P, 3003. päev: kole suurest katedraalist ja mirabellidest

Nädalavahetuseks plaane tehes pidime minema algul laupäeval maalilisse keskaegsesse külla jõe ääres, kus E käes eelmisel nädalal, ja pühapäeval sinna, kus käisime eile, siis tõstsime ringi, eile aga jätsime tänase sõidu üldse ära, sest esiteks on rõve kuum ja teiseks tähendab rõve kuum seda, et jõe ääres peab sada tuhat inimest piknikku, kellest vähemalt kaks tuhat sõidab selle bussiga, millele meie peaks poolel teel end peale pressima.

Nii et siis veedame terve päeva toas. Teen pilte – kõigepealt, eilsete piltide ettevalmistusena täpsustan eilse katedraali märksõnu üksikute ehitusosade järgi, nagu on Kölni katedraaliga ja ühe kümneid kordi käidud suure linnusega, et näiteks kesklöövi või ristikäigu vaated saab leida mõne klõpsuga. Siis taastan juulis vanade analoogfotodega tehtu – vaatan läbi kõik 1992–2003 tehtud kümme tuhat pilti ja märgistan 1000 mm peegelobjektiiviga tehtud. Uus tulemus on 193 (eelmine oli 165); selgub ka, et 1000 mm objektiiv valgustas kaadrit ühtlasemalt kui 75–300 mm suum, mis jättis 300 mm asendis kaadrile märgatava vinjeti. Samuti õnnestub failidest välja tinistada ja Lr-i lisada märksõnad, mida olin Eestis fotomapi vahelt leitud paberi järgi ja Wikipediast taksonoomiat kontrollides üksipulgi sisestanud (sügisel 1993 käidud dinosaurusenäituse liiginimetused; sisalike taksonoomia on segane, vahepeal on dinosauruste klaadi arvatud ka linnud).

Vahepeal arvuti puhkab, loen raamatut. See on eile käidud katedraalist ja puhta prantsuse keeles, arendav! Saab teada mitu asja, mis muudest turismiraamatutest jäänud segaseks. Et alguses (kuni suure lammutuseni ehk raekoja platsi rajamiseni XVIII saj) oli ühe suure toomkiriku asemel piiskopilinnak, kus oli a) üks suur kirik, mis funktsionaalselt oli toomkirik, aga piiskop tegutses ka muudes linnaku pühakodades; b) kaks väikest kirikut; c) kolm eraldi kabelit, millest üks toimis kapiitlisaalina; d) ristikäik ja selle keskel hoov; e) toomkool ja eluhooned. Piiskopi palee peale selle (aga kõrgkeskajal kolis piiskop linnast ära ja linn oli koos sarasega umbes kolm sajandit valitsemisvormi poolest piiskopiriigi asemel vabariik). XVIII saj plaani järgi oli eraldi kabelitest kaks – praeguse minirongi peatuse kohal – kas olnud või ehitatud kui kolmelööviline kirik, sellest oli XVIII sajandiks alles koor ja torn või läänepoolne juurdeehitus (milles kummaski oli kabel) ja kummagi külglöövi kohal mitmekorruseline hoone (keldriga ja välisseinal tugipiilariga), kesklöövi kohal aga oli lahtine hoov. Kogu linnakus oli ainus hoonetest vaba pind ristikäigu siseõu, kuhu maeti piiskoppe ja toomhärrasid.

Suur kirik oli algselt (~IX saj) romaani stiilis, sellel oli usutavasti nelinurkne läänetorn ning põikhoone ja koori vahelistes nurkades kaks ümartorni, „kagunurgas” (ilmakaared lähtuvad sellest, kui kirik oleks ida-lääne sihis, mida see ei ole) olnud torni oli pärimuse järgi rajanud Karl Suur ise, kelle perekonnaga olid piiskopid lähedalt seotud, üks VII sajandi piiskop oli koguni tema ellisa (vanaisa vaarisa) – tollal tohtisid katoliku vaimulikud elada pereelu ja seega saada ka ametlikke järglasi. Suure kiriku „lääneotsas” oli samal ajal aga tsentraalkavatisega väike kirik, mida XIII sajandi alguses hakati esimesena ümber ehitama gooti stiili. Kohe seejärel ehitati gooti stiili ümber ka suure kiriku pikihoone – see joondus täpselt selle väikse kiriku läänemüüri ja piilaritega, kuigi trifooriumini ulatunud vahemüür oli veel hulk aega paigas ning selle ääres olid ka külglöövi kohal pikihoone kaks torni, mis edasi jäid peaaegu pikihoone keskele, ning väikese kiriku idamüür jäi paika, mistõttu on lõunalöövi kolm läänepoolseimat võlvikut kitsamad kui mujal.

XIII sajandi lõpuks olid pikihoone välismüürid ja piilarid valmis, kõrgseinad, aknad ja võlvid valmisid XIV sajandil. XIV sajandil valmis ka lääneseina suur „roosaken” (selles on küll suur ümmargune osa nagu roosaknal, aga tegelikult on aken gooti teravakaarelise akna kujuline – roosi all on kaks, algselt kolm rida väikesi teravakaarelisi gooti aknaid, à 8). See aken täidab peaaegu kogu kesklöövi laiuse ja algselt täitis ka peaaegu kogu kõrguse. Turismikirjandusest oli mulle algul jäänud eksitav mulje, et kogu läänesein on XX sajandist ja historitsistlik, aga see nii ei ole. XIX sajandi lõpu restaureerimisel paigutati roosakna vitraažid küll omavahel ringi ning alumine rida (trifooriumi kõrgusel) laoti XVIII sajandil kinni ning XXI sajandi alguses paigaldati akna raamistikku kaks roostevabast terasest tõmbi, mis hoiab läänefassaadi koos (fassaadi lõunapoolsel serval ehk pikihoone edelanurgas on massiivse tugipiilari asemel ainult trepitorn; rauast tõmbid on gooti hooneid koos hoidnud XIII sajandist saati, nt Pariisis Ste-Chapelle, Beauvais’ katedraali koori ja ka jutuks oleva katedraali kellatorni).

Lääneseina suur aken (1384)

Ehk siis hulk aega oli katedraalil gooti pikihoone ning romaani põikhoone ja koor. Viimased lammutati 1493 ja asemele ehitati XVI saj esimesel kümnendil – ühes etapis ja mitu sajandit varem kerkinud pikihoone proportsioone arvestades – uus gooti põikhoone ja koor, stiililt juba hilisgooti leekestiilis, kohati olla aimata ka renessansi sugemeid (lõunapoolse akna renessansilik stiil ja pakun, et ka põhiplaani range sümmeetria). Romaani ollusest olla järel krüpti keskosa; pärimuse järgi olla ümarad romaani trepitornid laotud ümber uutesse kohtadesse – Kuldse Õuna torn koori ja põikhoone vahelisse kirdenurka, Karl Suure torn kagunurka –, aga seda ma ei usu, sest uued tornid ei ole romaani nägu. Mõlema trepitorni kaudu pääseb ka katusegaleriile – torn lõpeb hulk maad madalamal, edasi läheb sirge lahtine trepp mööda tugikaart. Karl Suure tornist algaval trepil on tänapäeval küll metallist käsipuud, aga kardetavasti neid algselt ei olnud; Kuldse Õuna tornist algaval teisel trepil praegu ei ole, aga sealt võib-olla praegu katusele ka ei minda. Gooti põikhoone nelitise kohal on 8-osaline tähtvõlv ja see olla riigi gooti valmis katedraalidest kõrguselt teine. Põikhoone otstes on lääneseina roosakent imiteerivad tohutud aknad, mis samuti täidavad peaaegu kogu seinapinna mõne meetri kõrguselt laeni, seinast seinani, kokku üle tuhande ruutmeetri XVI sajandi alguse vitraažidega.

Enamik gooti hauamälestistest oli kadunud juba enne Prantsuse revolutsiooni, siis oli katedraal pärast katoliikluse ärakeelamist paar aastat ilmalik mõistusetempel. XVIII sajandil lahendati lõpuks katedraali suure lääneportaali küsimus (seda ei olnud, peasissepääs oli ümber nurga, pikihoone edelanurgast), kuigi paraku klassikalises stiilis jubedikuga. Pärast piirkonna sattumist Saksamaa kätte Preisi-Prantsuse sõja järel restaureeriti katedraali vägevalt mitukümmend aastat, muu hulgas asendati lääneportaal uue suure gooti portaaliga, mis sai heakskiidu keiser Wilhelm II-lt ja mis valmis 1903. Uue lääneportaali jaoks said arhitekt ja skulptor inspiratsiooni Prantsusmaa suurtelt katedraalidelt, nad sõitsid need kõik läbi ja pildistasid üles. Valmis portaal on mitte muude võimsate peaportaalide odav koopia, vaid uus algupärane ja võimas kunstiteos. Võiks ka lausa väita, et mitte neogooti, vaid lihtsalt gooti, nagu on gooti stiilis Kölni katedraali tornikiivrid ja pikihoone ülaosa.

Suurtest ümberehitustest valmis XIX/XX sajandi vahetusel uus metallist katusekonstruktsioon (rauast sarikad, sellest isoleeritud vaskplekist kate; vanad puitsarikad hävisid ilutulestiku tagajärjel), teostamata jäi koori tunduv laiendamine. Katuseservas ja viiludel nähtav tilulilu kivipits on suuremalt jaolt XIX sajandi lõpust. Osa liturgilisest sisustusest on XIX sajandi uusgooti: kooriistmed, koori kaks külgaltarit; praegune altar nelitises on XX sajandi II poolest. Amiens’i katedraali vitraaže restaureerinud meistritel jäi sealne stiil külge, nad tegid siiagi mõne keskajataolise vitraaži, näiteks lääneseina väikse akna XIII saj stiilis Kristuse sugupuu.

Pärast Esimest maailmasõda läks piirkond jälle Prantsusmaa kätte. Sakslaste tehtud restaureerimistööde peale kirtsutati küll nina, aga otsustati, et „finantspõhjustel” midagi muutma ei hakata. Koori ka ei laiendatud, vahepeal tekkis muinsuskaitse (1930). Sõja ajal sattus piirkond jälle Saksamaale, sõjakahjudest mainib raamat ainult seda, et ühe kabeli aknad läksid katki (linna ümber olid ägedad lahingud ja raudteed pommitati) ja lääneportaali ühelt pühakujult eemaldati okupatsioonivõimude käsul vuntsid.

Sõja järel on toimunud ulatuslikke stabiliseerimis- ja puhastustöid, näiteks paigaldati põhja-kõrgseina suured vitraažid, mida varem pidasin mitme või vähemalt ühe sajandi vanusteks. Alles tänavu valmis kellatorni puhastamine, raamatust saab ka teada põhjuse, miks kellatorni suurt kella enam ei helistata – see nimelt kaalub 11 tonni, kogu katedraal väriseks (kuigi kell andis tornile nime, rippus see algselt hoopis Saksavärava juures kirikus).

Vitraažidest peaks kirjutama eraldi jutu, nagu möödunud aastal Tartu toomkiriku võlvidest.

* * *

Teen eilseid pilte, panen märksõnu ja märgin asukohti. Eile käidud linna vanade piltide märksõnade täiendamisel hangub Lr võrdlemisi veidras kohas. Kohe nii umbes on, et Lr tuleb peatada tegumihaldurist, riskides kaotada kogu päeva töö (aga ainult ühe päeva töö, mitte pooleteist kuu oma nagu nädal tagasi – viimane varukoopia on eile öösest). Aga üllatuseks ja kergenduseks käivitub Lr taas ja normaalselt, mispeale saab selle normaalselt sulgeda ja varundada.

* * *

Nüüd siis eile lubatud mirabelli taksonoomia.

Et Eesti telekas olla keegi botaanik väitnud, et mirabell olla eesti keeli alõtša. E, kes teab mõlemat, teatab kiiresti, et ei ole, et alõtša on hapu, mirabell on isegi toorena magus.

Uurime järele ja saame teada, et asi on keerukam:

• Harilik ploomipuu on Prunus domestica.
• Sellel on palju alamliike: alamliik Prunus domestica subsp. insititia on kreegipuu, vili on kreek (damson, Kriechen-Pflaume, quetsche [saksa Quetsche = Zwetschge (Prunus domestica subsp. domestica) on suurem], тернослива, ღოღნოშო). Alamliik Prunus domestica subsp. syriaca on mirabell-ploomipuu (mirabell-kreegipuu), vili on mirabell (mirabelle plum, Mirabelle, mirabelle, мирабель, მირაბელი).
• Aga alõtša on hoopis haralise ploomipuu (Prunus cerasifera) vili, teine liik hoopis (cherry plum, Kirschpflaume, prunier myrobolan, алыча, ტყემალი).

Ehk siis kokkuvõte: mirabell on ploomi alamliik nagu kreek, alõtša on aga ploomi sugulane.