L, 2381. päev: fotoseminar

Hommikul äratus ebainimlikul ajal kell 4.30.

6.20 rongile jõudmiseks sobiks kõige paremini buss umbes kl 5.50 paiku, aga eile õhtul bussiplaane vaadates selgus, et päh, läheb 5.40 ja 5.57 ja 5.59. Esimene on kole vara ja teised kaks sihukesed, et kui maha jääb, siis jääb maha ka 6.20 rongist. Kui muidu sõidavad bussid plaanist 5 minutit taga, siis varahommikul muidugi mitte. 5.44 ei ole bussist kippu ega ole kõppu ka edasi kuni kl 5.58-ni, mil tuleb 5.57 buss. Selles on peale juhi üks reisija. Buss on 194. liini oma ja lõõtsaga, mida päeval ei juhtu peaaegu mitte kunagi.

Piletikassas on mõni minut kuus läbi tervenisti kolm luuki lahti, neist kahe ees arutavad reisiplaane hiinlased, kellest üks tahab sõita Koblenzi.

Rong on pikamaarong, on hämar, loen (Norbert Ohler, „Reisen im Mittelalter”) ja üritan mitte uinuda. Kümmekond kilomeetrit enne ümberistumisjaama kustutatakse vagunis tuled, mis tähendab, et lugeda enam ei saa ja tukk tuleb peale. Võimalus ärgata Põhjamere ääres on liiga kole ja sama kole on, et eriti tuleb uni peale viimasel kahel kilomeetril, mil tervelt kuus korda avastan äkki, et näen unenägusid.

Ümberistumisjaamas suur rosinasai ja kohvi. Päike tõuseb. Siseakna taga leheputka raamatunurga 29 raamatust jutustab kolmandik Teisest maailmasõjast ja teine kolmandik raudteest.

Hommikul majast väljudes sadas kõvasti. Rongisõidu ajal ilm selgemaks ei lähe; kui S-s maha astun, sajab päris ladinal. Mul on kaasas rull paksust LDPE-kilest sügavkülma kilekotte, kuhu veel esimeses rongis mähkisin fotoasju ja muid niiskust mittetaluvaid asju (kaasas olid koguni kuivad sokid): suurel fotoseljakotil on paha omadus vihmas lekkida. Muidu on varustus üldiselt selline, et saaks pildistada kõik kolm tundi vihmas ja temperatuuril 12 °C.

Linnupargi kodulehe seminaritutvustuses oli märgitud, et üritus toimub iga ilmaga, v.a kui sajab ojadena (regnet in „Strömen”). Ojadena oli sadanud hommikul, muidu lubas ilmateade tänaseks 30% tõenäosusega uduvihma, kuigi tegelikult oli kella kuue paiku sadanud jäme vihm äikesevihm, isegi välku lõi. Õigemini arvas seda 30% tõenäosusega hoovihma ilmaennustus mitte S. kohta, sest ega Weatherbug seda linna tunne, ta ennustab selle ilma linnupargist 41 km kaugusel oleva Ameerika lennuväebaasi järgi, kus ilma jälgitakse väga hoolikalt (sademeid mõõdetavat 0,01 mm kaupa) ja see kehtigu siis saja versta peale ümberringi.

Kilomeetrisel kõnnil S. kesklinna jääb sadu vaiksemaks ja siis üldse järele.

Vaiksest sulisevast ojast on saanud märatsev helepruun mägijõgi. Linnasüdame kosk pahiseb ja vesiveski ajalooliste vesirataste säästmiseks on kõik vesi juhitud nendest mööda. Veski mitmed vesirattad saaksid täna sisse sellise hoo, et lendaksid pilbasteks nii umbes kahe sekundiga.

Selgub, et helisalvestist on mul kaasas ainult nn surnud kass ehk pikakarvane tuulekate. Ühtlasi jäid maha ka väljaprinditud osaluskinnitus ja üleskirjutatud rongiaegadega märkmik. Tagasiteel on nimelt keerukas hetk, kuidas aja säästmiseks tuleb tabada rong, mis trehvab K. jaamas siiapoole naasvat rongi, aga seda juhtub kord kahe tunni tagant, muidu tuleb sõita lõppjaama ja oodata ligi tund. Ühe sellise rongi olen järele vaadanud (13.33), aga teisi mitte.

Poeakendel on tehislikud ämblikuvõrgud, plastämblikud ja täispuhutud luukered: sildi järgi oli eile halloweeni-poeöö, mil linnakese poed olid lahti tervelt 22-ni. Šnitslikohvik on kinni ja sildi järgi avatakse alles kell 10.00.

Kakerdan linnas pisut ringi, taevas läheb selgemaks, isegi sinist taevast näeb ühest kohast ja päike piilub. Näen linna kohal üht sookurge.

Kella 9-st aeglane jalutuskäik üles linnupargi poole (viimati läksime sinna üle poole tunni), kohal 9.20. Näen omanikku ringi askeldamas, ta kahtlemata näeb mind ka, aga teen aega parajaks, jalutan maanteel kaks käänu edasi. (Mul on teepoolse käe küljes ka helkur, et te teaksite.)

Siis kohe tagasi, sest nii fotogeenilist vaadet, et kougiksin seljakotist kilekotti pakitud fotoka, ei ole. Olen kohal seega pool tundi enne algust ja pargi avamist. Jalutan väljaspool ringi ja uurin pikalt S. ümbruse turismikaarti, kus on ka reljeef, millelt saan teada, miks kahekilomeetrine jalutuskäik S-st linnuparki võtab mind alati kergelt võhmale: kõrguste vahe on 180 m!

20 minutit enne hakkab inimesi kogunema ja, käsi tervituseks õieli, tuleb ka üks linnujuht, tutvustades, et tema on Tanja. Hetk hiljem ulatab käe ürituse korraldaja fotograaf, tutvustades, et tema on Selzer. Saksamaa kombest end tutvustada perekonnanime pidi olin kuulnud, aga arvasin seni, et see toimus millalgi Loriot’ sketšide aegu, 1960. aastatel. Mistõttu minu tutvustus on kompromiss mõlema vahel: „Tere, mina olen A ... V.”

Siis tutvustatakse linnuparki ja ronitakse mäkke (Saksamaa loomaaedu loetlev veebileht iseloomustab teed alt orust mäe otsa linnuplatsile sõnadega sehr steil; hetk tagasi nähtud kaardi järgi on kassa umbes 300 m ümp, mäelagi umbes 380 m, aga plats ei ole päris mäelael, nii et ehk mingi 40...50 m kindlasti ole). Käimisvaegustega inimestele pakutakse võimalust sõita mäe otsa autos.

Korraldav fotograaf jagab õpetussõnu, nagu et valgustage lendavat lindu üle, sest muidu saate taeva taustal ainult silueti. Muidugi mõista kavatsen ma seda õpetussõna igati eirata: ma parem hoopis alavalgustan pisut, et lind ei tuleks liiga hele, ja taeva taustal ei pildista üldse, sest siis tuleb välja ainult lind, pilv oleks ühtlane läbipõlenud valge.

Pilte ma siia kahjuks panna ei saa, sest tänapäeval nõuab see linnupark, et avaldamiseks luba vaja ei ole, aga tingimata peab mainima pargi nime, ent selles on kohanimi, mis on siin ütlemiseks liiga lähedal. Vaadake pilte Facebookist ja kes seda ei kasuta, neile teatan kunagi hiljem, kui valmib veebialbum. (Album valmis ja üleval: aadress on www.[minuperekonnanimi].com/[minueesnimi]/varia/2013/2013-10-26_FWS/ )

Arvake ära, mitme võtte järel rändab telesuum kotti tagasi? — Õige vastus on täpselt nagu Kreisiraadio sketšis, kus öeldi pangaukse turvakood, et inimesed saaksid öösel tulla ja võtta endale nii palju raha kui vaja: „See number on... neli.” Suur kolakas on nimelt raske, pime (f/4,5...5,6) ja autofookus on võimatult aeglane. 150 mm objektiiv seevastu on kergem, heledam (f/2,8), AF on kiirem (kuigi mitte piisavalt kiire, et hoida terav kaamera poole lendav lind) ja, mis kõige tähtsam, olen sellega niivõrd harjunud, et oskan silmaga hinnata vaatevälja (mida suumobjektiiviga ei saa). Linnuetendusel toimub kõik väga kiiresti, suumida niikuinii aega ei ole.

Juhtpiltnik õpetab, et hoidke lind kogu aeg kaadris ja teravustage pidevalt ning vajutage päästikule alles siis, kui pilt on terav. Mission impossible: ega see nii lihtsalt ka ei käi. Väheke parem on teravustada mingile kohale, kust lind mööda lendab, ja vajutada päästikule pisut enne seda, kui ta lendab sealt läbi. Hoopis parem on vihje, et muidu vuhinal lendav pistrik keerab metsaservas ringi ja keeramisel lendab aeglaselt, mispeale tõstavad kõik torud pea kohale ja plagin pääseb lahti just sel hetkel, kui lind on seal.

Muidu fotokaplaginast võib järeldada, et teiste kaamerad on kiiremad (minu 40D teeb kuni 6 kdr/s, aga RAW-kvaliteediga ainult kuni 6 võtet järjest ning puhvermälu tühjeneb kiirusega umbes 1,5 kdr/s, suurim võimalik järjest võtete arv on pildiotsikus all paremal näha ja pärast 6-võttelist valangut suureneb arv 0st 6ni piinavalt aeglaselt). See kõik tähendab, et enamasti ma seda 6 kdr/s kiirust ei kasuta, sest see 6 võtet kestab alla sekundi, aga lind püsib enam-vähem terava kauem: nõnda kasutan aeglasemat kiirust 3 kdr/s ja linnu iga edasi-tagasi tretiga seda 6 võtet ei kasutagi, pigem 2–3 võtet. Teised plagistavad vähemalt 10. Nii et kui minu päevasaak oli failinumbrite järgi linnupargis kokku 757 võtet, pidi teistel olema see küll tuhandetes. Aga mida rohkem pilte, seda rohkem pärast sortimist. Eks ma vaatan kohe võtete järel pildid läbi ja panen parimatele võtetele kirjutuskaitse peale ning need, millel olid ainult puud ja eesseisjate tagumikud, kustutan, et mälukaadile mahuks rohkem. Nii et õhtul importimiseks on järel linnupargist ainult veidi üle 600 võtte.

Isegi väikese 150 mm objektiivi peale hakkab tulema seljavalu. Linnud (üks pruun suur kull, kelle liigi määramisega on mul pärast suuri raskusi, kaks pistrikku, valgepea-merikotkas, üks must punase nokaga kull) lendavad kaks tundi, siis näidatakse käe pealt kaht öökulli (kassi- ja kivikakku), kusjuures saab teada, et kassikakk ei ole Förbi, vaid on keegi teine, 14 aastat vana ja 3 kg raske. Kassikakku antakse ka silitada. Kivikakk on temale sihitud paljude torude pärast murelik. Mul muidugi tore, sest 150 mm objektiiv on 1 : 1 makroobjektiiv, mine nii lähedale kui tahad (sensoril on kujutis 1 : 1 suuruses 38 cm kauguselt, st 38 cm on eseme ja sensori vahekaugus, objektiivi ees on ruumi siis nii 15 cm). Seda materjali tuleb palju, üks pilt parem kui teine.

Siis tagasi alla. Näidatakse veel kaht kulli, siis kolmandatki. Pargi omanik ja peamine linnujuht piltnikega enam ei tegele ning mässab taustal jäiga kollase voolikuga, mida näib toppivat kanalisatsioonikaevu.

Siis söödetakse pesukarusid. Enamik püüab pildistada otse ülevalt, aga ma võtan küljelt (vastu tumedat tausta), ava on f/2,8 niigi ja bokeh taoline, et sure ära. Nii sünnib mitu võtet, mille võiks avaldada ühekorraga nii pealkirja all „Pesukarude palvetund” kui ka „Pesukarude tants” (koonud taeva poole, segane pilk, käpad õieli, vurrud erutusest harali).

Seminari etteasted on kella 13ni, pärast mida, öeldakse lahkelt, võime jääda kohale, pildistada edasi ja tulla ka 15.00 lennutamisele (hommikune lennutamine oli reserveeritud ainult pildistajatele ja seal lubati ka ringi kõndida, ka ette muruplatsile, muidu peab etendustel kenasti pingil istuma). Aga näha on, et juba poole ühe paiku hakkavad inimesed lahkuma (vahest on neilgi seljavalu; enamasti on objektiivid suuremad ja kolm tundi järjest püstijalu, raske fotokas käes, ei ole naljaasi). Kella 12.55 paiku lähen küsima linnujuhilt, kuidas käib lindude vaderiks hakkamine, aga tema vastus on üsna ootamatu: ma lähen kutsun ülemuse. See on selleks ajaks varjunud juba kontorisse (kus ta ka ilmselt elab, sest hommikul tutvustusel kostis sellest hele hüüatus „Papa!!”), kust tuleb pikkamööda, mõlema saapa paelu hoolikalt sidudes, ja räägib sama, mis seisab teadetetahvlil ja pargi kodulehel. Lepime kokku, et saadan meili ja kunagi saadan ka pilte, mida olen „aastate jooksul” pargis teinud.

Mis kokku tähendab, et mul on 3½ km kõndimiseks aega 28 minutit. Sellel saab teha kolm pilti, mitte rohkem. Veinipoodides jääb kahjuks käimata.

Kolmandas pildistamiskohas teeb fotokas kolmest võttest, millest hiljem saab liitsäripilt, ainult ühe ja siis vilgutab pildiotsikus kurja teadet „CF FULL”. Aga olen see hetk keset silda ja risk kaardi vahetamisel pillata see kõigi seminarifotodega tükkis jõkke on liiga suur, niisiis kõnnin edasi ja jõuan jaama tervenisti 4 minutit enne rongi. Pakin fotoka alles rongis, teen aknast taskufotokaga ka mõne võtte.

Ümberistumine õnnestub suurepäraselt, olen tagasi jaamas ainult 2 h 10 min pärast linnupargist lahkumist (ja veerand tunni pärast ka täitsa tagasi); hommikul kestis vastupidine teekond ligi neli tundi. Ümberistumise jaamas veeretasin aega mööda sellega, et lugesin perrooni käsipuult, mida olid enda tegemiste kohta kirjutanud kohalikud neiud Jana ja Maike. Saksa korralikkusega, puhta markerijoonega, ilusa käekirja ja kuupäevadega. Maike tulevikusoovide kohta sissekanne puudus (või ma ei jõudnud selleni, sest rong tuli), aga Jana soovib saada kiskjaks.

* * *

Õhtul pikutan ja loen ning pärast järeldust, et sõjaaegne reisipäevik ei ole teps mitte kirjutatud 1942, vaid on nüüdiskirjandus, muutub see raamat õige tüütuks. Autorid on läinud hoogu (tiitellehel on märgitud kaks nime, kes olevat päeviku toimetanud uude kirjaviisi, eks nemad ole selle siis kirjutanudki) ja pingutanud üle poliitikaelu kirjeldusega, mida on poliitikakauge inimese reisipäevikust raske uskuda. Ja ega nad vist kunagi ühtki sõjaaegset ajalehte näinud ka ei ole, et teaksid, mis tollal olid aktuaalsed päevateemad. Kokkuvõtliku raamatumulje ütlen lauliku sõnadega: „Kui suhkrut ei ole, võib kasutada ka fekaale.”

* * *

Õhtul ilmuvad fotoseminari korraldaja pildid üritusest Facebooki ja mõne minuti pärast tuleb korraldajalt sõbrakutse, siis ürituse linnujuhilt ning et FB näitab paremas servas uudistena kõike, mida sõbrad on viimase pooltunni jooksul FBs kirjutanud, saan teada ka korraldaja perekondliku seose linnupargiga (mida seminaril endal nagu näha ei olnudki).

Öösel on uuesti äike.

R, 2380. päev: reede

Saksa keele jututeemad on peaaegu nagu „South Parkis” mister Garrisoni tunnid: läbi võetakse kõik parasjagu ajakirjandust raputavad teemad. Praegu siis on teine nädal arutlusel Limburgi laristajapiiskop, eriti tema kümme korda kallimaks läinud uue residentsi 35 000 € maksnud vann ja kas see jääb järgmisele Limburgi piiskopile, kui praegune ametist lahti tehakse. Tänane uus teema on Merkeli mobiiltelefon. Peaaegu ütlen ameeriklaste huvi võimalikuks põhjenduseks sententsi „einmal KGB, immer KGB”.

Kaks nädalat tagasi arutasime tulevast tubakadirektiivi, mille toetajate väitel sureb suitsetamise tõttu Euroopas 700 000 inimest aastas ja vastaliste väitel kaoks jõustamisel 100 000 töökohta. Kas see tubakatööstuse töökohtade arv on kogu Euroopas või ainult Saksamaal, ma ei tea*, aga esimesel juhul tähendaks, et tubakatööstuse iga töökoht nõuab seitse inimelu ...aastas. Kui rehkendada, kui palju saab tubakatööline palka, saaks sellest ettekujutuse, kui vähe maksab inimelu tubakatööstuse ettekujutuses: see on mitmeid kordi vähem kui inimelu rahaline väärtus kindlustuses. Lennunduses loetakse inimelu hind olevat suurusjärgus 100 000 dollarit ja kurikuulsa Ford Pinto lõhkeomaduste peale rehkendas Ford muiste, et isegi kui iga hukkunu kohta peaks maksma kindlustusrahana 150 000 dollarit, tuleb see odavam kui kogu automudeli ja selle tootmisliinide ümberehitus. Kui meie jutt jõudis tubakavastaste meetmeteni, oli Eesti menukas propagandakampaania „Suitsetaja haiseb!” kõigile suur uudis (sõna „propaganda” peale õpetaja kergelt tõmbles ja pidin pikalt seletama, et eesti keeli tähendab haismine üksnes paha lõhna, mitte sõimamist nagu saksa stinken).

* Wikipedia: maailma kolmel suurimal tubakatootjal olevat kokku 100 000 töötajat. Samas käivat ülalmärgitud saja tuhande sisse peale tööstuse enda ka vahendajad ja putkamüüjad. Saksamaal ilmselt ka tänava-suitsuautomaatide hooldajad.

Keeletunni eel saan keelekoolilt sõnumi. Mõtlen juba rõõmuga, et äkki jääb täna tund ära (kool teatab sellest sõnumiga, peen värk), aga ei, teatab ametlikult, millal on sügisvaheaeg.

Tunni eel on õpilased koridoris, õpetajat veel ei ole. Ta tuleb täpselt, vedades põrinal üle koridori pisikeste põrandaplaatide enda järel ratastega kohvrit. „Aa, vacances!” kuulutab nii mõnigi, aga õpetaja märgib, et vale puha, tal on kaasas sõnaraamatud! Tunnis laob need lauale riita ja näitab.

Muidu jõuame tunnis täna harrastusteni, mis täidab kenasti kogu tunni ja palli ei loobitagi.

N, 2379. päev: less is more ... modern is old

Uudised lagunevate klaviatuuride rindelt jätkuvad: kellelgi teisel kui katkise e-, d-, k- ja m-klahviga tegelasel on lagunenud l-klahv.

Padjaraamat on praegu XX sajandi arhitektuuri ajalugu, kus ehitisi on rohkem kui mahub. Saab teada, et Itaalias said fašistid võimule 1922, just ajal, mil oli reaktsioonina Esimese maailmasõja eelsele viguritega juugendstiilile tekkinud lage ja modernne Bauhaus-stiili taoline modernstiil (rahvusvaheline stiil), mille sarnast hakkasid fašistid kõvasti toetama (et nagu uus ja teistmoodi elu jne), aga Saksamaal, kus natsid said võimule 11 a hiljem, seostus modernstiil Weimari vabariigiga, mille ajal seda viljeldi, ja riiklikuks stiiliks sai raske, aga paljude sammaste, marmori ja võimusümboolikaga neoklassistsism (nt riigikantselei uues hoones tervitanud sisenejaid kaks hiiglaslikku meesakti, ühel käes mõõk ja teisel tungal – Sõjavägi ja Partei). Sellel läks samal ajal ja kuni Stalina surmani 1953 väga hästi ka samalaadse suhtumisega N. Liidus. 1945 sai Saksamaal neoklassitsismi aeg läbi ning ka mujal läänemaailmas kadus selle vastu huvi ning modernstiil võeti kapist jälle välja ning kuni 1960. aastateni sai betoon-, teras- ja klaaskastidest maailmas ainuvalitsev stiil (kuni 1960. aastate keskel tuli postmodernism – mis Eestis oli raudse eesriide aeglustava mõju tõttu õige populaarne alles 1980. aastatel ja mõni hoone, näiteks rahvusraamatukogu, valmis alles 1990. aastatel – „1970. aastate stiilis hoone, mida hakati ehitama 1980. aastatel ja mis valmis 1990. aastatel”). Nõnda et praegugi raamatust modernstiili esimeste esindajate ehitusaastaid nähes mõtlesin algul, et raamatus peab küll olema trükiviga – no mis 1913, kindlasti peab olema 1931 jne.

K, 2378. päev: kolmapäev

Eile hommikul olin kogemata kaasa võtnud tavalise kola, aga sellega teatrisse minna nagu ei saanud, niisiis jätsin selle siis eile tööle kappi, aga täna vaja kaasa võtta keeletunni asjad ning bussi ka muud lugemist. Selleks on väikene raamat, reisipäevik – mille autentsuses ma õhtuks enam eriti kindel ei ole –, kui üks baieri noorik sõidab 1942. aasta suvel meelt lahutama 1940. aastal Saksamaa rüppe langenud naaberriiki, kuhu jõuab just täpselt hetkel, kui selle raudteejaamast viiakse noori Saksamaale tööteenistusse rahvusliku meeleavalduse saatel, ja see baieri noorik ei saa päris täpselt aru, mis toimub, ja ka tema kisab kaasa patriootlikku loosungit. Õhtuks jõuan ligi poole peale ja asjaolu, mis mind teose autentsuses kõvasti kahtlema paneb, on V2 mainimine, mis propagandanimi pandi suurraketile A4 alles oktoobris 1944. Suveks 1942 oli A4 küll lennanud, tervelt ühe korra ja 1,3 km kaugusele, aga füürerliku heakskiidu sai programm alles juulis 1943.

Kogu see nädal on tööl toaukse taga koridoris marssinud edasi-tagasi mingid kärumehed, siinmaa kombe järgi tossav suits hambus. Suitsetaja haiseb!

Keeletunnis toimub rühmatöö, milles antakse pilt ja selle juurde hunnik küsimusi ning peab kirjutama loo. Et rühm arutagu ja üks kirjutagu. Ülejäänud kaks võtavad tõsiselt õpetaja soovitust, et tundides üles kirjutada ei ole vaja, ta saadab kunagi tunnimaterjalid e-postiga, ja nüüd uurivad vastastikku, mida ükski küsimus tähendab (keeleprobleemide tõttu ei saa ma seda seletada otse, vaid teine peab kolmandale tõlkima). Mis tähendab, et jutu pean kirjutama mina. Üks muudest võtab selle siis ette ja loeb, kuni leiab numbritega kirjutatud aastaarvu, mis talle, mõistagi, üle jõu käib. Hihii. Palli siiski tunni lõpus loobitakse, nimelt peame üksteiselt küsima kogu õpitud sõnavara piires küsimusi. Et õpetaja vahib alguses mulle intensiivselt otsa, tuleb kiiresti välja mõelda küsimus, nii et kui pall mulle lendab ja mina selle edasi viskan, küsin lihtsa otsese küsimuse, kas N elab X linnas.

Hiinas Harbinis on hirmus suduõnnetus, linnas hakati kütma ja kohe oli osakesi õhus nõnda paksult, et läbi ei näe, kontsentratsioonis üle 500 µg/m³ (link). Nüüd meenutatagu Maalehe usutlust „õhus lenduvast õietolmust toitujaga”, mispuhul arvutasin (link) vähimtingimuse, millal oleks tema jutt tõsi (õietolmu vajalik kontsentratsioon õhus), ja sain tulemuseks 39 g/m³ ehk mikrogrammides väljendatuna 39 000 000 µg/m³. See, eks ole, on miinimum; lingitud arvutuses loetletud põhjustel peaks olema veel suurem.

T, 2377. päev: teater!

Tööl toimetada nii halb tõlge, et hoian kahe mõttelise käega kõhtu kinni. Hoiaks ka ilmsi, aga käsi on vaja teksti ümberkirjutamisel. Viimati nägin sama halba tõlget ühel koolitusel, mispeale, kui küsiti, mida te teksti kohta arvate (mingi unnumunnu pisarakiskuja tekst oli), ütlesin ausalt, et minu kui professionaalse tõlkija arvates on see tõlge ja äärmiselt halb tõlge. Selle inimkeelde ümberkirjutamisega on väga kiire, mistõttu mu sõnastusoskus saab sisse sellised tuurid, et lausa hirm hakkab (et äkki läheb midagi katki või sõidab rööpast välja või jääb valmis tekst kliendi arust liiga lühikeseks või lugejal hakkab liiga lõbus).

* * *

Õhtul teater. Kümne 2 × 50 min keeletunni järel on just paras vaadata sõnateatris rahvuseepost! Aru saan üksikuid sõnu, stoori pean pärast üle küsima.

Vahepeal kostab tagant paremalt heledat naeru, aga seal on pimedas paar klassitäit kooliõpilasi.

Saal on arhitektuuri poolest kunagises kloostrikirikus (kus vahepeal oli ka igasugu muid asutusi). Puhvetis on väga lahedad väga vana kavatisega sarikad. Meie kohad on rõdul, kust on lavale suurepärane nähtavus ja parterist paistab ainult kaks rida. Eks ma vähe pelgasin, et moodne teater, mine tea, äkki kandub tegevus lavalt saali, aga ega ta rõdule ikka kandu!

Parteri esireas istuvad hallipäised vanadaamid. Silmatorkavaim visuaalne element kogu näidendis on peaosalise pikad valged aluspüksid; kui sellega on kostüümikunstnik üritanud vihjata jaapani folkloorile, siis tanuki on rohkem nagu kährik ja rebane on kitsune, kes küll ka moondub, aga mitte traditsiooniliselt teekannuks nagu tanuki.

Ettekandmisele tuleb vist kogu eepos, kus olevat 6052 riimis värssi, mille ettekandmine 80 minuti jooksul on teoreetiliselt võimalik. Tunnen suurt aukartust näitleja mälu ees! „Kalevipojas” on mäletamisi mingi 19 023 regivärssi, mille etlemine alla üheksa tunniga ei ole hästi võimalik (ja ka siis tuleb kiirema sõidu huvides vahetada hiljemalt iga poole tunni tagant hobuseid).

Nii et siis kes siinse blogi peale arvab, et olen pirts ja käin pigem ooperis kui monoetendust vaatamas, siis teadku, et see oligi monoetendus.

Tagasisõidul arutame, kuidas saaks „Kalevipoja” valada taolisse etendusse. Leiame, et võiks olla mitte mono-, vaid duonäidend, esitajateks muidugi Märt Avandi ja Ott Sepp. Algul arvame, et üks võiks olla Kalevipoeg ja teine kehastada kõiki teisi osi, aga siis leiame, et veel parem, kui Kalevipoeg oleksid nad vaheldumisi, kuidas ükski lugu nõuab: Sepp võiks olla Saarepiiga, Soome sepp, võib-olla ka Linda, ja kindlasti servitije-servitije-siil, ning Avandi Soome tuuslar, tuuletarka, Kalevipoeg eriti heroilistes kohtades ja Kalevipojale ühes kohas õpetussõnu kraaksuv vares (ma ei mäleta peast, kus loos see vares oli; Google üritab avitada ja ütleb, et IX loos tõi vares sõjasõnumida).

Enne teatrit aega parajaks tehes jalutasime ümbruskonnas ja ümber nurga antikvariaadis (mis kahjuks on kinni) paistab riiuliotsal rippuvat väga lahe vanaaegne õppepilt „Muti luukere”.

Õhtul hirmus vihm (mis algab umbes viis minutit pärast teatrist tulekut) ja äike, öösel kured.

E, 2376. päev: esmaspäev

Rikkis klaviatuuriga tõlkija klaviatuur laguneb edasi. Nüüd on selles katki e-, k- ja m-täht ning otsi hakkab andma ka d-täht. Varsti on seal rikkis rohkem tähti kui terveid.

Keeletunnis õpime täna elukutseid ja omandame teise mina, keda teine peab tutvustama. Egiptuse õpetaja Kleo on (elukoht: püramiid) ja monakolane Albert (elukutse: prints).

Ka vallavalitsus on leidnud, et eelmisest kirjast koeramaksu teemal on möödunud kuu aega, ja on saatnud mulle uue, vana koopia. Olen kahevahel, kas oodata, kuni mu kiri jõuab kohale (ilmselt jõudis reedel, kui uus kiri oli juba postis) või saata teine eksemplar, pealdistades ka selle sõnaga „korduv”.

P, 2375. päev: kuulame ja vaatame

Hommikul „Reini kulla” II pool. Väga hea on; sama lavastuse kohta on NYT avaldanud video, kust näha ka 45-tonnine lavakujundus. Mis meil viga vaadata seda kahes jaos ja nädalase vahega; kuigi Met asub Broadwayl ja seega peaks seal kehtima nn Broadway põie reegel (vaatus ei tohi kesta üle 75 minuti), etendati Wagneri jaoks lüheldane „Reini kuld”, nagu kombeks, järjest ja ilma vaheajata (ainult 2½ tundi).

Tugeva aplausi saab kääbik Alberich, kes on ooperis ka tegelane, kes sebib ringi ega seisa üksnes paigal, kõiguta tukka ja viibuta aeg-ajalt oda või kummihaamriga. Ta isegi muutub (Tarnhelm’i abil, muidugi) ka nähtamatuks, umbes kahe lavalaiuse pikkuseks loheks ja lõpuks kärnkonnaks. Ma nagu mäletaks, nagu olnuks Nibelungide sõrmuse teemalises naljakas Saksa telefilmis Tarnhelm nagu mingi plekist pott, aga ooperis on – et laulda ikka ka saaks – hõredast kuldketist müts.

Vähemate tegelaste sugulussuhted saavad selgeks alles pärast lugedes. Olin arvanud, et Freya on Wotani ja Fricka tütar ning Donner ja kevadet kehastanud prink noormees (Froh) on ta kavalerid, aga selgus hoopis, et Freya on Fricka õde ning Donner ja see noormees on Freya vennad. Loriot’ andmeil saavat Wotan ja Fricka enne „Nibelungide” järgmist ooperit veel kaheksa täiskavanud tütart.

Peategelase Wotani vasaku silma ees on pikk sorakil viltune tukk. Algul arvame, et Bryn Terfel on saanud sinise silma, mida ta tukaga varjab (vrd Basil Fawlty viltune kaabu Waldorfi salati osas), aga guugeldamine seletab, et Wotanil olnudki ainult üks silm ja tukk oli grimmi osa.

Plaadi lisades on intervjuu peaosalisega (mida jutustab ümber see link) ja kümmekond minutit lavastamisest, nagu jõeneitsid proovis esimest korda lavakujunduse trosside otsas rippumas (üks kisas vahetpidamata: „I am so scared! I am so scared!” ning umbes kakskümmend muud tegelinskit seisis all reas ja naeris). Grimmi järgi arvasin, et kolmest jõeneitsist on nooremapoolne inimene ainult üks, aga selgub, et kõik kolm. Mu isa käis 1985 Moskvas kuu aega täienduskursustel ja tahtis käia ka Suures Teatris ning sattus sinna just „Reini kulla” etendusele. Kõik jättis väga vägeva mulje: nii teatrihoone, orkestri kaheksa kontrabassi, laseritega lavakujundus kui ka avastseeni kolm tantsisklevat Suure Teatri väärilist jõeneitsit, kelle summaarne kehamass olnud oma 400 kg.

* * *

Valmimisstuudio. Eestis on valimiste kajastamisel uus tase: riigitelevisioonis näidatakse suvaliste inimeste valimisteemalisi Twitteri-säutse. Kõnekõla järgi on kuhugi valimisjaoskonna ukse taha saadetud ajakirjanik, kes mõni aeg tagasi küsis telekas Eesti vanimalt inimeselt harjumuspärase küsimuse „Mis on teie tulevikuplaanid?”, millele see vastas, et kuulge, ma olen üle saja aasta vana, mis tulevikuplaane mul ikka on.

L, 2374. päev: sõda Leipzigi linna all 200

Rongiga poes, juuksuris ja söömas.

Juuksuris on mul kui peast pühitud, mis on juuksuri nimi. Tema käe all olen korra juba olnud (üle-eelmine kord) ja on ka E, kellele juuksur saadab tervisi. Väga piinlik, et ei mäleta. Mäletan eelmise korra juuksuri nime (Juuli) ja üle-üle-eelmise siinkandi korra oma (Liisa) ning isegi seda, et praegune juuksur on pärit üle poole ilmamaa kuulsast mineraalveelinnast vulkaanide jalamil ja pidavat hääldama nime mitte mitte nii, nagu Saksa raudtee (rõhuga teisel silbil: Gerolstein), aga ikka nii, nagu kohalikud (rõhuga esisilbil: Gerolstein).

Nime on muidugi vaja selleks, et surada jootraha õige juuksuri jootrahakarpi, mis siinkandis on leti küljes, nimed juures. Kuidas ma üle küsin, eks ju, piinlik. Loodan sellele, et kui silmad üle purkide lasen, hakkab õige nimi silma. Ja hakkabki: juuksuri nimi on Suusi.

Õhtul üle hulga aja film 魔女の宅急便 (1989), millest avastame üha uusi elemente. Ma proovin korra kuulata ka ameerika häälega, sest kassi Jiji häält teeb Phil Hartman ja ta teeb seda täpselt sama häälega kui „Simpsonites” Troy “You may remeber me from such films as ...” McClure’i häält. (Ja viimasel ajal oleme veendunud, et Jiji on tõu poolest Devon Rex.)

R, 2373. päev: reede

Saksa keele vahetunnis küsib sööklas üks teiselt, kas see ootab last, mispeale see räägib, kuidas ta ise küsis kunagi keelekursuse õpetajalt samamoodi, aga tekkis igavene jama, sest õpetaja oli lihtsalt juurde võtnud.

Keeletunnis pannakse meid paariti lugema aadressi, telefoninumbri ja meiliaadressiga dialooge. Et algul ühtpidi, siis teistpidi. Mõlemal korral läheb libedalt ja saab ruttu valmis, ja et aega kuidagi täita, kordame. Ühe korra saame dialoogi esitatud nõnda 4, teise korra koguni 5 korda.

N, 2372. päev: kui Arno isaga

Hommikul kiri vallavalitsusele selgitusega, kuidas me kumbki arvame erinevalt, kuidas makstakse koeramaksu. Mina, et koeramaks on koera kohta, ja vallavalitsus, et maks on koera/koerte omamise fakti kohta. Ühtlasi avastan, et pangast antud kontonumbriga sildil on üks number kirjutatud valesti.

Valimised lähevad puhtalt ja siiralt – unustasin vahepeal ära ja eile sai elektrooniline hääletamine läbi. Valimispropaganda mahu järgi võiks arvata, et tulemas on vähemalt Päikesesüsteemi presidendi otsevalimised. Pirital olevat kandidaat, kes oma tegevusvaldkonnaks ütleb olevat lapsega jalutamise, ja ühes jõeäärses kreisilinnas üks, kelle valimisprogramm peab küll kindlasti olema „Tasuta lasteaed 50. eluaastani!”.

Tööl on toimetada kirjatükk, mille toimetamata variandi eriti jubedatest kohtadest saaks paraja õudusloo, kusjuures ei pea muutma isegi tsitaatide järjekorda. Et mõne sõna kaupa nagu väga hull ei olekski, iga sõna on kenasti tõlgitud, aga kokku on paiguti sihuke jamps, et mõnes lauses tuleb kaks korda tõmmata mõttelist hinge, enne kui läbi saab.

E ostab siinkandi sõjamälestuste raamatu, mis jäi talle raamatupoes silma sellega, et suvalisest kohast avamisel vaatas vastu nimi Kohila (no kaks noormeest sattusid Saksa mereväkke ja sellega Revalisse ning veetsid mõne aja Kohilas laatsaretis või väljaõppelaagris). Avastan sealt terve peatüki sõjaaegseid lugusid, millest praeguseks on meeles see vähene:

• Kuidas Napoleoni käsul kasutas Prantsuse sõjavägi punaseid särke, et siis ei paista lahingus veri välja ega muserda võitluskaaslasi. Samal põhjusel kandnud Hitler pruune pükse.
• (Siis vahepeal teada-tuntud naljad Berliini riigiteatri mängukavast à la „reedel Schilleri „Röövlid”, etendab kogu partei ja valitsus”, ja tõsilugu, kuidas Göring lubas, et kui Saksamaale peaks langema ükski vaenlase pomm, võtab ta nimeks Meier – aga seda ei märganud, kas Göringu visiidist suvel 1943 purukspommitatud Hamburgi ka oli, kus ta seda pilkenime vapralt ja vaikides talus – vt Martin Middlebrook, The Battle of Hamburg: The Firestorm Raid, Adolf Galland, Die Ersten und die Letzten)
• Mis ilmeka nime olid Saksa madrused pannud Königsbergi sadamalinnale Pillaule: Tripperburg
• Kuidas vabastajate paraadil marssinud Briti vägede seas ka kiltides šotlased ja pealtvaatajad ei saanud aru, kas need on mehed või naised, aga siis nähti, et mõnel britil on rinnas silt Middlesex.

Pärast hoolikamal sirvimisel leian kaks fotot, mille kohta olen täitsa kindel, et need on elektroonilisse vormingusse valanud minu käsi, sest need on seda nägu, et on pärit mu nüüdseks kustunud veebilehelt. Fotod ilmusid algselt siinkandist vaadatuna väga obskuursetes raamatutes ja trükipildi rastriprobleem viitab, et kasutatud on üsna väikesi faile, mida need mu skannid olid (mul oli, muide, olemas kirjastuste luba kasutada fotosid veebilehel).

K, 2371. päev: elevantsid

Päeval elevantsid. Kohtumaja poole kõndides märkan, kuidas inimesed moodustavad suunatud liikumise ehk voolu, nagu on teada füüsikast. Meenub lugu, mida võib-olla olen siin blogis juba vestnud, aga ma ei leia, millal, nii et lingi asemel jutustan aga uuesti.

20 a tagasi juhtus, kuidas Jaani kirikus pidi olema kontsert, esitajaks kollektiiv, kelle peale arvasin, et no kes sinna ikka läheb. Lähemale jõudes võis aga juba mitu tänavat enne märgata inimeste voolu e suunatud liikumist ning kiriku ees oli väikese laulupeo jagu rahvast, nende seas kaks tuttavat muusikatudengit, kellest ühe käte alt voogasid kunagi aastaid hiljem üht presidendi vastuvõttu kaunistanud helid. Tema siis küsima, et „A, mida sina siin teed, isegi meie jäime piletitest ilma”. Nagu maa alt kerkis aga viis meetrit eemal välja kursusevend P, huulil sõnad, et tal on pilet üle, „sõber ei tulnud”, mispeale püüdsin üle kätemetsa asuda taˆ’ga silmsidemesse, mispeale ta ütles, et vabandust-vabandust, ta näeb, et sõber on siiski kohal, ning muusikatudengite kadedaid pilke häbenedes pääsesime sisse. Kohad olid paremal rõdul, kust nägin pooltteist lauljat ja üht poognaotsa, kui võeti kõrgemaid noote. (Jah, khm, kadunud asju saab üles otsida, nagu ütles Agu Sihvka. Loo ainus varasem üleskirjutus on siin.)

Teeme siis üksteisest elevandi kõrval pilte ja vahepeal kuulen, kuidas soome poisike tahab, et ema selle elevandi ära ostaks, aga ema seletab, et nii palju raha tal ei ole.

Õhtul, pärast keelekursust uuesti elevantsid. Tibutab ja rahvast on vähe. Ringi õiendab ka küllap mõni fotoringi aktiivne liige, kelle tunneb ära sellise statiivi järgi, mille võib tuul ümber lükata. Ta on teinud targaste ja ajal, mil ta ise selle juures ei passi, fotokat ta selle otsas ei hoia. Päris statiivid, märgitagu, kannavad vähemalt 5 kg mitte niivõrd sellepärast, et nii palju kaaluks fotokas, vaid et statiivi küljes on nagi, kuhu riputada stabiilsuse lisamiseks foto- või muu raske kott. Õigupoolest märkasingi fotohuvilist selle järgi, et ta parasjagu väntas statiivi keskmist toigast üles (ai-ai, kes siis nii teeb, kui tingimata vaja ei ole). Üsna mitmel välgub ka taskufotoka välklamp. Mina pildistan käelt.

Piltidel midagi suurt surkida vaja ei ole ning nii saavad esimesed neli FB-sse üles veel täna. Pärast varundan üle väga pika aja fotoarhiivi (eelmine on septembri algusest, kõik Eestis tehtud fotod n-ö rippusid üht serva pidi õhus).

T, 2370. päev: ooper!

Elevandikuju ongi kadunud. Nüüh-nüüh.

Keelekoolitus, mille esimene osa on üsna huvitav, lektor ütleb koguni ilusti „põhjusi” ja hädalugemist vaja ei ole. Teises pooles jõuab kätte keelekoolituste tavapärane rada hea sõna – paha sõna ning ühte kohta kirjutan slaidide väljaprindi servale ainsaks kommentaariks „mäh?”. Saab ka teada, kuidas mingi suure asutuse arulage vormistusnõue tuli sellest, et nad ei tea, mis on püsitühik, ning kuidas ühe teise suure asutuse teine rist ja vaev tuli sellest, et neil tekkis tehniline probleem (tuntud tõlketarkvara segmentis valesti) ja optimaalse lahendamise asemel küsisid nad nõu mitte tarkvara tootjalt ega asjatundjatelt, vaid selle kohalikult esindajalt, kes Eestis on üks Läti firma. Jah, ega see pole loll, kes ei tea, vaid on see, kes ei tea, et ta ei tea. (Kruger et al. 1999)

Kas mäletate lugusid tõlkijast, kelle sõrmistikul läks algul rikki e- ja siis k-täht? Nüüd on tal rikkis ka m-täht.

Selgub, et elevantsid – keda lubati ära viia alles oktoobri keskel, st selle nädala lõpus – ei ole veel kadunud jäädavalt, vaid on tassitud kokku kohtumaja hoovi. Tore-tore.

Õhtul aga ooper. Verdi, „La forza del destino”. Loriot’lt teame, et sisu on segased peresuhted, ning kui kerglasevõitu avamängu järel eesriie kerkib ja näitab tühja musta lava, mõtlen: „Assaraisk!”, ning kui esimesena kõnnivad aeglaselt lavale tänapäevases kostüümis daam ja ülikonnas härra, mõtlen uuesti. Esimene veerand tundi on suisa igav. Aga siis tuleb lavale tenor, näidates selgesti, mis vahe on itaalia ooperil tenorita ja tenoriga. Esimene pool (I ja II vaatus) kestab tund 10 minutit, mille vältel, jah, suigun paar korda, oodates, millal tuleb vaheaeg ja saab jälle puhvetisse, ja muretsedes peamiselt selle pärast, et magades ei jookseks suust tatti. Lavakujundaja on selgesti sama kui kevadel nähtud „Parsifalis”. Arvame isekeskis, et vahest ei hakatud uut jõhvikakisselli koduteatrist toomagi, kevadest jäi mõni ämber üle. Kummikud ja öösärgid on, aga enam mitte kõigil osalistel. Poisikeste pesemist ei ole ja aluspesus vanadaame ka ei ole.

Teine pool (III ja IV vaatus) on õnneks elavam ja täitsa hea nii vormi kui ka sisu poolest. Nimelt astub siin üles metsosopran, kes peale laulmise ka täiesti näitleb (samas kui naispeategelasel, kes itaalia ooperis on muidugi sopran, on häält nagu muda, aga näitlemine piirdub ringikõndimise ja ringutamisega). Ka koor on väga hea, suudab terve IV vaatuse maas lamada täiesti liikumata ja uinumata ning pealegi pärast lamades ka laulda. Lõpukummardamisel saab see metsosopran tugevama aplausi kui sopran ning ka ühe kõrvalosa bass saab suurema kui peaosa tenor. Tuvastame, et saali 13. rida (mis veel kuulub ametlikult parimate kohtade sisse), on lavast liiga kaugel, et silm seletaks nägude üksikasju. Binoklit meil kaasas ei ole, mis tekitab huvitava mõtte, kui suur binokkel on tänapäeval teatris paras. Varnast oleks võtta 10 cm, 25 cm ja 40 cm pikkused binoklid, klaaside suurusega vastavalt 20, 50 ja 80 mm, raskusega sada grammi, pool ja mitu kilo ning suurendusega 8, 10 ja 20 korda.

IV vaatuses läheb mu selja taga vasakul kellelgi kõht tühjaks, aga paraku valib ta kommipaberi avamiseks just naispeaosalise aaria, mis seekord ei ole esitatud erilise helivaljusega. Ta sünkroonib krabistamise päris osavasti fortekohtadega.

Eelviimase bussiga jaama juurde ja täitsa viimase bussiga edasi. E uurib kava ja märkab, et iga solist tutustab enda ooperikogemust isemoodi – kes loetleb üles kõik iialgi lauldud rollid, isegi Estonias, ja kes ütleb lakooniliselt, et on laulnud enamikes Ameerika ja Euroopa parimates ooperites.

E, 2369. päev: vihm

Pärastlõunal ja õhtul hirmus vihm.

Keeletunnis on kohal umbes pooled ja uuest õppurist arvan sekundi murdosa, et see on meie joodiknaaber. Kohal on ka inspektor. Nagu ikka, tuleme ka klassi keskele, mis seekord läheb palli viskamata (öäh!) ja kust kohale naastes märkan, et tunni lõpuni on ainult 10 minutit.

Bussipeatusse minnes kallab koledasti ja bussi ronides näen, et kaugemas sõidureas möödub treiler, kaks elevandikuju peal. Tagumine neist just seesama, mille juures olime just homseks kavandanud kaunite portreede pildistamise. Kahju.

P, 2368. päev: nagu maast leitud

Hommikul jalutuskäik metsas. Kaks tundi, 5 km ja kolm puravikku – leidsime, et kui oleksime olnud seenel, olnuks see masendav tulemus, aga kui et me ei olnud seenel, vaid koertega metsas jalutamas, oli tulemus suurepärane. Paarkümmend seenefotot sain kah. Erakordselt rohkesti kasvab oru vastaspervel kõikvõimalikku värvi kärbseseeni. Rebast ei näinud, kavalasti seatud marsruudist hoolimata sai Šp aru, kui teekond hakkas minema kodu poole, ja „väsis”.

Sel sügisel mets eriti kollane ei ole; sügis on seda nägu, et tänavu langevad lehed kolletumata, nagu vahel juhtub.

* * *

Saab läbi „Midsomeri mõrvade” 15. hooaja karp, mis tähendab, et nähtud on kõik seni ilmunud filmid (16. hooaeg on tootmises, aga esimene osa tuleb alles jõulude paiku). DS Jonesi 16. hooajal enam ei ole. Alates 15. hooajast on sarjal teine tootja – eelmine kaotas ameti õnnetu vastuse tõttu küsimusele, miks sarjas ei näidata muu nahavärviga britte. 15. hooaja filmides nad tõesti igasühes ka on, koguni kandvates rollides, aeg-ajalt isegi mõrvaohvrite ja kahtlusalustena.

Võttepaigad on ammu teisel või kolmandal ringil – palju stuudio ümbruse neljas krahvkonnas ikka võttepaiku jätkub.

Sisu poolest on hoog endiselt sees, tänu paljudele stsenaristidele. Peaksin stuudiole pakkuma täiesti uuelaadse süžeeliini: algul toimub mõrv ja esialgu kahtlustatakse ühtesid, siis teisi, aga lõpuks selgub kõigi Inglise krimisarjade kogenud vaatajate tõsiseks üllatuseks, et süüdi ei olegi kolmandad (keda filmis seniajani ei teadnud kahlustada keegi), vaid just need, keda kahtlustati esimestena!!

L, 2367. päev: zwei Bauunternehmer mit der Schuhgröße 58

Poes ja söömas. Kohalikus raudteejaamas on ajaloolise veeremi väljanäitus. Nagu nimme saab neljanda foto järel taskufotoka aku tühjaks ja telefoni fotokas on nagu on. (Ega eriti ei ole.)

Ooperiplaate.

Rongis taidleb lastekollektiiv, kuigi algul arvan läbi une mitu minutit, et rongis midagi kriuksub. Nõnda monotoonne on. Regilaul siiski mitte.

„Reini kulla” esimene pool. Etendab Metropolitan Opera; kuigi Saksamaal on suures plaadipoes Wagneri oopereid igaüht vähemalt kolmes eksemplaris (sh kogu 17-tunnine tsükkel kolmes väljaandes), ostsin just selle sellepärast, et kui Met esitavat Mozartit nagu Wagnerit, siis mida teevad nad Wagneri endaga? — Lavakujundus on moodne, imestame isekeskis, mida teinuks sellega kevadel nähtud naaberriigi teater – kus pestaks poisikesi ja kus jalutaksid aluspesus vanadaamid. Kuivõrd Wagneri ooper on kord selline, et vahepeal seisab (NB! „seisab”) laval hajakil umbes kaksteist inimest pool tundi järjest samas asendis ja laulab, on lavakujunduses enim rõhutatud nende kostüüme. Jõeneitsid Floßhilde, Wellgunde ja Woglinde ujuvad vahepeal suisa õhus, mitme ooperilaulja korpulentsust varjab stiliseeritud raudrüü (Fricka on kahjuks ilma), tulejumal Loge käed helendavad eredalt, linnuseehitajatest hiiglasi maapinna tasandil ei näidatagi ja nende biitsepsiümbermõõt on umbes poolteist meetrit. Lavakujunduse põhielement on 24 kallutatavat klahvi, mis kord on jõepõhi, siis mäetipud, siis trepp allmaailma. Karbiraamatus sisukokkuvõtet ei ole, aga väga üksikasjalikult on see see-eest olemas Loriot’ raamatus „Loriots kleiner Opernführer”.

Kodutööd: sama ülesanne oli 2011. Kuigi tänavu ei ole vastustes sama erakorralisi mõtteid kui eelmisel, on üldine tase seekord ühtlane ja hall. A-hinde vääriline on üksainus töö; enim töid saab hindeks D. Kirjutan tagasisidesse, et isegi toimetamisel tuleb peale sõnade näha ka mõtet. Kahes töös oli suuri raskusi komadega, mille peale pean imestama, kuidas nad loodavad õpitaval kutsealal – kus kirjalik väljendus on väga tähtis – jätta endast tõsiselt võetavat muljet, kui ei ole suvatsenud selgeks õppida sellistki lihtsat reeglit, et põhi- ja kõrvallause vahele pannakse eesti keeli koma.

R, 2366. päev: reede

Hommikul saksa keel.

Rumeenlane on tegemas siinmaa kodakondsuseksamit ja on nii sisse elanud selle keeleeksamisse, et ei suuda saksa keeli rääkida kohe hulk aega. Seepeale leiab õpetaja, et me igaüks rääkigu riburada, kas me keegi kavatseme kohalikku keelt õppida. Meid on sel varasel hommikutunnil kohal veel vähe ja minu eel rääkinu pajatab pikalt, kuidas tema arust ei ole mõtet, miks peaks ta õppima väikekeelt jne jne. Palju kordi kuuldud lugu! Mõtlen, et las räägib, seda parem mulle. Kui järg jõuab minuni, saan teatada, et ma mitte ainult ei kavatse, vaid juba käingi kursusel ja täna on juba kuues tund!

Töökaaslane saabub umbes poole esimese poole pealt ja õpetaja tervitab teda nii südamlikult, et töökaaslane pärast vaheajal sööklas räägib, et tal oli kohutavalt piinlik, nagu oleks ta õpetajale ei tea kui hea sõber. Üks saksa sõdurilaul oli sarnaste, kuigi pisut erinevate sõnadega, vbl viitas õpetaja sellele, kuigi nagu hästi ei usuks. Vahetunnil läheb jutt üldse saksa keele suulisele oskusele ja ma räägin, kuidas möödunud novembris fotoseminaril jättis mu suuline saksa keel mulje, nagu mul oleks kõnepuue.

Keeletunnis – kus seltskond on üsna tore ja sõbralik ning minu jaoks on see enamasti mõttemäng, mis on samamoodi ja mis teistmoodi kui saksa keeles – tuvastan, et klassitäiest suudaksin sobitada „South Parki” tegelasteks ainult kolm inimest. Marjorine on, Kenny isa on ja Clyde Frog on. Ainult kolm, eks ole. (Marjorine oli ühes jaos Buttersi alter ego ja sarnasus on Marjorine’i soenguga pärast stiilimuutust.)

N, 2366. päev: neljapäev

Hmh, jälle neljapäev ja ei ole kirjutada millestki.

K, 2365. päev: take a bow and fart good-bye

Teen täna kolm näpukat järjest: tahan kirjutada lainepapp. Algul tuleb välja lainekapp, siis lainepall ja siis – ikka rõõmsalt ja julgelt edasi – lainepakk.

Keeletundi jään veerand tundi hiljaks, kui täies hoos on eri maade lippude kirjeldamine. Kõik on vaikses kirjutustuhinas. Kui paari minutiga tahvlil oleva jutu enda kladesse üles viskan, leian, et ega teistel mingit muud juttu ei olegi kui see, mis tahvlil.

Kui isikute kolmandas isikus tutvustamiseni jõuame, näitab õpetaja tahvli peale rahvusvaheliselt tuntud inimesi ja ühe vanamehe juures on („Äratundmiseks,” nagu ta pärast seletab) kole joonistus (Picasso, noh). Üllatavalt hästi teatakse Picasso sünnilinna, millega seoses meenub, et peale poolringi ümber Picasso viimase elukoha (mille hoovi on ta ka maetud ja mis ei ole avatud turistidele) olen käinud ka tema sünnilinna majamuuseumis, millest küll ma ei mäleta midagi muud kui ühe pronkskuju erakordset anatoomilist täpsust.

T, 2364. päev: puudutamisest

Uurides, kas standardväljendil on standardtõlget, leian mitmesuguste otsivahenditega 15 üksteisest pisut erinevat varianti, milles inglise about on ümber pandud (äraspidises järjekorras):

• sidumiseks („seotud”) 1 kord
• seondumiseks („seonduv”) 2 korda
• kohaks („kohta”) ja käsitlemiseks („käsitlev”) 3 korda
• ja puudutamiseks („puudutav”) 6 korda (või isegi 7, sest üks otsitulemus tegusõna ei näidanud, aga nimisõna, mille kohta see oli, oli osastavas, seega umbes 2/3 tõenäosusega oli see puudutamine või 1/3 tõenäosusega käsitlemine)

See paljude „puudutamiste” järjest lugemine ja praegu loendamine ajas mind iiveldama ning küsima, kas see on ikka eesti keel?! Empiiriliste tähelepanekute järgi on „puudutamine” hakanud vohama alles mõnel viimasel aastal ja see tähendus on seletavas sõnaraamatus (mis kirjeldab kasutust eesti kirjakeeles XX saj II p) alles kuues ja viimane.

Usinatele teemapõuas magistrantidele ülesanne: uurige nende variantide esinemist aastate kaupa. Meie tööka kollektiivi loomingus on puudutamist haruharva, 61% juhtudest oleme öelnud „kohta”, 25% juhtudest „seotud”, 7% „käsitlev”, 4% „seonduv” ja 2% „puudutav” (kuid on olnud aastaid, kus me ei ole „puudutanud” kordagi).

E, 2363. päev: olen nagu rüütel seiklusfilmis

Närib kahtluseuss, et ühes Eesti tõlkefirmas on hakatud tõlkijatele maksma tõlke sõnade eest – muu nende sõnaohtrust ei seleta. Mina, sõnameister, olgu nagu vapper rüütel, kes raib nende sõnalohedel kõik peale ühe, kahe või äärmisel juhul kolme pea maha.

Maharaiumisele lähevad eelisjärjekorras pead nimedega Leiduv, Kasutatav, Mõeldud, Puudutav, Käsitlev, Seotud, Seoses, Alane, Kohta, Vajalik ja Tegelev.

Kirjutab sõnavahutaja õhus leiduvad bakterid, kütmisel kasutatavad seadmed / kütmiseks mõeldud seadmed, teadust puudutavad/käsitlevad / teadusega seotud uuringud / uuringud seoses teadusega, moealane teave / teave moe kohta, korrashoiuks vajalikud kulud, üürimisega tegelevad agentuurid; mina teen aga mõttelise mõõgaga trahh-trahh-trahh ja järele jääb ainult õhubakterid, kütteseadmed, teadusuuringud, moeteave, korrashoiukulud, üürimisagentuurid.

Kui tõlkinud firma on tõesti maksnud tõlkijale tõlke sõnade eest, arvutagu ta siit ise, kui palju raha ta tuulde loobib.

* * *

Even better than that: tööl tuleb uudis, et saan uue uue toanaabri. Et senine tulevane toanaaber on siin oldud kolme nädalaga juba nõnda sõbrunenud oma senise toanaabriga, et temast lahkuda ei taha, ning tema senine toanaaber ja mina vahetame uues majas paigad. Mis ühtlasi tähendab, et kolin nädal varem koos muu sama koridori rahvaga ja kastile tuleb tuua uued sildid.

Valearvestus kohviautomaadi juures tekitab olukorra, kus bussipileti ostmiseks on maksevahendid ühekorraga liiga väikestes ja liiga suurtes üksustes, et bussijuht neid võtaks, mistõttu jalutan enne keelekursust postkontori juurde uue kuukaardi järele. Reibas jalutuskäik, uus jope seljas ja puha, 3½ km 31 minutiga.

Kursusel õpime täna maid ja linnu ning teeme ka esimese kirjaliku ülesande, mis mul on valmis juba siis, kui õpetaja paberilehti alles klassi tagaotsas jagab. Selle järel on vaja piltide järgi jätkata harjutuses olnutega samalaadsete tutvustuste kirjutamist; ühel pildil on Jaapani lipp ning kuulda on, et jaapanlased saavad fantaasiaküllaseid nimesid. Minu omadest üks saab nimeks Akagi Yamato – millega seoses meenub nukker hetk arvutimängust „Silent Hunter” (1996), kuidas kaugel silmapiiril, lootusetult kaugel, möödus – vat nüüd ma ei mäleta enam, kumb – kas Akagi või Yamato koos arvuka saatjaskonnaga tihedalt ümberringi, ja viimane torpeedo läks sinna kilomeetrite taha teele ja imekombel läbis kaitserõnga ja lõpuks käis ka klõmm! ilusti just keset suure sihtmärgi keret – aga see oli ka kõik, sest torpeedo oli rikkis ega plahvatanud. Kuulsus ja au jäi kõik saavutamata. (Aga SH1 oli ses suhtes väheke ebarealistlik, et kuulsust ja au sai koguda end täiesti ohtu panemata, purjetades mööda merd ringi ja otsides džonkisid, mille uputas üksainus suurtükimürsk ja 70 brt läks kirja – nagu „South Parki” poisid müttasid kaks kuud iga päev 21 tundi „Warcrafti” maailmas kolme miljonit metssiga nottides, et saada vajalikke punkte ilma enda tegelasi ohustamata. SH järgmises versioonis, SH2 (2001), oli samalaadne tegevus juba täitsa võimatu – esiteks ega Euroopa vetes džonkisid ei ole ja teiseks oli selles laevade suurtükitulega uputamine väga raske, mürske läks vaja sadakond – isegi siis, kui torpeedorünnakus hävitatud laev püsis vaevu veepinnal. (Mälumängurid teavad siinkohal vastust küsimusele „Nimetage ainus Otto Kretschmeri rünnatud laev, mida ta ei suutnud uputada” – ja võib-olla ka põhjust: Merisaar oli puidulastis.) SH1-s oli ellujäämine lihtne, tuli sukelduda üle 300 jala sügavusse ja olla seal hästi vagusi, sest jaapanlastel olnud arusaam, et allveelaevad suuremat sügavust ei kannata. Kui siis torpeedotorust õli ja igast kola välja lasta, jätsid jälitajad süvaveepommide loopimise peagi katki ja läksid minema.)

P, 2362. päev: loen

Ükspäev meenus suure ehmatusega, et lubasin augustis septembri lõpuks läbi lugeda pika populaarteadusliku kirjatüki, mida ma ei ole veel isegi meilimanusest ära salvestanud. Mõne päeva olin hästi vait, et äkki küsib. No pühendun siis sellele täna. Loos on 139 lk ja kommenteerimist on rohkem esimese 30 lk peal. Siis tuleb 80 lk teemat, mis mind ei huvita ja millest ma ka mitte midagi ei tea; seal parandan ainult läti kuupäevi ja kuni-kriipsuks pandud sidekriipse; ning ülejäänud on järelviited, mida kommenteerida ei saa. Nii et õhtul saan isegi ära saadetud.

Kommenteerimisel tekkis selline huvitav mõte. Nimelt eks pärisnimi Eesti (millest tuletatud on rahvanimetus eestlased) ole teatavasti laensõna. XIX saj algul ütlesid eestlased enda kohta veel „maarahvas”. Aga samas elas – nagu kirjutas „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” – XIX sajandi alguses eesti talurahvas sisuliselt keskajas. Keskajal – nüüd jätkan mõttekäiku mina – ei samastatud end mitte etnilise päritolu, vaid muu rühmakuuluvuse järgi, näiteks ühiskonnaklassi järgi. Eestis jällegi oli olukord, kus – pärast Põhja-Eesti eesti päritolu ülikkonna saksastumist XIII saj lõpus – ühtisid keelepiirid klassipiiridega: aadlikud ja linnakodanikud rääkisid saksa keelt, muu rahvas oli kokkuvõtlikult undeutsch. Ja selles valguses paistab, et „maarahvas” ei viidanud algselt mitte nii väga etnilisele päritolule, kui just siiski talupojaseisusele.

L, 2361. päev: tavaline laupäev

E vajab saksa keele õpikut, mille saab T-st kiiremini kui Amazonist.

Jaamaputkast prantsuse laevaajakiri, mille kaanel on kunstiline pilt allveelaevast Typ XXI sukeldunud olekus ja stiilis „Leia pildilt kolm viga”. Umbes viisteist aastat tagasi ehitasin Typ XXI mudeli jooniste järgi eimillestki (mudeliehituse 0,7 ja 1 mm PS-plaadist ning kõikvõimalikest muudest käepärastest plastmaterjalidest) ja mäletan selle välimust üksikasjalikult, näe, ikka veel. Eriartiklis on samast 3D-mudelist vaateid veel ja ka tagapool on selles vigu nii, mis jaksab. Isegi nii jäme viga on, et puudub torni tagatuli, rääkimata peenest veast, et torni tagaosa augumuster vastab variandile Grundausführung, millest mu teada ei ehitatud ühtki laeva (kui õigesti mäletan, on kas raamatus Vom Original zum Modell: U-Boottyp XXI või U-Boottyp XXI eri variantide augumustrite skeem koos ehitatud laevade numbritega – Grundausführung’is oli auke kummalgi küljel umbes 25, aga kasutuses leiti, et need kolisevad hirmsasti ja kõiki vaja ei ole, niimoodi keevitati enamik kinni ja kõige vähem jäi alles umbes kuus). Kaanepildi vead on, et mujal kui sadamas langetati sildumispollarid tekiga ühetasa ning vee all olid peilimisraam ja raadioantenn ilusti torni sees peidus, muidu murdnuks veetakistus need minema.

Veel ostan XX saj arhitektuuri ajaloo raamatu, kus eespool kõik tähtsaimad majad ja inimesed sees ning mis tagapool ulatub ikka kenasti 21. sajandi algusse.

Kella kõrtsis on uus kelner, kelle aeglus ja eriline ind klientide teenindamise asemel katta laudu paneb arvama, et teda õpetas ettekandja, kelle põsepuna ulatus ligi pealaeni.

R, 2360. päev: Deutschland ist keine Insel

Semestri esimene saksa keele tund. Seltskond kõik sama kui eelmine semester (ja üle-eelmine). Eile just on olnud Saksamaa rahvuspüha ja liidukantsler on pidanud kõne, kus öelnud märkimisväärt mõtte: Saksamaa ei ole saar. Eesti nähtavasti on, planeet vist isegi, nagu näitab ka Eesti Ajaloomuuseumis väljas olev Eesti gloobus.

Saksa keele õpetaja mainib uut korraldust, kuidas söökla läheb nüüd õhtule juba 15.15 ja ükspäev olnud nad õhtupoolse tunniga hoos ja lõpetanud esimese poole alles kell 16.30 ning inimesed tulnud kurvalt tagasi, et söökla on kinni. Sestap mainib ta vaheaja alguses, et minge, „võib-olla jõuate te sööklasse”, mispeale üks pisut hilinenu küsib segaduses, et mis värk.

Tunni järel pisutiseks tööle, siis keelekursusele.

N, 2359. päev: neljapäev

Ei midagi uut.

K, 2358. päev: tööl ja tunnis

Tööl kaks koosolekut, kus üks vindub, sest kutsuja on kodus haige, ja teiselt naastes märkan toanumbri silte, mida läheb vaja peatse kolimise jaoks. Igaühele on määratud neli kasti ja et kastivirn on mul peaaegu ukse taga ja see on vähenenud viimastel päevadel ligi neli korda, võtan kasti pinnalaotuse endale minagi, sest äkki saab muidu otsa. Logistikateenistus hoiatas ka, et hakake pakkima juba enne kolimist.

No mõningaste ponnistustega saan kasti kokku (uhuh, parem ei mõtle, mida teevad minust väiksema tehnikaharidusega töökaaslased) ja kui uute toanumbrite plaani välja otsin, selgub ka, et mina pean kolima alles novembri keskel. No kasti ma enam lahti ei võta ja see seisab nüüd mul laua all. Hea hakata mõne nädala pärast heitma sinna raamatuid ja mappe.

Mappide koha pealt on mul kavas kappi kõvasti tühjendada. Esimestel aastatel printisin kõik välja ja mapitasin, aga et neid aastatega vaja ei läinud, siis lõpetasin selle ja ebahuvitavad prindid võib rahus hävitada, kui saabub ka tellitud turvaline vanapaberitünn. (See nähtavasti saabub alles pärast pakkimist, mis tähendab, et on võimalik, et inimeste vajalikud asjad on kenasti kastidesse pakitud, aga ebavajalikud paberivirnad kõrguvad, kus juhtub.) Esimese tarbetu patakaga mööda maja jalutades ma tünni enam sealt ei leia, kus see ükspäev oli, aga see-eest näen veel kolme kahemeetrist kastipinnalaotuste virna. Nii et kuuldused kastide otsasaamisest ei vasta tegelikkusele.

Õhtul töölt keeletundi minnes lipsan läbi raamatupoest, et saada õpik. Saan, peale selle ka telliskivi mõõdu ja kaaluga prantsuskeelse pildiraamatu lindudest (loodan saada sealt pildilist inspiratsiooni eelseisva fotoseminari jaoks 26. skp linnupargis). Tundi jõuan 1-minutise hilinemisega, aga tihedalt õpetaja kannul.

Teine tund on, meenutagem. Jõuame sugude ja artikliteni, mis mõistagi põhjustab põhjaliku segaduse. Mis mul viga, ma rühma mitmekümnest inimesest ainus, kellel aimu saksa keelest, mis siiamaani käib samade põhimõtete järgi. Palliloopimises täna aga mu kaval taktika kukub läbi, sest palliomanik on ilmselt nii kindlalt otsustanud palli minu poole visata, et ootab, kuni ma lae uurimise valmis saan ja lõpuks tema poole vaatan.

Linnupildiraamatus on pilte ainult pool ja vasakul leheküljel on vastas oleva linnuliigi kohta jutt. Asjalik jutt näib olevat, näiteks mustvarese kohta ütleb, et istuge vaikselt ja jälgige ning igav teil ei hakka, ning haki kohta, et vaadake hakki võimalikult lähedalt, et näeksite ta sulgede ja iirise varjundeid. Liiginimetused on kenasti liigini välja (mitte üldnimetusena) ja ladina nimetused juures – näiteks kui prantslane ütleb merle, siis mõtleb ta musträstast, kes on Prantsusmaal tavalisim rästas, aga musträsta kui konkreetse liigi (Turdus merula) prantsuse nimetus on merle noir ja taksonoomia mõistes tähendab merle rästast (Turdus spp.) üldse.

T, 2357. päev: \d{4}\.\saasta\s\d{1,2}\.

Pealkirja regulaaravaldisega saab otsida läti kuupäevi – neli numbrit, punkt, tühik, sõna „aasta”, tühik, üks või kaks numbrit, punkt. Subjektiivse mulje järgi sagenes eesti kirjakeeles läti kuupäevavorming („AAAA. aasta P. kkk”) plahvatuslikult umbes kaks aastat tagasi. Mis siis küll juhtus? Kuidas see sattus ajakirjandusse? Kas eesti Vikipeedia kaasabil?

Objektiivse seletuse annaks ainult uuring, aga selleks on vaja uut materjali koguda korpusse, mille koostamispõhimõtteid ma veel ei tea. Koguda tuleb esinduslik valim, aga mis on esinduslik  (parasjagu, aga nii, et näitaks õigesti), seda ma korpuse kohta ei tea. Tuleb uurida, näiteks siit.

E, 2356. päev: esimene koolipäev

Algab ka minu koolitee riiklikus keelekoolis. Nagu ikka, jäävadki inimesed istuma sinna, kus esimeses tunnis oli ruumi.

Esimene lillepott sajab aknalaualt klassipõrandale juba kuus minutit enne tunni algust.

Õpetaja laual on pahaendeline pall, mis tunni lõpupoole ka lendama hakkab. Leian, et kui ma palliomaniku poole ei vaata, siis ma palli ka ei saa. Lihtne.

P, 2355. päev: sügis

Pikk jalutuskäik metsas algul mööda metsateed, kus kunagi ei ole käinud mina, siis mööda teist teed, kus kunagi ei ole käinud E. Kuuleme padrikus kedagi oksi pragistamas, näeme kõrges rohus hüppavat rebast ja peaaegu jääme maastikurataste alla. Tee ääres kasvab mitmesuguseid vähem ja rohkem kärbseseenetaolisi seeni (mitmel on kübaral täpid ja jala ümber rõngas).

Vallakeskuses on kohalik Oktoberfest, aga kes sinna minna viitsib, eks ju.

L, 2354. päev: tagasi tavalistesse rööbastesse

Külalised lahkuvad. Võõrustaja olemine ei ole nähtavasti üldse seotud sellega, kes külas on, kui külalised on kohal 11 päeva ja korter viie täiskasvanu sügiseseks majutamiseks projekteeritud ei ole. (Inimene eritab veeauru kopsude ja naha kaudu 3 g/h, mis kondenseerub külmale aknaklaasile ja välisseinale, not nice, hommikuks voolab ojadena.) Täna saan lõpuks ometi heita normaalsesse voodisse, kus pole olnud 15 ööd!

Linnas söömas.

R, 2353. päev: pange see endale

Toimetan väga rasket teksti, kus esimesed iksteist lehekülge on kõik enam-vähem korras, aga siis äkki on stiilifopaa „laias laastus”. (No teate, võtke see „lai laast” ja minugipoolest pange see endale õige ... .) See avab toimetajasilmad veel suuremale hoolikusele ja ennäe, peagi on asja asemel, mille kohta arst ütleks „soliidtuumor”, sihuke puterdis, et naeran kõva häälega (aga mis seal oli, seda ma siia ei kirjuta, muidu autor või tema keeletoimetaja guugeldab ja leiab ja arvab, et kõlbabki nii öelda; ütleme, et ta oli kirjutanud iga sõna „ilusaks eesti sõnaks”, kuigi esimene ei olnud „tahke”, vaid meenutas igiammust Eesti Reklaamfilmi reklaami, kus lõbutsejaid noomis Lia Laats ja talle vastas Vello Viisimaa – guugeldada ei ole mõtet, sest see reklaamfilm säilinud ei ole; see oli õnneks enne „Kivinõida”, mille nimiroll pani Vello Viisimaa tõsiseltvõetavusele raske põõna). Paljude aastate toimetuskogemus ütleb, et teksti tõlkija on olnud asjatundlik, aga siis on hakanud lihtsamates kohtades (kus ta ekslikult arvas aru saavat) möllama enda ületalve pidamist õigustada tahtev keeletoimetaja, on muutnud teemast mittekõigevähimatki teades asju „ilusasse eesti keelde” ega ole pärast kätetööd asjatundlikule tõlkijale näidanud. Seda tõestab suutmatus kirjutada „riskivähendusmeedet” ühe sõnana (kas selle kolmeks sõnaks kirjutamine on ka kellegi mõttehiiglase vaieldamatu käsk?) ja veel ilmekamalt „ennetamise” muutmine „vältimiseks”, mis asendus* meditsiinitekstis kuulutab tegelikult: „Mind ei huvita sittagi, mis te isekeskis seal meditsiinis räägite, aga meie juhmid stiilitundetud toimetajad ei mõista, et eri keelekastususes öeldakse asju eri moodi, ja seetõttu teame kindlalt, et „alati” on „õige” „vältima”.” — Nado skazat’ „kauplusse”, nu vot.

* Et asi oleks veel segasem, räägitakse meditsiinis ka vältimisest, aga siis on see rohkem nagu passiivne: kuidas vältida köha (st kuidas erilisi võtteid kasutamata teha nii, et köha ei saa), kuidas vältida nakkushaigust (st hoidke nakatunust eemale). Ennetamine on seevastu rohkem nagu aktiivne: midagi tehakse aktiivselt, et midagi teist ei juhtuks. Sama ka õiguskaitses.

* * *

Ekskursioon uutes ruumides. Lift on õige moodne, sees korrusenuppe ei ole. See-eest on kolimiseks polsterdatud põranda ja seintega B-liftis taga- ja C-liftis vasakule seinapolstrile sirgeldatud sama märk, mille Onu Bella laulu „Koolis on vahva” minategelane joonistas õpsitoa uksele ja mida nimetas väikseks porgandiks ning mille juhuslikult tekitas Marsi pinna tolmu uusim siia-sinna sõitnud marsikulgur.

Igaüks huvitub enim ikka enda uuest töötoast. Peale toa näen ära ka uue toanaabri ja ka tema pereliikmed, kes on ekskursioonil kaasas. Minnes nägin, et elukohaasumist otse saabuv maantee on rattateeta, kõnniteeta ja teepeenrata, aga põrkepiiretega ning seega saaks jala või rattaga hakata käima eemalt rattatee kaudu, koos mõningase ekslemisega pisitänavatel ja läbi hoovi, mille läbisõidetavus paistab ainult kohapeal. Nali selles, et eks vaatasin tagasisõidul kella ja kesklinnast läbisõit kestab sama kaua, kui kestaks jala minek. Võib-olla saaks minna ja tulla eri teid pidi, hommikul jala mäkke, õhtul vabajooksuga mäest alla.

N, 2352. päev: uude maailma minek

Laenan riiulist bussilugemiseks raamatu Essential Programming for Linguists, et mida see räägib regulaaravaldiste kirjutamisest, mida eile koolitusel mainiti ja mida saan akadeemilisel eesmärgil kasutada AntConcis. AntConci abitekstid ja internet üldse on regulaaravaldiste kirjutamisest kole kidakeelsed (või selline mulje jäi, kui AntConciga tutvusin ja tahtsin teada, mida tähendab selle funktsioon regex search). E hoiatab, et raamat räägib ainult Perlist, aga loodan saada asjast mingi põhimõttelise ülevaate. (Ette rutates öeldagu, et kirjeldatud põhimõtted AntConcis töötavad ja sellega leitu on väga huvitav.)

K, 2351. päev: vuntsid ja [tsenseeritud]

Mopeedijuht, visiiriga kiiver, nina all visiiril laiu kondensaadivihk nagu hiiglaslikud valged vuntsid

Koolitusel jõuavad meie usinad tarkvarakatsetajad nii peente küsimusteni, et tarkvarakoolitajal jääb üle vastata ainult „mäh?” Toimub ka muljetavaldav dialoog, mis pärast tsenseerimist on selline:

X: [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei tööta.
Y: [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]!
X: Meil oli üks kunde, kelle [tsenseeritud] [tsenseeritud], aga [tsenseeritud] ikka [tsenseeritud].
Y: Võib-olla [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei olnud [tsenseeritud]!
X (peab väikse pausi): Ma arvan, et [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei ole [tsenseeritud]. (Kõik ahhetavad.)

T, 2350. päev: elu nagu ooper

Külalised lähevad täna kell 6.40 rongiga päevareisile, mis tähendab, et mitme inimese edasi-tagasi kõndimine ja kuuldavuse mõttes teatraalne sosistamine* algab umbes poole viiest.

* Kas ma seda olen ikka maininud, kuidas muiste juhtus olema kuuri najal redel, ronisime kuuri katusele, et imetleda sealt ebaharilikku vaadet, ja meid märkas ooperilaulja, kes koolitatud häälel 50 m kauguselt täiesti tavalise kõnevaljusega küsis, mis me kuuri katusel teeme?

Respectful Insolence ütleb tänases loos mõttetera, mis peaks olema kõigil meediatarbijail (eriti neil, kes ammutavad teadusuudiseid üldajakirjandusest) kirjutatud suurte punaste tähtedega seina peale: kui pealkirja lõpus on küsimärk (nt uudis „Läbini looduslik vähiravim leitud?”), on vastus peaaegu alati „ei ole”.

IT-koolitus, kus selgub lihtne asi, kuidas saada projektoripilti suuremaks: jätke nuppude sorkimine, projektorit tuleb üksnes sikutada ekraanist kaugemale. Istun esimeses reas, koolitaja paistab üle kuvari silmanurgast sarnanevat ühele kaugele tuttavale, aga kuidas ma eksliku mulje hajutamiseks talle muudkui otsa vahiksin? Ka ei viitsi ma kilde konspekteerida, kuigi mõni on märkimisväärne (ikka juhtub, kui kõik räägivad võõrkeeles) ja mõni osaline tõsiselt püüab saada ettekandja itsitama.

E, 2349. päev: bei Gefahr Schnabel einschlagen

Moraal: lugege silte hoolega, isegi esmaspäeva hommiku tipptunniaegses bussis!

P, 2348. päev: kuuldused on jälle liialdatud

Jalutuskäik vallamaja juures pargis.

Laheneb eile tekkinud mure, et fotokas hakkab otsi andma. Nimelt eile linnupargis olin hakanud täheldama, et kui muidu välgatab teravustamisel pildiotsikus autofookuse selle anduri tuli (või välgatavad mitme anduri omad), mille järgi pilt teravustatakse, siis enam seda ei toimu, v.a kui kasutada andureid ükshaaval. Noh, alati ei saa ainult üht andurit kasutada ja pildistamisel on üldiselt kasulik teada, mille järgi tahab fotokas teravustada (näiteks kas esiplaani rohu või tagaplaani haigru järgi). Proovisin igasugu resettimise nippe, küll lülitades välja ja sisse, küll eemaldades aku ja objektiivi ja peaaegu isegi püsimälu toitepatarei. Mõlgutasin mõtteid, et äkki peaks uuendama fotoka püsivara, mis üldiselt on suur kepp ja kama ning ei garanteeri soodsat tulemust.

Aga täna juhtusin tegema liitsäripildi jaoks 3-võttelise seeria, mille seadistused on salvestatud fotoka 3. seadistusmällu, ning märkasin, et andurid sähvatasid nagu vaja, aga üheski normaalprogrammis (P, Av, Tv, M) mitte. Lülitasin mitu korda edasi-tagasi – C3-s on, normaalprogrammides ei ole. Seega asusin võrdlema, mida siis on salvestatud seadistutes teisiti kui normaalprogrammides, – ja üles leidsin. Fotokal on nimelt kolm autofookuse režiimi – one shot: teravustab ja kuni pildistamiseni midagi rohkem ei tee (hea staatiliste vaadete jaoks); AF servo: teravustab ja hoiab kuni pildistamiseni pildi teravana, kui selles midagi liigub (kusjuures mingil määral kompenseerib ka muutumise ajal, mil peegel on üleval ja AF-andurid pilti enam ei näe, aga katik ei ole veel avanenud); ning AI servo, mis automaatselt valib nende kahe vahel. Tavaliselt kasutan esimest ja kolmandat, aga nüüd linnuetenduse jaoks olin lülitanud sisse AF servo, et vähendada uduseid linde teravate põõsaste taustal. Noh selgus, et AF servo ajal andurid ei vilgu. Tagantjärgi on ikka väga lihtne!

L, 2347. päev: linnupargis

Külalistele on öeldud, et ärkamine on kell 6.30 ja välja läheme kell 7.30. Külalised on täies rõivis esikus valmis kell 6.55, mistõttu jõuame 8.20 rongile klassikaliselt 50 minutit varem.

Udu on paks ja varjab kõiki vaateid.

Saab teada, et kui väikelinnal on kaks taksofirmat, siis tähendab see mitte kaht taksofirmat, vaid kaht taksot sõitvat linnaelanikku, kellest laupäeva hommikul on ühel telefon välja lülitatud ning teine on parajasti sõidus. Ja kui aja parajaks tegemiseks vaikselt vajalikus suunas astuma hakata, jõuab enne ise jala kohale.

Saab teada, et kivikakk on Einstein ja kassikakk Förbi. Kivikakku antakse käe peal hoida kõigile. Valgepea-merikotkas enam objektiivi peale ei ehmata nagu esimene kord ning on madallennu oskusi üle inimeste tugevasti täiustanud. Ikka selline madallend, mis garanteerib uue soengu või annab hoosulega mööda nina. Saab teada, et öökullid keeravad pead seepärast, et nad suuri hämarasilmi pöörata ei saa, ja et Saksamaa vapil olevat Euroopa merikotkas. Olin varem arvanud, et kalju- ehk maakotkas (merikotkal on saba valge). Või noh, üldine heraldikakotkas on vist üldse täpsema liigimääratluseta.

Tagasisõidul näeme Äratuskella jaamas liiprite vahel peesitamas paljusid sisalikke.

R, 2346. päev: reede

Ah, juba ongi reede ja algab nädalavahetus.

N, 2345. päev: oluline kirjandusviide

Pärast puhkust esimesel tööpäeval kohe vaja kirjutada tagasiside kuubis (kordamisküsimus tudengitele: millal kaotab tagasiside mõtte?) kellelegi, kellest teab ainult nii palju, et ta on nii ebapädev, et ei saa aru, et on ebapädev. (Seda käsitlenud psühholoogiauuringu klassikalist teaduspublikatsiooni viitab teos Goldacre, Ben, Bad Science, lk 284 (e k „Pahateadus”), viide ise on Kruger J, Dunning D, Unskilled and unaware of it: how difficulties in recognizing one’s own incompetence lead to inflated self-assessments, J Pers Soc Psych (1999); 77; 6: 121–34 ning artikkel ise on guugeldatav ja nt siin (pdf). Lugege, lugege, see on väga huvitav. Eesti tõlketurule kohandatuna seletab see ka, kuidas on võimalik mitu aastat tagasi suures Eesti tõlketuru uuringus täheldatu, et kõik (kordan: kõik) uuritud üle 30 Eesti tõlkefirma väitsid enda eeliseks keskmisest parema kvaliteedi.)

Karta on, et tulemas on ka tagasiside⁴, kus on sõnade „õigesti” ja „valesti” täpsustavad määratlused („sedasi, nagu kirjutasime meie” ja „sedasi, nagu kirjutasite teie”), ning selle peale läheb ka aega veel kord raiskav tagasiside⁵, kus on viited nt ÕSile ja muudele keelehooldeüllitistele, ning hiljemalt siis võiks keegi teha asjast järeldused. Vaadake, meil on sihuke põhimõte, et seda, mida me objektiivselt tõestada ei suuda, me tagasisidesse ei kirjutagi, mis tähendab, et vaidluse jätkudes tuleb see tõestus varem või hiljem lagedale ja millegi üle enam vaielda ei ole. Seega ei tasu aega raisata.

Kokkuvõttes on nõnda väsitav, et juba poole kolmest heidaksin unele. Sõrmed on kah uimased, ega ma puhkuse ajal harjutanud.

Selgub, et ei ole hea bussis kuulata „Kreisiraadio” audioraamatut (no oli raamatupoes „Kreisiraadio” mingi vana duubelplaat riiulis „Audioraamatud”). Inimesed vaatavad imelikult.

Kirjutab vallavalitsus ja teatab, et ma olevat maksnud koeramaksu liiga palju. Pean vastama, et maksin kahe eest.

Õhtul plaaditäis mister Beani. Št. ründab mr Beani karu, nii et kuvar (12 kg) kõigub.

K, 2344. päev: külalistega linna peal

Vaba päev, mille olin kavalasti jätnud puhkuse otsa, et siis tuleb puhkusejärgsel esimesel töönädalal ainult kaks tööpäeva. Käime külalistega linnas ja sõidame ringi ja pärast käime kohvikus einestamas, kus kõigepealt juhtub tellimisel koletu keelte segiajamine (aga mis täpselt, seda lubasin siia mitte panna) ja teiseks läheb allatulekul vähem kui minuti jooksul lift katki: sõidab üks seltskond alla, tuleb lift üles, läheb rikki, meie ülejäänud ootame halliks, aga lifti asemel tuleb juhataja, kes nähtavasti käib treppi mööda kogu maja läbi ja räägib inimestele, et ärge oodake, lift on katki.

T, tagasisõit

Puhkus kodumail oli lühike, aga sisukas.

Mul oli suur au olla üks viimastest, kes kõndis maakonna tähtsaima huviväärsuse juurdepääsuteel, mis rajati 1970. aastate lõpus topograafilistest takistustest üle lihtsal põhjusel, et ehitusmasinad ei saanud takistustest läbi (mille kohta vanaisa rääkis, kuidas tema töökoht tegi huviväärsuse õuel heina ning heinakoormaga veoauto jäi takistusse kogu kõrguses ja laiuses kinni nagu tropp). Käisin pühapäeva õhtul jalutamas, kõndisin sealt üle (sest tahtsin lähedalt näha, kuidas on edenenud huviväärsuse seal nurgas mullatööd, ja teha kunstilise pildi loojangukullas säravast ekskavaatorist); esmaspäeva lõuna paiku sõitsin mööda ja mis ma näen: just eile pildistatud ekskavaator möllab ja kaevab just sama teed minema! Seega olen üks viimaseid, kes sellel juurdepääsuteel on kõndinud, mis minu huvi asjaomase huviväärsuse vastu arvestades on mu jaoks samalaadse tähendusega nagu see, et esimene lapp Saksamaast, mida oma silmaga juhtusin [lennukiaknast] nägema, oli kosmoselennu häll Peenemünde.

Tegin kaks avastusretke kodumaakonnas, ühe jalgrattal, teise mitte. Jalgratta eelis on teatavasti, et saab kinni pidada nii sageli, kui vaja või viitsib, ja pildistada teeäärseid vaateid. Sookurgi nägin palju ja ronka nägin ning imekauneid metsateid nägin ka (viimaste kõrval kruusasel metsamaanteel segaselt tihedat krusaliiklust samuti, neil oli seal kuskil vist üks killustikukarjäär). Ühes kohas sain äkilise déjà vu, tundes ära kurviäärse maja, mida viimati nägin umbes 1985 või, kui nüüd järele mõtlen, siis 1986, aga hiljem mitte, ning selle järgi meenutasin, et kohe selle taga pidi olema umbes 1978 nähtud ja sügava mulje jätnud kõrge teetamm, kus vanasti olid mõlemas servas triibulised teepostid; tänapäeval on seal muidugi plekist põrkepiirded ja ehitatakse tammi kõrvale eraldi rattateed. Külapoes käisin ja sain sealt tagasi münte, mida siinkandis eriti sageli ei näe (ma ikka vaatan, mis maade rahasid saan; kollektsioonist on paar münti puudu – peale Soome 1- ja 2-sendise, mida käibes üldse ei ole, ja väiksemate euroriikide harvemate müntide ei ole ma kunagi näinud nt Portugali 2-eurost). Külateedel sõitsin ja nägin, kuidas mõõgad olid taotud atradeks, st lennuvälja katteplekid pandud lugematuteks piireteks ja üheks kuuriks, ning teisiti kui olid näidanud mitu enne retke uuritud kaarti, oli katteplekkide allikaks olnud mahajäetud lennuvälja rada läbitav kogu pikkuses (1,7 km; kaartidel vahepeal katkes). Üht lennuvälja haldushoonet nägin (mis praegu on elamu), juhttorni varemeid nägin, aga Maa-ameti reljeefikaardil paistvat ruleerimisteed ei näinud – reljeefikaardi lidar läheb taimkattest läbi, see näitas, et lennuväljal on muust maastikust pisut erinev umbes 50 m laiune maandumisrada ja umbes 20 m laiune ruleerimisrada; maandumisraja asfalt paistis ja oli 10–30 m laiuselt ka pealeroomava taimestikuta, aga ruleerimisrada looduses ei paistnud. Huvitav, et maandumisraja asfalt oli pragunemata, mahajäetud teedel murrab taimestik läbi pragude asfaldist läbi, siin seda nagu ei olnud. Lõunapoolses otsas oli raja peal noor mets, lagedal oli ainult nii kilomeeter. Kapitaalteoses „Eesti sõjaajaloo teejuht” (kus koordinaadid on 10 cm täpsusega ja osutavad pisut valesti, aga sellest me praegu ei räägi) maakonna mahahäetud lennuväljad puuduvad. Tagasisõidul jäin kõva vastutuule kätte, rühkides 16 kilomeetrit (koos paari pildistus- ja kurevaatamis- ning kohati iga kümne minuti tagant hingetõmbamispausiga) ligi kaks tundi ja jõudes linna nii, et pangaesisele platsile keerasin 3 minutit enne kokkulepitud kohtumist kliendihalduriga.

Kuulsin maakonnaliini bussis pileti ostmisel veidrat väljendit „üks kakskümmend üks”, mida algul arvasin mingiks koodiks, mida bussijuht näpib masinasse ja siis tuleb õige pilet ja bussijuht ütleb õige hinna. Kaugbussid sõidavad sama vahet samuti (paarsada meetrit vähem, ei keera asulasse sisse) ja neil maksvat 4 €. Suur oli minu üllatus, kui hinnaks osutus olevatki 1.21 €. Buss mugav ja puhas ning linnast minekul sellise rahvakeelse meelelahutusega, et kahetsesin, et helisalvesti maha jäi, muidu teinuksin isikliku etnograafilise heliarhiivi jaoks savisaart. Nii et kodumaakonna detailse avastamise teed jalgrattaraadiusest väljaspool on nüüd avatud, sest kui on valida, kas viis tundi jalgrattasadulas ja järgmine päev jalad pakkus või tund viisteist minutit mugavas bussis ja 2 × 1,21 €, siis valin muidugi viimase.

Kaunid kuldse valgusega vaated ajastasin mobiilirakendusega Sun Surveyor (neid on parimate vaadete albumist ligi pool). Tegin edasi-tagasi reisi mõlemas suunas kodust külla.

Kasutasin esimest korda pudeliautomaati. See asub küll peaaegu sama kaugel kui prügimägi, millega seoses meenub see helde aeg, kui majas puudus prügivedu ja viisime kanalisatsiooni pandamatu prügi sinna ise kohale.

Surnuaial juhtusin kohale kellaajal, mil vanavanemate haualt üle aia paistev sõjas hukkunute monument oli just kuldses loojangupäikese vihus, ning tuli oodata ainult kümme minutit, mil päike keeraks veel natuke, nii et kuldne on ainult monument, mitte aed selle taga, mis vaatepilt püsis muidugi ainult mõne minuti.

Sain läbi „Pahateaduse” (st selle originaali Bad Science), kust sain teada, et teadusteemadest paroodia tegemisel (raamatu autori Ben Goldacre’i mõte) ei ole Eesti ajakirjandus sugugi üksi, IKH-taolisi teaduses üksnes kurioosumit nägevaid ajakirjanikke on paksult ja palju, eriti näiteks Briti jamalehes Daily Mail, millest kolmest Eesti päevalehest kaks lugusid otse tõlgivad, nii et lehetegemise vaeva kui vähe. Goldacre oletab ka põhjuse: üldajakirjandust teevad loodusteaduste kauged inimesed, kes teemast aru ei saa ja arvavad, et kui ei saa nemad, siis ei saa ka keegi teine, ja mis tundub neile veider, ongi nii. Kokku saab asjast paroodia. Ja siis suur hulk lihtsameelseid ajakirjanduse tarbijaid jääbki arvama, et asjavärk ongi nõnda, ja mis veel jubedam, et teadus ongi nõnda saamatu nagu näitab üldajakirjanduse kõverpeegel. Seevastu horoskoop, selgeltnägemine, loodusravi ja muu hookuspokus on piiratud vaimumaailmaga keskmisele ajakirjanikule palju mõistetavam ning tänu tema kauaaegsele vaevanägemisele mandunud lehetarbijale ka. Kusjuures, see nihe toimus alles hiljuti, mu tähelepaneku järgi 1990. aastatel – kui ajakirjandus hakkas end teadusuudistest kaugendama väljendiga, et „teadlased avastasid” üht või teist. Varem öeldi kirjutajast erinevat identiteedirühma rõhutamata, et „avastati”.

Käisin kooli kokkutulekul, kus ma varem käinud ei olnud (olen käinud kahel klassi kokkutulekul väga harvast neljast). Koolimaja keldrist pööninguni ja paljusid tundmatuid koolikaaslasi nägi, mulle õpetanud õpetajaid oli nagu kolm, kooliaegseid silmarõõme ei näinud, klassikaaslasi nägin nelja, muid tuttavaid koolikaaslasi umbes viit. Otsisime klassikaaslastega koolimaja pealt meieaegseid asju ning leidsime soopardi topise, kuugloobuse, paar tuttavat pilti ja raamatut ning füüsika ülesannete kogu ja Hergi Kariku „Keemia käsiraamatu”. Meieaegne saamatu füüsikaõpetaja õpetab nüüd mujal ja seepärast ilmselt on ülesannete kogus vähem „trükivigu” ning „lahendamatuid” ja „teile liiga raskeid” ülesandeid.

Nägin lähedalt radikavahetust, millele eelnes kilede põrandale kleepimine (maalriteip on tänapäeval hea, ei lähe enam kiududeks nagu muiste – või täpsemini: Eesti maalriteibituru on kvaliteetse teibiga vallutanud Tesa). Arvasin ekslikult, et vana radikas eraldatakse seina küljest vähemalt ketaslõikuriga, aga võta näpust, astus töömees seina ligi ja hops! vana radikas kaenlasse. Hambaarsti nägin ka, tal on uus abiline.

Tagasisõit ise oli aga teisest puust, nimelt reisijate mõnitamine Talina lennujaamas jätkub. Luban anda asjale ametliku käigu (ja seekord teen lubaduse ka teoks, nende ridade kirjutamise ajaks olen saanud ametiasutuselt ka vastuse, aga pole sisse vaadanud). Kummalgi korral lennujaamast laekunud vastused ilustaksid suurepäraselt rubriiki „Kabinetis sündinud”, sest näitavad selgesti, mis on lennujaama arvates lennujaama ülesanne: koorida reisijaid. Mitte reisijate liigutamine mittelennukist lennukisse; oo ei, oo ei. Lennujaama empaatiapuudega lapsturundajad ei ole osanud end mõelda reisijaks ega näha, mis mulje jääb Eestist lahkuvale reisijale – kellele „krrdi banaanivabariik, ma ütlen!”, kellele „raisk, siia ma enam tagasi ei tule!”. Seda, kuidas lennujaama seina- ja põrandapinna täidetus püüdlik-haledate reklaamide ja poodidega (ega vaba seinapinda Talina lennujaamas naljalt ei paista) aitab kaasa reisijate ühesuunalisele kiirendamisele, võiks uurida teaduslikult. Eks ka maailma muudes lennujaamades ole reklaami ja poode, aga mitte sellise ilmega, et „Sure, koer! Osta!! Muud valikut sul ei ole!!!” — Vastik, vastik, vastik. Tule järgmine kord või raudteega.

Lennuväljal paistab kõrvuti kaks Saksa lennuväe C-160 Transalli, nende taga Piaggio Avanti ja ees mingi roosat kõrbe-kaitsevärvi kaubalennuk, mille numbri alguses on binokli seletusel tähed TC. Arvan selle Türgiks (Türgi on NATO riik, noh) ja üks reisikaaslane märgib, et sellega tuuakse ilmselt „Türgi kaltsu”, sest parasjagu laaditakse parempoolsest luugist välja mingit suurt pundart. Alles nädal hiljem saan teada, et kuigi TC tõesti on Türgi, kuulub lennuk (numbri järgi Airbus A310-308F) hoopis firmale Saudi Airlines Cargo, mille koduleht firmal ühe A310 ka ütleb olevat.

Lennukisõit oli talutav, kuulasin vahelduseks kollektiivi Planeet eile ostetud heliteost „Ajamasin” (2012), mis kohati pärineks nagu mingilt SomaFM-i kanalilt, aga kuhu on lisatud maakeelsed vahetekstid, mille koolilapselikust lihtsusest aimdub teadmatus, et nii lihtne ajalooline kosmoselend ka ei olnud. Kuule maandumisel näiteks ei tähendanud pressure OK mitte õhurõhku, vaid kütusepaagi rõhku, mis esimesel, Apollo 11 maandumisel oli seisundis, et paak oli tühi, mootor töötas torudes oleval kütusejäägil ja kütust oleks veel jätkunud 16 sekundiks, siis pidanuks Armstrong vajutama suurt punast nuppu, Kuu-mooduli ülemine aste eraldunuks alumisest ja lennanuks orbiidile tagasi ning esimesena maandunuks Kuule võib-olla Apollo 12 ning inimkonna esimene teade teiselt taevakehalt olnuks hoopis Apollo 12 CMD Pete Conradi hüütud „Jiii-haaa!” Ja, kusjuures, selle tõenäosuseks pidas külmanärvine Armstrong ise 50%. Või siis võib-olla ei olnud jutt päris esimesest maandumisest, sest mainitakse fantastilist vaadet, mis hämarate mälestuste järgi öeldi alles Apollo 15 maandumisel*, kus vähe varem oli juhtunud imitaatoris arvestamata seik, et astronaudid nägid aknast mitte ainult otse ette, vaid teineteise aknast ka küljele, ning LMP näinud äkki CMD aknast enne maandumist, et maandumiskoha kõrval ulatub mägi nendest kõrgemale. See fantastilise vaate asi öeldi vist alles siis, kui ülemine luuk oli avatud ja Kuu-mooduli ülemise astme mootorikattele roninud ja poolest kerest saadik välja kõõluv CMD vaadet detailselt kirjeldanud, mis kuulus geoloogiaprogrammi ja mille järel taassurvestamiseks vajaliku hapniku pärast oli programmijuhtidega palju väänamist, nagu kirjutas Andrew Chaikin ja näitas sarja From the Earth to the Moon osa Galileo Was Right.

* Guugeldamine pakub:

• Apollo 11, kui läbitud on umbes kolmandik teed Maalt Kuule, nimetavad LMP Buzz Aldrin ja CMP Mike Collins fantastiliseks vaadet läbi sekstandi (ilmselt Maa poole, sest sinnapoole olid sel ajal aknad ja sekstant), ning Kuu-orbiidile jõudmise järel ütleb Aldrin [Kuu?] terminaatori (varjujoone) kohta very fantastic view;
• Apollo 12, LMP Al Bean ütleb tagasilennul pisut enne Maa atmosfääri sukeldumist ilmselt Maa kohta fantastic sight;
• Apollo 15, CMD David Scott ütleb Kuu-moodulis (LM) Kuult äralennul kergendusega fantastic sight selle kohta, kui vaatevälja ilmub juhtimis- ja teenindusmoodul (CSM) – sest vastasel juhul jääksid nad igaveseks Kuule; 
• Apollo 16, LMP Charlie Duke ütleb Kuule astudes esimese sõnana Fantastic!, 5. päeval ütleb keegi (vbl CMP Thomas Mattingly), et kuulas makilt Berliozi „Fantastilist sümfooniat” ja vaade oli ka fantastiline.

See on ka umbes kõik, mida Google sõna fantastic ütlemise kohta Apollo lendudel leiab. Täpselt järele kontrollida ei saa, sest kirjutan seda oktoobri algul, mil NASA kui USA valitsusasutus on sundpuhkusel ja veebileht ei tööta.

Kui lennuk suurema ja vähema loksumise saatel maandub, paistab aknast, et ka vastuvõtva lennuvälja serva on pargitud üks Piaggio Avanti. Noh, muidu näeb seda väga omapärase välimusega propeller-ärilennukit nii korra aastas, täna aga lausa kaks korda.

Muidu läheb külaliste kohaletoomine suurema vaevata, lennujaamast päralesõidul magan ligi kaks tundi. Otse jaamast lähen registreerima keelekursusele, kus saan ette pool tundi varem ja pean kinnitama, et a) see, et ma saksa keelt nagu mõistan, ei tähenda, et mõistaksin kohalikku keelt (selle väärarvamuse on tekitanud, et sakslased mõistavad murret, mis sellega väga sarnaneb, aga vat mina olen rohkem nagu saksa kirjakeele peal ning juulikuine pikk nädalavahetus Šveitsis suurt ei elustanud šveitsi keele (schweizer Mundart) ehk tänapäeval alemanni keele mõistmise kunsti), ja b) ma võin ju aimata, mida mulle räägitakse, aga tahan ikkagi algajate kursusele. Sedasi saan astuma siis minagi esimese sammu lõimumise teel, mis siinkandi arvukate eestlaste seas ikka veel lausa erandlik on. Uksekäepide on asendis, et väljumiseks ust vasaku käega avades löön teise uksepoolse servaga sõrmenukid marraskile.

L, 2343. päev: puhkusele!

Tellisin eile takso interneti kaudu, lubati saata kinnitavad lühisõnumid. No seisan siis öösel maja ees, mõningase varuga muidugi, ja saan teate, et takso sõidab. Siis teise, et takso seisab maja ees. Et sel hetkel on majaesine hästi pime ja rahulik (muidu traageldavad seal autod ööpäev ringi), mõtlen, et assaraisk, jälle on nagu tavaliselt ja takso seisab kas valel aadressil või suisa vales asulas.

Siis tuleb selja tagant uksest noormees, lehvitab telefoni ja küsib, kas ma olen AV ja ootan taksot. Et tema ongi taksojuht ja elab ka samas majas! No seda ma siis olin maja ees selle taksofirma autot paar korda näinud parkimas. Nii et lõppkokkuvõttes olen bussipeatuses hakkamas ligi kolmveerand tundi enne bussi väljumist ja muidugi tuleb täna buss ette mitte pool tundi varem nagu eelmine kord, vaid ainult 5 minutit varem.

Ma tagantjärgi seda kirjutades nagu ei mäleta, et oleksin bussis maganud, mis tähendab, et olin ärkvel ja kuulasin muusikat, mis läks ajapikku pingutavaks, sest helisalvestil (mis on pisut väiksem ja kergem ning võtab vähem voolu kui lustikummut) on praegu ainult kaks plaati muusikat. Koop ja Joe Hisaishi, Joe Hisaishi ja Koop.

Varahommikuses lennujaamas on tubateatrina umbkeelne hispaaniakeelne proua ja tema algkoolilaps ning nende liiga raske käsipagas. Kui seisan turvakontrolli sabas, saadetakse nad seda panema äraantavasse pagasisse, misjärel nad proovivad uuesti, aga kuuldavasti jälle tulemuseta, sest kisa jätkub ja üha valjeneb. Muidugi võib-olla nad üldse ei tahagi lennukiga lennata.

Putkas on lennundusajalooajakirja FliegerRevue X uus number (see ilmub paar korda aastas) ja selles – mõningaste fantaasiasugemetega – artikkel futuristliku ilmega lennukist Ho 229 (ning teine, kuidas ehitatakse selle kaht lennukõlblikku koopiat). Fantaasiasugemed tähendavad viidet lennuki „radarivastasele viimistlusele”, mis asjalike ajaloouuringute andmetel oli hoopis tekkinud nõnda, et sõja lõpuks oli sõjaeelsed virnas kuivatatud puidu varud Saksamaal otsas või ära põlenud ja tuli kasutada kuivatis kuivatatud puitu, mis võis tollaes kuivatis kohati veidi söestuda, samas tugevusomadusi kaotamata. Lihtne. Lenduri töötingimusi kirjeldades on jäänud autoril silme vahele ka, et juhiruumil seinu ei olnud ja kummalgi pool oli käeulatuses möirgav Jumo 004 turboreaktiivmootor. Kui te ei ole oma kõrvaga kuulnud, mis häält teeb turboreaktiivmootor (praegu neid tsiviilkasutuses praktiliselt ei ole), siis olete jäänud paljust ilma. Laske vanematel jutustada, kuidas üle linna kostis, kuidas lennuväljal pandi lennukimootor käima, või kuidas strateegilise pommilennuki Tu-16 stardil vappus kogu Tartu. Reaktiivmootorite vanaisa Jumo 004 veojõud oli umbkaudu 900 kgf ehk umbkaudu 9 kN, need muiste kogu linna väristanud mootorid olid umbkaudu kümme korda kangemad – aga mitu kilomeetrit eemal.

Talinas kupatan lennujaamast kohe bussijaama, kus, kui kiiresti teeks, jõuaks ka kohe edasisõidu bussile, aga õnneks näen, mis on kirjutatud bussi küljele – selle firmaga veetis kogu bussitäis rahvast kunagi põlluservas kauni suveõhtuse poolteisttunni (mul oli kaasas emalt laenatud August Mälgu viie ajaloojutuga „Kadunud päike” (1943), mida ma kahel istmel lebaskledes lugesin, sellal kui bussijuht kangutas midagi mootoris, reisijad ümber bussi jalutasid ja üle vahekäigu istunud noorsand teepeenral kilekotist seeni suitsetas). Ootan pisut üle tunni, lugedes ja vaadates bussijaama sagimist. Ilm on suurepärane, päike särab pilvitus taevas. Mul on kaasas ka sügisjope, millega saab häda korral käia ka kümne miinuskraadiga (seda on tarvis alles tagasisõidu lõpus).

R, 2342. päev: n–1

Homme puhkuselee... Päeval on palju sebimist ja ühel hetkel mõistan, et mida vähem sebimist juurde võtan, seda kiiremini õhtul ära pääsen.

Õhtul D. maantee ääres Portugali restoranis, kus sedapuhku tellime taas liha- ja meretoitude vaagna kahele nagu esimene kord (mitte ainult meretoitude vaagna nagu eelmine kord). Kartulid on mitte keedu-, ahju- ega friikartulitena, vaid frititud viiludena. Nämmnämm. Eestis on mitmel pool friikartulid sellised, nagu need külmutatuna pakist tulevad, sellised jämedad, sakilise servaga ja seest toorevõitu, või kahtlustatavasti mikrolaineahjus soojendades üleüldiselt nätsked; meenutamisi on Eesti parimad friikartulid kohvikus, mille kõrvalmajas oli vene ajal Aerofloti kassa, eriti kui neid serveeritakse prae kõrval.

N, 2341. päev: n–2

Nagu HS rubriigist „Maailman ihmisiä”: kummalises mitukümmend lehekülge pikas tõlkes ei ole keskmiselt kolm korda leheküljel märganud dokumendiga töötanutest keegi, et tulemuses õige kuupäev puudub. Kuidas see professionaalsete tõlkijatega võimalik on, ma ei tea. Meile on maast-madalast pähe taotud, et kuupäevad on üks neid asju, mida tuleb kontrollida alati, ning pealegi tunneb parem tõlketarkvara kuupäeva ära omal algatusel ja paneb selle tõlkesse ise ning – kui enne pisut vaeva näha – ka õiges vormingus.

K, 2340. päev: kiiritusest õues ja toas

Jätsin hommikul päevaks arvuti tikkima CH-piltide põhialbumit ja õhtuks ongi valmis!

* * *

Ükspäev oli kiirgusfoobikust endine töökaaslane postitanud feispukki spämmipildi, mis just nagu jutustaks Fukushima kiirguse levikust üle Vaikse ookeani, aga tegelikult kujutas hoopis Tōhoku maavärinas tekkinud tsunami levikut. Kaardil oli alles legend, kus oli selgesti öeldud, et eri värvid tähendavad sentimeetreid, mis ühikuga kiirgust, kiiritust ehk doosi ega doosikiirust ei mõõdeta teps mitte. Samuti on äärmiselt kahtlane, kuidas saab levida midagi mööda vett ookeanihoovusi eirates – difusiooniga vä? No kuulge...

Mõne päevaga oli asjale reageerinud ka Doubtful News (DN üldse on väärt ettevõtmine, kavatsen seda aineliselt toetada). Eriti pange tähele loo järel kasutaja Blargh 4.9.2013 21.20 kommentaari. No vat. Postitasin selle FB-s edasi minagi, mainides, kuidas paljud, kes pelgavad, et 40 km kaugusel on tuumajaam, ei pelga sõita lennukiga – tuumajaam 40 km kaugusel üle maapinna loodusliku fooni ei ole, aga lennukis kosmiline kiirgus on. Siin siis arvud ka: loodusliku fooni maailma keskmine doosikiirus on maapinnal 0,27 µSv/h. Siinkandis on õues mujal kui graniidi kohal looduslik foon umbes 0,1 µSv/h (on olnud ka vähem, aga Radex 1706 kalibreerimistunnistuse järgi on see tundlikkuspiir, alla mille näidud ei ole usaldusväärsed). Aastas teeb see 876 µSv. (Toas võib olla looduskivist põranda kohal rohkem, nii 0,3 µSv/h, aastas 2,6 mSv.) 1 Sv doos (mis suurendab vähiriski 1% võrra – fataalse vähi risk üldse on, muide, nii suurusjärgus 20%) koguneks õues 1141 ja toas 380 aastaga. Reisilennukõrgusel (10 km) on lennukis doosikiirus umbkaudu 5 µSv/h (oleneb geograafilisest laiusest, alla u 30° laiuse on poole vähem, viimati oli siinkandis 3,82 µSv/h) ehk 50 korda rohkem kui õues tänaval ja 17 korda rohkem kui toas. See tähendab, et lennukis saab kahe tunniga doosi, mis saaks siinkandis maapinnal 100 tunniga ehk 4 ööpäevaga ning 1 Sv kogumiseks peaks reisilennukõrgusel lendama 23 aastat. Lihtne matemaatika! Ehk siis moraal, õpetus ja iva on, et teil võib looduskivist põrandaplaatide tõttu olla toas tugevam looduslik kiirgus kui õues, kus silmapiiril paistavad maailma ühe suurima tuumajaama jahutustornide aurupilved, ja kui te just ei hoia voodi all tuumareaktorist varastatud isotoope, siis tavaelus teil kiiritust karta ei ole.

Voh, selleks ongi vaja õppida koolis füüsikat.

T, 2339. päev: valmis, valmis, valmis!

Öösel valmib CH piltide vaadete album kahes versioonis. Õigemini valmib õhtu poole ööd, aga avalikult näidatava albumi koostamisel selgub, et olen kolm pilti tõstnud kogemata valesse albumisse, neljanda päeva hommikust, seega tuleb lisandusest edasi 114 neljanda päeva pilti eksportida uuesti. (Lugeja küllap arvab, et kergem oleks muuta vanade piltide numbreid ja eksportida ainult need kolm pilti uuesti, aga arvuti tikib neid 114 pilti siis, kui mina magan õndsat und.) Eraviisilises albumis on 497 pilti ja avalikult näidatavas 245, viimase eksportisin kah jpeg-idena, aga kavas on teha sellest flash-album (mis vajab iga pildi pealkirjastamist, sest muul kombel see ei paista) ja panna see üles. Bagaažide ja aunade album (raudteejaamad ja teeäärne) tuleb väiksem, ainult umbes nii 120 pilti.

Eriti hea meel on mul Baseli toomkiriku koori välisseina romaani lõustade ühe pildi üle, sest 800 aastat tagasi pandi sinna üks tuttav mis tuttav. Ta võiks panna selle omale feisspukiportreeks, saaks korraga palju sõpru juurde.

* * *

Tööl toimetan keerukas vormingus tõlget, saan valmis, pärast tehakse küljendus ja kästakse mul kontrollida. Tulemus eesti keeles ei ole. Algul põen, et kuidas ma ütlen, et te äkki olete võtnud vale faili (tekst on mingis lääneslaavi keeles, vbl sloveeni), aga kui küljendus asja telefonis mitu korda üle seletab, siis lõpuks ikkagi pakun, et prooviks veel korra. Tagasi nad ei helista, järelikult oligi vale.

E, 2338. päev: kuidas ravida PHD-d

Posthelveetsilise depressiooni sündroomi piltteraapia jätkub. Nädalavahetusega on järg edenenud 543 pildi võrra. Piltide arv eriti vähenenud ei ole, sest ega ma raatsi! Sõidab näiteks mööda laev, ma teen sellest umbes seitse pilti, iga nurga alt vöörist ahtrini, näitamiseks läheb üks, aga kesse siis ülejäänuid ära viskab!

Mitme pildi efektsel radikaalsel pildilõikel on väga lihtne põhjus: ma ei viitsinud lagedal taeval paistvaid sensoriplekke eemaldada. Isegi kui te teate, mis juhtub sensorisodiga ja objektiivitolmuga väikese ava korral (nt säriaja pikendamiseks f/22 jõepiltidel), te kindlasti ei tea, mis juhtub plekkidega liitsäripiltidel, isegi kui nende üksikvõtted olid nõnda maheda avaga kui f/8. Plekk paistab muidugi alles valmis pildil suurel kuvaril, aga töötlemise ajal mitte (tänu läppari TFT-kuvari eripärale paistavad plekid paremini, kui vaadata pilti tavalisest palju madalamalt, st kallutada ekraani tahapoole). Rongiaknast võetud mäepiltidel on sedasi eemaldatud aknapeegeldused. Ühes kohas eemaldasin aknalt peegelduva näo, kuigi taevas mägede kohal kõrguva näoga pilt lööks laineid usuhullude seas.

Kuulasin eile piltide kõrvale 2007. varutud teknoplaate (mida ma kuulanud ei ole) ja tänaseks olen ära tundnud ühe kole tuttava tundunud viisikäigu: see oli videomeemis „Kuidas kassid kuulavad muusikat”. Teine tuttav viisikäik oli mingi Jaapani DJ plaadilt, mille kogumik on tööl.

* * *

Neljapäevane metsaskäik oli saadanast, sest esiteks kukkus kohe metsast tulles januse Šp moka otsast veekaussi ja uppus seal värske puuk ning teiseks on eile ja täna lebanud põrandal kolm (esikus üks, toas kaks) täisimenud puuki. Võehh...

P, 2337. päev: piltide järeltöötlus kiireneb

Hommikul poes.

Valmib esimene enne-ja-nüüd-võtetega album omaaegsele korterinaabrile, kes elas tänavaäärses toas, kus varem elas algul tore, aga pärast imelikuks läinud mehhiklane. Majade poolest vahet nagu eriti ei olegi, aga ühel pildil on puud neli korda jämedamad ja igal vanal fotol on autode asemel jubedad pannid (ajastust, kui auto veel ei olnud ümmargune, mida nooremad lugejad vbl ei mäleta). Kunagise kodutänava äärde on istutatud puud ja telefoniputka on kadunud ja maha on joonitud jalgrattarada ning jalgrattaid on üldse palju. Postkastid on samad ja, nagu varem juba märgitud, pärineb ka maja heakord muistsest ajast. Ka jäätmete sortimise prügikastid on samad.

Tänane ilmutustempo on olnud kaks korda kiirem kui varem, sest esiteks ei vaja kõik pildid tõesti ilmutamist (peale samade sätete kopipeistimise), näiteks puudeta mäepiltidel ei ole püstperspektiivi surkida vaja (nagu seda paraku on vaja paljudel linnapiltidel – ja saan juba silma järgi aru, kui palju on korrigeerida vaja, st mis täpse väärtuse peab sisestama!). Sama kaamera piltidele samade sätete kopipeistimise järel on pildid nii ühtlaselt sama nägu, et ei ole vaja kõiki ka järjest läbi vaadatagi; märgin üldvaatest ainult albumitesse minevad pildid (P = Pick; albumeid on tulemas nüüd juba neli (eraviisilised pildid; bagaažid ja aunad; enne ja nüüd; avaldamiskõlblikud pildid), neist neljas esimese kopipeistimise ja piltide eemaldamise teel) ja siis ilmutusmoodulis filtrin näitama ainult märgitud pilte ning kui pilt ilmutatud ja albumisse pandud, siis vajutan otseteed U (Remove Flag) ja pilt kaob esil olevate seast (sest ei täida enam filtrimiskriteeriumi). Kui filmiribaks nimetatav eelvaade ekraani alaservas kuvada, näitab ilusti ka, mitu märgitud pilti on veel järel. Kui saabub 0, ekspordin vahepealsed uued pildid. See tehnika aitas hoida täna Lr-i palju pikemalt ärkvel kui tavaliselt: täna sain kogu päeva hakkama ainult kahe sessiooniga (neist esimene oli õige lühike), eile oli sessioone avamisest hangumiseni neli. Eksporditud pildid kopin kahte näidatavate piltide kausta, mida saab õnneks automatiseerida (ühendan väikese HDD, avan SyncPro ja käivitan salvestatud sünroonimisülesande). Siis vahepeal käin HDD-lt suurelt ekraanilt vaatamas, как получилось (see veidi säästab aega, sest failinumbrite korraldamiseks jooksevad kõik ekspordid järjest ning mida vähem on maad uuesti eksporditavast pildist üldise järjeni, seda parem).

Lr-i käsiraamat on kogu aeg käeulatuses ka, kuigi selle nipilehekülgede kõik asjad on teada. Aga väga keeruline programm, ikka leian midagi uut: täna näiteks selle, kuidas vaigistada lahtihüppavat ülemist paani (muud paanid teevad seda samuti, aga see ei häiri) ning kuidas leida otse üldvaatest (või muu mooduli filmiribalt), mis albumites pilt konkreetselt on (ilma albumit avamata; paremklõps > Show in Collections).

See oli vorm, aga sisu poolest mainin, et vines mäepilte hästi parandada ei saa. Kui juba ei aita pildistamisel PL-CIR-filter, siis ei aita ka pärast midagi. (NB! „Hästi”. Muidu saab parandada küll, aga halvasti.) Ühelt vines mäevaatelt leian Titlise ja see on juhtumisi võetud täpselt samast kohast kui muistne täpselt sama vaade, nii et rõõm kui suur, sest ega ma mäletand, kust vana oli võetud. Üks enne-ja-nüüd-paar seega juures. Nendest on kavas tekitada pildiraamat.

Kiirustamise põhjus on lihtne: tahan saada asjaga valmis enne puhkust, kuhu lähen 7. skp.

* * *

Minuni jõuab kumu kassitõust, kes on hüpoallergeenne ka kloonimata. Vahest on sellel sama kaugele ulatuvad järelmid nagu muiste teatel loengust, kus öeldi, kuidas eri koeratõugude allergeensus on erinev, ja umbes samal ajal külaskäigust R ja tema suure koera juurde.

Tuleb ka kurb uudis, et vana Miyazaki teeb viimased kaksteist aastat ähvardatu teoks ja lähebki pensile.