Šveitsi piltide järeltöötlemine venib nagu härja ila. Rõõmustasin pärast märksõnastamist, et nüüd ainult üks-kaks-kolm noppida välja näidatavad pildid – sest järeltöötlust enamikel vaja ju ei ole, aga ei miskit. Valgetasakaalu jah enamikel muuta vaja ei ole, aga väikest värvide surkimist ometi (vaated ühtmoodi, teise kaameraga teistmoodi, läbi klaasi kolmandat moodi), mille parameetreid saab küll kergesti kopipeistida (st sõna otseses mõttes: valin, mis parameetreid pildilt kopida tahan, ja kirjutan teiste piltide parameetrid nendega üle); aga siis see pgnm perspektiiv. Peaksin kirjutama Lr-le ja pakkuma, et nad teeksid nihutatavate punnide aemel sellise perspektiivi parandamise vahendi nagu Google SketchUpis, et märgid otse pildi peale, mis kaks joont peavad olema paralleelsed, ja pilt väänatakse nende järgi. Praegu peab tinistama liugurite vedamisega (või arvväärtuste sisestamisega) ja jälgima, et pildil oleksid oletatavad paralleeljooned pildile ilmunud ruudustiku suhtes sama nurga all, ja mida aeglasemaks jääb arvuti, seda rohkem kõik see kestab. Seda nii püst- kui ka põikperspektiivi suhtes (põikperspektiivi on vaja korrigeerida harva, peamiselt ähvardavad piltidel kukkuda majad kaela, misjaoks on vaja vedada liugurit tsiba vasakule ehk asendisse umbes –12). Pöörata saab kergemini kaadrilõike seadmisest; nii perspektiivi kui ka kaadrilõike seadmisel tuleb jälgida, et raam ei satuks kaadrist välja (seda saab osaliselt automatiseerida) – käsiraamatu järgi nimetavat Lr pildi väänamisel või pööramisel tekkivaid tühje alasid täitsa ametlikult kui that gray junk.
Ja kaadrilõikest me parem ei räägigi. (Te muidugi mõtlete, et paha pärast, aga vastupidi – te hoopis ei kujuta ette, misukese efekti omandab bussiaknast võetud õnnestunud vaade, kui selle värvid kõbida paika ja panna kuvasuhteks 16 : 9, nii et see paistab pärast üle kogu kuvari ajalehesuurusena.)
Ilmutatud on praegusest 1678 allesolevast pildist ainult 371, aga et ma pilte enam ühtki korda läbi töötada ei jaksa – samal põhjusel, miks ma ei viitsi teha videot, sest valmis videoni tuleb materjal läbi vaadata kokku kuus korda (nimim. Kokemusta on) ja see on tüütu, ma ütlen! – ühtlasi valin ilmutamisel albumites näidatavad pildid. Koduses seltskonnas suurem, avalikult näitamiseks väiksem ning rongi-, bussi- ja trammiakna vaadete jaoks kolmas.
Täna saan ka pildilt traatide ära võtmise kogemuse. Traadid nimelt lähevad üle pilve ja Lr-s on ainus kloonimis-parandamisvahend ümmargune, millega muidu eemaldatakse sensorisodi. Kloonitav pilvetükk peab kujult ja asendilt sobima ning parandamismaterjal võib heita taevale lillaka varju. Loodame, et keegi ei pane tähele, et ühe kauni vaate nurgas on üht pilvetükki nüüd kaks korda.
* * *
Saan bussiraamatu läbi. Selles mainitakse 19. sajandil USA väidetavasti tabanud muumiabuumi, kus kõigepealt oli leiutatud paberimasin ja siis kasvanud paberitarbimine nii, et seda ei olnud enam millestki toota – varem oli USAsse paberitootmiseks imporditud kaltsu Euroopast, aga isegi Euroopa kaltsumaardlad olid ammendatavad. Samuti oli Napoleoni sõjalises mõttes läbikukkunud, aga teaduslikus mõttes edukas Egiptuse-ekspeditsioon tekitanud suure Egiptuse-buumi, mis omakorda külvas Euroopa üle muumiatega, kes teatavasti on keritud linast lintide sisse. Ettevõtlik ameeriklane Isaiah Deck arvutas, mitukümmend naela linast riiet on iga muumia ümber ja mitu muumiat peaks Egiptuses kokku olema maetud (Vana-Egipti riik 3000 a, elanikke 8 mln, keskmine eluiga 32 a), ning järeldas, et kui kõik need 500 miljonit muumiat importida USAsse, saab nendest paberit toota tervelt 15 aastat. Kas pole uhke?
„Väidetavasti” seepärast, et muumiapaberi olemasolus ei olda päris kindad. Internet ei leia ka teist sama ajastu legendi: et XIX saj keskel olnud USAs Egiptuse muumiaid nii laialt saada, et neid kasutatud vedurikütusena, nt kui mõnel raskel tõusul oli vaja saada katla alla valusamat tuld – asjakohane ütlus oli Give me a king! (Kontrollisin, isegi snopes.com ei tea – kuigi leidsin selle loo („emme ei tantsi postitantsu, vaid müüb labidaid”), mida Snopes tunnistab võltsinguks (joonistaja oli 17 ja joonistas selle nalja pärast.)
Uh, on siiski, Wikipedia sama loo lõpus (tegevuspaigaks siiski Egiptuse raudtee). Allikas on sedavõrd usaldusväärne nagu Mark Twaini „Võhikud võõrsil”. Hehe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment