N, 3399. päev: matk

Täna toimub siis matk, mida olin plaaninud algselt juba eelmisel reedel ja siis laupäeval, aga mida seni takistas ilm. Eesmärk on jalutada piki raudteed kaks jaamavahet, üle kolme mäe, kergelt mägises kandis. Olen teinud plaani, sättinud paika isegi kellaajad, kust poolt vaadetel paistab päike (st mis kell pean vaatepunktis olema, et sealt midagi ka paistaks), ja lisanud tugeva varuga ka umbkaudsed kellaajad, mil olen kus.

Rongidega kohale, algul on ilus mets suure jõe ääres, päike paistab, taevas on sinine, metsas on oja:



Säriaeg 2 s, kaabelpäästik, Gorillapodi jalad olid ojas. Arvatavasti seniajani on ojapõhjas ka üks mu mälukaartidest.

Nagu selgub hulga aja pärast, poetus ojakividel võimlemise ajal seljalt lahtise fotokoti lahtisest mälukaarditaskust ojja ka seal olnud mälukaart (CF, 8 GB). Võib-olla ka kuskil mujal, aga mujal ma nii fotokotiga eriti ei lehvitanud ja olin taibanud tõmmata mälukaarditasku luku ikka ilusti kinni. Tavaliselt on see sahtel ikka kinni, seal on isegi väike lapp, kuhu alla käib tõmbluku tõmmits, et see ei kriimustaks kaameratagust. Aga seekord siis mitte. Kahju ei ole suur, sest 8 GB mälukaardid on praeguseks moraalselt vananenud, ma roteerin mälukaarte, seal peal olid märtsi fotoseminari toored pildid, piltide EXIF-andmetes on minu nimi (seda kirjutab kohe fotokas) ja üleüldse on kahtlane, kui ja mismoodi saab ilma eritarkvarata lahti CR2-vormingus Canoni RAW-faile. Teisalt säilib CF-kaart vee all mitu aastat, nii et kui järgmine kord sinnakanti juhtun, vaatan ojapõhja hoolikalt üle.

Edasi tõuseb tee mäkke (ja tee on järsem, pikem ja fotogeensem kui kaardil):

Esimene peatuskoht on mäetipp jõekääru sees (mägi on olnud väga kõva, jõgi on läinud ümbert). Rauteejaamast on otse 1,35 km, olen arvestanud – koos kõrgusvahe ületamise (gravitatsioonivastase võitluse) ja mäetipu geoloogilise iseärasusega minekuks tunni.

Mäetipu geoloogiline iseärasus on, et mägi koosneb kvartsiidist, mis on mäetipu ümbruses lahtiste kamakatena. Järgmisel pildil on vaade tuldud teele tagasi, mõneti tasandatud teerada on märgistatud ja pildi keskel. Aga üldiselt on selliseid põlvekõrgusi astmeid küll, B-klassi saabas on paras, panen igaks juhuks kätte ka pehme peopesaga rattakindad, et kui peaks komistama ja käsi läheb vastu teravat kiviserva (ei komista ja ei lähe).

Mäetipp võtab pahaaimamatut matkajat vastu vat sedasi. Pilt on võetud selja taha, läbitud on 20 m, ees on veel oma 60 m samasugust.

Avanevad vaated piki jõeorgu, algul ühele, siis teisele poole. Teerada ei kulge õnneks päris mööda mäeharja (sest see on kohati nii alla 1 cm laiune), korraga mõlemale poole orgu ei näe. Aga lõuna poole on panoraam selline:

Olen peaaegu graafikus (–8 minutit). Tee laskub, pritsin jalgadele, käsivartele ja turjale sääse-puugitõrjevahendit (sama, et aitab 8 h sääskede ja 2½ h puukide vastu ning mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal). Mets on algul kuusik, siis pöögik, siis segamets.

Taas kord mõtlemiseks: miks peaks sakslane tulema vaatama, mis mets on, kuhugi kaugele Eestisse?

Metsas saab graafik kõvasti kannatada sellega, et kõnnin mööda vajaliku teeraja otsast, ei viitsi seda avastades enam tagasi minna ja teen veerandtunnise ringi. Põhjus ka: eile söötsin mõlema keelekursuse meiliaadresse omale aadressiraamatusse, et las Feisspuk otsib meiliaadresside järgi. No hakkasin siis soovitusi läbi kerima, kaks leidsingi, aga peale selle leidsin soovituste seast ka vana kooliaegse sõbra, kes minu teada oli mu FB-sõber, järelikult oli vahepeal vaikselt sõpruse üles öelnud. Mispärast küll, seda mõtlesingi. FB-tutvuse ülesütlemine on võrdlemisi radikaalne tegu, tüütutest teadetest saab lahti teistmoodi (ära enam näita, sõbrast tuttavaks jne). Ja välja mõtlesin! Viimane asi, mida tema postitustest kommenteerisin, oli, et keegi tema tuttav murdnud käeluu ja läinud erakorralisse vastuvõttu, kus oodanud – mõelda vaid – neli tundi, enne kui ette saanud. Mispeale ma imestasin, et mida siin pahandada on: sedasi toimib triaaž ehk põhimõte, et suuremaid hädalisi aidatakse enne. Käeluu murd ei ole eluohtlik seisund, kui inimene suudab ise kohale minna, ei ole tal häda suurt midagi võrreldes nendega, kes tuuakse kohale kiirabiga. Kas oleks olnud parem, et saanuks ette kohe ja sellal, kui teda aidatanuks, surnuks näiteks oimetu infarktipatsient? — Pärast seda ei olnud koolikaaslasest kuulda enam midagi. Mis parata, inimene on täiskasvanuna ikka teistsugune kui 16-aastasena.

Nii et järgmise teepunktini – mäetipust linnulennult ainult 700 m kaugusel – jõuan 24 minutit graafikust maas ja mitte poole tunni, vaid 46 minutiga. See on fotogeeniline ja kauni vaatega kaljurünk, mille otsa minevat sisseraiutud astmed ja trossist käepidemed. Internet küll hoiatab, et kes kõrgust kardab, see ärgu mingu, aga ma nagu eriti ei karda. Noh, kalju on jalalt nii umbes 40 m kõrge ja alt vaadatuna ei ole väga viga. Esimene kolmandik on täitsa läbitav, aga siis hakkavad need va sisseraiutud astmed. Täheldan, et internetis olnud foto oli petlik, tegelikult on need rohkem nagu aimatavad mügarad ja väljapoole kaldu. Vaja oleks turvarakmeid ja suurt karabiini, millega haakida end käepideme külge. Mistõttu keeran otsa ringi, pildistan kalju silti – kus on peale kalju nime suurelt ka teade, et lõkketegemine ja grillitamine keelatud – ja laskun alla tagasi.

Siis kohtan tänast ainsat kaht muud inimest metsas. Üks trimmerdab kalju jalamil rada – kas te olete kunagi üritanud mööduda kõrvaklappidega trimmerdajast? – ning teisel on käes ämber ja lapp ning ta puhastab matkaradade teeviitu. Tööpäev ju.

Vaja on saada poole kilomeetri laiuse ja üle 100 m sügavuse oru vastaspervele, kuhu minekuks kulub 39 minutit ning läbikõnd on piki metsateed ja rada koos languse-tõusuga 1,8 km. Valmib ka mõni kaunis metsapilt – inimene näeb maailma lähima 400 m peale ruumiliselt, ühe objektiiviga fotokas mitte, silmaga võib vaadata, et kaunis mets, aga fotol on lihtsalt palju puid. Metsapiltidele tuleb anda sügavust juurde, näiteks pildistades piki metsateed.

Oja ning siis algab liivane matkarada, mis tõuseb mäkke. Kell on 11 ja metsaski ei ole enam hea jahe. 

Maas on seninägematu linnusulg, mille hoolikalt ringi vahtides üles korjan – teadmata, kas Saksamaal tohib korjata maast linnusulgi – pärast raamat ütleb, et selle on poetanud pasknäär, see ilus roosa vareslane. Sulg on must ja selle ülaosas on pruun vööt.

Matkaraja nimi on Kaljutee – üle esimese mäe viinud rada oli Kaljurada, aga see oli teise küla piires, eks iga küla nimetab matkaradu kuidas tahab. See kulgeb ümber kaljusaare, kus otsas oli juba enne roomlasi suur keltide asula ning uuemal ajal on seal olnud küla, kus elas paar aastat tagasi keelekursuselt üks portugallane, kelle nime ma ei mäleta. Olen graafikust maas 33 minutit, aega olen varunud pool tundi – hah! 2½ km ainult, kaua siis seda kõnnib. Aga matka alguse trepitaolised suured kivid on sammu väsitanud ning samm on võrdlemisi tönts, rada ei ole kaugeltki mitte tasane, puude vahelt paistev päike on ere, pildistamist on palju. Nõnda et kui olen 37 minutiga läbi roninud 1½ km, lõikan otse, säästan edasi-tagasi kõndimiselt terve kilomeetri ja rõõmustan, et edasi läheb tee kuni rongini ainult allamäge.

Pöördekohas oli selline kalju. Silt ütleb nimeks Siilikalju ja – NB! – nagu puutüvedest näha, kasvavad kõik viis puud mitte kalju taga, vaid otsas.

Mäe otsas on päike, palavus ja Rooma teater. Huvitav, kas seal võitlesid ka gladiaatorid ja kas asjale aitas kaasa ka lava asukoht sajameetrise järsaku serval?

Pisut eemal on järsaku ääre kohal rippuv kabel, selle all kõrgkeskaegsed erakukoopad – aga need jäävad kõik ära, sest värav on lukus ja piletikassa ees on väike silt, et tormikahjustuste parandamise tõttu on muistis suletud. Ja olen graafikust paugupealt ees!

Mäe otsas on veel vennaskalmistu – nimedest ja auastmetest on näha, et mitmesugustest väejõududest ja paljude rahvaste seast –, kirik ja kaks vaateplatvormi. Esimesel on stend mäe keldi- ja roomaaegse ajalooga; klaas on väga must ja sellele on sõrmega kirjutatud „säubern, bitte!”.

Pildil olev laev on meid sõidutanud kaks korda pisut ülesvoolu suures jõekäärus läbi lüüside. Külakooli hoovis mängisid lapsed, kelle kisa kostis mäe otsa, üle jõe, kilomeetri kaugusele, tekstist sai veel aru.

Ümber nurga on teine vaateplatvorm, kus armastanud istuda kunagi selle mäe ostnud Preisi kuninga teinepool. Vaade on metsasele mäele ja mõlemale mäetipule, kus hommikul käisin.

Kirik on ainus jäänuk mäe selles otsas olnud keskaegsest külast, mis jäeti keskajal maha. Sisekujundus on omapärane ja näitab, mis juhtub, kui kokku saab gootika ja barokk.

Ehitate algul külla kiriku, väga kena, ehitate sellesse kaks löövi, ka väga kena, aga siis tulevad uued tuuled, paigutate sissekäigu telgjoonele ja seejärel paistab sisenejale, nagu oleks kirikus hiiglaslik ämblik.

Kohalike muististe register oli öelnud, et kirikus on arkaadkaarte vahel keskaegsed kujud, mida mu silm kuskil ei seleta. On küll eraldi kivist väär, selle küljes on paar paarisava, aga see ei ole keskaegne ja raske uskuda, et kujud oleksid vääri, mitte kiriku sisemuse poole.



Kaugel langenute kenotaaf – neile, kes puhkavad stepis ja kelle hauda sealne künnimees ei tea 

Hiljem selgub, et kujud on üleval torniluukide vahel.


Veel olevat kirikuaias kuskil üks sõdalase pildiga varakeskaegne hauaplaat, inteneti foto järgi kuskil heki kõrval, aga ma seda ei leia. Väga põhjalikult otsida ei saa, üks hauda korrastav vanamees jälgib mind niigi kahtlustavalt. Teistel andmetel on see plaat rännanud kuhugi muuseumi.

Olen graafikust ees 20 minutit, kell on 12.40 ja leian, et kui jätan ära matka tagumise poole Iluslinna linnusesse (ei jaksa enam), jõuan kõndida 14.33 rongile, linnulennul 4½ km, teed pidi 9 km kaugusele raudteejaama. Aga ainult allamäge!

Kiriku lähedal suures parklas on varjualuses väljapanek mõne roomaaegse kiviga. Näen täna esimesi teisi puhkajaid. Portugali kursusekaaslast ei näe. Üllatuseks näen möödumas liinibussi, otsaees silt „Iluslinna” ehk just sama koha nimi, kuhu ma väsimuse tõttu ei lähe – krt, täna on ju äripäev ja Saksamaa maakoha buss sõidab. Oleks ma seda mäletanud, vaadanuks bussiajad järele. Aga teine kord.

Külaservas on veel ajalooline Lambachi pump, mis pumpas vett alt ojast mäe otsa, ilma elektrita. Mitte nagu vesioinas, mis teeb paljust väikese rõhuga veest veidi suure rõhuga vett, Lambachi pump teeb paljust väikese rõhuga veest natuke vähem suure rõhuga vett, kasutades eri pindalaga kolbe ja eraldi kontuure, nii et must vesi võis pumbata puhast vett. Kasutegur 90%, liikuvaid osi vähe.

Siis läheb tee lagedale mäeharjale, olevat roomaaegne maantee. Kaunis suvepäev, kaunid vaated.

Maastikuvaade suure avaga: f/4

Siis läheb tee metsa ja on seal väga pikalt. Mets on võsataoline, panen fotoka kotti ära.

Huvitav, kõrguste vahe nagu väga suur ei olegi, aga enamik on viimase kilomeetri peal, on suht ebameeldiv, kiire on ka, läheks muidu kohvikusse või sööma või vahetaks sokid. Seal näen täna matkarajal väljaspool asulat kolmandat inimest. Kaunid vaated, langus on äkiline, linnupargi-linnakese surnuaia puud on kasvanud nii suureks, et algselt oru poole vaatav Jeesus Kristus vaatab nüüd suure kuusetüve poole ja tänava poole paistavad tema jäsemeid ristile kinnitavad poldid ja mutrid. 

Kostab põrin ja tuvastan juba palja silmaga tuttava lennukitüübi:

C-160 Transall

Siis parajasti rongile, piletid on edasi-tagasi (enam ma sellist nalja ei tee, et ostaksin piki raudteed kulgeval matkal ainult ühe otsa pileti ja loodaks tagasipileti osta automaadist, sest osad automaadid võtavad 20 € paberraha ja osad ei võta ning kui selgus saabus ja pilet sai ostetud krediitkaardiga, oli rong juba kaugel ja järgmiseni tund aega).

Paar nädalit tagasi juhtis üks soome töökaaslane tähelepanu Soome veebikuulsusele Mihemedile, kes alguses oli tavaline kurdi pulmalaulik, kes käis pulmast pulma laulmas kohalikke süldilaule. Aga ühel ilusal päeval 2009. aastal pani keegi tema lauluga video üles YouTube’i ning ühel teisel ilusal päeval juhtus seda nägema keegi soomlane, kelle meelest hõigati refräänis soome sõnu „pensselisetä” (pintslionu) ja „meisselisetä” (meislionu). Mihemed saavutas otsekohe ülesoomelise kuulsuse, käis pidas kaks turneed (2009 ja 2010), andis välja plaadigi (The Best of Pensselisetä, 2009). Süüria sõjas vahendas Soome TV-le alguses kohapealseid sõjauudiseid, kuni tuli sõjapakku Rootsi. Ja kui hästi otsida, on YouTube’is taolisi laule veelgi, näiteks rõvedavõitu subtiitritega romantiline lugu soome pealkirjaga „Niilin puuvaja” (Niiluse puukuur), kuidas kaks noort sõidavad autoga mööda maanteed ja laulavad, kuni jõuavad jõeäärsesse suvilasse – usutavasti märulifilmist Kaakha Kaakha (2003); soome subtiitritega lugu on vaadatud sama palju kordi kui tamilikeelset originaali, mis on võimas saavutus (soome keelt kõneleb emakeelena 13 korda vähem inimesi). Nii et siis ei ole midagi imestada, kui mu vastu põiki teisele poole rongi istub noorsand ja paneb pähe valged lekkivad kõvaklapid, hakkab sealt kostma soome teksti rohkem, kui jõuan meeles pidada, ja kiiremini, kui jõuaksin üles kirjutada. Esirea vajutan meelde: see kõlab täpselt nagu „minä söin sienii ja perävaunun” – tõesti, kui inimene on söönud seeni, võib ta süüa ka haagise.

Kodust läbi, asjad ära, värskendus, õhtul on teise kursuse lõpupidu, ühes Limpsimäe itaalia restoranis (kus samal ajal on ka ühe teise kursuse lõpupidu, õpetajal ja kursusekaaslastel on teises seltskonnas tuttavaid). Õpetaja on otse mu vastas. Kelner on tüüpi „ein Hage, ein Butt”, mida ta ise ei tea, sest väidab, et peab kõik 8 tellimust meeles, aga loomulikult ajab segi.

K, 3398. päev: seaehitus II

Olen kaks päeva saaginud sea jalgu – labajalgu (magneesiumist, kõva) ja sääri-põlvi 2 mm alumiiniumist, eri nurkade all (105°, 110°, 115°). Metalli saagimine tekitab kohutavalt palju sodi ning ühtlasi õpetab, kuidas kanda joonis üle plekile nii, et a) materjali läheb raisku võimalikult vähe ja – veel tähtsam – b) on võimalik ka saagida, sest tavalise rauasaega saab saagida ainult sirgjoones ja kui olete pannud kõverikud nägupidi kokku, tuleb sae paigaldamiseks puurida ette auke. Täna loodan saada pildi, kuidas O-Waguneru seisab omil jalgel – aga ei saa, sest suurim põlvenurk 115° on liiga väike. Krt ja ikaldus! Ma ei jõua enne E tagasitulekut uut saelaari ette võtta.

Kirjanduskursuse lõpupidu. Mul on isegi tekstid kaasas. Olen linnas kolmveerand tundi enne, et läheks sööks linna McD-s, aga leian, et kolmveerand tunniga äkki ei jõuaks, mis on muidugi vale mõte, sest niimoodi on mul kolmveerand tundi aega kolada mööda linna ja teha kunstvõtteid ning siis hiilida ligi kakskümmend minutit mööda välikohviku nurgataguseid ja oodata teisi. Teine mõte oli osta otsa saanud linnutoitu, et linnas on lemmikloomapood (mille just õrreriiulite juures vändati viimase kohaliku märulifilmi koht, kuidas politseinik saab tagaaetava päti käest tappa); aga see on kinni; aga Kõrgmetsa lemmikloomapood on lahti kaheksani.

Mul on kaasas fotokas ja teeme rühmapilti. Samal kursusel olev töö-toanaaber lubab osta päris fotoka ja juhatab siis mind (kogemata) valesse bussipeatusse.

T, 3397. päev: seaehitus

Ehitan siga.

E, 3396. päev: linnas

Täna on asjatoimetusi, muidu on selline mõnus puhkus, et midagi ei tee ja maga kasvõi üheteistkümneni.

Olen kokku leppinud, et sõidan täna kohtuma minu endise ja E praeguse saksa keele õpetajaga ja ta näitab mulle E eksamitulemusi. Seda vürtsitab viis minutit enne tähtsa asutuse ukseni jõudmist tulnud arusaam, et mul on taskus visiitkaardist väiksem (68 × 45 × 2 mm) kaheeurone Hiina ime, kus peal on selliseid asju nagu konserviavaja*, mida ma kasutanud ei ole, nüri lõiketera**, mis on lõiganud üht kooki ja (haamri tõukel) poolitanud ühe kommi, ning 12 hambaga pisisaag***, millega korra olen viilinud küüneserva. Et kuidas ma selle röntgenist läbi saan, mõtlen, et äkki paneks bussipeatuses vaikselt kivi alla ja pärast nopiks üles, kesse veerand tunniga ikka leiab.

Turvatöötaja räägib enda väitele vaatamata eranditult prantsuse keelt ja ei usu mu selgitust, et mu töötõendiga saab neile sisse. Õnneks on putkas ka teine, kellel on kahe poolega papka, kus kirjas need asutused, kelle töötõendiga sisse saab, ja meie oma on selle pöördel alaservas.

Klassituba on täpselt sama, kus aastaid tagasi toimus mul FR 6.

* Kasutusjuhendist: Canned up :Open the tin cans, The hook on the surface of the same mouth edge.

** The side knife:But cutting ropes,After wash can also be cut fruit.

*** Double row crisscross saw wrong:To saw wood branches,And removing scales, etc.

Kirikmäe prismast Ema sünnipäeva pildid ja vahepeal (seni, kui neid prinditakse) lõuna McD-s,

Kahe suure väljamineku tõttu viimase paari nädala jooksul on rahatarbimine miinimumi peal ja olen rehkendanud, et kõige soodsam tuleb, kui söön päevas ühe korra McDonaldsis ja toidupoes eriti põhjalikult ei käigi. Ajas edasi hüpates mainitagu, et tegin võimalike kulutuste arvutuses paraja vea, nii et pärastpoole jääb üle ja saab osta katkiläinud tolmuimeja asemele uue.

* * *

Õhtul on viimane keeletund, õpetaja loeb igaühele eksamitulemusi (mul on tulemus 92% ja midagi suurt rääkida ei olegi), ülejäänud mängivad sõnade äraarvamise mängu. Kes hiljaks jääb, see poolest lõbust ilma jääb, aga vähemalt hämmeldub, kuidas teised nii hästi arvata oskavad: Spordiala? – Suusatamine! — Kehaosa? – Nina! — Ta ratsutab… – Kauboi!

P, 3395. päev: pühapäev

Puhkus jätkub.

L, 3394. päev: vigurskannimine

Skannin isikliku elektroonilise arhiivi jaoks harvikraamatut „Esto-Europa” (1966). Nagu siin kunagi pajatatud, oli raamat 4 (neli) aastat laenus ühe nüüdseks pensile läinud töökaaslase käes, kes suhtus sellesse üsna hardalt (mu arust on see paras naljaraamat) ja laenuajast viimase kolmveerandi väitis, et toob raamatu kohe tagasi, kui leiab koha, mis teeb A1-suurusi koopiaid (raamatu taga on kaks A1-suurust maakaarti). Mida ma rängalt imestasin, sest 1) tuleb leida koht, mis teeb koopiaid ehitusprojektidest või prindib neid, sajandi algusaastail oli selline näiteks Veerenni palvemaja vastas (see tegi isegi A0-suurust); ja 2) tavalise A4-skanneriga skannitud kujutise saab elektrooniliselt ju kokku lappida. Viimast täna teengi, avastades, et tuleb algul liita kujutis ribadeks ja siis alles need ribad täissuureks pildiks. Et skanneri kaas ära ei käi ja ma ei taha kaarte väga kortsutada ega uutest kohtadest voltida ning kujutist saab kokku lappida, kui osaskannide vahel on paras ülekate, aga ka mitte väga suur, sest skanneriga kaasa tulnud tarkvara kujutist eriti ei vääna-venita, aga vanast ajast on teada, et skannitud kujutise mõõtmed võivad pisut oleneda skannimissuunast (skanneri hammasrihm võib olla aastatega veninud), nii et võib tekkida topeltkujutis, on õigete skannimiskohtade leidmine mõneti keerukas (esimese kaardiga muidugi keerukam kui teisega). Aga valmis ma saan, II kaart koosneb 12 üksikskannist ja I kaart 15 skannist. Ja arvake, kui palju läheb kaartide peale aega? — Kokku ainult kaks tundi!!

R, 3393. päev: algab puhkus

Algul mõte, kas peaks minema mälestusmatkale, aga ei lähe, lubatakse vihma.

Teen liiklustiheduse arvutuslükati, lamineeritud papist. Et ühel skaalal on mõõtekestus (minutiskaala!) ja teisel loendatud sõidukite arv ning näitab kohe sagedust tunnis. Eelis: saab näha hetkelist sagedust kohe loendamise ajal. Kui autosid vurab kohe järjest, on sagedus 2000 autot tunnis, aga kummagi lähima foori tekitatava lainetuse tõttu peab loendus kestma vähemalt 5 minutit.

Nokitsen valmis kolm aastat tagasi alustatud albumi „CH einst und jetzt”, mis lõpuks ilmub siin kõrval samanimelise blogina (link). Pildid on 2013. a piltide järjekorras, vaatamist alustage seega alt otsast. Kui klõpsata pildile, avab Blogger sama postituse pildid eraldi vaates, piltide vahel saab vahetada pisipilte klõpsates – nii saad näha vaatepildi muutumist kergemini, kallis lugeja. Postitusi on 57, pildipaare on 161. Juures on ka „saksakeelne” seletus ja isegi võttekohtade otsimise taskuraamatu algus.

Bussis mängib Peter Gabrieli 1992. a plaadilt Steam.

N, 3392. päev: nokk kinni, saba lahti

Tuvastate viimase puhkuse-eelse tööpäeva pärastlõunal, et imeline veebirakendus, mis teoreetiliselt annab juurdepääsu teie tööpostkastile (tehtud selleks, et keegi ei saaks öelda, et oli puhkusel, kui pauk käis), kasutab tundmatut kasutajanime ja salasõna, ja kui te seda itiabist küsite, saate vastuseks kaks automaatkirja, et asjaga tegeldakse, ja kui mitu tundi hiljem, väga hilja õhtul, ikka midagi juhtunud ei ole, aimate, et te saate vastust lugeda alles puhkuselt tagasi olles, mil veebirakendust enam vaja ei ole.

K, 3391. päev: kolmapäev

Eelviimane tööpäev enne puhkust. E sõidab Eestisse.

T, 3390. päev: õhtul

Äia mälestusdringiga juhtub täpselt samamoodi kui juhtus kakskümmend aastat tagasi tema šampusega, kui me tutvusime: pudel ununes jahtuma sügavkülma ja sisu jäätus. Ring on täis.

E, 3389. päev: suuline eksam

Tööl hiir katki, vasak nupp ei tööta korralikult, õigemini töötab iseseisvalt. Vajutan mina üks kord või hoian all, tema vajutab mitu korda või laseb vahepeal lahti. Lohistatavad failid ja aknad kukuvad iks kohtadesse, valitavad failid avanevad ootamatult, lohistatavad aknad suurenevad ja vähenevad suvaliselt.

Kuidas lahendab asja insener? — Muidugi vahetab juhtpaneelil hiirenupud ja üritab harjuda mõttega, et nüüd tuleb vajutada peamiselt paremat nuppu. Kõik töötab kenasti arvake kuni milleni? — Muidugi kui on vaja paremklõpsu. Seda lülitab hiire vasak nupp, mis ei tööta normaalset, mäletate? Vohoh!

* * *

Õhtul suuline eksam. Olen pannud kirja aja ühe võrdlemisi sõnarohke kursusekaaslase juurde, et vestlus võiks toimuda ladusalt. Aga ta on väga närvis – aga mind koledal kombel see alati rahustab, kui keegi teine on närvis minust rohkem –, algul ei saa tal jutt vedama ja siis, kui peame nagu vestlema, ei saa tema monoloog enam pidama. Mu grammatika läheb paremini, aga ma ei saa näidata seda peaaegu üldse. Teema on vana, arvutid ja mis nende sees leida on ja mobiiltelefonid ning kas nende rohkus on halb või hea.

P, 3388. päev: pühapäev

Homme on keelekursusel kirjalik suuline eksam, õpin.

L, 3387. päev: filmivõtete lõpp

Hirmus kahtlus, et kassirohi, millest pidi saama salat Šp-le, kes õues alati üritab süüa orasheina, on väetatud inimsitaga (pakendis oli kilekoti sees segu: viljaterad, mingi muu puru, ilmselt liiv + väetis). Ükspäev juhtusin nuusutama ja panin toast rõdule, aga ka rõdul on hais märgatav. Viskame ära.

R, 3286. päev: püha müristus

Väga halvad uudised Inglismaalt – juhtus täpselt sama nagu 2001 Eestis, kui valiti presidendiks Arnold Rüütel (ainult selle vahega, et Eestis pidi kannatama viis aastat, siis valiti uus president, aga UK is f*cked forever). Sellele, kes Kremlis kavalasti pihku naerab ja vuntsi keerab, teadmiseks, et tõeline rahvahääletuse tulemus ei ole 96% nagu Krimmi „rahvahääletusel”. Ühtlasi ilmekas näide, mis juhtub, kui noored valima ei lähe – sest siis võtavad vanavanemad teilt tuleviku!

N, 3285. päev: sinine

Naaberlinnas poes ja söömas. Lossiaias on tiigis pardipojad, lossi küljes lähedalt vaadates väga koledad kujud, nagu ikka. Taevas on sinine nagu pajapõhi.

K, 3284. päev: Herkules

Lõpevad filmi „Kassirohi idaneb” ehk „Põrmust võrsub oder” mitu ööpäeva väldanud võtted, sest ükspäe avastasin kohalikust lehest, et kell 14.00 sõidab kesklinnast madalalt üle C-130 Herkules.

Aga see kõik läheb täielikult untsu, sest selle sajandi õudsaim tõlge hilistab kõiki muid tegemisi ning näen Herkulese möödalendu ainult aknast (kell 14.07).

T, 3283. päev: majad ja majaesised

Täna on hommikul vara loomaarst. Varavalges kõnnin pangaautomaadi juurde raha järele; kui naasen, tuleb kell 6.23 vastu naaber vanatädi, kes majast väljub. Varem me teda nii vara näinud ei ole; pisut hiljem ta alati tuleb maja poole, nii et jäi mulje, nagu ta ööbiks kuskil mujal.

Täna pannakse nähtamatule noorpaarile uusi aknaid.

Tuvastan, et kultuurimälestiste registri fotoarhiivis on mitu A. kreisilinna hoonet aadressita ja pildiallkiri on nõnda üldine kui „Hoone A-s”. Saadan täpsustusi (aadressid, hoonenimed). Ühel on lausa kodumaja nurk ajast, mida ma ei mäleta.

Õhtul koeri jalutama minnes leian, et olen hommikul astunud selle asja sisse, mida siinmaal tänaval eriti palju ei ole. Mis organism seda teinud oli, ei tea, aga karta tuleb halvimat, mistõttu tuleb ketsitaldu – mu ketsidel on osa mustrit sentimeeter sügav ja osad süvendid millimeeter peened – puhastada ilma nõela pistmata. See on väga jälk. Kui pesumasin peatub, proovin puhastada 120 °C auruga, millel mõistagi on ka need efektid, et vabanev ollus paiskub eemale ja vabanev aur haiseb ja kaitseprillid lähevad uduseks. Pärast tõmban kuuma auruga üle ka käed.

E, 3282. päev: papid ja raadio

„Ligikaudu 4–5 nädalat” kestma pidanud keskkütteremondil algab täna 7. nädal, mida on ilmekalt näha sellest, et soss-sepad kleebivad fuajee põrandale värskeid pappe, mida nad iga reede üles kisuvad ja igal esmaspäeval uuesti maha teibivad, mõnikord kauni värvilise teibiga. Kulutage aega ja raha papile vähem ja tööle rohkem, seltsimehed!

Keelekursusel on kirjalik eksam; õpetaja soovitas kuulata raadiot, mida teengi terve päeva, et äkki läheb nagu tudengiajal metalliteaduse assistendiga, kes harjutustunnis kuulutas suure suuga päev enne kontrolltööd, et seda ja teist valemit ei tule, aga ühe kohta ütles ainult, et ta ei saa öelda, kas tuleb või ei tule, ja läks näost punaseks, nii et me õppisime selle siis eriti hästi ära. Aga kuulamisharjutus on muu ja mul on tunne, et see on umbes aasta tagasi ühel eksamil juba olnud.

P, 3281. päev: pühapäev

Lennujaamas vastas, suure varuga. Võileib ja Frantz Schmidti elulugu.

Parandan sulepead, mille käes hoitav osa on suurest kirjutamisest lõhenenud. Oleks see PS-st, saaks lõhesse lasta pisut PS-liimi, kapillaarjõud tõmbaks selle just sinna, kuhu vaja, ja see lahustaks-sulataks lõhe kinni (nagu on teinud lugematud mudeliehitajad umbes pool sajandit). Aga see on mingist muust plastist, vbl PP-st või PC-st. Üllatuslikult jääb lõhe kinni ka kontaktliimiga, mis sellise kasutuse jaoks ette nähtud ei ole.

* * *

Päeval soe, aga õhtul külm. Kui kalendrisse ei vaataks ja puud ei oleks suures lehes, võiks jäise õhu järgi arvata, et on umbes november. Õhtul on parklas autod nii tugevalt udused, et arvan seda esti härmatiseks.

* * *

Kirjutan oma FB-põlve populaarseima kommentaari, mis saab ööpäeva jooksul 45 laiki. Lugu oli sellest, kuidas traumapunktis õmmeldud inimesele olla pakutud, et teeme teetanuse vastu süsti ka, aga inimene olla keeldunud, et misjube, selles on ju „toksiinid”. Pakkusin, et kui tohib, saab sel juhul tõrgest patsienti harida, et teetanuse tekitajaga sarnane üliväga läbinisti looduslik aine botuliin – toksiin selle sõna õiges tähenduses – on akuutse toksilisuse poolest kõige mürgisem teadaolev aine (millele keegi vastab, et huvitav-huvitav, kui läheb kortsuraviks, kaob toksiinikartus kus seda ja teist ning justsama kõige mürgisemat ainet lastakse süstida heameelega).

Tuvastan, et ka magamistoa radikas on vesi sees. Köögi omas on natuke õhku, aga väga vähe, võrreldes köögi ja vannitoa radika mahtu, ja et vannitoa radikast vusises õhk välja mitu minutit, aga köögis kõige rohkem pool minutit.

* * *

Idufotod jätkuvad. Lähen jalaga kogemata vastu statiivi, aga leian endise võttekoha peaaegu üles. Tuvastan, et seemnetega ei toimu esimene poolteist ööpäeva suurt midagi.

L, 3280. päev: ühe liigutusega

Päev algab üllatusega: siinmaine telefon küsib, kad tahan PIN-koodi näppimise asemel hakata kasutama sõrmejäljetuvastust. Muidugi tahan! Selgub, et Sony Xperia Z5 Compactil on sõrmejäljeandur voolulülitis.

E on Eestis. Ostsin eile loomapoest kassirohtu (Šp alati sööb õues orasheina), täna hakkan idandama. Mõte: kui õige teeks sellest pilte ja animeeriks pärast nagu „Nukitsamehe” filmis. Otsin üles isegi makrovälgu, aga patareisid netu.

Leiduvad ka patareid, aga ei oska enam makrovälguga teha midagi (see on olnud nii kaua kasutamata, et patareipesa ei anna hästi kontakti). Otsin (internetist) kasutusjuhendi, loen.

Kuigi saan taimeri isegi tööle, selgub, et kuigi taimer äratab fotoka 2 s enne võtet üles, ei piisa sellest 2 s-st välguti laadimiseks. Peale selle kavatsen esialgu jätta fotoka pildistama kogu ööks, aga samas ei taha, et öö läbi aknast paistaks, et välgub. Seega valgustan seemnekasti LED-lambiga. Ava on f/16, iga võtte säriaeg 2 s (päeval, kui läheb lambivalgusest valgemaks, panen avaprogrammiga säriaja vabaks). Pildisuurus on kõige madalama resolutsiooniga JPEG (à u 700 kB).

Aga ööseks tuleb siiski välja lülitada, keegi ei saa iga 100 s tagant kostva klõpsu pärast magada.

R, 3279. päev: krutin radikaid ise

Tuvastan õhuväljutusventiilide asukohad meie viiel radiaatoril – üks on mööbli varjus, ühe on jaantatiklik ehitaja pannud vastu täitsa ja ühe peaaegu vastu seina, ainult elu- ja magamistoa oma on mõistlikult kättesaadavas kohas. Kraamin juurdepääsu nendeni, aga tehnikut muidugi ei tule. Lähen tööle. Lõuna ajal tõttan läbi Kõrgmetsa maksimarketist, kas neil on spetsiaalset radiaatorivõtit (5 mm nelikantpesa, Amazoni pildil on umbes nagu kellavõti); muidugi ei ole, ostan ammu soovitud viili. Viilide valik on nigel; eelmised väikesed viilid viskasin umbes kuu tagasi minema, kui korraldasin tagatoa seinaäärtes vedelenud töövahendeid ümber suurde santsukasti ja sedastasin, et nende viilidega ei saa õieti teha mitte midagi; alles olid seega ainult taskunugade viilid ja kolm rasplit (see Kölni põlatute raamat rääkis, et keskajal karistati Kölnis hulkureid muu hulgas sellega, et nad raspeldasid sunnitööna puitu – puidupuru oli vaja, aga seda oli teha raske). Ning käändnokaga rihveldamata tangid ventiili keeramiseks ning uued pintsetid (sest need, millega muidu koukisin hambavahesse jäänud õuna- ja lihatükke, tuli ära visata, sest ükskord oli sellega vaja koukida Št küljest puuki, sest teised pintsetid, millega ma hambavahesid ei koukinud, puuki kätte ei saanud, ja pintsett, mis on puutunud puuki, ei ole enam kunagi nii puhas, et selle saaks pista suhu, nii et mul ei olnud paar kuud midagi, millega koukida hambavahesid). Vaja on ka majapidamispaberit; seda ei ole.

Tehnikut muidugi ei tule ka lõuna ajal; väljutan õhu ise vannitoa radikast, mille ventiil on kõige paremini juurdepääsetav. Lapsepõlvest mäletan, et radikast õhu väljutamisega kaasnes palju musta sodi, sest radikas oli malmist ja hapnikuvaeguses roostetab raud FeO-ks, mis on alguses must, aga muutub õhuhapniku käes peagi pruuniks, ning see pihkus koos õhuga radikast välja (sest ega veneaegsel radiaatoril olnud õhuväljutusventiilil eraldi tila). Siin aga, näen, kuulen ja haistan, susiseb radikast alguses mitu minutit õlilõhnast õhku ning siis hakkab tulema selget puhast vett. Köögi radikal ei leia ma käsikaudu ventiili kante üles, tagatoa oma on see vastu mööblit, elutoa omast tuleb kuidagi kohe äkki vett – võimalik muidugi, et kui meil keskkütteremondi ajal oli radikas kogu aeg kinni, jäi vesi sinna ilusti sisse. Vannitoa oma ma ükspäe kruttisin, sellest kostis hirmus mulin – järelikult jooksis vesi välja ja õhk tuli sisse.

N, 3278. päev: soe vesi on tagasi!!

Soe vesi on normaalselt tagasi!!! Küll on mõnus…

Tööl koosolek, kus mainitakse muu hulgas seda, mida peab tegema õhtul, et hommikul saaks pooleli töö anda teisele inimsele, kui jääb äkki haigeks. Sellest areneb loomulikult välja teema, kus minnakse ja jäädaksegi lõunale, mis kerkib publiku mahitusel üles igal võimalikul ja võimatul hetkel.

Helistan firmasse, mille furgoonist tassisid maja keskkütte remondimehed välja torusid ja tööriistu. Järgneb pikk vestlus sekretäriga, kuskilt otsast ei tule välja, et see, et nad juba kuuendat nädalat meil ehitavad, kontoris kuidagi teada oleks. Lubavad helistada tagasi, mida õhtuks muidugi ei juhtu. (Hilisem lisandus: ega lähima kahe kuu jooksul ka mitte.)

* * *

Õpime saksa keelt:
weiß = valge
Kohl = kapsas
Weißkohl = valge peakapsas

rot = punane
Kohl = kapsas
Rotkohl = punane peakapsas

grün = roheline
Kohl = kapsas
Grünkohl = kähar lehtkapsas

K, 3277. päev: kolmapäev

Soss-sepad, kes remondivad maja keskkütet, on faksinud kinnisvarahooldusele, et nad tulevad reedel radikatest õhku välja laskma ning olgu elanikud kodus, kui nad ukse taga kõlistavad.

Tööjuures õues istub pikalt vares, vasakul küljel tiiva all suured valged laigud.

Saan teada, et ma olla täitnud tuludeklaratsiooni valesti, aga mida ma tegema pean, seda ka ei öelda. Lubatakse helistada tagasi. Eelmine kord andis maksuamet täpselt samas asjas nõu umbes 2007. aastal ja olen nende õpetuste järgi ka teinud, saades iga kord täiesti juhusliku tulemuse. (Hilisem lisandus: ei helistata, umbes kuu aja pärast saan meiliga teate, et asi siiski kõlbab.)

T, 3276. päev: suvist igasugust

Matemaatikaülesanne: kui prantsuskeelne küttetehnikafirma lubab, et 9. V alanud keskkütteremont kestab 4…5 nädalat, siis millal see valmib? (Vihje: 6. nädala teisipäeval veel töö käib.)

 

Taas kord paneb üks vana tuttav üles FB-hirmuloo, kui hirmus kemikaal on suhkur. No tule taevas appi, suhkur ei ole ohtlik. Roti suukaudset LD₅₀-väärtust inimesele ekstrapoleerides oleks surmav mitte 60 g, vaid mitu kilo. Ühekorraga!

Nädala pärast on keelekursusel kirjalik eksam. Sel semestril on meile antud nii rohkesti materjale, et mapi vahel on lehekülgi 121. Arvake ära, kusmaal olen sõnastikuga? — Leheküljel 54…

Mu kursus on peaaegu läbi, nüüd on aega teha pilte. Võtan raamatu ette ja saan selgeks Ste-Chapelle’i aknad – mis aken on mis pildil, üksikaknaid saab tuvastada ka lähivõtetelt (peale eri piltide on igal aknal ka eri raamimuster).

E, 3275. päev: esmaspäev

Märkmeid sellest päevast ei ole; kirjutan seda augustis, ei mäleta.

P, 3274. päev: pühapäev

Teen pilte. Sajab. Väga keerukas sõit kesklinna [kahjuks ei mäleta enam, mismoodi, kirjutan märkmeid lahti kaks kuud hiljem]. Linnas McDonaldist eine; ma ei jõua seda süüa lõpuni, homme olen 2½ kg raskem.

L, 3273. päev: maja

Keskküttesüsteemi remontijad on vooderdanud ühe lifti vineerplaatidega (ja teine lift on praegu katki). Millalgi sel nädalal on keegi tundmatu kraapinud ühte plaati majahoidja eesnime. Võimalusi on kolm, üks põnevam kui teine:

• majahoidja pereliige
• salajane austaja
• majahoidja ise

* * *

Muidu on majja ilmunud uusi inimesi, kes ütlevad algul väga püüdlikult tere ja veel ei ole sõitnud samas liftis suitsetava joodiknaabriga. (Aga kui on, võtavad nad selle teema kohe jutuks.) Mis ärgitab loetlema naabreid, keda on palju, maja on suur:

• Lilletädi ja tema mees ning kaks (varem kolm) kassi. Saanud nime lillekasvandusest pääsetee plekksillal (mis ei vii kuhugi, sest ees on teise tänava aiamüürid). Alati hoolika soengu, meigi ja solaariumipäevitusega, kõnetab alati prantsuse keeli, aga koertega räägib kohalikus keeles. Mõnikord väga vara hommikul sõidab bussiga turule (no ikka väga vara, seitsmest näiteks).
• Supitädi, kes hooldab ka lilli maja ees ning tassib kuskilt kohale selle kaunistuseks suuri kive. Kohalik. Liigub ainult autoga. Rõivastub sageli dressidesse. Toitub vaheldumisi sibula- ja kanasupist. Riidleb vahel joodiknaabriga. Kohe trepikoja kõrval on tema köögi- ja vannitoa aken, mattklaasist, aga ühest tuleb supilõhna, teisest veeplädinat.
• Temast edasi üks vähenähtav noorpaar, kuigi selle härrasmeest on hakanud maja peal nägema. Räägib prantsuse keeli, kannab jakki numbriga 1974, aga see tema sünniaasta ei ole.
• Siis „Roberto, kes tegelikult ei ole Roberto” (tal on küll üks teine itaalia eesnimi). Ta köögist tulvab sageli makarontoodete keetmise lõhnu. Mõnikord on näha ja kosta ka, et kohal on naine. Roberto suitsetab maja taga rõdul ja tervitab viisakalt. Muidu on meie vannitoad kohakuti ja ventilatsioonikanalid kõrvuti, nii et kui olen samal ajal vannitoas, siis kuulen, mida ta teeb. Vahepeal ostis oma vannituppa pläriseva ventilaatori, aga õnneks kasutas seda ainult kaks nädalat. Suhtub koertesse hästi. (Enne teda oli tema korteris üks kassiga onkel, kelle väike oranž kass istus sageli meie köögiaknal, ja veel enne mingi Austria onkel, kellel tuli pöörane mõte, et ta võiks kasutada minu wifit, jagame kulud pooleks – mille mõtlesin hoolikalt läbi ja siiski keeldusin. See oli enne seda, kui wifisid oli rohkem kui inimesi.)
• Siis oleme meie.
• Siis on hullnaaber P, keda ajuti ei ole näha mitmeid kuid (ilmselt on ravil). Tema (või kellegi teise naabri) duširuum on meie magamistoa seina taga – nähtavasti on igal korteril ise kavatis – ja seal võeti öösiti sageli dušši. Umbes möödunud aastal sõbrunes ta joodiknaabriga, kes käis algul tal sageli külas ja kakerdas seega meie ukse taga. Enne oli hullnaaber teisest puust, kutsudes korra joodiknaabrile isegi politsei, ja ka nüüd on paar korda joodiknaabri peale kisanud.
• Temast edasi on sellise fassongiga korter, et käigurõdust otse on kemmerg. Seal elab praegu umbes 90-aastane vanatädi, kes käib maru vara (lahkub umbes kuuest, tagasi seitsmest) saiapoes. Algul kahtlustasime, et ta ööbib vanadekodus ja korteris on ainult päeval, sest hommikusel koerajalutusel enne seitset nägime teda maja poole tulemas, aga ükskord oli hommikul loomaarst ja käisin varavalges automaadist raha võtmas ning jõudsin tagasi veerand seitse, kui ta majast väljus. Suitsetab, aga mitte liftis.
• Ja siis keerab sealt eraldi trepp üles. Ma ei tea, kuidas seal korterid ja nende uksed paigutuvad, vaatamas käinud ei ole – vanatädi uks on käigurõdust otse, ilmselt ka korter on maja otsas, hullnaabri uks on enne treppi ja korter meie korrusel, kolmas uks (kus elas üks vähenähtav noorik) seega trepi otsas, korrus kõrgemal. Meie peal laiuvat mingi tohutu suur korter; eri korruste käigurõdud on eri pikkusega (ütleb Bingi poolviltune aerofoto) ja pealmise korruse oma on ligi kaks korda lühem kui meil ning katusel on meist järgmine ventilatsioonikorsten kohas, et see peaks meie korrusel olema käigurõdul. Teisel pool maja on katus veel huvitavam: ühel korteril oleksid nagu katuseaknad, Bingi aerofotol on isegi nagu mingi lehtla. Meie korrusepooles on akende, uste ja katusel ventilatsioonikorstende paigutuse järgi keskmised korterid 2 akna laiused, Supitädil ja tema nähtamatust noorpaarist naabritel on 1 akna laiune korter, lõpus on taas ilmselt 1 akna laiused, otstes on rõdu.
• Siis on alla korrusele tekkinud üks härra, kes suitsetab röötsakil maja taga rõduäärel, suits tuleb meie korrusel rõdu ääre tagant, väga kaunis, peab tegema pilti.
• Meie all elab kassiga suitsetaja, kes suitsetab maja ees rõdul, aga enne õnneks kõvasti köhides, paarkümmend korda päevas. Ta on majutanud suitsupakid lillekastidesse, väga mugav ja mida teha, kui kastmisel läheb natuke vett üle ääre?
• Teisel pool on majahoidja, tema mees (Elundikastiga Mees) ja laps, väga nunnu korter. Mõnikord on aimata pingelisi peresuhteid, sest kui Elundikastiga Mees õhtul tööautoga saabub, ei ole tal mõnikord väljumisega kiiret, ta istub seal sees hulk aega edasi. Majahoidja suhtub väga kenasti meie koertesse. Nad elasid vanasti otse meie all (koos oma kurikuulsa grilliga), aga tahtsid suuremat korterit ning Elundikastiga Mehe soovitusel ostsid samasse majja, mida naine hooldab ja mida mees siis mitu kuud hoolikalt remontis (ta näib olevat ametilt ehitaja, vähemalt tööauto katusel on alati pakk 5 × 2 cm latte ja teisel pool torusid), tulemus on võimas. Majahoidja on muidu kõrgharidusega, aga ei leidnud siin muud tööd.
• Nende pool on veel n-ö perekond Munakass, mees on habemega ja kõneleb prantsuse keelt, naine on nähtavasti Ukrainast, mida võis arvata Ukraina lipuvärvides ja jaapanipäraselt heiluvate munadega kassist, mis oli varem nende auto külgakna küljes; välisukse juures radiaatori all mõnikord istuv kass olevat nende oma.
• Siis seal pool meie korrusel elab veel umbes minuvanune tädi, kes ükskord sõimas pikalt joodiknaabrit ja nähes, et ma seda kuulama ei jäänud, teretab mind sellest ajast peale alati inglise keeli. Kahtlustan, et ta on sama isik, kes üürib maja parklas meie korteri parkimisplatsi (selle inimesega olen ma kunagi isegi rääkinud, ta olla mind näinud KAD-maja sööklas, aga see oli 8–9 aastat tagasi, ei mäleta).
• Siis meist korrus kõrgemal teisel pool elab kuskil joodiknaaber, hüüdnimega Madame Bizarre, õige nimega M.W., ja tema kõrval perekond Noor Isa ja Noor Ema, kellest alguses elas majas ainult Noor Isa, kes käis tööl bussiga Kirikmäel. Siis ilmus Noor Ema ja vanatädi, siis kadus see vanatädi ära, siis käis Noor Ema üksvahe keelekoolis ja Noor Isa tal vastas, piiludes ükskord mingi sildi taga, nii et ainult silmad paistsid, siis ilmus nende perre laps, kelle kisa kostis meile välja. Kuivõrd joodiknaaber elab mu teada teisel pool maja (sest tema kisa kostab suht harva) ning Noor Isa ja Noor Ema ütlesid elavat kohe tema kõval, peab nende lapse helivaljus olema erakordne. Ükskord jubeda palavusega istus Noor Ema lapsega all fuajees, mis on kogu maja kõige jahedam koht, sest see on pooleldi maa sees. Noor Ema käis lapsevankriga vanasti pidevalt välisuksest läbi nii, et blokeeris selle avatud asendisse ja ka jättis selle pärani.
• Siis kuskil elab, ütleme, hiina tädi, kellel on mingi raske haigus ja kes eriti ei suhtle, kuigi teretab, prantsuse keeli.
• Siis kuskil elab, ütleme, hiina pere, kes on viisakas ning kes koosneb mehest, naisest ja koerahuvilisest lapsest. Laps on just selles eas, et ema õpetab talle inglise keele numbreid.
• Siis kuskil elab, ütleme, vietnami tädi, väga viisakas, alati teretab, kummardades. Tema rõivastus meenutab värvilt ja tegumoelt seda Vietnamis tehtud laborikitlit, mida kandsin tudengiaja alguse laboripraktikumides. Mu praegune kilejope on peaaegu sama värvi ja – üllatus-üllatus – samuti tehtud Vietnamis.
• Siis kuskil meie pool paar korrust allpool elab daam punase autoga, kelle postkast on meie oma kõrval ja kes on oma wifile pannud enda nime (sellest järeldus, et elab meie pool maja). Meie wifil on ühe Jaapani eluka nimi, nagu ka Eesti-kodu wifil. Meie wifi käib elutoa laualt bussipeatusse, et te teaksite.
• Siis kuskil on keskealine tädi, auto küljes limonaadi Monster kleepekas, ja teine, kelle auto küljes on verejanulise mässaja Che näopilt.
• Kuskil meie all elab viisakas india noormees.
• Lille- või Supitädi andmeil elavat praegu majas (koos Lille- ja Supitädi endaga) ainult kolm kohalikku, mis võib olla pisendus, sest ka see 90-aastane suitsetav vanatädi on kohalik ning kohalikke vanamehi on vähemalt kolm, kuigi ma ei ole kindel, kas nad kõik elavad meie majas:
• Haige Vanamees nr 1 (ümmarguste prillidega) 
• Haige Vanamees nr 2 (sussidega)
• lahke vanamees, kellel oli (oma jutu järgi) taks. Võib-olla on ta Lilletädi mees, võib-olla ei ela üldse meie majas, võib-olla ajan kaks sarnast vanameest segi.
• Siis elab veel kuskil hr Liibukas, suur mees suures sinises autos, minust veidi noorem, sõidab vabal ajal jalgrattaga, jalas kohustuslikud liibukad. Ükskord nägin tal ka naist, kellega rääkis inglise keeli. Jalgratast hoiab ülal korteris, mitte all rattalaos. Üles tassib ta seda ilmselt seljas, sest liftis ma ei ole teda rattaga näinud ja see ei käi ka kokku nagu meie rattad.
• Majas on olnud ka n-ö külalisesinejaid, kes kolivad sisse-välja nii ruttu, et näha ei jõua. Üks korraldas kunagi peo ja kleepis välisuksele öise müdistamise kohta ette teate, luulevormis. Üks täitis nüüd suvel liftid ja välisukse pikkade bulladega, kuidas tema ülanaaber ei oska korrusmajas käituda. Aeg-ajalt on maja ees näha kolijaid. Ükskord elas majas korraga vähemalt kolm poola noorikut ja üks [oletatav] leedu noorik (kootud kleidiga – kui et ma kohtusin koeri jalutades kaks korda juhuslikult ühe leedu töökaaslasega, kes ütles olevat külas leedu tuttaval, oli see kindlasti see kootud kleidiga isik, sest mujal maailmas kleite ise ei koota kui Baltimaades, ega). Ära on kolinud noorik, kes algul oli ise laps, aga aastatega kasvas suureks ja väga paksuks. Nagu ka teine, kellest algul ei olnud päris täpselt aru saada, kas ta on mees või naine (eriti kui ta läks ükskord laupäeva õhtul bussi pealt meie ees maja poole, kilekotis õhtusöögiks võileib ja sikspäkk õlut), kuni sai ise lapse.
• Maja praegu ainus muu koer on Naabrimees, tema peremehe tööauto küljes oli üksvahe vimpel Albania ning sellest kostab tihti lõunamaiseid viise (ja kusjuures viimati Št tundis auto ära). Varem on olnud ka teisi koeri. Naabrimees suhtub Št-sse ja Šp-sse tohutu austusega nagu laps täiskasvanutesse ikka, mis on jube naljakas, sest Šp-t huvitavad Naabrimehe-taolised poisid harva ja Št ajab end Naabrimehe juuresolekul võimalikult suureks, Naabrimees ise teeb end võimalikult väikseks. Aga sellest ei aita, suurusevahe jääb alles. Kunagi ammu, enne Šp ja Št saabumist, oli majas ka mingi väike koer. All ühtedel itaallastel on nunnu maskiga koer, see mõnikord jalutab paela otsas; peale selle käib maja kõrvalt läbi ka muid koeri, aga ma korjan nende teguvärgid alati ära, et naabrid ei mõtleks, et need on meie omad.
• Ühes kontoris töötab keegi, kellel on Porsche, mida pargib meie poriparklasse; jälgin hoolega, et Šp, kes kaugele ei jaksa kõndida, ei teeks oma asjatoimetusi selle juures.
• Ühes teises kontoris töötab laiamõõtmeline naisterahvas, kes tuleb tööle just siis, kui ma hommikul koertega teist korda jalutan, ja läheb töölt koju just siis, kui koerad jalutavad õhtul esimest korda. Ta hoiab ust lahti ja särab üle näo koeri vahtides. Ma ise säraks ka, kui naabritel oleks nii nunnusid koeri nagu Šp ja Št.

R, 3272. päev: jalgpall algab

Lõuna ajal postkontorist vidinaid, üht läheb kohe vaja (koogitüki poolitamiseks).

Õhtul Ookean, nüüd kolmandat reedet järjest; seekord ei istugi enam akna all samu vanamehi samade näitsikutega nagu kahel eelmisel korral.

Hea, et oleme varakult kohal ja tellime söögi kohe, sest täna algab jalgpall ja telekat tuleb vaatama ka kokk.

N, 3271. päev: jälle jalgpall

Algul kavatsen minna hommikul postkontorisse, aga ei lähe, jõuan hoopis vara tööle.

Pärastlõuna on soe ja mõnus. Paistab päike, vihma ei saja üldse (!!).

Loeng; olen ainus, kes konspekteerib. Pärast ohkan ja ütlen nagu ajakirjanik A.H., et ma pean sellest nüüd teistele kirjutama lõbusa loo (kogemus on näidanud, et konspekti lahtikirjutamisega ei tohi viivitada, pärast ei ole enam midagi meeles).

Keeletunnis on maruigav teema: jalgpall. Meist ainult üks suhtub teemasse pühaliku hardusega. Küsimise peale, mida arvan mina, ütlen, et ma jalgpalli ei mõista; küsitakse üle, kas nagu reegleid või, ja täpsustan, et üldse seda, et 22 meest jookseb platsil ühe palli järel ja rahvamassid vahivad pealt. Peale selle võib igaüks, kellel on pisut anatoomiateadmisi ja ettekujutusvõimet, ette kujutada, mis juhtub jalgpalluri peaajuga, kui ta paneb pea ette üle kogu väljaku lennanud pallile (ja mis tal mõttes on – või mitte –, et ta teeb seda vabatahtlikult).

K, 3270. päev: suur päev

Täna on meil ümmargune sünnipäev: Št saab 10.

Täielik ikaldus hommikul: vaja teha pangast ülekanne. Mõtlen naiivselt, et mis ma meie putkataolisse kontorisse lähen, linnas on suur kontor, lähen sinna, see on suurem, saab kiiremini. Aga sittagi! Esiteks ootan pool tundi bussi ja teiseks on kesklinna suures pangakontoris parasjagu mingi epideemia – 14 letist on mehitatud-naisetatud täpselt 3, aga üks neist (soomusklaasiga) annab ainult suuri summasid sularaha ja ülekandeid ei tee. Minu ees ootab umbes kaheksa inimest. Kaks tavalist letti näitavad, kui aeglaselt nad töötada suudavad; aega läheb jälle pool tundi. Olen väga närvis (peaksin olema ammu-ammu tööl), isegi minu nähtav nihelemine ja sage kellavaatamine ei kiirenda kedagi. Peale selle olen just täna hakanud kodust tööle kappi teisaldama pakse AW&ST köiteid, nii et mul on seljakott punnis, õnneks ainult ühe köite jagu. Sooja vett ei ole meil normaalselt enam ammu.

Aga mõlemad pälvime pangaametniku imetluse: E sellega, et räägib soravalt kohalikku keelt, mina sellega, et tunnen ära koha loodusvaatega abstraktsevõitu maalil.

T, 3269. päev: ajaloo varjatud pale

Nõrganärvilised, ärge täna lugege.

Frantz Schmidti eluloost saab teada, et XVI/XVII saj vahetusel toimus Saksamaa linnadest hukkamisi elanike arvu kohta kõige rohkem Nürnbergis: 40 000 elanikku, Frantz Schmidti päevikus e omakäelises ametikroonikas ligi 40 a jooksul 394 hukkamist ehk aastas 9, mis teeb 10 000 elaniku kohta aastas 2,25, mis oli Püha Rooma keisririigis suurim. Kuivõrd et Talinas oli samal ajal elanikke ligikaudu 5000–6000, pidi hukkamisi olema aastas alla ühe; vat tahaksin lausa teada, mis agarusega tegutseb samateemalises naljaraamatus XV sajandil timuka tütre isa! Sellele viitab ka Pikal tänaval ajaloomuuseumis väljas olev timukamõõk, mis on uusaegne (tekst on antiikvas) ja väga väheste kasutusjälgedega (CCC nägi mõõga ette aadlikele, aga seda kasutati ka teatud leevendavatel asjaoludel).

Õigusajaloo poolest saab teada, et Karl V kriminaalseadustik (Constitutio Criminalis Carolina, CCC; 1532) tegi piinamisele ja hukkamisele kui õiguskaitsevahendile karuteene – näiteks määras see korduva varguse eest surmanuhtluse (varem varguse eest surmanuhtlust ei olnud), aga see eesmärki ei täitnud, elukutselised vargad olid olemas edasi. Saab ka teada, et enne olid timukad vabakutselised, aga seoses suurenenud töömahuga XVI saj keskel tekkisid suurlinnadesse kindlad timuka ametikohad (timuka sagedaim tööülesanne oli anda ihunuhtlust ja ajada linnast välja pagendatuid, samuti mitmesugused muud korrakaitseülesanded). Saab ka teada, et XVI saj rõivamäärused kehutasid inimesi õigesti põlgama häbiväärseid inimesi (st inimesed neid alati ei põlanud).

E, 3268. päev: Pariisis uputab

Praegu ulatuvat Seine 6,07 m üle normaaltaseme ja 1910. aasta rekord 8,62 m jäi saavutamata. Kanalisatsioonitorudel on – tänu 1910. a kogemusele – nüüd ees paremad punnid ja jõgi sedakaudu enam uputama ei pääse; ka ei ole täis voolanud metroo. Kahjuks ei ole ma leidnud, kui kõrgele tõusis vesi 1690. aastatel, mil uputus hävitas Ste-Chapelle’i alumise korruse polükroomia ja vitraažid (1910 tõusis vesi aeglaselt, 50 cm/d, kedagi ei hukkunud). Marjaks oli kulunud just märtsis toimunud suuruputuse õppus, kus imiteeriti, et Seine tõuseb 5,5 m. Muidu olevat Seine’i maksimaalne äravool 2400 m³/s (vrd Narva jõe 400 m³/s), mis tähendab, et kui vett on rohkem, siis peab ülejäänud vesi ootama – kalda peal, tänavatel, keldrites ja kus iganes.

P, 3267. päev: välja ja sisse

Ka täna parandan kursusetükka, millega on mu poolt kursus peaaegu läbi.

Veel käin tellitud artikli jaoks üle sõnasageduste väga suurt tabelit – sest hiljuti eemaldasin materjalist sinna sattunud enda kirjutatut, millega võisid sagedused muutuda – vaja kontrollida.

Avastan ka, kuidas saan kontrollida, kas ühendverbide oletatava sagenemise kontrollimisel täheldatud määrsõna „välja” müstiline suur sagenemine (teised 10 sagedaima ühendverbi-tegusõna ja -määrsõna sagedus oluliselt muutunud ei ole) on tõesti tingitud välja-ühendverbide sagenemisest – selleks lasen AntConcist välja iga aasta kohta kõik sõnapaarid, kus on üks sõna „välja”, ja arvutan välja-ühendverbide sagedused. Jõuan sellega valmis umbes kolmandiku, välja-ühendverbe saab ligi 60 (!), aga nende osa sõnapaaridest, kus üks sõna on „välja”, on valmis saadud aastail väga stabiilselt 25%. Millest järeldub, et vähemalt välja-ühendverbid selle aja jooksul sagenenud ei ole.

Veel küürin elutoa põrandat. I+Ä kastis on mune veel 3.

Õhtul Hiina söögikoht Vana Tao. Tore sisekujundus (täiesti punaste laternateta), ettekandjad viisakad, paar lauda edasi on ainus teine seltskond soome pere, kes pärastpoole äkki taipab, et me räägime eesti keeles, äkki saame aru, ja nende jutuvada vaikib.

L, 3266. päev: valel on lühikesed jalad, lukk

Loen koolitükka ja taban kirjatüki autori bluffimiselt: eriala vahetanud inimest väidetakse olevat algse eriala suhtes võhiku; saan vahele tormata ja öelda, et ei-ei, ta ei ole võhik, tal on selle eriala kõrgharidus.

Päeval päike ja siis hirmus vihm.

Juhtub jälle õnnetus, kuidas seest ja väljast keeratakse samal ajal lukku, millega nihkub lukus midagi nii paigast, et võtme saab välja ainult siis, kui lukukeel on uksest väljas. Mis tähendab, et koju tulles ei saa võtit ukse eest ja muud jampsi. Aga selle vastu on lihtne rohi – tuleb võtta silinder lukust välja ning keerata teistpidi, siis on lukukeelt liigutav jublakas just õiges kohas.

Seekord võtan uksest välja kogu luku ja õlitan. Lukk käib seejärel väga sujuvalt, alguses ei ole triks-traksu üldse.

R, 3265. päev: agar turvamees

St-Denis’ raamat saab läbi. Mõnest asjast sai teada rohkem, mõni jälle läks segasemaks – näiteks ei ole raamatus selget ehitusetappide skeemi ja jääb mulje, et abt Sugerius ehitas ainult kooriümbriskäigu kaugelt ümber varasema apsiidi, kõrgseinteta ja koori kesklöövi võlvideta – mainimata Sugeriuse ülestähendusi, kuidas ehitatavad kõrgseinad kõikusid tormi käes.

Päeval postkontorist õudne, aga põnev raamat Frantz Schmidtist.

Käin õhtul E töölt läbi; turvamees on agar ja kuigi mul on silt, mis lubab mind siseneda asjaomasesse hoonesse, peab E täitma proopuski „sugulase juurde”. Ega turvamees ise ka tea, kuidas seda täidetakse või kuidas külalise kaardiga avaneb turvavärav.

Õhtul restoranis Ookean.

N, 3264. päev: vana raha

Loen bussiraamatust, et St-Denis’ kloostrikiriku 1231 alanud lõplik ümberehitamine gooti stiili (pikihoone, koori kesklööv) maksis 30 000 livreed. Livree oli nael hõbedat, à 409 g, kokku seega 12,3 t ja praeguses rahas 5,7 megaeurot (aga raha ostujõud oli sel ajal suurem, nagu näeme allpool).

Sama sarja teine raamat teatab, et Ste-Chapelle’i ehitus (mis kestis 4–6 aastat ja valmis 1248) maksis suisa 40 000 livreed ehk 16,4 t Ag (see kogus hõbedat maksab praeguses rahas 7,6 M€).

Ajaloohuvilistele mõtlemiseks, et 1346 oli kogu Põhja-Eesti müügihind (koos külade, mõisade ja nelja suure linnusega – Toompea, Paide, Rakvere, Narva) 25 000 marka hõbedat ehk 5,2 t (praeguses rahas 2,4 M€). Üheainsa 45 m pikkuse, torni arvestamata 42 m kõrguse ja koos tugipiilaritega 15 m laiuse kahekordse kuningakabeli eest saanuks seega 2,4 Põhja-Eestit. Mõtelge, kasvõi selle peale, et u 730 m² vitraaže maksis rohkem kui neli suurt linnust.

K, 3263. päev: linnud

Külmus on saavutanud uue mõõtme: tänasest reedeni ei ole ka sooja vett.

Rõdul käib pasknäär, see ilus roosa lind.

See, miks I istub pesakastis ega välja tule, saab ka selgituse. Ta on nimelt munenud kaks muna ja haub.

T, 3262. päev: sadu lakkab

Täna ei ole sadanud peaaegu üldse – vähemalt võrreldes eilse uputusega: P 20.00 kuni T 8.00 sadas pealinnas 50 mm, aga meilt mõni km lõuna poole 86 mm.

Loomaarsti juures koeri vaktsineerimas. Kiriku sillalt näeme, et pool parki on üle ujutatud ja Jõe tänava sillutisest puudub veel 30…40 cm. Jõgi on ligi meetri tavalisest kõrgem. Kolmapäeva-neljapäeva ööks lubatakse samasugust sadu.

E, 3261. päev: paduvihm

Mull-mull.

P, 3260. päev: läpaka jahutusplaat ja telefoni mälukaart

Õues on paks vihm, olen toas ja teen kursuseasju.

Läpakas algul vigurdab (klaviatuur vist), vbl ka jahutus. Vana nipp, kustukas jahutusplaadi ja aluse vahele, taltub.

Jahutusplaat on mitte vasest (sest Amazoni plekipood ei tea, mis vahe on vasetatud plaadil ja vaskplaadil), vaid alumiiniumist, aga Al on heledam kui Cu, äkki peegeldab. Soodne oleks parendada soojusülekannet mõlemal pool musta üleminekukihiga, aga kust saada mittekleepuvat soojusjuhtivat musta matti värvi? Vanasti oli taoline ollus nagu ahjulakk. (Naah, guugel ütleb, et värvimata ja värvitud jahutusplaadi tõhusus erineb ainult 3…8%, ei tasu.)

Jahutusplaat on 1,5 mm alumiiniumplaadist saetud (!) monoliitne plaat, milles ainsad avad on läpaka alumiste ventilatsiooniavade kohal (igas suunas ½ cm laiemad). Eks ma ole aegade vältel mõelnud ka vesijahutuse peale, aga seda on teostada raskevõitu.

Jahutusplaadi iva on, et kõige kuumem koht arvuti all on protsessori kohal, eks ju, aga ega see ole koht, kuhu puhub aluse ventilaator. Jahutusplaat juhib soojuse protsessori kohalt üle kogu läpaka aluspinna laiali, ventilaator puhub sinna peale toatemperatuuriga tuuleõhukest, soojus levib laiema pinna peale ja võib-olla on jahutus tõhusam kui ainult alusventilaatoriga, rääkimata läpaka hoidmisest niisama laua peal. (Ema juures, kus alusventilaatorit ei ole, on mul läpaka esinurkade all kaks pastakat. A. kreisilinnas on teine alusventilaator, koledam ja kõrgem kui siin, aga tõhusam ja reguleeritava kiirusega.) Teisalt määrib jahutusplaat kuumuse ainult protsessori alt kõikjale laiali, nii et soojus ulatub lausa esiservani, ja vähendab temperatuurivahet (Δt), kuigi soojusülekanne on seda jõudsam, mida suurem on Δt – millega meenub, kuidas varajases tudengipõlves sisenes termin Δt meie argipruuki, nt „kas täna on suur Δt?”, mis tähendas, kas täna on õues väga külm.

Istutan oma Eesti telefoni suurema mälukaardi. Selle sisemälu on 8 GB, siinsel on 16 GB; mälukaart oli seni miniatuurne 2 GB. Uurin vana mälukaardi läbi, leian sealt asju vanast, kuni eelmise aastani kasutatud telefonist. Kopin mälukaardile muusikavaramust vanu plaate, mida ei ole ammu enam kuulnud – sellast, kui lagunes lustikummuti imepistikuga laadimisjuhe.

L, 3259. päev: naaberlinnas

Plaadipoest Heinz Erhardti kogumik (5 parimat filmi). Saime alles ükspäev teada (kirjandustunnis näidati katkendit), kes ta oli. Algselt Riia baltisakslane, poodnik, hiljem iseõppinud kabareekunstnik, teatri- ja filminäitleja, kirjanik, luuletaja.

Teine plaat on mingi hobustega ooper (kus peaosas on sama daam, kes kunagi laulis kaunisti terve õhtu R. Straussi ning lava küljes temast meeter eespool oli must tuust, mis oli kas surnud ämblik või niidipusa parketipinnu vahel).

Täheldan, et mälukaardi gigabaidi hind on langenud alla 1 €; telefonile 32 GB mälukaart (praegu on 2 GB ja see on täitsa täis).

Loendan Siimu tänaval 100 inimest 46 sekundiga, Kella kõrtsi ees tänaval 20 inimest 2 minutiga – mis tähendab, et Siimu tänaval on laupäeva lõuna ajal ligi 5½ korda tihedam ja Kella tänaval u 2½ korda hõredam liiklus kui meil akna all maanteel tipptunnil.

(100 inimest 46 sekundiga teeb 7826 in/h, 20 inimest 2 minutiga 600 in/h. Maanteel sõidab äripäeval kell 7–8 keskmiselt 870 mootorsõidukit tunnis. Eeldusel, et neist 10 on bussid (à 50 in) ja ülejäänud autod (à 1,1 in), läbib majaesist tipptunnil 1446 in/h. Mis muidugi tähendab ka, et 860 autoga sõidab sama palju rahvast kui ligikaudu 20 bussiga ehk 1 bussiga sama palju kui 45 autoga. Eeldusel, et bussi pikkus on 15 m ja auto pikkus 5 m, mahub kiirusel 50 km/h 1 kilomeetrile ühte sõiduritta 3 s pikivahega bussidega 877 ja autodega 23, 2 s pikivahega bussidega 1163 ja autodega 33 ning saksamaise 0,9 s pikivahega bussidega 1786 ja autodega 61 inimest. Mõelge.)

R, 3258. päev: reede

Kuidas me 40 minutit bussi ootasime: et kui buss tuleb –10/+15 minuti täpsusega, on hea olla peatuses 15 min enne. Oleme 20, aga bussiraisk jääb seekord 20 minutit hiljaks.

Aga päris tühja see ootamine ka ei lähe, sest näeme üle meie peade keeramas piltidega kaubalennukit (kuhu on ilusti peale joonistatud, mida lennukiga veetakse – lehmi, autosid ja kaelkirjakuid).

Siis pood, õhtul Ookean.

N, 3257. päev: aastaks ette, väga vanad pildid

Järgmise hooaja teatripiletid, üks üle aasta ette – see on kuulsa inglise näitleja tükile; eile tulid müüki, täna, päev hiljem, on järel ainult rõdu taharitta.

Loomaarsti juures.

Keeletunnis annab õpetaja mulle koleda paki esmaspäeval jagatud pabereid.

Tänane teema on väljarändamine. Üks küsib, kas see on see, kui lähed kõnnid metsas. Vestlusülesanne on, et räägi oma päritolumaast ja anna nõuandeid sellele, kes soovib minna sinna elama. Saab teada, et Albaanias vaadati samamoodi Itaalia telekat nagu Eestis Soomet.

* * *

Uus bussiraamat räägib Pariisist keskajal, koostatud uudsel meetodil: keskaegsed pildid (ega muidu profaanehitisi suurt järel ei ole, keskaegseid elumaju on näiteks … neli).

Vanasti mugandati tegevust ja kostüüme ikka vaatajale tuttavasse aegruumi.

Eesti oludes sellist raamatut teha ei saa, sest isegi kui lugeda, et keskaeg lõppes 1561, on vanim Tallinna pilt just samast aastast 1561 ja sealgi on vanalinna panoraamist peal ainult umbes veerand (ning linnarahval nii palju raha ei olnud, et tellida kunstnikelt linnavaateid või linnavaadetega palveraamatuid või altarimaale, kuigi ei ole teada, mis oli altareil, mis hävitati pildirüüste ajal 1525).

Raamatus on 1414. a pilt, kuidas püha risti reliikviat kantakse 1120 Notre-Dame’i uksest sisse, mis siis oli veel romaani stiilis (uut gooti hoonet hakati ehitama 1163). Kunstnik teadis seda ja kuigi miniatuuril on äratuntava gooti Notre-Dame’i lääneportaalid, on need joonistatud ümarkaarseina.

Üldse vanimal Pariisi panoraamil (link, 1413) on peal kõik oluline: Seine, Cité kuningapalee, Ste-Chapelle, N-D, Montmatre’i klooster (mille kohale rajati revolutsiooni ajal kipsikaevandus ja hiljem kaevanduskäikude kohale ja 40-meetrise alusmüüri otsa tuntud valge kupliga kirik).

Vanim väga tinglik Pariisi kujutis on 1220. aastatest, St-Geneviève’ kloostri portaali küljes olnud St-Geneviève’i kuju baldahhiin: sellel on majadel ümarkaarsed aknad, aga baldahhiini all on varagooti võlv (St-G. klooster oli tänapäevase Panthéoni platsi idaservas).

Siis XIII ja XIV saj kujutati olusid veel väga tinglikult (nt piltidel puudus sügavus, proportsioonid paigast ära), aga XV saj hakati kujutama realistlikult.

Hertsog Berry palveraamatus on Pariisi vaateid mitu: mitte päris fototaolised, sest esiplaanil on tavalise kalendripildi traditsiooni järgi näiteks heinalised või külvajad, aga taustal on konkreetsest kohast vaade: näiteks Berry linnapalee aknast tollase kuningapalee poole (link – seesama kuulus aluspükstega pilt), kus resideeris tollane kuningas, hertsog Berry vennapoeg, ja üle jõe Louvre’i poole (link), mille ehitas omaaegsest kindlusest ümber lossiks ja kus kunginana resideeris hertsog Berry vend. Palveraamatu piltide väga intensiivne sinine saadi kalli sinise värviga – sinist värvi oli teha raske – see oli Afganistanist toodud, sisaldas lapis lazuli pulbrit. XV sajandi vaadetel on näha ka Ste-Chapelle algne roosaken, mis oli umbes sama mustriga kui N-D roosaknad; see ehitati 1490. a paiku ümber leekestiili, aga veel ühel 1490. aastatel maalitud miniatuuril on kopitud ülal lingitud juunipildi akent.

K, 3256. päev: kolmapäev

Kevad on tulnud: maanteel treenivad jalgratturid.

Saksa kirjanduse tunnis näidatakse iidset muusikapala, kus on üks vanemb Saksa laulja, kes näeb välja nagu eakas proua filmis „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset” (1973) ja laulab kahe ilmselt kuulsa Saksa laulja vahel laulu, mis olla tundmatul põhjusel Saksamaa matuselaulude edetabelis 3. kohal. Koomiline on mõistagi see, et üks kaaslaulja näeb välja nagu Priit „Tarmo noorem vend” Pihlap (üldkuju, rõivastus, soeng, vuntsid) ja teine nagu vahakarva näoga Jaak J., kaadrilõige on poolest reiest, aasta ja soengud on 1987 ning mõlemad härrased on efekti mõttes paigaldanud püksi soki või labaku.

I+Ä puuri uued puuviljariputid. Ä üritab põgeneda majja; I üritab tungida majast vaatama, majauksel toimub suur trügimine, kuni Ä lendab plõnn! nagu kork eest.

T, 3255. päev: I+Ä jaoks

Linnupoest kaikaid (õrsi). Täheldame, kuidas igas loomapoes (3) on eri kaubad: vajalik koera- ja linnusöök on ühes, linnuasjad on teises, mugav on käia kolmandas.

E, 3254. päev: esmaspäev

Vahepealne lootus kustub: vahepeal ligi nädala kadunud joodiknaaber on tagasi.

Palju tööd, tundi ei jõua.

P, 3253. päev: aialaat ja neli „Võluflööti”

Täna on õues soojem, õhus on koguni kuulda piiritajaid, neid suvelinde.

Aialaadal on mutritest dinosaurus ja plekist sipelgad.

Seaehitus jätkub:

• Kere siledamaks, 2 mm messingvardast lõug, kärsavoldid.
• Tähelepanekuid: paberliim kuivab ka läbi mitme kihi, korraga saab kleepida mitu kihti.
• Probleem selles, et luukere servade vahel kuivab paber pingule ja mõne mm sügavustesse vagudesse. Neisse on vaja kleepida pikuti mitmeid kihte paberit, algul kitsamaid, siis laiemaid, kuni on sile. Vaja oleks rulliga liimiannustit (tõmbad pealt riba üle, liim küljes), kunagi olid sellised olemas.
• Ribad: paber õrnalt rulli, kääridega otsast, iga ribapundar sama pikkusega (8…10 cm).
• Sügavamatesse lohkudesse pikk riba otsast kinni, siis tagasi enda peale, uue liimikihiga kinni jne
• Kärsakortsud: pabernööriga. Ajalehepaber rulli, proovin mitut meetodit, algul kerin pabeririba 45° all, aga lihtsam on keerata liimiga niisutatud paber kohe rulli, tihendada rulli vintide pealekeeramisega ja kleepida see kohale. Kärsakortse on 4 tk, need on 1 cm kõrged ja 2 cm laiad, koosnevad u 5 paberirullist, silendan pealekleebitud ribadega.
• Edasi on vaja teha kärsaots, kõrvad, jalad, käed, saba, silmad. Käsivarte jämendamiseks on ilmselt vaja mullikilet, et tuleks kerge. Pulbrist tehtud papjeemašeed üldse vaja ei ole olnud; kardan, et see tuleb liiga raske. Üks jalg on hakanud kere suhtes logisema; ära see ei saa tulla, aga see võib tähendada, et kere mingi koht on läinud alumiiniumrakise küljest lahti (liimisin ainult, ei poltinud, kui õigesti mäletan; pea küll on rakise külge polditud. Õlad ka ei ole väga tugevalt kinni, ei talu väga suurt pöördemomenti. Loodetavasti jääb login jalgade ehitamisega kere külge järele.
• Kärsaots papist, soojapuhuri karp on hõredast 2 mm lainepapist (Amazoni pakid on tihedast 1 mm lainepapist). Kärsaots tuleb 2 cm paks ja kerge.

* * *

Nii et teeme kõigi nelja meil oleva „Võluflöödi” plaadi võrdluse. (Paneksin tabelina, aga Bloggeris ei saa tabelit kirjutada.)

Lavastused:

• CG: Covent Garden 2003
• SF: Salzburger Festspiele 2012
• BF: Bregenzer Festspiele 2013
• DNO: Dutch National Opera 2012

Kujundus (lava + kostüümid + grimm):

• CG: 1791 (v.a tänapäevane Papagena)
• SF: tänapäev, lai lava, ajastupillid
• BF: teletupsumaa, 20-meetrine pöördlava järves (Seebühne), ümber kolm 28-meetrist lohekoera, nende vahel rippsillad ja küljes akrobaadid, ees vees sõitvad lavaosad, 7000 kohaga amfiteater, esinejate pea küljes mikrofonid, kuuel tegelasel laval kehadublant ja hääl lava taga
• DNO: lakooniline ruut trosside otsas, eri asendis ja kõrgustel, video, köögiviljad, orkester osaleb mängus

Papageno on…

• CG: partidega kampsunil ja mütsi otsas, hüppab võimsalt lindude järele ja Papagena voodisse
• SF: veoautoga praelinnumüüja
• BF: kollastes dressides
• DNO: redeli ja seljakotiga, valgete triipudega rõivastel, püüab lehvivaid noodilehti

Sarastro on…

• CG: XVIII saj valgustusajastu valitseja
• SF: valges kitlis laborijuhataja, kaelas vilkuv latern või elektripliit, juhe läheb sellest kuklasse
• BF: tätoveeritud näoga pervert
• DNO: rahulik tark ristiisa, umbes nagu pisut turske Steve Jobs

Monostatos on…

• CG: väga paks barokkhärra
• SF: mustaks viksitud näoga, ümmargune kooliõpetaja (?)
• BF: tätoveeritud näoga, mustas nahkkostüümis ja punase nahast fallosega pervert
• DNO: särgis härra, hiljem ihupildiga öösärgis

Öökuninganna on…

• CG: traadist peakaunistusega, vihane, nii et hirm tuleb peale
• SF: …
• BF: u 10 m laiuse kleidiga, kindad on värvitud käed
• DNO: ratastoolis pikkade hallide juustega vanatädi

Kolm daami on…

• CG: traadist peakaunistusega ja pealaeni ulatuva otsmikuga (grimm)
• SF: sinises blond, punases brünett ja rohelises punapea
• BF: à 3 inimesega liigutatavad loheratsanikud, hääl lava tagant
• DNO: moondeülikondades, hiljem ihupildiga öösärkides, silmaaugud tumedad

Kolm poissi on…

• CG: inglise poisid, vanamehekostüümides
• SF: …
• BF: tohutute plastpeadega akrobaadid, laulavad naisterahvad lava taga
• DNO: saksa poisid, vanamehegrimmiga, kepiga, kõnnak à la „Tujurikkuja” Telepoiss

Papageno suu pannakse lukku…

• CG: rauast lukuga
• SF: hoobiga, hambad pudenevad suust
• BF: …
• DNO: teibiga

Tamino võluflööt ja Papageno kellamäng on…

• CG: barokkflööt ning vändatav päikse- ja kuupildiga värk
• SF: kõver kaigas ja …
• BF: torutaoline ese ja kärbsepiitsa taoline kuldne kellukestega ese
• DNO: tänapäevane flööt (osadena, mängib orkestrant) ja klahvidega kellamäng (mängib orkestrant, kohati mängib ise; kord imiteerib P. kellamängu pooltäis veinipudelitel, varsselleritega)

Vana Papagena on…

• CG: vanurigrimmiga (?)
• SF: tilgutiraamiga, antennidega peas, kaugjuhitav
• BF: koleda maskiga, pea otsas tudisev nõudevirn
• DNO: vildist mantliga, varjab nägu

Hääled…

• CG: Papageno – Simon Keenlyside, Öökuninganna – Diana Damrau
• SF: Pamina – Julia Kleiter, Sarastro – Georg Zeppenfeld, Papageno – Markus Werba
• BF: — (oleks võinud sama hästi tulla ka plaadilt, näitlejad pidanuks pingutama veel vähem)
• DNO: Papageno, Tamino, Pamina, Sarastro, Öökuninganna

Kokku:

• CG: täitsa kompu
• SF: ei ole ka väga viga
• BF: megaefektne lavakujundus, aga lauljate jaoks raha enam ei jätkunud
• DNO: eelmisega täpselt vastupidi

L, 3252. päev: laupäev

Koristan, siis lennujaama vastu. Söök, pood. Kodus pervo-ooper jätkub (vt homne sissekanne).

R, 3251. päev: uus raamat, ikka külm

Sain eile läbi bussiraamatu „Rafala”. Uus on Joh. Aaviku päevaraamat (enda eksemplar – ükskord üks E töökaaslane laenas ja siis hankisin meile enda oma).

Aavik kirjutas päevaraamatusse ilusti kõik oma plaanid ja mõtted – keelest, raamatutest ja preilidest. Saab teada, et tal oli kerge düsgraafia (kõike krõnkse ei ole päeviku väljaandja suutnudki dešifreerida, ilmselt ei ole ta ka teadnud piisavalt palju soome ja prantsuse keelt, millest Aavik on tuletanud uusi sõnu, rääkimata Aaviku salakirjast, mis on salajas edasi). Aavikul oli sageli suuri plaane ning ta vihkas kõige rohkem kolme asja: tolmu, müra ja kärbseid.

* * *

Täna hommikul on toas 17 °C. I+Ä elavad nüüd ka öösel magamistoas, kus on pisut soojem. Liftis on remonditeatele soditud tööde eeldatavale kestusele juurde „13 °C” ja allkiri on hoopis välja kraabitud – seal oli alguses „kinnisvarahooldus”, mille oli keegi tundliku sotsiaalse närviga korteriomanik maha kriipsutanud ja kirjutanud asemele „vargad”. Katlaruumi remont kestab teist nädalat; kinnisvarahooldus eeldab, et kokku „ligikaudu 4–5”, seega veel vähemalt kuu aega. Midagi tehakse ka, all fuajees ning parklanurgas prügikastide juures on aeg-ajalt olnud vanu ja uusi malmvigureid, vanu torujuppe koos ventiilidega ning postkastide ees on seina ääres pikad uued torud (mille sisemus on Šp jaoks vastupandamatult põnev, nina mahub suurematesse just sisse). Algul maja ees, seejärel parklanurgas on olnud ka teisaldatav kemmerg, mille uks, nagu märkis üks remondimees, kui koerasitaga kilekotte prügikasti viskasin, käib lahti täpselt samasuguse võtmega nagu prügikastid. (Tglt ei käi, tegi nalja.)

Meil oli kunagi plaan kaunistada toaseina vee all ujuva jääkaru kunstfotoga; hehee, võiks saata arve kinnisvarahooldajale.

* * *

Tööl bussipeatusest lendab üle must-harksaba, majade vahel pääsukesed. Õhtul poest soojapuhur, koera- ja linnusööki. Mitmetunnise hoolika kütmise peale tõuseb pappseinte vahel temperatuur karge 18 °C pealt suisa 21 °C-ni.

N, 3250. päev: So 30

Red Rain. Sledgehammer. Don’t Give Up. That Voice Again.

In Your Eyes. Mercy Street. Big Time. We Do What We’re Told.

K, 3249. päev: tali

Täna on 18. skp ja ka toas on 18°. Brr. Esikupõrand on nii külm, et arvan selle esti märjaks.

Tööl aknast näen, kuidas majade vahel tiirutab pikalt kümmekond räästapääsukest.

Seaehitus keskendub kehast väljatungivate kanderibide tasandamisele: orgudesse tuleb kleepida kitsamaid ajaleheribasid. Näib, et sellele tööle lõppu ei tule. Huvitav, kas kuskil on olemas liimirulli, et tõmbad aga paberi pealt läbi ja liim küljes?

(Tagantjärele tarkusest: algul lõikan eri laiusega ribad valmis, aga hiljem käristan ribad käsitsi. Rebitud ribad õhenevad servast ühtlaselt, saab siledama pinna.)

T, 3248. päev: hundil on need hullud jutud

Vat alles reedel kirjutasin pettumusest, kuidas muidu täitsa ladna koolivend osutus fanaatikuks, selle sõna algses ja mitte sugugi kaunis tähenduses. Aga täna hommikul, kui voodi äärel istudes tutvun, mis on öö jooksul maailmas juhtunud, saan teada, et eelmisel nädalal (9.–13.5.) toimus WHO/FAO eksperdirühma (JMPR) erakorraline istungjärk, kus arutati just sedasama teemat, taimemürgijääke toiduainetes, ja järeldati, et neist just sellesama, mis vähi tekitamise pärast keelustamiseks koguti Eestis eelmine nädal allkirju, vähirisk söögi kaudu on ebatõenäoline (unlikely to pose a carcinogenic risk to humans from exposure through the diet) – mõni nädal hiljem väidetakse, et surmava annuse saamiseks on vaja ühekorraga ära süüa 86 tonni nisu, ühekorraga, 86 tonni, või ära juua 70 000 liitrit veini (kusjuures asjakohatu käitleja uriinis on kontsentratsioon suurem kui veinis). Lugege ise: istungjärgu esialgsed kokkuvõtted (16.5.) – link.

Enne edasi lugemist meenutagem, mis on oht ja risk: oht on seisund, risk on selle tõenäosus. Üks ei välista teist.

IARCi vähiohtude klassifikatsioonis (link) on klassi 2A (probably carcinogenic to humans ehk mis võib-olla on vähiohtlikud – võivad tekitada vähki ses mõttes, et ka kindla kantserogeeniga kokkupuutel igaühel vähki ei teki) – 79 kande seas ka näiteks töötamine naftakeemiatööstuses (toimik 45), klaasitööstuses (58), juuksurina (57, 99) ja vahetustega (98), anaboolsed steroidid (111), praadimine (95), malaaria (104), kuum mate (51) ja punase liha söömine (114).

Klassis 1 (carcinogenic to humans ehk mis teadaolevalt on vähiohtlikud) on 118 kannet, näiteks alkoholjoogid (44, 96, 100E), põlevkiviõlid (35, Sup 7, 100F), beetlilehed (Sup 7, 85, 100E), kivisüsi majapidamiskütusena (95, 100E), diisliheitgaasid (46, 105), postmenopausaalne östrogeenravi (72, 100A), Helicobacter pylori (61, 100B), krooniline A- ja B-hepatiit (59, 100B), ioniseeriv kiirgus (100D), töötamine alumiiniumi- (34, Sup 7, 92, 100F), terase- (34, Sup 7, 100F) ja kummitööstuses (28, Sup 7, 100F) ning maalri (47, 98, 100F) ja korstnapühkijana (35, Sup 7, 92, 100F), mineraalõlid (33, Sup 7, 100F), välisõhu saaste (109), hiinapärane soolakala (56, 100E),  töödeldud liha (114), päikesekiirgus (55, 100D), tubakas (83, 100E), solaariumid (100D) ja puidutolm (62, 100C).

Ehk maakeeli – kui teile teevad muret vähiohtlikud ained, hoidke parem kaugele nendest, millest on kindlalt teada, et on vähiohtlikud: ärge jooge alkoholi, ärge suitsetage ega laske teistel, ärge hingake sisse saastunud välisõhku, ärge sööge töödeldud liha ja ärge sattuge päikese kätte! Parem üldse, kui te õue ei satu, sest kui teil just ei ole looduskivist põrandat ja te ei ela radooniohtlikus keldris, on toas looduslik kiirgusfoon mitu korda väiksem kui õues.

Väga piinlik, kas pole. Oleksin ise selle allkirjakogumise algataja, häbeneksin end maapõhja. Jagan uudist FB-s – üritan kahjurõõmu talitseda ja – ja terroriühingu valedest* õhutatud fanatism muudkui jätkub. Kas koolis ikka õpetatakse, mis on kontsentratsioon ja mis tõenäosus?

*Nt väide, et plekkpurk pidada looduses säilima 200 aastat – muuseumihoidlas küll, looduses hävib umbes kümne aastaga.

* * *

Hommikul seale kaks tagumist kärsaribi, kärsa tagumisse otsa ajalehekate. (Kärsa keskmise osa katsin kohe alguses kassakviitungitega, see materjal ei ole sama hea kui ajaleht – kõvem ja raskem lõigata. Liimiga immutatud ajaleht annab venima ja muutub rebimiskindlaks.) Lõikan kääridega sõrme (!!). Kärss on viltu ja sinna ei saa midagi parata: kärss oli üldse esimene koht, mida seast tegin; oleksin pidanud ootama ja ehitama kärsa pärast, poltides selle muu alumiiniumrakise külge.

* * *

Remonditakse maja küttesõlme, väga sobivalt külmalaine ajal. Laupäeval ja pühapäeval oli toas 19°, I+Ä olid pühapäeval loiuvõitu, arvasime, et äkki külma pärast. Puhastasin eile 120 °C auruga I+Ä jooginõud (millel on kohti, kuhu käsi ei ulatu), koerte jooginõu (mis ei ole nii puhas olnud aastaid) ja kohvimasina veepaagi (mille kättesaamatusse alaossa oli tekkinud pruunikas elustik); eile olid I+Ä kõbusamad. Ja arvake, kui palju on toas sooja täna hommikul? — 18°. Hea karge, viska tekk pealt ja paugupealt olen ärkvel. Õhtul saab vist aknast sooja sisse lasta.

Õhtul on pistikupesadest vool ära. Kontrollin korteri elektrikilbist – ongi üks kaitse väljas. Kurja juur on Šp, kes on vedanud padja nurka, kus muidu seisab I+Ä elamine, mis päevaks on igaks juhuks kärutatud magamistuppa ukse taha – mitte niivõrd kisa kui I+Ä turvalisuse pärast, et kui nad peaksid juhtuma pääsema seiklema tuppa, ei satuks nad Šp ja Št lõuge vahele. Šp on toetanud padja kenasti nurka, juhtme peale, ning kui toetas oma raske kere padjale, andis kuskil miski järele ja kaitse lülitus välja. Mistõttu edaspidi tuleb ehitada toolidest tõke ette. Kui Šp oli veel kutsikas, käis L-kujulise arvutilaua ette spetsiaalne aed, mis käis mõlemast otsast klambritega kinni ja oli ratastel.

E, 3247. päev: usupüha

Usupüha. E sõidab Eestisse.

Mina ehitan jõudsalt kolmandat siga.

• Hommikul lõpetan eesmised kõrvakinnitused (püsti, keskjoon p.o 8 mm tagapool pea kesktasandit; tagumised on 30 mm tagapool pea kesktasandit, rõhtsad). Tehnoloogia on sama kui tagumistel: vajaliku asendi annab serviti papitükk, pesaks on sellele kleebitud plasttüübel, aga tagumistel liimkinnitus peab, eesmistel tuleb tüübel lahti. Mäkerdan selle kinni epoksiidkitiga. Parempoolne eesmine tuleb ka lahti, selle ka.
• Seni on ülemine peapoolik olnud muust seast eraldi. Liimin ja poldin selle alumise külge kinni (augud on ette puuritud juba enne kanderibide paigaldamist).
• Kuklaribid, silma järgi, radiaalsed, kummalegi poole 3 tk.
• Turi: kukla tasandilist osa jätkav ristkülikukujuline plaat, kinni selja mediaanplaadi ja alumiiniumrakise küljes.
• Kukla alumise poole kanderibid (kaelast väljapoole ulatuva pea jaoks).
• Siis leian, et luukere on valmis, katan kogu sea 1. korda ajalehepaberiga (v.a kärss). Ribade pikkuse, laiuse ja ülekatte leian katse-eksituse meetodil. Liim on kliistritaoline, sõrmedele jääb paks kiht. Oluline on avada hilisemad ühenduspesad kohe, kui ajaleht on veel märg (pärast ei pruugi neid leida).
• Siis siga kuivab pool päeva. Ajaleht tõmbub kenasti pisut pingule.
• Õlakondid (mis toetuvad peamiselt alumiiniumrakisele) ja õlgade-selja ülemineku kanderibid, kaela kanderibid (need küll toetuvad ühele-kahele liimitud ajalehepaberi kihile, aga neid on nüüd paigaldada lihtsam, kahe teadaoleva raadiusega kera vahele). Kaela ja õlgade pind.
• Mõtlen välja, kuidas teha suu kanderakis (see p.o tugev, sest kui siga kukub näoli, maandub esimesena alalõug, mis ulatub kärsast ettepoole). See on väänatud 2 mm messingtraadist ja epoksiidkititud kärsa kanderakise külge.
• Kanderibide tegemine silma järgi on tunduvalt kiirem kui sirkliga mõõtes, materjal on õhem ka (kerapindade moodustamisel pidi täpselt sirkliga mõõtma).
• Varsti saab valmis teha jalad; need tuleb paigaldada alles siis, kui kogu „nahk” on paigas (veel 4 kihti*) ning kärss, käed, saba ja kõrvad valmis. (* Tagasihoidlik esialgne hinnang. Pärast maadlen pikalt ribidevaheliste orgude täitmisega ja asi läheb seda nägu, et kerapinna saavutamiseks on vaja süvenditesse vähemalt 8 kihti.)
• Tallad tulevad vanadest riiulikanduritest (vist magneesium) + epoksiid, sääred + põlved 2 mm alumiiniumplaadist – täpne nurk selgub alles lõplikel tasakaalukatsetel. 1. ja 2. seal oli probleem, et kukub näoli, nüüd on vastupidine, et kukub selili (tagumiku kanderibidele liimisin pakse terasseibe, sai vist liiga palju, koukisin 4 tk lahti; häda korral saab selle koha pärast avada ja seibe veel eemaldada, aga loodetavasti saab tasakaalu reguleerida põlvede asendiga, mistõttu tuleb teha põlved-sääred kas alles kõige lõpus või teha neid valmis mitu tükki ja proovida (95°, 110°, 115°) – esimeseks teen täitsa valmis ja poltisin kohale 115° põlved, need on liiga madalad, alles 125° oleks ilmselt stabiilne. Taldade alla tuleb sõnum ehitajalt, tekst juba valmis. Sääred ja reied saavad ümaruse praeguse plaani järgi kipssidemega.

Luukere tegin kuu aega, esimene paberikiht peale poole päevaga!

Väga natuke ka poolteist kuud tagasi toimunud juubeli pilte. Kuuetunnisest üritusest on valmis eest ja tagant kokku kolme tunni pildid – ülejäänud kolme jooksul söödi, pilte on vähem. Aga töötluspausid on olnud pikad, olen vahepeal unustanud, mida piltidega tegin. Märtsi linnupildid ikka ootavad.

P, 3246. päev: tavaline pühapäev

Tavaline pühapäev.

L, 3245. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas, plaadipoest kaks „Võluflööti”.

R, 3244. päev: karp käes, sõgedus, ummik

Hommikul kell kolmveerand üksteist helistab valvelaud, et tulge kohale, teie pakk on kohal. Ja ongi, sama paljurännanud GLSi karp, milles on 2 × 2 printeritinti, sh matt must, mille viimane padrun on printeris.

* * *

Nagu on see olnud varem ja ilmselt saab olema ka tulevikus: arvan mina kellegi koolikaaslase mälestuste järgi täitsa arukaks inimeseks, aga siis pistab ta tuntud suhtusmeediaportaali midagi, mis kinnitab, et ta ei ole seda enam üldse mitte, ja kui nagu üle küsida, ketrab ta sama õelatest kuulujuttudest õpitud „tarkust” (loe: sõgedust) muudkui edasi – mõtlemata, et nüüdsest peale meenub see mulle iga kord, kui temast kuulen. Seekord ei ole mängus ka mürgitavad sooaurud; ajusid on järelikult pehmendanud mõni muu ollus.

* * *

Õhtul jube ummik. Kella seitsmest mängib kontserdisaalis üks maikasärgis vend orelit, aga see, et kontsert algab tund varem kui tavaliselt, meenub mulle alles kell 17.16. Teen väga kiiresti, et jõuaksin 17.23 bussi peale (vaja käia kodus, võtta ülikond ja piletid ning jalutada koerad), aga seda ei tule, järelikult on läinud varem, nagu see mõnikord teeb (kui töölt tulen, on buss pika liini lõpus ja siinkandi bussijuhtidel ei ole kombeks peatustes oodata nagu Šveitsis, seega saabub buss mõnikord täpselt, mõnikord 5 minutit hiljem, mõnikord 5 minutit varem, rekord on olnud aga 8 minutit varem ja 25 minutit hiljem). Poolest lähen linna kaudu mineva bussi peale, aga see jääb ummikusse. Kell 17.37 helistab E, et ka tema ei ole veel jõudnud koju, on pool tundi seisnud kodutänaval bussis, et äkki jätaks kontserdile minemata ja hoopis käiks sööks Ookeanis. Tore mõte; ka minu jõudmine jaama kaudu kodust läbi kontserdisaali on enam kui kahtlane – Google näitab paksu punast joont D. maanteel. Kergendus missugune. Ostan jaama leheputkast E-le ajalehe Die Zeit, selle esilehel on suur Jeesuse Kristuse näopilt allkirjaga „Miks on meil ikka veel kaks kirikut?” (asjalikum oleks muidugi „Miks on meil ikka veel kirik?”). Leht käes, trügin bussi – kell on juba 18.11 – inimesed vaatavad imelikult, justnagu siis, kui kunagi tõin töölt koju isikliku Ameerika ehitusinseneri käsiraamatu aastast 1930 ja ootasin, see käes, Kaubamaja juures trolli. Käsiraamat oli paks (2400 lk), nahkköites, kullatud leheäärtega. Buss sõidab täitsa edukalt ühe peatuse, siis paistab kurvis akendest, et kogu eesolev D. maantee ikka seisab. Tulen järgmises peatuses maha ja lähen need ligi kaks kilomeetrit jala. Alguses on buss nähtavas kauguses ees, aga kes pärast naerab, naerab paremini, sest juba enne restorani Il Spurgos lähen bussist mööda ja isegi pangaautomaadi juures käinuna jõuan kohale pikalt enne bussi.

Ookeani kardinad on all, uksel on silt, et kuni 20. maini kinni; kõnnime linna poole, Hiina restorani Vana Tao, mida mõni aasta tagasi remonditi ja millest tuli alati keegi töötajaist hommikul bussi peale. Väga ontlik, sisekujunduses puuduvad punased paberlaternad täiesti, disain on moodne, toit soodne, rohke ja maitsev.

* * *

Film on Er ist wieder da (2015), iga kõrraliku sakslase hirmuunenäost, et Hitler ärkab surnuist. Peale üleüldise jandi – filmi alguses on dokumentaalkaadrid, kuidas kostüümis ja grimmis peategelane küsib üle Saksamaa tavalistelt inimestelt, mida nad elust arvavad, või joonistab möödujaist [väga halbu] pilte; seda improviseeritud autentset materjali filmitud 300 tundi – on ka tõsiseid momente, nagu et tõdemus, et Hitler sai võimule vabadel valimistel ja siis peaks hukka mõistma ka Saksa rahva, või et Saksa rahvas ei saa Hitlerist lahti kunagi. Või et teil on selline asi nagu telekas, suurepärane propagandavahend, aga mida te seal näitate? – Kokka!!

N, 3243. päev: seiklen lõunaosariikides ja kohtan kontserdil õpetajat

Kui majast väljun, näen, et ameeriklaste juures on buss; kogemus on osutanud, et kui hakata väga kiiresti jooksma, jõuab meie peatusse; ning probleem on olnud selles, et tuleb joosta väga kiiresti. Seega võtan jalad selga, aga 30 meetrit enne ülekäiku näen, et buss ei pidurda, nii et edasi joosta ei ole mõtet. Paari minuti pärast tuleb teine buss, mis on kas 16 minutit graafikust taga või 14 ees.

* * *

Tellisin umbes eelmisel nädalal seljatäie printeritinte. Strateegiline varu oli otsakorral – kohe nii, et mõne mineva tindi viimane kassett oli printeris. Osal käisin reedel postkontoris järel, aga selles kahes pakis ei olnud kõiki. Esmaspäeval keegi helistas, olin just lennuväljalt tulles bussi astumas, postkastis oli GLSi silt sama kellaajaga, et ei olnud kodus, tuleme homme jälle. Teisipäeval oli postkastis uus silt, et jälle käisime, kedagi ei olnud kodus – seekord helistamisega vaeva ei nähtud – ja pakk ootab teid viis tööpäeva meie laos. GLSi ladu oli ennevanasti vangla lähedal surnuaia vastas ja käisin seal pakkide järel mitu korda, kuigi üldiselt eelistan saada asju normaalse postiga, mida oleksin meelsasti teinud ka seekord, aga kust ma võisin teada, et nad raisad normaalse postiga saata ei taha.

No uurisin järele, mida ütleb pakijälitus – tõesti, mu pakk on neil laos. Ütleb asula ka; pika otsimise peale leian ka aadressi. See muidugi ei ole enam seal, kus veel 2010, vaid suisa metsikus lõunas. Ühistranspordiautomaadiga mängides leian, et lõunaga peaks jõudma ära käia; eile jäi minek hiljaks, käisin parem söömas; täna siis torman täpselt lõuna alguses bussipeatusse ja ootan. Saabub buss, mis kärutab mind metsikusse lõunasse, pikalt mööda kiirteed. Asulas, kus 2010 käisime rongiga sõitmas, vaja ümber nurga ümber istuda; vahe on kuus minutit, minu buss hilineb viis, aitavad kiired jalad, GPSi järgi 24 km/h kiired.

Leian õige peatuse ja õige aadressi – aga nagu sa, kallis lugeja, võid arvata, ei leia ma sealt GLSi. Varem ühelgi kaardil ka ei olnud, aga mõtlesin, et ju vast on kaart vana. Tänava ääres silti ei ole. Aadressil on kaks bensiinijaama. Küsin ühest; teenindaja teab, aga paraku on ta kurttumm ja ma ei saa aru, mida ta mõtleb, kui ütleb, et paremale, aga näitab ülespoole. Õues isegi vaatan, ega bensiinijaamal ole äkki kaht korrust. Uurin tänavat „ülespoole” ehk otse; seal ei ole ühtki hoonet, mis võiks olla ladu. Üle tee on majanumbrid paaritud. Uurin tänavat ka paremale, ka seal ei ole ühtki ladu.

Küsin teisest bensiinijaamast. Teenindaja ei tea, küsib järgmiselt kliendilt. See kehitab õlgu, läheb üle inglise keelele ja ütleb sellised sõnad: It’s definitely not here. Seega uurin, mida ühistranspordirobot soovitab mul tagasisõiduks, ootan bussipeatuses veerandtunnikese ja näen bussiaknast veel masendavaid tihedaid endisi tööstusasulaid. Kaht mudelipoodi näen; restoranides on lõunaaeg, uksed lahti. Ka see buss on graafikust maas, ümberistumiseks on graafiku järgi 4 minutit, tegelikult 1, aga vaja on kõndida ainult üle tänava. Tagasiteel 10 lehekülge bussiraamatust.

Nii et kirjutan kohe GLSile, et kuna nende ladu on nähtamatu, kas nemad seda mulle tuua ei saaks. Ja kui Amazon küsib, kuidas olin saadetisega rahul, kirjutan kindlasti, et saatjaraisk võiks saata asju normaalse postiga, oleks kaup ammu käes postkontorist, kuhu jalutan kümme minutit, mitte laost, kuhu sõidan kolmveerand tundi.

(Mõni päev hiljem vaatasin riigi geoportaali aadresside kihist, kus ametlikult on aadress, kus GLS ütleb lao olevat. Et ametlikult, mitte Google ega Mavericku kaart Hike and Bike. Nääh, seal aadressil on see kurttumma teenindajaga bensukas (mistõttu ta üldse teadis). Kaubanduskeskus, mille sisemust ja tagust ei jaksanud uurida, on aadressi poolest kolm maja edasi, teine bensujaam on kümmekond maja edasi. Linnas on küll sama tänava ääres eraldi tööstusrajoon, aga ükski märk ei osuta, et seal oleks GLSi, ning pealegi on selle aadress üle saja maja edasi.)

* * *

Põllul kõnnib künnivares teise järel, soputab tiibu ja nõuab süüa. Mis ühtlasi tähendab, et tänavused varesepojad suudavad juba lennata.

***

Õhtul kontsert. Meil on vasakult teise külglooži 1. reas kohad nr 2 ja 3. E imestab, et ei tea kes sinna 1. kohale tuleb, aga siis astub nurga tagant välja, 1. koha pilet käes, arvake kes? – H, minu kunagine ja E praegune saksa keele õpetaja!

Saame talt teada, et küll on head kohad, kõike näeb. Ta olla ükskord istunud parteris 1. rea keskel ja nägi ainult dirigendi põlveõndlaid.

Üldiselt on õpetaja üsna rahutu; talle küllap ei õpetatud koolis, et tardu kontserdil asendisse, kus suudad olla veerand tundi järjest, siis on esinejal kergem (ja kaaspublikul ka), ning et see asend ei ole käed risti rinnal ega jalg üle põlve, sest seda ei jaksa hoida veerandit tundi.

E pärast arvab, et mis tõenäosus see oli, et H räägib tunnis, et ostis ühe viimaseist pileteist, ja meie ostame vähe aja pärast ka, ja õpetaja satub suures kontserdisaalis (täna 1238 kohta) just meie kõrvale. Mina, et üsna suur, sest H tavaliselt istubki selles loožis 1. või 2. reas – ükskord nägin teda seal – nüüd kui järele mõtlen, siis isegi täpselt samal kohal – ja ükskord minu tunnis rääkis ta, kuidas istus loožis, aga taga krabistasid vanatädid kommipabereid (seega mitte looži viimases reas), ja ükskord, kui ise istusime 1. või 2. loožis, me teda saalis ei näinud, aga kohtasime teda vaheajal loožide ees. Aga see, et see pilet olnuks odav, nagu ta väitis, tõsi ei ole. Enamik saalist on I kategooria; II kategooria on ainult parteri tagaservas ja esiserva lisaridades, rõdu esiservas, loožide tagumistes ridades ja oreli all; III kategooria on ainult rõdu tagaosas (kust lavale näeb heal juhul pikksilmaga), tagumiste loožide viimases reas (kust lavale ei näe vist üldse) ja orkestri taga, aga sinna pannakse toole väga harva. Ka on näha, et saalis on veel vabu kohti, just selles II kategoorias.

Tükk kestab tuntud Läti dirigendi juhatusel tublisti üle pooleteist tunni. Jään mitu korda magama, mitte paha pärast. Seljatugi on seina küljes, ebamugav.

K, 3242. päev: moodsad ajad

Koolitee kirjandustundi viib mööda erakordselt inetust kirikust, mis on nii kole, et paha kohe vaadata. Stiil on historitsism selle pahimas tähenduses: akendes on koos kolme kujuga teravkaared (tavaline gooti kaar, kus kaare raadius = ava laius; terav lantsettkaar, kus raadius > laius; lame teravkaar, kus raadius < laius – see oli Eestis tavalisim gooti kaar) ning siis on suures lääneaknas muu krempliga sobimatu kolegeomeetriline massvärk ning kõigele lisaks ümber kogu kiriku kohutavad tugipiilarid, peaaegu sama massiivsed nagu Pirital, kuigi Pirita omad hoidsid koos kolme löövi kokku 24 meetri laiusi võlve. Ehitatud on see 1872–1873, projekteeris tollane riigiarhitekt, kellele uusgootika hirmsasti meeldis ja kes tootnuvat uusgooti kirikuid kogunisti 78 tk. Ta restaureeris esimesena ka riigi kuulsaimat linnust, aga sellega läks vähe paremini kui selle koleda kirikuga. Tallinna Jaani kirik, mille kohta ütles üks arhitektuuriraamat kuldsed sõnad, et „ilumeel on sellest mööda läinud kaugelt ja jälgi jätmata”, on selle kõrval peaaegu kaunis.

* * *

FB-s saab tänapäeval väljendada arvamust rohkemate emotsioonidega kui ainult sinise püstipöidlaga. Nii et ärge häbenege, kui tuttav on pannud endast üles haleda pildi, näiteks millel on suur mees liibuvates, aga poristes jalgpallirõivastes ja näoga, et ta tahab olla üle küla jalgpallur. FB-s on selle jaoks spetsiaalne nupp, mis lisab pildi alla naerukrampides näo!

* * *

Kirjutab mäe tagant W naine G ja peagi saavad meie tänavusteks hoolealusteks L, kellele väga meeldivad koogid ja kollased kindad, ning J, kellele väga meeldivad lambad.

T, 3241. päev: kadunud fail

Hiljuti uuendus Eesti telefoni Android ja saladuslikult kadus Mavericki teekonnapunktide fail. Alles on eelmise telefoni vana, teadagi juulist 2015. Vahepeal olen läbi töötanud näiteks kodulinna rahvakeelsete kohanimede loetelu ning kandnud sinna mitmeid muid huviväärsusi, mis on jäänud fotodele, samuti mitmed huvipunktid tundmata tulevikku lükkunud Wuppertali-reisi jaoks. Oleks lahe, kui mõlemas telefonis oleks sama fail, mis tähendab, et teen uuendusi ühes telefonis ja aeg-ajalt saadan faili teise telefoni ning kirjutan sealse faili üle; varem tegin Eesti telefonis. Teises telefonis on teekonnapunktide fail novembrist 2015, hea seegi, seal on vähemalt peal need kodulinna kohanimed ning naaberlinna huviväärsused koos kõigi kolme joa ja kuulsa eraku koopaga. Saadan selle siis Eesti telefoni ja otsustan, et kuivõrd vahepealsed uuendused on haihtunud, võin teekonnapunkte sama hästi uuendada ka teises telefonis.

Saame hakkama kangelasteoga, et ostame Lufthansa lennukipiletit ainult viis päeva ette. Te ju teate, kuidas kaks nädalat enne lendu olevat LH piletihinnad neljakohased? — Valesti teate.

Jube vihm päeval ja õhtul. Alanud on mustikahooaeg – E leiab õhtul põrandalt veel koerte küljest kukkunud täisimenud puuke.

E, 3240. päev: hapud!

Hommikul lennujaamas E-l vastas. Tahame minna sööma, lõunal restorani Ookean – aga see on kinni. Sööme linnas.

Ilm on pilves ja palav – Merkuuri ülemineku vaatlus jääb ära. Pärast selgub, et kavandatud objektiiviga olnuks Merkuur sensoril tervelt ja meeliülendavalt 4 pikselit pikk ja 4 lai, ning mitte pimedas taevalaotuses särava laiguna, vaid vastupidi, säraval taustal oleva pimeda laiguna.

Bussi EW 1433 juht kärutab meid rahus peatusest mööda – jälle 195. buss. Kõva röökimine. Peatub.

Õhtul on keeletund, siis on täitsa pilves.

Št peas on veel 3 puuki.

P, 3239. päev: kevad

Ilus ilm, käime koertega metsas. Jõel on pardipojad. Pärast saen läpakale jahutusplaati (mis peaks juhtima protsessori kuumuse laiali suuremale pinnale, ventilaatoralus peaks jahutama seega paremini), avastan Št peast 3 puuki ja ilus õhtu lõpeb täieliku klassikaga: värvin rõdul aiatooli.

Veel vestlen kaugemaise kirjasõbraga inimeste juhmuse teemal (et tegelikult on maakera ümmargune ja vesi voolab mäest alla) ning ta pakub, et peaksime võtma suured tümikad.

L, 3238. päev: vanasõnad õpetavad

9 korda mõõda, 1 kord lõika. Lõigata on vaja 3 korda. Mitu korda on vaja mõõta?

Mina mõõdan umbes 4 korda ja kui uksekardin valmis, selgub, et juhendraisk valetas! Häbenen, mida kõike I+Ä juuresolekul ütlen.

* * *

Millalgi sel nädalal pandi Saksamaal MRI-skannerisse ooperilaulja ning vaatajad võisid näha, mis juhtub „Tannhäuseri” ajal laulja sees. Tingimata on vaja parema akustikaga magnetskannereid! Laulja on juhuslikult sama, kes jättis kuu aega tagasi sügava mulje plaadilt ja hiljuti lavalt.

R, 3237. päev: vaba päev

Selle blogi mimikri on nii täielik, et kirjutas üks putukauurija ja küsis, kus täpselt ma üht siin mainitud putukat Viljandis nägin. Et eelmine kord nähti Eestis 57 aastat tagasi ja mu vaatlus on teadusele väga vajalik.

Õues võib täheldada selgeid suvemärke – piiritajaid ja rulatajaid. Kui poest naasen, üritavad samas (kunagise skulptuuri astmetel – kunagi oli selle keskel suur vaher ning skulptuuris voolas vesi ja pöörlesid klaaskerad) koolieelikud sõita ratastega alla trepist, aga nad mõtlevad pikalt ja ei sõida. Heheh, endal samas vanuses oli ka sama plaan ja sama kõrge trepp, aga jäi õnneks tegemata.

Rauapoes (uksekardin, alumiiniumplaat), siis postkontoris ja sealt otse jala uuesti poodi, matkapoest endale T-särke.

N, 3236. päev: usupüha

Loen tudengitöid, ehitan siga, teen valmis lehmapildid, laadin alla seljatäie uuringudokumente Tartu toomkiriku kohta jne ja vaidlen FB-s pikalt fanaatikuga, kuni tema juttu poetuvad sõnad „püha Tartu”, nii et palun tülitamise pärast vabandust ja taandun väärikalt. Põhikoolis tuleb ikka hästi tähele panna, muidu hiljem elus teised naeravad.

K, 3235. päev: vabaõhutund

Kirjandustund toimub linnas kohvikus. Bussis istume kõik koos ühe kolmanda töökaaslasega, kellele on näkku kirjutatud, et kuhu te nüüd lähete, mis küsimuse õige vastus on, et tundi, aga sportlikust hasardist ma seda esimesena ei ütle ja toanaaber ei ütle ka.

Ühel kursusekaaslasel on kaasas koer. Kursus istub kohvikus õues ja mida madalamale päike vajub, seda külmemaks endises kloostrihoovis läheb, nii et kui tund jõuab lõpuks ettelugemiseni, olen ametis rohkem külma pärast kössitamise kui Stefan Zweigi jutu jälgimisega.

Valmivad äia Siberi- ja muude noorepõlvepiltide reprod

T, 3234. päev: nõuandeid algajale helitehnikule

Kontsert, kuhu sattusin seepärast, et ajasin esineja nime segi.

Kohe esimese asjana tuvastab lavale jõudnud laulja, et just kohta, kuhu ta tahab seista, on pandud mingid klaveri sisse sihtivad mikrofonid. Ta kergitab imestunult korraks kulme ja tõstab siis otsustavalt – viuh! – mikrofonid eest ära. Peaaegu on kuulda taga helipuldist mürts, kui raadiosalvestuse helitehnik minestab. Vaheajal on tehnik igatahes kohal ja teibib klaveri sisse tillukesi mikrofone. Need solistile ette ei jää ja ka klaverisaatja neid ära ei kisu.

(Soomes juhtunud enne sõda, kuidas peenes saalis esinenud klaverikunstnik ja ühtäkki hakanud kõigi, eriti klaverimängija üllatuseks kostma klaverist vanade semude marss – no tehnikatudengid olid kontsertklaverit enne pisut tuuninud ja paigaldanud sinna väikese kõlari. 1930. aastatel!)

Klaverisaatja on klaverisaatmise professor. Tal on punaste kandadega sokid ja ta kummardab nii sügavalt, et tavalise pikkusega lipsu ots on 5 cm põlvedest madalamal.

Solisti kohta ütleks, et pole paha. Arenguruumi veel on, nt et kantileen oleks igasuguse helivaljuse juures ühesugune. Muidugi kõik on parem kui madaam K poolteist kontserti käesoleval hooajal.

Kui ära tulen, võtan kaasa uue mängukava, mida hakkan lugema juba kohe bussi oodates. Kohe hooaja avakontserdil laulab ooperilaulja, keda teame elavast plaadistusest. Ja ohoh, sama plaadistuse teine sopran tuleb samuti. Ja siis peab kontserdi see Schuberti-laulja, kes on muidu ajaloodoktor ja kirjutanud „Winterreisest” paksu raamatu. Tuleb ka Chick Corea – „Kummelil” oli tema järgi nimetatud tegelane Kikka Korea, kes mängis keerukat jazzi ja ütles mitu korda, et ei tee kunagi ühtki viga, ning siis esinemiselt ära sõites ajas auto käigud segi ja põrutas vastu seina. „Kummeli” tegijad – ise ka pillimehed – olla ükskord olnud Chick Corea kontserdil ja huviga jälginud, mitu nooti mängib Corea kogu kontserdil valesti – mitte ühtki. Näis-näis; 1995 juhtus olema tollases õpingulinnas ülikoolist 300 m kaugusel jazzfestival ja Corea oli selle vabaõhukontsertidel ainus nimi, mida varasemast teadsin.

E, 3233. päev: ammused mittetoredad ajad

Õhtul keeletund; mul kõik kodutööd tehtud, enamgi veel, kaks kunagi tegemata jäänud asja on ka

 

Jututeemaks on poliitika ja TTIP. Pooled kuulevad asjast esimest korda. Jutt ei võta vedu, arvamused Ameerika toiduainete ja geenitehnikatoodete tervislikkuse kohta käivad seinast seina, õpetaja mainib jutu sees tõeallikana terroriühingut G., venelane Vene meedia propagandat, kõigil lõpeb vajalik sõnavara. Lõppjäreldus on, et järgmine kord tuleb võtta mõni viljakam teema.

Siis teeme kaudse kõne harjutust, küsides üksteiselt, mida tegime eile ja teeme homme, ning siis selle kaudses kõnes edasi rääkima. Jutustan, et lähen homme kontserdile ja laulab sakslane Benjamin A. Albaanlane küsima: „Saksalane …Benjamin?”
 

Ärasõidul leiutan, et mis ma passin linnas bussivahetust, kui õige buss käib nüüd keelekooli juurest läbi, parem ootan kohe. Ja targasti teen, sest buss tuleb õige varsti, ning et sõidab kiiremini kui need, millega sõidan tavaliselt, kaob ära võimalus, et sõidab linnas minust mööda.

* * *
 

Bussiraamat (Kölni keskaegsed ja varauusaegsed kerjused, veiderdajad, litsid ja timukad; link) on jõudnud pärast väga mahukat eelmist osa timukateni, mis on samuti mahukas ja üksikasjalik. Saab teada, et seda rasket ametit hakati põlgama alles XV saj keskel ja et Nürnbergis oli XVI/XVII sajandi vahetusel ligi nelikümmend aastat timukas Frantz Schmidt, kes päris ameti isalt (kes oli saanud timukaks juhuslikult, aga ametist välja enam ei saanud), aga otsustas, et saab häbiväärsest ametist lahti (kuni XVIII sajandini ei olnud Saksamaal sugugi, et „meie maal kõik tööd on head” – osa elukutseid olid häbiväärsed, näiteks ei tohtinud nende pojad astuda teatud tsunftidesse). Mis ka juhtus, meister Frantz sai Nürnbergi kodaniku õigused ja hakkas põhiameti kõrvalt tegelema arstimisega, millest sai pärast timukaameti mahapanekut viimaseks kahekümmeks eluaastaks ta põhitegevus. Lõpuks kuulutas keiser ta ka auväärseks ja ta olla maetud viisakate ristiinimeste juurde, mõni haud edasi puhkavat Hans Sachs. (Inglise Wikipedia ütleb, et ka Albrecht Dürer, aga tegelikult on Dürer maetud mitte Rohhuse surnuaiale, vaid Jaani surnuaiale kilomeeter eemal, ning mõlemad surnuaiad on praegu sama koguduse halduses.) Franzist jäi maha üksikasjalik päevik, kus ta ka kirjeldas kurjategijate tausta. (Nürnbergis oli üldse palju asju teistmoodi kui Kölnis, seal oli olemas näiteks ametlik sibide (Pappenheimer) tsunft ja faktiliselt ka lõbunaiste tsunft. Kölnis oli küll olemas viimasele vastav asutus, mis tegutses linna egiidi all, aga see oli häbiväärsuse põhi, sinna viidi töötajaid timuka saatel ja raipevedaja vankril, hoovis oli oma pisisurnuaed, töötajaid oli ainult 8, linnas aga 40 000 elanikku ning eraettevõtjad ja vabakutselised osutasid väga suurt konkurentsi. Kölni sibid (Goldgräber) allusid üksvahe timukale, kes omakorda pakkus katuseteenust lõbunaistele.) Avalikud hukkamised olid jah suured rahvapidustused, autor võrdleb neid praeguste publikumagnetite jalgpalli ja autovõidusõiduga – vägivaldne ja keegi saab vigastada.

Aga raamatu lõpus on mõtlik kokkuvõte – mis on saanud häbiväärseist ameteist praegu (raamatu kirjutamise ajal 1990. aastatel)? Karjuse, veskimehe ja loomajäänuste töötleja terekätt enam ei põlata, Euroopas timukaid enam ei ole, aga suhtumine mustlastesse ei ole sugugi parem, Saksamaal tsirkuserahvasse ka mitte.

P, 3232. päev: kast

Trellpuuri, kolme kaablisideme ja mõõduka vandumise saatel paigaldan I+Ä puuri külge majakasti. I+Ä vaatavad osavõtvalt ning ronivad peagi vaatama. Pesakast kajab ja krabiseb võimsalt (muiste olnud elukad K ja W kasutasidki pesakasti ainult selleks, et pistsid pea sisse ja tegid veidraid hääli).