L, 3002. päev: teises naaberlinnas

Lõunapoolses naaberlinnas.

E ükspäev külalisega käis, jäi väga hea mulje – suur vahe, kas kogu linn meenutab kuumaastikku ehk, nagu ütlesid Tartu tudengid pool sajandit tagasi, „Glenn Seaborg otsib strontsiumi isotoopi”, või on kaevetööd saanud valmis.

Kohe alustuseks jaamakemmerg, kus oluline agregaat on ootamatu põrkega. Heledate pükste needus. Mister Beani ei tee.

Jaamast kiiruga katedraali väljakule, aga 11.00 asemel läheb minirong hoopis 11.30 ja see on reserveeritud. Järgmine kell 13.00 ja siis 14.00. Väljakul käib mirabellifestival, ülal on üks mirabellitoodete telk, selles neli letti mooside ja herilastega – üksnädal ostsime mirabelle ühest teisest naaberlinnast, müüja pani peoga juurde, ütles, et see on võimalike herilaste eest mirabellide vahel. Ülejäänud plats on ka kinni, seal on aiakese sees grilli- ja õllemüügikohad, pingid ja lauad. Kell ei ole veel kaksteist ja kedagi seal ei istu. Platsile on kohale veetud suurtes pottides palmid, tänavat on pestud ja kanalisatsioonikaevu luuk on nii libe, et kuku või pikali.

Siis alatine huviväärsus katedraal. Lahti on suur peaportaal vastu turuplatsi, nii et kesklöövi tohutu avarus vapustab kohe sisenemisel (muidu käis sissekäik nurga tagant, kesklöövini jõudmiseks tuli läbida madalam ja pimedam külglööv). Sees seekord vaadata palju ei ole, mu huvi on rohkem mõni aasta tagasi leitud viguritega friis välisseinal – põikhoone lõunaharu* lääneseinal ja edelanurga ümber oli muidu taimornamendiga friisil äkki torupilliga tants, mitmesuguseid elukaid, öökull, veiderdajad ja lustivad prouad – et kas see friis läheb ümber kogu kiriku ja kas seal on veel midagi sarnast.

* Nimetet katedraal on topoloogilistel põhjustel teise asendiga kui tavaline ida-läänesiht, aga lihtsuse mõttes ütleme hooneosade ilmakaared nii, nagu oleks. Sedasi teeb ka katedraalist rääkiv kirjandus, isegi kui Wikipedia arutelulehel keegi kõvasti imestab. Aga noh, kes teab, mispidi käivad ilmakaared katedraalis, sellel ei ole siis orienteerumiseks kompassi vaja.

Kaasas on binokkel ja väike teleobjektiiv. Vastus esimesele küsimusele on, et läheb (friise on tegelikult kaks, trifooriumi all ja trifooriumi kohal), aga teisele, et mitte eriti. Leian ainult kaks: põikhoone kagunurgal on veel üks tants (isegi paaristants on – põikhoone ehitati umbes 1520) ja koori otsas räästa all on mõni sajandite vanuse paatina moonutatud elukas, sh ahv. Põhjaseinal ei ole.

(Nagu loen pühapäeval katedraali raamatust, on pisikesi figuure mitmes kohas katedraali sees: pikihoone teise travee lõunapoolsete kõrgakende all kabeli võidukaare kohal friisil ja kabeli laes mitmesuguseid koletisi; mitme piilari kapiteelil pikihoone lääneosas üksikuid looma- ja inimfiguure; koori kõrgseintel pidavat olema suurem tantsupidu, pillidega. Nagu võib aimata katedraali ümbruse algsest linnaplaanist, pandi vigurid välisseintele kohtadesse, kust neid maast hästi ei näinud, sest seal olid teised hooned ees. Katedraali raamatust leitust pikemalt homses jutus.)

Siis turg. Meid võtab vastu jube lehk: kohe ukse juures on suur hunnik austreid, millest nõriseb haisev löga põrandale ämbrisse. Ega prantslane, noh, augustis mereande söö, aga turist seda ei tea. Välja ja väljas ühelt mirabellikaupmehelt mitu kilo mirabelle. Ka mirabellide taksonoomiast kirjutan homses sissekandes.

Kell saab sedasi kaksteist ja jõuab kätte lõuna. Söögikoht on ümber nurga (mitte enam platsi ääres, kus käisime ameeriklastega – sellest on möödas juba kolm aastat, aga see kultuurikümblus on veel nii eredalt meeles, nagu olnuks alles äsja). Meid teenindab Punapea-Pitspüks. Pärast näeme, et jaamapoe müüjal on täpselt sama juuksevärv. Olen näoga seina poole, mida täidab umbes 15 m² suurune ja MOBA vääriline Provence’i lavendlipõllu vaade. Paiguti on kunstnikule meenunud perspektiiv. Kahjuks ei ole sünnis teost pildistada. Meid arvatakse sakslasteks – loogiline: ei räägi prantsuse keeles, järelikult on see võõra kõlaga keel saksa keel. Nagu perekonnaloolistes pärimustes: kes ei osanud tsaariajal vene keelt, oli järelikult tulnud Saksamaalt (kuigi päriselt oli tulnud Laiuselt ja vanaisa oli tal Siimu Mihkel).

Kemmergusildiga ukse tagant avaneb peaaegu garaaži mõõtu läbikäik ja kemmerg on, ütleme, kubistlik.

Toit on väga õline ja mul on pärast minirongis tunne, et jään varsti merehaigeks. Rongini on veel pisut aega, käime turismiteabe keskuses (postkaardid, mirabelliliköör – ei suuda meenutada, kus võiks kesklinnas olla toidupood).

Siis minirong. Kui oleme hõivanud rongi keskmise vaguni tagumise istme, mul ukse poole, kust saab välja pildistada – praegu mõtlen, et peaagu kõik lõunapoolse naaberlinna minirongi vaated on rongist paremale – möödub meist arvukalt lõunamaiseid pulmakülalisi, jälle ei ole sünnis pildistada.

Rong lõgistab sama marsruuti kui eelminegi kord, aga seekord on tänavad valmis, mitte üles kaevatud. Tiir kestab koos ummikutega ligi tund aega, ma juttu ei kuula (omi kõrvaklappe ei ole kaasas, juhe jääks kaameraga vehkides ette). Panin fotoka kella õigeks, aga võttekohtade gpx-asukohad on mõni sekund taga – kuni 20 m tegelikust tagapool.

Ilm on jube palav. Kõnnime jaama, jaama poest vett, jaama raamatupoest mitu kohalikku koduloolist raamatut (linn kesk- ja uusajal, katedraal).