N, 2226. päev: metsas ehk kuidas gurmeelõuna ära jäi

Usupüha. Metsas, nii vara kui hommikul saab. Mis tähendab kella 6.50 rongile astumist, majast väljumisega umbes veerand seitsme paiku. Kui hakkan korterist väljuma, tuleb söömise lõpetanud Šp esikusse ja seisab, nõudlik nägu peas. Maiust tahab, mida ikka ju antakse, kui hommikul tavalisest varem ära minnakse.

E-sillas bussi peale, bussiliinide numbrid näivad olevat muutunud. Sellega lõpp-peatusse Iluslinna. Hommikuudu ripub all orus väga kaunisti.

Riisiküla ja Iluslinna vahel, bussiaknast taskufotokaga

Kell kaheksa usupüha hommikul on Iluslinn muidugi täiesti välja surnud. Maanteel sõidab mööda üks auto, järgmist autot näen alles lõuna paiku järgmisel maanteel. Esimest jalakäijat näen alles nii veerand kümne paiku, see on mööda rühkiv matkaja.

Mets on mai alguse moodi õrnroheline.

Üldiselt mäletan eelmisest statiiviga matkast kõike koledust, mida tähendab fotomatk statiiviga, isegi kui ma tollast objektiivi enam ei kasuta (ja õigemini ka aru ei saa, miks pidi sellega pildistama just nimelt statiivilt). Nüüd on hulk jama juures, sest panoraamirakis käib statiivi ja fotoka vahele ning kuigi statiivi ja rakise vahel on kiirkinnitus, on fotokas rakise külge sõna otseses mõttes kruvitud ning rakise kasutusjuhend keelab rakise teisaldamise nii, et fotokas oleks selle küljes. See tähendab, et võttekohast teise minekul tuleb kogu kola pakkida vastavatesse kottidesse (10 minutit) ja järgmises jälle üles panna (15 minutit). Aegamisi saan targemaks, nagu et kuigi kui fotokas on rakisel, on kogu „tornis” kokku neli vesiloodi (statiivil, statiivipeal, rakise alusel, fotoka küljes), läheb metsas (kus täpseid vertikaale ei ole) vaja ainult üht – rakise aluse oma, sest see tagab, et panoraam võetakse ümber täpse püsttelje (aga see, kas fotokas on pikuti ja laiuti rõhtasendis iga võtte ajal, ei ole metsas eriti tähtis).

Võttekohti mäletan varasematest käikudest (mul ei ole kaasas isegi kaarti), taskus jookseb telefonil Maverick, mis jäädvustab gpx-jälje täpsemini kui varem praeguseks pensionile saadetud X10, nii et vahest saan lõpuks teada, kus selles orus iga huviväärsus täpselt on. Panoraamvõtete kohti olen plaaninud neli kuni kuus:

1. Üsna Iluslinnuse juures, kus on fotogeenilised trepiastmed alla
2. Võib-olla selle vaate kohast
3. Esimeste veskijäänuste järel olevalt sillalt (assanuga, näen praegu failinimest, et olen arhiivi märksõnadesse märkinud vale veski (plaanitud võttekoha nr 6 nime), sest ega ma palju kordi käidud kohtade märkimiseks siis kaarti vaadanud)
4. Selle kalju juurest
5. Kindlasti sellest kohast
6. Võib-olla sellest kohast kah, kuigi selleks ajaks olen kindlasti väsinud

Nii palju taipan, et enne kaadervärgi ülesseadmist käin vaatan täpse võttekoha läbi, pöörates pead nagu üliõpilane Tammekänd filmis „Noored kotkad” (1927), et pildile jääks võimalikult palju ja võimalikult kenasti. Silinderprojektsioon venitab nadiiri ja seniidi laiali, selle lõikan pärast valmis panoraamilt ära, aga need piirkonnad on pildil siiski näha ning see tähendab, et tuleb ka vaadata, mis jääb esiplaanile ning et seal ei oleks mahapandud kola. Seniidifoto teen, aga nadiirifotot mitte, sest selle võtmiseks tuleks fotokas statiivi küljest vabastada, tõsta statiiv ära, seista ise kõvasti eemale ja märkida värviliste latakatega statiivijalgade asukoht maapinnal, mis on liiga tüütu.

Ilm on pilves, valgus seetõttu väga ühtlane. Mul on kaasas koguni eksponomeeter, millega kontrollin langeva valguse tugevust (misasja fotokast mõõtes teha ei saa, muide; võib-olla kui välja arvata tehnika „säritus histogrammi parema serva järgi”).

Esimene panoraam on siis selline:



Esimese võttekoha panoraamist fotogeenilisim 270° sektor

Nagu ülal öeldud, on see ainult umbes kolmveerand panoraamist; eks nali ole ikka selles, et AutoStitchi kokkulapitud 360° panoraami servad on tavaliselt seal, kus tahab tema, mitte mina (täispanoraamis oli esiplaanil puulehtedega kaetud nõlv). Osalise panoraamiga seda probleemi ei ole.

 

Sajab vihma ning vahepeal käin istun kaljurünga all (pildil vasakul) pingil ja ootan, kuni üle saab. Ülal olev panoraam on võetud kerges vihmasajus, ülemise rea pildistamisel tuli võtete vaheajal hoida lappi objektiivi ees ja vihmapiisad ära pühkida.

 

Edasi kolistan paika, kus org kitseneb. Seal on sillake ja selle juures kaunis vaade. Teen kitsaimast kohast kahe panoraami jagu võtteid, pakin kola kokku, astun trepist alla ja kolm sammu edasi ning mõistan, et seal on veel parem võttekoht (vt järgmine pilt). Kokku- ja lahtipakkimiseks kulus 25 minutit!! Aga ma olen enda lolluse peale kuri. Ise tegi, ise tegi.

 

 

Teen uue panoraami ning kui kõik valmis, käin luuran pildi vasakpoolsest sillast mõnikümmend meetrit edasi, kuidas on lood seal. Paljulubav on, mistõttu pööran fotoka rakisel seniitasendisse ja tassin ettevaatlikult kohale. Saab päris toreda panoraami.

Edasi aga ei ole hulk aega eriti midagi, sest ülal pildil vasakul oleva kalju tagant suubub ojja Iluslinna kanalisatsiooni ja veepuhastusjaama väljaheide (vihma tõttu üsna veerohke) ning mitusada meetrit allavoolu on oja kaunistatud vetsupaberi jäänustega.

 

Võttekoht nr 3 on olemas, saab kena pildi:

 

 

Võttekohast nr 4 ka:

 

 

Aga võttekohta nr 5 on langenud suur puu ja sinna ei pääse enam ligi. Käin ringi ja imestan, kust see puu tuli, sest ma varasemast ajast sealt puud nagu ei mäleta (vbl on sama puu kui ülal viidatud fotol vasakul).

Võttekohtade nr 5 ja 6 vahel on nüüdseks üsna lagedale jäänud sild ja selle ees on midagi, mida ma selle oru ojades kunagi näinud ei ole: pardid! Algul mõtlen, et keegi ujutab vaikses laias ojakäärus vahtkummist peibutusparti, aga ta ujub kaldast kaugemale ja emaspart ujub järele.

Järgmise täispanoraami teen umbes selle koha lähedal, mõnikümmend meetrit ülesvoolu. Enam ma nii loll ei ole, et läheksin matkasaabasteta kõndima libeda sileda kivi peale (kus 2008 pidin käima kõhuli, fotokas minu ja kivi vahele). Siin esitatud võte koosneb 37 liitsäripildist (kokku seega 3 × 37 = 111 üksikvõttest).

 

Seniidivõte, mida panoraamil palju ei ole, on omaette selline:

 

 

Ja et maailm oleks tasakaalus, siis ka üks nässuläinud panoraam:

Maverick ütleb oru olevat 4,1 km pika; pärastpoole teen heliülesvõtteid, mida tublisti häirib Möldriorust kostev mootorrattapõrin, sest mis võiks olla kaunim kui puhkepäeviti ringi müristada looduskauneil metsamaanteil?! Egoismus gradus gravis. („„Gradus gravis” ongi raskel kujul.”)

Möldriorus on umbes pool kilomeetrit maanteeremonti, jala saab läbi (ja läbi saab ka autoga, nagu näeb).

Hapujõe ääres on kaks restorani, üks gurmeem kui teine. Selgub, et ega tuntud statiivimark ikka nii tuntud ei ole, et restorani sisseheitja selle rihma nähes kohe rõõmustaks, et oi tulge, astuge edasi. Kord on mind, statiiv õlal, peetud ka jahimeheks. Täna ei lähe palju paremini, sest kui esimeses olen prantsuse keele algmeiga teatanud, et tahan süüa (kell on pool üks, seega igati sobiv kellaaeg, sest siinkandis ahvitakse prantslasi, kes toituvad päeval ainult kell 12–14) – restoran on peaaegu täidetud vanuritega, kes alles uurivad menüid – teatab sisseheitja, et täna on neil ainult erimenüü, 45 € (vaatab mulle tähendusrikkalt otsa) ja à la carte’i ei ole. Kui ta teaks, et mu õlal rippuv asi on statiiv ja üleüldse on mu fotokola keskmiselt umbes kolmveerandprofi tasemel, siis teaks ta ka, et 45 € mind täitsa jalust ei rabaks. Aga samas ennist väljas nägin, mida see viiekäiguline menüü sisaldab, ja nii rohkeks söömaajaks ma valmis ei ole.

Üle tänava on teine restoran, seal on vaatepilt umbes samasugune, aga minu vastu keegi huvi ei tunne. Uurin bussiaegu – usupühal käivad bussid kummaski suunas kord kahes tunnis, aga nii, et vahed on ½ h ja 1½ h – ja ootan E-chi minevat bussi 50 minutit. Lugemist kaasas ei ole, aga aega viidab mugavasti see, et kirjutan helisalvestist võtteaegade järgi märkmikku võttekohti ja mida peale on jäänud (et lihtsustada hilisemat kopimist arhiivi, kus lisan need andmed failinimme).

Sõiduplaanirobot on kergelt valetanud ja E-chis ei ole linna minev 111. buss juba läinud, vaid alles ootab. Sõiduplaan teatab, et see käib täna kord tunnis, seega lähen linna peale sööma. Jäätisekohvik, kus kaks aastat tagasi rattamatkal panime rattad efektselt laua alla, on lõpetanud tegevuse ja akna peal on silt, et välja üürida. Resturaani „Must Kotkas” asemel, kus muiste saime teada, et ei ole vaja ajada igasugu jõledust näost sisse, ja mis on õnneks ammu uksed sulgenud, on uus söömakoht, bistroo, mille silt on küll prantsuse keeli, aga kelnerid kõik sakslased. Šnitsel on selline, et ei mahu taldriku peale! Peaaegu jätan osa järele!! Nämmnämm.

Järgmise 111. bussiga linna, mis, nagu ikka, toimub enamasti une hõlmas. Koguni nii, et ei taipa jaama juures väljuda ja bussijuht peab hõikama.