stereomikrofoniga, mille 1½-meetrine juhe vabastas pleierimootori urinast, mis muidu jäi pardamikrofoniga võttes paratamatult peale (muidugi kui mikrofon oli pleierist piisavalt kaugel ja ei hõõrdunud kuhugi vastu). Aga mul on mulje, et vana mikrofon enam ei tööta. Vana mikrofon oli selle teravmeelse ehitusega, et koosnes mitte kahest ühesugusest eri suundadesse vaatavast mõneti suunatud (kardioid-suunadiagrammiga) elemendist (XY-süsteem), vaid kahest erisugusest elemendist, millest üks oli suunata (ring-suunadiagrammiga) ja vaatas otse ette ning teine 8-kujulise suunadiagrammiga ja vaatas külgedele (MS-süsteem, mid-side); stereosignaali L- ja R-kanal tekkis elementide väljundite lihtsal miksimisel (nagu seletas muistne mikrofonide raamat ja mida ma ei oska järele korrata, nii et vaadake asjatundlikku linki). Mul on kavas kevadeks osta asjalik stereomikrofon, kauged kodumaised loodushääled ootavad kaasavõtmist.

Õhtul lisan sugupuu andmebaasi naabrite sugupuu, hea pärast fotode märksõnastamisel vaadata, sest ma ei suuda seda kõike mäletada ja muidu iga kord otsi mitmelt poolt uuesti (mul on märksõnadena fotode juurde märgitud kõigi nimed, keda tean, kadunuil koos eluaastatega; nt naabrimees J on Genis, aga tema naine T on varjatud, ja Genis on tal muu sünniaasta kui Haudis). Ja kes siis asjaomastelt ise järele küsib! Nagu mitmed suured asjad, algas kõik väiksest asjast: mismoodi on ülejäänud naabriperega suguluses R, kes suviti käis kohal korra-paar ja kellel on pojad P ja M? Tihedamast läbikäimisest naabriperega on möödas aastakümneid, ei mäleta ning Google’i otsing R + P + M + asulanimi ei anna midagi peale asulaga vähimatki sidumata Saksa sõjaväelaste, kelle nimes olid osised P ja M. P elab samas asulas, aga ma ei tea, mis on ta perekonnanimi ega ka, kus täpselt. Mul oli ettekujutus, et R oli naabri minia S õde, aga mida tegi R lapsena fotol naabritädi H kõrval, paarkümmend aastat enne S pulmi ja miniaks saamist? Vend meenutab, et tema teada olla R kuidagi naabri-vanaema või tema mehe sugulane. Vaja uurida; Genis on nad enamjaolt sees, mõni ka Haudis. Sealpoolsete naabrite lastepere koosnes kolmest umbes minu- ja vennaealisest nõbust (K, L, S), kes suvitasid seal vanaema hoole all; nädalaks-paariks lisandusid neile ka mainitud R-i lapsed P ja M, nii et koos meiega ja venaaealise teiselt poolt naabripoisiga pool tähestikku koos. (L sünnipäev on suvel ja see oli ikka suur pidu, naabripered kutsutud täies koosseisus, laual täiskasvanutele ka šampus ja viin.)

Selgus, et naabriperes oli kaks samanimelist isandat, O vanem ja tema poeg O noorem, keda olen aegade vältel ajanud rohkem või vähem segi, sest O noorem hukkus noorelt ja nõnda jäi mõistmatuks, kes täpselt oli see O, kes maja ehitanud, või millal maja üldse ehitati. Selgus, et R on O vanema vennatütar. Asi selge.

Isa ja vanaema fotode digimine on valmimas. Soengute ja põõsaokste järgi olen tuvastanud, et eriti palju oli isal fotode hulgas laiali sellesama rühmavenna pulmapilte, kelle ema oli ema ristiema.

L, 4248. päev: teater

Hommikul käime põllule ehitatud kaubanduskeskuses ja seal ka lõunatame. Espressot (it ‘kiireste’) tuuakse 23 minutit.

Pärast elektroonikakaubamajas; leian kõrvaklapid ja isegi cd-pleieri.

Õhtul teine söök, kohas, kus kunagi tehti külma, võttes kahe klaasi veini eest kahe pudeli hinna. Nende praekala kogus on koletu; oleksin täitsa rahul portsjoni suurusega, mille kohta Loriot ütles „seht sehr übersichtlich aus”; söön ära kalad ja osa salatit, kardulad on ebahuvitavad.

Ja siis on teater. Hoiatus „ilma vaheajata” on täie ette.

Kava kasutab epiteeti hilarious, täiesti asjata. Ingliskeelsete inimeste jaoks on ilmselt ropult naljakas, kui teatrilavalt öeldakse f*** (the baaaad f-word, not ‘feck’ — Mrs. Doyle). Mu arust on saalis mitu palgatud naerjat (nagu käinud baltisaksa rändteatritega kaasas valju nakatava naeruga plaksutaja). Näitlejate omakseid ilmselt ka.

Tükk olla Tšehhovi „Kajaka” aineil. Ainus positiivne seik on, et plakatil ja kavalehe kaanel ei ole inimesi petetud, vaid on Tšehhovi nimi ausalt ära jäetud (nagu ei olnud tehtud paari aasta tagusel „röökimisega Ibsenis”, millest seisis mängukavas „Ibsen” ja alles kavalehel „Ibseni järgi”).

Aga mis need ained on, ma ei tea. Tegevus toimub siseujulas. Lavastuslike raskuste tõttu on basseiniveerand kuiv ja näitlejad peavad ujumist-sukeldumist-vettehüppeid ainult imiteerima. See tuleb neil välja väga halvasti ja pealegi oleks see naljakas – kaine peaga vaadates – ainult vast minuti, mitte kaks tundi.

Üks näitleja ühes kohas laulab, mida on valus kuulata, sest ta ei pea viisi. Näitlejad üldiselt peavad, peale mõne haruldase erandi nagu briti näitleja Carmen Silvera (1922–2002), keda televaataja mäletab Edith Artois’na.

Alustuseks kõnnivad näitlejad laval viis või seitse minutit (ei näinud täpselt, olin kandnud kogu päeva kellal käist peal, osutid ei helendanud) mingeid teatrilinde matkides (teatrilind – lind, kes eksisteerib üksnes teatrilaval; vrd ka teatrikaltsakad). Küllap peavad need olema kajakad, aga on ilmselge, et ükski neist ei ole elu sees näinud ega kuulnud ühegi kajakaliigi ühtki isendit, isegi mitte ekraanil, sest kajakad – ühegi liigi kajakad – niiviisi ei kõnni. Üldiselt oli mu lapsepõlvekangelane etoloog Niko Tinbergen, kelle põhiteos The Herring Gull’s World on hõbekajakate käitumisest; austusest tema vastu üritan seda õõva üldse mitte vaadata.

Kokku pidasime kahest tunnist vastu 55 minutit, mille jooksul sõlmitus veel saabunud ei olnud, aga kerge massihüsteeria juba alanud, nagu muiste Salme keskuses nähtud maruigavas Jaan T. kirjutet tükis, kuhu jäime teiseks pooleks kohale ebarealistlikus ja täitumata jäänud lootuses, et äkki läheb paremaks, ja millest täna poole magasin (mugavad toolid, isegi pead sai toetada) ning poolunes visualiseerisin kauge kodulinna vaateid, mida tahan joonistada. (Keskväljakul on puudus, et kõiki esindushooneid korraga kujutada ei saa, kui just ei mõtle välja mingit uuelaadset projektsiooni, sest eest raekoja poole vaadates jääb esiplaanile turuplats ja raekoja poolt otse eemale vaadates avalik peldik raekoja taga. Raekoja ühe otsa poole vaadates jääb esiplaanile segane kvartal platsi kõrval, mille siseelust mul aimu ei ole, ja teiselt poolt vaadates ei jää esindushooneid üldse, sest plats on kolmnurkne ja teravikuga sinnapoole.)

Meie lahkumise hetk juhtub täpselt kohta, kus lavalt tormab üks end asjata ülinaljakakas pidav näitleja saali ja hakkab pritsima publikut veepüssiga, nii et kui meid suunatakse varuväljapääsu kaudu rõdult alla (et me ei peaks hämaras kolistama rõdu tagant läbi), satume saali taha, kus näeme, kuidas sama näitleja piilub parteri vasaku ukse taga, passides ilmselt hetke, mil rünnata sisse ja lavale tagasi. Arvestus, et tegevus võib kanduda lavalt saali, aga rõdule see mingil juhul ei kandu, osutus tõeks.

Pärast oleme kõrval kohvikus ja ootame I-d, kelle koht oli all saalis ja kes seega ei teadnud, et me põgenesime. Kuigi sel õhtutunnil tahket sööki ei saa, on seal siiski palju kordi meeldivam.

Ajal, mil kella järgi peaks tükk lõppema, kostab läbi seina lava poolt linnukisa, mida täiesti äratuntavalt teeb üldse mitte kajakas, vaid jõgitiir, mis veel kord kinnitab, kui vähe teab lavastaja lindudest.

Lähme garderoobi valmis, et üle anda vihmavari. Üldiselt võib märgata, et inimesed lahkuvad teatrist kiiremal sammul kui tavaliselt. Kavas seisab ka, et täna saavat pärast etendust kohtuda näitlejatega, millele lisan, et „mädad tomatid võtke kaasa ise.”

R, 4247. päev: mine

Nagu teada, on Eestis keeletoimetajaid, kes vaenavad mine-liidet sedavõrd*, et nende jüngrid arvavad, et see on sootuks keelatud, mis üldiselt on loba, sest erialatekstis sageli mine-liiteta ei saa, aga täna näen nelja mine-liitega sõna järjest ja ei saa aru! Tuleb teha ringi, teen lause lihtlausest liitlauseks ja muudan neljast kaks da-tegevusnimeks.

* Kõik algas ammusest soovitusest Tiiu Erelti „Terminoloogias”, et mine-liitega liialdada ei ole hea, aga nagu ikka, puhkes seepeale lollide maal suur segadus.

N, 4245. päev: side

Unustasin eile lisaaku laadida ja täna on see poole peal, nii et mobiiltelefonist vakatab raadio juba kl 16.20. Peale selle on täna töömaja küte katki ja samal ajal hakkab toatemperatuur langema alla 20 °C. Muidugi, muiste inglased arvasid, et keskküte ja toatemperatuur üle +12 °C on saatanast, ja kandsid toas kampsuneid ja saapaid aasta ringi, aga mujal ollakse toas riides õhemalt.

Lõuna ajal selgub, et maa-alune restoran on mobiililevita: maja välimuse järgi nagu maja nii vanaks ei arvakski, et oli olemas juba enne mobiiltelefone, aga teisalt mäletan, et nägin praegust töömaja maanduva lennuki aknast, kui tulin detsembris 2005 töölevõtmisega seotud arstlikku kontrolli ja dokumentide ettenäitamisele, ning mingil selle sajandi algusaastate topograafilisel kaardil maja veel ei ole. Mis ühesõnaga tähendab, et maja ehitati kindlalt juba mobiiltelefonide ajal (paganas, mul oli mobiil (klassikaline must Motorola d160, venna vana) juba 1999, aga mõnel sõbral juba 1995, ning mäletan laulupidu ühes naaberlinna kaubamajas, kui mõni aasta enne NMT-side lõppu pani see kõik NMT-telefonid korraga soodusmüüki, mul ei ole NMT-mobiili olnudki), aga võib-olla on kõik rahul, et maja linnapoolses otsas levi puudub ka mujal kui keldris. (Eriti lahe on kõndida välisukse poole mobiiliga rääkides. Mida lähemale uks jõuab, seda rohkem hakib, kuni enne lifte kaob hoopis.)

K, 4244. päev: hajameelne pleier

CD-pleier ei mäleta täpselt, mispidi plaati keerutatakse. Algul proovib ühtpidi (näidik ütleb, et plaat on sees, aga ei leia ühegi loo algust üles), pärast peatamist ja kaane avamist proovib teistpidi. Olen põnevil, et äkki mängib muusikat tagurpidi (muiste sai kassetipleieril seadekruviga reguleerida helipea asukohta lindi külgsuunas; vend leidis, et kui seda keerata rohkem, liigub helipea lindi teise serva, kus on teise külje heliread, st makk mängib maha tagurpidi; oh, selle tagurpidi mängiva pleieriga sai alles nalja). Aga seda ei juhtu, näitab, nagu ei oleks plaati üldse sees.

T, 4243. päev: kontsert

E leiab, et on ära kaotanud karukujulise kotihelkuri. Kurb.

* * *

Õhtul kontsert, Schuberti kammerlaulud, aga nagu selgub, mitte ainult Schubert ja mitte ainult kammerlaul!

Enne algust jõuame sisse kallata ainult vahuveini, mistõttu I pool on kuni viimase tükini väga tore. Aga võileiba süüa ei jõua, mistõttu mul hakkab II pooles kõht kergelt valutama ja ei ole päris nii tore kui I pooles, kuigi enam ei ole seda jubedat tükki, mis oli I poole lõpus ja mille helilooja (s 1939) istus mul peaaegu selja taga ning ähkides kaasa elas. Ma elanuks sellise teose ainuesitusele ka, sest ei mina usu, et keegi tahab seda ette kanda teist korda või julgetaks selle esitamine teatada publikule ette – publik paneb tomatid mädanema valmis! Istusin ja kannatasin vaikselt, et ju ükskord saab läbi, kavva oli trükitud I poole pikkuseks 29’ ja kuigi see tundus olevat ammu läbi, ei saa see olla ka väga pikk, sest kammerlaulja üle tunni vaheajata ei jaksa.

II pool oli seega ilma klaverilõhkumiseta – krt, üle kolmekümne aasta tagasi käis meil koolis laulutunnis külas Urmas Sisask või Rein Rannap (pigem Sisask, ma nagu muidu ei mäleta, et Rannap käinuks), kes ühtäkki kergitas end klaveritoolilt ja kaapis klaveri sisemusest keeli. Seda tegi selles täiesti viisivabas moderntükis mitu korda ka siinne klaverimängija, kord oli ta isegi mingi keele ümber pannud „traadi” (vbl oli see tamsaniit, ei näinud täpselt) ja seda edasi-tagasi saagides lõhkus klaverit. Selle pilli nimetus on ööviiul ja traditsiooniliselt mängitakse seda nõnda, et väljastpoolt lüüakse aknaraami nael, seotakse niit külge, hõõrutakse niit vaiguga kokku, tõmmatakse niit pingule ja siis mängitakse sellel, nii et toasolijate jaoks täitub ööpimedus jubedamate helidega kui teremin „Midsomeri mõrvade” tunnusmuusikas.

Kui II osa alguseks vaheajalt tagasi tuleme, on klaverimängija kummargil klaveri sees ja topib sinna ükshaaval mingeid niite. „Parandab klaverit,” arvab E. Ise arvan, et kui Steinway saab sellisest lõhkumisest teada, katkeb garantii ja ka filharmoonia saab väga kurjaks. Paremaks ettekujutamiseks märgitagu, et kui klaverimängija jõudis lavale, vaatasin kiiresti kavva, mis ta nimi on, sest esmamulje on, et lavale kõnnib Tarmo „René vend” Eespere, aga siis tuleb kohe mõte, et ei või olla, T. E. oli selline mitukümmend aastat tagasi. Mine tea, äkki on tal Münchenis poeg. Kohad on muidu väga head, silmside lauljaga mitu korda, kohe esimesest laulust peale, ainult et lavaletuleku uks jääb klaveri taha ning sedasi näen esimese seitsme sammu vältel lavale kõndimas ainult esinejate jalgu.

Saan kavast üllatusega teada, et moderntükis oli ka tekst. Arvasin, et laulja ulub ja huilgab niisama.

Ja siis kui pärast kontserdi lõppu (lisapalasid oli 1) kemmergust väljun ja ümber nurga keeran, sammub täpselt minu poole sama klaverimängija, kontserdi lõpuks saadud lilled käes. No eks just kammersaali ukse vastas, meeste kemmergu seina taga, ole plaadimüügi laud, kus esinejad hakkavad andma autogramme.

E, 4242. päev: Jeeves ja Wooster

Võtan bussiraamatuks P. G. Wodehouse’i klassika, Thank You, Jeeves, mis on Jeevesi ja Woosteri esimene romaan (varem oli ilmunud neist ainult novelle). Esikaanel kiidab Hugh Laurie ja tagakaanel Stephen Fry, muid arvustajaid ei ole, aga et just nemad mängisid 1990. aastate telesarjas Woosterit ja Jeevesi, ei ole paremaid asjatundjaid olemaski. Kusjuures raamatus kirjeldatakse napilt Jeevesi välimust ja Stephen Fry sobis igati. (Fry kirjeldas mälestustes, kuidas raamatukaantele sellised tsitaadid tekivad. Kirjastajad saadavad tuntud inimestele kujundamata kaantega raamatuid kastide kaupa, mida nad siis kiiresti sirvivad ja mõtlevad välja midagi vaimukat, mis trükitakse reklaamiks kaanele.)

* * *

Geniaalne mõte: Eesti mobiiliga raadiot kuulates maksan andmeside eest, eks ole. Praegu enam – kui rändlustasusid enam ei ole – ei ole hullu, aga iga mõne päeva tagant pean saatma EMT-le sõnumi, et palun veel 1 GB andmesidet (kusjuures kui kirjutada arvu ja ühiku vahele korrektselt tühik, ütlevad nad, et on valesti, saatke uuesti). Ning kui teateid on kuus üle kolme, muutub asi kahtlaseks nagu sügisel 2010, kui kasutasin krediitkaarti Prantsusmaal keelekursusel ja pank kaardi peagi igaks juhuks sulges. Ne položeno, et inime kasutab välismaal sama palju andmesidet kui Eestis, eks ole, sest eks välismaal suheldakse ju seniajani hea nähtavuse ajal suitsumärkidega ja öösel džungli tagant trummidega.

Ja eks Eesti mobiili kasutan muidu sellep., et siinne mob. kustub mõne tunniga (hommikul võtan laadimast, lõunaks on pilt eest, kusjuures see paneb pildi eest juba 70% akuga).

Nii et geniaalne mõte on see, et aga mul on ju 5000 mAh lisaaku, telefoni saab sellega laadida kaks korda, nii et kui see taga, püsib pilt ees, andmeside on kohalik ja kuutasu sees.

P, 4241. päev: pühapäev

2. skp ostsime aadressimärkmiku, A5, ja hakkasin sellesse ümber kirjutama telefonide aadressiraamatu parimaid palu. See kestab kolm päeva.

L, 4240. päev: laupäev

Hommikul põranda aurpuhastamine, õhtul viib I. minema oma ajutiselt meie juurde ladustatud asjad.

R, 4239. päev: reede

Vähem väsinud kui eile. Öösel ei saanud und: nina kinni ja iga kord, kui olin ninna lasknud merevett, läks nina uinumise ajaks uuesti kinni, nii et lõpuks lasksin päris nohurohtu. Hommikupoolikul veidi vähem loppis kui eile, lõuna ajal espresso, pärastlõunal suured kõrvaklapid ja raadio (Soma FM).

Maa-ameti kaardiserveri 1947. a 1:25000 topograafilise kaardi järgi tuvastub välu, mis oli ühel isa 1958 võetud fotol. Oli jah umbes seal, kus oletasin, ja kaardil on märgitud koguni aed ümber, kuigi palju suurem kui pildilt paistis (pean vaatama uuesti, unustasin vaatesuuna).

Saab teada, et ühes suures asutuses on keegi, kes arvab, et sõnas „kandidaat” on keskel mitte d, vaid t.

N, 4238. päev: tööle

Aasta esimene tööpäev. Kole väsinud, eile ei saanud korralikult magada (nina kinni ja mis iganes). Õhtul kodus espresso, pärast mida oluliselt parem.

Venna kaudu laekuvad naabritädi mälestused.

K, 4237. päev: 2. jaanuar

Kirjatarvete poes (ärakadunud kalendri asemel uus 2019. a kalendermärkmik, muud pudi-padi), matkapoes. Pärast leian kadunud kalendri muidugi üles.

T, 4236. päev: uusaasta

Kodus.

E, 4235. päev: aasta läbi!

D. maantee liiklus

• 2018: nädala vaadeldud keskmine* 11 081 sõidukit/d (E–R 11 579, L–P 8072)
• 2017: nädala vaadeldud keskmine 12 311 autot/d (E–R 12 311, L–P 8435)
• 2016: nädala vaadeldud keskmine 11 181 autot/d (E–R 12 267, L–P 8450)

* Nädala sees ja/või nädalavahetusel võib puududa öötundide tulemusi, seepärast erinevad argipäevade ja nädalavahetuse keskmiste järgi arvutatud nädala keskmised (2018: 10 577; 2017: 11 204; 2016: 11 176) veidi vaatlustulemuste nädala keskmistest.

Aastaga loetud 56 raamatut – mainigem, et kevade poole lugesin tavalisest vähem – kokku 10 887 lk (pluss need, mida läbi ei saanud). Saksa keeli 18, inglise 10, eesti 26, soome 1 ja prantsuse keeli 1. Aasta tippkolmik on kahtlemata „Als Deutschland noch nicht Deutschland war: Reise in die Goethezeit”, „Crusading and Chronicle Writing on the Mediaeval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia” ja „Mit Lust gelebt: Roman meines Lebens”.

Üritasin kokku lugeda siin olevaid raamatuid. Jaanuari alguseks on kataloogitud esiku raamatukapp, enamik elutoa raamatuist ja 2½ riiulivahet kolikambri raamaturiiulist (magamistoa kappides olevad raamatud on veel loendamata), tulemus on 731 raamatut, aga neid on kaugelt üle tuhande [märtsi lõpuks on kataloogimata veel alla ühe riiulimeetri ja arv – muidugi ilma vahepeal äraantud raamatuteta – on 1357]. Kusjuures raamatukogurakendus tuvastab raamatuid ISBN-vöötkoodi järgi, mis enamasti kiirendab sisestamist.

P, 4234. päev: vana arhitektuuriraamat

„Tiroliana” läbi.

* * *

Loen jõuluks saadud vanaraamatut Estonian Architecture: The Building of a Nation, Helsinki: The Finnish Building Centre Ltd. (Rakennustieto Oy) 1992.

Te ilmselt seda haruldust näinud, veel vähem lugenud ei ole, sestap tutvustan.

Selle on kirjutanud eesti keeli kunstiajaloolane Liivi Künnapu ja „tõlkinud” inglise keelde (täpsemini mingisse elukaugesse TRÜ-inglise keelde, mida päris maailmas ei eksisteeri) keegi „Krista Kacr”. Õ-tähe tüpograafia on käinud kirjastusele üle jõu ja muid spellerieelseid trükivigu on ka. Tähendagem, et autori abikaasa Vilen K. tootis 1980. aastatel aaride viisi 1970. aastate jubedust nimetusega postmodernism, mis tunneb ainult ruutu ja ringjoone kaart ning mis Eestis materialiseerus rahvusraamatukogu (arh Raine Karp), Pirita tee plekist bussipeatuste ja lugematute kolhoosikeskustena. Raamatust on seda kolmandik. Sellele stiilile olnud Eestis iseloomulik ka, et arhitektid olid mitte enam tehnika-, vaid kunstiharidusega ning päris täpselt ei teadnud, kas valmis joonistatud maja ja nende ažuursed ruutjad ilustused ka seisavad (varem olid arhitektid õppinud Tipis ja saanud tugevusõpetust, aga nüüd pidid arvutused nende eest tegema lk 85 manatud „asjatundmatud bürokraadid”).

• Sissejuhatus, lk 9 (Vilen Künnapu): Tartu Ülikool tegutses samal ajal kui kloostrid. Pirita kloostri viilust* (meie õppisime seda terminiga gable ja faktiliselt oli meil koduloo õpikuks üks inglise keelde tõlgitud Tallinna muististe raamat) on saanud „triangular pediment” – Visual Dictionary of Architecture ütleb (p. 268), et pediment on Kreeka templi frontoon, kolmnurkne ja madal (vrd ka Wikipedia).
• Lk 14: ehitusinsenerid (p.o civil engineers) ~ „construction engineers”, arhitektibürood (p.o sõnaga bureau) ~ „private offices of architects” (nagu olnuks arhitektidel peale tavaliste kabinettide ka erakabinetid), ringmüür (p.o town wall) ~ „the circular town wall”; EÜS maja tänavanimeks öeldakse lk 14 „1 J. Tónissoni Street” ja lk 15 „Tonissoni”. Üldiselt on kõik aadressid stiilis „6 Lahe Road” (mistaolise moondamise kohta olen ise õpetanud, et välismaist lugejat ei huvita, kas tänava ääres kasvavad puud või mitte, ja mõelge kirjakandja peale, kes peab sellele aadressile saabuvad kirjad kohale tooma).
• Lk 15: Tallinna Reaalkool ~ „a secondary scientific school” (tänapäeval nimetab Reaalkool end Tallinn Secondary School of Science, aga usutavasti viitas kooli asutamise ajal nimi saksa kooliliigile Realschule, mis on umbes nagu põhikooli ja gümnaasiumi vahel.
• Sõjas hävinud majade kohta öeldakse, et need lammutati („demolished”, nt Kalevi seltsi maja Pirita teel ja lk 16 vana Vanemuine).
• Lk 18: Märtsirünnak ~ „a Second World War Russian army bombing raid” (army on täpsemalt öeldes jalavägi; suurriikidest oli viimane, kellel lennuvägi allus jalaväele, vist USA, lennuvägi iseseisvus seal Teise maailmasõja ajal; Inglismaal, Saksamaal ja N. Liidus mitte. Pealegi pommitas sügavat tagalat strateegiline lennuvägi ADD, mis allus otse väejuhatusele ega olnud seega päris lennuväe osa.)
• Lk 18 kaldteed (ramps) Pärnu mnt 10 hoovis ~ „inclined roads” (kaldu maanteed, haha). 
• Burmani laululava (1923) nimetatakse (lk 20) „grandstands for the Singing Festivals audience” (ehk nagu viibinuks seal hoopis publik) ja Kotli-Seppmanni oma (1957–1960; lk 50) „Song Festival Dais”.
• Lk 20 seisab must valgel, nagu olnuks tütarlaste kaubandusgümnaasiumi maskid ja öökulli teinud teine arhitekt Alfr. Rosenberg (tegelikult oli see mitte hilisem sõjakurjategija Alfred, vaid Aleksandr, vähetuntud peterburglane). 
• Kõik tehnikaülikoolid on „college of technology”, näiteks lk 26 Riia (mis ise nimetab end praegu Riga Technical University), TTÜ (mis ise nimetas end ennevanasti Tallinn Technical University ja nüüd kuidagi teistmoodi), lk 27 TU Darmstadt (millel inglise ametlikku nimetust ei olegi). 
• Lk 29: Pärnu mudaravila ~ „Pärnu Bathing Station”, nagu oleks tõlkijal teadmata, et see on hoopis muu asutus ja hulk maad teises kohas kui Pärnu rannahoone.
• Lk 34: Kadrioru staadioni tribüün ~ „the reviewing stand of the Kadriorg Stadium” (spordivõistluse vaatamine ei ole kuidagi reviewing; teine samast kandist raamat, kuulus ehitussõnastik RIL 199 (1994) ütleb tribüüni kohta lihtsalt stand)
• Lk 34: [linna] arhitektuuripilt ~ „architectural picture” (ütleksin selle kohta cityscape, mis sõna aga 1911. aastal ei olnud veel olemas ja sestap seda ka TRÜs ei õpetatud).
• Lk 35: Vasalemma marmor ~ „marble from Vasalemma” (tõlkija ei ole teadnud, et Vasalemma marmoriks nimetatav kivim ei ole marmor).
• Lk 37: tuletõrjemaja (fire station) ~ „Fire Service Building”. 
• Lk 40: Kaitseliit (Defence League) ~ „Defence Guard”, barokkloss (Kadrioru) ~ „baroque castle” (sõnad baroque ja castle üldiselt välistavad teineteist, teise kadumise ja esimese tekke vahel oli poolteist sajandit).
• Lk 41 on mõistatuslik sõnapaar „romantic culture”, mida oletan tähendavat mitte romantikat, vaid romantismi, mida peaks inglise keeli ütlema hoopis romanticist culture. 
• Lk 44: insener-projekteerija ~ „engineer-designer” (seda nii ei öelda).
• Kogu raamatus on raudbetoonist saanud „ferro-concrete”. Sõna-sõnalt võttes ei ole see päris vale, aga mu arust on selles rauad teisiti kui tavalises raudbetoonis (reinforced concrete) – hm, eelmises elus lugesin raudbetoonist sadu teadusartikleid ja sellist nimetamist XX saj II p ei mäleta. 
• Lk 52: raudbetoonelement ~ „ferro-concrete panel” (eesti keeli nimetati neid siis paneelideks küll, aga paraku mitte inglise keeli: slab jne); tuhkbetoon (fly ash concrete või ka slag concrete) ~ „kukermite” (Eesti Vikipeedia andmeil olevat see põlevkivituhk ise); mullbetoon (porous concrete) ~ „foamed concrete” (see on vahtbetoon); individuaalprojekti[de] alusel (nonstandard design?) ~ „according to the individual project” (tõlkija ei ole teadnud, et ehitusprojekt ei ole project); Olümpia hotell ~ „the Olympic Hotel”; sõim rahvusvahelise stiili aadressil.
• Lk 56: paekallas (limestone cliff) ~ „limestone bank” (tõlkija ei ole teadnud, et bank on ainult jõekallas).
• Lk 58: juurdeehitus (extension) ~ „addition”.
• Lk 59 (Pärnu KEK): „The north elevation of one apartment, containing a 740 meter internal street and facing a main road, is especially impressive.” (Tagasitõlge: „Ühe 740 m pikkust sisetänavat sisaldava ja ühe põhimaantee poole vaatava korteri põhjakülg avaldab eriti suurt muljet.” Ei saa aru.)
• Lk 60: Saaremaal ~ „in Saaremaa island”; viirutatud (striped) ~ „stripes”; sisetänav (glazed arcade?) ~ „inner street”.
• Lk 66: vestibüül (lobby) ~ „vestibule”
• Värska mudaravilat (mud bath spa?) nimetatakse lk 68 ja 70 „mud cure establishment”.
• Nagu juhtus laululavaga, erineb radikaalselt ka sõjaeelse ja -järgse Pirita rannahoone nimetus: Kuusiku, de Vriesi ja Soansi rannahoone (1929) on „Bathing Station” (lk 26), Roosna rannahoone (1979) on „Beach House” (lk 83). Ma’p ole kindel, kas 200 m pikkune hoone saab ikka olla house.
• Lk 85: õppehooned (campus?) ~ „study buildings”.
• Ja lk 87 on lõbus trükiviga „Konsiori Street in Tallinn”. 

* Ükspäe tekkis vanade fotode tuvastamise rühmas arutelu, miks on Pirita kloostri viil väljapoole viltu. Mõni oletas seda keskaegseks ehitusnipiks (et kaupa olla kergem luugist sisse tõsta), mida ma siiralt ei usu – nii peen keskaja ehituskunst ka ei olnud, pealegi kui Pirita kloostri viil on viltu sirgena, st teada on viltuasend viilu tipus ning seina ja viilu vahelise karniisi kohal, viimane on täpselt proportsionaalne kõrgusega jalamist ning viltuasend isegi viilu tipus on müüripaksusest väiksem. Ka mitmel vanalinna kaupmeheelamul olla viil veidi väljapoole viltu. Oletan, et põhjus oli horisontaalne vajumine mingi rõhtsuunalise jõukomponendi toimel; pealegi remonditi Pirita viilu 1905 ja võimalikke vajumispragusid sellest ajast enam ei ole. Rõhtsuunalise jõu tekitas kas pööningule ladustatud kaup ja selle ebasoodus toestus (mis toetus viilule rõhtsuunas, mitte külgmüüridele või piilaritele) või pigem teine projekteerimisviga: lääneseinal puuduvad tugipiilarid. Võlvid, täpsemini arkaadkaared toetuvad lääneseinale, mis ei ole paksem kui kiriku muud seinad, kuid muudel seintel on arkaad- ja vööndkaarte kohal tugipiilarid. Võimalik, et võlvijad eeldasid, et viil on massiivne ja koormab lääneseina nii, et tugipiilareid ei ole vaja (nagu mu teada ei ole tugiviile Oleviste kõrgseintel), aga viil ehitati õhuline, nii et 28.8.1941 reidilt tulistatud lahkuva ristleja mürsk tekitas viilu ainult väikese augu, mis on seal seniajani (rühmas keegi mainib, et teine lennanud läbi kaubaluugi ava). 

L, 4233. päev: sõnumite kiirus ja teater

E saabub kl 10.55, kl 16.20 saan ka ta sõnumi, et on Frankfurdis. Nagu ka teisipäeval, mil läks päeval ja sain kl 23.32 sõnumi, et on Frankfurdi terminalis, nii et jõudsin 3 minutit imestada, mis lennuga juhtus, kui siis kl 23.35 helistas, et on Ülemiste hotellis. Kolme minutiga FRA terminalist Ülemiste hotelli – ostke ära või tehke järele!

Teater, kus kurja härjapõlvlase rollis on näitleja, kes on 1,90 m pikk ja keda viimati nägime laval mängimas feldmarssal Keitelit.

R, 4232. päev: reede

Poes, pildiraam tantsivale hundile ja aurpuhasti lappe (poes on nüüd auur Kächeri riiul). Need koju (jala), linna elektroonikakaubamajja, kas on samasuguseid kõrvaklappe, mille karpi naaberlinnas ei olnud. Mjah, kui naaberlinnas oli kõrvaklappe 20 sorti ja kõrva ümber (mitte peal!! kõrv hakkab valutama) 5 ja riidest kattega 2 (plastist tehisnahataoline polster hakkab lõpuks lagunema, mul sellised tudengiajal juba olid), on siin samad arvud vastavalt 120 (maitea, kas on nagu mingi mood või, et muidu ei paista ise habeme tagant välja), 20 ja 0.

Sealt toidupoodi, bussiga tagasi. Auruga põrand puhtaks. Päeval pesin üht väiksemat koeraaset, mis oli sattunud otsapidi veekaussi ja millest ei olnud väga kindel, kas märgus on vesi või kusi. Selgub muidugi, et uued lapid vanale suurele põrandaotsakule ei lähe.

N, 4231. päev: loen

„Peenemündest Baikonurini” jätkub, läheb üha imelikumaks ja hakkab žanrilt meenutama bulvarikirjandust, kus on küll sensatsiooni ja pealtnäha ka rohkesti fakte, aga need faktid, mida juhtumisi tean, on väänatud tundmatuseni: lk 265 nimetab pildiallkiri suurvarjendit õhutõrjekompleksiks (tänapäevasel pildil ei ole õhutõrjest mitte midagi muud peale suurtükialuste, tuld juhiti teisest tornist jne). Allveelaevarakettide peatükk saab täielikult läbi ilma allveelaevatüüpe nimetamata (mainitakse individuaalseid laevanumbreid). Lk 276 seisab senitundmata „Stells-tüüpi nähtamatu lennuki analoog” – „Stells”!!! No kirillitsast transkribeerides võinuks algse kirjapildi ikka üle kontrollida. Silmaring, silmaring, eriti kui raamat on ilmunud 30 (kolmkümmend) aastat pärast esimese sellise lennukitüübi avalikustamist. Seniitrakettide tehniliste andmete tabelist lk 278 puuduvad seniitraketi olulisimad tehnilised andmed: kiirus ja lennulagi (ning V-601 ja V-870 küündivus on vahetuses). Rida enne tabelit mainitakse, et rakettide V-861 [1967] ja V-870 [1970. aastate algus] „otsene eesmärk oli lennukite F-4, B-52, F-111 ja A-11 tabamine” – aga mis lennuk oli „A-11”?? Lähim reaalne lennukitüüp oli luurelennuk Lockheed A-12, mida kasutati 1963–1968 (kuigi edasiarendust SR-71 kasutati 1966–1998, alguses regulaarselt, kord nädalas ka Läänemere kohal, pildistades küljele ka Eesti saari, nii et USA õhuväe saarlasest fototõlgendaja sai teada, et koolivend on toonud söögilaua õue).

Õhutõrjerakettide peatükis – sellest on suurepärase raamatu kirjutanud dr Alfred Price, War in the fourth dimension – ei ole poole sõnagagi mainitud oma-võõratuvastust (rakett küsib sihtmärgilt, kas see on oma, võõras või tsiviilõhusõiduk), mis reeglina on kõigil tänapäevastel õhutõrjesüsteemidel, v.a Buk. Ja mulle oleks isiklikult ka meeldinud, kui Koroljovi R-7 variantidest, eriti uusimatest, selle sajandi variantidest Sojuz 2.1.a ja 2.1.b rääkides mainituks, et 2010 sai Sojuz lõpuks ka digitaalse pardaarvuti.

Lk 290 aetakse segi sõnad kuva (elektrooniline pilt) ja kuvand (abstraktne imago) – „radari kuvandit on omakorda ikka võimalik moonutada”.

Ja siis mida kõike raamatus ei „toimetata”! Katsetusi näiteks (ma ei ole sellist ühendverbi varem näinud) ja satelliite orbiidile ning niisama, sihitiseta. Vbl peaks tegema raamatu teksti tekstikorpuseks ja uurima korpusetarkvaraga. Font on laisa kirjastuse raudvara TNR, mida tekstituvasti võtab üles suurepäraselt.

Pildid ei ole kõik seal, kus peaksid, pildiallikaid ja teksti allikaviiteid ei ole (sedasi saab kirjutada mida tahes, kirjandusloetelust ülekontrollimine võimatu), osa sisu kordub, kokkuvõtvaid tabeleid või loetelusid ei ole või on need laiali raamatu sees ja katkendlikud, sisuloendit ei ole (kes raamatust mingit raketti otsib, lehitsegu kogu raamat läbi).

Aga võib-olla, eesti Vikipeedia kiuste („kokkuvõte aastakümnete pikkusest hobi korras uurimusest” – kirjandusloetelus on 10 nimetust, vanim aastast 1997), ei olegi see raamat tõsine ja lugeja tohib naerda kirjastuse üle, väärika astrofüüsiku ja tema suure vaeva suhtes piinlikkust tundmata?

* * *

Pildistan ümber isa 4 Ljubiteli-laifilmikaadrit negatiivi – rohkem ma neid näinud ei ole – hiljemalt aastast 1955. Laifilmi kopeerimise rakis (veebruar 2017) käepärast võtta. Selgub, et suur fotokas on veel suveajas.

Õhtul viimasel hetkel poes, sinna lähen jala, tagasi bussiga.

K, 4230. päev: teine jõulupüha

Loen: „Peenemündest Baikonurini”. Kohati on inglise-eesti tõlkevigadega tekst nii palju eesti sõnadega vene keel, et ei saa aru. Impressumis keeletoimetajat ei ole, on olnud korrektor, kes nähtavasti on parandanud komavead ja läinud siis koju.

135-formaadis filmile mahub 36 kaadrit, eks ole. Isiklik rekord on 39, aga vist filmi tagaotsa poolilt lahtipääsemise hinnaga. 37 oli automaatikaga reegel (EOS 1000, lühema stardiotsaga, keris filmi poolile õiget pidi, jättis alguses kaks kaadrit tühjaks, õigemini keris kogu filmi korraga poolile ja säritatud filmi kaaderhaaval kassetti tagasi – lollikindlam kaamera avamise ja patarei lõppemise juhuks; vana mehaaniline FED-3 keris filmi poolile pahempidi, emulsioon väljapoole). No vat. Täna skannin isa negatiividest viimase, millel on tuvastatavaid kaadreid … 59. 43. järel on asi hakanud tunduma imelik ja pärast mõningast kruttimist on ta 48. kaadri järel avanud kaamera (2½ kaadrit hävinud – ilmutamata film on optiliselt tihe, valgus läbi kahe kihi ei lähe, kui just päike otse peale ei paista). Pärast on film liikunud edasi normaalselt. Kuid kuni selleni on u 4. kaadrist alates kõik vähemalt topelt, enamasti kolme säritusega, igaüks veidi nihkes. Kahjuks ei ole tuvastatavaid nägusid, mille järgi oletada võtteaega. Olemas on küll Tln telemast, seega kõige varem 1955, aga vanim säilinud negatiiv on niikuinii 1956. Kõik pildid on linnast, sh mitu võtet isa kodutänavalt, mida ma varem näinud ei ole ja mis vaateid enam olemas ka ei ole. Saab näiteks teada, kui kaugel oli raudtee isa maja seinast; ta jutu järgi oli jäänud mulje, et meeter; no nii 3 oli, aga see-eest oli kohe majanurga juures signaali märk.

T, 4229. päev: jõulupüha

Härm, päike.

E-ga koos lennujaama. Pileti automaatset registreerimist ei ole tulnud; kohapeal selgub, et kuigi neid pileteid on juba kaks korda edukalt muudetud, muutis lennufirma neid ka kolmanda korra, sest üks teise poole lend jääb ära. Kõik oli muidu korras, aga kellelgi jäi kuskil üks klõps vajutamata. Hea, et oleme kohal suure varuga ja saba ei ole ning teenindajal on aega tegelda meiega ja helistada Lufthansa sügavustesse 20 minutit.

Jätkan isa negatiiviga, mida algul arvan olevat 1957. a suve piltide loomuliku jätku, aga siis märkan, et samadel inimestel on ligikaudu samas kohas seljas eri asjad, M soeng on küll täpselt sama, aga ta on pikem, R on küll sama pikk, aga isa on veidi vähem poisike, ning vanaema sõbranna S on asendunud sõbrannaga L. Nõndap oletan ajaks 1958. Mitu kaadrit on vaateid kuuseladvast, oskan kohta arvata ainult umbmääraselt, isegi maa-ameti kaardi reljeef ei aita, vbl saab selgust siis, kui näeb selle aja topograafilisi kaarte. Esimesel kuuseladvafotol on nimelt keset võsa u 60×80 m aiaga koppel, mille jälgi ma aerofotolt ei leia. Metsakontuur on ka ebamäärane, praeguseks on metsa kindlasti vähem. On usutavam, et külalistega jalutati pigem 4 km kui 15 km kaugusele. Kaht vaadet olen ka ise pildistanud, mitu korda.

E, 4228. päev: jõululaupäev

Hommikul postkontoris, õhtul jõulusöök.

P, 4227. päev: jõulureede

Kodus.

L, 4226. päev: laupäev

Linnas taldriku- ja suveniiripoes, söömas.

R, 4225. päev: reede

Aasta viimane tööpäev.

Lubatakse lahkuda kl 15.00, pärast mida on maja väga vaikne, aga mul on vaja olla kohal kuni 18.05-ni, mida minutipealt ka teen. Et aga arvutisüsteemid on maas, loen, ja et kuidas ma saan tööl lugeda juturaamatut, loen keeleteaduslikku teost „Eesti keele süntaks”, mille võtsin kaasa eraldi kotis, sest raamat on toekas. Poole neljast poole viieni on majas väga vaikne, koridoris kustub isegi tuli (ja mõtlen, et äkki ajavad turvamehed mind koju, sest tahavad ise ka lahkuda), aga siis hakkavad inimesed kuskilt välja ilmuma ning ma ei ole kaugeltki viimane.

N, 4224. päev: neljapäev

Päeval sööklas ja õhtul on paha: nii väsind, et ei jaksa õhtust süüa. Magan tunni, ärkan reipamana ja pakun, et söökla võiks olla aasta ringi „Restoran Halloween”.

Skannin isa negatiivi. Ei tea täpselt, mis seal on, iga kaadriga on üllatusi. Isegi aastat ei tea (1956 või 1957).

K, 4223. päev: koormustest

Täna on eeskavas koormustest. (Vat mul tekkis pärast oktoobrikuist pikka ja rasket antibiootikumravi pidev vaikne valu ja vahetevahel süda nagu kloppis, nii et lasin perearstil anda suunamise kardioloogi juurde, kes siis tänaseks on – pärast EKG-d, ultraheli ja Holterit – jõudnud koormustestini. Asjadest edasi rutates öeldagu, et sain selle kokku üle 500 € eest teada, et süda on korras. Valu osutus suvel leitud ja ravitud maoerosiooniks, mida antibiootikum oli ärritanud.)

Üldiselt on mul puudulik ettekujutus, kuidas koormustest toimub, eriti kui maikuises teatris kestis hingamisteede ärrituse katse nii kaua, et pilt hakkas eest minema. Närv ja peavalu, vähe magand, kuigi sama kaua kui eile. Tööjuures rahustav tee, aspiriin. (Osalt ka seepärast, et meenus, et kui tahan aasta lõpuks saada tööaja seisu nulli, pean sel nädalal iga päev minema tööle seitsmeks.)

Arsti juures ootan ligi tunni (14.43–15.40), isegi täitsa rahunen. Jalgrattasõit on u 2 km – on ligikaudu kaks korda pikem kui väntamine Eestis kodust linna; ma tavaliselt nii pikka maad järjest ei vänta ja hiljemalt kinnisvarahoolduse nurgal lasen esimese vabakäigu. Sõit läheb üha järsenevasse mäkke ja lõpus on raskem kui mu vanal Desnal. Öeldakse, et isegi suurima koormuse all rõhk üle 150 ei lähe ja rütmihäireid ka ei ole, tulge kontrollige uuesti aasta pärast. Tore.

T, 4222. päev: Taani

Loen kunagi jõulukingiks saadud vanaraamatut „Pitkin Pohjolan postiteitä” (Põhjamaade vanad postimaanteed) ja saan teada kolm põnevat asja:

• Roskilde lähedale Ringstedi kirikusse on maetud mitu Taani keskaegset kuningat. Taani Wikipedia selgitab, et kuus: Valdemar I den Store ja tema naine Sofia af Minsk, nende pojad Knud VI ja Valdemar II Sejr, viimase neljast naisest Dagmar af Bøhmen ja Berengaria ning pojad Valdemar den Unge (kes valitses mõne aasta koos isaga, aga päris kuningaks ei saanudki, ning tema naine Eleonore af Portugal) ja Erik Plovpennig, viimase pojapoeg Erik Menved (ja tema naine, Rootsi printsess Ingeborg ja ema, kuninganna Agnes), Valdemar III Eriksøn, Rootsi kuningas Birger Magnusson (ja tema naine, Taani printsess Margrethe Eriksdatter). Hauad avati 1855 ja saadi teada, et Valdemar II oli 1,83 m pikk, Valdemar I 1,85 m ja Knud VI 1,88 m.
• Teiseks on viidatud igivanale reisiraamatule „Die vornehmsten europäischen Reysen”, mis on digiteerituna internetis olemas (1792. a trükk). Seal on kirjeldatud suuri Euroopa postiteid, sõidukaugusi ja ‑aegu, vaatamisväärsusi ja reisikulusid. 
• Ja et Ringstedtist vähe edasi Antvorskovis oli johanniitide klooster, rajatud 1164 nende põhjamaiseks tugipunktiks, ning autor oletab (lk 32), et äkki olid nad Valdemar II 1219 Tallinna-sõjakäigul kaasas ja Tallinnas „taevast langenud” Taani lipp oli äkki johanniitide lipp – ka neil on valge rist punasel taustal. 

E, 4221. päev: teatrid

Enne teatrit poest läbi ei jõua, bensujaamast WC-paberit ja õige on, sest elutoa põrand on koerasitta täis (me ei ütle, kes, aga me kõik teame, kumb).

Teater, mille olen kalendrisse märkinud kui klassikalise balleti, on hoopis Kanada nüüdistants. Kohalt nr 865 on vaade nagu kopteripiloodil.

Tagasisõidul bussis kurdab meie taga vene isand telefonis mahlakalt oma rasket elu. Mõne peatusevahe jooksul saame teada eesnime (Oleg) ja selle, kuidas ta kodus igavleb ja kuidas naine temaga nägeleb ja kuidas kõne on noorikutele, kellega ta soovib kohtuda, sest kodus on igav. Vähemalt oma peatuseni Oleg kokkuleppele ei jõua.