Mul oli suur au olla üks viimastest, kes kõndis maakonna tähtsaima huviväärsuse juurdepääsuteel, mis rajati 1970. aastate lõpus topograafilistest takistustest üle lihtsal põhjusel, et ehitusmasinad ei saanud takistustest läbi (mille kohta vanaisa rääkis, kuidas tema töökoht tegi huviväärsuse õuel heina ning heinakoormaga veoauto jäi takistusse kogu kõrguses ja laiuses kinni nagu tropp). Käisin pühapäeva õhtul jalutamas, kõndisin sealt üle (sest tahtsin lähedalt näha, kuidas on edenenud huviväärsuse seal nurgas mullatööd, ja teha kunstilise pildi loojangukullas säravast ekskavaatorist); esmaspäeva lõuna paiku sõitsin mööda ja mis ma näen: just eile pildistatud ekskavaator möllab ja kaevab just sama teed minema! Seega olen üks viimaseid, kes sellel juurdepääsuteel on kõndinud, mis minu huvi asjaomase huviväärsuse vastu arvestades on mu jaoks samalaadse tähendusega nagu see, et esimene lapp Saksamaast, mida oma silmaga juhtusin [lennukiaknast] nägema, oli kosmoselennu häll Peenemünde.
Tegin kaks avastusretke kodumaakonnas, ühe jalgrattal, teise mitte. Jalgratta eelis on teatavasti, et saab kinni pidada nii sageli, kui vaja või viitsib, ja pildistada teeäärseid vaateid. Sookurgi nägin palju ja ronka nägin ning imekauneid metsateid nägin ka (viimaste kõrval kruusasel metsamaanteel segaselt tihedat krusaliiklust samuti, neil oli seal kuskil vist üks killustikukarjäär). Ühes kohas sain äkilise déjà vu, tundes ära kurviäärse maja, mida viimati nägin umbes 1985 või, kui nüüd järele mõtlen, siis 1986, aga hiljem mitte, ning selle järgi meenutasin, et kohe selle taga pidi olema umbes 1978 nähtud ja sügava mulje jätnud kõrge teetamm, kus vanasti olid mõlemas servas triibulised teepostid; tänapäeval on seal muidugi plekist põrkepiirded ja ehitatakse tammi kõrvale eraldi rattateed. Külapoes käisin ja sain sealt tagasi münte, mida siinkandis eriti sageli ei näe (ma ikka vaatan, mis maade rahasid saan; kollektsioonist on paar münti puudu – peale Soome 1- ja 2-sendise, mida käibes üldse ei ole, ja väiksemate euroriikide harvemate müntide ei ole ma kunagi näinud nt Portugali 2-eurost). Külateedel sõitsin ja nägin, kuidas mõõgad olid taotud atradeks, st lennuvälja katteplekid pandud lugematuteks piireteks ja üheks kuuriks, ning teisiti kui olid näidanud mitu enne retke uuritud kaarti, oli katteplekkide allikaks olnud mahajäetud lennuvälja rada läbitav kogu pikkuses (1,7 km; kaartidel vahepeal katkes). Üht lennuvälja haldushoonet nägin (mis praegu on elamu), juhttorni varemeid nägin, aga Maa-ameti reljeefikaardil paistvat ruleerimisteed ei näinud – reljeefikaardi lidar läheb taimkattest läbi, see näitas, et lennuväljal on muust maastikust pisut erinev umbes 50 m laiune maandumisrada ja umbes 20 m laiune ruleerimisrada; maandumisraja asfalt paistis ja oli 10–30 m laiuselt ka pealeroomava taimestikuta, aga ruleerimisrada looduses ei paistnud. Huvitav, et maandumisraja asfalt oli pragunemata, mahajäetud teedel murrab taimestik läbi pragude asfaldist läbi, siin seda nagu ei olnud. Lõunapoolses otsas oli raja peal noor mets, lagedal oli ainult nii kilomeeter. Kapitaalteoses „Eesti sõjaajaloo teejuht” (kus koordinaadid on 10 cm täpsusega ja osutavad pisut valesti, aga sellest me praegu ei räägi) maakonna mahahäetud lennuväljad puuduvad. Tagasisõidul jäin kõva vastutuule kätte, rühkides 16 kilomeetrit (koos paari pildistus- ja kurevaatamis- ning kohati iga kümne minuti tagant hingetõmbamispausiga) ligi kaks tundi ja jõudes linna nii, et pangaesisele platsile keerasin 3 minutit enne kokkulepitud kohtumist kliendihalduriga.
Kuulsin maakonnaliini bussis pileti ostmisel veidrat väljendit „üks kakskümmend üks”, mida algul arvasin mingiks koodiks, mida bussijuht näpib masinasse ja siis tuleb õige pilet ja bussijuht ütleb õige hinna. Kaugbussid sõidavad sama vahet samuti (paarsada meetrit vähem, ei keera asulasse sisse) ja neil maksvat 4 €. Suur oli minu üllatus, kui hinnaks osutus olevatki 1.21 €. Buss mugav ja puhas ning linnast minekul sellise rahvakeelse meelelahutusega, et kahetsesin, et helisalvesti maha jäi, muidu teinuksin isikliku etnograafilise heliarhiivi jaoks savisaart. Nii et kodumaakonna detailse avastamise teed jalgrattaraadiusest väljaspool on nüüd avatud, sest kui on valida, kas viis tundi jalgrattasadulas ja järgmine päev jalad pakkus või tund viisteist minutit mugavas bussis ja 2 × 1,21 €, siis valin muidugi viimase.
Kaunid kuldse valgusega vaated ajastasin mobiilirakendusega Sun Surveyor (neid on parimate vaadete albumist ligi pool). Tegin edasi-tagasi reisi mõlemas suunas kodust külla.
Kasutasin esimest korda pudeliautomaati. See asub küll peaaegu sama kaugel kui prügimägi, millega seoses meenub see helde aeg, kui majas puudus prügivedu ja viisime kanalisatsiooni pandamatu prügi sinna ise kohale.
Surnuaial juhtusin kohale kellaajal, mil vanavanemate haualt üle aia paistev sõjas hukkunute monument oli just kuldses loojangupäikese vihus, ning tuli oodata ainult kümme minutit, mil päike keeraks veel natuke, nii et kuldne on ainult monument, mitte aed selle taga, mis vaatepilt püsis muidugi ainult mõne minuti.
Sain läbi „Pahateaduse” (st selle originaali Bad Science), kust sain teada, et teadusteemadest paroodia tegemisel (raamatu autori Ben Goldacre’i mõte) ei ole Eesti ajakirjandus sugugi üksi, IKH-taolisi teaduses üksnes kurioosumit nägevaid ajakirjanikke on paksult ja palju, eriti näiteks Briti jamalehes Daily Mail, millest kolmest Eesti päevalehest kaks lugusid otse tõlgivad, nii et lehetegemise vaeva kui vähe. Goldacre oletab ka põhjuse: üldajakirjandust teevad loodusteaduste kauged inimesed, kes teemast aru ei saa ja arvavad, et kui ei saa nemad, siis ei saa ka keegi teine, ja mis tundub neile veider, ongi nii. Kokku saab asjast paroodia. Ja siis suur hulk lihtsameelseid ajakirjanduse tarbijaid jääbki arvama, et asjavärk ongi nõnda, ja mis veel jubedam, et teadus ongi nõnda saamatu nagu näitab üldajakirjanduse kõverpeegel. Seevastu horoskoop, selgeltnägemine, loodusravi ja muu hookuspokus on piiratud vaimumaailmaga keskmisele ajakirjanikule palju mõistetavam ning tänu tema kauaaegsele vaevanägemisele mandunud lehetarbijale ka. Kusjuures, see nihe toimus alles hiljuti, mu tähelepaneku järgi 1990. aastatel – kui ajakirjandus hakkas end teadusuudistest kaugendama väljendiga, et „teadlased avastasid” üht või teist. Varem öeldi kirjutajast erinevat identiteedirühma rõhutamata, et „avastati”.
Käisin kooli kokkutulekul, kus ma varem käinud ei olnud (olen käinud kahel klassi kokkutulekul väga harvast neljast). Koolimaja keldrist pööninguni ja paljusid tundmatuid koolikaaslasi nägi, mulle õpetanud õpetajaid oli nagu kolm, kooliaegseid silmarõõme ei näinud, klassikaaslasi nägin nelja, muid tuttavaid koolikaaslasi umbes viit. Otsisime klassikaaslastega koolimaja pealt meieaegseid asju ning leidsime soopardi topise, kuugloobuse, paar tuttavat pilti ja raamatut ning füüsika ülesannete kogu ja Hergi Kariku „Keemia käsiraamatu”. Meieaegne saamatu füüsikaõpetaja õpetab nüüd mujal ja seepärast ilmselt on ülesannete kogus vähem „trükivigu” ning „lahendamatuid” ja „teile liiga raskeid” ülesandeid.
Nägin lähedalt radikavahetust, millele eelnes kilede põrandale kleepimine (maalriteip on tänapäeval hea, ei lähe enam kiududeks nagu muiste – või täpsemini: Eesti maalriteibituru on kvaliteetse teibiga vallutanud Tesa). Arvasin ekslikult, et vana radikas eraldatakse seina küljest vähemalt ketaslõikuriga, aga võta näpust, astus töömees seina ligi ja hops! vana radikas kaenlasse. Hambaarsti nägin ka, tal on uus abiline.
Tagasisõit ise oli aga teisest puust, nimelt reisijate mõnitamine Talina lennujaamas jätkub. Luban anda asjale ametliku käigu (ja seekord teen lubaduse ka teoks, nende ridade kirjutamise ajaks olen saanud ametiasutuselt ka vastuse, aga pole sisse vaadanud). Kummalgi korral lennujaamast laekunud vastused ilustaksid suurepäraselt rubriiki „Kabinetis sündinud”, sest näitavad selgesti, mis on lennujaama arvates lennujaama ülesanne: koorida reisijaid. Mitte reisijate liigutamine mittelennukist lennukisse; oo ei, oo ei. Lennujaama empaatiapuudega lapsturundajad ei ole osanud end mõelda reisijaks ega näha, mis mulje jääb Eestist lahkuvale reisijale – kellele „krrdi banaanivabariik, ma ütlen!”, kellele „raisk, siia ma enam tagasi ei tule!”. Seda, kuidas lennujaama seina- ja põrandapinna täidetus püüdlik-haledate reklaamide ja poodidega (ega vaba seinapinda Talina lennujaamas naljalt ei paista) aitab kaasa reisijate ühesuunalisele kiirendamisele, võiks uurida teaduslikult. Eks ka maailma muudes lennujaamades ole reklaami ja poode, aga mitte sellise ilmega, et „Sure, koer! Osta!! Muud valikut sul ei ole!!!” — Vastik, vastik, vastik. Tule järgmine kord või raudteega.
Lennuväljal paistab kõrvuti kaks Saksa lennuväe C-160 Transalli, nende taga Piaggio Avanti ja ees mingi roosat kõrbe-kaitsevärvi kaubalennuk, mille numbri alguses on binokli seletusel tähed TC. Arvan selle Türgiks (Türgi on NATO riik, noh) ja üks reisikaaslane märgib, et sellega tuuakse ilmselt „Türgi kaltsu”, sest parasjagu laaditakse parempoolsest luugist välja mingit suurt pundart. Alles nädal hiljem saan teada, et kuigi TC tõesti on Türgi, kuulub lennuk (numbri järgi Airbus A310-308F) hoopis firmale Saudi Airlines Cargo, mille koduleht firmal ühe A310 ka ütleb olevat.
Lennukisõit oli talutav, kuulasin vahelduseks kollektiivi Planeet eile ostetud heliteost „Ajamasin” (2012), mis kohati pärineks nagu mingilt SomaFM-i kanalilt, aga kuhu on lisatud maakeelsed vahetekstid, mille koolilapselikust lihtsusest aimdub teadmatus, et nii lihtne ajalooline kosmoselend ka ei olnud. Kuule maandumisel näiteks ei tähendanud pressure OK mitte õhurõhku, vaid kütusepaagi rõhku, mis esimesel, Apollo 11 maandumisel oli seisundis, et paak oli tühi, mootor töötas torudes oleval kütusejäägil ja kütust oleks veel jätkunud 16 sekundiks, siis pidanuks Armstrong vajutama suurt punast nuppu, Kuu-mooduli ülemine aste eraldunuks alumisest ja lennanuks orbiidile tagasi ning esimesena maandunuks Kuule võib-olla Apollo 12 ning inimkonna esimene teade teiselt taevakehalt olnuks hoopis Apollo 12 CMD Pete Conradi hüütud „Jiii-haaa!” Ja, kusjuures, selle tõenäosuseks pidas külmanärvine Armstrong ise 50%. Või siis võib-olla ei olnud jutt päris esimesest maandumisest, sest mainitakse fantastilist vaadet, mis hämarate mälestuste järgi öeldi alles Apollo 15 maandumisel*, kus vähe varem oli juhtunud imitaatoris arvestamata seik, et astronaudid nägid aknast mitte ainult otse ette, vaid teineteise aknast ka küljele, ning LMP näinud äkki CMD aknast enne maandumist, et maandumiskoha kõrval ulatub mägi nendest kõrgemale. See fantastilise vaate asi öeldi vist alles siis, kui ülemine luuk oli avatud ja Kuu-mooduli ülemise astme mootorikattele roninud ja poolest kerest saadik välja kõõluv CMD vaadet detailselt kirjeldanud, mis kuulus geoloogiaprogrammi ja mille järel taassurvestamiseks vajaliku hapniku pärast oli programmijuhtidega palju väänamist, nagu kirjutas Andrew Chaikin ja näitas sarja From the Earth to the Moon osa Galileo Was Right.
* Guugeldamine pakub:
- Apollo 11, kui läbitud on umbes kolmandik teed Maalt Kuule, nimetavad LMP Buzz Aldrin ja CMP Mike Collins fantastiliseks vaadet läbi sekstandi (ilmselt Maa poole, sest sinnapoole olid sel ajal aknad ja sekstant), ning Kuu-orbiidile jõudmise järel ütleb Aldrin [Kuu?] terminaatori (varjujoone) kohta very fantastic view;
- Apollo 12, LMP Al Bean ütleb tagasilennul pisut enne Maa atmosfääri sukeldumist ilmselt Maa kohta fantastic sight;
- Apollo 15, CMD David Scott ütleb Kuu-moodulis (LM) Kuult äralennul kergendusega fantastic sight selle kohta, kui vaatevälja ilmub juhtimis- ja teenindusmoodul (CSM) – sest vastasel juhul jääksid nad igaveseks Kuule;
- Apollo 16, LMP Charlie Duke ütleb Kuule astudes esimese sõnana Fantastic!, 5. päeval ütleb keegi (vbl CMP Thomas Mattingly), et kuulas makilt Berliozi „Fantastilist sümfooniat” ja vaade oli ka fantastiline.
Kui lennuk suurema ja vähema loksumise saatel maandub, paistab aknast, et ka vastuvõtva lennuvälja serva on pargitud üks Piaggio Avanti. Noh, muidu näeb seda väga omapärase välimusega propeller-ärilennukit nii korra aastas, täna aga lausa kaks korda.
Muidu läheb külaliste kohaletoomine suurema vaevata, lennujaamast päralesõidul magan ligi kaks tundi. Otse jaamast lähen registreerima keelekursusele, kus saan ette pool tundi varem ja pean kinnitama, et a) see, et ma saksa keelt nagu mõistan, ei tähenda, et mõistaksin kohalikku keelt (selle väärarvamuse on tekitanud, et sakslased mõistavad murret, mis sellega väga sarnaneb, aga vat mina olen rohkem nagu saksa kirjakeele peal ning juulikuine pikk nädalavahetus Šveitsis suurt ei elustanud šveitsi keele (schweizer Mundart) ehk tänapäeval alemanni keele mõistmise kunsti), ja b) ma võin ju aimata, mida mulle räägitakse, aga tahan ikkagi algajate kursusele. Sedasi saan astuma siis minagi esimese sammu lõimumise teel, mis siinkandi arvukate eestlaste seas ikka veel lausa erandlik on. Uksekäepide on asendis, et väljumiseks ust vasaku käega avades löön teise uksepoolse servaga sõrmenukid marraskile.
No comments:
Post a Comment