Öösel äge mürts ja kõmm. Kuumus annab järele.
Hommikul pärast hommikusööki leian põlve kõrvalt puugi, kes on just „hambad” minusse vajutanud, ja tuvastamiseks, mis see kübe on, peab silma kõvasti pingutama nagu Gary Larsoni karikatuuril „Eelajaloolised mikrobioloogid”. Kuidas see minuni jõudis, ei tea – viimati metsas ja rohu sees käisid Št ja Šp pühapäeval.
Midagi täitsa muud otsides leian internetist kooli kodulehelt väga pika kirjutise kooli ajaloost umbes minu ajal. Korralikult arhiiviviidetega ja puha. Mõni klassikaaslane ja koguni kaks kooliaegset silmarõõmu on nimepidi mainitud, aga mind mitte – kuigi ma olin ju nii tubli!
Näpuka tulemusel leiutan uue sõna: puhjaka. Võib hääldada venepäraselt, „puhjaaka”. Tähendust alles otsitakse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment