T, 2977. päev: Kettunen jätkab

Lõbu ja kerguse pärast laupäeval bussiraamatuks võetud Kettuse raamat osutub kullaauguks. Veel Kettuse mõtteid:

• „Ja lühemad ja kergemad on ka. See olgu lohutuseks neile, kes hää vana kadumist kahjatsevad.” (lk 50)
• „Kordan veel, et seesuguse uuendusnõudega esinemine [eraldi superlatiiv eesti keelde] ja selle toetamine võiks naljana tunduda, kui meil kord liikumist olemas ei oleks, mis keelt katsub parandamise mõttes käärima panna. Selle energiat oleks kahju kasustamata jätta, ja käesolevas uuenduses näikse ta vähemalt kasulise asja läbiajamiseks töötavat, olgu töö tagajärjed missugused tahes.” (lk 52)
• „Keel ise aitab kadakakeele kalduvusi kasvatada, keelevigu sünnitada.” (lk 60–61)
• „Jäägu sõnade sünnitajatele täieline ettepaneku vabadus. Kui nende sõnad meile ei meldi, ei ole otstarbekohaselt sünnitatud, ei leia nad tarvitajaid, ja asi sellega; [---]” (lk 70)
• „[---] tähendasime, et soome keel teaduslikus mõttes ainult üks eesti keele murre on, umbes nii nagu näit. setukeste oma.” (lk 71)

Saab teada, miks oli eesti keeles keeleuuenduse ajaks vähem tehissõnu kui soome keeles: soome keeles hakati haridust andma põlvkond varem; ajaks, kui nende sõnade vajadus tekkis eesti keelde, olid need soome keeles juba olemas ja neid sai sealt laenata ning need olid juba 1919. aastaks nii kodunenud, et enam ei adutudki, et need on laensõnad – „toode, algupära, oletada, moodustada, pettumus, salapärane, väita, vallata, valdav, aade, aateline, huvitus, (ajalehe) toimetus, rühm, hääbuda, üllatav jne” (lk 71), lohutada, ulgumeri (lk 73).

Suur teema oli keeleuuenduse tekitatud eraldi mitmuse osastav, millena varem kasutati mitmuse nimetava vormi – oli näiteks Vabadussõja ajal poes müügil pirne, pandi aknale silt „Pirnid on”. i-mitmuse päritolu kohta teatab Kettunen, et see on olemas Põhja-Eesti murretes peamiselt mitmuse osastavas, Lõuna-Eesti murretes ka mujal käänetes, mitme vormi täpne päritolu on teadmata (nt pabereid, pudeleid, varem (neid) paberid, (neid) pudelid, pakutud ka paberisi, pudelisi): Kettunen ei tea, kas need on kuuldud, laenatud või „kunstlikult sünnitatud” või kas ka soome sarnane vorm on murdest või tehislik ning võib ka olla, et on tehislik, aga leiutaja oli seda kuulnud kuskil murdes: kes kõiki murdeid üksipulgi teab.

Süntaksiteemasid on kolm, efekti mõttes tagant ettepoole.

3. süntaksiteema: des-lauselühend (soome keeles olemas ja praktiline, eesti keeles 1919. aastaks veel liiga vähe).

2. süntaksiteema: tagasõnu kasutatakse peale saksa mõju ka sihitise käändevormide homoloogia pärast: nt kala on ühtaegu nimetav, omastav ja osastav. Sõin kala võib olla korraga omastav (sõin kala (mille?)) ja osastav (sõin kala (mida?)), kumb nimelt, nähtub kontekstist (vrd sõin kala ja teise veel ning sõin kala ja porgandit – minu näited), aga lauses sõin kala ära ütleb tagasõna ära, et see on täissihitis ja omastav. Soome keeles samasugust homoloogiat ei ole ja sihitise käänet näitavaid tagasõnu vaja ei ole.

1. süntaksiteema: Kettunen ütleb selgesti, et keeleuuenduse eelse kirjakeele komme paigutada verb kõrvallause lõppu on saksa mõju – sest kõik tollased eesti keeles kirjutajad oskasid saksa keelt – ja tegelikus eestipärases lauses on süntaks vabam. „See on saksa mõju!” peaks olema suurelt ja punasega otsaette kirjutatud igaühele, kes arvab sellist veiderdamist mingist otsast „rahvalikuks” kõnepruugiks. See seda ei ole, järelikult on see pseudorahvalik, lihtne.