N, 2993. päev: vanad raamatud

Itaallaste kelner otsustab, et oleme sakslased, ja sakslasteks me jäämegi, kuigi mul läheb pranstuse keel veini toimel üha ladusamaks. Vein, degusteerin, on kohalik.

Päeval aga saabub raamatupakk, kus muu hulgas Eesti lindude nimestik, 1922. (Mul on olemas ka kõige esimene eestikeelne linnuraamat, N. Kaigorodovi „Lindude riigist”, koguni kahes eksemplaris – ühes on viimane poogen kadunud, aga see-eest mu isa mõneaastaselt tehtud sirgeldustega, teine on puhas, aga täielik.) Teine teaduslik linnuraamat on keeleteaduslik teos eesti linnunimetuste päritolust.

Kohe hakkan lugema Voldemar Panso reisikirja „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringi saab” (1957). Reis toimus kuu aega, 3. juulist 3. augustini, laevaks oli Pobeda ex-Iberia ex-Magdalena (1928–1978, ehitanud Bremer Vulkan Saksamaa–Kesk-Ameerika reisilaevaks, algselt 9700 brt ja 340 reisijakohta, seejärel uus omanik Hapag, Kuuba ja Mehhiko, sõja ajal Danzigis allveelaevakooli kasarmu, 1946 reparatsioonina N. Liidule, 1950–1952 moderniseerimine Ida-Saksamaal, 9828 brt, 582 reisijakohta, 1962 toob Kuubalt tagasi N. Liidu sõjaväelased, 1978 lammutatakse Pakistanis Gadani laevalammutusrannal). Marsruut oli Stockholm, Kieli kanal, bussiga tiir Hollandis + Rotterdam, Pariis, Rooma ja Napoli, Ateena, Istanbul (esimeste Nõukogude turistidena), Bulgaarias linn Stalin (mis näitab, et laevareis toimus hiljemalt 1956, kuigi eks ju tollal kirjastati raamatut mitu aastat). — Suur teatrimees vaatleb elu teatrimehe pilguga (nt Leningradis saatjaid vaatamas: seda on teatris vaja; Rotterdami sadamakõrts: siia lähen sisse, seda on elus vaja; Pariisis Pigalle’i platsil: seda on teatris vaja) ning suurt kunsti vaatab inimgeeniust mõistja pilguga.

Teine on „Uusi eesti sõnu” aastast 1979, ilmunud linnas nimega „Upsala”, loetletud on N. Eesti ajakirjandusest leitud uudissõnu.

Olgu siis siia põlistatud mitme senini tuntud või koguni aktiivses kasutuses uudissõna leiutajad (selle raamatu järgi) ning leiutamisaeg – teadmiseks ja ahhaatamiseks keelehuvilistele ning meeldejätmiseks lähiajaloolastele, et nad oskaksid märgata ja vältida anakronisme:

• tarnima – Johannes Aavik, 1936
• tehiskaaslane – 1959
• einela – Henno Meriste, 1963
• maimik – 1965
• raal, rümp – Manivalde Lubi, 1967
• teadur – 1968
• etlema – Ain Kaalep, 1968
• heitmed – H. Meriste, 1968
• meene – Hindrek Puru, Ants Roosnallik, 1968
• pääsla – Henno Meriste, 1968
• vestmik – Jaan Kross, 1968
• olme – Manivalde Lubi, 1969
• oivik – 1970
• ulme – Henn-Kaarel Hellat, 1970
• hõlvama – Manivalde Lubi, 1971
• teave – Ain Kaalep, 1971
• kolklus, pardel, särgik – 1972
• linnak – 1972, tuletatud vene keelest (городок)
• püksikud – 1972, ’lühikesed püksid’
• kohuke – Hannes Krull, Toivo Jürgens, August Borm, 1972
• selve – Helve Pärt, 1972
• taidlus – Salme Tuulse, 1972
• türp – Gavriil Karaste, Ants Roosnallik, 1972
• ärandama – Endel Vannas, 1972
• lähirong – 1973
• kopter – O. Tuisk, V. Vihma, 1973
• hõljuk – 1974
• aime- – Harry Õiglane, 1974
• jagu [sarifilmil] – Valdeko Tobro, 1974
• sihtnumber – Henn Saari, 1974
• rehv – 1975
• kõrgkool, kõrgharidus – Ustus Agur, 1975

Teine ülesleidus on ühe Joh. Aaviku uudissõna kasutus 1973 Mirabilias ilmunud romaanitõlkes „Ahvide planeet”. Paraku on see sõna vajunud uuesti unustusse, nii et ma seda praegu hetkelgi, ainult pool päeva hiljem enam ei mäleta, aga see-eest ei ole selle tõlkija. Uurige järele ja ka teie ei kahetse!!