R, 212. päev: reede ja 13

Ärkan 8.37 ja veab, sest 194. buss on tavalisel kombel sõiduplaanist maas. (Selgituseks: viimane kellaaeg, millest edasi läheb kirja hilinemine, on 9.30 ja buss sõidab mu maja eest 20 minutit, siis veel 5 minutit jala. Soome kolleeg J rääkis eelmisel nädalal, et endine direktori kt, rahvuselt sakslane, olevat omal ajal hilinejatele isiklikult helistanud ja küsinud, miks te jäite täna näiteks minuti hiljaks...)

Järjekordsete vormide tähtaeg. Viimased kaks nädalat ma suurt midagi muud ei olegi teinud kui tõlkinud ühe teema vorme ning üle vaadanud nende täitmise õpetusi. Olen saavutanud sellise vilumuse, et tean nelja pidevalt mainitava määruse numbreid juba peaaegu peast (no mul on veel igaks juhuks spikker, aga varsti seda enam vaja ei lähe).

Tänastest ülevaadatavatest tekstidest esimene on selline, et paberiserv saab väga punaseks (et leian miskipärast paberil vigu paremini kui ekraanil, siis kasutan vigade tuvastamiseks vana head pliiatsimeetodit) ja saadan tõlkekvaliteedi spetsialistile küsimuse, kui mitu rasket viga peab olema tekstis keskmiselt lehekülje kohta, et see liigituks vastuvõetamatuks. Pärast pabereid mappi toppides leian juhuslikult eelmise reede leiutisterohke tõlke, mille korral olin miinus ühele väga lähedal – no tänase esimese tekstiga olen veel palju lähemal. Aga on kiire ja selle tõttu pääseb tõlkija ka sel korral ainult manitsusega, et kui ise ei oska, vaadaku nendest õigusaktidest järele, millele tekstis kogu aeg viidatake. Tekst on selline, et umbes 4/5 tuleb ümber kirjutada. Õnneks on mu tippimiskiirus läinud täiesti korralikuks ja suudan kirjutada ilma sõrmedele vaatamata ja eriti palju vigu tegemata. (Umbes 7 sõrme meetodil, kes huvi tunneb.) ((Ja keda veel huvitab, siis sageli on juhtunud see, et soome keelt eesti sõrmistikul kirjutades lähevad mul Ä-d ja Ö-d omavahel segamini, sest soome sõrmistikul on need teistpidi kui eesti omal.))

Teine tekst on oluliselt parem, nädala alguse tagasisidet on juba kuulda võetud ja isegi nii, et kui seletasin, et lause alguses olevale fraasile juhul kui koma ei panda, siis seda ei ole tõlkes enam ka lause keskel, kus tõesti peab olema juhul, kui. Mispeale kirjutan uue tagasiside – ja eesti keele vigurite seletamine inglise keeles on alati huvitav... (me peame andma tagasisidet inglise või prantsuse keeles, sest see loetakse enne välistõlkijale edastamist läbi, mis on – nagu toimetajakogemusest tean – väga mõistlik).

No loodetavasti on selleks nädalaks lugejate soovitud tõlkimisteema ammendunud.

Pärast kolme vormi korrektuuri hommikul ja kahe teksti ülevaatamist päeval kontrollin läbi veel enamiku esmaspäevaks üles antud 14 lk seletusest, ikka samal teemal. Tähtajaks on pandud E kell 15.00, mil ma olen sügavalt prantsuse keeles. Selle tõttu ei jõua ma ka 18.30-ks paari eesti kunstniku näituse avamisele, kuhu minekuks olin igaks juhuks bussiajad välja vaadanud, kuigi eriti kindel ma ei olnud, kas minna või mitte. (No olen olnud paaril näituse avamisel, mis jätsid natuke pelutava mulje.)

Õhtul Kirikmäe Prismast nädalavahetuseks sööki ja 4 mm kivipuur.

N, 211. päev: tellised

Vormide tõlkimine savitellise-nimelise firma programmiga jätkub. Hakkan juba aru saama, kuidas saada vajalik kirjakoht esile.

Õhtul Kõrgmetsa ehituspoes, kolm väikest riiulit. Kokku on väikseid riiuleid üles panna viis ehk on vaja puurides läbindada kokku 120 cm kiviseina... oh jah... Kolleeg M kunagi mainis, et tal on lööktrell, peab vast teda tüütama.

K, 210. päev: kolmapäev

Hommikul saab seina riiul. Päeval töö-töö-töö. Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

T, 209. päev: kruvid

Tavaline kiire teisipäev. Kella kolmeni on päev sisustatud kahe teksti ülevaatamisega ja parandamisega, edasi ootab 365 pisiloetelu. Saan need valmis isegi enne tavalist kellaaega (19.25), juba 19.22.

Edasi Kirikmäe Prismasse, sealt Torx-võtmete komplekt ja süüa. Võtmed osutuvad Prisma kvaliteedist hoolimata küllalt vastupidavateks ja saan ühe riiuli alumise kandeprofiili kõik kruvid lõpuni keeratud. Hilise kellaaja tõttu (puurida on viisakas, ütleme, kell 8–20) ma kaht viimast auku lõpuni ei puuri, nii et teine profiil jääb seinale kinnitamata.

Hiljem jõuan järjega Green Wing'i II hooaega, mida ma näinud ei ole.

Hommikupoolikul plaastrit maha võttes sedastasin, et eilse uue plaastri väidet, et see haava külge kinni ei jää, võib tõlgendada nii, et see jääb kinni vähem kui tavaline. Õhtuks oli haaval koorik peal ja juba sai küünarnukki liigutada.

E, 208. päev: kiire

Hommikul kiire, sest üles on antud kaks ülevaatamist, ühe tähtajaks kell 15 ja teisel kell 16, aga kell 13.30–17.30 on mul prantsuse keel. Hea, et olin ühe reedel ära teinud, täna vaja veel üle kontrollida.

Aja kokkuhoiuks kavatsen minna sööma KAD-majja, kus muude asutuste inimesed tohivad einestada alates kella 13-st ning prantsuse keel algab pool tundi hiljem söökla ukse lähedal. Aga kahjuks jõuan KAD-majja alles kell 13.12 (ja kui ma oma koti olen röntgenist läbi toppinud, teatab turvamees mulle midagi, millest saan aru, et kaelakaardiga inimesed ei pea oma kotte röntgenisse panema; tore, eks ma järgmine kord proovi). Lähen söökla asemel KAD-maja keldrisse poodi leukoplastide järele, sest mu varud on väga napid ja 13 cm² ulatuses kergelt veritsev küünarnukk ei ole teiste inimeste seas esteetiline vaatepilt. Näen üle poe sama kunagist töökaaslast kui laupäeval veinikeldris, aga paraku pole aega isegi tere öelda, kuivõrd ka kätega vehkimine pole viisakas. Üks poest leitud plaastritest lubab, et see ei jää haava külge kinni. Tänahommikune nimelt jäi ja eemaldamisel hakkas kõik otsast peale. Elame-näeme.

Pärast prantsuse keelt Kõrgmetsa ehituspoodi, veedan seal kolmveerand tundi. See on hiljuti põhjalikult laienenud ja mul on mõningaid tööriistu vaja, nt 6 ja 8 mm kivipuuri.

Nendega edeneb puurimine jõudsamini. Saan ühe kandeprofiili osaliselt seina külge (osa kruviauke on seina sees viltu, trelliga ei saa keerata, aga vastava otsaga kruvitsat/võtit mul ei ole).

P, 207. päev: mudamaadlus, II järk

Hommikul tubane tegevus. Uurin sõiduplaane (pühapäeval käib busse harva) ja teen plaanid uisumatkaks piki Maaselja kallast, mis peaks olema siiski läbitav, sest eile oli R-chist allavoolu mitme kilomeetri ulatuses tee juba kuival ja veetase langeb üha. R-chist on ühendus linnaga hea (buss kord tunnis, kusjuures peatub mu maja ukse ees) ning häda korral saab ju sinna tagasi keerata.

Ühesõnaga, jõuan kolme paiku R-chisse, kus kihab vilgas veinihooaja elu. Parklad on autosid punnis täis, kesklinna kõrtsid inimesi. Sillasamba voolupealne külg on meetri kõrguselt mudane.

On soe (särgiväel on paras). Kõnnin üle silla Saksamaale rattateele. Ka Saksamaa poolel on all jõe ääres heledatel hoonetel meetri kõrgusel pruunikashall triip ning hekid on kaunistatud pilliroo ja rohuga. Silla all olnud pudelikastid on keeratud kas ümber (roheline klaas) või läinud vooluga kaasa jõkke, üks 10 m, teine umbes 30 m kaugusele.

Teel on aeg-ajalt kaldale uhutud esemeid nagu jämedaid planke, kaubaaluseid, king, uppunud mutt, ühes kitsas orukohas mu peast kõrgemal puu otsas kellegi jope. Kõrgeima veetaseme piir on väga selgelt näha.

Vee all olnud teelõikudel on muda, kolme sorti: kuiv, märg ja püdel. Kuivast saab väikese tolmutamisega üle. Märjast (sügavus u 3 cm) saab mööda autoroopaid läbi. Püdelast (sügavus kuni 5 cm) saab ettevaatlikult sõites otse läbi või tuleb jalutada muru pealt ringi. Tõotan mõttes ei tea mis kroonlühtreid, kui ma püdelast mudast kukkumata läbi saan.

Muidugi mõista lähevad uisud pikapeale muda täis ja lõpuks kuivab sinna ära, nii et teine pool teest on paras nühkimine, isegi laugest mäest alla peab hoogu andma.

Otseselt on üle ujutatud (st jõgi on teest kõrgemal) teest ainult paar meetrit (vt pilt vasakul) ja sedagi ainult ühes teeservas. Paaris kohas on lompe, millest tuleb läbi sõita (saab uisud veidi puhtamaks) või mööda minna.

Veidi rohkem kui poolel teel käin lõpuks ka kõhuli. Ees on järjekordne niiske muda laik, umbes 10 m pikk, läbi lähevad u 30 cm laiad autoroopad. Üritan sõita üht roobast pidi hooga läbi, aga paraku läheb parem uisk roopast välja muda sisse, peatub ning lartsatan maha. Veidral viisil puutuvad maha kõigepealt randmed, parem küünarnukk ja siis rindkere parem pool ning lõpuks põlved, aga keskosa maha ei puutugi. Küünarnukikaitse jääb muda sisse kinni ja libisen ise edasi; ent muda all on kahjuks asfalt.

Kui ma seal maas leban ja kaalun võimalust, kuidas niimoodi püsti saada, et ma rohkem mudaseks ei saaks (st vasak uisk maha ja paremalt põlvelt äkktõus nii, et kohe püsti jääks), vahib kõrval oma aialapil sakslane, suu ammuli ja silmad punnnis peas. Üritan talle teatada, et pole mul viga midagi, luud-kondid terved, aga sõnavara veab alt: "Es ist alles..." – ja mulle ei meenu kuidagi, kuidas võiks olla saksa keeli "korras". Proovin uuesti, et äkki tuleb meelde, aga ikka tuleb ainult "es ist alles...", peaaegu nagu et "kõik on läbi". Et sakslane ikka vahib, silmad punnis ja suu ammuli, vahetan keelt: "...OK."

Kobin tee äärde end puhastama, õnneks on mudased ainult randmekaitsmed ja küünarnukk ning seljakoti nurk. Koti ja kaitsmed saab puhtaks vastu rohtu pühkides, küünarnuki jaoks on Cutasept ja pabertaskurätid (Cutasepti sattumine haava on valus läbielamine, aga midagi pole parata). Kaalun korraks ka uiskude loputamist jões, aga pole pidepunkti, millest saaks kinni hoida, nii et see jääb ära.

Mudateema on seega ammendatud, nüüd matkast endast.

Marsruut oli lihtne: mööda Saksa kallast teise sillani, seal üle jõe tagasi, siis mööda kallast edasi. Lõpp-punkt olenes kellaajast, mul on kaasas nelja võimaliku lõpetuskoha bussi- või rongiajad. Kiivrinoka tõttu on tunne, et kogu aeg olen silla all (nokk on tähtis osa, lükkab tuule silmadest eemale).

Maastik on maaliline jõeorg, paarisaja meetri kõrgustel laugetel kallastel enamasti viinamäed.

Lõpupoole hakkan väsima ja päike on läinud nii madalale, et orgu enam ei paista (st jaheneb). Uisud ei tahta hästi veereda. Üritan viimase mäe järel pidurit madalamaks keerata, aga see on muda täis, ei saa.

Jään umbes 10 minutit maha rongist (näen eemalt, kuidas see sel hetkel kavas olnud lõpetuskohaks olevast jaamast väljub) ja tulen mõttele, et miks mitte sõita veel paar kilomeetrit järgmisse jaama, mis on suurem (seal peatuvad kõik rongid, st tunnis läheb kaks rongi). Nii teengi, nähes ära ka siinmaa ainsa sadama.

Lõpus olen täitsa väsinud, vaja jõuda umbes seitsmeks, mil läheb rong. Päike läheb looja. Mul on kaasas igaks juhuks ka helkurvest, aga loodan, et seda ei lähe vaja.

Rattatee läheb jõe äärest, jaamahoone on teisel pool jaama, aga õnneks läheb jaama alt läbi tunnel. Tunneli jõepoolses otsas on kuvar sõiduplaaniga, kus seisab, et järgmine rong läheb kell 19.07. Täpselt seitse istun lõpuks (jalul sõidu algusest – 15.20 – saati, läbisõit kokku 27,4 km) perroonile pingi peale maha ja topin mudased uisud kilekottides seljakotti ning käin ostan automaadist limonaadi.

Rong on mingi Saksamaalt tulema hakanud kaugrong, pehmed peatoega istmed 6+6 kaupa suurkupeedes. Üks noorsand vaatab kaasaskantavast DVD-seadmest filmi. Tema vastas istub murelik mutike, kes noormeest manitseb, et olgu ta raudteejaamas ettevaatlik, jaam on pätte täis. Et ta teatab sama ka mulle, kui ma perroonile vajun (mu jalalihased löövad alguses tuld välja), meenub mu isa ristiema (1902–1987), kes põhimõtteliselt vältis pimedas väljas käimist, sest tema naabril Mallel (1892–1978) varastati Nõmmel 1938. aastal pimedas kübar ära.

Et taas kord on bussini väga palju aega (tuli ilmselt sõiduplaani järgi, rong jäi aga paar minutit hiljaks), tuleb minna jala. Harjunud ots, pole viga.

Teen värskenduseks teed. Teekann (oli korteriga kaasas) on vilistavat tüüpi, st kui vesi hakkab keema, hakkab kann läbilõikavalt vilistama. Aga nüüd juhtub midagi rõhuga ja kann heidab korgi pealt, sellise jõuga, et seinaplaadi glasuurist 3 × 1 mm tükk välja. Hea, et tila on seina poole ja et ma ise köögis ei olnud.

Olen hoopis vannitoas, kus lammutan laiali rulluiske, enne kui muda lootusetult ära kuivab. Rattad alt ning ratastest laagridki välja. Eks neisse ole ka varem liiva läinud, niikuinii tuleb nad kunagi välja vahetada. Selgub, et 16 laagrist saab elulooma umbes viiest, häda korral kõlbaksid kasutada veel üheksa ja täitsa õhtal on kaks. [Hilisem lisandus: teisipäeva õhtuks on need arvud vastavalt 4, 7 ja 5.] Rattad ise on heas korras, tuleb vaid teistpidi keerata ja kohad vahetada (1–2–3–4 asemel 3–4–1–2). Võtan lahti isegi piduri, et see puhastada ja kuivatada, enne kui piduris libisev terasvedru rooste läheb. Nõndaks et uute laagrite hankimiseni on uisud audis. Tuleb otsida välja matkasaapad ja proovida taas matkamist tavalisel, kõndival moel (viimasest kevadisest matkast peaks paakunud punast pori veel saabaste küljes olema, kui hästi vaadata).

Kogu uisukogemus on tänasega kokku 179 km ja tundub, et hooaeg on läbi (kui just jääuiskudeks või minisuuskadeks ümber ei ehita).

L, 206. päev: viinamägi ja mudaväli

Hommikul asun paigaldama nädal tagasi ostetud riiuleid. Pikemad riiulid on seina küljes profiili abil, mis kinnitub seinale kuue kruviga, mille jaoks on vaja seina puurida augud. Sein elu- ja magamistoa vahel, selgub, on kärgtellisest. Väga kõvadest tellistest ja trellpuur on tavaline, mitte lööktrell. Vaja on puurida 60 mm sügavused augud, st tellise siseavast läbi vastaspoole seina sisse (sein on 90 mm paks). Enne juhtmete asukohta otsides suutsin magamistoa poolelt leida esikupeegli konksu, st ka see sein on alla 10 cm paks.

Pärastlõunal eesti seltsiga veinikeldri külastus. Buss peab minema kunagisel glassiil laiuva parkla "asfalteerimata" osast. Satun sinna kanti esimest korda. Näen, et plats on kunagi olnud kaetud asfaldiga, millest on järel sellised jäänused, millega E-chis kaetakse kõrvaltänavaid ja jalgrattateid.

Seekord tunnen seltskonnast koguni kuut inimest (kui tundmiseks nimetada nelja puhul varasemat kohtumist ühel-kahel üritusel; lisaks on üks endine töökaaslane ja üks õpingukaaslane). 63 osalisest on see ligi kümnendik.

Maaselja on triiki täis, vool on kiire, jõe äärest on sodi koristatud, aga põõsastel on umbes meetri kõrguseni oksad hallid ja madalamad põõsad on räsitud moega. Majaseintel ja aiamüüridel on umbes meetri kõrguseni krohv märg või on nad alumises osas kahtlaselt mudakarva.

Esimeseks joogiks on Auxerrois, Maaselja-äärse veiniasjanduse üks parimaid saavutusi.

Seejärel läheb, klaas peos, 20 inimest (ukse peal loendatakse) tehasesse vaatama, kuidas viinamarjast vein saab. Näeme seda, kuidas kahveltõstuk tõstab traktorikastist viinamarjakasti lifti ja sellest võetakse suhkruproov. Ruumis on suured mahutid ja laeni virn spetsiaalseid viinamarjakaste. Kuuldavasti lõpeb korje kolmapäeval. Saame teada, et mahla pressimisel on tähtis, et seemned jääksid terveks.

Sellega käik lõpeb ja tuleme degustatsioonisaali tagasi. Auxerrois jätkub.

Teiseks joogiks on toorvein ehk poolkäärinud magus sogane vedelik, mida tavatsetakse serveerida pahaaimamatutele võhikutele ja turistidele ning mille serveerimise eel kutsutakse üles erilisele ettevaatlikkusele. Lasen seda klaasi kallata ainult vast ehk 20–30 ml, aga isegi see annab end seedekulglas kergelt tunda. Seda võiks kuuldavasti teoreetiliselt manustada piiramatus koguses, sest vabrikus on seda veel 3000 liitrit. Toorvein on pea jaoks siiski leebema toimega kui kunagine kodune õunavein (kaks päeva äge peavalu) ja kõhu jaoks tagasihoidlikum kui mu abikaasa onunaise mustsõstravein (ägedad seedehäired nädal aega). Aga võib-olla johtub mõju vähesus lihtsalt tagasihoidlikust kogusest. Nägin, kuidas üks meesterahvas endale teise täisklaasi kallas ja kiitis, et voh see on ikka palju parem kui see eelmine. Mul on tast täitsa kahju.



Veinid joodud, kõnnime bussini ja sõidame mäe otsa vaateplatsile, kus kolmes küljes on viinamäed kogu jõeorus. (Põneval kombel on ühele lagedale platsile märgitud H-täht, vast see on siis helikopteriplats, väga praktiline.) Kolmveerand tundi on aega. Ilus vaade, ilus ilm.



Tegelen vaate jäädvustamisega ja kahetsen, miks ma binoklit kaasa ei võtnud. Jõeoru madalamad kohad paistavad olevat senini vee all, kohati ka kaldapealne rattatee (aga ainult kohati).

Siis linna tagasi. Nii kaua, kuni on valge, jätkan seina puurimist (edeneb vaevaliselt ja öösel puurida pole viisakas). Kaks auku saan vajaliku sügavuseni, kümme on veel.

R, 205. päev: peaaegu miinus üks

Hommikul postkontor (seekord amazon.co.uk, sh komöödiasarja Green Wing DVD-d).

Toimekas päev, mil pärastlõunaks on tõlgitavate vormide ja paari kontrollitava seletuse tähtaeg. Hea, et enne tõlkisin vormid ja alles siis hakkasin seletusi kontrollima. Viimasel hetkel käin tšehhi kolleegil H-l abiks näitamas, kuidas kujundusprogrammiga saab teksti kirjutada sinna, kuhu tahab kasutaja, mitte programm.

Mainitud seletused on läinud välistõlkijatele osaliselt eeltõlgituna ning tõlkijatel näib olevat kirjasõna vastu selline aukartus, et nad ei muuda selles isegi õigusakti valesti olevat pealkirja (paha, väga paha). Enamik on jätnud agentuuri osakonna (millest kogu jutt käib) nime tõlkimata ja järjekorras esimese teksti tõlkija on hakkama saanud sellega, et on tõlkinud selle ise, selmet vaadata järele, mismoodi see on asutamismääruses või muudes õigusaktides. Paha, väga paha. Olen väga lähedal viimatimainitud tõlkele halva hinde panemisele, ent siiski otsustan pika moraalilugemise kasuks (5 lk tõlke tagasiside – vead, parandused ja kommentaarid tabelina – 8 lk).

Üleujutus on jõudnud R-chisse, kus homme peaks tulema veinikeldri külastus eesti seltsiga. Seltsi esimees teatab, et tema ukse ees oli eile 1,4 m vett, täna 1 m ja et keldrisse viiv kaldatee oli vee all ja on kaetud sodiga, ei saa sinna bussiga ligi ja tuleb minna läbi linna jala.

Õhtul Green Wing'i (2004/2006) kolm esimest osa. See on erakordne haiglasari selles suhtes, et patsiente ei näidata praktiliselt üldse. Samuti hea näide sellest, miks on mitu inimest käsikirja kirjutama parem kui üks (sarjas oli neid kaheksa).

N, 204. päev: kvartalikoosolek

Linnas on raudteejaamast veidi kesklinna poole kolm plekist putkat, kus akna taga igaühes kaks inimest istub ja usinalt mööduva liikluse tihedust üles märgib. Bussi saabub jaama juurest kaks eesti meesterahvast, kes nende putkade üle imestavad, aga et nad istuvad omajagu eemal, siis ma kahjuks ei kuule, mis järeldusele nad jõuavad (nad istuvad pealegi teisel pool ega pruugi näha, mis putkades toimub).

Hommikul on kvartalikoosolek, millest on hirmuga räägitud juba ei tea kui kaua. No ma ei saa aru, mida on asutuse ümberkorralduses karta, keegi pole midagi rääkinud töökohtade kaotamisest; vaat, kui elu kallale kiputaks, siis oleks, mida karta, aga ülejäänud elab üle.

Saame direktorilt teada, et teise majana kolitakse senisest EUFO-st kesklinna, ning siis algab arutelu, mis osakonnad peaksid sinna NHE-st minema, et NHE-sse kavandatud tõlkijad ära mahuksid. Nokk kinni, saba lahti: kõik osakonnad käidakse ükshaaval läbi ja alati on keegi vastu. Direktor manitseb paremale koostööle ja mõtete vahendamisele, mis on õige lähenemine.

K, 203. päev: märgid

Rahulik kolmapäev: üks 2 lk tekst üle vaadata (tõlkija on olnud üpris hea) ning mõni 1–2 lk vorm tõlkida. Viimastega saab nalja, sest need on savitellise-nimelise firma teatud rakenduses, mida kasutan esimest korda. Mitme välja tekstid lihtsalt ei lase end muuta või lasevad peale katse-eksituse meetodil leitud pentsiku klõpsutamis­järjestuse. Abifailidest abi ei saa, sest need on jäänud installimata. Menüüd on põhjalikud ja neid ma parem ei torgi. Tõlgin esimese vormi sinnamaani, kuhu oma mõistus küündib, ja kirjutan vahetult enne lõunale minekut arvutitoele kirja. Kui lõunalt naasen, tuleb peagi üks itimees näitama, kuidas asi käib. Ta näitab seda neli korda ja hästi aeglaselt, mille peale mõtlen, kas ta peab mind äkki kaks korda lollimaks kui Nõukogude miilitsat. Rakenduse iva on selles, et seal on pealistikku uduumbe palju kihte ja muutmiseks tuleb tekstiga kiht pealmiseks saada.

Ilm õhtul kerges pilves, päike piilub, ei saja, pilvede all väga selge.

Õhtul loen kohalikust ajalehest, et raja taga kallas eile hirmsamat moodi vihma, on oodata kõrgvett, mis võib kaldateed üle ujutada, kasutades veetaseme ennustamiseks veidrat skaalat, mille nullpunkti kuskilt ei selgu ja mis jätab mulje, nagu tõuseks vesi seitse meetrit... no see ei ole võimalik, no vahest meetri ehk. [Hilisem lisandus: olenevalt oru laiusest tõusis vesi 2–4 meetrit.] Aga igatahes on kahtlane, kas pühapäevaks plaanitud uisumatk piki jõekallast võib ikka teoks saada, isegi kui ei saja.

T, 202. päev: nahk ja tema imitatsioonid

Täna on teisipäevase kombe järgi teha pisitoimetusi, mida ma teen pühendumisega ja järelejäänud umbes 300 loetelu jaoks on terve tööpäev täitsa paras. Aga hommikul leian, et mulle on vahele pandud ports muid töid, millest kahe tähtaeg suisa täna. No läheb kiireks ning õhtule saan alles 19.20. Õues on pime, palju pimedam kui nädal tagasi samal kellaajal – vahest on alanud polaaröö.

E, 201. päev: arvude keel

Nädalavahetuse äiksevihm on uhtunud bussipeatuse ja NHE vahel osa uuest teetammist kõnniteele ning lõiganud teetammi miniatuurse sälkoru, kui mitte suisa kuristiku.

Hommikul leian postkastist teate, et intranetti on ilmunud inglise kolleegilt M virgutusvõimlemise harjutuste loetelu. Silm jääb peale harjutustele 5–7 (kaela venitamine), mille kohta prantsuse kolleeg D (töövõimlemise asjatundja, nagu ütleb) hoiatab, et neid valesti tehes võib endale tekitada raskeid vigastusi, ja pean oluliseks täiendada, et kõnealuste harjutuste juurest on ära jäänud ülitähtis märkus, et raskuseks pea peale asetatud käed peavad rippuma vabalt, muidu võib kaela ära nihestada (laulsin kunagi kooris, mille soojendusharjutuste hulgas olid ka need, ja seal manitseti iga kord eraldi, et nendes harjutustes ei tohi kätega pead tõmmata).

Tõlkes on keegi tundmatu tõlkija saanud vee- ja valgusmängude asemel vee- ja valguslõtkud. Lõtk, märgitagu, on teatud tolerants ning seda ei saa müüa. [Kui 1970. aastatel ennistas Rolls-Royce Messerschmitt Bf 109 ainsat lennukõlbulikku Daimler-Benzi originaalmootorit, olevat insenerid pannud lenduritele südamele: "Teete mis te teete, aga ärge palun väntvõlli pooleks murdke. Me ei suuda selliseid tolerantse tänapäeval enam järgi teha."]

Prantsuse keele tõttu varakult lõunale, sööklas on sel kellaajal palju rahvast, siis tagasi, asjad näppu ja prantsuse keelde. Seal on read hõrenenud, kes on haige, kes mesinädalatel, kes niisama puudu. Neli tundi järjest tähele panna on raske (kolm peaks veel vastu), teises pooles üritan aeg-ajalt kella vaadata, et kui kaua veel. Seekord juhtub see, et suulist harjutust tehes valitseb klassis haudvaikus: tuleb tekstist sõnastikuta aru saada ja oma naabrile teksti alt küsimusi esitada ja see peab vastama. Vaikuse leevendamiseks saame teada, et vastata tuleb teksti lausetega.

Olukord numbritega on endiselt masendav. Õpetaja mängib lindilt ette kuulamisharjutuse, kus läbi kohina ja mühina, mis teeb silmad ette isegi sellele rahvalike (G.M.) laulude lindile, mis maal 1993. või 1994. aasta suvel ringles ja kus signaali-kohina suhe oli napp 7 dB (grammofoniplaadil on umbes 25 dB, CD-l 90 dB), võib aimata, et pudikeelsed prantslased vatravad midagi. Väga suure pingutuse tulemusel võib ära tunda üksikuid numbreid. Peame kirja panema, mis arvsõnu tekstis on. Harjutuse A-osas saan uhkusega paberile arvu 45, aga nagu pärast selgub (ja õpetaja loeb oma õpetajaraamatust sama harjutuse teksti selge häälega ette), on jutt hoopis selline, et müüja ütleb, et üks kaup maksab 234 raha, teine 377 raha, kokku 611, ja hakkab siis tagasiantavat raha lugema, et 620-ni, 650-ni, veel 50 ja ongi 700. Neljakümmet viit ei kuskil!

Sama harjutuse muud osad lähevad toredamini, suudan tuvastada koguni pooled arvud (ja sageli isegi nende väärtuse ±10% täpsusega). Mulle hakkab taas tunduma, et prantslased suhtlevad telepaatia ja kätevehkimise abil. Või siis ei lähe suulise kõne täpne arusaamine kellelegi korda.

Ja kõige lõpuks peame täitma ankeedi, mille kohta õpetaja ütleb alguses, et kirjutage (täislausetega!) ja andke talle, siis ta parandab, ja kirjutage ilma sõnastikuta. Ning tunni lõpus, kui kolm usinat inimest on oma kätetöö ära andnud, aga ülejäänud ei jõua, ütleb ta, et lõpetage see kodus.

Õhtul uuesti Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi, kaks väikest riiulit ja liist peegli kinnitamiseks seinale. Liistuga saab palju nalja, sest selle pikkus on 2,4 meetrit; näiteks lifti mahub täiesti täpselt (diagonaalis). Ühe Eesti sõjaaegse lenduri mälestustes, vististi Kaljo Alaküla "III eskadrillis" on kirjeldatud lustakat lugu, kuidas 1944. aasta sügisel ümberõppelaagris Taanis anti linnaluba vastupanuliikujate kartuses ainult tingimusel, et sõdur läheb linna täisrelvis, ja üks nende naljavend tõlgendas seda nii, et võttis kaasa isegi kiivri, gaasimaski ja välilabida ning hankis kuskilt pika muistse vintpüssi, mis oli koos täägiga kaks ja pool meetrit pikk, ning tema sisenemine kohalikku kõrtsi ja sellest väljumine olnud vaatamist väärt — ja tänu oma liistule saan ma aru, mis tunne tal oli.

Välisuksele ja lifti on ilmunud silt, millest võib aru saada, et elanikud, palun kinnitage jalgrattakuuris oma jalgratastele nimesildid, me viskame ülejäänud ära. Niipalju kui ma seda juhuslikult ukse vahelt näinud olen (võtit mul ei ole), on see vanarauda maast laeni täis. Paljulubav, kui sinna peaks ruumi tekkima.

Pärastlõunal tugev, õhtul kerge vihm. Suvi on läbi, kalendris on oktoober, on alanud vihmaperiood.

P, 200. päev: tubane

Magan hommikul kaua. Tegelen prantsuse keelega: teen töövihikuga kaasasolnud CD-ROM-i harjutusi, mis loevad veaks ka iga valepidi aktsendimärgi (nt e, é, è ja ê, nendest võivad mu arusaamist mööda e, é, ê ja è sama sõna eri vormides vahelduda ning ei mina kuule vahet e/ê, é ja è vahel; seega tuleb nende kasutus lihtsalt meelde jätta).

Pärast teen homset kodutööd. Selles on kohe esimeses harjutuses tundmatu sõna, mida sõnastikus ei ole. Otsin Internetist ja mida ma leian: kommentaari täpselt sama harjutuse kohta! Aitäh, Internet!

Õues päeval kuni 21 kraadi, õhtul vihm.

L, 199. päev: viinamägedel ja pudrujõgedel

Kohaliku eesti seltsi matk viinamägede vahel, tagasihoidlik seltskond, 8 täiskasvanut, aga kui buss jääks veel minuti hiljemaks, siis ainult 4 (sest kokkulepitud kohta jõudes näen ma ülejäänuid kaugel nuka taha kadumas ning neile järgi jõudes teatan, et bussis oli veel 3 inimest, kes rääkisid eesti keeles ja kes võib-olla ka tahavad matkale tulla).

Takkajärele on muidugi imelik, miks ma neid kaasa ei võtnud, sest mul oli kaart ja ma teadsin, kuidas kõige otsemini sinna saab. Aga no olen oma elust nii palju väljaspool Eestit viibinud, et kui eestikeelset juttu kuulen, ei torma kohe juurde, et "oi, kas te olete ka eestlased vä?" :)

Ja pealegi, kui buss keeras alla Maaselja äärde, arvas neist kolmest üks: "Kas see jõgi on sama kui linnas?" – halasta, see on Maaselja, kuulus veinijõgi! Linnajõgi peab enne mitu korda suuremasse jõkke suubuma, enne kui suure kaarega 150 km pärast Maaseljani jõuab!

Huvitav oli see, et matka korraldaja oli kutsesse spetsiaalselt kirjutanud, et tulge 177. bussiga, see tuleb täpselt matka alguspunkti, pole vaja mäkke ronida. Samal ajal hakkab linnast tulema ka 175. buss, mis peatub all jõe ääres. Mainitud kolm inimest jäid 177. bussist maha ja tulid 175-ga (siinmaal jäävad bussid graafikust krooniliselt maha). Linnas oli jube ummik. Ja kui ma reede õhtul Internetist bussiaegu otsisin, ütles ühistranspordi portaal, et mu maja ees peatub 175, sellega saab R-chisse alla jõe äärde, sealt ümber istuda ja üks peatus teise bussiga. Olin maja ees peatuses, nägin mööda sõitvat 177. bussi, siis vaatasin sõiduplaani – no ja seal seisis, et ka 177 peatub... mädand. Ootasin siis 175, tuli, ummik kestis veel kilomeetri, jäin ühesõnaga teisest bussist maha. Minna oli 600 m horisontaalis ja 30 m vertikaalis.

Matk kulgeb alguses (paistab soe päike) mööda vana raudteetammi, mille pinnakate jätab täiesti sellise mulje, et sinna peaks kunagi uisutama minema (möödundnädalane mats annab kohati tunda ning eelkõige on seda ihul aegamisi kuju ja värvi muutva sinikana näha). Inimesi on 8 täiskasvanut ja 1 põngerjas ning seltskonnas on ka üks koer, borderkolli ehk "piirialade kolli", nagu arvas kunagi saatekava. Et ma taas kord seltskonnast kedagi ei tunne, olen suhteliselt kidakeelne. Kõnnime mõne kilomeetri viimamägede vahel mäkke, siis metsas, siis laskume viinamägede vahel alla tagasi (hakkab kogunema pilvi). Seejärel läbi külakese tagasi R-chisse, kus matka korraldajad kutsuvad kenasti enda poole (sest puhkepaus jäi tegemata).

Kõrvaloleval pildil on matkal nähtud põnev auto. Vaadake, mida on teinud muudetud aerodünaamika tagaakna puhtusega!


Üritus lõpeb jalutuskäiguga luige- ja vanarauapraamirohke Maaselja ääres, kustkohast lähen bussile (mis jälle jääb mugavalt viis minutit hiljaks) ja sõidan läbi senikäimata kohtade linna.

Buss jõuab linna katedraali juurde, kõnnin sealt bussipeatusse (hakkab sadama, aga mul on kaasas vihmavari!), esimene sobilik on nr 16, millega sõidan Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi.

Sadu tugevneb ja jõuan bussilt poodi vahetult enne hirmsat valingut (mõni minut enne viit), mille ajal uudistan poe uut lemmikloomaosakonda ja mõtisklen, kas selle plekk-katus peab vastu või mitte. Hetkeks kahtlen, kolin on üsna vali.

Battlefield 1942 ja Rammstein (Rosenrot), kaks riiulit, mida on kaenlas äratoomiseks just parasjagu ja mis on kenasti kile sees, nii et ei karda märjakssaamist, kuigi vihm on lõppemas.

Pargist möödudes näen, et vihm on pargi jalgradu osaliselt tänavale uhtunud.

R, 198. päev: makro

Hommikul postkontor (Amazon.de: tunduvalt suurem valik kui siinsetes raamatupoodides, soodne hind, postitasu pole, paar päeva jaksab ikka oodata).

Päeval arvutiprobleem, saan aru, kus see on, aga tundub, et ei IT-tugi ega kõnealuse tarkvara tugiisik ei saa. Tundub, et hiljutise tarkvarauuendusega ununes mu arvutis üks Wordi makro uuendamata ja see otsib faili, mida nimetatud kohas enam ei ole.

N, 197. päev: esialgne lubadus

Siseveebis tekib arutelu eilse ettekande kohta ja avaldatakse mõtet, et töötajad võiksid teha muidki üldharivaid ettekandeid. Annan oma esialgse nõusoleku rääkida teatud tõlketüübi vigade ja veapõhjuste liigitusest.

Saan bussisõidul läbi Prachetti raamatu "Equal Rites", bussilektüür jätkub sama autori raamatuga "Moving Pictures". Õhtul loen ühe soojaga läbi kunstiajaloobrošüüri Koblenzi Jumalaema kirikust.

K, 196. päev: kas on või ei ole

Hommikul nii tihe udu, et bussipeatuse kõrval torni küljes olev aknapesemiskäru on kõrguses halvasti näha, see kadus pilvedesse.

Hirmus unine olek. Varakult lõunale. Juhtun minema koos keeletehnoloog P-ga, kes kurdab, et tal oli ka täna hommikul kolm pooletunnist koolitust ja küll pool tundi võib tunduda alles pikk. Tee peal jõuab jutt selleni, et siinmaal töötavat 350 eestlast (täiesti tuntav osa rahvastikust), ja lõpuks teemani "Masintõlge soomeugri keeltesse ja kas see on võimalik?"

Pärastlõunal kolleegi ettekanne Euroopa kahe väikekeele säilimisest ilma kirjakeeleta. See vältab poolteist tundi ja ülejäänud kolleegide vaimustusest hoolimata oleksin eelistanud lugeda sama juttu lihtsalt paberilt. Mõistan, et keeli võib tekitada ka poliitika eesmärgil. (Ainus märkus: normannide vallutused ei hõlmanud siiski enamikku Euroopat, vt kaart.)

T, 195, päev: koolitus

Täna toimubki siis koolitus, mis kestab pool tundi ja mille esimesed 25 minutit tulebki uni peale. Viimased minutid aga on jutt erirakendusest, mis näeb välja umbes nagu Google (korraks näidatakse ka koodi, see on sigrimigri, nagu programmikood kipub olema), aga otsib asju ka mujalt. Mõne keele puhul pidavat määratluste otsimisel võimalik olema otsida isegi eurotekstide määratluste seast, mispeale nentisin, et kõigi keeltega mitte, sest mõnes keeles, nt eesti keeles, ei ole seadustes mõistete määratlustes ainulaadset viidet shall mean nagu inglise keeles, vaid on mõttekriips.

Muidu tavaline töine esmaspäev, palju asju üle vaadata. Pentsikuim leid oli selline, kus isegi pärast muutmist seisis ülakeharõivad ja peakatted, v.a jalatsid (paraku ei olnud aega hakata uurima, mis see olla võiks).

Tuleb meil, milles direktor teatab, et juulis leitsakuga kehtestatud suvine tööaeg saab 1. oktoobril läbi ja taaskehtestuvad tavalised kohaloleku kellaajad. Ma olin mõelnud, et erikord oli ammu läbi, st see lõpetati siis, kui ise olin puhkusel (kuivõrd augustis oli koledaid sügisilmu).

Täna täieneb minu raamatukogu Le petit Larousse'i võrra.

E, 194. päev: jätkub

Hommikul tuleb kõigile meil: kempsust leitud mingid dokumendid, kätte saab sekretärilt. Omal ajal töötasin õppetoolis, mis jagas kempsu metallurgia õppetooliga, nii et loputuskastilt või aknalaualt (tuntud arhitekt oli teinud ka 1. korruse kempsule avarad aknad, nõudis harjumist) võis tihtilugu leida metalliõpetuse ja metallurgia ajakirju.

Keeletehnoloog P käib mind kirja panemas homsele Google'i koolitusele. Eks näis, kas ka seal tuleb uni peale nagu Windows XP omal.

Pärastlõunal prantsuse keele II osas. Enamus rühmakaaslasi (eelmisest pole ühtki) näivad olevat Bulgaariast ja Sloveeniast, lääne- ja lõunaslaavlasi on 14 inimesest 10. Enamus näib olevat esmatutvunud prantsuse keelega kahenädalasel intensiivkursusel ja selle tulemusel seiskub tähestiku tähtede lugemine H-tähe juures. Kui arvude lugemiseni jõuame ja inimesi pidi vaadates leian, et ma pean esitama loogikavabad arvud 81–90 (mis on sõnasõnalises tõlkes "nelikahtkümmetüks, nelikahtkümmetkaks, ..., nelikahtkümmetkümme"), ütlevad minu kõrval olnud bulgaarlase teadmised üles ja ta keeldub arvude 71–80 lugemisest ("kuuskümmendüksteist, ..., kuuskümmendkümmeüheksa, nelikahtkümmet"). (Vaheajal räägib poolakas, et intensiivkursusel käsitleti arvsõnu ainult umbes 20 minutit.) Uus õppejõud mainib, et prantsuse keeles loogikat ei ole. Tore, et ta seda ise tunnistab.

Pärast tundi lähen innustunult hankima vajalikku töövihikut ja soovitatud sõnaraamatut. Esimene näib olevat prantsuse raamatupoes otsas(!) ja teist üldse ei ole, suundun siis teise, ilmselt suurimasse raamatupoodi (vähemalt kõrgeimasse, sest see on läbi viie korruse – kolm maa peal ja kaks maa all). Mõlgutan, kas ma ei peaks hankima enda harimiseks ka prantsuskeelset lühientsüklopeediat (omal ajal andis saksa lühientsüklopeedia lugemine palju), aga lükkan mõtte edasi, sest kavas on naasta Kirikmäele ja hankida Prismast toitu ja kehakultuurivahendeid ning mul hakkaks kandejõudu ja -mahtu nappima.

Nii teengi ja õhtul võimlen.

P, 193. päev: lihtne!

Terve päev toas. Otsin üles homse prantsuse keele jaoks õpiku ja kirjutan valmis tekstilihtsuse loo.

L, 192. päev: lehed

Hommikul kirjutan tudengite jaoks lugu sellest, miks on lihtsalt väljenduda parem kui keerukalt, aga teema arenedes paisub küsimus keerukamaks kui arvata. Sinna läheb mitu tundi.

Edasi uisumatk marsruudil, mida pidin sõitma eelmisel laupäeval. Seekord vaatan ka bussinumbrid järele. Väljun väga täpselt, aga bussijuht on lahke, ootab peatuses, kuni ma sinnani jooksen. Esimene, oluline ümberistumine sujub tõrgeteta ja kui päevapiletit küsin, puhkeb bussijuht kuidagi kergendusega saksa keelt rääkima. (Sinnani sai kuukaardiga.) Teises ümberistumiskohas on aega 20 minutit, peatuses on pika jutuga silt, kuidas mingi maantee on kinni ja buss (just see, mida mul vaja), sõidab ringi, aga õnneks on viimane normaalne peatus just see, kuhuni tahan sõita.

Bussis õnnestub GPRS-i kaudu lugeda Postimehest presidendi­valimiste seisu. Tulemusest teatab vend SMS-iga. Tore, et läks nagu läks.

Endises Bw jaamas on mööda vana raudteetammi kulgev jalgratta­tee süvistatud maantee alt läbi minevaks, mis tähendab, et kõnnin silla alt läbi ja ajan uisud mingi sildi najal alla alles pärast, et ei peaks sõitu alustama järsu languse ja tõusuga. Esimene sada meetrit on tee mõnus, siis läheb veidi krobeliseks, millisena jätkub kogu ülejäänud tee. Esimesed mõni­sada meetrit on metsa vahel mäkke rühkimist (3%), siis tuleb lagedal küngaste vahel paari kilomeetri pikkune lauge laskumine
(–2%). [Need olid künkad, mitte mäed, kui lähtuda määratlusest, et mägi on jalalt vähemalt 200 m kõrge. Samas on Šveitsis Zürichi järve lõunaküljel mägesid, mis on Zürichi järve poolt 700 m kõrged ja teiselt poolt umbes 200–300, aga siiski on ametlikult künkad.]

Aeg-ajalt vanu peatusi ja jaamahooneid, kõik mingis muus kasutuses, aga vanade siltidega ja korras. Sodinguid ei ole.

Pärast esimest peatust hakkab tee tõusma (2–3%) ja tõusu jätkub ligi viieks kilomeetriks, püstloodis tõuseb tee kõrgemale 100 meetrit. Paremat kätt on tore vaade. On soe (22°), aga kerges kuivas pilves. Teeäärsetest viljapuuaedadest tuleb sügislõhnu, ühes kohas on teel allakukkunud õunu ja mitmes ploome.

Ja eelkõige on teel puulehti ja muud sodi, eelkõige pöögipähkleid. Sodist on üle sõita ebameeldiv, sest uisud sõidavad üle ainult väga madalatest esemetest. Lehed aga lähevad tagumise ratta ja piduri vahele ning jäävad sinna kinni; need tuleb sealt kas ära koukida või tõmmata paremat uisku äkki tahapoole (ratas käib teistpidi, heal juhul tulevad lehed välja), aga selleks peab kõigepealt seisma jääma.

Tee keerab läbi vana raudtee­tunneli, kus piduri vahele jäänud leht teeb koledat häält. Proovin, kas äkki saab seda leevendada nii, et hoian piduri õhus ja ainult ninaratta maas (seisma jääda ja välja koukida ei saa, sest peaksin naalduma vastu seina, mis on hallitust täis). Ei saa, maandun külili. Õnneks on tunnelis maas betoon, mis on siledam (vähem abrasiivne) kui asfalt, ning uued põlvekaitsmed kaitsevad ka põlve külge. Tulemuseks ainult üks väike marrastus ja üks sinikas. Sõidan tunnelist välja, ühe silla käsipuu najal lasen marrastusele peale Cutasepti (täna esimest korda kaasas) ja puhastan piduri.

Edasi tuleb kunagine jaam, mille jaamahoone on sama projekti järgi kui sama liini H. jaam, mida nägin nädal tagasi. Praegu on jaamahoone taga kämping, plekksuvilaid täis.

Tee tõuseb edasi ja teeb serpentiini. 950 m pärast esimest kukkumist annan tagant tulevaile rattureile teed ja kui ma teeservast liikuma hakkan, astun märjale teeservale, mis selles kohas on väga libe, käin käpuli (randmekaitsmed kriimud, muud ei viga midagi).

Rühin aga mäkke ja sellest 1,5 km edasi ühel järjekordsel piduripuhastamis­pausil kaotan tasakaalu ja käin põlvili (põlve­kaitsmetel täkked, muud midagi).

Edasi jõuan kogu matka lagipunkti, mille järel läheb tee ainult mäest alla. (Esmalt pean aga ületama tiheda liiklusega maantee, jalgratta­tunneli kaudu, kuhu viib alla umbes 8% langusega ja kust toob välja 12% tõusuga tee. Viimast kinnitab ka liiklusmärk, esimest korda näen jalgrattateel ohtliku languse hoiatusmärki.)

Langus kestab kokku umbes 10 kilomeetrit ja püstsuunas 220 meetrit (keskmine kalle on 2%). Tore, ainult pidurda. Selle 10 km peal tuleb kaks korda pidurit kulumise arvelt madalamaks keerata, aeg-ajalt kougin lehti välja, pidur on täitsa tuline.

Esimese peatuse teen C-küla kunagises raudteejaamas, kus on väljas sealt leitud 2000-naelane lennukipomm ja mälestustahvel inimkonna ajaloo hävitus­rohkeima sõja mälestuseks. Sealt mõnisada meetrit edasi on kahe karjamaa vahel pink (millele maandun raskelt, sest ei oska arvestada, et peopesas olevad randmekaitsmed on libedad ja ma libisen mööda seljatuge edasi, õnneks mitte üle pingiotsa rohu sisse; üks väike sinikas). Puhkan, uisud jalast võetuna, veerand tunnikest, söön õuna ja naudin ilusat sügispäeva: päikest, vaatan karjamaal söövaid lehmi ja kuulan mõnetist linnulaulu (kui minema hakkan, tõuseb vasakpoolse lehmakarja juurest suur kuldnokaparv). Kuskil mängib puhkpilliorkester, aga kaja tõttu ma ei saa aru, kus.

Edasi ikka mäest alla, ühel ristmikul on koguni märk, et rull­uisutamine lubatud. Oletan, et ju see vast tähendab siledamat asfalti, aga eksin. Ühtki teist rulluisutajat ma täna ei näe. Põnev on see, et ega ma ei näe ka vastassuunas olevat silti, st uisutee lõppu, kuigi pärastpoole läheb tee õudseks.

Tee muudkui langeb vaikselt, mööda hämarat ja niisket jõeorgu, millel püstloodis kaljuseinad. Paraku on teel palju langenud lehti ja paar korda läheb pidur lehti nii täis, et jään seisma (puulehed piduri vahel kiilusid tagumise ratta kinni). Puhastamine (et ratas jälle veereks) võib võtta väga kaua aega, sest ega kellelgi nii peenikesi näppe ole ja mul pole uisurattavõtit kaasas. Võib-olla peaksin järgmine kord kaasa võtma pintsetid. Pärastpoole tajun, et lehed piduri vahel vähendavad kiirust ja ma ei pea eraldi pidurdama.

Siis jõuab rattatee välja maanteele ning jätkub eraldi rajal selle servas. See on väga kole, krobeline mis hirmus ja rada ei ole maanteest oluliselt eraldatud. Samas siiski nii kole ka ei ole, et ma tahaks uisud jalast võtta ja edasi kõndida.

Kilomeetri pärast läheb rattatee raudteetammile tagasi ja läheb siis mäest alla (8%) ainsa siimaa järveni. Enne laskumist keeran piduri madalamaks, et pidurdamine oleks mõnusam. Vaatan järve ääres pisut ringi, niipaljukest kui seda uiskudelt võimalik on näha (olen rattateel, aga sellel on Rooma villa jäänuste juures munakivisillutis). Palju jalutajaid: eks ole ju puhkepäev.

Teadetetahvlil on 19. aprillist k.a silt õpetusega, mida teha, kui leiate surnud linnu. Tuleb helistada hädaabinumbril! Lastel ja koertel tuleb keelata linde puutumast! Linnugripp!! (Mäletate veel? Minuarust oli see sama hüpoteetiline kui Ruhnu karu...)

Edasi järgneb tasane kaks kilomeetrit bussijaama, taas kord ülimalt rulluisu­vaenulikus E-chi linnakeses. Seal on vanalinnas kas munakivid või tavalise kiviparketi vahel krobelise kiviparketi ribad. Ja kohati on munakivid asendatud "asfaldiga", mida ilma jutu­märkideta mingil juhul kirjutada ei tohi, sest see on lihtsalt jube. Jõuan bussijaama viis minutit enne bussi väljumist, uisud alt ja kaitsmed küljest ning kotti, siis bussi peale.

Tänane läbisõit oli umbes 20 km, seega peaks mu uisukogemus olema kokku 152 km.

Hilisõhtul uurin mu plaadikogu ühe kuriositeedi, Tai poplaulja Got Jakrapani umbes 1998. aasta plaadi "Lôok Tôong Tai-laen" pealkirja ja loopealkirjade tähendusi. Nimelt oli Media Player otsustanud Internetist plaadi andmed ajakohastada ja nõnda muundusid lugude senised tinglikud pealkirjad taikeelseteks. (Kopisin plaadi juunis läpakasse.) Leian tai-inglise transkribaatori ja sõnastiku. Saan teada, et plaadi pealkiri on umbes nagu "Tai väljade lapsed" ning 10 laulust on vähemalt 8 lembelaulud. Huvitavaimad pealkirjad on kahtlemata "Ole ilus, kuni koer väsib", "Palun pane riidesse" ja "Noor veis on kuningas".

R, 191. päev: kalapüük

Kui päike kontoriaknasse keerab, läheb sees sedavõrd palavaks, et tuleb sisse lülitada ventilaator.

SHU-maja söökla on vallutanud järjekordne summ saksa vanureid ja saba alguses seisab nende giid, kes jagab inimesed kahte sappa: rinnale kleebitud sinise sildiga külalised peavad ootama, kui kaelakaartidega asjapulgad oma söögid kätte saavad. Et külaliste jaoks on kummagi roa taldrikud letiäärele valmis pandud, jääb ära ka tavaline sõrmedega näitamine, kumba rooga ma tahan, esimest või teist, sest toidujagajad tädid oskavad öeldud arvsõnu mõista just täpselt nii, nagu nemad tahavad, ja nii näiteks andsid eelmisel nädalal korra liha ja kartuli asemel umbes pool kilomeetrit spagette.

Saan pika töö valmis ja jätan seedima. Õhtul käin eraldi üht sõna muutmas, sest selles segasevõitu tekstis viidatakse mustmiljonile allikale, mida kuskilt ei leia. Ja siis keegi tõlkijatest imekombel leiab ja annab teistele ka lahkesti teada.

Nädala paremikku ei jaksa praegu kirjutada, vast hiljem. Parim oli aga päeva viimases, kalastus- (õngitsus-)tarvete loetelus, kus vaene tõlkija oli segi ajanud saksa sõna Aal samakõlalise sõnaga Wal ja saanud angerjatele pähekopsamise haamritest samad riistapuud hoopis vaalade tarbeks... Ehk siis kui järgmine kord kalale lähete, hoidke silmad lahti ja ärge vaala välja tõmmake.

[Mööngem, et see ainus kord, kui ma kalal olen käinud, koos kauge sugulase Heikiga 10 aasta vanuses, juhtusime mõisatiigist välja tõmbama seljakoti, milles oli uputatud kass. Selle vaese kassi nägu ei lähe ilmselt kunagi meelest... ja seletab ka, miks see ühtlasi mu viimaseks kalalkäiguks jäi.]

Õhtul kohtun Kirikmäe Prisma külmleti juures kunagist töökaaslast R-i, kellega siis kummagi töö eripära arutame ja kunagist ühist töökohta meenutame.

Korteris vaatan tv.ee pealt kaks viimast "Ärapanijat" (ja minuga sama vana multika "Aatomik", mille peamine väärtus on keerukas, kuigi lustakas Aatomiku laul, heliloojaks ei keegi muu kui Arvo Pärt ise [ehkki kirjutet ajal, mil "Pärt sõitis veel punase Jawaga")]. Tore, et neid Interneti kaudu näeb. Homne presidendivalimine ähvardab kogu päeva, magusaima matkaaja ära rikkuda (seda pidavat ka Internetis üle kantama). Peab uurima muidugi, kas äkki saab GRPSi kaudu nt Postimehe uudiseid lugeda. Iseasi, kas metsas saab.

N, 190. päev: soe

Hommikul tuleb meil, et pika ja raske töö tähtaeg on nihutatud esmaspäevale. Tore.

Taas kord on tõlgitud saksa, õigemini inglise Bodysuits, Teddies hämmastavaks sõnapaariks soe aluspesu. Kui te ette ei kujuta, mis need on, otsige guuglist pilti (aga töökohal soovitatavalt mitte). Otsin pikast loetelust välja klassinumbri (umbes 250147) ja leian selle järgi, et Nice'i kaubandusklassifikatsiooni eesti versioonis nõnda seisabki. Ohhoo... Vahest on mõni muistne, viktoriaanlik sõnaraamat seda nõnda seletanud? Veider on aga see, et sama loetelu ülejäänud kirjetest saab aimu, et tegu on erootikakaupadega ja et see "soe aluspesu" on valmistatud nahast, kunstnahast või lateksist...

Ilm on soe, tuleb võtta kuub käe peale.

K, 189. päev: lehvitame lippudega ja salaja

Hommikul näen ära uue portreefilmi "Lõpetamata lause". Veel kord imestan eestlaste üüratut sallivust: norralased, teada-tuntud salliv rahvas, lasid pärast okupatsiooni Quislingi maha, aga eestlased, näe, tegid enda omast presidendi!!

Tänase päeva sisustab pikk salajane (õigemini mitteavalik) dokument. See on tegelikult pikem kui teatatud lehekülgede arv ja tähtaeg on homme. Nii et veedan pale- ja ihuhigis kogu hommiku ja õhtu all tõlkesaalis. Seal on palav, paar korda käidakse termostaati kruttimas. Saali turvameetmete tõttu ei ole seal netiühendust ega seega ka ligipääsu nendele dokumentidele, millele tekst viitab ja mida osundab, nii et vahepeal tuleb käia oma toas teavet hankimas. Õhtu edenedes tekib all saalis hubane ja väga koostöövalmis õhkkond (kui palavus välja jätta).

Õhtul Kirikmäe Prismas. Märkan, et endise lihaleti töötajad on jäänud oma kohale (ehkki lihalett on muutunud selveletiks), seisavad külg külje kõrval, sest müüjaga lett on jäänud palju lühemaks. Neid on seal umbes 6 m pikkuse leti kohta vähemalt viis.

T, 188. päev: töine teisipäev

Töö, töö, töö, see on suure inimese mäng...

Tavaline teisipäevaõhtune kiire, ei jõua õhtul poodigi.

Õhtul saan aru, et viimane aeg on alustada mu selle semestri 1¼ kursusega. Uus, senisest parem ja iseseletuv kaugõppesüsteem soostub lõpuks avanema ning alustan kursusematerjalide üleslaadimist. Pärast pingelist päevatööd ei jätku seda lusti paraku kauaks. Loodan, et tudengid alguse hilinemist pahaks ei pane. Minu ajal oli tudengitel pigem hea meel, kui midagi ära jäi.

E, 187. päev: hekikäärid jätkuvad

Töine esmaspäev. Vaidleme pisut kolleegiga selle üle, mida ikkagi täpselt tähendab hand-operated hedge trimmers. Jään kindlaks, et "käsitsikäitatavaid hekitrimmereid" ei ole olemas, neid nimetatakse hekikäärideks, ning üritan oma seisukohta argumenteerida. Õnnestub.

Vastu õhtut veel töisem, sest homseks on vaja tõlkida lühike 2 lk värbamiskutse, kus otsitakse järjekordset üliinimest; ülehomseks 5 lk värbamiskutse, kus otsitakse teist samasugust; ja neljapäevaks 23 lk pikkune dokument, millest võib aimata, et see tõesti jõuab Eesti ametnike töölauale ja sellest hakatakse tulevikus näpuga järge ajama. Saan värbamiskutsed valmis ja jätan seedima. Homme taas muud tööd.

Kirikmäe Prismas on lihalett ümber paiknenud ja muutunud selveletiks. Tore, kui korteri köögis oleks nimetamisväärset ventilatsiooni.

P, 186. päev: mudelinäitus

Uksest välja 6.36, jala jaama (3 km). Jaamas päevapilet T-sse. Rong 7.17. T-s perrooni piletiautomaadist edasi-tagasi pilet Koblenzi. Jään 1 sekundi maha kiirrongist (sõiduaeg 1 h 26 min) – vajutan uksenuppu, see ei avane, rong hakkab liikuma. Õnneks läheb veerand tunni pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min). Ka täna on udu, nähtavus on umbes 2 km, jõeorus on sellest hoolimata toredaid vaateid.

Koblenzi jaamas, kuhu jõuan kell 10.20, on linnakaart otsas. Hommikul olin otsinud Internetist Koblenzi plaani, ei leidnud, tõmbasin telefoni Guuglist võetud tänavanimedega aerofoto, mille abil kõnnin jaamast tuletõrjekooli poole, kuhu on mu arusaamist mööda ainult umbes kolm kilomeetrit (Koblenz on ametlikult suurlinn – Saksamaal loetakse suurlinnaks linna, kus on üle 100 000 elaniku; Koblenz on selles loetelus 73. kohal). Näituse korraldaja, Koblenzi mudeliklubi kodulehel oli kaart, mis näitas tuletõrjekooli olevat kohe Reini silla idaotsast veidi edasi, kuid ma ei leidnud aerofotolt ühtki teed, mis sinna viiks. Looduses samuti mitte, sest – nagu selgub – asub tuletõrjekool mäe otsas, jõest üle saja meetri kõrgemal. Mingeid otseviivaid treppe ma ilma täpse kaardita ei leia. Pärast sillast lõuna pool Pfaffendorfis ekslemist (pärast näen viita, kus on esimesed kaks tähte värviga soditud ja alles on Affendorf, Ahviküla) lähen tagasi sillani ja kõnnin teisele poole. Teen paarikilomeetrise haagi ja tõusen mäkke mööda serpentiini (selle järgi oleksin pidanud juba enne aimama, et ega tegu tasase maaga ei ole, aga ma kaardil nii kaugele ei vaadanud). Serpentiini keskel on ühe kurvi järel piire (tavaline, mitte põrkepiire) katki ja järsus võsastikus on umbkaudu autosuurune koridor murtud väiksemaid puid ja maas lohisemisjäljed.

Näitus (avati eile, täna on teist päeva). Saan pileti nr 208. Küsitakse, kuidas ma näitusest teada sain. Olen kolmas, kes on tulnud ajakirjakuulutuse peale.

Näitusel on väljas igasugu mudelid, sh kaugjuhitavad ja rongid (viimaseid küll ma ei näe) ning kuus müügiletti. Mudeleid on kokku vahest kakssada. Tase on, hmm, huvitav. Mõni mudel oli väga hea, aga väga heade, heade ja keskpäraste mudelite vahekord oli teine kui samalaadsetel ettevõtmistel seninähtu (kus on olnud esil valdavalt väga head mudelid). Siin on väga häid ainult vast kuuendik. Esil oli ka paarkümmend siinmaa mudeliehitajate mudelit, no see tase oleks mulle täiesti jõukohane!

Saksa seadus loeb mudelid mänguasjadeks ja et mänguasjadel on teatud sümbolite kujutamine Saksamaal keelatud, siis puuduvad need ka lennukimudelitelt, ehkki ajalooline tõde oli pisut teistmoodi. Mul ei ole seisukohta, kuidas see on seotud realismitaotlusega. Aga silma jääb see, et peaaegu kõik plastmudelid kujutavad otsekui vahetult pesulast või värvitöökojast tulnud sõidukeid. Plastmudelite ehitamise üks põhimõte on realistlik välimus, sh määrdumine ja kulumine. See enamasti puudub. (Isegi kui muda kujutamine tanki küljes on vaieldav, sest kuigi päris elus läksid tankid väga mudaseks, ei peeta mudelitel seda kohaseks – teadsin andekat mudeldajat, kes läks sel teemal oma klubiga tõsiselt riidu – umbes nagu ka allveelaeva­mudelitel on tavaks kujutada kõik antennid-periskoobid-tüürid korraga väljatõstetuna-pööratuna, kuigi seda olukorda tegelikkuses ei esine, tekib kasutamisel mõlke, mida saab mudelil kujutada (ja mis olnud tankiväelaste hulgas suures hinnas). Ka ei tule mul silme ette, et ükski Saksa tank oleks olnud kujutatud Zimmerit-kattega, mille mudelile lisamine on suur käsitöö.)

Ja ühes tankidioraamis oleks pidanud tanki paigutamiseks ühe maja alguses maha lammutama ja siis tanki järel uuesti üles laduma, sest päris elus ei oleks tank selle ümbert suutnud keerata. — [Kuskil mudelikirjanduses oli õpetlik lugu, kuidas keegi tegi dioraami külgkorviga mootorrattast talvel ja viis selle mudeliklubisse imetleda ja kõik imetlesid ja kiitsid ja siis kodus selle mudeliehitaja naine vaatas ka hetkeks ja küsis: "Aga miks jätab külgkorviga mootorratas lumele ainult kaks rattajälge?" Olevat olnud jube piinlik moment. Umbes nagu ühel lennukimudeliehitajal, kes vaadanud raamatust järele, et soovitud lennukil oli vasak tiivaalune must; võttis siis lennukimudeli ette, keeras tagurpidi ja värvis vasakul oleva tiiva aluse mustaks... ja alles kui õigetpidi keeras, nägi, et see oli ju hoopis parem tiib...]

Ühes teises dioraamis kujutatakse Saksa ja Vene tanki kohtumist. Ilmselt on venelased pimedad ja sakslastel paukpadrunid, sest kuidas muidu mehed ja tankid keset lagedat ninapidi kokku on juhtunud. Ja huvitav on veel see, et kuigi muidu on väli väga ühtlaselt kaetud mürsulehtritega, siis on need kummalselt kombel ainult seal, kus pole tanke ega kaevikuid ega mehi.

Üks muidu peaaegu ontlik dioraam Junkers F 13-ga Amasoonase ääres tankimas on ilmselt sattunud liiga suurele alusele ja et ühte serva on jäänud liiga palju tühja ruumi, on lugupeetud mudeldaja pannud sinna krokodilli. Ja nagu arvaks, et seda keegi ei näe, siis on sellest kirjutanud ka juures F 13 sõjaeelset avastuslendu kirjeldaval sildil.

Ja üks muidu ühe täitsa hea Sovremennõi-klassi laevamudeli juurde on mudeldaja otsustanud panna sildile ka laevaklassi nime originaalis, aga Sovremenny teisendamisel vene tähtedesse on lõpust i kratki ära jäänud. No vahest ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et kuskilt vene allikast järgi vaadata, selmet hakata tähthaaval ise transkribeerima.



Tagasiteel alla linna uitan pisut ümber naabruses oleva mahajäetud Astersteini fordi (XIX saj).

Samal pool jõge (aga oru taga) on põhja pool XIX saj kindlus, kuhu tõusta ma ei jaksaks.

Kõnnin Reini linnapoolset kaldapealset pidi Moseli ja Reini ühinemis­kohta, Saksa Nurka, kus on pompöösne keiser Wilhelm I monument (kõrgus 37 m, sellest kuju 14 m) ja liidumaade lipud. Massiliselt turiste ja arvake ära, mis keel kaigub üle platsi? — Õige, ehkki neid oli ainult kolm. Ja ka nemad kommenteerisid teisi inimesi. Monumendi alus on sest õõnes (meenutades sammaste tõttu vaateid arvutimängudest Wolfenstein ja Doom) ning trepp viib aluse servale rõdule. Moseli ääres istub lõõtspilli­mängija, kelle repertuaaris on palju tuntud lugusid, isegi see laul, mida "Noores pensionäris" laulsid ekspressid, kui Abel pillas klaveri trepi vahelt alla (ta-ruira-raa, ta-ruira-ruira-raa...).




Jõel on palju ringreisilaevu, Moselil ka jõeristluslaevu (ühes nende poole parvlevate vanurturistidega).

Näen ära vanalinna jäänused ja linnuse, mis olevat ainus keskaegne hoone kogu linnas, mis jäi sõjas praktiliselt terveks (Koblenzist, veinikaubandusest elatuvast linnast pommitati sõjas puruks 87%, sest suurte jõgede tõttu oli linn hea uue navigeerimisradari katsetamise koht, kirjutab Jörg Friedrich kolekirjanduslikus raamatus Der Brand. Deutschland im Bombenkrieg 1940-1945). Pärast loen, et Koblenzis on suur sõjatehnikamuuseum, eks tule minna tagasi.

Kiikan sisse kolme keskaegsesse kirikusse. Katoliikliku Jumalaema kiriku uksel on silt, et olge kuss, aga ees platsil rõkkab kohutav lärm. Parasjagu on rahvapidustused, poed on pühapäeval lahti, inimsumm tammub tänavatel ammuli sui.


16.22 kiirrongiga tagasi (sõiduaeg 1 h 25 min). Rongis avastan just enne einestama asumist, et pilet on kadunud. Väljumiseks taas 1 sekund liiga hilja, uks ei avane, rong hakkab liikuma, õnneks pileteid ei kontrollita. Väljun esimeses jaamas ja ostan uue pileti T-sse. Õnneks tuleb 10 minuti pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min, aga jääb hiljaks). Rongis jään mitu korda kui niidetult magama ja läbi une kuulen, kuidas mu vastas istuvad vanatädid kommenteerivad seda, kuidas mul suust tatt niriseb. Rong edasi saabub 10 min hiljem (teen aega parajaks T. jaama leheputkas), jõuab sihtjaama kokku veerand tundi hiljem. Bussi tuleks oodata 40 minutit, lähen jala. Tänane läbikäik on umbes 18,5 km.

L, 185. päev: matk

Kella üheni tihe udu, seejärel natuke hõredam udu:



Kuidas täna targemaks sain:

• kui uurite järele sõidu- ja ümberistumisplaani, kulub peale ümberistumiskohtade ja mahatulemiskoha meeldejätmise marjaks ära ka bussinumbrite meeldejätmine ja ümberistumispeatuste asukoha väljaotsimine. Ja lugege peatusi ikka üks-kaks-kolm-neli, mitte null-üks-kaks-kolm-neli. Ja uurige järele, mis peatus on kus. Nimelt sattusin vale bussi peale, mille tööpeatusest "neljas" peatus oli "kolmandast" umbes kolm kilomeetrit mööda kiirteed edasi;
• kui uurite kaarti, pöörake tähelepanu ka reljeefile. Isegi reisikirjelduse "väike tõus" võib osutuda mitmesaja meetri pikkuseks ja kohati väga järsuks võitluseks Maa külgetõmbejõuga. Igatahes võin ma nüüd uhkustada, et olen 380 m pikkusest 10% tõusust üles rulluisutanud. Tagantjärele tarkuses sõidaks ma sellest kohast mööda, edasi mööda maanteed, mägistele põlluteedele keeramata;
• et järsust nõlvast saab rulluiskudega edukalt alla tee kõrval rohu peal jalutades;
• et maanteel on võimalik rulluisutada, eriti vasakus teeservas ja vastutulevate autode eest varakult teepeenrale tõmbudes, sest paremal pool saab auto tulekust teada ainult kuulmise järgi ja kui autojuhi heaks hoogu mitte anda, lõpeb hoog just siis, kui auto on kõrval ja/või jõuab selleks ajaks kanalisatsioonikaevu restini, mille pilud on sõidusuunas;
• ja et teed tuleb hoolikalt jälgida ka elumajade vahel, sest kiviparketis võib olla rulluisutamatuid krobelisi kohti;
• ning võtke kaasa ka need kaardilehed, mis jäävad reisi alguspunkti ja elukoha vahele ning mida normaalse plaani teostudes vaja ei ole – aga vastasel korral küll.

Bussi peale korteri juurest umbes kell neli, S-mäel veidi enne poolt viit. Alguses umbes 3 km jala, hea, et olen enne hoolikalt kaarti uurinud (leidsin Internetist selle rattamatkatee üksikasjaliku kirjelduse), kaart on silme ees ja hiljem jõuan vana raudteetammini, millel algab jalgrattatee. Paigaltvõtt kell 17.07. Maastik on ilus lainjas, kuigi udu tõttu palju näeb vast kilomeetri. Vaiksetel põlluteedel on asfalt kohati halb, aga õnneks mitte pinnatud. Kell 18.26 jõuan ühel põlluteel languni, mis kaardi järgi jätkub põõsa taga pikalt ja järsuna (püstsuunas veel 50 m allapoole) ning adun, et ma ei jõua sõita algsesse matkasihti C-külla, õigupoolest isegi mitte algsesse lähtepunkti. Nimelt tuleb järgmine buss 19.01 ja seejärel 19.27 ning 20.01, aga viimase ajaks on juba hämar. Samas olen ma J-st 3 km kaugusel, kust läheb mitu bussi tagasi. Sestap keeran otsa ringi ja tulen maantee servas J esimeste majadeni, sealt majade vahelt edasi, viimasest langust alla jala, uisud kotis. Ostan taastumiseks pudeli limonaadi ja sõidan tagasi korterisse.

Läbisõit tagasipööramiskohani umbes 10 km, sealt J-sse umbes 3 km. Tõusu tõttu väsitav matk, aga kogemused ja uiskudel püsimise kindlustunne muudkui kogunevad.

R, 184. päev: reede

Peale kaubandusloetelu kategooriast 050173 avastatud vea, et raudkärblane, hobusekiin ja parm on arvatud kõik ühtedeks putukateks (hobusekiin ja parm on taksonoomilise perekonna poolest parmlased, Tabanidae; raudkärblased on omaette perekond, Hippoboscidae – vahe on sama kui näiteks sääsel ja kärbsel), kuigi muud keeled räägivad ainult parmlastest – on sel nädalal ette juhtunud ei rohkem ega vähem kui 46 tõlget, mis panevad kulme kergitama ja imestama, kuidas inimeste sõrmed suudavad kiiremini kirjutada kui pea mõelda. Näiteks Stallentmistungsgeräte "terasepuhastusseadmed" (eks Stall ole tall, mitte teras (Stahl, pika A-ga), ja Mist sõnnik, mitte see, mis inglise keeles, kokku seega umbes nagu sõnnikuteisaldid, sest jutt oli kettkonveieritest), trade shows "kaubandusetendused" (messid) ja digestive biscuit crumbs "seedimist soodustav küpsisepuru" (kergelt seeditavad küpsised).

Samuti väljenduse asju – iga sõna äratõlkimine sageli ei aita, vaja on ikka oma peaga mõelda: medical treatment "meditsiiniline ravimine" (ravi), plastic tape for safety and security purposes "plastlint ohutuse ja turvalisuse otstarbeks" (hoiatusteip), an Fahrzeugrädern befestigbare Anfahrhilfen für Kraftfahrzeuge "sõidukirataste külge kinnitatavad liikumisabid mootorsõidukitele" (rehviketid) ja occhiali per la prevenzione degli incidenti "õnnetusjuhtumite preventiivsed prillid" (kaitseprillid).

Ja rääkimata ettekujutusest, mille asemel lastakse lennata fantaasial: nastri autoadesivi protettivi per l' industria edilizia "isekleepuvad kaitseribad ehitustööstusele" (maalriteibid), cases for mp3-players "mp3-mängijate kohvrid" (mp3-seadmete ümbrised, kuivõrd umbes tikutoosisuuruse seadme kohvrit on raske ette kujutada) ning Becher für Kettenforderer "kruusid kettkonveierite jaoks" (kettkonveierite kopad).

Here endeth the lesson ehk sellega on tänane õppenädal läbi.

N, 183. päev: I am my twin brother

Tavaline töine tööpäev.

Õhtul kahtlaselt vines, baromeeter lubab sadu. Ka täna ei lähe uisutama. Loen, saan "Reaper Man"-i läbi.

Päeva lõpetuseks Youtube'ist 'Allo 'Allo algusjaod, mida ma näinud ei ole.

K, 182. päev: vaikus

Hommikul meenub, miks 12. september oli kuidagi tuttav kuupäev. Nimelt möödus eile aasta sellest, kui käisin siin töövestlusel, mis oli tegelikult üldse esimene kord, kui sattusin siiakanti (250 km raadiuses). Reisist endast pajatasin üksikasjalikult oma teises blogis, pildid ripuvad senini Internetis, töövestlust kirjeldasin soovijatele meilitsi (mida ma praegu kätte ei saa). Parim lugu oli see, et kuigi ma olin põhjalikult ette valmistunud, sundinud end lugema üsnagi igavaid raamatuid ja konspekte Euroopa Liidu kohta, olin ma unustanud järgi uurida, mis asutusse ma vestlusele lähen! Ja isegi vestlusruumi sisenedes arvasin ma, et tegu on – nojaa, kui olen kord võtnud nõuks lähema topograafiaga hämada, siis jätkan samas vaimus – selle Euroopa Liidu asutusega, kus on 60 eesti tõlkijat. Alles "ülekuulajate" juhataja sissejuhatusest kuuldes, et otsitakse kolmandat eesti tõlkijat, järeldasin, et kuuekümnest ei saa ju kolmandat otsida ning ju siis on tegu mingi muu asutusega. Tuli käigu pealt juttu kohandada. — Teine hea lugu oli see, et kuigi ma ei näinud, mis märkmeid "ülekuulajad" omale tegid, märkasin juhataja pliiatsiotsa liikumise järgi, et ta kirjutas ühes kohas paberile hüüumärgi ja tegi sellele rõnga ümber. Mis küsimus see oli, ma ei mäleta; võimalik, et see, kuidas suhtun välismaal elamisse, millele vastasin, et olen oma iseseisvast elust veetnud 2/3 välismaal (tolleks ajaks 14 aastast 10) ja et selles ei ole minu jaoks midagi uut ega eriskummalist. Aga võib-olla oli mõni muu asi, võimalik, et mõni töine küsimus, millest oli juttu pikalt.

Tagasi tänapäeva.

Suvepuhkused on läbi, hommikul pakitakse buss raudteejaama juures täis.

Täna möödub ühiskasutatava arvuti kasutamine vahejuhtumiteta, v.a see, et tõlkemällu dokumendi numbri kirjutamata jätmine on tõesti "ülim" aja kokkuhoid, eriti kui keegi teine soovib hiljem kõnealuse lausega dokumenti üles leida. Ka täna selgub, et tekstis viidatud dokumente eesti keeles ei ole, nii et taas vabad käed. See saab valmis kella üheks, tähtaeg on kell kolm, ära tohib minna kell pool viis. Uut tööd ei anta. Käin lõunal ja pärast keerutan pöidlaid. Kolmapäevane vaikus pärast teisipäevast rabamist.

Kell neli tuleb meilile teksti ühe "which"-i selgitus; et seekord viitas see kõige ebatõenäolisemale käändsõnale pealauses, tuli käia kuus korrust allpool poolt lauset ringi tegemas.

Fuajees, trepil ja maja ees on palju tumedasse ülikonda rüütatud härrasid ja mõningaid väärikaid daame – Saksa Börs peab investorite kongressi. +1. korruse koridor, kuhu peale kongressisaali rõdu avanevad ka lifti, trepikoja ja WC uksed, on taas muutunud telestuudioks.

Raamatupoest prantsuse keele töövihik ja paar maakaarti (eriti efektne on väidetavalt 2002. aastal toodetud topograafiline kaart CD-ROM-il – unustage ära Eesti või Interneti digikaardid, see on pildina ja vaatur on äärmiselt algeline, kaardil liikumiseks tuleb klõpsida kerimisnuppe).

Kell kolmveerand kuus on linnas 28 kraadi.

Ostan ära aastavahetuse koduskäigu lennukipiletid (e-flights); enne võrdlesin kuue lennufirma hindu käsitsi. Peen teenindus, helistatakse ja kontrollitakse andmed üle. Ühe põhjamaise lennufirma lende sisaldavad reisid ilmutavad järjekindlalt paisuvaid hindu: näiteks hinnaotsingul näitab hinnaks x € ning pärast [enneaegset] rõõmustamist näitab järgmisel lehel hinnaks juba tugevalt neljakohalise 3,6x €, mis on a way too much. Ja nõnda mitu korda, alati sama firmaga. Mis ühtlasi tähendab, et kontrollin ostetava pileti hinna vähemalt viis korda üle. Näib, et aastavahetusel õnnestub vältida vähemalt kolmetunnist rongisõitu lennujaama ja sealt tagasi.

T, 181. päev: kuidas kaotada lugupidamist

Olgu mitme inimese peale ühissaalis üks arvuti. Antagu tavaliselt sellel tehtavaid töid nii, et seal on korraga üks inimene. Aga täna antakse sellel tööd kahele inimesele ja koguses, et kumbki teeks seda terve päeva. Ja kumbki ei tea, et teisel on samuti laadung teha. Ja mõlemad saabuvad saali kohale ajal, mil jõuaks tähtajaks ilusti valmis. Pisut hiljem saabunu suunatakse mujale, teise keele arvuti taha (täpitähed saab peale väikest harjutamist sealtki kätte). Ja siis läheb esimene tõlkija ära. Ja siis tuleb selle teise keele tõlkija, samuti ajahädas, ja tõstab võõra arvuti taga olija sealt ära. Ja selgub, et ka kõik teised arvutid on hõivatud.

Ehk kokkuvõtteks: hõivake ühisarvuti, kirjutage sellel natuke ja suunduge siis lõunale, lukustage Windows, aga ärge end jumala pärast välja logige.

* * *

Aga kell 14.10 õnn siiski naeratab: muukeelne kolleeg on lahkunud ja välja loginud. Saan teksti mõnekümne minutiga valmis (õigusakti muutmise eelnõu, mille tõlkimist kiirendab asjaolu, et muutmata teksti pole eesti keeles olemaski, st sealt ei saa sõnastust üle kontrollida) ja minut enne tähtaega (arvuti kella järgi) ka ära saadetud.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Korterirõdul on õues 22 kraadi.

E, 180. päev: suvi jätkub

Puhkusejupp läbi, tagasi töhe. Töökoormus on suhteliselt tagasihoidlik (st eeldatavasti püsib töötempo mõistlikkuse piires).

Ilm on soe, kuu paistab. Kella kümnest on lõbustuspargi sulgemise auks ilutulestik, veidi teises kohas kui suurhertsog Jaani sünnipäeval, paistab aknast paremini.

Õhtul on nii soe, et võib jätta ööseks ukse lahti.

P, reisimuljed

Pühapäeva pärastlõunal tagasilend. Seekord ei ole mu aknaalune istekoht hõivatud ja ilm on enamasti selge (aga aknakriimudele tekivad lennu vältel peened jäälilled).
Väinameri, Saaremaa (silmapiiril Kuramaa pea Riiani välja, vt pilt), Gotlandi ots, Rootsi ja Taani kohal pilvi, Schleswig-Holstein, Elbe taamal terendava Hamburgiga, Weser ja Bremerhaven, Friisimaa ja laudsile Holland koos Flevolandi suurte poldritega. Holland jätab õhust väga toreda mulje.



Amsterdami lennuväljal on aega poolteist tundi, aga umbes pool tundi kulub vajalikku väravasse kõndimisele. Pealeminek hilineb. See-eest on teine lend ülimalt nauditav, on õhtupäike, selge, ainult umbes 3 km kõrgusel. Sellelt kõrguselt paistavad näiteks sõitvad autod. Silma jääb mitu lossi ja kindlust. Hollandi piires suudan istmetaskuajakirja toel enam-vähem orienteeruda (eemalt Utrecht), aga edasi ma maastikku ei tunne. Sõit paigaltvõtust seismajäämiseni (ja kumbki lennuväli on üsna suur) kestab 40 minutit.

Järgmisel lennuväljal tuleb kõndida läbi A-terminaal kogu ulatuses ja ka kohvrikarussell on taga viimane, kiirkõnd kestab (koos sõitva põrandaga) veerand tundi. Siis rongiga kesklinna (19 kg kaaluva koti allavõtmine riiulilt nii, et istujad terveks jäävad, on põnev). Nordi jaamas on üle poole tunni aega, ostan automaadist suupistet ja veendun taas, et selles, et valdav keel on prantsuse keel, võib lausa silmaga veenduda.

Edasi ligi kolmetunnine rongisõit ja siis pooletunnine jalgsimatk (sest pühapäeva õhtul käivad kord tunnis bussid ja rongid täpselt sünkroonis, aga perroonilt peatusse läheb 4 minutit).

Korteris on soe, avan aknad, sisse lendab suur ja väsinud vapsik, kelle väljaajamine (sest ta taob end laelambi vastu, laelamp on voodi kohal ja ma ei taha talle öösel peale keerata) kestab umbes 10 minutit. Aga välja ta saab.

2. vahepala: töine uni

Nädalase puhkuse lõpupoole näen täiesti töise une:

Eesti uus joonisfilm "Triibik-Kassi seiklused" lööb maailmas laineid ja töine toanaaber tõlgib sellest jutustavat uudist oma keelde. Küsib, kas ma tean, kuidas on triibikkass inglise keeles. Vastan, et oleks nagu stripey cat, aga ma tean inimest, kes selle filmi teksti inglise keelde tõlkis, tema käest saab teada täpselt. Kougin telefoni välja ja peaaegu helistangi... aga enne ärkan.

[Kunagi juhtus täiesti reaalses elus lugu, kuidas Internetita kolleeg helistas Ämblikmehe eesti terminoloogia teadasaamiseks oma nelja-aastasele lapselapsele, kelle oli ühelt poolt muidugi hea meel, et vanaisa keset päeva helistab, aga teisalt ei tulnud talle vajalik kollinimi meelde.]

1. vahepala: Mereleksikone otsimas

Kammin kodumail Kilulinna raamatupoode läbi. Umbes kümme. Viimase paari aastaga, eriti viimase poole aastaga on kõik raamatupoed kas kohta, ülesehitust või ampluaad muutnud.

Esimene on Narva maanteel Peda all. Seda enam ei ole.

Teine on Peda vastas. Lähemale jõudes näen, et see koosneb kahest osast, ühes on esoteerika, teises Russkaja nautšnaja kniga. Et "Mereleksikon" ei kuulu kumbagi rubriiki, siis sisse ma ei lähe.

Entsüklopeediakirjastuse pood. Ei lähe sisse. Sama kirjastus küll, aga ammu läbi müüdud ning vanu asju neil ei ole.

Postkontor. Seal pidas rühmavend Koit kunagi vanaraamatuäri. No nüüd enam ei pea.

Viru tänava raamatupood. Seal enam vanaraamatuosakonda ei ole. Kohapeal hakkan meenutama, millal ma seda seal viimati nägin. No vahest ligi kümme aastat tagasi, igatahes enne, kui raamatupood sai teise korruse (kus esimest korda käies anti mulle 100-krooniste asemel tagasi 500-krooniseid – arve oli 200 kr, andsin viiesajalise, sain tagasi kolm viiesajalist – ja ma, aus inimene, pidin märkima, et "nii palju ma ei taha").

Kaubamaja. No selles vana raamatut ei leia. Lähen mööda.

Rävala puiesteel enam raamatupoodi ei ole. Mäletamisi oli Lennuki 26 Raamatukoi pood (käinud ei ole, aadress jäi kuskilt meelde). Enam ei ole; nn "pooleksläinud kraana ja enesekaitseks tükeldatud soomlase maja" juures tahab mind alla ajada kõnniteele parkima rühkiv maastur.

Sõidan 17. bussiga Tõnismäele ja käin Rahvusraamatukogu antikvariaadis. Seal olevat "Mereleksikoni" olnud "just natuke aega tagasi".

Kaalun, kuidas saaks vähima vaevaga ammutada "Mereleksikone" Tartu hulgalistest antikvariaatidest (loe: kuidas moosida kalleid Tartu-sõpru otsingutele ja raamatuid mulle saatma) – ennist jäi ütlemata, et kokku on vaja kolme, üks on mul endal olemas, seega juurde on vaja kahte.

Käin vahepeal kodus ja teen Internetist otsingu, kus asuvad Tallinna raamatuantikvariaadid. Arvake ära, mitu ma neid leian?

Õige vastus on kaks.

Alustan kammimist Viru keskuse Rahva Raamatust, sest mulle jäi mulje, nagu oleks RR-s ka vana raamatu osa. Viru keskuse omas ei ole.

Draamateatri vastas on, aga seal "Mereleksikoni" ei ole.

Harju 1 raamatupood on muutunud Raamatukoi antkvariaadiks (koos tuntava kopituslõhnaga). Käin terve poe läbi, "Mereleksikon" on müüja selja taga. Hind on poolteist korda soolasem kui algne müügihind (mis seejärel kukkus nagu kaevu, perigee oli umbes 50 krooni). No mis parata.

Järgmine koht on Internetist leitud raamatuantikvariaat Lai 10, millest jääb kaks tugevat muljet: esiteks, et antikvaar vihkab oma äri (aga võib-olla oli tal lihtsalt halb päev, juhtub); ja teiseks, kuidas küll ots otsaga kokku tullakse? Saan teada, et neil ei ole "Mereleksikoni" olnud juba ammu.

Edasi astun läbi Voorimehe tänava raamatuantikvariaadist, mis praegu on samuti Raamatukoi oma. Riiulite vahel heliseb telefon ja E küsib, kas ma juba tean, mis juhtus krokodilliuurija Steve'iga. Vastan (ilmselt kohatult rõõmasti): "Jah, tean, ta sai täna hommikul surma!"

Müüja selja taga kõrgel riiulil lebab "Mereleksikon" ja nõnda saan (taas rahakotti tunduvalt kergendades) teise eksemplari. Otsing on läbi. EKI all antikvariaadis jäi koguni käimata.

R, 179. päev: crescendo

Täna kella kuueks saabub siis toimeka töönädala lõpp, mis ühtlasi tähendab, et kella 18.24 rongile ma ei jõua. Olen teinud tavalise 300–400 toimetuspudina asemel sel nädalal umbes 840, lisaks tõlkinud omajagu ning lõpuks üle kontrollinud 54 lk dokumendi, mida oli tõlkinud vähemalt kaks inimest, kellest esimene ei tunnistanud sidesõna ning ja mõlemal oli väärarvamus, et inglise different on alati erinev ja mitte kunagi eri ega mitmesugune.

Lennujaama juures hotellis telekast taas kord Air Force One.

N, 178. päev: vihma ei ole

Täna on viimase mõne nädala jaoks erakordne ilm: ei sajagi! Käin õhtul maja vastas jalgrattateel uisutamas, 11,4 km, umbes kolmveerand tundi. 19 minutiga olen maha sõitnud 6,8 km ja 27 minutiga 8,7 km. Mõnus, viis versta veerand tunniga. Pärast ronin uiskudega üles majani (vahepeal on kole kõnnitee, alla sõita ei saaks).

Päeval muudkui kibe töö. Nagu ikka, antakse enne puhkuse algust viimast. Mul on tunne, nagu ma sel nädalal midagi muud ei olekski teinud kui pisipudinate toimetusi. Kuussada peaks juba ammu täis olema, kaks- ja poolsada on veel.

Õhtul üritan jõuda kohalikku Saksa raamatupoodi, kus esiteks kumbki müüja ei oska inglise keelt, aga üks oskab saksa keelt (ja, natürlich!) ning siis saan teada, et ega nende kodukal ole raamatud väljas seepärast, et inimesed teaksid, mida neil müügil on, vaid sellepärast, et saaksid neid raamatuid tellida. No see on sama hea, kui teeviidal ei oleks kirjas, mis on järgmine asula, vaid see, kuhu selle teega üldse saab (Rooma näiteks). Soovitud Far Side'i lauakalender jääb niiviisi hankimata.

K, 177. päev: pildid

Täna kostab päev läbi ukse tagat kopsimist ja jutukõma. Õhtul näen, et umbes reedest seina najal seisnud pildid on üles riputatud. Märgitagu, et koridor on umbes poolteist meetrit lai. Kohe minu toa ukse taga on pilt, millel peaks olema ooperikummitus; see on ligi neli ruutmeetrit suur. Nurga taga, trepi pool on abstraktne pilt, veel suurem; väga raske on aru saada, mida see kujutab või miks see on maalitud. Vahest kujutab kunstniku sisemist lõhestatust.

Õhtul on äike ja püüan jälle pilti teha, et äkki saan pildile püüda välgunoole. Kui veerand tundi hiljem lähen minuti takka klõpsivat fotokat vaatama, on äikesepilv kadunud ja tähed siravad. Teen öösel uue pildiseeria, mille teen hiljem mõnesekundiliseks, 2700× kiirendatud videoklipiks: tähistaevas pöörleb ja äkki läheb valgeks.

T, 176. päev: im Westen nichts neues

Kibe töö, kell 19.10 jookseb teatud tõlkesüsteem kinni ja saan ootamatult vara õhtule. Mis tähendab seda, et homme peab tulema kohale enne kukke ja koitu.

E, 175. päev: suve nukker lõpp on käes

...tavatses mu kadund isa, kes ei pidanud viisi, augusti lõpu vihmaste ilmade puhul laulda, kui ma ei tahtnud kooli minna.

Täna kallab terve päeva. Bussipeatuste lähedal näen mitut soliidses riides inimest mappe pea kohal hoidmas või äkitselt jooksu pistmas. Alles õhtul poole kaheksast keerab äkki (poeskäigu aja jooksul) selgeks. Kella kümnest hakkab müristama ja on pisut äikest ja veel kord värsket äikesevihma. Sätin fotoka pildistama, et äkki õnnestub saada pildile äikesenool, aga kui lähen veerand tunni pärast vaatama, on sadu lõppenud ja tähed siravad.

Päeval oli tööl rohkesti rabamist ja jooksmist.

Unustatud tähtpäevadest: täna saab 65 aastat nn Juminda miinilahingust, ühest ohvriterohkeimast merelahingust ajaloos üldse (Mati Õuna hinnangul vähemalt 12 000 hukkunut), kui Tallinna 1941. aasta evakueerumisel jõudsid Tallinnast lahkunud laevadest tervena Leningradi vähesed.

P, 174. päev: jälle matk

Ärkan hommikul vara ja näen, et on udu. Korraks kaalun, kas ei peaks matkamõtet peast heitma, sest niikuinii hakkab päeval sadama. Samas näitab kraadiklaas järjekindlalt, et tuleb päikseline ilm, mida ma eriti ei usu.

Seega taas kiirmatk raudteejaama ja rongile; ilm hakkab selginema, udu laskub maha. Ehkki magan suurema osa teest, ei sõida ma õigest peatusest mööda. Teisalt istuvad veidi eespool kaks alla kümnest last oma lapsehoidja või vanaemaga, kes räägib ja laulab nendega portugali keeles. Puhkepäeva varajasel tunnil on vaguni ülemisel korrusel peale nende ja minu veel ainult üks inimene.

Kui hakkan väljuma ja teadustatakse, et Eeslilinna sõitjad istugu ringi, hüppab see vanatädi püsti ja hüüab mulle: "Musjöö, musjöö!" Niipalju, kui ma teda mõistan, küsib ta, kas Dr-isse sõitmiseks peab ka ümber istuma. Vastan, et ei pea (ma olen seal jaamas isegi käinud, sealt läks lahti ja seal lõppes töökoha perepäev).

E-st 500. bussi peale ja sellega mööda Savijõe kallast alla. Jälgin aknast nädal tagasi sõidetud teed ja kaarti ei ole vaja. Et ilm on siiski kahtlane, oleks hea matk valmis saada niipea kui võimalik, see tähendab, et jätan aja kokkuhoiuks katki esialgse plaani tulla maha D-enis ja sõita sealt umbes 7 km mööda nauditavat head uisuteed B-sillakülani, kus eelmine kord matk lõppes. Nõnda et väljun B-sillakülas, kõnnin trepist alla tänavani, mida mööda küla läbib jalgrattatee, ja panen trepikäsipuu najal varustuse jalga-kätte-pähe ning võtan seljakoti selga.

Ja kannatuste rada algab.

B-sillakülas on jalgrattateel kare asfalt, kus peal raputab, aga siiski veereb. Silla juures tuleb umbes sajaks meetriks tore sile asfalt, aga pärast seda algab umbes samasugune lehmarada nagu nädal tagasi Eeslilinna kahes pargis. Ja seda jätkub kilomeetrite kaupa... Täpsem kirjeldus:

• murenenud;


• pikuti kahes kitsas ribas üles kaevatud ja uuesti asfalteeritud, muidugi teistsuguse asfaldiga ja võimatult sakilise servaga;


• kastemärg (päike ei ole veel jõudnud peale paista);


• ja mis kõige koledam, kohati täis ligedaid puulehti.

Leian, et karedal teel peab liikuma mõõduka kiirusega, sest aeglasemalt rattad ei veere konarustest üle. Hoo andmine on libedamatel kohtadel (u 2/3 teest) raske (tõukejalg tahab alt minna), sestap liigun üsna aeglaselt. Ainult kahes kohas on tee kuiv (lagedal, kus hommikupäike peale paistab) ja juhtumisi ka sile (st siledam kui muidu). Seal saab siis korralikult hoogu anda. Tee on üsna kitsas, umbes poolteist meetrit, ja sageli tuleb vastu jalgrattamatkajaid, rattad kompsude all lookas, neist mahub mööda ainult nii, et hoogu ei anna (mis tähendab hooandmist vahetult enne ratturirühmaga kohakuti jõudmist).

Teine sile lõik (mille keskel oli, muide, jõe pool maja, mille esine kaetud graniidisõelmetega, ja need "kandilised kuullaagrikuulid" on parajas koguses kandunud ka jalgrattateele) lõpeb leiutisega, mille peale annab tulla: tee laskub u 3–4% kaldega, keerab; igaks juhuks pidurdan, ja õigesti teen, sest kõigepealt on diagonaalis üle tee äärekivi ja selle järel algab uus konarrada. See kestab E-chi bussijaamani ja arvake ära, mis sealt hakkab?

PINNATUD jalg­ratta­tee. Jah, tõesti – algul on olnud sile jalg­ratta­tee, siis on see ära pinnatud. Uisud (ja nendega koos ka mina) väri­sevad nii, et silmad hästi ei fik­seeru; mõtlen, mis võiks olla uiskude taluvuse varu­tegur: kirjade järgi talu­vad need 100 kg keha­raskust, aga vibree­rimine võib tekitada suuremat jõudu kui lihtsalt staati­line koormus.

Sajatuste saatel ja jonnist aetuna jätkan edasirühkimist ning kui siis pinnatud osa lõpeb ja algab sile, pindamata asfalt, mõistan äkki, miks paavst maad suudleb.

E-chis on ilus vana sild, teen sellest (sõidu pealt) pilti, telefoniga (fotokas ununes maha).

Lõbu jätkub umbes kolmesajaks meetriks. Õnneks ei tule järgmine koledus mitte kohe, vaid mõnekümne meetri hoiatava kareda asfaldi järel. Tee läheb silla alt läbi ja rattatee sillaalune osa on sillutatud korrapäratute looduskiviplaatidega, igaüks isepidi viltu ja vahelt mört välja punnitamas. (Jah, ma ei olegi nii ropusti vandunud pärast seda, kui riiul öösel alla kukkus.)

Seejärel on nagu vanas naljas: Confucius says, Drive carefully – the road may fork. Et kaardi järgi läheb rattatee jõe äärest, suundun sinna minagi. No ja arvake, millega see tee lõpeb?

KOOLMEGA!!

Keeran ringi ja naasen linna­poolsele harule, mis on märg ja kaetud puudelt alla­pudenenud lehtede ja muu sodiga. Umbes kolmesaja meetri pärast (kell 10.43) käin enne järgmist silda kõhuli.

Kui järele mõelda, on seda kohta võimalik läbida püstijalal ainult üle muru jalutades, sest asfaltteel on selles kohas järgmised puudused:

• kerge langus;


• kurv;


• ja nagu pidurdamisel keeramisest veel vähe oleks, kõrgub siin saar, mis üliohtras koguses oma pudisid alla poetab, nii et võraalune asfalt on kaetud kuni poole sentimeetri paksuse ligeda kõntsakihiga.

Aga neid mõtteid mõlgutan muidugi hiljem, mitte nagu kirjamark maas lebades. Et teel püsti saada on võimatu (nii libe on), liigun muru suunas ja kõnnin sillani, kus asun end puhastama ja olukorda analüüsima.

Sodi­kihti jäänud jälgede järgi käis mats nõnda, et parem uisk tuli otse, pidur maas; vasakut uisku hoidsin kerges sahas (pööramiseks), aga see hakkas külitsi libisema, kuni selleni, et libises täiesti alt ära, ja kui keha­raskus jäi äkki ainult paremale, läks alt ka see. Raamat käsib kukkuda põlve­dele (põlve­kaitsme­tele), siis peo­pesa­dele (randme­kaitsme­tele) ja alles siis küünar­nukki­dele (küünar­nuki­kaitsme­tele), mida ma ei oska, eks mul läksid esi­meseks maha ikka peod, siis küünar­nukid, siis põlved ning siis lõpuks (ilmselt hoo raugedes) ka veel parem reis ja kõht. Liigese­kaits­mete ots­tarve on peale löögi pehmen­damise ka vastu asfalti hõõrdu­misega hoog maha võtta. Kulumis­jälgede järgi said sellega hakkama (kiirus oli vast 8–10 km/h) mõlemad randme­kaitsmed ja eriti parem küünarnukikaitse, viimane kündis asfaldil olevat sodi sedavõrd, et nihkus paigast ja kriimustasin küünarnukki ennast (1 cm² verine, u 10 cm² marraskil). Põlvekaitsmed olid saarelögaga niisama koos, kriime ei olnud. Randmekaitsmed olid saanud sellise paugu, et peopesa ja rannet kaitsva kõvera plastkattega metallplaadi ots oli mõlemal seestpoolt peaaegu läbi katte lõikunud.

Mul oli eile kaarti uurides korraks seletamatu eelaimdus, et E-s juhtub mingi mats (tõesti oli, ma ei kirjuta seda tagantjärele tarkusest), aga mõistuseinimesena ei pannud ma seda miskikski. Ja muide isegi koha suhtes oli see eelaimdus üsna täpne.

Ligi 20 minutit puhastan end, riideid ja varustust (ei lähe jõkke pesema, sest nii jõel kui ojal on kaldamüürid), siis otsustan edasise matka katki jätta. E-chist on hea bussiühendus tagasi, matka tagumine osa on igati kahtlane. Et kardetavasti sooje põuailmu sel aastal enam ei tule, et asfalt kõikjal ära kuivaks (ega see pole sooja mägituule fööniga Šveits, kus oktoobri lõpus on +26 °C), jääb Savijõe alamjooksu ja küllap ka muude lähijõgede kaldateede uurimine järgmisse aastasse.

Jah, aga kuidas saada bussijaama kiviplaatidest ja pinnatud jalgrattateed veel kord ületamata? Sõidan noole suunas, 1,9 m kõrgusepiiranguga silla alt läbi (see peab olema kõrgem, sest saan sealt uiskude ja kiivri tõttu tavalisest palju pikemana püsti läbi) ja siis mööda kõnniteid linnamüürini, sealt tagasi ja teisel katsel teises suunas mööda vaikse tänava siledat asfalti ja ning kõnniteid aeglaselt kesklinna, kust oskan minna bussijaama.

Tõsi, oskan minna bussijaama jala, aga vanalinna peatänavad on paraku sillutatud täiesti uisuvaenulike munakividega! See tähendab veidi ekslemist. Panen bussijaamas asjad kotti (seekord on mul uiskude jaoks kaasas kilekotid, et seljakotti ära ei määriks) ja jope peale, mis mu osaliselt rohekat kõhtu pisut varjab. Buss viib läbi toreda maastiku, lõpuosa magan. Linnas õnnestub sattuda ühele harvadest pühapäevastest bussidest. Korteris panen särgi-püksid pessu ja magan tunnikese.

Seejärel sõidan uuesti linna, Põhiseaduse platsile, kust ostan ringsõidu pileti ja veedan järgneva tuulise kolmveerandtunni ringsõidul, mis põhiosas (kilomeetrite järgi) koosneb ekskursioonist Kirikmäe taha otsa ja tagasi. Piletiga koos anti kõrvaklapid, et kuulata seletust (mis on asjalik, ehkki kohati sünkroonist natuke väljas).

Kui enne ringsõitu ootasin piletiputka juures müüja naasmist (aknal oli klassikaline ja tegelikult määramatu silt Tulen 10 minuti pärast), sättisid kõrval parkinud saksa mootorrattamatkajad end minekule ning nende juht ootas teisi järele, näoga minu poole, umbes viie meetri kaugusel. Kiivrist paistva näoosa poolest (nina, põsed, silmad ja prillid) oli ta täiesti sama nägu kui Edgar Savisaar. Ja ta istus seal oma motika seljas, näoga minu poole, umbes viis minutit. Itsitasin mõttes ja mõlgutasin, kuidas saaks temast kõige silmatorkamatumal viisil pilti teha. Järeldasin, et ei saa, ja nõnda jäi ka see pilt tegemata.



Tagasi korteris mõõdan kaardilt eelmise pühapäeva ja tänase uisumatka pikkuse. Eelmine matk oli veidi lühem kui ennist kirjutasin, 27 km asemel 25,9 km. Tänane oli kukkumiseni 7,9 km (sõiduaeg 1 h 4 min; head teed oli ainult 1,5 km – koos mitu korda sõidetud teeosadega, nagu pargis koolmekohast tagasi). Pärast bussijaama veel 2,3 km ekslemist (20 min). Kokku on mul uisukogemust seega kogunenud ligikaudu 107,5 km ja mahapudenemised on juhtunud 1., 62. ja 105. kilomeetril. Aga on tulnud sõidulust ja püsin uiskudel kindlamini kui varem.

L, 173. päev: vihmapühad

Näen unes, kuidas sõidan rulluiskudega.

Hommikul ilus ilm. Puhastan uisud eelmise pühapäeva sodist ära. See kestab poolteist tundi, mille vältel läheb ilm pilve. Kui sellest hoolimata plaanin välja minema hakata, hakkab kõvasti sadama. Et mul ka poest midagi pakiliselt vaja ei ole, olen kogu päeva toas.

Hakkab tulema uus õppeaasta, teen esimesi ettevalmistusi sügisel õpetatava kursuse jaoks.

Vaatan Youtube'ist isa Tedi vägitegusid ning toimetan mitu tundi eelmise laupäeva veiniretkel "huvilise filmikaamerana" ülevõetud materjali vaadatavamale kujule. Pilt saab valmis, heli veel mitte (mootorimürinat on liiga palju).

R, 172. päev: reedene rõõm

Usin töö, hunnik pabereid läbi kontrollida, neli neist on peaaegu korralikud ja üks on selline, et ma ei jaksa tagasisides vigu eritleda, tuleks pikem kui töö ise, ning märgin, et hankigu valmis fail ja võrrelgu seda enda versiooniga. Isegi loogikavaeseid sõnastusvigu nagu tiined emised ja imetavad sead on liiga palju, kahe lehekülje kohta viis.

Unustan töötuhinas lõuna peaaegu ära, olen sööklas viimane külastaja, toole tõstetakse juba laudadele.

Poes.

Õhtul Youtube'i vahendusel kuulsaim kasahhi teletäht Borat, kes tuletab näo poolest kangesti meelde klassivend Peetrit ning saksa keele õpetajat Peterit, kui vuntsid oleksid veidi teistsuguse kujuga.

hotifon.ee-lt ehk Elionilt tleb spämmreklaami. Olen halastamatu ja edastan selle aadressil abuse@hotifon.ee, nagu spämmiga ikka tehakse.

Ja nädala paremik? Selle koostamine on keerukas, sest õpetlikke väljendeid on 27. Pärast põhjalikku vaagimist on esikolmik äraspidises järjestuses selline: 3) anti-glare visors = "pimestusvastased nokad" (pimestusvastased näokaitseekraanid, näiteks keevitamisel), 2) Lichtspots = "valguslaigud" (kohtvalgustid) ja 1) – põnevaim – Wassergewinnung = "vee kaevandamine" (vee võtmine).

Mind tõlkimise saladustesse pühendanud hr K ütles selliste asjade peale ikka, et sõnaraamat on tore asi küll, aga keegi ei keela mõelda oma peaga. Või tänapäeval guuglist pilti vaadata.

N, 171. päev: uni

Arvake ära, kes magab täna hommikul sisse? Arvake ära, kas modem hommikul arvuti sisselülitamisel töötab? (Meenutuseks: olin lubanud ettekande hommikul vara ära saata.)

Õues kallab vihma, viimane buss, millega õigeks ajaks tööle jõuaks, on täna tulnud sõiduplaani järgi ja pean ootama järgmist. See uhab mööda, aga õnneks märkab mind putkast välja kargamas (siinmaal peatatakse lähenevaid busse peatuses kehakeelega, mitte käeviipega nagu mõnel pool kombeks). Tuleb natuke järele kiirustada, kui pidama saab.

Hoovihm jätkub. Kerin aknakatted üles ja mõistagi hakkab mõne tunni pärast aknast sisse lõõskama nii soe päike, et kerin need alla tagasi. Eile oli toas nii palav, et üle hulga aja tuli kasutada ventilaatorit.

Vihmast hoolimata pesevad kaks usinat töömeest terve see nädal NHE-maja katteplaate. Muidugi kui sajab, siis ei saa asfalt märjemaks, kui juba on.

Korterisse saabudes juhtun majauksest sisenema ja ühte lifti sama naabriga kui eile. Saan teada, et ta nimi on Johannes ja ta on pärit Austriast. Jutt läheb jälle wifiühenduse peale, pajatan selle tehnilisi üksikasju ja märkan, et ta on kuidagi mures, et keegi võib jänesena seda kasutada. Otsustan, et igaks juhuks hakkan jõudeajal modemit välja lülitama.

K, 170. päev: omamoodi tähtis päev

Juhtun hommikul lifti juures kokku naabriga, kel üll must kitsaste valgete triipudega ülikond (mispeale ma kontrollin, kas mu pääsekaart on ikka kaasas) ja näpus kilekott prügiga. Allasõidul alustab juttu ja kui on välja uurinud, et ma prantsuse keelt ei oska, aga saksa keelt küll, küsib ta, kas mul on traadita internet. Ütlen, et on. Naaber pakub, et me võiks seda jagama hakata, teeme kulud pooleks. See tundub kahtlase mõttena, venitan vastuseks: Ich weiß es nicht... – vaen mõttes seda, kuidas see tehniliselt võimalik oleks. Tuleb välja, et naaber on kõrvaltkorterist; no kui ta oma arvuti paneks enda akna juurde ja ma paneks enda akna juurde ruuteri, siis äkki õuest puu pealt peegeldaks midagi ka talle. Ehk ühesõnaga, mulle see mõte ei meeldi.

Tööl helistab hommikul tõlkeosakonna juhataja ja pakub, et võiksin tulla kolmest tema juurde koosolekule, kuhu tuleb veel rootsi kolleeg, asutustevahelise välistõlgete kvaliteedi hindamise komisjoni president. Jutuks mu ettekanne (olin nädal tagasi hakanud uurima, mis andmed on avalikud, mis ei ole, ja üleeile olin leidnud ühe avaliku PowerPoint-esitluse, mis paljudele mu küsimustele vastas ja mille teavet ma tohtisin kasutada).

Tugi mu ettevõtmisele on üllatavalt suur, saan palju abi (välistõlgete hindamise teema, mis kuulajaid kahtlemata huvitab, oli senini hõre). Nõnda siis kui ma ükskord õhtul korterisse jõudan (pärast järjekordset võidujooksu kellaga teatud toimetamistöö lõpetamisel, seekord võitsin mina, ajaga 19.27), saan ettekande kokku ja kella kolmest on see olekus, et kõlbab juba saata. Looadn hommikul veel üle vaadata.

Õhtul oli muide linnas paras ummik, punase raudsilla teises otsas platsil on lõbustuspark, selle ümbrus oli rahvast tulvil, kuigi tasuta bussid voorisid Kirikmäe suurparkla ja platsi vahet, oli autosid pargitud lähemal isegi muru peale.

Ja on tulnud ka esimene elektriarve. Niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan, seisab seal, et esimesed paar kuud vaadati niisama, kui palju ma elektrit tarbin. Huvitav.