P, 2236. päev: muuseum

Sel külmal ja vihmasel ning ka muud moodi elamusrohkel nädalal on tubast eluolu ilmestanud sipelgate invasioon. Sipelgad (tavalised, pisemat sorti, mitte vaarao-) ilmusid hulgakaupa esmaspäeval, seina seest algul kööki. Teisipäeva õhtuks hakkas rinne taanduma – õhtul kööki minnes ei silmanud ringi sibamas korraga rohkem kui viit-seitset sipelgat. Nii et kui sipelgatel oleks olemas uuriv ajakirjandus, siis võiks kunagi Sipelgarahva Päevaleht avaldada kirjutise „Kuhu kadus 13. mai ekspeditsioon?” Selgub ka, et kõikvõimalikke olmeputukamürke müüb Prantsuse poeketti kuuluv pood, mida ma siin nimetan prismaks, aga mitte kohalik „maksimarket”. (See on ka ainus, kus müüakse viieliitristes (5 l) pudelites hüpokloritilahust – te võite olla mõelnud, et suuremat vabade pindade gaasilise klooriga mürgitamist pole pärast Esimese maailmasõja gaasirünnakuid enam toimunud, aga te eksite. Kloor on senini prantslaste lemmikparfüüm!)

Nädala sees kandusid sipelgad üle vannituppa, marssides sisse ventilatsiooniavast, pärast selle töötlemist mingi rohelises pudelis ollusega (mille jutust saan aru ainult, et see on ohtlik ainult lülijalgseile, aga toimeaine CAS-number on sildil kirjas ikkagi, ja mõjub kaks nädalat) hakkasid nad välja pugema külmaveetoru juurest praost seinaplaatide vuugis. Kaugeim eksemplar jooksis mööda seina elutoas mu arvutilaua taga seinal. Nädala lõpuks hakkas sipelgate laul vaikima ja võis juhtuda, et kööki või vannituppa minnes ja seal hoolikalt ringi silmitsedes ei märganud ühtki.

Sipelgas, vaadake, on ükshaaval hästi loll loom, kes jookseb ringi sihitult. Aga kui ta leiab midagi toredat, näiteks teie parasjagu pooleli oleva šokolaadi või kapist meepurgi, jookseb ta selle suutäiega mööda oma jälgi pesa poole tagasi, öeldes vastutulijatele, et minge mööda mu jälgi, seal on! Iga järgmine teeb sedasama, teekonda pidevalt õgvendades, kuni teie arust äkki ja ootamatult on tekkinud maantee üle vaibanurga, mööda lauajalga üles, paberite alt läbi teie šokolaadini. Sestap on vaja takistada luuresalga naasmist, et taolist maanteed ei tekikski.

* * *

On muuseuminädalavahetus; käime sõjamuuseumis, kus ainus ja eelmine kord käisin peaaegu päeva pealt seitse aastat tagasi. Muuseumi plaan on pisut muutunud, rahvast on rohkem, muuseumipäeva puhul juhendab ekskursiooni muuseumi kuraator, keda äsja nägime Ameerika vabastajaist rääkinud ajaloodokumentaalis „Šokolaad, näts ja pruunid beebid”.

Pärast on lõuna parajasti käes; Google Places näitab linnas olevat 9 söögikohta:

• Ühes söömakohas ei ole inimesi,
• teises on, aga ei ole sööke,
• kolmandast on ainult tänaval silt,
• neljanda on vallutanud mootorratturhiired Saksamaalt,
• viies on jäätisekohvik,
• kuuendas näib olevat lõunamaa meeste külakuhi,
• seitsmendas on sildil kebab,
• kaheksas on kinni.

Siis jõuame õllepeoni, kus on arusaamatu talongi- või templimajandus (õlu on kah ainult 1 sorti; mängib pasunakoor). Üle tänava on üheksas paikne söögikoht, aga seal ka ei ole kedagi.

Tagasi linna. Veendume, et lõunamaa meeste külakuhi jätkub, ja ka minu vaprus ütleb üles.

Mootorratturitega täidetud kohviku vastas on teine kohvik, kus sees on veider seltskond, aga õues saaks hädapärast istuda, eriti kui istuda maha enne teise mootorratturiseltskonna saabumist. Istume kaks minutit, leides, et ainus tahke söök on võileib, siis silman platsi nurgas restorani ja läheme sinna sisse. Osutub olevat kohalik restoran ja tore on. Kerge suitsuvine on grill-lihast, mida serveeritakse naaberlauda kuumal kivil ja mis lauas edasi kärssab. Suitsetamas käiakse kombekalt ukse taga (üks vanadaam meie sealoleku ajal kolm korda).

Kemmergus on seina peal üksikasjalik koristamistööde juhend (mida, millal, kuidas, kes). Pärast selgub, et linnas on hotelli- ja restoranikool.

Mesilasmuuseum on väga kinni. Linna kolmas ja neljas muuseum on auto- ja õllemuuseum, mis hommikuse vaatlustähelepaneku järgi on sama katuse all. Väga praktiline, kas pole, autod ja õlu kuuluvad ju ikka kokku. Kui ma ei eksi, on Euroopa pealinnas sama katuse all auto- ja Egipti-muuseum ning kui teema üle pikemalt mõelda, eks meenu veel midagi samalaadset (võite lisada kommentaaridesse).

Tagasiteel rongis magan, vahepeal liigutan jalga ja see põrkub millegi vastu: minu vastu on äkki ilmunud istuma vanamees, keda alguses ei olnud.