N, 3000. päev: naabrid, rongid ja mittekadunud pildid

Kell 5.20 imestan, et koer köhib täitsa inimhäälega, aga see on alt naaber, kes on tulnud rõdule suitsetama ja hoiatavalt köhib, et me jõuaks akna tihedalt sulgeda.

Siis kütab juba mitmendat päeva Eesti ajalehtede ja jutumeeste kirgi Poolast väidetavalt leitud kullarong. Asja teab kõmu-uudiseid lahkav Doubtful News, kes manitseb ettevaatlikkusele, ja seda minagi, sest ainus ülemaailmne ajaleht, kus seda mainitud on, on Telegraph, aga see on Telegraph, noh. Saab teada, et seda kullarongi „peaaegu leitakse” Poolas umbes iga viie aasta tagant, umbes nagu iga kümne aasta tagant kõnnitakse dosimeetritega Saksamaal ümber järve, kuhu uputatud sõjaaegsete tuumauuringute materjalid, iga kord midagi leidmata. Miskipärast ei ole needsamad kõmusõbrad üles võtnud kõmulembese Siberian Timesi lugu, kuidas kunstnik kohanud metsas lumeinimest, rääkinud temaga telepaatiliselt ja joonistanud koguni portree, kasetohule – ühe kommenteerija arvates olnud see lumeinimene tegelikult Brežnev.

Saksamaal lainetab ikka veel paar aastat tagasi lainetama löödud skandaal, et USA nuhib sakslaste järel. Isegi saksa tuttav paneb üles Snowdeni pildi, juures umbes taoline tekst, et kui inimesel midagi varjata ei ole, mida ta siis kardab. Mille juurde siis torkan, et selle ütleja varjab end praegu Venemaal, hahahahaa ☺.

* * *

Õhtul võtan südame rindu ja üritan käivitada Lr-i. See teatab ikka, et kataloog on rikkis; vaatan siis soovitatud abist, mida teha. See ütleb, et asendage rikkis kataloog varukoopiaga (Lr-i varukoopia = kataloogi mujale kirjutatud eksemplar, kausta nimeks on pandud kuupäev ja kellaaeg) ja käivitamisel hoidke all Ctrl-nuppu, siis saab valida kataloogi. No nii teengi, uusim varukoopia on 2. juulist ja sedasi avaneb Lr 2.7.2015 seisuga. Aga avaneb. Mõningane kergendus, ajamasin on visanud mind juuli algusse, aga mitte kaugemale minevikku.

Kadund:

• Osa pärast viimast varundamist toimunud töötlusest (aga ma umbkaudu mäletan, kus kaustades ja mida tegin)
• Umbes 3000 vahepeal lisandunud pilti (aga need on failidena olemas, pilt ise CR2-failis ja metaandmed XMP-failis ning uuesti importimisel loeb ja kuvab Lr mõlemaid üsna kenasti)
• Märksõnaloetelu muudatused (uus hierarhia on olemas uute või muudetud vanade ja vahepeal töödeldud piltide juures, aga selle sobitamine vanasse on tükk tegemist)
• Pärast viimast varundamist koostatud albumid (aga alles on valmis albumite ekspordid, sealt tuleb ajada järge ning meenutada tehtud töötlusi)

Alles:

• Uued pildid ise (muidugi ilma väljaroogitud piltideta, mis on eriti mõnus; väljaroogitud pildid on kadunud ka kaustadest, kust kustutasin need pärast viimast varundamist, nende leidmiseks tuleb kogu kausta piltide metaandmed uuesti salvestada, Lr annab puuduva faili veateate ja kuvab need eraldi, kust saab nende kataloogikanded märgistada ja kustutada)
• Uute piltide märksõnad ja asukohad
• Mingi osa vahepeal toimunud pilditöötlusest

Mõningane tülikas värk on 1990. aastate analoogfotode märksõnade taastamine: esiteks käisin need juulis kõik läbi ja lisasin objektiiviga MTO-1000 võetud piltidele sellekohase märksõna; teiseks leidsin midagi hoopis muud otsides 1993. a fotomapi vahelt kirjutusmasinaga kenasti trükitud loetelu, täpselt mis elukad on ühel dinosauruste luukerede näituse piltidel, ladina nimetustega ja puha, ja lisasin need märksõnad märksõnahierarhiasse, korrastades selles loomariigi taksonoomiat. Need on JPEG-failid, kus metaandmed kirjutatakse otse faili, ning puhkuselt naastes kirjutasin muudetud failid arhiivis uutega üle. Mis tähendab, et muudatused on failides olemas, aga see tuleb kuidagi öelda ka Lr-le. Ma hästi ei taha kümmet tuhandet pilti Lr-st eemaldada ja uuesti importida, äkki aitab kausta uuendamine.

Olen Lr-i kasutanud ligi kuus aastat ja nüüd on siis esimene kord, kui varukoopiat läheb reaalselt vaja ning reaalselt mõistan, kui väga on vaja, et see oleks võimalikult värske. Siperia opettaa.

K, 2999. päev: aidake teadust

BBC teatab, et otsitakse inimesi, kelle visuaalne ettekujutusvõime on erakordselt hea või erakordselt halb: link.

Saan läbi kirjandusklassika, Günter Grass, Im Krebsgang. Ma isegi mäletan, kui see ilmus (2002), räägiti, et vanameister (siis 75) kirjutanud uue romaani. Samastumisvõimalusi on – raamat keerleb selle ümber, kuidas Wilhelm Gustloffilt pääsenu oma laevalugudega mitme inimese elu ära rikkus –, aga õnneks mitte liiga palju, sest kuigi sõja läbi teinud vanavanemad ütlesid nii mitmegi asja kohta „põles Tallinnas ära” või „jäi Narva”, ei olnud see nende ainus jututeema.

E on päeval käinud sõbrannaga looduskaunis vanas linnakeses.

T, 2998. päev: puuk

Leian enda küljest suhteliselt värske puugi, mille olen saanud umbes eile ei kuskilt mujalt kui majakõrvaselt vähese rohuga koerajalutusplatsilt, mitte laupäeval metsast. Kolossaalne nöök on muidugi see, et mitte A. kreislinna puugirohkest ümbrusest. Kisun puugi ja puugiümbruse endast välja. Hea, et inimkerel on kohti, mille nahatundlikkus on väga väike.

Fotohaldusprogrammi ei julge ikka veel käivitada. Võimalik, et kataloog läheb käima, aga võimalik on ka, et ei lähe ja siis tuleb võtta varukoopia, mis on paar kuud vana (täpselt ei mäleta, igatahes enne puhkust ja selle kaht tuhandet fotot). Varukoopia on kataloogist, eks ju, kus küll uuemaid pilte ei ole, aga uuemad fotod on alles, füüsiliselt teisel kettal, fotod ise (*.cr2) ning nende töötlus ja metaandmed (*.xmp). Alles on ka hiljem eksporditud albumid, mille järgi saab taastada albumid ka kataloogis. Vahepealsed fotod tuleb uuesti importida ja importimisel loeb Lr xmp-faile ning näitab siis fotod koos töötlusega ja metaandmetes olnud uued märksõnad lähevad märksõnade loetellu, kus need saab tõsta õigesse kohta.

Uuemat varukoopiat ei ole muidugi seepärast, et päris hulk aega oli läpaka kõvakettal kole vähe ruumi (kõige vähem on olnud mingi 800 kB – ma tean, mis juhtub, kui kõvaketta ruum lõpeb, selle kordumine oli siis väga lähedal) ja umbes 110 000 fotoga Lr-i kataloogi maht on umbes 1,8 GB ning seda ei olnud suurt eriti ruumi samasse C-kettale varundada. Mispeale tuvastasin, et programmist võetud varukoopia on niisama kataloogi teine eksemplar, mispeale kopisin aeg-ajalt kataloogi ise välisele kõvakettale. Aga mõn nädal tagasi märkasin, et C-kettale on tekkinud vaba ruumi mingi 30 GB (Norton uuendas end ja kustutas ära mingeid vanu tarbetuid faile, mida kettapuhastus ei näinud) ja nüüd saaks varundada jälle, aga harjumust on raske muuta. Hoidke mulle pöialt.

* * *

Reedel ostetud barokkoratooriumi (Johann Adolph Hasse, Sanctus Petrus et Sancta Maria Magdalena) esinejate kohta otsides selgub, et selle kuidagi tuttava nimega metsosopran oli üks nendest, kelle jubedate lisalugudega kontserti kuulsime möödunud detsembris, nimelt see Haikala, kes tekitas vibrato mitte diafragmat, vaid huuli võbistades. Jube, nüüd tuleb see kogu aeg meelde. Ja veidra kokkulangevusena etendas pr Haikala seal jubedal kontserdil just sedasama Itaalia lauljat, kes oli Hasse abikaasa, kuigi pärast loomingulisi duelliaastaid teise Londonit väristanud Itaalia barokksopraniga, ja ta elas kõrge vanaduseni õnnelikult, mitte nagu tema rivaal, kes elas kõrge eani samuti, aga kurbuses ja vaesuses. Oratooriumi solistid selguvad olevat sopran, sopran, metsosopran, kontratenor ja tenorsopran.

Täna on seljas jope, eile olin särgiväel, inimesed vaatasid imelikult – täpselt nagu puhkusel Eestis, kui ükspäev oli umbes 14 kraadi (täpselt ei tea, kraadiklaas näitas päikse käes pidevalt +30), siis olid mingid soomlased jopedes, kusjuures mitte niisama tuulepluusides või kilekates, vaid ikka tõsistes sügisjopedes.

E, 2997. päev: läbindan raamatupakki

Haa, nüüd on Google leidnud loetud raamatute loetelust saksa menuki ning otsemaid saabub siia lehele 198 külastajat Saksamaalt.

Joodiknaaber on päeval maja ees kolmes rõivis: hommikul pükstes ja särgis, müts viltu peas; lõuna ajal kuseses pidžaamas ja lahases ninaga; õhtul iiveldavalt napis nabapluusis, pikka juttu rääkides kummardumas kirjaga Emb hõbedase auto kohale – sellega sõidab tagaukse tagant tillukesest aknaruudust välja vaadates Naabrimees ehk kollane umbes aastane labrador, kelle nime oleme unustanud ning kellega Št on suur laiav sõber, sest Št mäletab aega, kui Naabrimees oli veel väike ja teda kartis – mille Naabrimees on andestanud ja on niisama suur sõber. Šp-i jätab Naabrimees täiesti külmaks. Kogu bussist tulev seltskond kiirustab majauksest sisse, enne kui joodiknaaber jõuab välistrepist alla. Väikelapsega noorpaar vestleb joodiknaabriga suht sõbralikult, mida imestab meie korruse teiselt poolt naaber – keda viimati nägin ükskord hommikul pikalt sõimamas joodiknaabrit, kui see liftis suitsetas, nii et läksin aja säästmiseks alla jala, misjärel see naaber tervitab mind erandita ainult inglise keeles –, aga saab teada, et joodiknaaber elab nende kõrval. Nad lasevad mind suurte poekottidega eraldi lifti – koos lapsevankriga ei mahuks – ja jäävad edasi arutama joodiknaabri probleemi. Filosoofilise kokkuvõttena võiks lausa väita, et joodiknaabri tegutsemine majas paneb majanaabrites solidaarsuse kristalliseeruma nagu paheliselt karismaatiline poliitik koondab enda ümber pimedusjõude, aga samas joondab vähe kaugemale mitmesuguseid valgusjõude, kes ilma temata vaevalt et üksteisega räägiksidki.

Loen: saan läbi Aira Kaalu India-reisikirja. Seal on poliitikat omajagu, nt kuidas kapitalistlik endine asumaa India on otsustanud asuda sotsialismi teele peaaegu ilma kommunistideta ja üldse ilma vägivaldse revolutsioonita ning luuletaja – või need kirjakohad raamatusse lisanud toimetaja, mine tea – näeb kurja vaeva õigustamaks, miks on revolutsiooniline vägivald hea, aga indialik patsifism paha. Saab ka teada, et India natsionalism on hea (sest on imperialismi vastu), aga kodanliku Eesti natsionalism oli paha (sest pooldas Inglismaad, järelikult imperialismi), et Kalkutas mäletati tol 1957. aastal veel heldimusega Hruštšovi ja Bulganini visiiti 1955 (mille kohta ütles anekdoot: „India saatis meile ühe „Hulkuri” kahes seerias, meie Indiale kaks hulkurit ühes seerias”) ja väideti, et neid tervitanud 2 miljonit olnud suurim rahvamass ajaloos (mis siis, et 1953 kogunes Elisabeth II kroonimise puhul 3 mln), ning autor kirjutab India nimesid põhimõtteliselt foneetiliselt.

Aga muidu on raamat lahjem kui Panso oma, heietusi on rohkem, isegi luuletusi on mitmeid (Panso raamatus on üks, „kuulsa luuletaja” oma), võõramaa olme tähelepanekuid on vähem.

Saab teada, et reis Eestist Indiasse toimus marsruudil Riia–Lvov–Praha (rongiga), siis edasi lennukiga Indiasse, lennujaamahoones puhkamisega vahemaandumised Roomas, Liibanonis ja Damaskuses, siis lõpuks Bombay ning tagasilennule startisid nad Bombayst ja järgmiseks olid Genfis, aga kuidas turistid tagasi Nõukogude kodumaale sattusid, sellest raamat vaikib. Saab ka teada, kuidas lennukis sattus Nõukogude turistide kätte asjakohatut ajakirjandust, näiteks India-Inglismaa suhete arendamise ühingu ajakiri Envoy, mis oli värviline ja hoopis teistsugune kui kuiv mustvalge India-Nõukogude sõprusühingu ajakiri, seal olnud koguni toiduretsepte ja moepilte (mida seega India-Nõukogude sõprusühingu ajakirjas sugugi ei olnud, ega).

Veel loen läbi eesti ornitoloogia oskuskeele esimese tähtteose, „Eesti lindude nimestiku” aastast 1922. Huvitav, et hakk on seal perekonnas Coloeus nagu praegu, mitte Corvus nagu vahepeal, ja hallvares on ka eraldi liik Corvus cornix nagu praegu, mitte alamliik Corvus corone cornix nagu vahepeal. Ristpart on „kivipart”, kassikakk on „kassikull-kakk”, tollal alles Saaremaale pesitsema asunud kühmnokk-luik on „punanokk-luik” ja harksabad on „taevahoidjad”.

Voodiraamatuks alustan keeleteaduslikku uurimust „Eesti linnunimetused” (1967), kust saab teada, et lind võib olla üleüldine jahilooma eufemistlik nimetus, et nimetus toonekurg tähendas algselt must-toonekurge ja onomatopeetiline kurg üldse sookurge ning et ka nimetused luik ja part on onomatopoeetilised.

P, 2996. päev: motorcycle won’t start

Hommikul ilus ja soe, pärastlõunal tugev vihm.

Loen teist Hruštšovi-aegset reisiraamatut, kuidas Eesti luuletaja on käinud Indias ja kirjutanud sellest raamatu (ilustreeritud postkaartide ja autori juhuslike fotodega). Raamat on paksem kui nädala sees loetud samaaegne Panso reisikiri, poliitikat on rohkem (vbl on selle lisanud toimetaja). Saab teada, kuidas India sammub sotsialismiteel ja turistidega kohtunud noored nõuavad Leniniga postkaarte.

Pealkiri viitab muidugi tuntud veebimeemile ja motika osas on Lr, mida algul mitu tundi kasutan, siis resetin arvuti kiirendamiseks arvuti, siis Lr käivitub, aga annab kohe veateate, et peab sulguma (mida ikka juhtub), aga pärast enam ei käivitu, vaid ütleb, et peab hakkama parandama kataloogi (1,3 GB, 110 000 pilti), mis kestab üle öö, aga ei saa hommikuks valmis.

L, 2995. päev: laupäev linnas

Hotellis peatunud külaline toob kohvri meile, lähme linna turule. Õunad, kirsid, kaunis pilt õunakaupmehest. Põiki üle objektiivi on juuksekarv, mistõttu lageda taevaga pilte näidata ei sünni.

Siis Kirikmäe prisma, siis meil söök ja pildid, siis külaline lennuki peale. Õhtul koertega metsas, seekord piki metsaoja läänekallast.

R, 2994. päev: reede õhtu

Ükspäev juhtusin Kõrgmetsa kirikust – millel on kellatorn, aga selles on ainult kellamäng, numbrilauaga kella ei ole – mööduma kellalöömise ajal ning telefonirakendus gStrings ütles, et kellaaega lööb h-kell.

h ehk si on muidugi pisut veider toon kella jaoks, kas pole. Nagu midagi oleks puudu – ainult pool tooni kõrgemal oleks ilus puhas c.

* * *

E ja külaline on naaberlinnas.

Google Playst barokkoratoorium (eestikeelne telefon ütleb žanriks „ülistuslaulud”).

Pesen aknaid, sh sellep., et päike ei paista akendele peale ja E-d ei ole juures pabistamas, et nüüd kukud alla või ära suurt akent nii lahti tee.

Minut enne väljumist jõuan rongile, vabu kohti on vähevõitu, algul istun ühele, aga seal kipub ninna kummaline lehk, mida ei tekita ei ees ega taga istujad, mistõttu kolin vaguni otsa, kus on neli istet kõrvuti, küljega sõidusuunda. Näen välja risti üle vaguni väikesest püstformaadis aknast, mis suure seinapinna tõttu kummalgi pool raamib kuldses õhtupäikeses maalilisi maastikudetaile. Ega muidu ju rongi aknast risti sõidusuunaga välja ei vaata, ega. Kõige taustaks veel nimetet kantaat, kus Google Play andmeil laulab kõiki solistirolle Kirsten Blaise, aga plaadikaane pildil on nimesid viis ning mõni neist on muudest mul olemas olevatest barokkooperitest (2) tuttav, näiteks Terry Wey peaks olema kontratenor, aga kes mis rolli laulab ning mis kantaadis üldse juhtub, teada ei saa. Helilooja paistab plaadikaanelt kui „Adolf Hasse” (Johann Adolph Hasse), omaaegne tootlik ooperihelilooja, kuni Gluck ooperiasjanduse ära muutis ja Hasse ooperid hiljem unustusse vajusid. Kõlab teistmoodi kui muu muusika, huvitav.

Rongis on hull vanadaam, kaelas tasuta sõidu kaart (BahnCard 100), käes jogurtitops, pärast palju sodi täis kilekotte. Küsib vagunisaatja käst mitu korda üle, kuhu rong sõidab, vahepeal uurib minu pea kõrval rippuvat sõiduplaaniga ekraani (mitu minutit), siis – kuuldes sihtjaama nime – tormab ühes väikejaamas kõige nelja kilekotiga vaguni teiselt korruselt alla perroonile ja siis kohe sisse tagasi, sest õige peatus on alles kaks kilomeetrit hiljem järgmine.

Kella kõrts, siis rongiga jälle tagasi.

N, 2993. päev: vanad raamatud

Itaallaste kelner otsustab, et oleme sakslased, ja sakslasteks me jäämegi, kuigi mul läheb pranstuse keel veini toimel üha ladusamaks. Vein, degusteerin, on kohalik.

Päeval aga saabub raamatupakk, kus muu hulgas Eesti lindude nimestik, 1922. (Mul on olemas ka kõige esimene eestikeelne linnuraamat, N. Kaigorodovi „Lindude riigist”, koguni kahes eksemplaris – ühes on viimane poogen kadunud, aga see-eest mu isa mõneaastaselt tehtud sirgeldustega, teine on puhas, aga täielik.) Teine teaduslik linnuraamat on keeleteaduslik teos eesti linnunimetuste päritolust.

Kohe hakkan lugema Voldemar Panso reisikirja „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringi saab” (1957). Reis toimus kuu aega, 3. juulist 3. augustini, laevaks oli Pobeda ex-Iberia ex-Magdalena (1928–1978, ehitanud Bremer Vulkan Saksamaa–Kesk-Ameerika reisilaevaks, algselt 9700 brt ja 340 reisijakohta, seejärel uus omanik Hapag, Kuuba ja Mehhiko, sõja ajal Danzigis allveelaevakooli kasarmu, 1946 reparatsioonina N. Liidule, 1950–1952 moderniseerimine Ida-Saksamaal, 9828 brt, 582 reisijakohta, 1962 toob Kuubalt tagasi N. Liidu sõjaväelased, 1978 lammutatakse Pakistanis Gadani laevalammutusrannal). Marsruut oli Stockholm, Kieli kanal, bussiga tiir Hollandis + Rotterdam, Pariis, Rooma ja Napoli, Ateena, Istanbul (esimeste Nõukogude turistidena), Bulgaarias linn Stalin (mis näitab, et laevareis toimus hiljemalt 1956, kuigi eks ju tollal kirjastati raamatut mitu aastat). — Suur teatrimees vaatleb elu teatrimehe pilguga (nt Leningradis saatjaid vaatamas: seda on teatris vaja; Rotterdami sadamakõrts: siia lähen sisse, seda on elus vaja; Pariisis Pigalle’i platsil: seda on teatris vaja) ning suurt kunsti vaatab inimgeeniust mõistja pilguga.

Teine on „Uusi eesti sõnu” aastast 1979, ilmunud linnas nimega „Upsala”, loetletud on N. Eesti ajakirjandusest leitud uudissõnu.

Olgu siis siia põlistatud mitme senini tuntud või koguni aktiivses kasutuses uudissõna leiutajad (selle raamatu järgi) ning leiutamisaeg – teadmiseks ja ahhaatamiseks keelehuvilistele ning meeldejätmiseks lähiajaloolastele, et nad oskaksid märgata ja vältida anakronisme:

• tarnima – Johannes Aavik, 1936
• tehiskaaslane – 1959
• einela – Henno Meriste, 1963
• maimik – 1965
• raal, rümp – Manivalde Lubi, 1967
• teadur – 1968
• etlema – Ain Kaalep, 1968
• heitmed – H. Meriste, 1968
• meene – Hindrek Puru, Ants Roosnallik, 1968
• pääsla – Henno Meriste, 1968
• vestmik – Jaan Kross, 1968
• olme – Manivalde Lubi, 1969
• oivik – 1970
• ulme – Henn-Kaarel Hellat, 1970
• hõlvama – Manivalde Lubi, 1971
• teave – Ain Kaalep, 1971
• kolklus, pardel, särgik – 1972
• linnak – 1972, tuletatud vene keelest (городок)
• püksikud – 1972, ’lühikesed püksid’
• kohuke – Hannes Krull, Toivo Jürgens, August Borm, 1972
• selve – Helve Pärt, 1972
• taidlus – Salme Tuulse, 1972
• türp – Gavriil Karaste, Ants Roosnallik, 1972
• ärandama – Endel Vannas, 1972
• lähirong – 1973
• kopter – O. Tuisk, V. Vihma, 1973
• hõljuk – 1974
• aime- – Harry Õiglane, 1974
• jagu [sarifilmil] – Valdeko Tobro, 1974
• sihtnumber – Henn Saari, 1974
• rehv – 1975
• kõrgkool, kõrgharidus – Ustus Agur, 1975

Teine ülesleidus on ühe Joh. Aaviku uudissõna kasutus 1973 Mirabilias ilmunud romaanitõlkes „Ahvide planeet”. Paraku on see sõna vajunud uuesti unustusse, nii et ma seda praegu hetkelgi, ainult pool päeva hiljem enam ei mäleta, aga see-eest ei ole selle tõlkija. Uurige järele ja ka teie ei kahetse!!

K, 2992. päev: väikelinna restoranis kodus

Hirmus sööming.

T, 2991. päev: saadetis jõudis posti kätte juba kahjustatud kujul

Saabuvad E ema sünnipäeva pildid, mis on teel olnud mitu kuud. Pakituna kilekotti, nätske puntrana. Pildid on kokku kleepunud ja värv jooksnud laiali, peaaegu nagu koolipõlves algaja piltnikuna tegin pilte koorireisist, kuivatades neid läigestis nagu kord ja kohus, aga pildid jäid läigestisse liiga kauaks, ei löönud plekilt lahti nagu pidanuks ja emulsioon sulas. See pildipakk peaks olema kuskil alles ja paki peale on kirjutatud „Sõjakoledused”. Tuleb üles otsida ja skannida, nagu ühe vanaema ühe juubeli ühed pildid, kus ilmuti oli vana ega ilmutanud suurt midagi ning mõnel pildil tuli heledates kohtades (nt näod) puudunud üksikasjad joonistada pliiatsiga, ühel pildil aga paistis onu näos kohutav kahenädalane joodikuhabe, mida tal päriselt muidugi sugugi ei olnud. Selle sarja parimad pildid on digitaalselt olemas.

E, 2990. päev: uus nädal

Uus linnukaamera teeb päevas mitu tuhat pilti, nende läbikerimine kestab üle tunni, alles hoian ainult ebaharilikud linnud (rähn – tihasemaffia seas käib rähn praegu harva, musträstast ja punarinda ei käi üldse –, leevike). Nahkhiiri öösel pildile jäänud ei ole. Lähedale hästi ei teravusta (haa, võiks hankida objektiivi ette lisaläätse), reageerimisaeg on üle sekundi, aga püsib sees järjest väga kaua (mitmeid päevi), mitte enam ainult kolm tundi nagu vana.

Külaline, söömas Goethe toas, kuhu saabun otse töölt, õigemini saabun otse linna ja ootan teisi.

P, 2989. päev: rattamatk

Jalgrattamatk 40 km.

Hommikul kahtlusi, kas minna või mitte minna. Aga siis ilm selgineb ja lähme.

Kell 11 oleme algusjaamas, kuhu kõrvale pannakse üles väikest õlleletti. Mõni piduline on juba kohal.

Asulast väljub vaikne mägi, selja taha on kena vaade. Üle kiirtee ja siis alla, kohati sellise kiirusega ja sellisel asfaldil, et panen taskufotoka käest, sest lenksust on vaja hoida mõlema käega.

Järgmine küla on Meesteküla, mille läbime teistmoodi, kui mida näitavad jalgratta-matkatee viidad. Tee ääres on pikalt imelikke eramuid, millel on mitmesuguseid lahendusi, kuhu peita garaažid. Ühel on paraadfassaadi rõdul koguni jämedate postidega balustraad.

200 meetriks suurele maanteele, nurgal on monument, mu arust külast võrsunud Pariisi kabareede tantsijannadele (kahe osa kuju meenutab säärt, kokku on need kabareeainelises poole-kahe-asendis). Väike silt monumendi nurgal ütleb, et tegelikult kujutab kuju nelja valla sõprust.

Siis algab rahulik põlluvahetee piki jõeoru perve, paremal on kullid ja varesed, otse ees põõsa taga loss ja põõsa ees suure satelliidifirma peakontor, vasakul puude vahel jõgi. Tee ääres on põldmarjad, mis on vähem hapud kui 2011 rõdul kasvanud kultuur-põldmari.

Mööduvad kohutavalt suurte kottidega ema ja laps. Arutelu, kas ja kust on nad midagi röövinud. Mu arust on kahel rattal kotte kokku oma 150 kg; kummalgi rattal on 4 kotti: 2 teine teisel pool sadulat, 2 teine teisel pool esiratast. See on liiklusohtlik, sest inertsi pärast ei saa raskelt koormatud esiratast nii kiiresti pöörata, kui vaja. Daam on peaaegu nagu tuntud poliitik Marju L. Seda siis itsitame mõne aja, kuni tuleb küla, kust kindlasti oli pärit eelmine keeleõpetaja. Tahan seal pildistada silti, et rong võib peita teist, mille järel sõidan korraks edasi, aga siis möödub kolm ratturit, ühel laiuti üle prze kiri Pasculli ja jään suure naeru pärast seisma.

Samasugune tee jätkub. Üritan 10 m sügavusest orust hooga läbi sõita ja kukun peaaegu käpuli: augu põhjas keerab paari meetri laiune tee üsna järsku (10 m raadiusega) täisnurga all vasakule, seal tuleb õige pisut pidurdada, et läbi saaks (pärast GPS ütleb, et kiirus enne kurvi oli 35 km/h); hakkan väntama tõusul liiga hilja, leian, et ei jaksa, vähetan madalama käigu, ikka ei jaksa, vahetan madalaima käigu, ikka ei jaksa, pööran siis poolviltu, et sõidan üles siksakki, aga esimesel suunavahetusel keeran ratast liiga järsku ja kipun kukkuma üle lenksu maha. Tänu ammusele kauaaegsele jalgrattasõidule panen instinktiivselt kõige enne maha jala, sõrmed puutuvad asfalti nii õrnalt, et isegi ei löö marraskile, lenksu küljes olnud taskust kõrge kaarega asfaldile lennanud taskufotokas saab pisut kriimustada, aga töötab, suur fotokott käis lopaki! selja tagant kõhu peale, aga õnneks oli ikka kenasti kinni ega süljanud sisu asfaldi peale. Koopa tänav, ütleb selle põllutee nimeks Google.

Kaunid vaated ette ja taha. Panoraami-matkatee viidal on kiikriga hunt.

Äge langus, tee läheb läbi lauda tagant, tuleb olla ettevaatlik. Metsas kullide kool. Tee peal on surnud pääsuke, põllul haigur, kullide all metsas üks tuvi.

Järgmise küla juurde kuulub ennist mainitud loss, kus on sündinud mitmeid isikuid kuninglikust soost, aga siis nad kolisid sealt ära. Lossis toimus seejärel suur skautide kokkutulek, mille tagajärjel loss lagunes ja muutus elamiskõlbmatuks, kuni satelliidifirma selle ära ostis ja korda tegi. Külas on väga inetud moodsad räästata puithooned. Vaatlus osutab, et siinkandis muutub moodne puithoone luitunud kuuri taoliseks mitte kolmekümne, vaid juba umbes kümne aastaga. Viimase maja ees on jalgadega kirjakast, mis kujutab mingit tundmatut lindu toonekureliste seltsist.

Edasi tuleb pisiküla, kus võis ükvahe näha rongiaknast möödasõidul alati eesleid ning ükskord nägi E ka elevanti. Neid enam seal ei ole. Selle järel metsase seljaku kohal kümmekond kulli, eri suurusega. Metsa ja tee kohal on karjamaa, selle nurgas paistab üksainus lehm. Pakun, et vast on kullid ülejäänud lehmad ära söönud, aga siis ilmub puude vahelt veel kolm lehma.

See on seesama jõeorg, mida mööda läheb raudtee naaberlinna. Kõrguste vahe mõnekümne kilomeetri peal on paarsada meetrit, raudteede ehitamise ajal uuriti, mis jõeorgu pidi saab kohale vähimate kaevetöödega, uuriti üht, uuriti teist, kummagi äärsed vallad kiitsid ennast hoolega, ehitati siiski siia ja teine jäi edasi vaesusesse (kuni üksvahe tahtis ehitada kitsarööpmelist, mis ehitati teise kohta, nii et vaesus valitses seal edasi kuni autoliikluse tekkeni).

Jõeoru järgmine küla on Äratuskella küla. Seal on teeremont, mis viib mööda kirikust ja läbi talumajade vahelt. Ühes majas elavad ainult üks lehm ja miljon varblast. Silla järel algab moodne tööstuskvartal, jaama juures on isegi restoranid, neist üks tegutsev. Tee läheb üle raudtee, küla järel on tee ja raudtee vahel mahajäetud suvilad. Googel teab neist ainult, et nendes tegutses kuni 1986 üks tehnikafirma ja praegu tegutseb üks kosmeetikafirma.

Siis puhastusjaam ja selle ühel puhastustiigil pruuni sodi sees pruunid pardid.

Kohe edasi silt, et kala püüda ei tohi, ja siis vana kivisild, millel teeme üksteisest (eile ostetud uute pusadega) kunstilisi ülesvõtteid.

Siis on tee ääres uimastinoorte taastuskeskus, mille teraapilise ilu- ja tarbeaia järel on teraapilised eeslid.

Siis algab järgmine, vähe suurem küla, kus on sissesõidul kiirusnäidik. Neid on tee peal veel ja E pärast ütleb, et mu kiirus olla alati olnud 1 km/h suurem kui tal. Kuskil sealkandis vaatas üks taoline ka raudtee poole ning näitas mõnikord rongi kiirust, aga minnes omadega sassi, kui samal ajal sõitis tema poole korraga auto ja rong – nii sai aparaat ükskord kihutava rongi ja üsna kiiresti sõitva auto peale kokku ulmelise 6 km/h. Külas on Reinuvader Rebase monument.

Väikse metsamaantee algust otsides keeran valesti ja satun tänava asemel hoovi. Sealt peatänavale tagasi ronides lähme üle tänava, seal on lukus looduskeskus, selle ees puust hunt või rebane sildiga „Welcome!”, loodusliku hoovisillutise reklaam ja teadetetahvel, kust saab teada, et septembris toimub ümbruskonna metsas ekskursioon „Tunne seeni”.

See on see küla, kust allamäge sõidul on raudteel algul tunnel ja siis kohe sild üle jõe, kust paremale paistab vesivärav ja silla viimase kaare alt läheb läbi vesiväravast alanud kilomeetrine akvedukt, mida mu silmad kõigi nende aastate jooksul on korra näinud ka vett täis olnuna, aga järgmine päev, kui sinna matkasin, oli veest järel ainult värsked voolujäljed.

Veerenni ja raudtee vahel on looduslikus seisundis jõekäär: jõgi läheb, kuhu tahab, ehkki näib, et jõel ei lubata kaasa viia maanteed, selle tugimüüri on hakatud kindlustama. Jõekääru lõpus on paberiveski varemed, siis vana raudteesild, siis vasakul silt metsaputukatest ja paremal mäletusmärk 7.1.1892, kummalgi pool väga suur elupuu. Leiame, et peaks ajalehest üles otsima. (Otsitud: ei ole. Saab teada, et jaanuaris 1892 oli hirmus lumi, gripp ja leetrid ning rong sõitis praegusse fotonäituse linna 1 h 55 min, mööblipoe juurde 21 min ning naaberlinna kõige kiiremini 1 h 14 min ja kõige aeglasemini 1 h 51 min – nüüd sõidab sinna 55 min kuni 1 h 10 min).

Siis lõbus langus ja väga lihtne läbisõit külast: paremale-vasakule, paremale-vasakule, paremale-vasakule. Pärast mõnda pööret pean hoolega mõtlema, mitu käänakut sõidetud, mitu veel sõitmata.

Rattatee läheb jõe äärest, kuhu on märgitud õngitsejate numbrikohad. Siinmaal on umbes 5 m takka asfaldile kleebitud kollased nummerdatud ümmargused lapakad, naaberriigis on umbes 10 m takka asfaldile roosa värviga pihustatud numbrid. Iga lapaka/numbri juurest läheb puhastatud/tallatud rada jõeni.

Siis üle silla ja tüütuvõitu sõit piki jõekallast. Ühes kohas on maas surnud mutt, keda pärast tagasiteel pisut uurime (väga, väga surnud) ja teelt eemale nihutame.

Siis viimase käänaku tagant hakkab terendama kämping sööklaga „Lahe Šnitsel”, kisan, et „paistab, paistab!”, E mõtleb hirmuga, et äkki on kinni ja ka mina täheldan sisse keerates ehmatusega, et osa toole on laudade peal tagurpidi.

Kämpingu ja jõe vahel lebavad võrkkiiges Huckleberry Finn ja sõber. Varsti ronib HF sööjate lõbustuseks kiigest välja, võimleb, uurib prügikasti, kükitab jõekaldal kummuli kanuu juures ja vahib selle alla, aga siis tuleb võrkkiigest äkki ka tema sõber, keeravad kanuu õiget pidi ja aerutavad (sõuavad?) allavoolu minema.

Kui mu šnitsel on peaaegu söödud, tuleb hirmuäratavate kunsthammastega vanamees ja küsib, kus on jõesuue (kämpingu päris nimi on Jõesuudme Kämping, noh); ma algul saan aru, et küsib, kas olen jalgrattaspetsialist, mispeale vastan, et ei ole, ta kordab, ma vastan midagi segast (sellist, millest ta aru ei saa), ta küsib puu-inglise keeles, kas ma saksa keelt ei räägi ja äkki räägin inglise keelt, mispeale vastan nii loomulikult „doch, doch!”, et jutud saavad räägitud ja jõesuue juhatatud.

Siis tagasi. Lipsame sisse imelise samba juurde (mis on tellingutes ega paista) ja saab teada, et sildile hotelli seinal on pandud Goethe pilt ja päevikukatke. Mitte et ta lausa selles hotellis olnuks, vaid niisama käis siin ja kiitis.

Piirijaamast rongile. Väljub mõni minut hiljem, saame ratastega sisse, pakime kokku alles rongis. Linnas on bussi oodata üle poole tunni.

* * *

Õhtul eile ostetud dokudraamast „Karl Suur” (D 2013) kaks osa kolmest. Peategelane on sellise näoga, et ta nagu oleks kuskil mänginud kedagi, kas mõnes minisarjas või kuskil mõnd kõrvalosa (meenus: meenutab veidi Sasha Baron Cohenit).

Pärast IMDb ütleb, et ei ole. See-eest sakside juhi ja hilisema hertsogi Widukindi kehastaja on – IMDb teatel pärast seda 3-osalist minisarja – mänginud tervenisti 527 jaos Saksa seebis „Sturm der Liebe”, e k „Kirgede torm”. Nii et televaatajatele peaks tema nägu olema igati tuttav, kujutlege ainult, et saksi paganana ei tundnud ta veel kääri, seepi ega kammi.

L, 2988. päev: pood petab

Peaaegu läksime vaatama arhitektuurimälestusmärki, aga ei läinud, sest ilm oli va vihmasevõitu.

Jack Wolfskini poest uued pusad. Otsin kilekat, mida üldse ei ole (on liibuv ja liibuva kapuutsiga, millel nokka ei ole), kuni meenub, et vana, aga hiljem lagunenud, nokaga kapuutsiga kilekas oli marki The North Face.

Raamatupoest plaat; müüja tahab teha külma. Ometigi töötab ta poes, kus kile kistakse lahti ja plaadid kougitakse välja ja pannakse leti taha hoiule, aga ta ei imesta üldse, miks kile on lahti lõigatud. Pakib kõik ilusti kotti ja. Nii et siis enne leti juurest lahkumata (!) pobisen ich schau mal, sind auch Platten da drin ja avan karbi ning see on muidugi tühi, mispeale müüja punnitab korraks silmi, aga suuremat vabandamata läheb otsib plaadid ja topib need suuremat oskamata karpi.

Lihuniku tänava kaubamaja, siis nurgapealses aiapoes, kus tehakse külma hoopis peenemalt. Nimelt ostab E roosidele lehetäide tõrjeainet, müüja soovitab üht ja teist ning siis küsib, kas te väetist ka soovite, et meil on siin selline väike (250 ml) ja suur pudel (1 l), ning pärast selgub, et see on midagi rubriigist „te ei kujuta ette, et see on võimalik”. Nimelt on toode – kas istute ikka kenasti, et maha ei kukuks? – „homöopaatiline väetis”!!! Selle eest on õiglane maksta homöopaatilise rahaga, nt võttes taskust raha, koputades sellega vastu letti ja pannes taskusse tagasi. Ma itsitan hulk aega kogu kontseptsiooni üle – raha ei haise, ega –, aga E arvab, et ma tema üle naeran; ei naera. Selle roosa vee liitri hind 35.60 €. Äri on äri, kas pole.

Aga pärast silti uurides läheb veel lõbusamaks. Kuidas roosat vett manustada? – 0,2% lahusena, õpetab kasutusjuhend. Puhta vee lahjendamine on vigur omaette – vrd muiste Pikris „uudis”, kuidas joogivett vedanud tanker sõitis karile ja merre tekkisid suured puhta vee laigud –, aga mind paelub hoopis teine asi. Sildi järgi on toode eri elementide ja metsroosi essentsi 10^–6 kuni 10^–100 lahuste segu. 10^–100 (0,0000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000001%) lahuse võib rahus tähelepanuta jätta, sest lahustunund elemendi 1 (üks) aatom oleks mitte 1 korgitäies, vaid 10¹⁹ (10.000.000.000.000.000.000) kuni 10²¹ (1.000.000.000.000.000.000.000) universumitäies lahuses, aga vat see 10^–6 (1 ppm) lahus on pisut veider. Esimene loetletud element on kaltsium, mida sisaldub vees mineraalainete elementidest üldiselt kõige rohkem, Austrias on joogivees lubatud kuni 400 ppm (link), Saksamaal piirkontsentratsioon puudub (link), kohalikus mineraalvees on 378 ppm. Destilleeritud vees on lisandeid kuni 10 ppm ja julgesti võib eeldada, et sellest enamik on kaltsium. Mis siis tähendab, et isegi destilleeritud veega ei saa hästi toota kaltsiumi 1 ppm lahust.

Kuidas siis toode töötab, küsite, kui selles toimeaineid ei ole. Väga lihtsalt: ostja lahjendab seda kraanivees, eks ole. Tulemuseks on tavaline kastmisvesi, õige pisutise roosa värvi lisandiga.

Sildil muidugi ei ole väidetud, nagu oleks toode väetis, nagu meile valetas poemüüja. On rooside „tugevdusaine” (Versärkungsmittel), mis on õiguslikult reguleerimata nimetus ja võib olla mis iganes või üldse mitte midagi.

Nii et aianduspoeski jälgige hoolega, kas väetisepudelil on lastekindel kork või mitte. Hookuspookusel ei ole.

R, 2987. päev: öökulli juures

Käime söömamajas Öökull, kus on riburada tegutsenud mitu üürikest söömakohta – eelmine oli Nataša, enne seda Toxo jne. Alles mõni aeg tagasi oli Öökulli restorani ees tänaval silt, et nad pakuvad ka Poola köögi hõrgutisi, aga täna seda silti enam ei ole. Oleme esimesed külalised, sees kedagi ei ole, istume väljas, kus ka kedagi ei ole. Joogisoovi tuleb küsima pildirohke ettekandja, kellel on suhtlusraskusi igas keeles (ei saagi aru, mis maalt ta on). Küsime veinikaarti, mispeale tuleb kohale omanik ise ja ütleb, et veinikaarti ei ole, küsige niisama, ta toob midagi sinnapoole, näiteks valget või punast või kuiva või magusat, ta toob aga. Võtame mineraalvee. Menüü kohta ütleb, et seda ka ei ole, toidud on väljas päevapakkumiste tahvlil. Õhtu jooksul käib söömakohast läbi veel kaks inimest, omanik ja ettekandja kallistavad taustal niisama. Omanik soovib meie lahkumisel, et tulge meile jälle, ja siis hõikab tänavale järele, et on nädalavahetusel ka lahti. — Kutsu pealegi, ega me niikuinii enam ei tule.

N, 2986. päev: linnukaamera

Hommikul vara lähevad külalised ära: teatraalne sosistamine algab umbes kolmveerand neljast. Mingi hetk pakub E mulle, et ma mingu elutoast diivanilt magama magamistuppa, millele elavalt vastu väidan, et mul ei ole viga midagist, aga voodisse heitnuna uinun nagu kott. Siis mingil hetkel on korter äkki täiesti vaikne.

Öösel on palav, näen unes, kuidas tahan minna sauna. Varahommikul lennanud avatud aknast sisse tihane ja istunud õnnetult kardina küljes.

Proovin panna uuele linnukaamerale hääled sisse. Ei lähe, poolpiduste akude asemel on vaja täis patareisid ja veel on vaja suuremat mälukaarti. (Saaks võtta taskufotoka ühe kaardi – roteerin sellel kolme CD-kaarti, 4 + 4 + 8 GB – aga eraldi oleks parem.)

K, 2985. päev: suvi

Ministeerium on otsustanud teha Eesti metssigadele varblaste Hiinat ja laululindude Maltat, mis muidugi ei takista Kesk-Eestis toimumast suurt mokalaata, mis annab ainult osalejatele rahulduse, et käega ei teinud kärbsepesagi. Ka ses suhtes, et metssigade hävitamine lõpetaks seakatku, olen skeptiline ja imestan, keda siis järgmiseks hävitatakse.

* * *

Puhkuste kuu august on vähendanud aknaaluse maantee hommikust liiklust umbes kaks korda, aga kiirteeliiklust on hoopis tugevdanud.

Postkontoris: saabub uus linnukaamera.

Külalised käivad iseseisvalt linnupargis, näitavad õhtul pilte ja tunnen piltidelt ära konkreetseid linde.

Loen: saksa lapseütluste raamat (kui palju feisspuk ja tutvusringkond lapseütlusi ikka teatada jõuab). Kohe alguses, sissejuhatuses on mainitud, kuidas lapsesuu läbi toonuvat kolm kuningat jeesuslapsele kulla, viiruki ja mürri asemel (Gold, Weihrauch und Myrrh) kulda, kapsast ja porgandit (Gold, Weißkohl und Möhre).

T, 2984. päev: kunde on kunn

Kirjutan ühele Saksa teleskoobijuppide veebipoele ja küsin, millega nad kaupa välismaale saadavad, sest meil on DPD-ga kole kogemus olemas. Saan teada, et kunde saab tellimisel valida. Nad müüvad teleskoobi teravustamisrõnga pööramise rakist, mida saab paigaldada ka 1000 mm peegelobjektiivile, kui sellest on ehitatud (võrdlemisi vähese vaevaga) teleskoop. Usutavasti saab võrdlemisi vähese vaevaga tuunida rakisest ka käepideme, millest saab seda mugavalt teravustada ka objektiivina.

E, 2983. päev: tuvid ja jõed

E ema sünnipäeva pilte printimas. Vahepeal on pool tundi aega, raamat sai läbi, putkas fotoajakirju suurt ei ole. Ostetu on algajatele, aga seal on põnevaid kunstfotode nippe, mida saaks proovida.

Vandeseltsihuvilistele tähelepanek, et O. bin L. on elus ja töötab Kirikmäe prisma fotonurgas.

E-l on olnud kole kohtumine joodiknaabriga, kelle hirmuteod ei piirdu supinaabri teatel ainult majaga (koridorid, liftid, lillekastid, postkastid, välisuks jne), ja loeme tähelepanelikult läbi valla heakorraeeskirjad. Väga huvitav. Saan teada, et ainus konkreetne loom, keda sööta ei tohi, on tuvi (ja tuvipidajad peavad enda üles andma, ja tegevuse lõpetanud tuvipidaja ei tohi tuvisid loodusesse lasta), mida on korraldada võrdlemisi raske, sest Columba livia f. rustica on tänu sarnastele heakorraeeskirjadele ka mujal omavalitsustes koondunud naaberlinna kolme kohta (kahele südalinna platsile, raudteejaama ja majavaremetesse joodiknaabri stammkõrtsi vastas) ning meie vallas teda lihtsalt ei ela. Metslindude toitmisest ei midagi, v.a kui see ei sodi ega häiri naabreid. Sõbervaresed nüüd tervitavad meid – paar vaikset kraaksu päevas –, aga see on olematu võrreldes pideva maanteemühaga mitukümmend meetrit allpool.

Ah jaa, suve algul olnud sekstandivaimustuse tulemusel selgus, kui palju on korter jõest kõrgemal (mida soovisingi mõõta). Korter, õigemini minu silm on jõest kõrgemal, kui nüüd õigesti mäletan – sest mõõtsin seda juunis ja kirjutasin mõõtmistulemused ja arvutused minig vana ümbriku taha, mida enam alles ei ole –, mingi 48 meetrit (mõõtmisviga on umbes 1 m). Lambist arvasin ennevanasti, et kõrguste vahe on oma 40 m – 25 m maanteest ja maanteest jõeni on oma 15 m, aga vähe edasi mäest alla on silla all neljakordne maja, see täidab sillaaluse kõrgusest pool ja maanteest alla jõeni on seal veel üle viie meetri ning suur sild on korterist mõni meeter madalamal. Mõõtmist peab kordama talvel, kui puudel lehti ei ole, sest maa-ameti kaardil on jõeoru rattateel mitu 0,1 m täpsusega kõrguspunkti, aga neile jäävad suvel puud ette. Maanteel itaallaste juures on samuti, aga sinna jääb itaallaste maja nurk ette. Viltu üle maja sissekäigu paistab ühes kohas jõgi, mille kaugust sai alla meetri täpsusega mõõta, normaalse veetaseme kõrgus on 0,1 m täpsusega teada ja veetase paistis olevat normaalne. Probleem muidugi selles, et jõgi on seal otsejoones üle 160 m kaugusel ja silmapiirist ainult umbes 35° madalamal – oleks lähemal, oleks kauguse ja nurga mõõtmine täpsem.

P, 2982. päev: huvisõit

Külalistega linnas. Seekord me teame, kus on parkla (turuplatsi all on mitmekorde parkimismaja!), aga koos sissepääsu otsimisega täitub ümber südalinna 1½ tiiru. Turuplats, raekoja plats* ja seal juhuslikult meie supinaaber, muud vanalinna vaatamisväärsused.

* Vanalinnas on kaks suurt platsi, mõlema ääres on mingi linnavalitsuse hoone. Tegelik raekoda on vist turuplatsi ääres, teise platsi ääres on umbes nagu linnavolikogu, aga kodanike vastuvõtt on samuti turuplatsi ääres.

Linnast väljasõidul näitan arhitektist korteriomaniku joonistatud maju.

Esimene linnaväline peatus on ameeriklaste surnuaia juures. Olen seal esimest korda – no kuidas ma muidu sinna satuksingi, sinna peaks spetsiaalselt matkama, sest see ei jää millegi tee äärde. Lennukid mööduvad väga madalalt, puude vahelt paistes. Muidu rahulik ja mõtlikum kui sellisest mastaabist arvata. Ärge N. Liidu memoriaalide peale parem mõelge.

Siis risti läbi mitme metsa jõe äärde. Väike jalutuskäik, keerukas orienteerumine.

Edasi üle jõe ja üle mäe nagu muinasjutus.

Jõekääru parklasse jõudes imestan, et maastik on väga kõvasti muutunud (oluline orientiir oli puu, kus pildistasin roherähni – sellest sõitsime mööda), kuni leian, et „taastusravikeskusi” on kaks ja oleme vale juures (õigemini on üks, teine on külastuskeskus). Õiges kohas on rahvarohke parkla, õige kujuga külastuskeskus – vahepealse ajaga on see läinud luitunud kuuri värvi –, siis 500 m metsateed ja üllatusena teine parkla. Vaated, portreed, tagasi. Külastuskeskuses on kuskil pulm, hoovi peal on peen läikiv vanaauto, algul koos dekoratsioonidega, pärast ilma.

Siis läbi metsa mäest alla – pajatan lugu, kuidas 2008 sealt jala tulles peeti mind jahimeheks –, laeva peale. 13.54 parkimismajja, E mäletab, et laev läheb kell 14.00, üritan lohutada, et ei ole häda, ma nagu mäletaks, et teise firma laev läheb 15.00 ja sildumiskohani on ainult minuti tee. 13.57 on kviitung autos ja meie 13.59 laeval. Laev väljub 14.00.

Satume eri laudadesse, laev on teine kui eelmine kord (mil mul olid jalas plastiliinist pingviini kõnnaku tekitanud sandaalid), seljatuge ei ole. Kössitan algul niisama, siis toob ettekandja toobi veini, siis võtab üle laua istunud ja väga kedagi meenutanud (pärast meenub: prof NV-d) sakslane jutu üles. Saame teada, et ta on sealtsamalt liidumaalt, veedab pojaga pühapäeva.

Ilma poolest on orus paks vine ja pärast näen piltide töötlemisega roppu vaeva (2013 oli ilm ühtlasem ja pilte sai töödelda hulgakaupa, nüüd timmi iga pilti eraldi).

Mõlemal jõekaldal – kus algselt olid laevade ülesvoolu vedamise hobuserajad – on jalgrattureid, aga nad ei võta huvitavaid, pildistamist väärivaid poose peale ühe meeskodaniku, kes, seljaga jõe ja laevatäie inimeste poole, parklas kuseb. Tema poos on küll huvitav, aga pildistamist ei vääri. Pildistamist väärib küll jõeäärse õlletoa külaliste tervitus, kuid fotost võiks pärast arvata, et kaks lehvitanut heitsid laeva poole üht muud, ajalukku kadunud tervitust.

Seejärel on päev juba päris õhtus, uus telefon on sees püsinud ja koguni kaarti kuvanud kaheksa või üheksa tundi järjest. Viimane lõik on sõit lähimasse suurlinna, mis on kaunis eksootiline, sest traagilise häälega ja jubedate grammatikavigadega rääkiv GPS-tädi üritab eksitada, kuidas jaksab, näiteks suunates meid tundmatutele mägiteedele ja korra juhtides meid umbtänavasse, mille lõpus teatab peaaegu parastades, et pöörake ringi, kui saate. Jälgin tagaistmelt pidevalt kaarti – mis on mugavam kui aasta tagasi, sest näen esiistmest üle ja uuel telefonil püsib terve päeva kaardipilt ees (vanal püsinuks ehk tunni) – ja juhendan, peamiselt seda, millal GPS-tädi uskuda, millal mitte. Läbime kohti, kus keegi meist käinud ei ole.

Päeva lõpuks Kella kõrts. Meie lähme rongi peale, külalised sõidavad pärast edasi.

L, 2981. päev: moodne elu

Pikal teekonnal uue sõbranna, meie kõrval elava hullnaabri juurde kaunistas joodiknaaber eile ühtlase 25 m pikkuse kusenirega kogu köögitaguse käigurõdu, kõigist jalamattidest üle. See on minu jaoks viimane tilk (mhh…), ma teda enam ei tereta. Rääkimata üleeileõhtusest ektsessist maja ees, kui koeri kesköö paiku jalutasin, tuli ta eemalt kätega vehkides, mingid paberid näpus, ja tahtis mult midagi; taganesin universaalsõnadega, et ma ei tea ja ei-ei, aga ta ei jätnud ja lähenes muudkui, mispeale ei jäänud muud üle kui võtta kasutusele rahvastevahelise suhtluse keel eesti keel. Milles ma siis teatasin, et jätku mind rahule ja ma tema pabereid vaadata ei taha. Mille peale ta siis sõimas hulk aega. Millele võiks vastata tuntud lühifilmiga (link), aga seal kujutatu on joodiknaabriga võrreldes lahke vanamemm.

Saabuvad külalised, mõneti hiljem kui arvatud, sest kuidagi juhtus, et öeldud lennuki kellaaeg oli tegelikult stardi, mitte maandumise oma. Sedasi avan flightradar24.com-i ja saan pärast külalistele seletada, mida nad lennukiaknast nägid.

R, 2980. päev: kuum ja haisud

Jõle kuum.

Nüüd on meil ühe asemel kaks joodiknaabrit – hullnaaber on jooma hakanud. Nad istuvad – kui hästi läheb – maja ees lillekasti serval nagu kaks kägu, aga – kui hästi ei lähe – hullnaabri ukse taga toolil ja väiksel trepil ehk meie kohe meie ukse kõrval. Nii et haiseb ka maja taga. Maja esiküljel haiseb niikuinii, sest uus altnaaber käib umbes kord tunnis rõdul suitsetamas. Kui hästi läheb, kuuleb kõigepealt rõdult ta köhimist, mispeale tuleb kiiresti aken sulgeda. Köhib ta pikalt, ta võiks tulla mõnda suitsetamisvastasesse kampaaniasse elavaks näiteks.

Peale selle on ta eelmistelt alumistelt naabritelt pärinud ka grilli ja selle peale pandava poslamasla, mida ta eelmisel nädalavahetusel ka tohutu suitsupilve saatel kremeeris (suitsupilvest on fotod ja video). Tuleb hankida rõdule suitsuandur ja kui ta ütlema peaks, teha siis suured silmad ja öelda, et ohhoo, kas ta tahab öelda, et mul ei tohi olla suitsuandurit vä.

Ühtlasi on tulekul uus, külma- ja kuumakindel ning eeldatavasti oluliselt parem linnukaamera kui eelmine. (Mitte enam algeline kiivrikaamera nagu eelmine, vaid spetsiaalne automaatne loomakaamera.) Meie vares käib hommikuti meid tervitamas, aga seda, kuidas ta rõdul käib, ei ole me veel keegi näinud; vana linnukaamera reageeris pildimuutustele nii kiiresti, et jäädvustas piksenooli, aga varest pildile ei saanud. Viimati Eestis pildistasin pesakonda noori vareseid, kes lustisid noores männikus, suled alles värsked ja kohevad, mida oli lust vaadata, kuigi vareste elust on teada, et sellest nelikust elab talve üle võib-olla üks.

Viimati Eesti-kodus just imestasin, et aknast tuli pärnaõite lõhna ning seda idülli ei seganud mitte keegi, sest kuigi majas umbes üks suitsetaja on, piibutab ta teisel pool maja (ning teda ei olnud pärastpoole ka kodus).

N, 2979. päev: füüsika ehk säästumaailma pahupool ehk ise tegi, ise tegi

Kuum, nii et lõunale minnes ei tunne ma õue astudes, kas püksid on ikka jalas, isegi vaatan (palava ilmaga võib tekkida selline tunne, kui Δt = 0), aga kuu aja taguse +37 °C-ga võrreldes on täitsa jahe, ainult 32°.

Viimasel ajal loen uudistes mainitud aruanded tervikuna läbi, nagu kolmapäeval õõvastavas uudises, kuidas Venemaal internetivabadust ei taheta, mistõttu tekivad siia paremale loetud raamatute sekka aruande ja selle kommentaari lingid. (Kokkuvõte kahe faktiga: Venemaal on valdav (~90%) infokanal riigi propagandatoru Kesktelevisioon ning kui see on mitu aastat korrutanud, et internet on paha ja seda peab tsenseerima, siis hakatakse seda lõpuks uskumagi.) Selle pealkirjas on teatud märksõnad, mis pälvivad internetti regulaarselt läbiroomava Kremli roboti tähelepanu. Kui juuli lõpus MH17 satelliidifotode võltsimise aruande lingi avastanud ja statistikasse tuhandeid varjatud külastusi tekitanud robot kasutas Internet Exporerit, siis nüüd on teisele Kremli ametnikule antud Chrome. Lõbus ju.

Aga täna lugesin teise ja veel otsekohesema aruande, kust selgub, et muus maailmas on olemas mõiste austus, aga mõnel pool on selle asemel ähvardus a potšemu tõ mne ne uvažaješ. Selle pealkirjas on mõlemad võlusõnad, riigi ja diktaatori nimi, ning robot peaks leidma selle alle aikayksikön.

* * *

ERR avaldab üliõpetliku video, mis juhtub, kui kasutada kraana asemel mittekraanat: link.

K, 2978. päev: kulla-auk saab läbi

Mõni väike mõte Kettuselt veel:

• „kirjakeel on ju igas ilmakaares enam-vähem kunstlik sünnitus” (lk 77)
• „eelarvamiste müür, vähemalt sõnarikastamise vastu, on mitmel pool kaunis tugev” (lk 79)
• „Just keeleajaloolise põhjusmõtte ühekülgne toonitamine on see, mis igal pool, ja nõnda ka Eestis, rahvakeelsuse liialdusi vastukaaluks sünnitab. Peab ka tunnistama, et „teaduslik tõde“ isegi hästi uuritud keelte ajaloo kohta kunagi vääramata kindel ei ole, ja et kui hää keeletarvitaja instinkt ja keeleajaloolase nõudmised õigekeelsuse küsimustes vastuolusse satuvad, siis saab ülepää eelmist kindlamini usaldada. Aga kui keele ajaloo ja elu tundja ühtlasi hääks keele  t a r v i t a j a k s  on tunnistatud, siis võib ta tõesti täit usaldust teenida.” (lk 99–100)

T, 2977. päev: Kettunen jätkab

Lõbu ja kerguse pärast laupäeval bussiraamatuks võetud Kettuse raamat osutub kullaauguks. Veel Kettuse mõtteid:

• „Ja lühemad ja kergemad on ka. See olgu lohutuseks neile, kes hää vana kadumist kahjatsevad.” (lk 50)
• „Kordan veel, et seesuguse uuendusnõudega esinemine [eraldi superlatiiv eesti keelde] ja selle toetamine võiks naljana tunduda, kui meil kord liikumist olemas ei oleks, mis keelt katsub parandamise mõttes käärima panna. Selle energiat oleks kahju kasustamata jätta, ja käesolevas uuenduses näikse ta vähemalt kasulise asja läbiajamiseks töötavat, olgu töö tagajärjed missugused tahes.” (lk 52)
• „Keel ise aitab kadakakeele kalduvusi kasvatada, keelevigu sünnitada.” (lk 60–61)
• „Jäägu sõnade sünnitajatele täieline ettepaneku vabadus. Kui nende sõnad meile ei meldi, ei ole otstarbekohaselt sünnitatud, ei leia nad tarvitajaid, ja asi sellega; [---]” (lk 70)
• „[---] tähendasime, et soome keel teaduslikus mõttes ainult üks eesti keele murre on, umbes nii nagu näit. setukeste oma.” (lk 71)

Saab teada, miks oli eesti keeles keeleuuenduse ajaks vähem tehissõnu kui soome keeles: soome keeles hakati haridust andma põlvkond varem; ajaks, kui nende sõnade vajadus tekkis eesti keelde, olid need soome keeles juba olemas ja neid sai sealt laenata ning need olid juba 1919. aastaks nii kodunenud, et enam ei adutudki, et need on laensõnad – „toode, algupära, oletada, moodustada, pettumus, salapärane, väita, vallata, valdav, aade, aateline, huvitus, (ajalehe) toimetus, rühm, hääbuda, üllatav jne” (lk 71), lohutada, ulgumeri (lk 73).

Suur teema oli keeleuuenduse tekitatud eraldi mitmuse osastav, millena varem kasutati mitmuse nimetava vormi – oli näiteks Vabadussõja ajal poes müügil pirne, pandi aknale silt „Pirnid on”. i-mitmuse päritolu kohta teatab Kettunen, et see on olemas Põhja-Eesti murretes peamiselt mitmuse osastavas, Lõuna-Eesti murretes ka mujal käänetes, mitme vormi täpne päritolu on teadmata (nt pabereid, pudeleid, varem (neid) paberid, (neid) pudelid, pakutud ka paberisi, pudelisi): Kettunen ei tea, kas need on kuuldud, laenatud või „kunstlikult sünnitatud” või kas ka soome sarnane vorm on murdest või tehislik ning võib ka olla, et on tehislik, aga leiutaja oli seda kuulnud kuskil murdes: kes kõiki murdeid üksipulgi teab.

Süntaksiteemasid on kolm, efekti mõttes tagant ettepoole.

3. süntaksiteema: des-lauselühend (soome keeles olemas ja praktiline, eesti keeles 1919. aastaks veel liiga vähe).

2. süntaksiteema: tagasõnu kasutatakse peale saksa mõju ka sihitise käändevormide homoloogia pärast: nt kala on ühtaegu nimetav, omastav ja osastav. Sõin kala võib olla korraga omastav (sõin kala (mille?)) ja osastav (sõin kala (mida?)), kumb nimelt, nähtub kontekstist (vrd sõin kala ja teise veel ning sõin kala ja porgandit – minu näited), aga lauses sõin kala ära ütleb tagasõna ära, et see on täissihitis ja omastav. Soome keeles samasugust homoloogiat ei ole ja sihitise käänet näitavaid tagasõnu vaja ei ole.

1. süntaksiteema: Kettunen ütleb selgesti, et keeleuuenduse eelse kirjakeele komme paigutada verb kõrvallause lõppu on saksa mõju – sest kõik tollased eesti keeles kirjutajad oskasid saksa keelt – ja tegelikus eestipärases lauses on süntaks vabam. „See on saksa mõju!” peaks olema suurelt ja punasega otsaette kirjutatud igaühele, kes arvab sellist veiderdamist mingist otsast „rahvalikuks” kõnepruugiks. See seda ei ole, järelikult on see pseudorahvalik, lihtne.

E, 2976. päev: vana tarkus

Loen: Lauri Kettunen, „Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul”, Tallinna [sic!] s.a. (1919) (ESTERi link).

Kettuse kui keeleuuenduse suhtes kõrvalseisja asjalik arvustus mitmekümne keeleuuendusasja kohta. Materdada saab tühi ilulemine, tuge saab otstarbekus, nõu saab Kettunen eesti murretest (mida ta üksikasjalikult tunneb) ja teistest soomeugri keeltest.

Keeleiluga veiderdajatel ja keelevanadusega argumenteerijatel palun eriti tähele panna:

„Tarbetumate kaksikvormide soetamises peab tagasihoidlik olema.” (lk 33)

Ja:

„Kas võidetud ilu ja mõnusus oleks nii suur, et ta vaeva ära tasuks?” (lk 47) 

P, 2975. päev: oletame

Arvan Réunioni saarelt leitud lennukitüki peale – täitsa iseoma tarkusest –, et kui see on tagatiib, viitab selle narmendav tagaserv vette maandumisele (sest tagatiib on maandumisel langetatud ja vette maandumisel eriti sügavale ja selle tagaserv puutub seega veega kokku kohe pärast mootoreid ja selle kitsast serva kiskuv jõud on tugev). Näis, mis selgub.

L, 2974. päev: helendavad püksid

Nagu kaks nädalat tagasi ei leidnud ma, kuidas käib uuel telefonil hääl maha, nii ei leia ma nüüd kuskilt menüüst, kuidas saab taskulambi kinni, kui olen Kella kõrtsi järel kemmergus leidnud, et mu püksid tasku kohalt helendavad. Mistõttu tuleb telefon sulgeda, suunates see endast eemale, et turvatarkvara ei pildistaks salaja esikaameraga ega saadaks „võimaliku varga” pilti mulle meilile. Pärast muidugi selgub, et mõlemad käivad kahe liigutusega.

R, 2973. päev: lilled ja pommid

Veel kargem hommik kui eile (eile 13 °C, täna 12 °C).

Bussipeatuses on muu rahva hulgas ka joodiknaaber, kes, nagu ikka, ei jõua nii kiiresti bussiuksest sisse, kui see lahti on, ja hakkab kisama ja kolkima. Bussi jõudnud heidavad üksteisele tähendusrikkaid vandeseltslaslikke pilke ega kiirusta vajutama peatusenuppu, et uks jälle avaneks ja lõugav joodiknaaber saaks tulla bussi välgumihklit klõpsutama ja võib-olla ka suitsetama. Seda vajutab keegi teine, kaugemalt tulev bussireisija. (Suits ette käib joodiknaabril väga kähku. Sageli juhtub, et tulen õhtul sama bussiga, jõuan majaukseni kiiremini ja sõidan enne teda liftiga üles, võtan koerad ja tulen kohe alla tagasi, aga vahepealse kahe minutiga (mina üleval, joodiknaaber kutsub lifti alla; lift sõidab minuti alla; joodiknaaber sõidab minuti üles) on lift täitunud suitsuhaisuga.)

Minu hiljutised aiandusponnistused lähevad täna kõik tühja! Nimelt on toanaabri orhidee, mida ma tema äraolekul kuu aega tagasi pidin kaks nädalat kastma, aga tegelikult suure vaevaga kuivatasin, sest selle muld oli läbimärg, teel kindla huku poole, sest silmanurgast näen, et toanaaber hakkab kallama orhidee peale üsna täis liitrist pudelit vett, ja kui ma šoki tõttu vaikides seda hirmsat tegu vaatan, kallab selle kõik potti. Pott on küll nii suur, et liiter vett sinna mahub, aga silma järgi mulla ja juurte jaoks ruumi enam ei jää. (Asi ei ole siiski nii hull, kui paistis: neli nädalat hiljem seesama orhidee õitseb!)

Karjamaal hirmsad künnikaparved. Loendan (hinnates kümneid), et neid on umbes 160–180.

Lahknud on akadeemik, ilmakuulus teadlane ja domeeni .ee algne omanik ning ühes järelehüüdes meenutab ajalugu tagasi mütoloogiasse* tagasi lükata üritaja, kuidas Lippmaa ülejäänud pere hukkus Nõukogude lennuväe pommirünnakus Tartule 27.1.43 ja ainsana jäi ellu väike Endel, sest oli siis juhuslikult kinos. Täpsemalt öeldes koosnes see „Nõukogude lennuvägi” tookord ühest lennukist, mis viskas päevasel ajal neli lõhkepommi Vabadussillale, mis ükski silda ei tabanud, küll aga purustas linnas kaks hoonet täielikult. Kaardilt on näha, et rünnak sillale tehti n-ö raamatu järgi, poolviltu, mis tagas suurima tabamistõenäosuse. Esimene pomm kukkus õppehoonesse Jakobi ja Lutsu nurgal, ei plahvatanud. Oskar Kruusi „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde” mainib kirjanikku (kahjuks ei mäleta ma, keda – J. V. Veski mälestustes seisab, et Karl Ristikivi), kelle teoses saab tegelane 27.1.43 vanakuradi käest ajapikendust – see kirjanik oli sel ajal seal õppehoones koridoris helistamas, kui pomm kukkus ta kõrvale.

Teine kukkus Laiale tänavale kunstihoonesse ja lõhkus selle täielikult. Kolmas kukkus Laia tänava hoovis kaevu ja paiskas sodi mitme korruse kõrguselt majaseina peale. Neljas kukkus botaanikaaias Lippmaade korterisse. Tartu fotograaf Karl-Nikolai Hintzer pärast käis aparaadiga mööda linna ja pildistas purustusi filmitäie, peamiselt kunstimuuseumi päästetöödest.

Aga ega ma selle täpsustusega taha mingist otsast väita, et üks lennuk olnuks ohutum kui palju. Soomes näiteks viskas 8.11.1942 üksainus Pe-2 Helsingile suvaliselt kaks pommi, millest üks tabas trammiteed ja lõhkes maapinnal, kohe kahe kino kõrval, kust ühest oli õhuhäire peale väljumas saalitäis rahvast ja teise ees oli piletisaba. Tulemus: 51 inimest surnud, 120 haavatud.

* „Kui mujal maailmas on ajalugu kas teadus või kaunis kunst, siis N. Liidus on ajalugu mütoloogia.” — Hannes Walter Vabadussõja alguse 70. aastapäeva mälestuskonverentsil 28.11.1988

N, 2972. päev: kirjuta sõbrale

Karge hommik, mul on seljas T-särk. Valmib esimene puhkusealbum, „Kas soovite istuda akna alla või vahekäigu poole?”.

Karjamaal on vareseparved, milles täiskasvanud künnivaresed.

Kui õhtul kodus uus Eesti telefon saab wifisse, saan kohe Gmaili peale kirja, kus teatab turvaprogramm, et tema arust on telefon varastatud ja ta tegi igaks juhuks vargast pildi. No pildi peal olen mina, täna hommikul, tänaval, üritades sisestada lukust avamise koodi ja mõeldes, kas neljanda katsega avaneb või tuleb välja otsida PUK-koodid. No selgus, et neljanda katsega avanes tõesti, aga telefoni esikaamera tegi vaikselt pildi ja tahtis saata seda mulle meilile, aga sai saata alles siis, kui jälle andmesidesse jõudis. Kirjas on neli nuppu, kaks neist on stiilis, et kirjuta vargale, kaks stiilis, et tühjenda telefon. Vargale kirjutamine meenutab muidugi juhtumit, kuidas piiparite ajastul, mil mu vend oli tudeng, oli ta midagi rühmakaaslasele laenanud, ja meenutuseks lasi talle saata operaatori kaudu (sest siis ei läinud kaasa saatja andmeid) väikeste vahedega kolm sõnumit:

• „Me teame, kes sa oled.”
• „Me teame, kus sa elad.”
• „Me teame, mida sa võlgned.”

Nende saabumise peale läinud rühmavend üha närvilisemaks, kuni viimasega olnud täitsa närvis, aga siis ta naine seletanud, et rahunegu maha, vast keegi teeb niisama lolli nalja.

* * *

Aga Eestis on „valitud” ametisse rektor, kes enne oli poliitik ja varasemat tegevusest räägib palju huvitavat meile Google. Alles kümme aastat tagasi oli ta nimelt ühe teise ülikooli rektor, kes muu hulgas otsustas, et ühe kolmanda ülikooli veebiaadress tuleb kinni panna, sest talle see ei meeldi, mis nõnda ka sündis. Veidi varem tahtis ta sellele kolmandale ülikoolile panna sellise uue nime, nagu talle selleks ajaks oli hakanud meeldima – palju varem, kui oli samuti poliitik, mitte –, aga Riigikogule see ei meeldinud ja uus nimi jäi panemata. Samuti soovis ta umbes üksteist aastat tagasi, et Eestis olgu üksainus ülikool. — Konsiilium leiab, et kui minister väga tahab kedagi konkreetset isikut (loe: poliitikut) kuhugi rektoriks, pangu siis, aga ärgu veiderdagu sinna juurde rektori „valimistega”.

Teaduskatsed kodus. Oleme elevil, adudes, et keegi ilmselt ei adu, mida inimene koduste vahenditega teha suudab.

K, 2971. päev: ajalugu elab edasi!

Vanasti tähendas nimetus „ebasünnis tegevus” veebihaldurite arust ainult üht: HTMLi kirjutamist MS Wordiga.

T, 2970. päev: vanad hooned ei ole nii vanad, kui arvata

Tööl käib aknal rasvatihase tibu; istub aknal umbes minuti, vaatab sisse.

Õhtul loen pdf-ina raamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2012” Kuressaare linnuse artiklit (pdf), kus on konvendihoone rajamise uued daatumid.

Et 2010.–2012. a kaevamistel leitud kõige vanem materjal on XIV sajandi algusest laudtee.

Uues kaheaastaraamatus selgitatakse, kuidas toimus dendrokronoloogiline täppismääramine, millega järeldati, et üks XVII sajandi müüri müüritud tala palk langetatud XI sajandil (vt Aluve, Kuressaare linnuse suur raamat, 1980, lk 9: dendrokronoloogiliste puiduproovide tulemuseks aastaarvud 1062, 1071 ja 1075; lk 10: ¹⁴C-määramise järgi on linnuse vanim puit aastast 930…1050, refektooriumi seinast kandesõrestiku palgi raiumisajaks määrati dendrokronoloogiliselt aasta 1274, Pika Hermanni IV korruse vahelae ainsa algupärase tala raiumisajaks 1261 – millest Aluve järeldab, et XIV saj ehitatud refektooriumi seina tala oli varem kastelliehitistes ja Pikk Hermann ehitati hiljemalt 1263 – ning seda väidet kaitseb ta [mitte eriti veenvas] arutluses umbes järgmisel viiel leheküljel ehk see on peaaegu kõik, mida tal on öelda linnuse kastellietapi kohta). Aluve arvates sai XI sajandi tala poole tuhande aastast säilimist ehituspuiduna selgitada ainult see, et tala oli kogu aeg katuse all. Kaheaastaraamatus on selle määramise pealtnägija kirjeldus (kes töötas tollal samas kabinetis, mille seinal see dendrokronoloogiline skaala rippuski): ega tollal teinud võrdlust arvutiprogramm nagu praegu, aastarõngad märgistati proovides nööpnõeltega ja võrreldi nende laiust seinal oleva skeemiga füüsiliselt ning ¹⁴C-skaala oli kalibreerimata. Mõni ime, et sedasi saadi fantastilisi tulemusi.

Kaheaastaraamatu muud kirjeldused 1970.–1980. aastate restaureerimise kohta on parajalt kriitilised – eks oli Veneetsia harta selleks ajaks juba vastu võetud, aga linnust restaureeriti ikka samas vaimus nagu sajandi alguses. Paar korda võrreldakse Aluvet Viollet-le-Duciga, kuigi mu arust on see pisut kohatu, sest mu teada ei projekteerinud Aluve keisrile historitsistlikku raudteevagunit ega linnaelamuid ega moodsaid raudehitisi nagu Viollet-le-Duc. Üldjoontes saab ka teada, et ega ühelt poolt restaureerijad ei teadnud, mida maapõuest oodata on, aga teisalt ega nad suuremat otsinudki, või kui, siis pisut ja selleks, et saada kinnitust valmis plaanile. Aluvel oli plaan algusest saati valmis ja see oli hämmastavalt samasugune kui Saaremaa rüütelkonna tellitud restaureerimise plaan, mis jäi Esimese maailmasõja tõttu pooleli, ainult selle vahega, et kaitsekäik oli sajandi alguses projekteeritud katustatuna, noolekoja alumine korrus akendeta ja Pika Hermanni katus teravamana. Varem on siin-seal kuulda olnud ootamatult leitud, aga projektiga sobimatute müürijäänuste lammutamisest ning fantaasia on möllanud näiteks kagukurtiini kahekorruselise ringmüüri laskekambrite „taastamisel”, sest ei olnud teada nende kõrgus ega võlvi kuju (üks kamber jäi juhuslikult puutumata ja on nüüd eksponeeritud konserveeritud varemena). Ning seda ka ei usu ma hetkekski, et suurtükitornil olnuks II ja III korruse laskeavad täpselt kohakuti (torn oli maa sees säilinud II korruse laskeava põhjadeni, praegusest maapinnast kivi-kaks kõrgemalt, III korrus imeti välja pliiatsist).

Praegustel konserveerimistöödel seevastu jälgitakse Veneetsia hartat seda kõvemini, tehes näiteks uue värava läbi edelakurtiini betoonist ja nähtavasti ka mitte ehitades dolomiitvoodrit bastionidele, kus seda säilinud ei ole. Edelakurtiini uues väravas on seintel, muide, markeeritud bastioni tugimüüri paksus, et see ei ole midagi niisama kiht dolomiidiplokke laotuna vastu mullet, vaid dolomiidikihi all on tõsine 2–3 m paks maakivimüür. Probleem selles, et peale mördi haihtumise dolomiidi vahelt on maakivimüür kohati lagunenud ja, kui jutust õigesti aru sain – tööd ei ole veel valmis –, taastatakse dolomiitvooder bastionidel ainult kohati.

E, 2969. päev: raamatud

Leian, et sarja „Arheoloogilised välitööd Eestis” vanad numbrid on internetis; kevadel otsisin tulutult 2012. aasta numbrit (läbi müüdud!), mille pdf-id leiduvad täna mõne sekundiga. Seal on nimelt põhjapanev Kuressaare linnuse konvendihoone ehitusjärkude artikkel.

Täna 75 aastat tagasi pandi jänes sööma porgandit: link.

Ostan raamatukogust igasugu lahedat vana kraami; eks tule need siis siia 25 viimatise raamatu loetellu, kui läbi saavad. Praegu on järgmise padjaraamatu ootuses Lauri Kettuse täitsa konstruktiivne kriitika eesti keeleuuendusele, aastast 1919. Puhas kuld, kohati trüki või ümber ja ära ütle, et sada aastat vana, keegi ei usuks (nagu paar aastat tagasi arvati tänapäevaseks Oskar Kallase kurtlus ajalehtede olematu keeleoskuse pärast).

P, 2968. päev: viimane puhkuspäev

Nagu öeldakse, iga asi lõpeb kord.

L, 2967. päev: laupäev väikses naaberlinnas

Metsatee ja siis linnupark, seal kotkas ja muud kullid. Siis linnast poest ehe (selle asemel, mida me posti teel ei saanudki), siis söök ja rong tagasi.

R, tagasilend

Puhkus kodumail oli sisukas, sest arvestasin, et niikuinii sajab, aga tegelikult sadas ainult kaks päeva, nii et tubased asjad jäid kõik tegemata.

Puhkuse peategelane oli objektiivikolakas MS MTO-11SA. Omal ajal tegin filmile sellega 164 pilti, viimati 2003. Seega jäi mulje, et investeering ei olnud eriti tasuv ega kvaliteet rahuldav. Aga kui et seekord võtsin sellega ligi 600 pilti, millest pärast rookimist on alles 417, on pilt muutunud.

Algul harjutasin toas laua peal käsitsemist kuivalt: kuidas mitte lausa maha pillata, kuidas teravustada, kuidas haarata haaramatult suurt teravustamisrõngast – sõrmede vahele mahub selle ümbermõõdust ainult kolmandik –, sirgetel jalgadel Gorillapod täitsa kannab, eriti kui toetada ka teravustamiskäega ja kulmuga, mis on maksimaalne tundlikkus, mil pilt ei ole veel liiga teraline, ja maksimaalne säriaeg, mil pilt veel liiga ei värise.

Ühe vana objektiivi küljest tuli laenata Canon EF-i tagumine kork, nii sai tassida objektiivi kaasas kohe koos M42×1–EF-adapteriga. Kummutiservale sai maha jätta algse tagakorgi, algsed valgusfiltrid (UV, kollane, oranž) ja tehnilise passi (mille lugesin läbi, sain targemaks).

Ümbruskonna neljast linnutornist käisin kolmes (ühes 2 korda, teises 1, kolmandas 3, neljandast leidsin lõpuks üles selleni viiva raja, aga puugihooajal ma sobilike matkarõivasteta sinna ei lähe). Tulemus on muidugi sihuke, et kotkapotentsiaaliga kandis nägin kotkast 3 käimiskorral 4 korda (üks kord kaht lindu), kusjuures kõik korrad ka läbi objektiivi. Kohe esimese kotkakohtumiskorraga tuli supervõte nr 9822, millest pärast oli tunne, et mis ma enam lähen, kes siis sihukese võtte teist korda enam saab.

Amazoni kinnitusel maksvat sama objektiiv praegu üle kahe korra rohkem kui ennevanasti, üle kahekümne aasta tagasi, nii et järgmine kord – mil objektiivi kindlasti jälle kasutan – hakkan tööriistapoodidest otsima sobivat vahtkummipehmendusega transpordikasti. Nüüd oli objektiiv algses vutlaris, milles pehmendus takistab rohkem nagu kriimustustuste, aga mitte põrutuste eest, ja transportisin püstasendis rattakotis, tagumine ots üleval, vutlar kotis niipidi, et tühi filtrite sahtel allapoole, all koti põhjas Gorillapod ning üritades vältida aukudest läbisõitmist – et siis tulevad võimalikud põrutused ülalt alla ja objektiivi suurpeegel kaamerapoolses otsas ei lähe külgsuunas paigast. Aga nüüd, adudes paremini vana objektiivi väärtust, transpordiks ma seda veidi ettevaatlikumalt. Seljakott oleks ka võimalik.

Ainus raamat, mille läbi lugesin, oli ühe muuseumi kaheaastaraamat.

Käisin sellise ooperifestivali avamisel, mida operabase.com ei tunne ja mille seekordset külalisteatrit ei tunne jälle Wikipedia. Avamisel arvas üks kodumail tuntud ooperidirektor, et ooper on tervikteos, mis ühendab muusika, näitekunsti ja maalikunsti, aga tegelikult ei öeldud seda algselt mitte itaalia ooperi kohta, nagu ooperidirektor seda kõlada lasi, vaid seda – Gesamtkunstwerk – ütles enda uuenduslike ooperite kohta Wagner. Avamisel kandis üks kooliteater ette tunnise tubaooperi, mille Mozart oli kirjutanud 12-aastasena, tundmatu isik tõlkinud eesti keelde ja mille esmamulje oli, et muusika tuleb fonogrammilt. Seda mängis tegelikult päris orkester, aga teises toas ja krabiseva krapi kaudu. Tükk on kirjutatud üsna väiksele orkestrile (kuulunekse, et magnetismuse-imearsti Mesmeri aiapeo jaoks), mis lubanuks orkestri paigutada näiteks lava serva, nii et teadke ja ärge enam teisest toast mängige. Siis ei pea enam ka lauljad kandma piibutaolisi muusikalimikrofone, et nende hääl kostaks orkestrini, sest kammersaali suuruses saalis ooperilauljale võimendust vaja ei ole, aga nüüd tuli hääl nii natuuris, võimendatuna krapist kui ka ajuti – kui esinejad sattusid laval lähestikku – kahe mikrofoni kaudu ja kahekordses võimenduses. Kolmest tegelasest näitles sopran tunnist täitsa edukalt kokku umbes viis minutit, bassil läks näitlemine täitsa hästi, tenor lasi kohati kõlada võimsal häälel. Täissaalipublik koosnes peamiselt lapsevanemaist ja oli väga rahul. Ruudulises särgis oli peale minu veel kaks, ketse ei näinud.

Nagu teada, on mu mõlemad mobiiltelefonid aastast 2010 ning kõvas kasutuses olnud seega kokku ligi 10 aastat. Siinmaine telefon hingitseb vaevu-vaevu, aga ka Eesti SIM-kaardiga telefon hakkab ilmutama lagunemismärke, niisiis kõndisin esindusse küsima, kuidas saab vanalt SIM-kaardilt andmed üle uuele (uus on väiksem), ning lahkusin sealt uue telefoniga. Kodus selgus telefonile hääle sissepanemisel muidugi, et tarkvara uuendamisega lahtus veerand andmemahulimiidist, pidanuksin ootama, kuni saab WiFi taha, ja siis kohe, et SIM-kaardi kontaktid on selle SIM-kaardi saamise ajast – aastast 2000. Kontaktide uuendamine nagu lipsti, Google’i ja Facebooki kaudu. Muidugi juhtus mõni päev pärast telefoniostu, et läksin kontserdile ja pool teed uurisin telefonist, kuidas käib hääl maha; ei leidnud, lülitasin välja. Vend naeris, et suure ekraaniga harjub väga kiiresti ära, ja tõesti, juba nelja päeva pärast tundus siinmaise telefoni ekraan nii tilluke, et väldin selle kasutamist üldse.

Vinjett „Insener parandab dušikraani”. Vana kraan katlakivi täis, eks ole. Vaja panna uus, eks ole. Vana dušinupp sees ei püsi, eks ole. Algul proovin nupu rihmaga kinni siduda (fotokotis oleva universaal-tekstiilrihmaga), aga siis lähen poodidesse. Leian, et sama marki kraani ei ole, kehvemat ma ei taha ning rahast kahju ka natuke nagu. Tuvastan, et katlakivi täis vana sõela ära keeramiseks on vaja 27 või 28 mm võtit ning ostud on sellised: 30 mm tellitav mutrivõti (senised avanesid ainult 22 mm) – 10.80 €, uus kraanisõel 2.20 €. Kraan parandatud!

Siis kaks ööpäeva venna juures maal olles käisin näitamas, kus on vanapoolonu haud: leidus võrdlemisi kiiresti. Toreda – taksiga! – naabrionu haud leidus veerandtunnise süstemaatilise otsimise peale (mäletasin, et oli põhjapoolse aia lähedal, aga vat ei mäletanud, et see ei olnud otseselt tema haud aastast 1987, vaid tema vanemate haud 1960. aastatest ja sedasi 30 aastat eespool). Teise naabrionu (kelle matust ma häguselt mäletan) hauda ei leidnud, kuigi käisin selles hektari suuruses surnuaias maha kaks kilomeetrit. Vanaisa arvepidamisklade andmeil maksis vanaisa vanaema poolvennale maja ehitustööde eest 1938. aastal 20 krooni (mis oli sama palju kui vanaisa-vanaema korteri üür kuus – vanaema sai kuus palka 50 kr 50 s). Teine huviväärne seik vanapoolonu elukäigust on, et nimede eesistamisel võttis ta oma erakordse eesnime asemele tollase peaaegu-moenime ning uueks perekonnanimeks kasuvanemate uue nime; sarnasus tuntud helilooja nimega ei ole mitte päris juhuslik, sest tuntud helilooja oli vanapoolonu kasuvanematega lähedalt suguluses.

Ja siis tagasisõidust endas ka. Lend on üle Viini. Esimene on Läti Õhu lennuk, propelleritega. Telefonid kästakse panna kinni. Vaade on vasakule, vastu päikest, särab vastu ja läigib mu ruuduline särk. Ma ei tunne ära Varssavit: tähelepanu paelub pooleli jäänud kiirteeristmik – vaatan hoolega, et üks haru lõpeb müüriga, sest tunnel see ei ole, sest maapind palju kõrgem ei ole ja tee ei tule tunnelist kuskil välja. Pärast näen kurja vaeva – te ei kujuta ette, mitu kiirteeristmikku on umbes poolel teel Riia ja Viini vahel.

Puuduliku kaardimälu tõttu arvan Viini taga oleva suure Neusiedlersee järve hoopis Balatoniks (mis on veel suurem ja palju kaugemal) ja kuulutan seda lennujaamast ka sõnumitega. Balatoni vaateid nägin muiste lennumängust Il-2, kus sellest sõideti üle Ju 88-ga ja seal midagi huvitavat ei juhtunud (ning sõja ajal oli Balaton täitsa kindlalt olemas, mitte nagu Narva meri, mida samas mängus nägi ühes Idarinde-kampaanias suvel 1941 ülelennul Leningradi alt Rakverre).

Viini lennujaamas oli algselt Heinkeli tehas ja veel möödunud aastal leiti sealtkandist ehitustöödel He 162 ühe katsemasina vrakk.

Teine väljalend hilineb, lennuk keerab stardirajalt tagasi perroonile, inimesed muutuvad miskipärast närviliseks, käivad isegi õues jalutamas ning voorivad kempsu vahet. Aga ilm on ilus ja päike särab.

Teine lennuk on siinkandi lennuk, samuti propelleritega. Vaade on paremale, alla päikest, aknast ei läigi. Öeldakse selgesti, et lennul tohib kasutada mobiiltelefoni lennurežiimis ja igasugu muid elektroonikavahendeid, mis raadiokiirgust ei tekita, kogu reisi aja. Mistõttu hoian käes salvestatud maakaartidega uut suure ekraaniga mobiili ja fotokat tõusust maandumiseni ja saan oi missuguseid pilte, ehkki viimane kindlalt teada olev orientiir tuli juba veerand tundi pärast starti, siis tuli kergeid pilvi ja kiirteedeta metsaseid mägesid, siis tuli lagedam ala, aga teed ja linnad ei tahtnud kuidagi sobida väikese mõõtkavaga kaartidega, mis mul telefonis olid. Pildistasin eriskummalise kujuga vanalinnu ja paar korda olin kindel, et tean, kus olen, aga siis ujus välja mingi teine suurlinn ja maanteed ei klappinud üldse mitte: näiteks kord arvasin, et mu all on München mis München, siis – sama linna kohta – et see on küllap Augsburg, sest sellel ei olnud vajalikus kohas lennuvälja, aga siis hakkas siiski paistma lennuväli, mida ma Augsburgi kohta ei mäleta (kümme aastat tagasi tuli tõuühingu erinäitusele vana teenekas kohtunik Augsburgi lähedalt ja ta rääkis, et parkis auto Müncheni lennuväljale). Augsburgi jaoks suur ka. No vat, ei saandki aru, mis koht see siis oli; pildistasin igaks juhuks. (Nürnberg.) Vahepeal pildistasin hoolega linna, mida pidasin Schwäbisch Halliks – seal olid isegi lennuväli ja metsad õiges kohas (nendes metsades oli sõja ajal Me 262-de tehas) – aga kohe varsti tundsin selgesti ära hoopis Würzburgi eeldatavast lennuteest üle poolesaja km kaugusel ning Würzburgist on kiviga visata Frankfurti ja sealt Mainzi jne. Mainzi järel pildistan igaks juhuks kaht kloostri moodi asutust Reini põhjakaldal, et üks on kindlasti Eberbachi klooster, kus kasvab hea vein ja filmiti „Roosi nimi”, mis pärast selgub nii olevatki.

L, 2966. päev: lend

Üle Frankfurdi kodumaile.

Taksoga lennujaama; kelle tellitud taksoga on juhtunud episood „takso oli kohal, aga vales linnas”, sellel hommikul kella neljaks tellitud takso suhtes väike närv sees on. Aga lõik läheb ludinal. Lennukis antakse süüagi.

Frankfurdi lennujaamas on kõigepealt väga pikk astumine maa peal ja maa all (aga terminal on sama), siis on aega, mil satun hommikueinestama kohvikus, kus on lauast teenindus, vaade lennuvälja päikselisele hommikusaginale ja suht aeglane kelner. Lufthansa lennukis antakse süüa uuesti. Minuga koos ronis lennukisse ka üks orkester ja üks noorte spordlaste võistkond.

Talinas sattusin vist nagu laste kempsu: pissuaar oli põlve kõrgusel ja seintel olid „naljakad” pildid.

Uuel kohvril on puutumatud rattad ja see on kerge ja päike paistab ja tahan näha, mismoodi näeb välja Ülemiste rist lähedalt, ja mul on poolteist tundi aega, nii et kõnnin, kohver käes bussijaama. Pisut enne bussijaama tülitavad mind kohalikud joodikud, aga ära kuulamata vastan, et ei aitäh, abi ei vaja, saan ka ise hakkama. Istun varjupoolel ja näen imekauneid juulikuu pilvi terve pool teed, mil olen ärkvel.

Ning veerand kaheksast olen kodulinnas ning juba poole kaheksast tirin kapist välja 2003. aastast puutumatuna seisnud peegelobjektiivi, millega mul on suuri plaane.

R, 2965. päev: n–1

Homme algab puhkus. Täna jätkub veel töö.

N, 2964. päev: targasti

Vareseraamat on jõudnud lõpupeatükini, kus antakse hulgaliselt õpetussõnu linnakeskkonnas vajalikuks arvukuse piiramiseks. Peamine: piirake sööki ja elupaiku. Vähem toidujäätmeid, vähem lagedat muru.

K, 2963. päev: vareste kool

E loeb uuemat saksa raamatut Puccinist ja tema rivaalist, kus on eksootilisi vanaaegseid itaalia eesnimesid, ja leian, et kui Raimond Valgre oleks kolinud Itaaliasse, võtnuks ta nimeks Raimondino Tiselino.

T, 2962. päev: ikka kuum

Isegi karjamaa künnivarestel on kuum.

E, 2961. päev: keelekursus lõpeb

Viimane keeletund toimub suure teatri kõrval restoranis Euroopa Isa. Oli öeldud, et tulge kooli juurde, lähme koos, mis aga töökoormuse tõttu võimalik ei ole. Algul plaanin tabada möödakõndiva kursuse poolelt teelt, aga bussiga vanadekodu juurde jõudes on selge, et tuleb kõndida otse restorani, küll ära tunnen. Tunnengi. Paraku satun prantsuskeelsesse lauaotsa, kus pikalt vaikin ja siis – kui keegi kaasatundlikum kursusekaaslane selle eest vabandust palub, no neid riike, kus inimene võib laua ääres vaikida, on ju nii vähe, et väljamaale töölemineku raamatus oli lausa eraldi öeldud, et Soomes on see normaalne ja ärge paanitsege – selgitan, et ei ole häda kedagist, ma kuulan ja saan aru ning on ka huvitav, vaatan inimesi ja nägin pooleteist tunniga nii mõndagi. Õpetaja läheb pärast tagasi koolimajja, kus on mingi eriti kaugele jõudnud kursusega järgmine tund. Suveks soovib, et lugege õpitud keeles raamatuid.

120 ml klaas valget veini maksab 9 € ja selle maksmiseks tuleb minna restorani kassasse, kus küll on restorani laudade skeem ja sellel, kes mida tellis, aga mul puudub ülevaade, mis neist oli meie laud, sest mitu lauda oli kokku lükatud. Mind teenindab mõistuse lõppemiseni sedasi kaks või kolm inimest, viimane oskab ka muud keelt kui seda, mida ma ei oska, ja kuigi ka tema arvab, et mul on kõnepuue, saame asjad aetud.

P, 2960. päev: kuumus jätkub

Isutme toas ja kannatame, nagu koldesse sattunud Kilpkonna-Tädi.

L, 2959. päev: väljanäitusel

Käime Paunvere põllumajanduslikul väljanäitusel. Või noh, mitte päris Paunveres, vaid asulas, mis on nime saanud keldi keele, mitte nime Attila järgi.

Kohal kohe üheksast, kui avatakse, mil juba on ähvardavad 29 °C, aga põgeneme veidi enne lõunat, mil on talumatu 34 °C. Näeme ära lehmanäituse, sihukesed püstised pardid, kellest üks arvas filmis „Babe”, et ta on äratuskell, lemmiktoiduainete tootjad, hobused, põlvekõrgused ponivarsad, vanad vankrid ja palju traktoreid (millest mõnd marki vaatan omaaegse professionaalse huviga); vaatame koerakandekotte nii asjatundlikult, et tärkab ka müüja huvi (ta ei tea, et tegelikult arutame, kas Šp mahub või mitte – mahub, selgub); ei näe eesliga kündmist, mida oli lubatud, aga mis toimus alles hiljem, ega kahveltõstukitega rallimist, mille plats oli juba valmis, aga lõõskav päike samuti. Võlukivide ja muu nõiakraami müügilette on kogu ulatuslikul laadal kokku 3 (kolm) letimeetrit, talunikke on nagu murdu, äri keeb, maaelu pulbitseb. Mitu on nõuks võtnud piserdada möödujaid veeuduga, mis on hea endale, aga keerukas fotokale.

Pärast laupäevase rongiliikluse eripära tõttu jaamas umbes tunnine ootamine.

R, 2958. päev: uus ilme

Pank on vahetanud kasutusliidest. Uus on moodne, lapsik, kohutavalt aeglane, kirjasuurus on vähemalt 20 ja mõistmatul kombel ummistab arvuti mälu täielikult.

N, 2957. päev: 37 °C

Poole viiest on õues 37 °C.

Viimane keeletund on teises klassis kui tavaliselt. Peame üksteisega arutama vaadatud väga igavat videot (kus oli mingi juhtimiskoolitus mingi tavalise, ülinõmeda labasusega nagu juhtimiskoolitustel ikka), aga jutt lõpeb peagi ja niisama vahin. Õpetaja selgitab igaühele eksamitulemusi. Mul on punkte 94% ja õpetaja teatab, et siin midagi palju selgitada ei ole.

Bussipeatuses istuvad nagu tihased õrrel kolm graatsiat: joodiknaaber, tema pisut värskem ja oluliselt suurem kolleeg, hull naaber, ja teevad kõik kolm suitsu, võib-olla isegi samas rütmis nagu kujundujumisel.

Maja fuajees – mis on raudselt maja kõige külmem koht – istub keldritrepil naabrist noor ema, laps vankris, lõbustab end mobiiliga.

* * *

Õhtul valmib paarikümne minutiga 3D-skeem määramaks, kuskohas hõljub täpselt see härra. Silmajärgne oletus, et ta on poolest saadik vee kohal, ei ole päris täpne; ta on vee kohal umbes nabast saadik. Madalamal on ka, kui arvasin. Lahenduse võti on asjaolu, et päikesekiired on paralleelsed; proua keskel heidab varju kuuriseinale, proua asukoht platvormil on nähtav, platvormi servad annavad SketchUpi koordinaadisüsteemi määramiseks neljast vajalikust joonest kolm, neljanda annab kuurisein ning ka härra käte ja pea vari on platvormil näha. Teades päikesekiirte asendit, saab kasvatada härra käte varjudest ülespoole jooned, mis jõuavad pildil paistvatesse kohtadesse samas ruumiasendis, kus olid ta käed pildi tegemise hetkel. SketchUpis on funktsioon, millega saab foto järgi konstrueeritud pindadele kleepida fotolt pinnastruktuuri; see väänab ja venitab kujutist nii, et see paistaks perspektiivis nii nagu fotol, näidates pinnal olevate punktide asukohti. Nii et saan selgitada pildi Facebooki üles pannud kunagisele tudengile, kes muretses, et härra teeb paadisillale kõhuka, parem-, pealt- ja isomeetrilise vaate abil, kus ta tegelikult õhus on.



Nähtavad varjud ja servad

SketchUpi koordinaadisüsteemi ehitamine. Punane ja roheline: rõhtteljed, sinine: püsttelg, kollane: silmapiir. Silla tagaosa on kaamera poole kaldu.

Pealtvaade

Isomeetriline vaade (selgitused ülal tekstis)

Otsvaade. Koos äratõuke hooga möödub härra sillast napilt, aga siiski.

* * *

ERR avaldas ükspäe terviserubriigis kirjutise, kust saab lihtsasti arvutada 2009. a seagrippi suremise ja narkolepsia saamise tõenäosuse: link.

Antud:
Seagripp: haigestus ½ mln, suri 3000.
Narkolepsia: vaktsineeriti 30 mln, sai 1300.

Leida:
Suremus seagrippi ja narkolepsia tõenäosus.

Tehted:
3000 : 500 000 = 0,006
1300 : 30 000 000 = 0,000043

Vastus:
Seagrippi suremise tõenäosus haigestumisel oli 0,6% ehk 600 : 100 000.
Narkolepsia saamise tõenäosus vaktsineerimisel oli 0,0043% ehk 4,3 : 100 000.

Pühendusega tudengiaegsele sõbrale tema mälestustes olnud mõtte pärast; kusjuures ta õppis esialgu matemaatikat (aga ta laps käib koolis tuntud umbluukantsis; kust see vanem need laulud võttis, alleaa, alleaa).

K, 2956. päev: jube kuum

Kohe hommikul jaamast uus kuukaart, mille ostmisel veab keeleoskus alt. Ulatan kaardi ja ütlen: „tere, palun mulle …” – näen, kuidas teenindaja näeb kuvarilt, mis sorti pilet mul viimati kaardil oli, ja mõistan, et piletiliigi täpsustamine on asjatu, pealegi kui ma piletihinna suuruse rahatähega viibutan – „…, palun.” Teenindaja viskab sujuva liigutusega vana kaardi prügikasti, annab uue. (Uuel on vist teistsugune kiip.) Õnneks ei olnud vana kaardi taga sebrapilti, mille kaotamise pärast E kunagi kurvastas, sest uuel kaardil oli sebra asemel kole vanamees. Nüüd on vanamehe asemel täiesti udune noormees ja tema tagant piiluv kavala näoga noorik.

Ega ma ses suhtes kurda, et kuupiletid tulevad kokku kallimad kui tuli aastapilet – kaks korda kallimad –, vaid seepärast, et asi on tsentraliseeritud sedamoodi, et mitte keegi ei tea midagi. Teisalt nii kahju ka ei ole, et kaevata olukorra peale ja paluda, et asjaomased instantsid uuriksid järele, kas see on haldusomavoli, – sest siis puhkeb suur segadus ja üllas ettevõtmine saaks põhjalikult kannatada.

On kole palav. Poest väljudes mõtlen hetkeks, et äkki mängin kangelast ja lähen koju jala, aga vöötraja juures tuleb mõistus pähe ja lähen bussi peale.

Bussipeatuses istuval joodiknaabril on mingi punase vedelikuga pudel ja ta tahab, et möödakäijad selle avaksid. Keegi ei taha. Võib-olla on see üldse süütevedelik, mine tea.

T, 2955. päev: buss

Täna on mu hunnitu üleriigise ühissõiduki-aastakaardi viimane kehtivuspäev. Eile uurisin läbi kõik kunagi selle saamisega seoses tulnud meilid, aga kuskil ei oldud öeldud, mis toimub pärast kehtivusaja lõppu: kas uueneb automaatselt, peab taotlema uue ise või taotleb asutus jne. See, kes meil kaarte korraldab, helistas kevadel ja küsis, kui kaua mu kaart kehtib, aga rohkem midagi kuulda olnud ei ole.

Kirjutasin eile siis tsentraalsele meiliaadressile, mis aastakaarte korraldab – kõik inimese heaks, kõik keskkonna õnne nimel – ja saan vastuse, et ei, ei uuene automaatselt, peab taotlema ise ja pidi juba aprillis. Tore, saan teada juunis, kui nunnu.

E, 2954. päev: tööl

Vaatan õhtu hakul päeva jooksul esimest korda aknast välja ja mida näen: üle karjamaa kõnnib päise päeva ajal rebane.

P, 2953. päev: rattamatk

Rattamatk 40,8 km. Välja juba kaheksast, bussiga jõe äärde, turuplatsil jalutame täikalt läbi, aga kuidas me matkale ostetud tränaga läheksime. Liigume kohalt veerand kümme, et lõpetada enne pärastlõuna palavust, mis enamasti ka õnnestub.

Igasugu möla ajame muidugi ja ühes kohas imestan, et siinmaa poolne kallas on korrapäraselt palistatud kalameestega – selgub olevat kalameeste võistlus, nagu näitas pärast ajaleht.

Muu hulgas mainisin muu möla sees, et Wagneri seltsi astumisel peaks mainima, et olen ise teinud – sest sobivas suuruses ja tegumoega kaubandusvõrgus puudusid – Wagneri kuju.

Saksa ordu küla kiriku kõrval on bussipeatus ja mänguväljak, nende vahel küla tutvustav silt, kuidas kohalik veinisort on 2000 a vana. Mänguväljakul on konkreetne silt, et üle 14-aastastel on väljaku mänguvahenditega mängimine keelatud.

Mõni kilomeeter enne šnitslit põikame sisse ainsasse naaberlinna kandi külla, mis oli sees naaberlinna arhitektuurijuhis, seal on varajane juugendlik betoonkirik – ja selle kõrval n-ö kolhoosistiilis kõlakoda, laudadest ja musta värvi, mistaolisi Eestis oli igas alevikus, rajoonikeskustes lausa mitu tükki.

Sõidu tagumine osa on pisut pingutav, sest muidu sõida rongiga muudkui tsiuh-tsäuh, mõni kilomeeter nüüd siia-sinna. No vat ei ole. Liblikate juurest sadamani on kaks kilomeetrit, sealt järgmise jõesuuni kolm, sealt veel järgmise jõesuuni oma kuus, mis kokku kuidagi ei tee seitset nagu alguses oletasin ja isegi väitsin.

L, 2952. päev: liblikad ja soome vanemad

Käime vaatame liblikad, mille suhtes on mul olnud mõningaid reservatsioone. Ei ole nii niiske, kui arvasin (70% RH ainult, saanuks pildistada ka suure kaameraga, aga mul ei ole vajalikku objektiivi kaasas).

Pärast jalutame samas linnas. Vanalinna servas on raamatupood Ronk. Selle vastas on muusikakool, millest kostab väga kurb laul filmist „Titanic”, küllap James Horneri mälestuseks.

Keset vanalinna peatänavat on joogilett, siis Pime-Mati kuju (koera ja viiuliga, aga poognata), edasi tänavaremont ja maja sildiga, et siin peatus Goethe, ja selle all teise sildiga, et siin peatus [peaaegu samal ajal] ka Napoleon Bonaparte. Vanalinn on suurem kui teadsin või võis arvata, selles on mitmed maalilised ja mitte-nii-maalilised nurgatagused.

Aga siis saab 50 minutit bussi ootamist täis ja buss sõidab piki jõge edasi. Aknast kauneid vaateid. Lõuna piirilinnas, kus kella 12–14 reeglit tänu naaberriigile, kus seda kommet ei tunta, ei järgita. Lõunaks on šnitsel, söögikoht on sama kui augustis. Panen söögikoahle nimeks Two Guys from Kabul, nagu oli söögikoht „Simpsonites”, kus igavlevad restoranipidajad sõimasid üksteist lausega „Sometimes I think you want to fail!”.

Paar lauda edasi (mu selja taga) on soomlaste laud. E-le jätab eriti sügava mulje, kuidas juba eos summutatakse väiksema lapse jonn käratusega „ole hiljaa nyt!! Et enää ole vauva!”. (Kontrastiks näeme pühapäeval linnas peret, kelle rõivastuses on midagi imelikku, selguvad olevat eestlased, mida kinnitavad kisavad ja mittekäituvad lapsed.) Veel soomlasi näeme laevakai juures. Üldiselt on rahvast vähevõitu, eriti võrreldes mõne nädala eest olnud laulupeoga.

R, 2951. päev: lill ja vulkaan

Päästan toanaabri lille (mida ta on tugevasti üle kastnud); üritan [E õpetusel] lillepotist liigniiskust ära imada (tahina kasutan paberrätte: kapillaarjõud imevad vee mullast rätti, sellel on suurem pind kui mullapinnal, aurustub sealt).

* * *

„Pompeii” (2014). Parim vulkaanifilm, mida näinud. IMDb selgitab, et tegijad tahtsid teha kõige täpsema vulkaaniga ja kõige täpsema Pompei plaaniga vulkaanifilmi, mis neil vulkanoloogide ja Pompei-spetsialistide kiituseks ka õnnestus. Pidavat olema ehtne tuhk, ehtsad hobused, Vesuuvi purske kohal lööb välku (mida filmitegijate sõnul üheski vulkaanifilmis näidatud ei ole).

Muu (nt õõnes stoori, valed rõivad, tollal kolmese keiser Hadrianuse büst, üleüldine Titanic meets Gladiator-olemus) ei häiri, põnevust jätkub filmi lõpuni, ekraanil jalutab aeg-ajalt daam, keda Matrixi-filmide fännid mäletavad rohkem hüppavat ja kuulidele järgi lendavat.