- Nagu võidaks Eesti laul „see aasta” kindlasti,
- ...sest kogu Euroopa mõistab eesti keelt ja hindab eesti muusikat (ning eestlasi on hääli andmas kõikjal Euroopas, nagu eelmisel aastal kakssada kinoinimest Cannes’is, millest siis tollased 10 punkti Prantsusmaalt),
- ...ning sest Eurovisionil ju ikka võidavad koreograafiata, tulevärgita ja show’ta järelelauldamatud ballaadid.
Kuuldes, et Eesti punktiteadustaja on keegi Rolf, arvan esti, et kadund Rolf Uusväli [kunagi laulsin kooris, mis esitas üht oreliga suurvormi ja kuigi selle kontsertidel mängis N. „ma mängin siit vahele jäänud read uuesti” N.*, mängis lindistusel siiski Rolf „maestro kuuldes mitte üks sõna” Uusväli], ja siis, kuuldes, et ei ole, niisama Rolf on, et noh siis Rowlf.
* Nime ei pane, muidu täitsa kena inimene ja see mitme rea vahelejätmine juhtus hoopis ühe teise koori kontserdil hoopis ühel teisel mandril.
Järgmisel aastal soovitan järgida teeneka poplaulumaa Inglismaa eeskuju ja vaadata Eesti eurolaulike valimisel teenekate ülipopulaarsete vanameistrite poole (näiteks Jaak J, Jaan T, Tõnis M, Üllar J). E seletab, et Jaak J enam ei laulvat, aga noh, küll paneb Kopenhaageni jaoks hääled jälle sisse.
Selle kõige juurde hindasime, et kui Kreeka tantsu ja seelikutega lugu sai 6. koha, siis Winny Puhhi peadpööritava lavaliikumise ja pildilise ilmega, kaks korda kiirem ja oktav kõrgem lugu pälvinuks 5. või veel kõrgema koha. Ise tegi, ise tegi.
Saksa laulja sai meilt nimeks algul Brünhilde ja pärast Floßhilde.
Aga show ise oli lahe, eriti õhtujuht.
No comments:
Post a Comment