N, tagasisõit

Nüüd läheb kronoloogia pisut sassi. Nagu stammlugejad on täheldanud, algas päevade numeratsioon esimesest tööpäevast siinmaal ja edasi loetleb päevi, mil olen kas ärganud siinmaal või olnud vähemalt osa päevast tööl. Täna aga saabun Eestist ning jätkan puhkust siinpool metsi ja mägesid.

Puhkuse ajal toimus selliseid asju:

• Kui kedagi hulk aega nähtud ei ole, kandub arutelu mõistagi teemale, kes sugulastest on vahepeal surnud, millest areneb vestlus teemal „meretaguse 93-aastase sugulase ema hauaplats ja Tallinna surnuaiamaks”. Sellest tõstatan küsimuse, et aga millal viimati käidi ühel maasurnuaial hooldamas vaarema hauda (mida ennevanasti hooldasin mina, aga logistikapõhjustel viimasel mõnel aastal mitte), ning juba paar tundi hiljem olemegi asjaomasel, kaugeid sugulasi täis surnuaias ja täheldan rahuldusega, et aastaid tagasi istutatud lilled on alles. Ekspeditsioon päädib koguni sellega, et üles võetakse surnuaiavahi kontaktandmed ja vend lubab plaanilt uurida, kuhu täpselt on maetud teine vaarema, kelle ristilt on mu arust silt ära kukkunud ja hauale tekkinud prügihunnik. Nüüd jääb üle juhatada kätte ka poolvanaonu hauaplats teisel maasurnuaial.
• Vahepeal olin paar päeva külmetusviiruse käes maas. Mul oli koguni palavik, 37,2 °C.
• Onu, onunaise ja minu ühine 179. sünnipäevapidu, kus ei osalenud ainsatki suitsetajat
• Sain taas punast karva passi, mille hankimine oli seotud keeruka korraldusega: passi jaoks oli vaja teha passipilt, mida ei saanud teha enne juuksurit, kuhu sattusin alles puhkuse viiendal päeval. Siis (juuksur, passipilt ja passitaotlus sisse pooleteist tunni jooksul) tuli pass tellida kiirmenetlusega, aga järele minna Tallinna alles nädal hiljem. Küll on Tallinn kole. Ja soovitus uusi tutvusi sobitada soovijaile: vehkige passilauas mõne eriti nunnu mapiga. Mu mapp oli teemal Simon's Cat ja kõrvalleti daame võttis sel teemal jutu üles!
• Miyazaki retrospektiiv: intervjuude ning filmikirjutiste ja -tootmisettepanekute raamat Starting Point 1979–1996 ning kõik tema Studio Ghiblis tehtud 9 filmi (mitte küll päris kronoloogilises järjekorras ja noh üks oli teatavasti film, millest stuudio alguse saigi): 魔女の宅急便 (1989), 天空の城ラピュタ (1986), ハウルの動く城 (2004), 千と千尋の神隠し (2001), もののけ姫 (1997), 風の谷のナウシカ (1984), 紅の豚 (1992), 崖の上のポニョ (2008, koos DVD lisadega, mida ma varem näinud ei olnud) ja lõpuks imeline となりのトトロ (1988). Neist nelja ei olnud ma pärast iga filmi kunstilisest lahendusest rääkiva mahuka raamatu lugemist näinud (sari The Studio Ghibli Library, raamatud The Art of Howl's Moving Castle, The Art of My Neighbor Totoro, The Art of Kiki's Delivery Service ja The Art of Miyazaki's Spirited Away) ning teadsin nüüd vaadata täpsemini.
• Seda, et kodus on Miyazaki-fänne, näeb sellest, et elutoas seisab aukohal Totoro (mille Jaapanist hankimisel (stuudiol läheb Jaapaniski hästi ja oma nänni nad ei ekspordi) sai palju nalja – kui usaldusväärne volitatud isik oli selle omandanud, tekkis ka kogu ülejäänud Eesti turistirühmal vastupandamatu soov omandada Totoro). Nüüd näeb seda ka läbi seina, kui ruuter on sees, sest ka wifi-võrgul on nüüd ühe filmitegelase nimi.

Puhkuselt naasmisel on kaasas ema, kellele ammu lubatud reis Prantsus- ja Saksamaa piirialadele. Kõik läheb ludinal peale selle, et soovides – nagu ikka – Kopenhaageni lennujaama Deli Wokis poosetada ühe põhjamaise suurpanga kuldkaardiga (Taani on üks väheseid riike, kus seda panka hästi teatakse, ja alati on lust vaadata, kuidas teenindaja võtab valvelseisaku), ei vaata ma kaarti hoolikalt ja pistan kiibi asemel lugerisse hoopis hologrammiga otsa. Pärast ja paremini naerab hoopis teenindaja.

Elektroonikapoest uued kõrvaklapid (vanad on muidu head, aga kõrva sisse käivad kummid kipuvad tulema küljest ja kaduma kotipõhja).