E, 2997. päev: läbindan raamatupakki

Haa, nüüd on Google leidnud loetud raamatute loetelust saksa menuki ning otsemaid saabub siia lehele 198 külastajat Saksamaalt.

Joodiknaaber on päeval maja ees kolmes rõivis: hommikul pükstes ja särgis, müts viltu peas; lõuna ajal kuseses pidžaamas ja lahases ninaga; õhtul iiveldavalt napis nabapluusis, pikka juttu rääkides kummardumas kirjaga Emb hõbedase auto kohale – sellega sõidab tagaukse tagant tillukesest aknaruudust välja vaadates Naabrimees ehk kollane umbes aastane labrador, kelle nime oleme unustanud ning kellega Št on suur laiav sõber, sest Št mäletab aega, kui Naabrimees oli veel väike ja teda kartis – mille Naabrimees on andestanud ja on niisama suur sõber. Šp-i jätab Naabrimees täiesti külmaks. Kogu bussist tulev seltskond kiirustab majauksest sisse, enne kui joodiknaaber jõuab välistrepist alla. Väikelapsega noorpaar vestleb joodiknaabriga suht sõbralikult, mida imestab meie korruse teiselt poolt naaber – keda viimati nägin ükskord hommikul pikalt sõimamas joodiknaabrit, kui see liftis suitsetas, nii et läksin aja säästmiseks alla jala, misjärel see naaber tervitab mind erandita ainult inglise keeles –, aga saab teada, et joodiknaaber elab nende kõrval. Nad lasevad mind suurte poekottidega eraldi lifti – koos lapsevankriga ei mahuks – ja jäävad edasi arutama joodiknaabri probleemi. Filosoofilise kokkuvõttena võiks lausa väita, et joodiknaabri tegutsemine majas paneb majanaabrites solidaarsuse kristalliseeruma nagu paheliselt karismaatiline poliitik koondab enda ümber pimedusjõude, aga samas joondab vähe kaugemale mitmesuguseid valgusjõude, kes ilma temata vaevalt et üksteisega räägiksidki.

Loen: saan läbi Aira Kaalu India-reisikirja. Seal on poliitikat omajagu, nt kuidas kapitalistlik endine asumaa India on otsustanud asuda sotsialismi teele peaaegu ilma kommunistideta ja üldse ilma vägivaldse revolutsioonita ning luuletaja – või need kirjakohad raamatusse lisanud toimetaja, mine tea – näeb kurja vaeva õigustamaks, miks on revolutsiooniline vägivald hea, aga indialik patsifism paha. Saab ka teada, et India natsionalism on hea (sest on imperialismi vastu), aga kodanliku Eesti natsionalism oli paha (sest pooldas Inglismaad, järelikult imperialismi), et Kalkutas mäletati tol 1957. aastal veel heldimusega Hruštšovi ja Bulganini visiiti 1955 (mille kohta ütles anekdoot: „India saatis meile ühe „Hulkuri” kahes seerias, meie Indiale kaks hulkurit ühes seerias”) ja väideti, et neid tervitanud 2 miljonit olnud suurim rahvamass ajaloos (mis siis, et 1953 kogunes Elisabeth II kroonimise puhul 3 mln), ning autor kirjutab India nimesid põhimõtteliselt foneetiliselt.

Aga muidu on raamat lahjem kui Panso oma, heietusi on rohkem, isegi luuletusi on mitmeid (Panso raamatus on üks, „kuulsa luuletaja” oma), võõramaa olme tähelepanekuid on vähem.

Saab teada, et reis Eestist Indiasse toimus marsruudil Riia–Lvov–Praha (rongiga), siis edasi lennukiga Indiasse, lennujaamahoones puhkamisega vahemaandumised Roomas, Liibanonis ja Damaskuses, siis lõpuks Bombay ning tagasilennule startisid nad Bombayst ja järgmiseks olid Genfis, aga kuidas turistid tagasi Nõukogude kodumaale sattusid, sellest raamat vaikib. Saab ka teada, kuidas lennukis sattus Nõukogude turistide kätte asjakohatut ajakirjandust, näiteks India-Inglismaa suhete arendamise ühingu ajakiri Envoy, mis oli värviline ja hoopis teistsugune kui kuiv mustvalge India-Nõukogude sõprusühingu ajakiri, seal olnud koguni toiduretsepte ja moepilte (mida seega India-Nõukogude sõprusühingu ajakirjas sugugi ei olnud, ega).

Veel loen läbi eesti ornitoloogia oskuskeele esimese tähtteose, „Eesti lindude nimestiku” aastast 1922. Huvitav, et hakk on seal perekonnas Coloeus nagu praegu, mitte Corvus nagu vahepeal, ja hallvares on ka eraldi liik Corvus cornix nagu praegu, mitte alamliik Corvus corone cornix nagu vahepeal. Ristpart on „kivipart”, kassikakk on „kassikull-kakk”, tollal alles Saaremaale pesitsema asunud kühmnokk-luik on „punanokk-luik” ja harksabad on „taevahoidjad”.

Voodiraamatuks alustan keeleteaduslikku uurimust „Eesti linnunimetused” (1967), kust saab teada, et lind võib olla üleüldine jahilooma eufemistlik nimetus, et nimetus toonekurg tähendas algselt must-toonekurge ja onomatopeetiline kurg üldse sookurge ning et ka nimetused luik ja part on onomatopoeetilised.