Nõrganärvilised, ärge täna lugege.
Frantz Schmidti eluloost saab teada, et XVI/XVII saj vahetusel toimus Saksamaa linnadest hukkamisi elanike arvu kohta kõige rohkem Nürnbergis: 40 000 elanikku, Frantz Schmidti päevikus e omakäelises ametikroonikas ligi 40 a jooksul 394 hukkamist ehk aastas 9, mis teeb 10 000 elaniku kohta aastas 2,25, mis oli Püha Rooma keisririigis suurim. Kuivõrd et Talinas oli samal ajal elanikke ligikaudu 5000–6000, pidi hukkamisi olema aastas alla ühe; vat tahaksin lausa teada, mis agarusega tegutseb samateemalises naljaraamatus XV sajandil timuka tütre isa! Sellele viitab ka Pikal tänaval ajaloomuuseumis väljas olev timukamõõk, mis on uusaegne (tekst on antiikvas) ja väga väheste kasutusjälgedega (CCC nägi mõõga ette aadlikele, aga seda kasutati ka teatud leevendavatel asjaoludel).
Õigusajaloo poolest saab teada, et Karl V kriminaalseadustik (Constitutio Criminalis Carolina, CCC; 1532) tegi piinamisele ja hukkamisele kui õiguskaitsevahendile karuteene – näiteks määras see korduva varguse eest surmanuhtluse (varem varguse eest surmanuhtlust ei olnud), aga see eesmärki ei täitnud, elukutselised vargad olid olemas edasi. Saab ka teada, et enne olid timukad vabakutselised, aga seoses suurenenud töömahuga XVI saj keskel tekkisid suurlinnadesse kindlad timuka ametikohad (timuka sagedaim tööülesanne oli anda ihunuhtlust ja ajada linnast välja pagendatuid, samuti mitmesugused muud korrakaitseülesanded). Saab ka teada, et XVI saj rõivamäärused kehutasid inimesi õigesti põlgama häbiväärseid inimesi (st inimesed neid alati ei põlanud).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment