Posthelveetsilise depressiooni sündroomi piltteraapia jätkub. Nädalavahetusega on järg edenenud 543 pildi võrra. Piltide arv eriti vähenenud ei ole, sest ega ma raatsi! Sõidab näiteks mööda laev, ma teen sellest umbes seitse pilti, iga nurga alt vöörist ahtrini, näitamiseks läheb üks, aga kesse siis ülejäänuid ära viskab!
Mitme pildi efektsel radikaalsel pildilõikel on väga lihtne põhjus: ma ei viitsinud lagedal taeval paistvaid sensoriplekke eemaldada. Isegi kui te teate, mis juhtub sensorisodiga ja objektiivitolmuga väikese ava korral (nt säriaja pikendamiseks f/22 jõepiltidel), te kindlasti ei tea, mis juhtub plekkidega liitsäripiltidel, isegi kui nende üksikvõtted olid nõnda maheda avaga kui f/8. Plekk paistab muidugi alles valmis pildil suurel kuvaril, aga töötlemise ajal mitte (tänu läppari TFT-kuvari eripärale paistavad plekid paremini, kui vaadata pilti tavalisest palju madalamalt, st kallutada ekraani tahapoole). Rongiaknast võetud mäepiltidel on sedasi eemaldatud aknapeegeldused. Ühes kohas eemaldasin aknalt peegelduva näo, kuigi taevas mägede kohal kõrguva näoga pilt lööks laineid usuhullude seas.
Kuulasin eile piltide kõrvale 2007. varutud teknoplaate (mida ma kuulanud ei ole) ja tänaseks olen ära tundnud ühe kole tuttava tundunud viisikäigu: see oli videomeemis „Kuidas kassid kuulavad muusikat”. Teine tuttav viisikäik oli mingi Jaapani DJ plaadilt, mille kogumik on tööl.
* * *
Neljapäevane metsaskäik oli saadanast, sest esiteks kukkus kohe metsast tulles januse Šp moka otsast veekaussi ja uppus seal värske puuk ning teiseks on eile ja täna lebanud põrandal kolm (esikus üks, toas kaks) täisimenud puuki. Võehh...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment