L, 2343. päev: puhkusele!

Tellisin eile takso interneti kaudu, lubati saata kinnitavad lühisõnumid. No seisan siis öösel maja ees, mõningase varuga muidugi, ja saan teate, et takso sõidab. Siis teise, et takso seisab maja ees. Et sel hetkel on majaesine hästi pime ja rahulik (muidu traageldavad seal autod ööpäev ringi), mõtlen, et assaraisk, jälle on nagu tavaliselt ja takso seisab kas valel aadressil või suisa vales asulas.

Siis tuleb selja tagant uksest noormees, lehvitab telefoni ja küsib, kas ma olen AV ja ootan taksot. Et tema ongi taksojuht ja elab ka samas majas! No seda ma siis olin maja ees selle taksofirma autot paar korda näinud parkimas. Nii et lõppkokkuvõttes olen bussipeatuses hakkamas ligi kolmveerand tundi enne bussi väljumist ja muidugi tuleb täna buss ette mitte pool tundi varem nagu eelmine kord, vaid ainult 5 minutit varem.

Ma tagantjärgi seda kirjutades nagu ei mäleta, et oleksin bussis maganud, mis tähendab, et olin ärkvel ja kuulasin muusikat, mis läks ajapikku pingutavaks, sest helisalvestil (mis on pisut väiksem ja kergem ning võtab vähem voolu kui lustikummut) on praegu ainult kaks plaati muusikat. Koop ja Joe Hisaishi, Joe Hisaishi ja Koop.

Varahommikuses lennujaamas on tubateatrina umbkeelne hispaaniakeelne proua ja tema algkoolilaps ning nende liiga raske käsipagas. Kui seisan turvakontrolli sabas, saadetakse nad seda panema äraantavasse pagasisse, misjärel nad proovivad uuesti, aga kuuldavasti jälle tulemuseta, sest kisa jätkub ja üha valjeneb. Muidugi võib-olla nad üldse ei tahagi lennukiga lennata.

Putkas on lennundusajalooajakirja FliegerRevue X uus number (see ilmub paar korda aastas) ja selles – mõningaste fantaasiasugemetega – artikkel futuristliku ilmega lennukist Ho 229 (ning teine, kuidas ehitatakse selle kaht lennukõlblikku koopiat). Fantaasiasugemed tähendavad viidet lennuki „radarivastasele viimistlusele”, mis asjalike ajaloouuringute andmetel oli hoopis tekkinud nõnda, et sõja lõpuks oli sõjaeelsed virnas kuivatatud puidu varud Saksamaal otsas või ära põlenud ja tuli kasutada kuivatis kuivatatud puitu, mis võis tollaes kuivatis kohati veidi söestuda, samas tugevusomadusi kaotamata. Lihtne. Lenduri töötingimusi kirjeldades on jäänud autoril silme vahele ka, et juhiruumil seinu ei olnud ja kummalgi pool oli käeulatuses möirgav Jumo 004 turboreaktiivmootor. Kui te ei ole oma kõrvaga kuulnud, mis häält teeb turboreaktiivmootor (praegu neid tsiviilkasutuses praktiliselt ei ole), siis olete jäänud paljust ilma. Laske vanematel jutustada, kuidas üle linna kostis, kuidas lennuväljal pandi lennukimootor käima, või kuidas strateegilise pommilennuki Tu-16 stardil vappus kogu Tartu. Reaktiivmootorite vanaisa Jumo 004 veojõud oli umbkaudu 900 kgf ehk umbkaudu 9 kN, need muiste kogu linna väristanud mootorid olid umbkaudu kümme korda kangemad – aga mitu kilomeetrit eemal.

Talinas kupatan lennujaamast kohe bussijaama, kus, kui kiiresti teeks, jõuaks ka kohe edasisõidu bussile, aga õnneks näen, mis on kirjutatud bussi küljele – selle firmaga veetis kogu bussitäis rahvast kunagi põlluservas kauni suveõhtuse poolteisttunni (mul oli kaasas emalt laenatud August Mälgu viie ajaloojutuga „Kadunud päike” (1943), mida ma kahel istmel lebaskledes lugesin, sellal kui bussijuht kangutas midagi mootoris, reisijad ümber bussi jalutasid ja üle vahekäigu istunud noorsand teepeenral kilekotist seeni suitsetas). Ootan pisut üle tunni, lugedes ja vaadates bussijaama sagimist. Ilm on suurepärane, päike särab pilvitus taevas. Mul on kaasas ka sügisjope, millega saab häda korral käia ka kümne miinuskraadiga (seda on tarvis alles tagasisõidu lõpus).