K, 2358. päev: tööl ja tunnis

Tööl kaks koosolekut, kus üks vindub, sest kutsuja on kodus haige, ja teiselt naastes märkan toanumbri silte, mida läheb vaja peatse kolimise jaoks. Igaühele on määratud neli kasti ja et kastivirn on mul peaaegu ukse taga ja see on vähenenud viimastel päevadel ligi neli korda, võtan kasti pinnalaotuse endale minagi, sest äkki saab muidu otsa. Logistikateenistus hoiatas ka, et hakake pakkima juba enne kolimist.

No mõningaste ponnistustega saan kasti kokku (uhuh, parem ei mõtle, mida teevad minust väiksema tehnikaharidusega töökaaslased) ja kui uute toanumbrite plaani välja otsin, selgub ka, et mina pean kolima alles novembri keskel. No kasti ma enam lahti ei võta ja see seisab nüüd mul laua all. Hea hakata mõne nädala pärast heitma sinna raamatuid ja mappe.

Mappide koha pealt on mul kavas kappi kõvasti tühjendada. Esimestel aastatel printisin kõik välja ja mapitasin, aga et neid aastatega vaja ei läinud, siis lõpetasin selle ja ebahuvitavad prindid võib rahus hävitada, kui saabub ka tellitud turvaline vanapaberitünn. (See nähtavasti saabub alles pärast pakkimist, mis tähendab, et on võimalik, et inimeste vajalikud asjad on kenasti kastidesse pakitud, aga ebavajalikud paberivirnad kõrguvad, kus juhtub.) Esimese tarbetu patakaga mööda maja jalutades ma tünni enam sealt ei leia, kus see ükspäev oli, aga see-eest näen veel kolme kahemeetrist kastipinnalaotuste virna. Nii et kuuldused kastide otsasaamisest ei vasta tegelikkusele.

Õhtul töölt keeletundi minnes lipsan läbi raamatupoest, et saada õpik. Saan, peale selle ka telliskivi mõõdu ja kaaluga prantsuskeelse pildiraamatu lindudest (loodan saada sealt pildilist inspiratsiooni eelseisva fotoseminari jaoks 26. skp linnupargis). Tundi jõuan 1-minutise hilinemisega, aga tihedalt õpetaja kannul.

Teine tund on, meenutagem. Jõuame sugude ja artikliteni, mis mõistagi põhjustab põhjaliku segaduse. Mis mul viga, ma rühma mitmekümnest inimesest ainus, kellel aimu saksa keelest, mis siiamaani käib samade põhimõtete järgi. Palliloopimises täna aga mu kaval taktika kukub läbi, sest palliomanik on ilmselt nii kindlalt otsustanud palli minu poole visata, et ootab, kuni ma lae uurimise valmis saan ja lõpuks tema poole vaatan.

Linnupildiraamatus on pilte ainult pool ja vasakul leheküljel on vastas oleva linnuliigi kohta jutt. Asjalik jutt näib olevat, näiteks mustvarese kohta ütleb, et istuge vaikselt ja jälgige ning igav teil ei hakka, ning haki kohta, et vaadake hakki võimalikult lähedalt, et näeksite ta sulgede ja iirise varjundeid. Liiginimetused on kenasti liigini välja (mitte üldnimetusena) ja ladina nimetused juures – näiteks kui prantslane ütleb merle, siis mõtleb ta musträstast, kes on Prantsusmaal tavalisim rästas, aga musträsta kui konkreetse liigi (Turdus merula) prantsuse nimetus on merle noir ja taksonoomia mõistes tähendab merle rästast (Turdus spp.) üldse.

T, 2357. päev: \d{4}\.\saasta\s\d{1,2}\.

Pealkirja regulaaravaldisega saab otsida läti kuupäevi – neli numbrit, punkt, tühik, sõna „aasta”, tühik, üks või kaks numbrit, punkt. Subjektiivse mulje järgi sagenes eesti kirjakeeles läti kuupäevavorming („AAAA. aasta P. kkk”) plahvatuslikult umbes kaks aastat tagasi. Mis siis küll juhtus? Kuidas see sattus ajakirjandusse? Kas eesti Vikipeedia kaasabil?

Objektiivse seletuse annaks ainult uuring, aga selleks on vaja uut materjali koguda korpusse, mille koostamispõhimõtteid ma veel ei tea. Koguda tuleb esinduslik valim, aga mis on esinduslik  (parasjagu, aga nii, et näitaks õigesti), seda ma korpuse kohta ei tea. Tuleb uurida, näiteks siit.

E, 2356. päev: esimene koolipäev

Algab ka minu koolitee riiklikus keelekoolis. Nagu ikka, jäävadki inimesed istuma sinna, kus esimeses tunnis oli ruumi.

Esimene lillepott sajab aknalaualt klassipõrandale juba kuus minutit enne tunni algust.

Õpetaja laual on pahaendeline pall, mis tunni lõpupoole ka lendama hakkab. Leian, et kui ma palliomaniku poole ei vaata, siis ma palli ka ei saa. Lihtne.

P, 2355. päev: sügis

Pikk jalutuskäik metsas algul mööda metsateed, kus kunagi ei ole käinud mina, siis mööda teist teed, kus kunagi ei ole käinud E. Kuuleme padrikus kedagi oksi pragistamas, näeme kõrges rohus hüppavat rebast ja peaaegu jääme maastikurataste alla. Tee ääres kasvab mitmesuguseid vähem ja rohkem kärbseseenetaolisi seeni (mitmel on kübaral täpid ja jala ümber rõngas).

Vallakeskuses on kohalik Oktoberfest, aga kes sinna minna viitsib, eks ju.

L, 2354. päev: tagasi tavalistesse rööbastesse

Külalised lahkuvad. Võõrustaja olemine ei ole nähtavasti üldse seotud sellega, kes külas on, kui külalised on kohal 11 päeva ja korter viie täiskasvanu sügiseseks majutamiseks projekteeritud ei ole. (Inimene eritab veeauru kopsude ja naha kaudu 3 g/h, mis kondenseerub külmale aknaklaasile ja välisseinale, not nice, hommikuks voolab ojadena.) Täna saan lõpuks ometi heita normaalsesse voodisse, kus pole olnud 15 ööd!

Linnas söömas.

R, 2353. päev: pange see endale

Toimetan väga rasket teksti, kus esimesed iksteist lehekülge on kõik enam-vähem korras, aga siis äkki on stiilifopaa „laias laastus”. (No teate, võtke see „lai laast” ja minugipoolest pange see endale õige ... .) See avab toimetajasilmad veel suuremale hoolikusele ja ennäe, peagi on asja asemel, mille kohta arst ütleks „soliidtuumor”, sihuke puterdis, et naeran kõva häälega (aga mis seal oli, seda ma siia ei kirjuta, muidu autor või tema keeletoimetaja guugeldab ja leiab ja arvab, et kõlbabki nii öelda; ütleme, et ta oli kirjutanud iga sõna „ilusaks eesti sõnaks”, kuigi esimene ei olnud „tahke”, vaid meenutas igiammust Eesti Reklaamfilmi reklaami, kus lõbutsejaid noomis Lia Laats ja talle vastas Vello Viisimaa – guugeldada ei ole mõtet, sest see reklaamfilm säilinud ei ole; see oli õnneks enne „Kivinõida”, mille nimiroll pani Vello Viisimaa tõsiseltvõetavusele raske põõna). Paljude aastate toimetuskogemus ütleb, et teksti tõlkija on olnud asjatundlik, aga siis on hakanud lihtsamates kohtades (kus ta ekslikult arvas aru saavat) möllama enda ületalve pidamist õigustada tahtev keeletoimetaja, on muutnud teemast mittekõigevähimatki teades asju „ilusasse eesti keelde” ega ole pärast kätetööd asjatundlikule tõlkijale näidanud. Seda tõestab suutmatus kirjutada „riskivähendusmeedet” ühe sõnana (kas selle kolmeks sõnaks kirjutamine on ka kellegi mõttehiiglase vaieldamatu käsk?) ja veel ilmekamalt „ennetamise” muutmine „vältimiseks”, mis asendus* meditsiinitekstis kuulutab tegelikult: „Mind ei huvita sittagi, mis te isekeskis seal meditsiinis räägite, aga meie juhmid stiilitundetud toimetajad ei mõista, et eri keelekastususes öeldakse asju eri moodi, ja seetõttu teame kindlalt, et „alati” on „õige” „vältima”.” — Nado skazat’ „kauplusse”, nu vot.

* Et asi oleks veel segasem, räägitakse meditsiinis ka vältimisest, aga siis on see rohkem nagu passiivne: kuidas vältida köha (st kuidas erilisi võtteid kasutamata teha nii, et köha ei saa), kuidas vältida nakkushaigust (st hoidke nakatunust eemale). Ennetamine on seevastu rohkem nagu aktiivne: midagi tehakse aktiivselt, et midagi teist ei juhtuks. Sama ka õiguskaitses.

* * *

Ekskursioon uutes ruumides. Lift on õige moodne, sees korrusenuppe ei ole. See-eest on kolimiseks polsterdatud põranda ja seintega B-liftis taga- ja C-liftis vasakule seinapolstrile sirgeldatud sama märk, mille Onu Bella laulu „Koolis on vahva” minategelane joonistas õpsitoa uksele ja mida nimetas väikseks porgandiks ning mille juhuslikult tekitas Marsi pinna tolmu uusim siia-sinna sõitnud marsikulgur.

Igaüks huvitub enim ikka enda uuest töötoast. Peale toa näen ära ka uue toanaabri ja ka tema pereliikmed, kes on ekskursioonil kaasas. Minnes nägin, et elukohaasumist otse saabuv maantee on rattateeta, kõnniteeta ja teepeenrata, aga põrkepiiretega ning seega saaks jala või rattaga hakata käima eemalt rattatee kaudu, koos mõningase ekslemisega pisitänavatel ja läbi hoovi, mille läbisõidetavus paistab ainult kohapeal. Nali selles, et eks vaatasin tagasisõidul kella ja kesklinnast läbisõit kestab sama kaua, kui kestaks jala minek. Võib-olla saaks minna ja tulla eri teid pidi, hommikul jala mäkke, õhtul vabajooksuga mäest alla.

N, 2352. päev: uude maailma minek

Laenan riiulist bussilugemiseks raamatu Essential Programming for Linguists, et mida see räägib regulaaravaldiste kirjutamisest, mida eile koolitusel mainiti ja mida saan akadeemilisel eesmärgil kasutada AntConcis. AntConci abitekstid ja internet üldse on regulaaravaldiste kirjutamisest kole kidakeelsed (või selline mulje jäi, kui AntConciga tutvusin ja tahtsin teada, mida tähendab selle funktsioon regex search). E hoiatab, et raamat räägib ainult Perlist, aga loodan saada asjast mingi põhimõttelise ülevaate. (Ette rutates öeldagu, et kirjeldatud põhimõtted AntConcis töötavad ja sellega leitu on väga huvitav.)

K, 2351. päev: vuntsid ja [tsenseeritud]

Mopeedijuht, visiiriga kiiver, nina all visiiril laiu kondensaadivihk nagu hiiglaslikud valged vuntsid

Koolitusel jõuavad meie usinad tarkvarakatsetajad nii peente küsimusteni, et tarkvarakoolitajal jääb üle vastata ainult „mäh?” Toimub ka muljetavaldav dialoog, mis pärast tsenseerimist on selline:

X: [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei tööta.
Y: [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]!
X: Meil oli üks kunde, kelle [tsenseeritud] [tsenseeritud], aga [tsenseeritud] ikka [tsenseeritud].
Y: Võib-olla [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei olnud [tsenseeritud]!
X (peab väikse pausi): Ma arvan, et [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei ole [tsenseeritud]. (Kõik ahhetavad.)

T, 2350. päev: elu nagu ooper

Külalised lähevad täna kell 6.40 rongiga päevareisile, mis tähendab, et mitme inimese edasi-tagasi kõndimine ja kuuldavuse mõttes teatraalne sosistamine* algab umbes poole viiest.

* Kas ma seda olen ikka maininud, kuidas muiste juhtus olema kuuri najal redel, ronisime kuuri katusele, et imetleda sealt ebaharilikku vaadet, ja meid märkas ooperilaulja, kes koolitatud häälel 50 m kauguselt täiesti tavalise kõnevaljusega küsis, mis me kuuri katusel teeme?

Respectful Insolence ütleb tänases loos mõttetera, mis peaks olema kõigil meediatarbijail (eriti neil, kes ammutavad teadusuudiseid üldajakirjandusest) kirjutatud suurte punaste tähtedega seina peale: kui pealkirja lõpus on küsimärk (nt uudis „Läbini looduslik vähiravim leitud?”), on vastus peaaegu alati „ei ole”.

IT-koolitus, kus selgub lihtne asi, kuidas saada projektoripilti suuremaks: jätke nuppude sorkimine, projektorit tuleb üksnes sikutada ekraanist kaugemale. Istun esimeses reas, koolitaja paistab üle kuvari silmanurgast sarnanevat ühele kaugele tuttavale, aga kuidas ma eksliku mulje hajutamiseks talle muudkui otsa vahiksin? Ka ei viitsi ma kilde konspekteerida, kuigi mõni on märkimisväärne (ikka juhtub, kui kõik räägivad võõrkeeles) ja mõni osaline tõsiselt püüab saada ettekandja itsitama.

E, 2349. päev: bei Gefahr Schnabel einschlagen

Moraal: lugege silte hoolega, isegi esmaspäeva hommiku tipptunniaegses bussis!

P, 2348. päev: kuuldused on jälle liialdatud

Jalutuskäik vallamaja juures pargis.

Laheneb eile tekkinud mure, et fotokas hakkab otsi andma. Nimelt eile linnupargis olin hakanud täheldama, et kui muidu välgatab teravustamisel pildiotsikus autofookuse selle anduri tuli (või välgatavad mitme anduri omad), mille järgi pilt teravustatakse, siis enam seda ei toimu, v.a kui kasutada andureid ükshaaval. Noh, alati ei saa ainult üht andurit kasutada ja pildistamisel on üldiselt kasulik teada, mille järgi tahab fotokas teravustada (näiteks kas esiplaani rohu või tagaplaani haigru järgi). Proovisin igasugu resettimise nippe, küll lülitades välja ja sisse, küll eemaldades aku ja objektiivi ja peaaegu isegi püsimälu toitepatarei. Mõlgutasin mõtteid, et äkki peaks uuendama fotoka püsivara, mis üldiselt on suur kepp ja kama ning ei garanteeri soodsat tulemust.

Aga täna juhtusin tegema liitsäripildi jaoks 3-võttelise seeria, mille seadistused on salvestatud fotoka 3. seadistusmällu, ning märkasin, et andurid sähvatasid nagu vaja, aga üheski normaalprogrammis (P, Av, Tv, M) mitte. Lülitasin mitu korda edasi-tagasi – C3-s on, normaalprogrammides ei ole. Seega asusin võrdlema, mida siis on salvestatud seadistutes teisiti kui normaalprogrammides, – ja üles leidsin. Fotokal on nimelt kolm autofookuse režiimi – one shot: teravustab ja kuni pildistamiseni midagi rohkem ei tee (hea staatiliste vaadete jaoks); AF servo: teravustab ja hoiab kuni pildistamiseni pildi teravana, kui selles midagi liigub (kusjuures mingil määral kompenseerib ka muutumise ajal, mil peegel on üleval ja AF-andurid pilti enam ei näe, aga katik ei ole veel avanenud); ning AI servo, mis automaatselt valib nende kahe vahel. Tavaliselt kasutan esimest ja kolmandat, aga nüüd linnuetenduse jaoks olin lülitanud sisse AF servo, et vähendada uduseid linde teravate põõsaste taustal. Noh selgus, et AF servo ajal andurid ei vilgu. Tagantjärgi on ikka väga lihtne!

L, 2347. päev: linnupargis

Külalistele on öeldud, et ärkamine on kell 6.30 ja välja läheme kell 7.30. Külalised on täies rõivis esikus valmis kell 6.55, mistõttu jõuame 8.20 rongile klassikaliselt 50 minutit varem.

Udu on paks ja varjab kõiki vaateid.

Saab teada, et kui väikelinnal on kaks taksofirmat, siis tähendab see mitte kaht taksofirmat, vaid kaht taksot sõitvat linnaelanikku, kellest laupäeva hommikul on ühel telefon välja lülitatud ning teine on parajasti sõidus. Ja kui aja parajaks tegemiseks vaikselt vajalikus suunas astuma hakata, jõuab enne ise jala kohale.

Saab teada, et kivikakk on Einstein ja kassikakk Förbi. Kivikakku antakse käe peal hoida kõigile. Valgepea-merikotkas enam objektiivi peale ei ehmata nagu esimene kord ning on madallennu oskusi üle inimeste tugevasti täiustanud. Ikka selline madallend, mis garanteerib uue soengu või annab hoosulega mööda nina. Saab teada, et öökullid keeravad pead seepärast, et nad suuri hämarasilmi pöörata ei saa, ja et Saksamaa vapil olevat Euroopa merikotkas. Olin varem arvanud, et kalju- ehk maakotkas (merikotkal on saba valge). Või noh, üldine heraldikakotkas on vist üldse täpsema liigimääratluseta.

Tagasisõidul näeme Äratuskella jaamas liiprite vahel peesitamas paljusid sisalikke.

R, 2346. päev: reede

Ah, juba ongi reede ja algab nädalavahetus.

N, 2345. päev: oluline kirjandusviide

Pärast puhkust esimesel tööpäeval kohe vaja kirjutada tagasiside kuubis (kordamisküsimus tudengitele: millal kaotab tagasiside mõtte?) kellelegi, kellest teab ainult nii palju, et ta on nii ebapädev, et ei saa aru, et on ebapädev. (Seda käsitlenud psühholoogiauuringu klassikalist teaduspublikatsiooni viitab teos Goldacre, Ben, Bad Science, lk 284 (e k „Pahateadus”), viide ise on Kruger J, Dunning D, Unskilled and unaware of it: how difficulties in recognizing one’s own incompetence lead to inflated self-assessments, J Pers Soc Psych (1999); 77; 6: 121–34 ning artikkel ise on guugeldatav ja nt siin (pdf). Lugege, lugege, see on väga huvitav. Eesti tõlketurule kohandatuna seletab see ka, kuidas on võimalik mitu aastat tagasi suures Eesti tõlketuru uuringus täheldatu, et kõik (kordan: kõik) uuritud üle 30 Eesti tõlkefirma väitsid enda eeliseks keskmisest parema kvaliteedi.)

Karta on, et tulemas on ka tagasiside⁴, kus on sõnade „õigesti” ja „valesti” täpsustavad määratlused („sedasi, nagu kirjutasime meie” ja „sedasi, nagu kirjutasite teie”), ning selle peale läheb ka aega veel kord raiskav tagasiside⁵, kus on viited nt ÕSile ja muudele keelehooldeüllitistele, ning hiljemalt siis võiks keegi teha asjast järeldused. Vaadake, meil on sihuke põhimõte, et seda, mida me objektiivselt tõestada ei suuda, me tagasisidesse ei kirjutagi, mis tähendab, et vaidluse jätkudes tuleb see tõestus varem või hiljem lagedale ja millegi üle enam vaielda ei ole. Seega ei tasu aega raisata.

Kokkuvõttes on nõnda väsitav, et juba poole kolmest heidaksin unele. Sõrmed on kah uimased, ega ma puhkuse ajal harjutanud.

Selgub, et ei ole hea bussis kuulata „Kreisiraadio” audioraamatut (no oli raamatupoes „Kreisiraadio” mingi vana duubelplaat riiulis „Audioraamatud”). Inimesed vaatavad imelikult.

Kirjutab vallavalitsus ja teatab, et ma olevat maksnud koeramaksu liiga palju. Pean vastama, et maksin kahe eest.

Õhtul plaaditäis mister Beani. Št. ründab mr Beani karu, nii et kuvar (12 kg) kõigub.

K, 2344. päev: külalistega linna peal

Vaba päev, mille olin kavalasti jätnud puhkuse otsa, et siis tuleb puhkusejärgsel esimesel töönädalal ainult kaks tööpäeva. Käime külalistega linnas ja sõidame ringi ja pärast käime kohvikus einestamas, kus kõigepealt juhtub tellimisel koletu keelte segiajamine (aga mis täpselt, seda lubasin siia mitte panna) ja teiseks läheb allatulekul vähem kui minuti jooksul lift katki: sõidab üks seltskond alla, tuleb lift üles, läheb rikki, meie ülejäänud ootame halliks, aga lifti asemel tuleb juhataja, kes nähtavasti käib treppi mööda kogu maja läbi ja räägib inimestele, et ärge oodake, lift on katki.

T, tagasisõit

Puhkus kodumail oli lühike, aga sisukas.

Mul oli suur au olla üks viimastest, kes kõndis maakonna tähtsaima huviväärsuse juurdepääsuteel, mis rajati 1970. aastate lõpus topograafilistest takistustest üle lihtsal põhjusel, et ehitusmasinad ei saanud takistustest läbi (mille kohta vanaisa rääkis, kuidas tema töökoht tegi huviväärsuse õuel heina ning heinakoormaga veoauto jäi takistusse kogu kõrguses ja laiuses kinni nagu tropp). Käisin pühapäeva õhtul jalutamas, kõndisin sealt üle (sest tahtsin lähedalt näha, kuidas on edenenud huviväärsuse seal nurgas mullatööd, ja teha kunstilise pildi loojangukullas säravast ekskavaatorist); esmaspäeva lõuna paiku sõitsin mööda ja mis ma näen: just eile pildistatud ekskavaator möllab ja kaevab just sama teed minema! Seega olen üks viimaseid, kes sellel juurdepääsuteel on kõndinud, mis minu huvi asjaomase huviväärsuse vastu arvestades on mu jaoks samalaadse tähendusega nagu see, et esimene lapp Saksamaast, mida oma silmaga juhtusin [lennukiaknast] nägema, oli kosmoselennu häll Peenemünde.

Tegin kaks avastusretke kodumaakonnas, ühe jalgrattal, teise mitte. Jalgratta eelis on teatavasti, et saab kinni pidada nii sageli, kui vaja või viitsib, ja pildistada teeäärseid vaateid. Sookurgi nägin palju ja ronka nägin ning imekauneid metsateid nägin ka (viimaste kõrval kruusasel metsamaanteel segaselt tihedat krusaliiklust samuti, neil oli seal kuskil vist üks killustikukarjäär). Ühes kohas sain äkilise déjà vu, tundes ära kurviäärse maja, mida viimati nägin umbes 1985 või, kui nüüd järele mõtlen, siis 1986, aga hiljem mitte, ning selle järgi meenutasin, et kohe selle taga pidi olema umbes 1978 nähtud ja sügava mulje jätnud kõrge teetamm, kus vanasti olid mõlemas servas triibulised teepostid; tänapäeval on seal muidugi plekist põrkepiirded ja ehitatakse tammi kõrvale eraldi rattateed. Külapoes käisin ja sain sealt tagasi münte, mida siinkandis eriti sageli ei näe (ma ikka vaatan, mis maade rahasid saan; kollektsioonist on paar münti puudu – peale Soome 1- ja 2-sendise, mida käibes üldse ei ole, ja väiksemate euroriikide harvemate müntide ei ole ma kunagi näinud nt Portugali 2-eurost). Külateedel sõitsin ja nägin, kuidas mõõgad olid taotud atradeks, st lennuvälja katteplekid pandud lugematuteks piireteks ja üheks kuuriks, ning teisiti kui olid näidanud mitu enne retke uuritud kaarti, oli katteplekkide allikaks olnud mahajäetud lennuvälja rada läbitav kogu pikkuses (1,7 km; kaartidel vahepeal katkes). Üht lennuvälja haldushoonet nägin (mis praegu on elamu), juhttorni varemeid nägin, aga Maa-ameti reljeefikaardil paistvat ruleerimisteed ei näinud – reljeefikaardi lidar läheb taimkattest läbi, see näitas, et lennuväljal on muust maastikust pisut erinev umbes 50 m laiune maandumisrada ja umbes 20 m laiune ruleerimisrada; maandumisraja asfalt paistis ja oli 10–30 m laiuselt ka pealeroomava taimestikuta, aga ruleerimisrada looduses ei paistnud. Huvitav, et maandumisraja asfalt oli pragunemata, mahajäetud teedel murrab taimestik läbi pragude asfaldist läbi, siin seda nagu ei olnud. Lõunapoolses otsas oli raja peal noor mets, lagedal oli ainult nii kilomeeter. Kapitaalteoses „Eesti sõjaajaloo teejuht” (kus koordinaadid on 10 cm täpsusega ja osutavad pisut valesti, aga sellest me praegu ei räägi) maakonna mahahäetud lennuväljad puuduvad. Tagasisõidul jäin kõva vastutuule kätte, rühkides 16 kilomeetrit (koos paari pildistus- ja kurevaatamis- ning kohati iga kümne minuti tagant hingetõmbamispausiga) ligi kaks tundi ja jõudes linna nii, et pangaesisele platsile keerasin 3 minutit enne kokkulepitud kohtumist kliendihalduriga.

Kuulsin maakonnaliini bussis pileti ostmisel veidrat väljendit „üks kakskümmend üks”, mida algul arvasin mingiks koodiks, mida bussijuht näpib masinasse ja siis tuleb õige pilet ja bussijuht ütleb õige hinna. Kaugbussid sõidavad sama vahet samuti (paarsada meetrit vähem, ei keera asulasse sisse) ja neil maksvat 4 €. Suur oli minu üllatus, kui hinnaks osutus olevatki 1.21 €. Buss mugav ja puhas ning linnast minekul sellise rahvakeelse meelelahutusega, et kahetsesin, et helisalvesti maha jäi, muidu teinuksin isikliku etnograafilise heliarhiivi jaoks savisaart. Nii et kodumaakonna detailse avastamise teed jalgrattaraadiusest väljaspool on nüüd avatud, sest kui on valida, kas viis tundi jalgrattasadulas ja järgmine päev jalad pakkus või tund viisteist minutit mugavas bussis ja 2 × 1,21 €, siis valin muidugi viimase.

Kaunid kuldse valgusega vaated ajastasin mobiilirakendusega Sun Surveyor (neid on parimate vaadete albumist ligi pool). Tegin edasi-tagasi reisi mõlemas suunas kodust külla.

Kasutasin esimest korda pudeliautomaati. See asub küll peaaegu sama kaugel kui prügimägi, millega seoses meenub see helde aeg, kui majas puudus prügivedu ja viisime kanalisatsiooni pandamatu prügi sinna ise kohale.

Surnuaial juhtusin kohale kellaajal, mil vanavanemate haualt üle aia paistev sõjas hukkunute monument oli just kuldses loojangupäikese vihus, ning tuli oodata ainult kümme minutit, mil päike keeraks veel natuke, nii et kuldne on ainult monument, mitte aed selle taga, mis vaatepilt püsis muidugi ainult mõne minuti.

Sain läbi „Pahateaduse” (st selle originaali Bad Science), kust sain teada, et teadusteemadest paroodia tegemisel (raamatu autori Ben Goldacre’i mõte) ei ole Eesti ajakirjandus sugugi üksi, IKH-taolisi teaduses üksnes kurioosumit nägevaid ajakirjanikke on paksult ja palju, eriti näiteks Briti jamalehes Daily Mail, millest kolmest Eesti päevalehest kaks lugusid otse tõlgivad, nii et lehetegemise vaeva kui vähe. Goldacre oletab ka põhjuse: üldajakirjandust teevad loodusteaduste kauged inimesed, kes teemast aru ei saa ja arvavad, et kui ei saa nemad, siis ei saa ka keegi teine, ja mis tundub neile veider, ongi nii. Kokku saab asjast paroodia. Ja siis suur hulk lihtsameelseid ajakirjanduse tarbijaid jääbki arvama, et asjavärk ongi nõnda, ja mis veel jubedam, et teadus ongi nõnda saamatu nagu näitab üldajakirjanduse kõverpeegel. Seevastu horoskoop, selgeltnägemine, loodusravi ja muu hookuspokus on piiratud vaimumaailmaga keskmisele ajakirjanikule palju mõistetavam ning tänu tema kauaaegsele vaevanägemisele mandunud lehetarbijale ka. Kusjuures, see nihe toimus alles hiljuti, mu tähelepaneku järgi 1990. aastatel – kui ajakirjandus hakkas end teadusuudistest kaugendama väljendiga, et „teadlased avastasid” üht või teist. Varem öeldi kirjutajast erinevat identiteedirühma rõhutamata, et „avastati”.

Käisin kooli kokkutulekul, kus ma varem käinud ei olnud (olen käinud kahel klassi kokkutulekul väga harvast neljast). Koolimaja keldrist pööninguni ja paljusid tundmatuid koolikaaslasi nägi, mulle õpetanud õpetajaid oli nagu kolm, kooliaegseid silmarõõme ei näinud, klassikaaslasi nägin nelja, muid tuttavaid koolikaaslasi umbes viit. Otsisime klassikaaslastega koolimaja pealt meieaegseid asju ning leidsime soopardi topise, kuugloobuse, paar tuttavat pilti ja raamatut ning füüsika ülesannete kogu ja Hergi Kariku „Keemia käsiraamatu”. Meieaegne saamatu füüsikaõpetaja õpetab nüüd mujal ja seepärast ilmselt on ülesannete kogus vähem „trükivigu” ning „lahendamatuid” ja „teile liiga raskeid” ülesandeid.

Nägin lähedalt radikavahetust, millele eelnes kilede põrandale kleepimine (maalriteip on tänapäeval hea, ei lähe enam kiududeks nagu muiste – või täpsemini: Eesti maalriteibituru on kvaliteetse teibiga vallutanud Tesa). Arvasin ekslikult, et vana radikas eraldatakse seina küljest vähemalt ketaslõikuriga, aga võta näpust, astus töömees seina ligi ja hops! vana radikas kaenlasse. Hambaarsti nägin ka, tal on uus abiline.

Tagasisõit ise oli aga teisest puust, nimelt reisijate mõnitamine Talina lennujaamas jätkub. Luban anda asjale ametliku käigu (ja seekord teen lubaduse ka teoks, nende ridade kirjutamise ajaks olen saanud ametiasutuselt ka vastuse, aga pole sisse vaadanud). Kummalgi korral lennujaamast laekunud vastused ilustaksid suurepäraselt rubriiki „Kabinetis sündinud”, sest näitavad selgesti, mis on lennujaama arvates lennujaama ülesanne: koorida reisijaid. Mitte reisijate liigutamine mittelennukist lennukisse; oo ei, oo ei. Lennujaama empaatiapuudega lapsturundajad ei ole osanud end mõelda reisijaks ega näha, mis mulje jääb Eestist lahkuvale reisijale – kellele „krrdi banaanivabariik, ma ütlen!”, kellele „raisk, siia ma enam tagasi ei tule!”. Seda, kuidas lennujaama seina- ja põrandapinna täidetus püüdlik-haledate reklaamide ja poodidega (ega vaba seinapinda Talina lennujaamas naljalt ei paista) aitab kaasa reisijate ühesuunalisele kiirendamisele, võiks uurida teaduslikult. Eks ka maailma muudes lennujaamades ole reklaami ja poode, aga mitte sellise ilmega, et „Sure, koer! Osta!! Muud valikut sul ei ole!!!” — Vastik, vastik, vastik. Tule järgmine kord või raudteega.

Lennuväljal paistab kõrvuti kaks Saksa lennuväe C-160 Transalli, nende taga Piaggio Avanti ja ees mingi roosat kõrbe-kaitsevärvi kaubalennuk, mille numbri alguses on binokli seletusel tähed TC. Arvan selle Türgiks (Türgi on NATO riik, noh) ja üks reisikaaslane märgib, et sellega tuuakse ilmselt „Türgi kaltsu”, sest parasjagu laaditakse parempoolsest luugist välja mingit suurt pundart. Alles nädal hiljem saan teada, et kuigi TC tõesti on Türgi, kuulub lennuk (numbri järgi Airbus A310-308F) hoopis firmale Saudi Airlines Cargo, mille koduleht firmal ühe A310 ka ütleb olevat.

Lennukisõit oli talutav, kuulasin vahelduseks kollektiivi Planeet eile ostetud heliteost „Ajamasin” (2012), mis kohati pärineks nagu mingilt SomaFM-i kanalilt, aga kuhu on lisatud maakeelsed vahetekstid, mille koolilapselikust lihtsusest aimdub teadmatus, et nii lihtne ajalooline kosmoselend ka ei olnud. Kuule maandumisel näiteks ei tähendanud pressure OK mitte õhurõhku, vaid kütusepaagi rõhku, mis esimesel, Apollo 11 maandumisel oli seisundis, et paak oli tühi, mootor töötas torudes oleval kütusejäägil ja kütust oleks veel jätkunud 16 sekundiks, siis pidanuks Armstrong vajutama suurt punast nuppu, Kuu-mooduli ülemine aste eraldunuks alumisest ja lennanuks orbiidile tagasi ning esimesena maandunuks Kuule võib-olla Apollo 12 ning inimkonna esimene teade teiselt taevakehalt olnuks hoopis Apollo 12 CMD Pete Conradi hüütud „Jiii-haaa!” Ja, kusjuures, selle tõenäosuseks pidas külmanärvine Armstrong ise 50%. Või siis võib-olla ei olnud jutt päris esimesest maandumisest, sest mainitakse fantastilist vaadet, mis hämarate mälestuste järgi öeldi alles Apollo 15 maandumisel*, kus vähe varem oli juhtunud imitaatoris arvestamata seik, et astronaudid nägid aknast mitte ainult otse ette, vaid teineteise aknast ka küljele, ning LMP näinud äkki CMD aknast enne maandumist, et maandumiskoha kõrval ulatub mägi nendest kõrgemale. See fantastilise vaate asi öeldi vist alles siis, kui ülemine luuk oli avatud ja Kuu-mooduli ülemise astme mootorikattele roninud ja poolest kerest saadik välja kõõluv CMD vaadet detailselt kirjeldanud, mis kuulus geoloogiaprogrammi ja mille järel taassurvestamiseks vajaliku hapniku pärast oli programmijuhtidega palju väänamist, nagu kirjutas Andrew Chaikin ja näitas sarja From the Earth to the Moon osa Galileo Was Right.

* Guugeldamine pakub:

• Apollo 11, kui läbitud on umbes kolmandik teed Maalt Kuule, nimetavad LMP Buzz Aldrin ja CMP Mike Collins fantastiliseks vaadet läbi sekstandi (ilmselt Maa poole, sest sinnapoole olid sel ajal aknad ja sekstant), ning Kuu-orbiidile jõudmise järel ütleb Aldrin [Kuu?] terminaatori (varjujoone) kohta very fantastic view;
• Apollo 12, LMP Al Bean ütleb tagasilennul pisut enne Maa atmosfääri sukeldumist ilmselt Maa kohta fantastic sight;
• Apollo 15, CMD David Scott ütleb Kuu-moodulis (LM) Kuult äralennul kergendusega fantastic sight selle kohta, kui vaatevälja ilmub juhtimis- ja teenindusmoodul (CSM) – sest vastasel juhul jääksid nad igaveseks Kuule; 
• Apollo 16, LMP Charlie Duke ütleb Kuule astudes esimese sõnana Fantastic!, 5. päeval ütleb keegi (vbl CMP Thomas Mattingly), et kuulas makilt Berliozi „Fantastilist sümfooniat” ja vaade oli ka fantastiline.

See on ka umbes kõik, mida Google sõna fantastic ütlemise kohta Apollo lendudel leiab. Täpselt järele kontrollida ei saa, sest kirjutan seda oktoobri algul, mil NASA kui USA valitsusasutus on sundpuhkusel ja veebileht ei tööta.

Kui lennuk suurema ja vähema loksumise saatel maandub, paistab aknast, et ka vastuvõtva lennuvälja serva on pargitud üks Piaggio Avanti. Noh, muidu näeb seda väga omapärase välimusega propeller-ärilennukit nii korra aastas, täna aga lausa kaks korda.

Muidu läheb külaliste kohaletoomine suurema vaevata, lennujaamast päralesõidul magan ligi kaks tundi. Otse jaamast lähen registreerima keelekursusele, kus saan ette pool tundi varem ja pean kinnitama, et a) see, et ma saksa keelt nagu mõistan, ei tähenda, et mõistaksin kohalikku keelt (selle väärarvamuse on tekitanud, et sakslased mõistavad murret, mis sellega väga sarnaneb, aga vat mina olen rohkem nagu saksa kirjakeele peal ning juulikuine pikk nädalavahetus Šveitsis suurt ei elustanud šveitsi keele (schweizer Mundart) ehk tänapäeval alemanni keele mõistmise kunsti), ja b) ma võin ju aimata, mida mulle räägitakse, aga tahan ikkagi algajate kursusele. Sedasi saan astuma siis minagi esimese sammu lõimumise teel, mis siinkandi arvukate eestlaste seas ikka veel lausa erandlik on. Uksekäepide on asendis, et väljumiseks ust vasaku käega avades löön teise uksepoolse servaga sõrmenukid marraskile.

L, 2343. päev: puhkusele!

Tellisin eile takso interneti kaudu, lubati saata kinnitavad lühisõnumid. No seisan siis öösel maja ees, mõningase varuga muidugi, ja saan teate, et takso sõidab. Siis teise, et takso seisab maja ees. Et sel hetkel on majaesine hästi pime ja rahulik (muidu traageldavad seal autod ööpäev ringi), mõtlen, et assaraisk, jälle on nagu tavaliselt ja takso seisab kas valel aadressil või suisa vales asulas.

Siis tuleb selja tagant uksest noormees, lehvitab telefoni ja küsib, kas ma olen AV ja ootan taksot. Et tema ongi taksojuht ja elab ka samas majas! No seda ma siis olin maja ees selle taksofirma autot paar korda näinud parkimas. Nii et lõppkokkuvõttes olen bussipeatuses hakkamas ligi kolmveerand tundi enne bussi väljumist ja muidugi tuleb täna buss ette mitte pool tundi varem nagu eelmine kord, vaid ainult 5 minutit varem.

Ma tagantjärgi seda kirjutades nagu ei mäleta, et oleksin bussis maganud, mis tähendab, et olin ärkvel ja kuulasin muusikat, mis läks ajapikku pingutavaks, sest helisalvestil (mis on pisut väiksem ja kergem ning võtab vähem voolu kui lustikummut) on praegu ainult kaks plaati muusikat. Koop ja Joe Hisaishi, Joe Hisaishi ja Koop.

Varahommikuses lennujaamas on tubateatrina umbkeelne hispaaniakeelne proua ja tema algkoolilaps ning nende liiga raske käsipagas. Kui seisan turvakontrolli sabas, saadetakse nad seda panema äraantavasse pagasisse, misjärel nad proovivad uuesti, aga kuuldavasti jälle tulemuseta, sest kisa jätkub ja üha valjeneb. Muidugi võib-olla nad üldse ei tahagi lennukiga lennata.

Putkas on lennundusajalooajakirja FliegerRevue X uus number (see ilmub paar korda aastas) ja selles – mõningaste fantaasiasugemetega – artikkel futuristliku ilmega lennukist Ho 229 (ning teine, kuidas ehitatakse selle kaht lennukõlblikku koopiat). Fantaasiasugemed tähendavad viidet lennuki „radarivastasele viimistlusele”, mis asjalike ajaloouuringute andmetel oli hoopis tekkinud nõnda, et sõja lõpuks oli sõjaeelsed virnas kuivatatud puidu varud Saksamaal otsas või ära põlenud ja tuli kasutada kuivatis kuivatatud puitu, mis võis tollaes kuivatis kohati veidi söestuda, samas tugevusomadusi kaotamata. Lihtne. Lenduri töötingimusi kirjeldades on jäänud autoril silme vahele ka, et juhiruumil seinu ei olnud ja kummalgi pool oli käeulatuses möirgav Jumo 004 turboreaktiivmootor. Kui te ei ole oma kõrvaga kuulnud, mis häält teeb turboreaktiivmootor (praegu neid tsiviilkasutuses praktiliselt ei ole), siis olete jäänud paljust ilma. Laske vanematel jutustada, kuidas üle linna kostis, kuidas lennuväljal pandi lennukimootor käima, või kuidas strateegilise pommilennuki Tu-16 stardil vappus kogu Tartu. Reaktiivmootorite vanaisa Jumo 004 veojõud oli umbkaudu 900 kgf ehk umbkaudu 9 kN, need muiste kogu linna väristanud mootorid olid umbkaudu kümme korda kangemad – aga mitu kilomeetrit eemal.

Talinas kupatan lennujaamast kohe bussijaama, kus, kui kiiresti teeks, jõuaks ka kohe edasisõidu bussile, aga õnneks näen, mis on kirjutatud bussi küljele – selle firmaga veetis kogu bussitäis rahvast kunagi põlluservas kauni suveõhtuse poolteisttunni (mul oli kaasas emalt laenatud August Mälgu viie ajaloojutuga „Kadunud päike” (1943), mida ma kahel istmel lebaskledes lugesin, sellal kui bussijuht kangutas midagi mootoris, reisijad ümber bussi jalutasid ja üle vahekäigu istunud noorsand teepeenral kilekotist seeni suitsetas). Ootan pisut üle tunni, lugedes ja vaadates bussijaama sagimist. Ilm on suurepärane, päike särab pilvitus taevas. Mul on kaasas ka sügisjope, millega saab häda korral käia ka kümne miinuskraadiga (seda on tarvis alles tagasisõidu lõpus).

R, 2342. päev: n–1

Homme puhkuselee... Päeval on palju sebimist ja ühel hetkel mõistan, et mida vähem sebimist juurde võtan, seda kiiremini õhtul ära pääsen.

Õhtul D. maantee ääres Portugali restoranis, kus sedapuhku tellime taas liha- ja meretoitude vaagna kahele nagu esimene kord (mitte ainult meretoitude vaagna nagu eelmine kord). Kartulid on mitte keedu-, ahju- ega friikartulitena, vaid frititud viiludena. Nämmnämm. Eestis on mitmel pool friikartulid sellised, nagu need külmutatuna pakist tulevad, sellised jämedad, sakilise servaga ja seest toorevõitu, või kahtlustatavasti mikrolaineahjus soojendades üleüldiselt nätsked; meenutamisi on Eesti parimad friikartulid kohvikus, mille kõrvalmajas oli vene ajal Aerofloti kassa, eriti kui neid serveeritakse prae kõrval.

N, 2341. päev: n–2

Nagu HS rubriigist „Maailman ihmisiä”: kummalises mitukümmend lehekülge pikas tõlkes ei ole keskmiselt kolm korda leheküljel märganud dokumendiga töötanutest keegi, et tulemuses õige kuupäev puudub. Kuidas see professionaalsete tõlkijatega võimalik on, ma ei tea. Meile on maast-madalast pähe taotud, et kuupäevad on üks neid asju, mida tuleb kontrollida alati, ning pealegi tunneb parem tõlketarkvara kuupäeva ära omal algatusel ja paneb selle tõlkesse ise ning – kui enne pisut vaeva näha – ka õiges vormingus.

K, 2340. päev: kiiritusest õues ja toas

Jätsin hommikul päevaks arvuti tikkima CH-piltide põhialbumit ja õhtuks ongi valmis!

* * *

Ükspäev oli kiirgusfoobikust endine töökaaslane postitanud feispukki spämmipildi, mis just nagu jutustaks Fukushima kiirguse levikust üle Vaikse ookeani, aga tegelikult kujutas hoopis Tōhoku maavärinas tekkinud tsunami levikut. Kaardil oli alles legend, kus oli selgesti öeldud, et eri värvid tähendavad sentimeetreid, mis ühikuga kiirgust, kiiritust ehk doosi ega doosikiirust ei mõõdeta teps mitte. Samuti on äärmiselt kahtlane, kuidas saab levida midagi mööda vett ookeanihoovusi eirates – difusiooniga vä? No kuulge...

Mõne päevaga oli asjale reageerinud ka Doubtful News (DN üldse on väärt ettevõtmine, kavatsen seda aineliselt toetada). Eriti pange tähele loo järel kasutaja Blargh 4.9.2013 21.20 kommentaari. No vat. Postitasin selle FB-s edasi minagi, mainides, kuidas paljud, kes pelgavad, et 40 km kaugusel on tuumajaam, ei pelga sõita lennukiga – tuumajaam 40 km kaugusel üle maapinna loodusliku fooni ei ole, aga lennukis kosmiline kiirgus on. Siin siis arvud ka: loodusliku fooni maailma keskmine doosikiirus on maapinnal 0,27 µSv/h. Siinkandis on õues mujal kui graniidi kohal looduslik foon umbes 0,1 µSv/h (on olnud ka vähem, aga Radex 1706 kalibreerimistunnistuse järgi on see tundlikkuspiir, alla mille näidud ei ole usaldusväärsed). Aastas teeb see 876 µSv. (Toas võib olla looduskivist põranda kohal rohkem, nii 0,3 µSv/h, aastas 2,6 mSv.) 1 Sv doos (mis suurendab vähiriski 1% võrra – fataalse vähi risk üldse on, muide, nii suurusjärgus 20%) koguneks õues 1141 ja toas 380 aastaga. Reisilennukõrgusel (10 km) on lennukis doosikiirus umbkaudu 5 µSv/h (oleneb geograafilisest laiusest, alla u 30° laiuse on poole vähem, viimati oli siinkandis 3,82 µSv/h) ehk 50 korda rohkem kui õues tänaval ja 17 korda rohkem kui toas. See tähendab, et lennukis saab kahe tunniga doosi, mis saaks siinkandis maapinnal 100 tunniga ehk 4 ööpäevaga ning 1 Sv kogumiseks peaks reisilennukõrgusel lendama 23 aastat. Lihtne matemaatika! Ehk siis moraal, õpetus ja iva on, et teil võib looduskivist põrandaplaatide tõttu olla toas tugevam looduslik kiirgus kui õues, kus silmapiiril paistavad maailma ühe suurima tuumajaama jahutustornide aurupilved, ja kui te just ei hoia voodi all tuumareaktorist varastatud isotoope, siis tavaelus teil kiiritust karta ei ole.

Voh, selleks ongi vaja õppida koolis füüsikat.

T, 2339. päev: valmis, valmis, valmis!

Öösel valmib CH piltide vaadete album kahes versioonis. Õigemini valmib õhtu poole ööd, aga avalikult näidatava albumi koostamisel selgub, et olen kolm pilti tõstnud kogemata valesse albumisse, neljanda päeva hommikust, seega tuleb lisandusest edasi 114 neljanda päeva pilti eksportida uuesti. (Lugeja küllap arvab, et kergem oleks muuta vanade piltide numbreid ja eksportida ainult need kolm pilti uuesti, aga arvuti tikib neid 114 pilti siis, kui mina magan õndsat und.) Eraviisilises albumis on 497 pilti ja avalikult näidatavas 245, viimase eksportisin kah jpeg-idena, aga kavas on teha sellest flash-album (mis vajab iga pildi pealkirjastamist, sest muul kombel see ei paista) ja panna see üles. Bagaažide ja aunade album (raudteejaamad ja teeäärne) tuleb väiksem, ainult umbes nii 120 pilti.

Eriti hea meel on mul Baseli toomkiriku koori välisseina romaani lõustade ühe pildi üle, sest 800 aastat tagasi pandi sinna üks tuttav mis tuttav. Ta võiks panna selle omale feisspukiportreeks, saaks korraga palju sõpru juurde.

* * *

Tööl toimetan keerukas vormingus tõlget, saan valmis, pärast tehakse küljendus ja kästakse mul kontrollida. Tulemus eesti keeles ei ole. Algul põen, et kuidas ma ütlen, et te äkki olete võtnud vale faili (tekst on mingis lääneslaavi keeles, vbl sloveeni), aga kui küljendus asja telefonis mitu korda üle seletab, siis lõpuks ikkagi pakun, et prooviks veel korra. Tagasi nad ei helista, järelikult oligi vale.

E, 2338. päev: kuidas ravida PHD-d

Posthelveetsilise depressiooni sündroomi piltteraapia jätkub. Nädalavahetusega on järg edenenud 543 pildi võrra. Piltide arv eriti vähenenud ei ole, sest ega ma raatsi! Sõidab näiteks mööda laev, ma teen sellest umbes seitse pilti, iga nurga alt vöörist ahtrini, näitamiseks läheb üks, aga kesse siis ülejäänuid ära viskab!

Mitme pildi efektsel radikaalsel pildilõikel on väga lihtne põhjus: ma ei viitsinud lagedal taeval paistvaid sensoriplekke eemaldada. Isegi kui te teate, mis juhtub sensorisodiga ja objektiivitolmuga väikese ava korral (nt säriaja pikendamiseks f/22 jõepiltidel), te kindlasti ei tea, mis juhtub plekkidega liitsäripiltidel, isegi kui nende üksikvõtted olid nõnda maheda avaga kui f/8. Plekk paistab muidugi alles valmis pildil suurel kuvaril, aga töötlemise ajal mitte (tänu läppari TFT-kuvari eripärale paistavad plekid paremini, kui vaadata pilti tavalisest palju madalamalt, st kallutada ekraani tahapoole). Rongiaknast võetud mäepiltidel on sedasi eemaldatud aknapeegeldused. Ühes kohas eemaldasin aknalt peegelduva näo, kuigi taevas mägede kohal kõrguva näoga pilt lööks laineid usuhullude seas.

Kuulasin eile piltide kõrvale 2007. varutud teknoplaate (mida ma kuulanud ei ole) ja tänaseks olen ära tundnud ühe kole tuttava tundunud viisikäigu: see oli videomeemis „Kuidas kassid kuulavad muusikat”. Teine tuttav viisikäik oli mingi Jaapani DJ plaadilt, mille kogumik on tööl.

* * *

Neljapäevane metsaskäik oli saadanast, sest esiteks kukkus kohe metsast tulles januse Šp moka otsast veekaussi ja uppus seal värske puuk ning teiseks on eile ja täna lebanud põrandal kolm (esikus üks, toas kaks) täisimenud puuki. Võehh...

P, 2337. päev: piltide järeltöötlus kiireneb

Hommikul poes.

Valmib esimene enne-ja-nüüd-võtetega album omaaegsele korterinaabrile, kes elas tänavaäärses toas, kus varem elas algul tore, aga pärast imelikuks läinud mehhiklane. Majade poolest vahet nagu eriti ei olegi, aga ühel pildil on puud neli korda jämedamad ja igal vanal fotol on autode asemel jubedad pannid (ajastust, kui auto veel ei olnud ümmargune, mida nooremad lugejad vbl ei mäleta). Kunagise kodutänava äärde on istutatud puud ja telefoniputka on kadunud ja maha on joonitud jalgrattarada ning jalgrattaid on üldse palju. Postkastid on samad ja, nagu varem juba märgitud, pärineb ka maja heakord muistsest ajast. Ka jäätmete sortimise prügikastid on samad.

Tänane ilmutustempo on olnud kaks korda kiirem kui varem, sest esiteks ei vaja kõik pildid tõesti ilmutamist (peale samade sätete kopipeistimise), näiteks puudeta mäepiltidel ei ole püstperspektiivi surkida vaja (nagu seda paraku on vaja paljudel linnapiltidel – ja saan juba silma järgi aru, kui palju on korrigeerida vaja, st mis täpse väärtuse peab sisestama!). Sama kaamera piltidele samade sätete kopipeistimise järel on pildid nii ühtlaselt sama nägu, et ei ole vaja kõiki ka järjest läbi vaadatagi; märgin üldvaatest ainult albumitesse minevad pildid (P = Pick; albumeid on tulemas nüüd juba neli (eraviisilised pildid; bagaažid ja aunad; enne ja nüüd; avaldamiskõlblikud pildid), neist neljas esimese kopipeistimise ja piltide eemaldamise teel) ja siis ilmutusmoodulis filtrin näitama ainult märgitud pilte ning kui pilt ilmutatud ja albumisse pandud, siis vajutan otseteed U (Remove Flag) ja pilt kaob esil olevate seast (sest ei täida enam filtrimiskriteeriumi). Kui filmiribaks nimetatav eelvaade ekraani alaservas kuvada, näitab ilusti ka, mitu märgitud pilti on veel järel. Kui saabub 0, ekspordin vahepealsed uued pildid. See tehnika aitas hoida täna Lr-i palju pikemalt ärkvel kui tavaliselt: täna sain kogu päeva hakkama ainult kahe sessiooniga (neist esimene oli õige lühike), eile oli sessioone avamisest hangumiseni neli. Eksporditud pildid kopin kahte näidatavate piltide kausta, mida saab õnneks automatiseerida (ühendan väikese HDD, avan SyncPro ja käivitan salvestatud sünroonimisülesande). Siis vahepeal käin HDD-lt suurelt ekraanilt vaatamas, как получилось (see veidi säästab aega, sest failinumbrite korraldamiseks jooksevad kõik ekspordid järjest ning mida vähem on maad uuesti eksporditavast pildist üldise järjeni, seda parem).

Lr-i käsiraamat on kogu aeg käeulatuses ka, kuigi selle nipilehekülgede kõik asjad on teada. Aga väga keeruline programm, ikka leian midagi uut: täna näiteks selle, kuidas vaigistada lahtihüppavat ülemist paani (muud paanid teevad seda samuti, aga see ei häiri) ning kuidas leida otse üldvaatest (või muu mooduli filmiribalt), mis albumites pilt konkreetselt on (ilma albumit avamata; paremklõps > Show in Collections).

See oli vorm, aga sisu poolest mainin, et vines mäepilte hästi parandada ei saa. Kui juba ei aita pildistamisel PL-CIR-filter, siis ei aita ka pärast midagi. (NB! „Hästi”. Muidu saab parandada küll, aga halvasti.) Ühelt vines mäevaatelt leian Titlise ja see on juhtumisi võetud täpselt samast kohast kui muistne täpselt sama vaade, nii et rõõm kui suur, sest ega ma mäletand, kust vana oli võetud. Üks enne-ja-nüüd-paar seega juures. Nendest on kavas tekitada pildiraamat.

Kiirustamise põhjus on lihtne: tahan saada asjaga valmis enne puhkust, kuhu lähen 7. skp.

* * *

Minuni jõuab kumu kassitõust, kes on hüpoallergeenne ka kloonimata. Vahest on sellel sama kaugele ulatuvad järelmid nagu muiste teatel loengust, kus öeldi, kuidas eri koeratõugude allergeensus on erinev, ja umbes samal ajal külaskäigust R ja tema suure koera juurde.

Tuleb ka kurb uudis, et vana Miyazaki teeb viimased kaksteist aastat ähvardatu teoks ja lähebki pensile.

L, 2336. päev: algul väänan ja vannun, pärast keeran, tirin ja kleebin

Kõrgmetsa maksimarketist sanitaartehnikat ja elektroonikaosakonnast (kus selgub, et konnapildiga printeritinti netu) mobiilidele ekraanikaitsekiled. Kui te arvate, et poe arvates on olemas ka muud telefonid kui labidasuruused iPhone’id või nende sarnased, siis arvake uuesti. Pärast panen kaitsekiled peale (ka helisalvestile) ja et see katab õhutihedalt kinni moblaekraani kolme aastaga tunduvalt matistunud klaasi, läheb pilt palju kontrastsemaks. Siinmaise mobla ekraanile saab kile ilma allajäänud tolmuta.

R, 2335. päev: loodusteaduste vaevalisest seisust

Päeval postkontor, kus pole käinud ammu. Teenindaja oleks nagu rõõmuski, hõikab mu nime kui vana tuttava tahapoole, pakk tuuakse kuulmise järgi.

Piltide ilmutamine läheb, tänan küsimast, väga edukalt. Viimase ööpäevaga sai läbi tervelt 164 pilti ja ilmutamise-albumivaliku järg on jõudnud üle poole. Tahaks valmis saada järgmisel nädalal. Eraviisilises albumis on praegu 245 pilti; avaliku albumi koostan tunduvalt lihtsama ja kiirema meetodiga: algul kopin sellesse kogu eraalbumi sisu ja siis eemaldan pildid, mida seal olema ei pea. Lihtne.

* * *

Šp tõu FB-lehelt läbi käinud teema juurde, kas koerale on nõelravi hea, millele juhmide inimeste hordid takka kiitsid, lugu alligaatori nõelravist, millest Doubtful News teeb lihtsa järelduse: kavatsus oli hea, aga see on loomapiinamine. Pange tähele ka DN loo lõpus olevat linki, kus on asi kirjutatud selgelt ja lihtsalt. Ja kui keegi tahab hakata neid loodusteaduslikke järeldusi hurjutama, küsiks talt Ben Goldacre’i küsimusega: aga kas te kunagi elus olete oma kätega teinud ühegi loodusteadusliku katse? (Kooli füüsika, keemia ja bioloogia tund arvesse ei lähe.) Mu empiirilise vaatluse järgi võtavad teaduse pahaduse teemal sõna ikka need, kes sellest ise midagi ei tea. Isegi mitte seda, mis on teaduslik meetod, mis rakendub ka mujal kui üksnes loodusteadustes.

(Eelmine bussiraamat sai läbi, uus on aastaid riiulis seisnud Bad Science, mis on tõlgitud ka eesti keelde („Pahateadus”, 2009), aga, nagu ütles kolleeg, „tõlkeid loen ainult siis, kui selle eest makstakse”. Pealkiri võib olla eksitav – esiteks on jutt mitte päris teaduse pahadusest, vaid unnumunnu müümise pseodoteadusest, ja teiseks tähendab inglise science rohkem loodusteadusi kui eesti üldisem „teadus”. Raamat on üldiselt tore (räägin ikka inglise originaalist, ma eesti tõlget lugenud ei ole; mu arvamus eesti raamatutõlgete kvaliteedi teemal praegu siia ei sobi, sest ma tõlget lugenud ei ole, eks ju), haarav, läheb kiiresti edasi ja kuigi on kirjutatud koolinoortele, on täitsa loetav – mida näiteks ei saa öelda alati nt rahvavalgustaja Richard Dawkinsi kohta, kelle kirjutamisanne ei voola alati päris nii tulise ojana kui teema vajaks.)

* * *

Smithsonian kirjutab, kuidas kured rännuteed leiavad – lendavad vana ja kogenud kure lähedal. Lihtne. (Jutt on liigist Grus americana; eesti linnunimetuste andmebaasi järgi on ta eesti keeli trompetkurg, kuigi eesti Vikipeedia paneb talle nimetuseks hoopis kisakurg. Nagu ka 1999 ilmunud tõlkeraamatus „Kui kodus on lemmiklind” pani tõlkija papagoi Aratinga mitrata seniolematuks eesti nimetuseks piiskoparatinga, vaevumata järele uurima või mõtlema – siis veel Wikipediat ei olnud, aga eluslooduse nimetusi sai järele küsida Tartust zooloogia ja botaanika instituudist. Selle papagoi nimetuse osa mitrata viitab punasekirjule peale, mitte mitrale – täpne eesti liiginimetus on hoopis mägiarantinga, kuigi see võib olla hilisem, sest veel 2003 oli enamik papagoiliike eesti nimetusteta.)

N, 2334. päev: kuusk saab alguse (vol. 2)

Koosolek, kuhu hilinejad lastakse ilusti sisse, sest põhijõud tulevad nendest veel hiljem. Õpime, kuidas kirjutada jätti.

* * *

Tänase keeleina teema on mõne viimase aastaga levinud pseudorahvalik keelend „algust saama”. Et „algama” on kuidagi puine, ütleme „ilusas eesti keeles” (öäkk*) „rahvalikult”.

* Öäkk seepärast, et sageli on see keeleveiderduse ainus põhjus. Et nagu sisu olgu kui jamps tahes, peaasi, et oleks aga „ilusas eesti keeles”. Sellist agressiivset ignorantsi viljeleb ka üks kaubanduslik keelehooldeblogi, nii et iga kord, kui sinna satun (neid kordi on olnud kolm või neli, kusjuures nende uuendused tulevad mul bloggeri blogilisti), vihastun lapiliseks. Näiteid:

• „Kui panete firmanime, pange kas eesti või äärmisel juhul inglise keeles, aga mitte nende vahelises keeles. Mis keeles on näiteks firmanimi [mõtle siia mingi saksa sõna] OÜ?”
• „Ärge kasutage tarbetuid uudissõnu, öelge vanade heade ja kõigile arusaadavate sõnadega.” — Minu kommentaar: .... [mõtle ise] (Mu kutsetegevuse tähelepanekute järgi on argikeelne väljendus ebaoptimaalne – liiga sõnaohter, keerukas, ebaselge. Asja pidamine heaks üksnes seetõttu, et see on vana, on loogikaviga samamoodi nagu pidamine heaks üksnes seetõttu, et see on uus. Keeleinimesed, kas on uuritud näiteks eesti ajakirjanduskeele lauseehitust läbi aegade? [Oh juudas, ma ükspäev (kirjutan seda septembri lõpus) just nägin kuskil mingit kirjandusviidet 2004. a väljaandele, vist Oma Keeles, vist seoses selge keele konverentsiga. — Leitud: Reet Kasik, „Muutuv meedia, muutuv keel”, Oma Keel 2/2004, lk 5–14 (pdf), eriti lk 10jj.] Kõhutunne ütles HCL Jungi tõlke (1881–1884) lugemisel mõni aasta tagasi, et selle lauseehitus on moodsam kui praeguses pseodorahvalikus keeles. Lühike mitmus täitsa olemas.) — Mida vastati, pole viitsind vaadata, aga midagi konstruktiivset loota ei ole. (Vaatasin, ei olnudki. Olid ainult seletanud, mida nad mõtlevad „vana” all, aga põhjendamata. Kui peaksin meeltesegaduses sinna veel sattuma, luban kommenteerida ainult oliwad-vormidega või vanas kirjaviisis. Vana, järelikult hea!)
• Selle põhikirjutaja pidas kunagi koolituse tõlgete toimetamise teemal, kuhu lollist peast läksin ja veetsin elu igavaimad kaks tundi. Ühes näites oli sisuviga ja kui seda märkisin, teatas ettekandja, et seda tõlkija parandada ei saa, sest siis pidavat teadma sisu. No tere talv!! Vat sihuke tase.

Ja nii kirjutataksegi „saab alguse vasakult ja lõpeb paremal”. Aga miks „lõppema”, miks mitte sedagi pseudorahvalikustada, näiteks vormiks „lõppu osaks saama” või „ärralõppsiwad”? Näiteks „joon sai alguse vasakult ja paremal koitis tema viimne tunnike”.

Jõudu tööle, aga mina nii teha ei taha.

* * *

Pikk tiir koertega metsas. Et Šp sunnik saab aru, kui hakatakse tagasi kodu poole minema, on marsruut tavaliselt lineaarne, mis tähendab, et iga sammuga, mille edasi astume, pean astuma tagasi, Šp õlal raske nagu MG 42, kaks sammu, sest täpselt tagasikeeramise hetkel Šp „väsib”. Ütlen talle küll iga kord, et ta on olnud meil juba nii kaua, et kõik tema trikid on meile ammu selged, ärgu enam üritagu, me niikuinii teame, et tegelikult jaksab ta küll, aga ta vaatab näoga, et te kindlasti ei tea*, ja proovib iga kord uuesti. Oleks Šp teha, jalutaks ta ka minekul rohkem õlal kotis.

* Ma nüüd ei mäleta, mitut nn empaatiaetappi koerad suudavad, aga see arv on – ähmase lugemismeenutuse ajel (Evolutionary Psychology aastal 2010) lambist pakun – kuni kaks. Üks empaatiaetapp on nt „ma tean” ja kaks on „ma tean, et sa tead”.

Seekord katsun olla hästi kaval ja lähme algul linna poole, siis lätlase maja tagant pargist üles päris Kõrgmetsa, siis sealt läbi Kõrgmetsa „metsa” (romantilise puugivõpsiku; muide, pihlakad on valmis) ja sealt tiiruga tagasi D. maanteele. Et siis tegelikult läheme mööda pikka lopergust ovaali, mille keskkoht on umbes kodu kohal, aga maja ei paista. Ja teate, mis? Šp saab aru, kui teekond hakkab viima kodu suunas ehk kui alles pargist vasakule keerame. Seega ligi kolmveerand jalutuskäigust kulub Šp veenmisele, et kõnnime veel natuke.

Nagu varemgi nenditud, on siinmaal tänaval koeri vähe, aga koerasitta (tõenäoliselt ka tervisejooksjatelt pärit inimsitta, mida koeraomanik oskab leha järgi koerasitast eristada) on tänava ääres keskmiselt iga kahe meetri tagant. Kusjuures tänapäeval on koerasita enda järelt üleskorjamine kohustuslik. T-s seevastu on koeri tänaval palju, aga sitta tänaval ei ole üldse. Isegi Pariisis ei ole tänapäeval maas koerasitta sama palju kui siinkandis. Vt ka „Der Reibert”, Saksa sõdurite hügieenireeglid välitingimustes. Vt ka „Urbaani sanakirja”, märksõna pandapaska.

K, 2333. päev: I have a dream 50

Tõlgin teksti, mis peab meelitama tööle noori meelelahutustöötajaid, ja seal on lause, mis teatab, et meelelahutus on pigem nagu eluviis. Tõlkemälu manitseb aga mõistlikkusele ja pakub lähimaks (34%) vasteks hoopis „Ärge kasutage redeleid, kui tööd on võimalik teha ohutumal viisil.” Aamen.

Mõni kuu tagasi kirjutasin, kuidas tundmatul tõlkijal on e-klahv katki ja talt tuleb ohtrasti huvitavaid näpukaid. Nüüd on tal lagunenud (peale e-klahvi) ka k-klahv ning elu läheb järjest lõbusamaks.

CH valmispiltidele uus nummerdus. Kahe kaameraga segi võtmise tõttu ei saa kasutada algseid failinimesid, tuleb kasutada järjest numbreid, aga kui hiljem mingi pilt vahele lisandub või vahelt kaob, tuleks eksportida kogu album uuesti, kuhu praeguse tempoga ähvardab tulla sadu pilte ja mis parimal juhl ekspordib kiirusega nii 4 pilti minutis. Uues nummerduses on igal päeval eri algusnumber. Lihtne. Teine viis on otsida üles lisanduv pilt, muuta sellest alates failinimesid ja eksportida ainult uus pilt. Kah lihtne, aga veidi vähem kui eelmine.

T, 2332. päev: ikka pildid

Šveitsi piltide järeltöötlemine venib nagu härja ila. Rõõmustasin pärast märksõnastamist, et nüüd ainult üks-kaks-kolm noppida välja näidatavad pildid – sest järeltöötlust enamikel vaja ju ei ole, aga ei miskit. Valgetasakaalu jah enamikel muuta vaja ei ole, aga väikest värvide surkimist ometi (vaated ühtmoodi, teise kaameraga teistmoodi, läbi klaasi kolmandat moodi), mille parameetreid saab küll kergesti kopipeistida (st sõna otseses mõttes: valin, mis parameetreid pildilt kopida tahan, ja kirjutan teiste piltide parameetrid nendega üle); aga siis see pgnm perspektiiv. Peaksin kirjutama Lr-le ja pakkuma, et nad teeksid nihutatavate punnide aemel sellise perspektiivi parandamise vahendi nagu Google SketchUpis, et märgid otse pildi peale, mis kaks joont peavad olema paralleelsed, ja pilt väänatakse nende järgi. Praegu peab tinistama liugurite vedamisega (või arvväärtuste sisestamisega) ja jälgima, et pildil oleksid oletatavad paralleeljooned pildile ilmunud ruudustiku suhtes sama nurga all, ja mida aeglasemaks jääb arvuti, seda rohkem kõik see kestab. Seda nii püst- kui ka põikperspektiivi suhtes (põikperspektiivi on vaja korrigeerida harva, peamiselt ähvardavad piltidel kukkuda majad kaela, misjaoks on vaja vedada liugurit tsiba vasakule ehk asendisse umbes –12). Pöörata saab kergemini kaadrilõike seadmisest; nii perspektiivi kui ka kaadrilõike seadmisel tuleb jälgida, et raam ei satuks kaadrist välja (seda saab osaliselt automatiseerida) – käsiraamatu järgi nimetavat Lr pildi väänamisel või pööramisel tekkivaid tühje alasid täitsa ametlikult kui that gray junk.

Ja kaadrilõikest me parem ei räägigi. (Te muidugi mõtlete, et paha pärast, aga vastupidi – te hoopis ei kujuta ette, misukese efekti omandab bussiaknast võetud õnnestunud vaade, kui selle värvid kõbida paika ja panna kuvasuhteks 16 : 9, nii et see paistab pärast üle kogu kuvari ajalehesuurusena.)

Ilmutatud on praegusest 1678 allesolevast pildist ainult 371, aga et ma pilte enam ühtki korda läbi töötada ei jaksa – samal põhjusel, miks ma ei viitsi teha videot, sest valmis videoni tuleb materjal läbi vaadata kokku kuus korda (nimim. Kokemusta on) ja see on tüütu, ma ütlen! – ühtlasi valin ilmutamisel albumites näidatavad pildid. Koduses seltskonnas suurem, avalikult näitamiseks väiksem ning rongi-, bussi- ja trammiakna vaadete jaoks kolmas.

Täna saan ka pildilt traatide ära võtmise kogemuse. Traadid nimelt lähevad üle pilve ja Lr-s on ainus kloonimis-parandamisvahend ümmargune, millega muidu eemaldatakse sensorisodi. Kloonitav pilvetükk peab kujult ja asendilt sobima ning parandamismaterjal võib heita taevale lillaka varju. Loodame, et keegi ei pane tähele, et ühe kauni vaate nurgas on üht pilvetükki nüüd kaks korda.

* * *

Saan bussiraamatu läbi. Selles mainitakse 19. sajandil USA väidetavasti tabanud muumiabuumi, kus kõigepealt oli leiutatud paberimasin ja siis kasvanud paberitarbimine nii, et seda ei olnud enam millestki toota – varem oli USAsse paberitootmiseks imporditud kaltsu Euroopast, aga isegi Euroopa kaltsumaardlad olid ammendatavad. Samuti oli Napoleoni sõjalises mõttes läbikukkunud, aga teaduslikus mõttes edukas Egiptuse-ekspeditsioon tekitanud suure Egiptuse-buumi, mis omakorda külvas Euroopa üle muumiatega, kes teatavasti on keritud linast lintide sisse. Ettevõtlik ameeriklane Isaiah Deck arvutas, mitukümmend naela linast riiet on iga muumia ümber ja mitu muumiat peaks Egiptuses kokku olema maetud (Vana-Egipti riik 3000 a, elanikke 8 mln, keskmine eluiga 32 a), ning järeldas, et kui kõik need 500 miljonit muumiat importida USAsse, saab nendest paberit toota tervelt 15 aastat. Kas pole uhke?

„Väidetavasti” seepärast, et muumiapaberi olemasolus ei olda päris kindad. Internet ei leia ka teist sama ajastu legendi: et XIX saj keskel olnud USAs Egiptuse muumiaid nii laialt saada, et neid kasutatud vedurikütusena, nt kui mõnel raskel tõusul oli vaja saada katla alla valusamat tuld – asjakohane ütlus oli Give me a king! (Kontrollisin, isegi snopes.com ei tea – kuigi leidsin selle loo („emme ei tantsi postitantsu, vaid müüb labidaid”), mida Snopes tunnistab võltsinguks (joonistaja oli 17 ja joonistas selle nalja pärast.)

Uh, on siiski, Wikipedia sama loo lõpus (tegevuspaigaks siiski Egiptuse raudtee). Allikas on sedavõrd usaldusväärne nagu Mark Twaini „Võhikud võõrsil”. Hehe.

E, 2331. päev: vaiki, kui võid

Sind, kallis lugeja, on jutt CH piltide ümber kindlasti ära tüüdanud, mistõttu olen täna hoopis vait.

P, 2330. päev: huvi

Arukas vestlus keskaja ehituse ja veeteede teemadel. Juhatan huvilisele kätte Krigsarkiveti rootsiaegsete plaanide kogu (mille ekraanisuurused eelvaated on internetis).

Teen vahelduseks valmis Pariisi pildid, millest enamik on riikliku keskajamuuseumi MOBA-väärilistest elevandiluunikerdistest.

Nädalavahetuse suurim avastus on, et plaadimängija küljes jupsinud väikese välise kõvaketta – näitan sellelt suurel kuvaril (st TV-võrku ühendamata telekal) pilte – probleem on mitte kõvaketas ise, vaid ebanormaalse lühiduse pärast muljutud kaabel. Pistan taha teise, pikema kaabli ja proovin ühendada otse kuvari USB-pesasse. Ketas töötab, aga kuvar ise näitab pilte koleda kontrastiga. Proovin siis ühendada pika kaabli kaudu plaadimängija külge ja ka seal töötab, aga normaalse pildikvaliteediga. Tore. Eelmised külalised jäid tehnilistel põhjustel pooltest piltidest ilma.

L, 2329. päev: linnud tagasi

Loomapoes ostab vanatädi tohutu paki linnuseemneid ja teatab kassiirile, et „nad on kõik tagasi”. Paistab, et veel nüüd augustis on tihastel (rasva- ja sini-) teised pojad, harakatel võib-olla ka.

R, 2328. päev: hea, et ma ei ole lendur

Kõhuvalu: algul arvan olevat tänased grillitud krevetid sööklas, aga tõenäoliselt on hoopis eilse eine homaar.

Õhtune kojuminek on päris hirmus ja bussis iiveldab (aga mitte liikumisest). No vat, õnnelikumalt läks kui (nagu jutustas Paul Crickmore Osprey sarja Combat Aircraft raamatus Lockheed SR-71 Operations in Europe and the Middle East) 1978 Jeemenit pildistama lennanud SR-71 piloodil, kes eelistas läänemaailma varustamist luurefotodega isiklikele kõhumugavustele ning, noh, tal oli tihedalt ümber kõrglennuskafander, mis muidugi ei vähenda kangelaslikkust 8 tunni järjest istumisel. Pärast sai spetsiaalse pruuni auraha.

N, 2327. päev: eemalseisja tähelepanekud

Üha enam hakkab Eestis toimuva arengu raames näima, et Eesti vastus vaenulike välisriikide väidetele, et Eesti olevat natsiriik, meenutab rassismisüüdistusi tõrjuva isa Tedi seletust, kuidas natsid ja preestrid erinevad (osa Are you right there, Ted?; Ted on korraldanud kultuuririkkuse festivali ja pidanud seal ettekande, kuidas ta austab eri kultuure, ja lugu on jõudnud järelpeoni): Nazis dress up all in black and tell other people what to do, while priests... MORE DRINK!!

Pisut samas valguses on ka nn Eesti teaduse küsimus, kus ma ei ole päris päri arvamusega, et see on nagu revolutsiooni sotsialismi võimalikkusest ühes riigis, vaid rohkem politiseeritud teadus, nagu sõjaeelne Saksa teadus ja Nõukogude teadus – kus ühes vaikiti juudi päritolu teadlastest ning teises olid kogu teaduse avastanud ja tehnika leiutanud vene teadlased ja pärisorjad.

* * *

Õhtul käime Baieri restoranis, mööda ülespandavast kirmaskist, mille ülespanemisest on vägagi näha, et keegi terve mõistusega inimene sinna minna ei taha. Ülespanijatele (kes autonumbrite järgi on valdavalt prantslased) on pandud tänava äärde puu alla ka pissuaar, mille kasutamist me selja tagant ja õnneks eemalt ka näeme. Kirmaski ümbruses on jalakäijate kulgemine juba ette kanaldatud autodest eraldi.

Baieri restoranist öeldakse kombekohase küsimuse peale, et tahaksime süüa, juhatage meid lauda, et minge minema, süüa ei saa. Lähmegi. Käime hoopis korteri lähedal portugali restoranis, kus on kõik väga tore, kuigi mereandide juurde antakse mingid tangid, mida me igaks juhuks jätame kasutamata.

K, 2326. päev: silmaring

Silmaring: täna juhtun pealt nägema arutlust, kus voolab Golfi hoovus. Et Islandil on, aga Hebriididel vist ei ole.

* * *

Bussiraamatus (Mumienharz und Schädelmoos: Der Mensch als Arzneimittel) on lk 53 katke Baseli apteekide 1701. a hinnakirjast, mis on näitena, et inimrasv oli müügil kui täiesti tavaline apteegikaup – ning pealegi rubriigi „Loomsed ained” (ex animalibus) muude kaupade seas. Täpsemini saab sealt teada ka, et inimrasv (5 killingit lood) oli võrdlemisi tavaline (5 killingit lood maksis ka kärnkonnapulber), mõni rasv oli tunduvalt kallim: näiteks koprarasv oli 3 korda kallim (15 killingit lood) ning kopramunandi- ja rästikurasv 4 korda kallim (1 kulden lood; Baseli ajaloolised vääringud: link; Baseli kuldnas (fl) oli 20 killingit (ß) ja killingis 12 penni (Pf.); lood oli ½ untsi, Baseli apteeginaelas (357,6 g) oli 12 untsi, järelikult oli üks lood 14,9 g). Seega inimrasv ja kärnkonnapulber maksid 1/3 ß/g, koprarasv 1 ß/g, kopramunandi- ja rästikurasv 1 1/3 ß/g. Loetelukatke kõige kallim aine oli hommikumaine besoaar (maokivi, st kivistunud pulstik), 2 killingit graan (0,062 g) ehk 32 ß/g.

Ainsa praegugi müügiloleva kauba – searasva – hind 4 penni lood annab võimaluse arvutada Baseli killingi tingliku kursi euro suhtes. toidud24.ee andmeil on praegu [selle loo kirjutamise ajal, hehe, avaldamise ajal on juba pisut kallim] searasva jaehind Eestis 0,84 € / 200 g ja seega Baseli killingi kurss euro suhtes 1 ß = 0,19 €. Tollaste palkade kohta puuduvad mul kahjuks andmed. (Aga vt see: link.)

Ah, olgu siis juba kogu loetelukatke, searasva pariteedi alusel eurodesse ja kilodesse ümber arvutatuna (rasvade loeteluosa on täielikuna). Saab hea ülevaate ka toorainete pakkumise ja nõudluse suhtest:

• haigrurasv 105 €/kg
• värske koerarasv 21 €/kg
• kohikuke rasv 13 €/kg
• koprarasv 190 €/kg
• kopramunandirasv 250 €/kg
• metskassi rasv 21 €/kg
• küülikurasv 38 €/kg
• hobuserasv 21 €/kg
• kanarasv 13 €/kg
• inimrasv 63 €/kg
• jäneserasv 25 €/kg
• haugirasv 42 €/kg
• hundirasv 25 €/kg
• ümisejarasv 32 €/kg
• searasv 4,20 €/kg
• maorasv 250 €/kg
• mägrarasv 13 €/kg
• harjuserasv 50 €/kg
• rästikurasv 250 €/kg
• veisesõrarasv 21 €/kg
• karurasv 42 €/kg
• rebaserasv 21 €/kg
• suured põdrasõrad 280 €/kg
• väiksed põdrasõrad 150 €/kg
• valge koerasitt 6,30 €/kg
• kuldihambad (?) 25 €/kg
• metsseahambad 42 €/kg
• hommikumaine besoaar 6000 €/kg
• õhtumaine besoaar 3000 €/kg
• teokarbikaaned (Blatta Byzantina) 38 €/kg
• kärnkonnapulber 63 €/kg
• vähisilmad 50 €/kg
• hispaania kärbsed 50 €/kg

Ja neid, kordan, ei müüdud mingis nõiatarvete laos, vaid täiesti tavalises apteegis.

1663. aasta apteegikunsti raamatu Parnassus medicinalis illustratus järgi (kust pärineb ka raamatu motoks olev retsept, mis algab sõnadega „võta üks äsja hukatu, lõika väikesteks tükkideks, tõuka suures uhmris ühtlaselt peeneks”) kasutatud apteegis tervelt 24 inimpäritolu ainet (tollal oli kombeks segada rohtudesse kokku väga palju aineid, ühe toimeainega ravimid ilmusid alles hiljem): liha ja rasv, nahk, juuksed ja karvad, kusi, aju, süda ja veri (hukatute verd peetud paremaks kui aadrilaskmise verd: esimene pärines äsja patusest hingest pääsenud kehast, teine aga haigest inimesest), luu, luuüdi, kolju ja koljusammal, sapp, piim, sitt, higi, kivid, kõrvavaik, küüned, sülg, platsenta, kõõlustanu, sperma ja menstruatsiooniveri (viimast kasutatud mürkides). Mis ühtlasi tähendas, et timuka sissetulek nn töötamisjäätmete müügist võis olla suurem kui nn põhiteenuse osutamisest. Veel saab teada, et timukaid hakati muust ühiskonnast kõrvale tõrjuma alles 1400. a paiku ning inimanatoomia suurepäraste asjatundjatena pakkusid ravitsejatena arvestatavat konkurentsi haavaarstidele, kupupanijatele ja saunameestele (sest tollaste arstide haridus oli puhtteoreetiline ja rohkem autoriteetide päheõppimine ning ka veel uusajal viibis avalikel teaduslikel ja meditsiinilistel lahkamistel juures timukas, sest mõnikord oli lahkamine määratud karistuse postuumse osana). Hm, ma ei tea, kas rahvakirjanik seda timuka tütrest kirjutades teadis, sest tema esimene raamat peletas mind ka ülejäänutest kaugele.

T, 2325. päev: were diu werlt alle min

Orff jah, nagu te täitsa õigesti kuulete!

E, 2324. päev: loen

Pika nädalavahetusega märksõnastasin 955 CH fotot (alles on praegu 1763 ja meenutagem ka, et pärast umbes 100 pildi kuvamist Lr hangub). Peaks tegema statistika. Eri arvutusmeetodite järgi on pildid valmis 46% ja 63% (vahepealne 66% oli arvutusviga). Järgmised toimingud pärast märksõnastamist on kiiremad, sest kõiki pilte ei ole enam puutuda vaja (nt ilmutamist vajab vast veerand pilte, näitamisele läheb mitmes albumis kokku vast 200).

* * *

Õhtul saan läbi Speeri mälestused, mis lõpevad Nürnbergi kohtuotsusega (vanglapäevikud on eraldi raamat). Mitmeid asju, mida ma kas ei teadnud või mäletanud:

• Nürnbergi peamiste sõjakurjategijate protsessiga kanti süü ja vastutus kogu Saksa rahvalt üle 21 süüalusele poliitikule ja sõjaväelasele, keda süüdistati mitte just isiklikult, vaid ameti kaudu. Neist Speer oli ainus, kes võttis vastutuse endale ka isiklikult.
• Üsna protsessi algul sai kohtualustele selgeks, et nad jagavad süüd kõik ühtmoodi, mistõttu tekkis ka arvamus, et nad kõik lähevad võlla, ja Speer jättis maailmaga juba ette hüvasti (eriti kui N. Liidu prokurör oli talle nõudnud surmanuhtlust).
• Kohtualuste esimene suurem kinnipidamis- ja kogumiskoht enne Nürnbergi oli ühes väikelinnas, kust olen juhtunud läbi sõitma ning kus Göring sai sellist tõhusat võõrutusravi, et oli protsessi ajal kui uus, endisest tarmukam mees ja Speer mõtles, et mis oleks sõjaga juhtunud, kui Göring oleks kogu sõja aja olnud selline ja mitte pidevas morfiininäljas/-uimas. Mul on umbkaudu sellest ajast olemas sealkandi reisijuht, aga krt, selle üldosas selle hotelli aadressi ei ole ning reklaamide osas on 14. poognat köidetud kaks korda ja 15. poogen just selle väikelinna hotellidega puudub.
• Speer pidas enda suurimaks saavutuseks, et ta ei läinud protsessi 9 kuu jooksul hulluks. Wohlfrommi ja Wohlfrommi mainitud kohtualuste IQ-teste mainib ta ka, samuti selle tulemuste üllatavust.
• Vahetult sõja lõpu järel, mai keskel 1945 kuulas Speeri üle strateegilise pommitamise hindamiskomisjon, kus tehtud Speerile tema karjääri austusväärseim kompliment: kui ameeriklased oleksid teadnud Speeri organiseerimisvõimet, oleksid nad suunanud kogu 8. lennuväe (kaks tuhat rasket pommilennukit) ainult tema vastu.
• Kohtuotsuse ettelugemise ajal (mis kestis poolteist päeva) kohtusaalis ei filmitud ja prožektorid ei põlenud. Kui jõuti lahenduste osani (ma ei tea, mismoodi kohtuotsuse seda osa nimetatakse), läksid Speeri kõrvad kikki, kui rahandusministril Hjalmar Schachtil ei leitud olevat süüd, mis näitas, et päris kõiki ühtmoodi ei hukata, kuigi Speer ise ei saanud üle ega ümber sunnitööliste küsimusest. Karistused loeti järgmisel päeval süüdistatavatele ükshaaval ja Speer sai seal, nagu teada, 20 aastat, mille ta ka kõik Spandau erivanglas ära istus.

P, 2323. päev: toas

Vihm. Rassin fotode märksõnastamisega, sest Lr stabiilsuse huvides ei saa samal ajal avada brauserit. Te ei kujuta küllap ette, aga ühelgi käepärast kaardil (kaks reisijuhti, Google Maps, MapQuest) ei ole, kus Zürichis Münstergasse lõpeb ja Niederdorfstrasse algab (mõne järgi on nende vahel veel üks tänav); Limmati paremkalda paljude maaliliste pisikeste põiktänavate tuvastamine on takkajärele üldse ilmvõimatu.*

* Hilisem parandus: saab küll. MapQuesti kaarti tuleb suumida suuremaks.

L, 2322. päev: purskkaev tekib ja kaob

Pesumasin tuuakse hommikul, mil just olen hakanud sõitma T. suunas juuksurisse. Kohaletoomisel vägede liigutamine läks kergesti (helistasid mulle, mina olen rongis, E laseb kodus masinatoojad uksest sisse), sest toojad juhtusid olema sakslased.

Üksi T-s olles on T. palju väiksem ja kõndimisele kulub vähem aega. Nii jõuan rongist juuksurini käia aega parajaks tegemas elektroonikakaubamajas (jätmas muljet, et uurin kõrvaklappe) ja vaatamas vanalinnast väljaspool olevat keskaegset kirikut, mis tutvustab mitmesugust äärelinna laupäeva lõunal.

Pärast käin toimeka tiiru T. turuplatsil ja tagasiteel põikan Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kust saan vajaliku vidina, millega ühendada pesumasin kraani külge. Pärast käin uuesti, sest kõik oli tore, aga tühjendusvoolik, saadanas, lõppes 15 cm enne vanni. No nüüd on kokku nii pikk, et pane ots või rõdule ja kasta alumise naabri kalagrilli.

Kraani otsa kinnitamise jublakat otsides selgus, et kraaniotsa 22 × 1 mm meeterkeere on hulga peenem kui voolikuotsa ½” tollkeere (½” = 12,7 mm). Uh, ma ei mäleta, miskaudu tollkeeret mõõdeti. Jublakas on müügil just sellisena, nagu see treipingist on tulnud, keermed üle lihvimata, mistõttu lõikan seda kohale keerates igatpidi kätte, paar päeva peab olema isegi peopesas plaaster.

Algul keeran niisama, ilma tihendita, mis tekitab lõbusa ligi meetri kõrguse purskkaevu. Kui, selles värskelt pestud näoga, kraani kinni ja jublaka ära keeran (nüüd juba taskurätiga), selgub ka, et ega äsja ostetud mingi peen 22 mm tihend sinna sisse mahu (no vat, 22 mm on 22 × 1 mm meeterkeerme välisläbimõõt nagu see on kraani otsas; jublaka sees on see aga sisekeere ja selle siseläbimõõt on väiksem). Algul üritan väiksemaks viilida, aga siis võtan kapist välja santsukasti ja sellest leidub mingi vana kraanisõela tihend, just täpselt 22 mm sisekeermele.

R, 2321. päev: vaba päev ehk viisk, põis ja õlekõrs

Vaba päev. Linnas elektroonikapoest pesumasin. Meil oli nimelt see probleem, et pesumasinat on vältimatult vaja, aga vannitoas on ruumi kole vähe, kevadel ehitasin koguni vannitoa osalise 1 : 10 pappmaketi, et uurida, kas pesumasina saaks paigaldada ka kuidagi mujale kui kraanikausi kõrvale nii, et uks käiks lahti, ja kui palju jääks siis liikumiseks ruumi. Vahepeal uurisin isegi võimalust paigaldada pesumasin ratastele ja veeretada igaks pesukorraks vannituppa kohale. Pesemise ajaks tulnuks masin kinnitada kummist uksekiiludega kohale, muidu isegi sobiva alusplaadi ja 2 cm kõrgused alusrullid (kandevõime à 200 kg) leidsin.

Siis ilmus elektroonikapoodi kitsas pealttäidetav pesumasin, aga kadus jälle. Nüüd siis ilmus uuesti. Mul vannitoa vaba nurga skeem igaks juhuks märkmikus kogu aeg kaasas.

Vahepeal korteris fotoka järel, siis nn Läti veinikeldri linna veinikirmaskile. Saabume maalilise bussisõidu järel piirilinna ja hakkame kirmaski poole jalutama, aga arvake, mis juhtub? — Sild, raisk, on üles katkutud ja isegi jalakäijad ei saa üle ning autodele-bussidele on silt, et sõitke 20 km ringi. Jala siinkandis muidugi keegi ei käi. Jalgratturitele silti ei ole, aga nad saavad üle 5 km allavoolu praamiga.

Seevastu istume bussi peale tagasi, sõidame E-chi ja maabume samas sakslaste restoranis, mis oli mind kulinaarselt päästnud mai algul. Pärast kondame mööda linna ja saan paraja seikluse osaliseks, sest keskväljaku servas on vetsu silt, aga puudub lähem teave, et see asub tegelikult kolm kvartalit eemal.

N, 2320. päev: elevantsid

E on juuksuris ja mina käin mänguasjamuuseumis, mis on küll ses suhtes huvitav, et millega saksa lapsed mängisid või, nagu kinnitab silt, sõja ajal „pidid mängima” (kogu silt on stiilis, et nende sõduri- ja relvakujudega ei ülista me natse ega Kolmandat riiki, vaid ainult näitame, millega sõjaaegsed saksa lapsed pidid mängima). Samas on samastumisvõimalusi vähe, sest minu lapsepõlves olid loomad peamiselt vahtkummist ja Saksa mänguasju kaubandusvõrgus ei olnud ning iidseid (ilmselt sõjaeelseid, vanaema mingi sõbranna kingitud) Saksa lauamänge, mida meil mõni oli, muuseumis üldse ei ole. Rööbastega mudelronge meil ei olnud peale ühe N. Liidu üleskeeratava, mis pidas vastu väga vähe (muuseumis on ronge kaks ja pool tuba, muidugi marki Märklin – N. Liidu kaubandusvõrgus defkana liikunud rongid olid muidugi hoopis Ida-Saksamaalt – neidki oli mu klassivendadest ainult kahel), ning üleüldse on ainus lähemalt tuttav ese kogu muuseumis kosmosetehnika mudelite kapis Airfixi Apollo Kuu-mooduli 1 : 72 mudel, mille ehitamist ma muiste alustasin ja mis ajendas avastama alma mater’i raamatukogu sissekõnnitavast keldrist NASA sariväljaannete riiuli, aga selle ehitamine sumbus kokkupanekujuhendist suurema tõepära taotlemise poole, mis enamasti tähendab, et mudel jääb pooleli. Eriti jube oli hankida õige ilme andmiseks vajalikku siledat läikega kuldfooliumi, sest seda leidus ainult mõne haruldase kuldpaberis kommi ümbert, ja see kohale kleepida nii, et jätaks ka kuldfooliumi mulje. Mudelialuse Kuu-pinna värvimiseni mu mudel vist ei jõudnudki, aga kardetavasti olnuks õige värvuse leidmine suurem jampsimine.

Seejärel käin teen kauneid kunstvõtteid jumalaema kirikus, kus ma suure fotokaga pärast ennistustööde valmimist käinud ei ole ning mille uksel on karm silt, et muude kui litsentsgiidide ja kiriku loaga giidide tegevus on keelatud. Siis pildistan veel elevantse ja saabun kokkulepitud kohtumiskellaajal raamatupoodi, mille ees on 9.99 € plaadikomplektide kast. Esimesena vaatab sealt vastu Carl Orffi kogumik. Mõtlen, et oo, Orff! ja panen hetkeks kõrvale, et äkki on kastis veel midagi (mul on parema käe küljes fotokas, muidu hoiaksin karpi käes). Sekund hiljem ilmuvad vasakult kaks vanurturisti, hüüavad samuti, et oo, Orff! ja krabavad karbi endale. Nad hoiavad seda mitu minutit käes, mil algul üritan kasti teisest servast uurida, kas teist karpi tõesti ei ole (ei ole), ja nähes, et nad on karbi matnud veel mitme muu karbi virna alla, mille kohta häälitsevad, et need me võtame, lahkun poe sisemusse, lubades mõttes, et panen nad laulu sisse. Kui aga veerand tunni pärast väljun, on nad lahkunud ilma kokkukaabitud virnata, mistõttu Orff (ehk 10 CDd XX saj keskpaiga vibratot) saab mulle. Jee.

Raamatupoest siinkandi eluslooduse välimääraja, kus on ka huvitava mustriga „põrnikas”, keda esimest korda märkasin kivil peesitamas Viini lähedase Tullni jaamahoone (Egon Schiele sünnikoht) juures kivil ja teist korda umbes sel kevadel poest tulles. Maakeelne nimetus on punalutikas. Tullni foto leian mõne sekundiga ja arvake, kui kaua läheb teise foto leidmiseks? (Märtsist maini on arhiivis kokku 2158 fotot.) – Tänu märksõnasüsteemile kümmekond sekundit („Kõrgmets, D. maantee”, kerin selle kevade piltideni). Tehke järele!

K, 2319. päev: fotode seis

Ühe rehnungi järgi (töötlemisetapid) on Šveitsi pildid 54% valmis ja teise rehnungi järgi (töödeldud pilte %, piltide arvu järgi iga töötlemisetapi kaupa) on valmis 40%. Praegu on käsil üsna lõplik valik enne ilmutamist (mis jääb, mis kaob) ja märksõnade panemine. Järg on Berni juures ehk kolmanda päeva keskhommikus. „Pilte” on praeguse seisuga alles 1947, mis arv tulevikus väheneb (sest liitsäripildi 3 võttest ja 1 valmis pildist jääb pärast kokkupakkimist alles 1 „pilt” – ülejäänud failid (kujutised + xmp-andmefailid) on näidatava pildi all ka alles, aga Lr neid ei loenda –, samuti panoraamide üksikvõtted, aga need saab kokku klappida alles siis, kui märksõnad kõik pandud ja midagi rohkem üksikvõtetega enam tegema ei pea). Järgmine etapp on ilmutamine, mida õnneks ei vaja päris kõik pildid; siis edasi saab eksportida panoraamivõtted (esimese kahe päeva kokku 11 oletatavast panoraamist ma ükspäev 7 ka eksportisin, aga selgus, et Baseli Pfalzist võetud panoraam vajab silmapiiri õgvendamist enne eksportimist, sest tulemuse kõverat silmapiiri Lr-ga parandada ei saa – Autostitch üldiselt küll keerab iga pildi sama pidi, aga silmapiir ei pruugi olla tingimata sirge). Panoraamidega on see kepp ja jokk, et nende metaandmed (märksõnad, asukoht, võtteaeg) tuleb pärast käsitsi korrigeerida (Photomatix teeb liitsäripiltidega selle kõik automaatselt, kuigi hierarhilisi märksõnu pisut sogades).

„Märksõnastiku” korrastamise nimel talitsen ka selle homonüüme. Hierarhilistes märksõnades võib sama märksõna olla mitmes kohas (kuigi tähendada eri asju), nt võite mürki võtta, et kui prantsuskeelses linnas on raudteejaam, on Jaama tänava nimi Avenue de la Gare, või kui saksakeelse protestantliku toomkiriku nimetus on Münster, siis mitme Münsteri juurde olen fotokaga juhtunud? Lr esitab homonüümid viitega selle järgmisele tasandile, mis suurlinnade puhul võib olla mitte linnanimi, vaid linnaosa nimi või üksikhoonete korral hoopis tänavanimi. Ei ole eriti ülevaatlik! Niisiis, lisan igale ettejuhtuvale homonüümile sulgudesse seletuseks asulanime, mis muudab märksõnad unikaalseks ja probleem kaob. Märksõnanduse väga suur eelis (võrreldes siltidega, mida saab panna nt failihaldurist) on, et märksõna saab parandada loetelust, st tsentraalselt ja mitte iga foto juurest (nii et kui FR hotelliakna vaadetel olin arvanud, et lumine mäetipp eemal silmapiiril on Vanil Noir, osutus see lähemalt võetud fotode ja kaardi järgi olevat hoopis Vanil Carré; ei midagi muud kui muutsin lihtsalt märksõna).

T, 2318. päev: nädal on lühem kui arvata

Äkiline äratundmine, et 15. skp on usupüha ja reede olen võtnud vabaks. Mis tähendab, et 19. skp ei ole enam üldse mägede taga ja aeg on liigutada, et saada selleks üles antud ports valmis.

E, 2317. päev: esmaspäev

Kaks tundi tänasest hommikust kirjutan, miks tuleb tõlkimisel mõelda oma peaga. Brrr... Arvaks, et pool tuhat aastat viljeldud mõte, et tõlgitakse mõtet, mitte sõnu, võiks hakata elukutselistele tõlkijatele juba pärale jõudma, aga ei, aga ei...

Panin ketsidele uued paelad. Normaalsete kingadega kadus mõlema kanna servas olnud suur vill ühe päevaga.

P, 2316. päev: Schleif und Pingu

Lõuna paiku elamusrohke laevasõit kohtades, kus kunagi käisin tegemas erakordseid udupilte ja sõitmas jalgrattaga. Praegu vajavad jalgrattad hooldust (ma ei julge enda omaga üldse sõita) ning tuleb päästev mõte: kuni enda rattad korras ei ole, saaks ju uuesti üürida!

Looduskaunites kohtades arutelu Eesti loodusturismi teemal, st miks peaks sakslane tahtma tulla metsa vaatama kuhugi kaugesse Eestisse.

Pärast restoranis ja portselanipoes, mis on seest viisteist korda suurem kui väljast. Restoranis on maapind mu poole kaldu, seega istun nagu augus. Kelner vahepeal ei tea, mida teha, ja jätab mulje, et järgmiseks pillab ta lauatäie taldrikuid lihtsalt maha.

Nagu nõiutud, on just täna, kui olen maha unustanud helisalvesti, mitmes rongis sellist tubateatrit või keeleõppenäidiseid, et hoia piip ja prillid. Kolmandal rongisõidul näiteks teeb üle vahekäigu istuja pideva reportaaži, kus on ja mida näeb (koos väga koomiliste hüüetega, kui mõnes kitsas kohas levi kaob). Jutust kuuleb, nagu ta räägiks emaga, aga pikapeale hakkan arvama, et ema on kujuteldav ja telefonikõne niisamuti, sest mis telefoniga saab rääkida üle 40 min järjest?! Esimesel rongisõidul istub üle vahekäigu keskealine ameerika noorpaar, kes jagab üksteisele õpetusi eluks, ja laevasõidul vastas üle laua saksa pere hipisugemetega sugulane (ei saa aru, kas vanaema, ema või õde) ja kaks mõneaastast kaksikut, kelle peamine saavutus on, et nad ei kuku üle parda. (Hetkil, mil nad pingi peal seisavad ja reeling on napilt üle põlve, panen silmad õudusest kinni, nagu ka siis, kui järgmise pingi algkoolitüdrukud hoiavad fotokat jõe kohal nii, et fotoka pael tilpneb vabalt ega ole ümber käe. „Vette kukkunud mutrivõti on kadunud mutrivõti,” teadsid juba kolm inimpõlve tagasi vesilennukite tehnikud ja paigaldasid hooldatava mootori alla vette ujukitele suure püüdeplatvormi.)

Uute sandaalide tõttu olen omandanud plastiliinist pingviini taolise kõnnaku ja luban, et mulle tohib kutsuda kiirabi, kui ka silmad lähevad punni, hakkan rääkima artikuleerimata kõnes, vehkima loibadega ja nokk muutub pasunataoliseks.

L, 2315. päev: laupäev

Rongiga söömas.

Saan uued, vanadest parajamad sandaalid ja muid vajalikke kaupu. Turuväljaku teepoes kaevame pikalt ja põhjalikult. Tagasisõidul harjutatakse üle vahekäigu kohta „Jõudu, külamees!”.

R, 2314. päev: loen

Bussiraamat kirjutab, et kui märtsi lõpus 1945 oli Hitler andnud käsu vaenlasele jäetav maa täielikult laastada, mida Speer igati takistada püüdis (sest tööstuse olemasolu tähendab ka inimestele elatist), leiutas Speer geniaalselt lihtsa meetodi, kuidas takistada: käsk tuleb anda kirjalikult ja saata postiga, aga panna kirjad postkasti linnas, mis kohe-kohe langeb ameeriklaste kätte.

N, 2313. päev: kuumus läbi

Rehkenduste järgi on CH piltidest valmis juba 40%. Väga palju aega nõudnud toiming, asukohtade kontrollimine, sai täna hommiku peaaegu valmis (Lr hangus, kui lõpust oli asukohata veel 13 tagasisõidu pilti, millele gpx-jälge ei ole ja mis pealegi olid võetud juba väljaspool CHi). Ühtlasi kirjutasin võttekohtade märkmiku vanade võtete pisipiltidele (jah, otse pildi heleda koha peale) sobiva uue foto numbri; neid paare on tulemas umbes 120.

Hommikul on ainult 16 kraadi; pane või kuub peale. (Eile, kui oli mõni kraad soojem, aga ähvardas sadada, oligi minu ees töömaja poole tõtanud saksa kolleegil seljas jope.)

K, 2312. päev: tõuk ja vanamuusika

 

Kes see kõnnib kõrta mööda, astub aiaäärta mööda?

* * *

Leian, et nürivõitu toimetamist on väga ilmekas helindada vanamuusikaga: Metallica, Thorn Within.

T, 2311. päev: teisipäev

Öösel äge mürts ja kõmm. Kuumus annab järele.

Hommikul pärast hommikusööki leian põlve kõrvalt puugi, kes on just „hambad” minusse vajutanud, ja tuvastamiseks, mis see kübe on, peab silma kõvasti pingutama nagu Gary Larsoni karikatuuril „Eelajaloolised mikrobioloogid”. Kuidas see minuni jõudis, ei tea – viimati metsas ja rohu sees käisid Št ja Šp pühapäeval.

Midagi täitsa muud otsides leian internetist kooli kodulehelt väga pika kirjutise kooli ajaloost umbes minu ajal. Korralikult arhiiviviidetega ja puha. Mõni klassikaaslane ja koguni kaks kooliaegset silmarõõmu on nimepidi mainitud, aga mind mitte – kuigi ma olin ju nii tubli!

Näpuka tulemusel leiutan uue sõna: puhjaka. Võib hääldada venepäraselt, „puhjaaka”. Tähendust alles otsitakse.

E, 2310. päev: uhke pilv

Õhtul kohe päikeseloojangu järel kerkib muidu selgesse taevasse pulbitsev äikesepilv, mille õlad on hämaras ja pealagi kuldses päikeses. Teisipäeval olevat pildid kohalikus leheski. Seitsme minutiga saan paarkümmend ägedat fotot. Otsin välja ka ajasti ja pisistatiivi (pilv pulbitseb nii, et silmaga näha; saaks pildisarja pärast animeerida), aga selgub, et rõdult jääks lehis ette ja elutoast läbi klaasi hästi ei paista.

P, 2309. päev: mees on rahu ja ma ei taha probleeme

Hommikul metsas. Sillal vaatame hoolikalt jõkke, sest mõni nädal tagasi nägi E sealt säga.

Kui tagasi tuleme, kaagutab Hundiveskil kana ja mul tuleb mõte, et kui kanadel oleks ajakirjandus, siis kirjutataks-kaagutataks selles põhiliselt, kuidas keegi missuguse muna munes. Pealkiri võiks ajakirjal olla muidugi Kana24.

Päeval loen („Eesti ajalugu II. Keskaeg”). Kui „rahvakirjanik” end parandanud ei ole, peaks ta seda lugema sunniviisil. Eriti räige kontrast on näiteks tagurliku poliitiku M. üllitatud Lembitu-raamatuga, mille nimetamine ajaloo-, isegi harrastusajalooraamatuks on lihtsalt piinlik. Seevastu Villem Kapi ooperi „Lembitu” (Juhan Sütiste näidendi järgi) headus ei kannata, selle kunstiline teostus on nõnda palju sõjajärgne Eesti rahvusromantika, et lõhnab nagu vanaema kapp kerge kopituse ja parknaha järele. Sellest, et keskajal voolanuks Tännassilma oja ülesmäge, nagu praegu usuvad laiad rahvahulgad (ja kes hakkab selgitama tektoonikat ja hüdrostaatikat, saab kohe sõimata), seal ka ei räägita. Erinevalt levinud arvamusest on seal Jüriöö ülestõusuks nimetatavast feodaaltülist mitte kaks rida, vaid mitu lehekülge, kuigi mitte rahvusromantilises võtmes „eestlased vs. sakslased” ega poliitilises võtmes „eesti talupoeg vs. saksa mõisnik”. Huvitav, kuidas lihtsustatakse 800 a pärast praegust ühiskonnakorraldust?

Töötlen Šveitsi pilte, õhtul püsib Lr imelikult kaua ärkvel. Valmidusprotsent on nüüd varasema 39% asemel tervelt 40% (varasem 39% oli rehkendusviga, p.o 38%). Esimese kahe päeva piltide asukohad on nüüd käsitsi üle kontrollitud. Lahe, kuidas võtteaja, sõiduplaani, raudtee kaugusteskeemi ja täpse aerofoto järgi saab võttekoha määrata mõne meetri täpsusega (kuigi ma reisi alguses sünkroonisin mõlemad fotokad ja mõlemad mobiilid isetäpsuva käekellaga, läks teiseks päevaks üks mobla sekundi ette ja teine jäi sekundi taha, mis tähendab rongiaknast võetud piltide gpx-asukoha väikest nihet).

* * *

Viimasel ajal vaatan meili nii korra nädalas ning sedasi jäi muu spämmi seas tähelepanuta taolise paljulubava algusega pärl. Minu rõhutus:

From: SAATMINE AMETLIK:
Global Trust Turvafirma.
London, Suurbritannia.
[...]

Lugupeetud / proua,
Minu nimi on John Barmani Olen LÄHETAMISE ametnik Global Trust Security Company London UK. Ma sain oma info ajal minu otsing Interneti kaudu. See võib teile huvi kuulda, et mees on rahu ja ma ei taha probleeme, kuid ma ei tea, kuidas te sellesse suhtute, sest teil võib olla topelt meelt. Aga ma ütlen teile, et see on tõeline tegeleda ja sa ei kahetse pärast seda teed tehingu minuga. Loodan vaid, et saame aidata teineteist. Aga kui sa ei taha seda äri pakutakse lahkelt unusta seda ja ma ei teiega uuesti.

L, 2308. päev: uus öökull

Rongiga üle mäe röövlinnuparki. Rong on pikamaarong (neid käib hommikul üle tunni, aga tavaliselt me selle peale ei juhtu). Aknast paistab fotograafile poseeriv noortekollektiiv; kui fotograaf paneb pilli (EOS 1) kotti, panevad hüvastijätuks vanemaid kaelustavad noored enne rongi veel kiiresti ette suitsud.

Röövlinnupargis on lennuplats kerkinud kaks korda kõrgemale mäe otsa kui vanasti (kahtlustan koguni, et see peab küll olema uus plats uues kohas), aga selgub, et ikka on vana. Inimlised ja linnulised esinejad on pooled tuttavad, pooled uued, nagu kolmekuune noor pistrik ja kalkuni või dodo näoga must lind (kelle linnujuht väidab olevat mitte röövlinnu, vaid toonekure sugulase – mispeale arutame, et Soome mingis linnuraamatus olnud liigitatud kured röövlindudeks (söövad ju loomi, järelikult on röövlinnud) ja kas saksa Greifvogel on üldnimetus või taksonoomiarühma nimetus).

Uus esineja on ka kivikakk, keda lastele antakse kinda peal hoida ja viiest lapsest teine leiab, et kui ta kätt pisut liigutab, püüab kivikakk hoida pead paigal, mis tekitab huvitava liikumise. Kivikakk on looduses täpselt sama nunnu kui pildil. Pärast fotodele märksõnu lisades leian, et ega ma kivikakku kunagi varem pildistanud ei olegi.

Lennuplatsi taga metsas kronksuvad rongad, keda algul märkab E ja siis mina ja siis linnujuht, kes märgib, kui vabalt elavad ja Saksamaal siinkandis üsna haruldased rongad eemale lendavad.

Linnuetenduse juurde hoovihm, määrin pingil püksid ära. Imelisel kombel ei saja ei linnuparki ega sealt ära jalutamise ajal. Pärast linnas on tugev hoovihm, mis lõpetab ühe tänavarestorani tegevuse; kui ümber nurga vihmavarjust restoranini jõuame, on tänav tühi ja sees istub mõni mammi, kes seletab, et restoran praegu enam ei tööta, hakkab uuesti alles kella kuuest. E arvab, et äkki on restoranis matus.

Söögikohta otsides käime kõik Väikeseks Veneetsiaks nimetatava ojakalda läbi. Eine leiame pisut sööklataolises söögikohas, kus meie laud on suisa oja kohal ja mille välisukse kõrval seespool on linnavaade, MOBA mis MOBA – mu arust alustas kunstnik lõuendi täitmist jõest (nagu kui modell hoiab käes triikrauda, alustatakse joonistamist tavaliselt ikka just triikrauast ning mõelge ise, mis edasi saab), siis napilt mahtusid ka jõeäärsed majad, aga jõeperve kirikust mahtus ainult pool, isegi kui ta oli üritanud kirikut igatpidi väänata. Kemmerguuksel kaks silti: esiteks et kui külastaja ei ole restorani klient, maksku ta 0.50 € letti, ja teiseks on linnas komme, et kus kustakse, seal ka juuakse (wo man pinkelt, da man trinkt); iseoma tarkusest oleksin arvanud, et joomise füsioloogia toimib vastupidi.

Siis minirongiga ringsõit. Saarejõel on ristluslaevatäis ameeriklasi, need väheke kurvastavad, et jutt on ainult saksa keeles (vedurijuhil on näo ees mikrofon, esitus on puhtalt elavettekandes), aga siis vaatavad asju nii, nagu ise tahavad – näiteks vedurijuht: „Paremal näete köisraudteed mäe otsa, kust on imetabane vaade!” – Ameerika vanaprouad vaatavad vasakule ja näevad Lidlit: „Näe, siin on pood!”.

Pärast pooleldi eksitava nimega „Bonsai ja Vein” vinoteek, kus eelmised kunded kergelt juba kõiguvad (soomlane ütleks, et neil on kerge kannapõletik). Aja säästmiseks lähtume ostuvalikul siltidest, maitsmata. Nagu pärast veinikirjandusest loeme, on ühel veinitootjal koguni kolm tärni kolmest.

Tagasiteel väikene ekstsess rongidega, sest teada on, et rong T-st tagasi on üle tunni selline, mis peatub pärast T-d igas peatuses, ja ülejäänud ei peatu, ning kui sõita T-sse välja, ei jõua ümber istuda, aga marsruudi poolest sobivaimas peatuses võib jääda nii kuivale, et kõnni või jala (nimim. „Kokemusta on”). No jõuame ja selgub, et järgmine rong jäetakse lihtsalt käigust ära (oletan, et see lebab kuskil kraavis). Asendusbusse ei ole. Bussiettevõtjal EW on 118. liin, mis läheb T. musta värava juurde, aga kuhu täpselt, jääb teadmata, ehkki me intensiivselt uurime ja EW beeže busse mitut silmame. Nõnda et käime linnas ringi ja ootame jaamas.

Rongis (mis on kohalik kiirrong, mis peatub alguses igas jaamas ja siis paneb pooleks maaks uksed kõvasti kinni) näeme see-eest teist ekstsessi, kuidas kolm noort lõugab ja häirib kogu vagunit ning piletit ka ei ole. Vagunisaatja pakub valida, kas anname teid sihtjaamas politseile üle või tõstame lähimas jaamas maha. Rong peatubki suht ei kuskil (kohas, kust algas see matk) ja seltskond tõstetaksegi maha. Nii et, rongis lõugajad, teadke!

R, 2307. päev: ikka kuum

Tõotab tulla väga kuum päev ja hommikul tööle saabudes näen, et toanaaber on kerinud väliskardinad asendisse, et kuum õhk tuleks tuppa. Vat nii juhtub, kui inime koolis füüsikat ei õpi. Mina enam seda selgitada ei jaksa, et teistpidi piilub päike pleki vahelt jah pisut sisse, aga samas plekk ei ole päiksega lapiti ega kuumene ega ole niipidi, et juhiks kuumenenud õhu tuppa. Pigem kannatan nagu Kilpkonna-Tädi, kelle Rebase-Onu oli kogemata heitnud koldesse.

N, 2306. päev: kuum

Omakseid vaevanud küsimusele, kas mul tööjuures toas jahutus on, vastan nüüd, et vist on, sest kuigi täna oli olnud tööl nüristavalt kuum, oli, nagu õhtul lahkudes märkasin, õues veel kuumem.