Kuidagi nagu iseenesest veereb jutt „automaatsete” kardinate pealt (mis paar korda päevas hakkavad akent varjutama ja emb-kumb peab püsti kargama lülitit vajutama; kindlasti on see tegelikult ärkvel oleku kontroll) joodisetilgani Apollo 14 Kuu-mooduli maandumise katkestamise nupu lülituses ja pardaarvuti leidliku ümberprogrammeerimiseni (geniaalsus seisnes selles, et pardaarvutile sisendati (mhh…), et ta jooksutab hoopis teist programmi kui tegelikult) ning filmini „Apollo 13”, selles sekundiks kaadrisse astuva ehtsa Jim Lovellini, särani Tom Hanksi silmis, kui ta saabub Lovelli kehastades, skafander seljas, kosmoselaeva juurde (mis siis, et näitlejana, aga sel hetkel täitus tema lapsepõlveunistus) ning filmi arvukate dramaatiliste ja tehniliste liialdusteni. Toanaaber teadvat filmi hästi ja mõistab, mida räägin.
Märgib, et on jube nöök, et lennuk lendab üle pea, aga lennuki peale minekuks peab sõitma 200 km. Mina: „Aga see on ju kaubalennuk, see inimesi peale ei võta.”
Õhtul restoran Ookean. Kohal 18.45, oleme esimesed, vahepeal tuleb „perekond sugulasi”, tulevad ja lahkuvad korraga ja tagaukse kaudu, siis mõni seltskond veel, kokku 12 inimest. E arvab kelneri kohta, et ta ise teeb, küpsetab, kannab ja peseb, aga ma nägin algul tagaukse vahelt ka kedagi kilemütsis.
Varasem mulje, et Ookeani sisustus meenutab maakonnalinna kulinaariat mu lapsepõlves (varem oleme alati olnud terrassil), ei ole päris täpne. See on seest ka suurem kui meie elutuba. (2010 käisin Lissabonis reisijuhi soovitatud restoranis, mis oli umbes sama suur kui meie elutuba ja kus oli 14 lauda, inimesi tihkelt täis, minu väljapääsemiseks pidi eest tõusma kuus inimest.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment