L, 2228. päev: gurmee

E tuleb Eestist tagasi ja tabab mind sellelt, et mul ei ole piisavalt toiduvarusid. Me bad. Sammume seepärast vallakeskusse, kus on teadaolevalt vähemalt neli restorani

(Alles eelmisel nädalal tuvastasin, et muidu Facebookis tegutsev Tripadvisor tegutseb täitsa edukalt ka väljaspool ning selles on peale Facebooki здесь-был-Коля-funktsiooni ka hotellide-restoranide-vaatamisväärsuste arvustused ning kaart, et suumid vajaliku kandi ja näitab kohe näiteks paremuse järjekorras, kuhu minna, kuhu mitte. Sealt näiteks näeb, et 2011 sageli käidud „itaallased” on seal naaberlinna 268 restoranist paremusjärjestuses tervenisti 202. kohal.)

Esimeseks vaatame Argentina restorani, millel äsja vahetus omanik. Sees näib olevat kõik vaikne. Ületame silla ja uurime kiriku juures olevat kolme söögikohta. Ühes on vanurite kokkutulek, teises (huvitava nimega restoranis „Jõe Ääres”) paistab aknast liikumist: neli kelnerit askeldavad tühjade laudade vahel. Kui küsime, kas süüa saab (kell on umbes pool seitse), aetakse meid välja. Muidugi mugav, milleks kliendid, ilma on ju palju lihtsam.

E-le meenub, et nägi hiljuti loomaarsti juurde minnes kohe viltuse torniga kiriku vastas külakõrtsi, kuhu jalutame ja siseneme. Menüü toob kokamütsi ja kerge aktsendiga kokk ise. Suitsuvaba söögisaali tagaseinas on suletud uks kööki, kus vallandub pisut pärast tellimise võtmist paras pidev kolin – millest saab järeldada, et meie sööki tõesti tehakse. Kuulda on isegi, kuidas lihatükki haamerdatakse.

Restoranipidaja päritolu vihjena on veiniklaasil kiri „San Pellegrino”. [Ei tea, kas olen seda siin maininud, aga S.P. logo punane viisnurk peaks olema vanem (1899) kui täpselt samasugune N. Liidu ja Vene lennuväe riiklik eraldusmärk (viisnurk 1917, lennuväes 1943–2010), nii et intellektuaalomandiõiguste kauaaegse rikkumise – või siis reklaami – eest saaks märgi omanik päris kena kopika.]

Muu kujundus meenutab kergelt sünnilinna nn kulinaariat ehk gastronoomiat, mille seinu sain lapsena sabasseismise kõrvalt vahtida päris palju. Seinakujundus, lauad ja toolid on samasugused, aga värvus ei ole helesinine, vaid pruun-oranž, lõhnad on teised ja üle kogu lae on eredavärviline stukkornament. Kuskil samas külas pidada olla ka Michelini tärniga restoran, mille asukohta ma ei tea; kirjeldusest võite arvata, et kuskil mujal kui see, kuhu olime sattunud.

Toit on hea, söögitoas ei suitsetata (selleks on teine, lausa saal, mille tagaotsas on keeglirada ja seinal jahipüssid).