P, 2989. päev: rattamatk

Jalgrattamatk 40 km.

Hommikul kahtlusi, kas minna või mitte minna. Aga siis ilm selgineb ja lähme.

Kell 11 oleme algusjaamas, kuhu kõrvale pannakse üles väikest õlleletti. Mõni piduline on juba kohal.

Asulast väljub vaikne mägi, selja taha on kena vaade. Üle kiirtee ja siis alla, kohati sellise kiirusega ja sellisel asfaldil, et panen taskufotoka käest, sest lenksust on vaja hoida mõlema käega.

Järgmine küla on Meesteküla, mille läbime teistmoodi, kui mida näitavad jalgratta-matkatee viidad. Tee ääres on pikalt imelikke eramuid, millel on mitmesuguseid lahendusi, kuhu peita garaažid. Ühel on paraadfassaadi rõdul koguni jämedate postidega balustraad.

200 meetriks suurele maanteele, nurgal on monument, mu arust külast võrsunud Pariisi kabareede tantsijannadele (kahe osa kuju meenutab säärt, kokku on need kabareeainelises poole-kahe-asendis). Väike silt monumendi nurgal ütleb, et tegelikult kujutab kuju nelja valla sõprust.

Siis algab rahulik põlluvahetee piki jõeoru perve, paremal on kullid ja varesed, otse ees põõsa taga loss ja põõsa ees suure satelliidifirma peakontor, vasakul puude vahel jõgi. Tee ääres on põldmarjad, mis on vähem hapud kui 2011 rõdul kasvanud kultuur-põldmari.

Mööduvad kohutavalt suurte kottidega ema ja laps. Arutelu, kas ja kust on nad midagi röövinud. Mu arust on kahel rattal kotte kokku oma 150 kg; kummalgi rattal on 4 kotti: 2 teine teisel pool sadulat, 2 teine teisel pool esiratast. See on liiklusohtlik, sest inertsi pärast ei saa raskelt koormatud esiratast nii kiiresti pöörata, kui vaja. Daam on peaaegu nagu tuntud poliitik Marju L. Seda siis itsitame mõne aja, kuni tuleb küla, kust kindlasti oli pärit eelmine keeleõpetaja. Tahan seal pildistada silti, et rong võib peita teist, mille järel sõidan korraks edasi, aga siis möödub kolm ratturit, ühel laiuti üle prze kiri Pasculli ja jään suure naeru pärast seisma.

Samasugune tee jätkub. Üritan 10 m sügavusest orust hooga läbi sõita ja kukun peaaegu käpuli: augu põhjas keerab paari meetri laiune tee üsna järsku (10 m raadiusega) täisnurga all vasakule, seal tuleb õige pisut pidurdada, et läbi saaks (pärast GPS ütleb, et kiirus enne kurvi oli 35 km/h); hakkan väntama tõusul liiga hilja, leian, et ei jaksa, vähetan madalama käigu, ikka ei jaksa, vahetan madalaima käigu, ikka ei jaksa, pööran siis poolviltu, et sõidan üles siksakki, aga esimesel suunavahetusel keeran ratast liiga järsku ja kipun kukkuma üle lenksu maha. Tänu ammusele kauaaegsele jalgrattasõidule panen instinktiivselt kõige enne maha jala, sõrmed puutuvad asfalti nii õrnalt, et isegi ei löö marraskile, lenksu küljes olnud taskust kõrge kaarega asfaldile lennanud taskufotokas saab pisut kriimustada, aga töötab, suur fotokott käis lopaki! selja tagant kõhu peale, aga õnneks oli ikka kenasti kinni ega süljanud sisu asfaldi peale. Koopa tänav, ütleb selle põllutee nimeks Google.

Kaunid vaated ette ja taha. Panoraami-matkatee viidal on kiikriga hunt.

Äge langus, tee läheb läbi lauda tagant, tuleb olla ettevaatlik. Metsas kullide kool. Tee peal on surnud pääsuke, põllul haigur, kullide all metsas üks tuvi.

Järgmise küla juurde kuulub ennist mainitud loss, kus on sündinud mitmeid isikuid kuninglikust soost, aga siis nad kolisid sealt ära. Lossis toimus seejärel suur skautide kokkutulek, mille tagajärjel loss lagunes ja muutus elamiskõlbmatuks, kuni satelliidifirma selle ära ostis ja korda tegi. Külas on väga inetud moodsad räästata puithooned. Vaatlus osutab, et siinkandis muutub moodne puithoone luitunud kuuri taoliseks mitte kolmekümne, vaid juba umbes kümne aastaga. Viimase maja ees on jalgadega kirjakast, mis kujutab mingit tundmatut lindu toonekureliste seltsist.

Edasi tuleb pisiküla, kus võis ükvahe näha rongiaknast möödasõidul alati eesleid ning ükskord nägi E ka elevanti. Neid enam seal ei ole. Selle järel metsase seljaku kohal kümmekond kulli, eri suurusega. Metsa ja tee kohal on karjamaa, selle nurgas paistab üksainus lehm. Pakun, et vast on kullid ülejäänud lehmad ära söönud, aga siis ilmub puude vahelt veel kolm lehma.

See on seesama jõeorg, mida mööda läheb raudtee naaberlinna. Kõrguste vahe mõnekümne kilomeetri peal on paarsada meetrit, raudteede ehitamise ajal uuriti, mis jõeorgu pidi saab kohale vähimate kaevetöödega, uuriti üht, uuriti teist, kummagi äärsed vallad kiitsid ennast hoolega, ehitati siiski siia ja teine jäi edasi vaesusesse (kuni üksvahe tahtis ehitada kitsarööpmelist, mis ehitati teise kohta, nii et vaesus valitses seal edasi kuni autoliikluse tekkeni).

Jõeoru järgmine küla on Äratuskella küla. Seal on teeremont, mis viib mööda kirikust ja läbi talumajade vahelt. Ühes majas elavad ainult üks lehm ja miljon varblast. Silla järel algab moodne tööstuskvartal, jaama juures on isegi restoranid, neist üks tegutsev. Tee läheb üle raudtee, küla järel on tee ja raudtee vahel mahajäetud suvilad. Googel teab neist ainult, et nendes tegutses kuni 1986 üks tehnikafirma ja praegu tegutseb üks kosmeetikafirma.

Siis puhastusjaam ja selle ühel puhastustiigil pruuni sodi sees pruunid pardid.

Kohe edasi silt, et kala püüda ei tohi, ja siis vana kivisild, millel teeme üksteisest (eile ostetud uute pusadega) kunstilisi ülesvõtteid.

Siis on tee ääres uimastinoorte taastuskeskus, mille teraapilise ilu- ja tarbeaia järel on teraapilised eeslid.

Siis algab järgmine, vähe suurem küla, kus on sissesõidul kiirusnäidik. Neid on tee peal veel ja E pärast ütleb, et mu kiirus olla alati olnud 1 km/h suurem kui tal. Kuskil sealkandis vaatas üks taoline ka raudtee poole ning näitas mõnikord rongi kiirust, aga minnes omadega sassi, kui samal ajal sõitis tema poole korraga auto ja rong – nii sai aparaat ükskord kihutava rongi ja üsna kiiresti sõitva auto peale kokku ulmelise 6 km/h. Külas on Reinuvader Rebase monument.

Väikse metsamaantee algust otsides keeran valesti ja satun tänava asemel hoovi. Sealt peatänavale tagasi ronides lähme üle tänava, seal on lukus looduskeskus, selle ees puust hunt või rebane sildiga „Welcome!”, loodusliku hoovisillutise reklaam ja teadetetahvel, kust saab teada, et septembris toimub ümbruskonna metsas ekskursioon „Tunne seeni”.

See on see küla, kust allamäge sõidul on raudteel algul tunnel ja siis kohe sild üle jõe, kust paremale paistab vesivärav ja silla viimase kaare alt läheb läbi vesiväravast alanud kilomeetrine akvedukt, mida mu silmad kõigi nende aastate jooksul on korra näinud ka vett täis olnuna, aga järgmine päev, kui sinna matkasin, oli veest järel ainult värsked voolujäljed.

Veerenni ja raudtee vahel on looduslikus seisundis jõekäär: jõgi läheb, kuhu tahab, ehkki näib, et jõel ei lubata kaasa viia maanteed, selle tugimüüri on hakatud kindlustama. Jõekääru lõpus on paberiveski varemed, siis vana raudteesild, siis vasakul silt metsaputukatest ja paremal mäletusmärk 7.1.1892, kummalgi pool väga suur elupuu. Leiame, et peaks ajalehest üles otsima. (Otsitud: ei ole. Saab teada, et jaanuaris 1892 oli hirmus lumi, gripp ja leetrid ning rong sõitis praegusse fotonäituse linna 1 h 55 min, mööblipoe juurde 21 min ning naaberlinna kõige kiiremini 1 h 14 min ja kõige aeglasemini 1 h 51 min – nüüd sõidab sinna 55 min kuni 1 h 10 min).

Siis lõbus langus ja väga lihtne läbisõit külast: paremale-vasakule, paremale-vasakule, paremale-vasakule. Pärast mõnda pööret pean hoolega mõtlema, mitu käänakut sõidetud, mitu veel sõitmata.

Rattatee läheb jõe äärest, kuhu on märgitud õngitsejate numbrikohad. Siinmaal on umbes 5 m takka asfaldile kleebitud kollased nummerdatud ümmargused lapakad, naaberriigis on umbes 10 m takka asfaldile roosa värviga pihustatud numbrid. Iga lapaka/numbri juurest läheb puhastatud/tallatud rada jõeni.

Siis üle silla ja tüütuvõitu sõit piki jõekallast. Ühes kohas on maas surnud mutt, keda pärast tagasiteel pisut uurime (väga, väga surnud) ja teelt eemale nihutame.

Siis viimase käänaku tagant hakkab terendama kämping sööklaga „Lahe Šnitsel”, kisan, et „paistab, paistab!”, E mõtleb hirmuga, et äkki on kinni ja ka mina täheldan sisse keerates ehmatusega, et osa toole on laudade peal tagurpidi.

Kämpingu ja jõe vahel lebavad võrkkiiges Huckleberry Finn ja sõber. Varsti ronib HF sööjate lõbustuseks kiigest välja, võimleb, uurib prügikasti, kükitab jõekaldal kummuli kanuu juures ja vahib selle alla, aga siis tuleb võrkkiigest äkki ka tema sõber, keeravad kanuu õiget pidi ja aerutavad (sõuavad?) allavoolu minema.

Kui mu šnitsel on peaaegu söödud, tuleb hirmuäratavate kunsthammastega vanamees ja küsib, kus on jõesuue (kämpingu päris nimi on Jõesuudme Kämping, noh); ma algul saan aru, et küsib, kas olen jalgrattaspetsialist, mispeale vastan, et ei ole, ta kordab, ma vastan midagi segast (sellist, millest ta aru ei saa), ta küsib puu-inglise keeles, kas ma saksa keelt ei räägi ja äkki räägin inglise keelt, mispeale vastan nii loomulikult „doch, doch!”, et jutud saavad räägitud ja jõesuue juhatatud.

Siis tagasi. Lipsame sisse imelise samba juurde (mis on tellingutes ega paista) ja saab teada, et sildile hotelli seinal on pandud Goethe pilt ja päevikukatke. Mitte et ta lausa selles hotellis olnuks, vaid niisama käis siin ja kiitis.

Piirijaamast rongile. Väljub mõni minut hiljem, saame ratastega sisse, pakime kokku alles rongis. Linnas on bussi oodata üle poole tunni.

* * *

Õhtul eile ostetud dokudraamast „Karl Suur” (D 2013) kaks osa kolmest. Peategelane on sellise näoga, et ta nagu oleks kuskil mänginud kedagi, kas mõnes minisarjas või kuskil mõnd kõrvalosa (meenus: meenutab veidi Sasha Baron Cohenit).

Pärast IMDb ütleb, et ei ole. See-eest sakside juhi ja hilisema hertsogi Widukindi kehastaja on – IMDb teatel pärast seda 3-osalist minisarja – mänginud tervenisti 527 jaos Saksa seebis „Sturm der Liebe”, e k „Kirgede torm”. Nii et televaatajatele peaks tema nägu olema igati tuttav, kujutlege ainult, et saksi paganana ei tundnud ta veel kääri, seepi ega kammi.