P, 2982. päev: huvisõit

Külalistega linnas. Seekord me teame, kus on parkla (turuplatsi all on mitmekorde parkimismaja!), aga koos sissepääsu otsimisega täitub ümber südalinna 1½ tiiru. Turuplats, raekoja plats* ja seal juhuslikult meie supinaaber, muud vanalinna vaatamisväärsused.

* Vanalinnas on kaks suurt platsi, mõlema ääres on mingi linnavalitsuse hoone. Tegelik raekoda on vist turuplatsi ääres, teise platsi ääres on umbes nagu linnavolikogu, aga kodanike vastuvõtt on samuti turuplatsi ääres.

Linnast väljasõidul näitan arhitektist korteriomaniku joonistatud maju.

Esimene linnaväline peatus on ameeriklaste surnuaia juures. Olen seal esimest korda – no kuidas ma muidu sinna satuksingi, sinna peaks spetsiaalselt matkama, sest see ei jää millegi tee äärde. Lennukid mööduvad väga madalalt, puude vahelt paistes. Muidu rahulik ja mõtlikum kui sellisest mastaabist arvata. Ärge N. Liidu memoriaalide peale parem mõelge.

Siis risti läbi mitme metsa jõe äärde. Väike jalutuskäik, keerukas orienteerumine.

Edasi üle jõe ja üle mäe nagu muinasjutus.

Jõekääru parklasse jõudes imestan, et maastik on väga kõvasti muutunud (oluline orientiir oli puu, kus pildistasin roherähni – sellest sõitsime mööda), kuni leian, et „taastusravikeskusi” on kaks ja oleme vale juures (õigemini on üks, teine on külastuskeskus). Õiges kohas on rahvarohke parkla, õige kujuga külastuskeskus – vahepealse ajaga on see läinud luitunud kuuri värvi –, siis 500 m metsateed ja üllatusena teine parkla. Vaated, portreed, tagasi. Külastuskeskuses on kuskil pulm, hoovi peal on peen läikiv vanaauto, algul koos dekoratsioonidega, pärast ilma.

Siis läbi metsa mäest alla – pajatan lugu, kuidas 2008 sealt jala tulles peeti mind jahimeheks –, laeva peale. 13.54 parkimismajja, E mäletab, et laev läheb kell 14.00, üritan lohutada, et ei ole häda, ma nagu mäletaks, et teise firma laev läheb 15.00 ja sildumiskohani on ainult minuti tee. 13.57 on kviitung autos ja meie 13.59 laeval. Laev väljub 14.00.

Satume eri laudadesse, laev on teine kui eelmine kord (mil mul olid jalas plastiliinist pingviini kõnnaku tekitanud sandaalid), seljatuge ei ole. Kössitan algul niisama, siis toob ettekandja toobi veini, siis võtab üle laua istunud ja väga kedagi meenutanud (pärast meenub: prof NV-d) sakslane jutu üles. Saame teada, et ta on sealtsamalt liidumaalt, veedab pojaga pühapäeva.

Ilma poolest on orus paks vine ja pärast näen piltide töötlemisega roppu vaeva (2013 oli ilm ühtlasem ja pilte sai töödelda hulgakaupa, nüüd timmi iga pilti eraldi).

Mõlemal jõekaldal – kus algselt olid laevade ülesvoolu vedamise hobuserajad – on jalgrattureid, aga nad ei võta huvitavaid, pildistamist väärivaid poose peale ühe meeskodaniku, kes, seljaga jõe ja laevatäie inimeste poole, parklas kuseb. Tema poos on küll huvitav, aga pildistamist ei vääri. Pildistamist väärib küll jõeäärse õlletoa külaliste tervitus, kuid fotost võiks pärast arvata, et kaks lehvitanut heitsid laeva poole üht muud, ajalukku kadunud tervitust.

Seejärel on päev juba päris õhtus, uus telefon on sees püsinud ja koguni kaarti kuvanud kaheksa või üheksa tundi järjest. Viimane lõik on sõit lähimasse suurlinna, mis on kaunis eksootiline, sest traagilise häälega ja jubedate grammatikavigadega rääkiv GPS-tädi üritab eksitada, kuidas jaksab, näiteks suunates meid tundmatutele mägiteedele ja korra juhtides meid umbtänavasse, mille lõpus teatab peaaegu parastades, et pöörake ringi, kui saate. Jälgin tagaistmelt pidevalt kaarti – mis on mugavam kui aasta tagasi, sest näen esiistmest üle ja uuel telefonil püsib terve päeva kaardipilt ees (vanal püsinuks ehk tunni) – ja juhendan, peamiselt seda, millal GPS-tädi uskuda, millal mitte. Läbime kohti, kus keegi meist käinud ei ole.

Päeva lõpuks Kella kõrts. Meie lähme rongi peale, külalised sõidavad pärast edasi.