Istun maha ja enne ei tõuse, kui on läbi loetud ja kommenteeritud restsenseeritav magistritöö. Seekord (teisiti kui eelmine kord, kus leidsin fundamentaalse vea) on kõik korras, ainult mõni pisiasi on norida, aga – nagu kuulutan ette ja taha – see suurepärast hinnangut ei kõiguta.
(Asjade käigust ette rutates öeldagu, et printerile võib olla kokkuhoidlik, aga ei ole tervislik printida need paljukümned leheküljed välja pisikeses kirjas ja mustandina, ega ka lugeda voodi peal kõhuli, paberid maas põrandal, pea üle ääre. Sest järgmine päev on tunne, nagu oleksite saanud puuga pähe ja te ei tunne bussis direktorit ära!)
Kas ma seda olen siin ikka maininud, et märtsis-aprillis kodumail aastaid sissepakituna olnud näputöö lahtipakkimisel tehtud ligi 700 fotot on kõik teravate tolmuplärakatega (olenevalt taustast on näha 10–50) ja enne ma neid näha ei anna, kui tolm on eemaldatud? Sada on juba puhtad, ülejäänud võib pisut kiirenduda, sest leidsin, et ega ma neid pilte sortinud ka ei ole, seal peab sees olema ka ebateravaid ja ülevalgustatud pilte (kasutasin kolme välku, kaks neist olid lihtsad orivälgud, mis lahvatasid alati samamoodi).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment