Leian enda küljest suhteliselt värske puugi, mille olen saanud umbes eile ei kuskilt mujalt kui majakõrvaselt vähese rohuga koerajalutusplatsilt, mitte laupäeval metsast. Kolossaalne nöök on muidugi see, et mitte A. kreislinna puugirohkest ümbrusest. Kisun puugi ja puugiümbruse endast välja. Hea, et inimkerel on kohti, mille nahatundlikkus on väga väike.
Fotohaldusprogrammi ei julge ikka veel käivitada. Võimalik, et kataloog läheb käima, aga võimalik on ka, et ei lähe ja siis tuleb võtta varukoopia, mis on paar kuud vana (täpselt ei mäleta, igatahes enne puhkust ja selle kaht tuhandet fotot). Varukoopia on kataloogist, eks ju, kus küll uuemaid pilte ei ole, aga uuemad fotod on alles, füüsiliselt teisel kettal, fotod ise (*.cr2) ning nende töötlus ja metaandmed (*.xmp). Alles on ka hiljem eksporditud albumid, mille järgi saab taastada albumid ka kataloogis. Vahepealsed fotod tuleb uuesti importida ja importimisel loeb Lr xmp-faile ning näitab siis fotod koos töötlusega ja metaandmetes olnud uued märksõnad lähevad märksõnade loetellu, kus need saab tõsta õigesse kohta.
Uuemat varukoopiat ei ole muidugi seepärast, et päris hulk aega oli läpaka kõvakettal kole vähe ruumi (kõige vähem on olnud mingi 800 kB – ma tean, mis juhtub, kui kõvaketta ruum lõpeb, selle kordumine oli siis väga lähedal) ja umbes 110 000 fotoga Lr-i kataloogi maht on umbes 1,8 GB ning seda ei olnud suurt eriti ruumi samasse C-kettale varundada. Mispeale tuvastasin, et programmist võetud varukoopia on niisama kataloogi teine eksemplar, mispeale kopisin aeg-ajalt kataloogi ise välisele kõvakettale. Aga mõn nädal tagasi märkasin, et C-kettale on tekkinud vaba ruumi mingi 30 GB (Norton uuendas end ja kustutas ära mingeid vanu tarbetuid faile, mida kettapuhastus ei näinud) ja nüüd saaks varundada jälle, aga harjumust on raske muuta. Hoidke mulle pöialt.
* * *
Reedel ostetud barokkoratooriumi (Johann Adolph Hasse, Sanctus Petrus et Sancta Maria Magdalena) esinejate kohta otsides selgub, et selle kuidagi tuttava nimega metsosopran oli üks nendest, kelle jubedate lisalugudega kontserti kuulsime möödunud detsembris, nimelt see Haikala, kes tekitas vibrato mitte diafragmat, vaid huuli võbistades. Jube, nüüd tuleb see kogu aeg meelde. Ja veidra kokkulangevusena etendas pr Haikala seal jubedal kontserdil just sedasama Itaalia lauljat, kes oli Hasse abikaasa, kuigi pärast loomingulisi duelliaastaid teise Londonit väristanud Itaalia barokksopraniga, ja ta elas kõrge vanaduseni õnnelikult, mitte nagu tema rivaal, kes elas kõrge eani samuti, aga kurbuses ja vaesuses. Oratooriumi solistid selguvad olevat sopran, sopran, metsosopran, kontratenor ja tenorsopran.
Täna on seljas jope, eile olin särgiväel, inimesed vaatasid imelikult – täpselt nagu puhkusel Eestis, kui ükspäev oli umbes 14 kraadi (täpselt ei tea, kraadiklaas näitas päikse käes pidevalt +30), siis olid mingid soomlased jopedes, kusjuures mitte niisama tuulepluusides või kilekates, vaid ikka tõsistes sügisjopedes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment