N, 2320. päev: elevantsid

E on juuksuris ja mina käin mänguasjamuuseumis, mis on küll ses suhtes huvitav, et millega saksa lapsed mängisid või, nagu kinnitab silt, sõja ajal „pidid mängima” (kogu silt on stiilis, et nende sõduri- ja relvakujudega ei ülista me natse ega Kolmandat riiki, vaid ainult näitame, millega sõjaaegsed saksa lapsed pidid mängima). Samas on samastumisvõimalusi vähe, sest minu lapsepõlves olid loomad peamiselt vahtkummist ja Saksa mänguasju kaubandusvõrgus ei olnud ning iidseid (ilmselt sõjaeelseid, vanaema mingi sõbranna kingitud) Saksa lauamänge, mida meil mõni oli, muuseumis üldse ei ole. Rööbastega mudelronge meil ei olnud peale ühe N. Liidu üleskeeratava, mis pidas vastu väga vähe (muuseumis on ronge kaks ja pool tuba, muidugi marki Märklin – N. Liidu kaubandusvõrgus defkana liikunud rongid olid muidugi hoopis Ida-Saksamaalt – neidki oli mu klassivendadest ainult kahel), ning üleüldse on ainus lähemalt tuttav ese kogu muuseumis kosmosetehnika mudelite kapis Airfixi Apollo Kuu-mooduli 1 : 72 mudel, mille ehitamist ma muiste alustasin ja mis ajendas avastama alma mater’i raamatukogu sissekõnnitavast keldrist NASA sariväljaannete riiuli, aga selle ehitamine sumbus kokkupanekujuhendist suurema tõepära taotlemise poole, mis enamasti tähendab, et mudel jääb pooleli. Eriti jube oli hankida õige ilme andmiseks vajalikku siledat läikega kuldfooliumi, sest seda leidus ainult mõne haruldase kuldpaberis kommi ümbert, ja see kohale kleepida nii, et jätaks ka kuldfooliumi mulje. Mudelialuse Kuu-pinna värvimiseni mu mudel vist ei jõudnudki, aga kardetavasti olnuks õige värvuse leidmine suurem jampsimine.

Seejärel käin teen kauneid kunstvõtteid jumalaema kirikus, kus ma suure fotokaga pärast ennistustööde valmimist käinud ei ole ning mille uksel on karm silt, et muude kui litsentsgiidide ja kiriku loaga giidide tegevus on keelatud. Siis pildistan veel elevantse ja saabun kokkulepitud kohtumiskellaajal raamatupoodi, mille ees on 9.99 € plaadikomplektide kast. Esimesena vaatab sealt vastu Carl Orffi kogumik. Mõtlen, et oo, Orff! ja panen hetkeks kõrvale, et äkki on kastis veel midagi (mul on parema käe küljes fotokas, muidu hoiaksin karpi käes). Sekund hiljem ilmuvad vasakult kaks vanurturisti, hüüavad samuti, et oo, Orff! ja krabavad karbi endale. Nad hoiavad seda mitu minutit käes, mil algul üritan kasti teisest servast uurida, kas teist karpi tõesti ei ole (ei ole), ja nähes, et nad on karbi matnud veel mitme muu karbi virna alla, mille kohta häälitsevad, et need me võtame, lahkun poe sisemusse, lubades mõttes, et panen nad laulu sisse. Kui aga veerand tunni pärast väljun, on nad lahkunud ilma kokkukaabitud virnata, mistõttu Orff (ehk 10 CDd XX saj keskpaiga vibratot) saab mulle. Jee.

Raamatupoest siinkandi eluslooduse välimääraja, kus on ka huvitava mustriga „põrnikas”, keda esimest korda märkasin kivil peesitamas Viini lähedase Tullni jaamahoone (Egon Schiele sünnikoht) juures kivil ja teist korda umbes sel kevadel poest tulles. Maakeelne nimetus on punalutikas. Tullni foto leian mõne sekundiga ja arvake, kui kaua läheb teise foto leidmiseks? (Märtsist maini on arhiivis kokku 2158 fotot.) – Tänu märksõnasüsteemile kümmekond sekundit („Kõrgmets, D. maantee”, kerin selle kevade piltideni). Tehke järele!