N, 2334. päev: kuusk saab alguse (vol. 2)

Koosolek, kuhu hilinejad lastakse ilusti sisse, sest põhijõud tulevad nendest veel hiljem. Õpime, kuidas kirjutada jätti.

* * *

Tänase keeleina teema on mõne viimase aastaga levinud pseudorahvalik keelend „algust saama”. Et „algama” on kuidagi puine, ütleme „ilusas eesti keeles” (öäkk*) „rahvalikult”.

* Öäkk seepärast, et sageli on see keeleveiderduse ainus põhjus. Et nagu sisu olgu kui jamps tahes, peaasi, et oleks aga „ilusas eesti keeles”. Sellist agressiivset ignorantsi viljeleb ka üks kaubanduslik keelehooldeblogi, nii et iga kord, kui sinna satun (neid kordi on olnud kolm või neli, kusjuures nende uuendused tulevad mul bloggeri blogilisti), vihastun lapiliseks. Näiteid:

• „Kui panete firmanime, pange kas eesti või äärmisel juhul inglise keeles, aga mitte nende vahelises keeles. Mis keeles on näiteks firmanimi [mõtle siia mingi saksa sõna] OÜ?”
• „Ärge kasutage tarbetuid uudissõnu, öelge vanade heade ja kõigile arusaadavate sõnadega.” — Minu kommentaar: .... [mõtle ise] (Mu kutsetegevuse tähelepanekute järgi on argikeelne väljendus ebaoptimaalne – liiga sõnaohter, keerukas, ebaselge. Asja pidamine heaks üksnes seetõttu, et see on vana, on loogikaviga samamoodi nagu pidamine heaks üksnes seetõttu, et see on uus. Keeleinimesed, kas on uuritud näiteks eesti ajakirjanduskeele lauseehitust läbi aegade? [Oh juudas, ma ükspäev (kirjutan seda septembri lõpus) just nägin kuskil mingit kirjandusviidet 2004. a väljaandele, vist Oma Keeles, vist seoses selge keele konverentsiga. — Leitud: Reet Kasik, „Muutuv meedia, muutuv keel”, Oma Keel 2/2004, lk 5–14 (pdf), eriti lk 10jj.] Kõhutunne ütles HCL Jungi tõlke (1881–1884) lugemisel mõni aasta tagasi, et selle lauseehitus on moodsam kui praeguses pseodorahvalikus keeles. Lühike mitmus täitsa olemas.) — Mida vastati, pole viitsind vaadata, aga midagi konstruktiivset loota ei ole. (Vaatasin, ei olnudki. Olid ainult seletanud, mida nad mõtlevad „vana” all, aga põhjendamata. Kui peaksin meeltesegaduses sinna veel sattuma, luban kommenteerida ainult oliwad-vormidega või vanas kirjaviisis. Vana, järelikult hea!)
• Selle põhikirjutaja pidas kunagi koolituse tõlgete toimetamise teemal, kuhu lollist peast läksin ja veetsin elu igavaimad kaks tundi. Ühes näites oli sisuviga ja kui seda märkisin, teatas ettekandja, et seda tõlkija parandada ei saa, sest siis pidavat teadma sisu. No tere talv!! Vat sihuke tase.

Ja nii kirjutataksegi „saab alguse vasakult ja lõpeb paremal”. Aga miks „lõppema”, miks mitte sedagi pseudorahvalikustada, näiteks vormiks „lõppu osaks saama” või „ärralõppsiwad”? Näiteks „joon sai alguse vasakult ja paremal koitis tema viimne tunnike”.

Jõudu tööle, aga mina nii teha ei taha.

* * *

Pikk tiir koertega metsas. Et Šp sunnik saab aru, kui hakatakse tagasi kodu poole minema, on marsruut tavaliselt lineaarne, mis tähendab, et iga sammuga, mille edasi astume, pean astuma tagasi, Šp õlal raske nagu MG 42, kaks sammu, sest täpselt tagasikeeramise hetkel Šp „väsib”. Ütlen talle küll iga kord, et ta on olnud meil juba nii kaua, et kõik tema trikid on meile ammu selged, ärgu enam üritagu, me niikuinii teame, et tegelikult jaksab ta küll, aga ta vaatab näoga, et te kindlasti ei tea*, ja proovib iga kord uuesti. Oleks Šp teha, jalutaks ta ka minekul rohkem õlal kotis.

* Ma nüüd ei mäleta, mitut nn empaatiaetappi koerad suudavad, aga see arv on – ähmase lugemismeenutuse ajel (Evolutionary Psychology aastal 2010) lambist pakun – kuni kaks. Üks empaatiaetapp on nt „ma tean” ja kaks on „ma tean, et sa tead”.

Seekord katsun olla hästi kaval ja lähme algul linna poole, siis lätlase maja tagant pargist üles päris Kõrgmetsa, siis sealt läbi Kõrgmetsa „metsa” (romantilise puugivõpsiku; muide, pihlakad on valmis) ja sealt tiiruga tagasi D. maanteele. Et siis tegelikult läheme mööda pikka lopergust ovaali, mille keskkoht on umbes kodu kohal, aga maja ei paista. Ja teate, mis? Šp saab aru, kui teekond hakkab viima kodu suunas ehk kui alles pargist vasakule keerame. Seega ligi kolmveerand jalutuskäigust kulub Šp veenmisele, et kõnnime veel natuke.

Nagu varemgi nenditud, on siinmaal tänaval koeri vähe, aga koerasitta (tõenäoliselt ka tervisejooksjatelt pärit inimsitta, mida koeraomanik oskab leha järgi koerasitast eristada) on tänava ääres keskmiselt iga kahe meetri tagant. Kusjuures tänapäeval on koerasita enda järelt üleskorjamine kohustuslik. T-s seevastu on koeri tänaval palju, aga sitta tänaval ei ole üldse. Isegi Pariisis ei ole tänapäeval maas koerasitta sama palju kui siinkandis. Vt ka „Der Reibert”, Saksa sõdurite hügieenireeglid välitingimustes. Vt ka „Urbaani sanakirja”, märksõna pandapaska.