P, 2337. päev: piltide järeltöötlus kiireneb

Hommikul poes.

Valmib esimene enne-ja-nüüd-võtetega album omaaegsele korterinaabrile, kes elas tänavaäärses toas, kus varem elas algul tore, aga pärast imelikuks läinud mehhiklane. Majade poolest vahet nagu eriti ei olegi, aga ühel pildil on puud neli korda jämedamad ja igal vanal fotol on autode asemel jubedad pannid (ajastust, kui auto veel ei olnud ümmargune, mida nooremad lugejad vbl ei mäleta). Kunagise kodutänava äärde on istutatud puud ja telefoniputka on kadunud ja maha on joonitud jalgrattarada ning jalgrattaid on üldse palju. Postkastid on samad ja, nagu varem juba märgitud, pärineb ka maja heakord muistsest ajast. Ka jäätmete sortimise prügikastid on samad.

Tänane ilmutustempo on olnud kaks korda kiirem kui varem, sest esiteks ei vaja kõik pildid tõesti ilmutamist (peale samade sätete kopipeistimise), näiteks puudeta mäepiltidel ei ole püstperspektiivi surkida vaja (nagu seda paraku on vaja paljudel linnapiltidel – ja saan juba silma järgi aru, kui palju on korrigeerida vaja, st mis täpse väärtuse peab sisestama!). Sama kaamera piltidele samade sätete kopipeistimise järel on pildid nii ühtlaselt sama nägu, et ei ole vaja kõiki ka järjest läbi vaadatagi; märgin üldvaatest ainult albumitesse minevad pildid (P = Pick; albumeid on tulemas nüüd juba neli (eraviisilised pildid; bagaažid ja aunad; enne ja nüüd; avaldamiskõlblikud pildid), neist neljas esimese kopipeistimise ja piltide eemaldamise teel) ja siis ilmutusmoodulis filtrin näitama ainult märgitud pilte ning kui pilt ilmutatud ja albumisse pandud, siis vajutan otseteed U (Remove Flag) ja pilt kaob esil olevate seast (sest ei täida enam filtrimiskriteeriumi). Kui filmiribaks nimetatav eelvaade ekraani alaservas kuvada, näitab ilusti ka, mitu märgitud pilti on veel järel. Kui saabub 0, ekspordin vahepealsed uued pildid. See tehnika aitas hoida täna Lr-i palju pikemalt ärkvel kui tavaliselt: täna sain kogu päeva hakkama ainult kahe sessiooniga (neist esimene oli õige lühike), eile oli sessioone avamisest hangumiseni neli. Eksporditud pildid kopin kahte näidatavate piltide kausta, mida saab õnneks automatiseerida (ühendan väikese HDD, avan SyncPro ja käivitan salvestatud sünroonimisülesande). Siis vahepeal käin HDD-lt suurelt ekraanilt vaatamas, как получилось (see veidi säästab aega, sest failinumbrite korraldamiseks jooksevad kõik ekspordid järjest ning mida vähem on maad uuesti eksporditavast pildist üldise järjeni, seda parem).

Lr-i käsiraamat on kogu aeg käeulatuses ka, kuigi selle nipilehekülgede kõik asjad on teada. Aga väga keeruline programm, ikka leian midagi uut: täna näiteks selle, kuidas vaigistada lahtihüppavat ülemist paani (muud paanid teevad seda samuti, aga see ei häiri) ning kuidas leida otse üldvaatest (või muu mooduli filmiribalt), mis albumites pilt konkreetselt on (ilma albumit avamata; paremklõps > Show in Collections).

See oli vorm, aga sisu poolest mainin, et vines mäepilte hästi parandada ei saa. Kui juba ei aita pildistamisel PL-CIR-filter, siis ei aita ka pärast midagi. (NB! „Hästi”. Muidu saab parandada küll, aga halvasti.) Ühelt vines mäevaatelt leian Titlise ja see on juhtumisi võetud täpselt samast kohast kui muistne täpselt sama vaade, nii et rõõm kui suur, sest ega ma mäletand, kust vana oli võetud. Üks enne-ja-nüüd-paar seega juures. Nendest on kavas tekitada pildiraamat.

Kiirustamise põhjus on lihtne: tahan saada asjaga valmis enne puhkust, kuhu lähen 7. skp.

* * *

Minuni jõuab kumu kassitõust, kes on hüpoallergeenne ka kloonimata. Vahest on sellel sama kaugele ulatuvad järelmid nagu muiste teatel loengust, kus öeldi, kuidas eri koeratõugude allergeensus on erinev, ja umbes samal ajal külaskäigust R ja tema suure koera juurde.

Tuleb ka kurb uudis, et vana Miyazaki teeb viimased kaksteist aastat ähvardatu teoks ja lähebki pensile.