Kirjutab korteriomaniku sekretär (vt eelmine kolmapäev). Kiidab kohese reageerimise eest, lohutab, et ikka juhtub, ja soovib kõike head. Kergendus missugune!
Õhtul koju jõudes on olukord köögipõrandal ja -nurkades rahulik, sipelgate kokkutulek on alles köögikapi peal. Ja ka sees, mitmes kapis ja riiulil. Praegune suht vähemürgine tehnika on fikseerida olukord värvitu aknapuhastusvedelikuga (kiire toimeaine: isopropanool) ja siis ära pühkida. Pärast on pinnad ka väga puhtad.
Kursuse kirjatükis on viidatud Vikipeedia artiklile üksnes viitega „Vikipeedias on öeldud, et...”. See on minuarust sama hea (või halb), kui öelda: „Raamatukogus on üks raamat, kus ...”. Olen hinde panemisel suuremeelne. Kaheldavasti tuleb tulevikus see teema loetelust kustutada.
Saabub talvehooajal juhendatud ja nüüd kaitsmisele mineva magistritöö retsensiooni mustand. Võib-olla ei ole maailm nii tumedais värves kui tundus. Samas mine isahane tea.
Kaugel kapis olev mitte enam päris töökorras unikaalne muinasarvutilaadne ese saab hoobilt juurde museaalset väärtust, kui adun, et selle kauges minevikus mulle annetanud esialgse omaniku isa oli mõni aasta hiljem mõne aasta suure tuntud tööstuskontserni peadirektor. Kelle raha eest muinas-personaalarvuti osteti, kas isa või poja rahast, ei ole teada, aga kontaktmaagia potentsiaal on võimas. (Kakskümmend aastat tagasi sattusin nägema võimast vaatepilti – vanade arvutite ladu, sest riigiasutus pidi oma moraalselt vananenud lauaarvutid kuhugi ladustama, sest neid ei saanud ei veel maha kanda ega enam kasutada. Vaatepilt oli unustamatu. Muidugi ka pildistamatu, sest mul ei olnud fotokat kaasas.)
Loen, keda koolikaaslasi pakub Facebook sõpradeks. Mõnd neist, keda kooliajal hästi teadsin, on ta kas varem peitnud või on nad FB-s alles väga uued.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment